-
Türgi tripi kolmas päev
Ziilu sünna… Väiksed õnnesoovid, lilled sai juba eile 😉 Naabrinaise plaan oli minna hommikust sööma ja sünnipäeva tähistama Chimerale. Mõeldud tehtud hüppasime autosse ja tuld, enne veel lipsati kontorist läbi ja jäeti veidi kommi-küpsist kolleegidele sünnipäeva puhul. Kohapeal otsisime mõnusa hubase koha aprikoosipuu all, tellisime väikse söögi ja tsill alaku 😀 😀 Tiksusime seal ikka oma paar tundi vist, oleks veelgi olnud aga Tiina pidi tööle minema. Huvitav on see kui Türki minnes arvestasin, et mul on ainult edasi-tagasi pilet ja öömaja. Kohapeal kolan ringi omalkäel ja kellelgi pole asja sellest mida näen, kus näen jne. Aga siiani on püütud mind ikka igal võimalusel vedada kõikvõimalikkesse kohtadesse ja näidata niipalju kui võimalik. See muidugi rõõmustab. Omalkäel nagu polegi väga saanud luusida ja eks ilma eeltööta poleks seal midagi tarka võibolla näinud ka. Igatahes Ziilu üritas mind vedida igalepoole ja mis mul sai selle vastu olla 😉
Kui kõhud täis ja aeg hakkas jalaga sinna tuhara piirkonda taguma kobisime autosse ka kimasime Kemeri poole tagasi. Väljas oli +34 😉 Tagasiteel helistati Tiinale ja öeldi, et Reet peab kell 18 kontoris olema miskipärast, kuigi peaks täitsa vaba päev olema 😀 😀
Viskasime Tiina tööle ja ise läksime linna laiama. Luusisime mööda poode otsisin omale kohad valmis kust koduminekuks miskit nänni osta 😀 Pikalt ei viitsinud kolada…. Mõtlesime, et lähme vaatame misasi see Yörük park on…
Mõeldud tehtud… lonkisime sadama taha ja seal künka otsas ta oligi. Tuli välja, et see miski vabaõhumuuseumi laadne toode… Pilet oli Türgi kohta üsna krõbe… 5 daala per face aga ega me ju veel teadnud mis seal on. Sissepääsu juurest viis tee künkast üles ja juba tervitasidki tulijaid rahvariides kujud. Olid ka mõned telgid kus siis oli kujudega imiteeritud eluolu nii nagu vanasti. Puude varjus jooksid ringi kuked – kanad ja loomulikult kitsed 😀 Ühes telgis oli ka väike resto turistide jaoks aga mnjah selle raha eest seal nüüd küll midagi vaadata ei olnud peale ilusa vaate rannale ja merele 😀 Sinna küll ei tasu minna kui just raha üle ei ole ja vaba aega sitaks käes.
Kobisime alla tagasi tegime tiiru promenaadil ümber poolsaare, jahutasin vähe oma valutavat jalga merevees ja lonkisime randa aega parajaks tegema. Kell 18 pidi ju töömesilane kontoris olema 😉 Teel tegin paar klõpsu apelsinipuust… pool õitseb teine pool valmib 😀 Ja nende kassidega on ikka kahtlane asi siin 😀 😀
Kell 18 siis kontoris…. väike ülla-ülla ootas tort ja lilled. Tort muidu täitsa maitsev aga minu jaoks jube harjumatult magus, nii nagu Türgis kõik koogid 😀 Suhkru peale pannakse suhkrut ja selle peale veel suhkrut 😀 😀 Iseenesest oli üritus sünnipäevalapsele muidugi tore üllatus ja ma nägin ära kuidas sealmail kontorisünnat tähistatakse 😉
Peale kontorisünnipäeva otsustasime Ziiluga siiski käia ära Chimeral vaatamas kuidas maast välja imbuv gaas põleb. Kogu see värgendus asub Yanartashi mäel, mida kohalikud kutsuvad Chimera keeleks. Legendi järgi olevat müstiline koletis Chimera elanud just Lüükias, Olympose mäel. Kui kreeka kangelane Bellerophontes ta Pegasuse abi kasutades hävitas, olevat Chimera keel jäänud maa peale ning nüüd sellel keelel põlevat igavene tuli. Vanasti olla neid tulesi kasutatud ka merel navigeerides meremärkidena. Jõudsime kohale kui hakkas hämarduma. Seal pidavat ka miski pilet olema aga ei tahtnud keegi meile piletit müüa, marssisime otsejoones üles välja. Seal oli nagu laulupidu rahvad söök jook kaasas ja tsill käis 😀 Igatahes väga äge vaatepilt oli ja seda kohta külastaks veelgi aga siis juba varustatuna hea-paremaga 😉 Sinna tehakse ka mingit jeebusafarit, jäi meelde, et Kemeris seda lausa pakuti tänaval 😉
Kui igavene tuli vaadatud hakkasime vaikselt treppidest alla kobima. Hea, et ei pannud plätusi vaid oma vanad kooserdamise kingad. Kõrguste vahe oli gepsu järgi ca 200 meetrit. Jalg tegi ikka üsna palju valu kurivaim…. Huvitav, et seal raja ääres olid nii mõnedki kivivaremed…. mis need küll olla võisid kunagi. Kaime vaikselt laskuda natuke kui järsku põõsas ilge sahin ja teele kargas miski eluk. Tõmbasin kohe valguse peale 😀 😀 kass kurivaim ajas rohutirtsu taga ja ei teinud meist väljagi 😀 😀 Tiksusime vaikselt allapoole, samal ajal tuli meile vastu ikka päris palju rahvast kes üles rühkisid. Allpool oli lausa terve grupp bussiga toodud. Lõpuks saime alla ja tiksusime vaikselt kodupoole. Krt üleval vennikesed grillisid vorsti see lõhn ajas meil ka kõhud tühjaks. Pidasime tee ääres miskis suva kohas kinni ja tellisime teed ja ühe pide kahe peale. Hea, et ainult 1 tellisime kahte poleks jõudnud ära süüa 😀 Miski vana, ilmselt selle koha omanik tuli küsima, et kas meie oleme selle AKAY kirjadega autoga. Ütles, et ta olevat Kemeris kunagi äri ajanud ja teab firmat hästi. Tegi meile sellepeale 2 teed välja. Hea koht oli söömiseks 😉 ja see pide oli täitsa söödav asi, soovitan teistelgi seda võimalusel proovida. Küsisin arvet eurtsides…. toodi lauda see oli 6€ andsin 20-se ettekandja tormas minema ja narukese aja pärast tuli tagasi murega, et kas ta tagasi võib anda liirides, eurtsi ei pidavat niipalju olema. Ütlesin, et olgu pealegi. Natsi aja pärast toodi raha tagasi…. lugesin üle…. hmmm s…ei saanud aru 😀 😀 Tõi mulle tagasi 145 kohalikku st kursi järgi arvestades tiba rohkem kui ma talle andsin 😀 😀 Nooh mis mul saab selle vastu olla kui söömise eest peale makstakse 😉 jätsin ettekandjale 5 kohalikku jotsiks 😀 ja sõitsime kodu ära. Kodus kotti nähes kohe jalalt murdusin, järjekordne põnev päev oli läbi saanud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi tripi teine päev
Hommikul tiksusin vaikselt linna, oli ise kolamise päev. Ziilu rügas tööd teha ja seltsi pakkuda ei saanud. Aga pole hullu linn pisike, saab ruttu selgeks ja igaks juhuks käsigeps kaasas 😉 Tiksusin vaikselt mööda pisikesi tänavaid otsides meelepärast söögikohta. Vahepeal näppisin vähe mušmulat ja mooruspuu vilju. Täitsa söödavad muidu. Mušmulade aeg on suht läbi saanud, juba enamus ära kuivanud puu otsa. Lõpuks jõudsin jalakäijate tänavale, uurisin vähe poodides pakutavat. Toidupoodi kui sellist väga ei leia, on ainult ehted, riided ja magus, üle ühe praktiliselt, natuke tehnikapoode ka. Sealt saab telefonile ühtteist muud tarka ei midagi. Aga mis turistile ikka vaja on peale ehete ja telefonividinate. Kaupmehed on 2 in 1 😀 😀 nii müügimehed kui sisseviskajad. Kohe kukutakse midagi pakkuma kui mööda lähed, turistihinnad on üsna krõbedad aga kaubelda annab ka tuima näoga. Panin tähele, et vene turist väga ei kauple mis küsitakse seda maksavad, ilmselt raha küll 😉 Sain jutule ühe kohaliku reisipakettide ja muu huvitegevuse müüjaga. Täitsa tore vana oli, väga hea vene keelega ja teadis Eestist päris palju… isegi kohanimesi. Üritas mulle pakkuda kõikvõimalikke tegevusi alates hamammist kuni lennuni Istanbuli. Ütlesin talle, et mul siin oma reisikonsultant 😉 ja saan ehk veel soodsamalt 😀 😀 Muidugi pakkumised on siin huvitavad ja tänaval suht mõistliku hinnaga. Ja mis veel on huvitav selle asja juures, et ükskõik mis paketi ostad, ei pea sugugi pead valutama kuidas sa sinna ja tagasi saad, piisab vaid sellest kui ütled kus hotellis elad. Sulle öeldakse kohe mis kell transport hotelli ees sind ootab, et viia ja tuua. Selles mõttes on korraldus super. Lõpuks põikasin sisse ühte kohvikusse ja tellisin väikse söögi. Kui kõht täis küsisin arve. Äge 21 sajandil tuuakse sulle käsitsi kirjutatud arve 😀 😀 Kusjuures maksta saab suht millega iganes…. kohalik, euro, dollar, rubla, kaardiga. Kohe konverditakse sulle sobivasse valuutasse kõik hinnad. Mu arve oli 28 kohalikku, see nats üle 4 eurtsi aga süüa sai sitaks selle raha eest. Kusjuures toidu kõrvale toodav sai on jube hea, seda võibki sööma jääda. Meie sai on ikka saepuru selle kõrval.
Kui kõht täis käisin töllerdasin piki peatänavat nii kaugele kui viitsisin. Mina selline nurgatagustes käia vaatasin, et peatänavad suht puhtad ja vinks-vonks aga nurgatagused on suht räpased. Ja paar ägedat asja jäi silma…. põhimõtteliselt on igal nurgal telefoniputkad kõikvõimalike kujundustega. Ja kõikvõimalike pankade pangaautomaatide rivid kah suht tihedalt, uurisin mõnda lähemalt. Päris huvitav oli… tundus, et välja saad võtta sula nii kohalikus, euro või dollari variandis. Samuti oli huvitav, et linnas ei näe rahva hulgas siblimas – sittumas mitte ühtki linnuparve, kuid linnulaulu on kõikjal kuulda. Ilmselt on siin abiks need kassid mis kõikjal peesitavad 😉 Tänavatelt saab rentida mis iganes sõiduvahendeid alates autodest lõpetades rollude, ATV, bagide ja jalgratastega. Rollud ja muud sellised väiksemad kulgemisvahendid on enamjaolt elektrilised ja neid näeb suristamas kõikjal.
Tee ääres kasvas päris palju pilliroogu aga jube suur teine 😀 Viinamarjad hakkavad ka juba varsti valmis saama. Tänava ääres nägin, et siinmail tuntakse ka viikingeid 😀 😀 täitsa viking hotell oli olemas. Kuskil nurgataguses nägin rolluvenda kes oli rollule ägeda käru taha aretanud ja käis korjas sellega prügikastidest metalli kokku 😀 😀 Krt käru disaini ei jõudnud uurida, pani minema enne kui ligi jõudsin aga tundus, et käru kliirens oli regullitav kas õhu või õliga.
Jõudsin väikse ringiga jalakäijate tänavale tagasi ja lonkisin ranna poole, väljas hullult palav +30 aga suht talutav. Tegin ühes kohvikus väikse kohvi ajaviiteks. Isegi Eesti lipp oli üleval 😉 ja seda Türgi silma näeb igas võimalikus ja võimatus kohas, isegi tänavasillutise sees võib neid näha. Pidavat kaitsma kurja silma ja kaetamise eest 😀 Krt ja siis paugatas järsku, et kuskilt vaja lilled leida… minu personaalgiidil homme sünna. Ja saad sa aru mitte ühtki lillepoodi… küsin siis ühelt kaupmehelt, et kus lilli müüakse… Öeldi, et vaata siin käib miski vennike lillekorviga mööda tänavat edasi-tagasi ja pakub kõigile lilli aga keegi ei osta 😀 😀 Nüüd kui sina küsid siis teda näha ei ole 😀 😀 Ütles veel, et sama tänava teises otsas mis on suht äärelinn juba on miski lillepood. Tuiasin seda otsima, leidsin ka aga seal oli valik suht olematu ja niru. Jäid ostmata… Lonkisin tagasi ranna poole omal kael kahekorra, et äkki on tänaval ikka see vennike kes pidavat müüma lilli aga ei miskit… Rannapargis miski hotelli ees oli kuldmehike, eemalt paistis jummala Lenini moodi 😀 aga lähemale jõudes selgus, et ikka ei ole Vovka. Parkides on üsna palju ka laste mänguväljakuid ja drenazööre. Lonkisin vähe mööda randa, isegi üks piraadilaev oli sadamas kliente ootamas 😉
Kui rannas ka tiir tehtud tiksusin vaikselt kodu poole. Huvi pärast vaatasin tänavatel ikka auto numbreid, et palju siin turiste autodega on aga ülla-ülla neid ikka äärmiselt vähe, eile nägin araabia numbritega Länkarit, täna nägin araabia numbritega Mustangit ja ühte vene numbritega BMW muid silma ei hakanud.
Lõpuks jõudsin ringiga kodu tagasi. Oli veel plaan õhtul Göynüki kanjonisse minna kui auto saab ja ziilu sõita jaksab peale tööpäeva. Auto sai ja sõita jaksati ka 😉 Kimasime kanjoni poole minema. Huvitav on see, et jube palju jõesänge on mis suhteliselt kuivad aga ilmselt vihmaperioodil on vett hullult. Seda oli aimata juba sängi laiusest. Jõudsime kohale kella 18 ajal kuid sisse meid enam ei lastud, öeldi, et 18.30 suletakse. Mis siis ikka luusisime siinsamas vähe ringi, vaatasime kanu ja muid pudulojuseid mida on siin ka suht igas õues. Isegi keset linna kuuleb kuke kiremist 😀 😀 Lõpuks hüppasime autosse ja vaikselt tagasi kodupoole, tee ääres tegime väikse peatuse, et võtta lonks värsket apelsinimahla. Seda saab iga tee ääres laivis vana sulle kohe pressib 😉 tavaliselt on hind 2 klaasi 1€ andsin kümpsu aga poisil polnud tagasi anda. Lõpuks sain 8 eurtsi kokku rohkem polnud….. tegi meile veel 2 klaasi mahla 😀 Vennike pakkus meile mett ka aga me sellest väga vaimustuses ei olnud. Mett on seal ka hullult, igal mäenõlval näed mesitarusid. Lõpuks jõudsime tagasi koju panime auto ära ja lonkisime randa sööma. Omlett on juba kuidagi traditsiooniks muutunud 😉 Kui kõht täis tiksusime vaikselt kodu poole ja saad sa aru…. krt nagu maa alt ilmub lausa 3 lillemüüjat korraga 😀 😀 Mis siin ikka… ostsin ära ja andsin kohe üle ka… kus sa neid ikka enam peidad juba asi nähtud 😀 😀 Päev otsa otsisin kust Ziilu sünnipäevaks lilli saab aga nüüd ilmusid tühjalt kohalt 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Naissaare matk
Täna sai tehtud üle hulga aja väike matk Naissaarele. Eile vaatasin tänast ilmateadet, et ilm selline tiba tuuline. Hommikul kimasin autoga Lennusadamasse, grupp tuli rongiga Balti jaama ja sealt jala . Sadamas ootas laevale pääsu juba õige mitu gruppi. Lõpuks olime kõik Katharina pardal ja algas sõit Naissaarele. Eilne ilmaprognoos tänaseks oli ikka väga mööda, meri oli peegelsile. Klõpsisin isegi paar pilti lameda maa vandenõuteoreetikutele, kus näha kuidas laevad maa serval sõidavad 😀 😀 Laevas tuli miski vennike juttu ajama, et kas saarel ekskursiooni ka vaja, teil nii suur grupp ja kuidas te saate… pakun teile head hinda kahe tunnisele ekskursioonile. Hea hind pidavat olema 350. Ma ütlesin, pole hullu Kolja sõidab ja muu teen ise ära 😀 😀 Kohe teema, et blablabla palju Kolja raha tahab jne jne. Ma muidugi räägin vennikesele, vaat Kolja pole selline röövel nagu teie, 2 tunni eest 350 😀 😀 Sõidab 5 tundi ja tasuta 😉 Kukkus ohkima, et ei ole võimalik jne 😀 😀 Ei tea kas saarel nüüd läheb jutt ka lahti “ärimeeste” seas 😀 😀 Peale sellist juttu vennike mulle rohkem ekskursiooni pakkuda ei tahtnud. Igaks juhuks hoiatasin Kolja ära, et öelgu tasuta sõit kui keegi küsib 😉 Mul Koljaga omad diilid tegelikult. Poolel teel võttis meile sappa Monica. Tundus, et sadamas rahvale vastu tulnud kogu saare veovahendid 😀 😀 Ah jaa kui juba jutt ekskursioonipakkumiste peale läks siis kõige “ägedam” pakkumine oli muidugi see, mis sisaldas ka RMK lõkkekoha kasutust RAHA eest 😀 😀 Huvitav palju on neid gruppe kes on selle õnge läinud ja maksavadki tasuta asja eest miskile ärimehele 😀 😀 Aga ilmselt neid ikka on, muidu ju ei pakutaks.
Pressisime endid bussi ja kimasime majaka poole. Kolja ütles kohe, et kahjuks ikka veel majakasse ei saa… Kuigi Harju Elu pasundas, et juunist on tuletorn lahti ja saad sisse aga reaalsus hoopis teine “tutkit brat” vaata eemalt kui tahad. Noh aga mida sa siis lastele ikka näitad seal… palusin Koljat, et äkki lubab alternatiivina põgusalt piiluda generaatoreid ja raadiojaama.
Edasi oli plaanis meil matkata kuni 10b patareini. Kõigepealt kiire kõrvalõige patareisse nr 9. Natuke uurisime sisemust ja kahurialust ka. Nagu tüüpiline on siis koosnes see patarei 2 relvablokist, elektrijaamast ja keskpostis. Kõiki neid objekte ühendas tunnel. 1918 aastal lasti patarei õhku. Edasise hävitustöö tegid juba metallikratid 😉 Tegime paar grupipilti ja liikusime edasi.
Jõudes patareisse nr 10a tegime taskulampidega sees kiire tuuri. Esialgse projekti järgi pidi see patarei koosnema kolmest 356mm kaheraudsest kahurist. Ehitati seda patareid aastatel 1913 – 1917 kuid valmis seda ei saadudki. Põhjapoolsele relvablokile tõsteti peale isegi soomustorn ja väidetavalt oli see paigas kuni 1940 aasta suve lõpuni, edasine soomustorni saatus on teadmata. Samas relvablokis on päris hulgaliselt omal ajal kinnimüüritud käike. Neist saab aimu kui näed kuidas raudtee läheb seina sisse 😉 Lõunapoolne torn jäigi poolikuks, seal näeb betoonitööde mastaapsust. Selle torni uurimisel valvasin hoolikalt, et keegi üles müürile ei roniks. Seal turnimine on paraku nii mõnelegi lõppenud kas surma või raskete vigastustega.
Edasi liikusime jala mööda matkarada patarei nr 10b suunas. Teel uurisime veel viimast säilinud raketi mulaazi. Teatavasti oli vene ajal saarel ka raketibaas. Ilmselt lennukiga viuh üle lennates pettis ära küll 😀 😀 Tegelik raketibaas asus ikka veidi eemal sellest petukaubast 😉 10b juures tegime väikse pikniku ja kiirvisiidi sisemusse. Selles patareikompleksis on säilinud tervena elektrijaam ja komandopunkt. Patareidevahelises tunnelis väga käia ei saa see on vett täis. Siin asub Naissaare suurim kahurialus. Kahuritoru pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 320 millimeetrit. Mürsk kaalus 500 kilogrammi ja kahuri laskekaugus oli ca 24 km, pärast täiendusi 30 kilomeetrit. Nendest kahuritest tehti omalajal isegi proovilask. Kui kõht täis matkasime tee peale tagasi ja sealt bussiga läbi miiniladude surnuaiale. Surnuaial on lisaks tavalistele kalmetele ka Krimmi sõjas langenud Inglise meremeesteele 1927. aastal püstitatud kalmukivi, mis renoveeriti 2000. aastal. Nõukaaja lõpus sonkisid vene sõdurid surnuaia segamini lootuses leida hauapanuseid. Ei tea kas tegelikult ka midagi sealt leidsid või mitte. Surnuaia kõrval metsa all on säilinud prozektoripositsiooni varemed. Siin käisime natuke ennast meres jahutamas enne sadamasse sõitu. Seekord panime Rähnipesast tuhinal mööda 😉 aega seal tsillimiseks lihtsalt ei olnud 😉
Sadamas jäi veidi aega jalga puhata, lapsed muidugi riietega vette 😀 😀 Ja oligi aeg laevale kobida. Sadama lähedal oli ankrus miskipärast sõjalaev, mis asju nad seal ajasid ei tea. Kellel Naissaare vastu suurem huvi ja vene keelt jagab siis siit lehelt saab päris põnevat infot. Loodan, et lapsed said natuke aimu Naissaare ajaloost ja ekskursioon meeldis 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ahjusoe Naissaar
Käisin täna Naissaare eluolu uurimas, vaja oli ettevalmistusi teha ühe ürituse jaoks. Õnneks saar pisike ja seal liikumiseks sobib jalgratas imehästi. Pistsin siis hommikul ratta autosse ja kimasin lennusadamasse. Sealt Katharinaga üle. Krt kus on ikka piletihinnad…. edasitagasi 20€ ja ratas 5€. Selle raha eest saab Saaremaal käia 3 korda edasitagasi. Aga samas baari hinnad olid üsna mõistlikud. Mineku ajal vaatasin, et ilm s… aga saarele jõudes tuli päike välja ja täitsa mõnus ilm oli. Katharinaga polnudki varem sõitnud, päris põnev laevuke, isegi kaptenisillale lubati. Aurik “Katharina” on ehitatud Norras 1964. Laeval on kolm salongi ja laevale mahub 200 inimest. Muidugi tänapäeval on asi aurikust ikka kaugel 😀 😀 keegi enam puid alla ei viska. Tunnikese pärast olimegi juba Naissaarel. Sadamas käib lõpuks hull ehitus mis juba 10 aastat tagasi pidi hakkama. Aga noh eks see Viimsi vald on nagu on…..
Sadamas hüppasin sadulasse ja panin majaka poole minema. Taani kuninga aed oli juba mõnusalt roheline. Selle aiaga kaasneb hulga legende…
rahvajutt räägib meheleminekueas Taani kuninga tütrest. Neiu olevat eelistanud poistele tüdrukuid ja seepärast saadetud ta karistuseks saarele. Aiandushuvilisele printsessile antud kaasa taimi ja seemneid. Nii see praegusajaks metsistunud aed kujunenudki. Teise legendi järgi olevat sinna kukkunud kunagi sinna Taani kuninga tütre kroon, seetõttu on sel paigal ka selline nimi. Veits veel ja juba paistiski majakas. Majaka saamisloost saab lugeda siit. Törts asjalikku juttu Koljaga ja edasi… Kurrja Charli tundis mu ära ja lendas peale nagu hävitaja ise rõõmust kiunudes. Kutsikana sai temaga möllatud küll ja küll…. Kiire pilk mõnele patareile, pikema peatuse tegin patarei 10a juures. Asi isegi veidi arenenud, uued peldikud tehtud ja infotahvel kah. Keegi naljamees oli infotahvli külge pannud annetuste korjamise kasti, väidetavalt patarei korrastamise raha kogumiseks. Noh korrastamisest asi kaugel…Kolasin vähe ka patareis sees, Charli töllerdas kaasas ja ei jäänud sammugi maha. Ühes ruumis vedeles mingi rõve kuusk taarast tehtud ehetega… Millegipärast oli osadele ruumidele uksed ette pandus ja veel lukku kah… Huvitav kas Muinsuskaitse kooskõlastus olemas??? Üldkokkuvõttes polnud midagi muutunud aastatetaguste vaadetega. Natuke sitta viskas ventilaatorisse muidugi see, et tahvlil omastarust aus silt, kogume annetusi korrastamiseks ja siis kui sisse astud vedeleb rõve taara kuuse otsas ja uksed ette pandud.. Kui uksed said ette pandud siis oleks võinud rämpsu ka ära koristada. Sellise asja peale küll nüüd ei kutsu kohe kuidagi annetama 🙁 Hiljem muidugi kuulsin kohalikelt, et seal miskid seinad ära lõhutud ja uksed asemele pandud ning uksest sisse saamiseks küsitakse raha.
Kui 10a uuritud siis viskasin kiire pilgu ka 10a lõunapoolsemale valmis ehitamata patareile. See on nüüd see kus aastaid tagasi juhtus jobu grupijuhi pärast ränk surmaga lõppenud õnnetus.
Edasi läksin tuldud teed tagasi, kordonist mööda ja vaikselt Männiku poole. Kupatasin siin Charli kodupoole. Seal kordonis sai ikka omalajal kõvasti tsillitud 😉 ja kordoni saun oli ka väga hea. Miiniladude tee otsas oli märgata isegi “projektiraudtee” ehituse tulemusi, märgid väljas ja puha. Piki tee äärt oli ka raudtee juba võtnud natuke raudtee välimust.
Sadama juures seisis mootorivahetust ootav vedur, uus mootor vedeles kõrval. Tiksusin edasi vaikselt Männiku küla poole. Raudteeülesõidul oli näha ilus korralik raudtee, vana oli ikka hullult sinkavonka ja alalõpmata oli vedur rööpalt maas 😀 😀 Nüüd nagu “Rail Baltic” noolsirge, anna ainult tuld. Rähnipesas Petka tiksus õues päikse käes, ajasime törts juttu. Vaatasin, et Petka ikka viitsib ratsida 😀 😀 jälle oli valmis nokitsenud miski igiliikuri 😀 Nagu Petka juures ikka jätkub juttu kauemaks vaata, et lobisemise tuhinas laevalt maha ei jää.. Tresiin oli huvitaval kombel veel “kuival” hooaeg ammu peal võiks juba rahvast vedada 😉 seni kuni rong remondis saaks ju sellega hullata küll ja küll. Krt Männikul oli veel üks ebameeldiv üllatus nagu sellest 10a oleks veel vähe 😀 Seni tasuta olnud muuseum on muutunud tasuliseks 🙁 Kogesin ise ka seda, et “ärimehed” tahavad seal ratsa rikkaks saada ja paaritunnise ekskursiooni eest küsitakse ulmeraha. 12-15€ per face. Sellise summa juures tekib juba küsimus, kas ma ikka tahan tolmuses autokastis loksuda üle kivide-kändude mõned kilomeetrid ja veenduda, et kuskil oli miiniladu või patarei. Ja oligi käes aeg sadamasse vändata.
Sadamas tegin veel paar pilti, muidugi silma jäi, et ilmselt keevitajal on olnud ülemusega probleeme 😀 😀 Oma pahameelt on väljendanud teatud organi kujutisega metallplaadil 😀 Ah jaa, ehitajatelt kuulsin, et vanal kail olnud otste kinnitamise postid olevat olnud kahuritorud. Nad ei saanud ka ennem aru kui pealt lahti lõikasid alles siis nägid, et vintraud 😀 😀 Vot milline praktiline kasutus oli nõuka ajal kahuritele… Ei ole siin midagi “kõik tankid atradeks” 😀 Väljumiseni oli veel vähe aega, vaatasin kuidas süvendaja hullas kai ääres. Ja mida ma näen Katharinale minnes… ei tea jh kes trapi ääres istub 😀 😀 Charli krt. Kapten ütles, et ta oli juba tiiru laevas ära teinud 😀 😀 Helistan siis Koljale, et kle Charli siin, see vannub, et krt nii vana ja jalad läbi kodu juurest kaugele enam ammu ei lähe kuda krt ta sinna sai 😀 😀 Lõpuks oligi minek kodupoole. Kokku tiksusin saarel rattaga märkamatult 18,2 kiltsa
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Rumeenia vol.2 Constanta
Järgmisel hommikul oli aega veidi Constantas ringi vaadata. Meie hotell oli iseenesest täitsa ok ja asus peaaegu mererannas. Et aimu saada siis hotelli pilt on tehtud rannast, vot täpselt nii kaugel oligi 😀 😀 Tubades konditsioneerid ja muu värk, ilmselt seal muudmoodi ei saagi. Õues ikka päris palav ja sellise palavusega ilmselt magada pole võimalik, keskeltläbi oli tripi ajal stabiilselt +30 varjus
Kui hotelli ümbrus läbi uuritud sai vähe linnas kolatud. Kõikvõimalikke poekesi ja söögikohti on nagu putru. Hinnad turistilõksu kohta suht talutavad. Käisime sõime miskis suvalises baaris, korralik 3 käiguline lõuna oli 5€ tuuris. Peale lõunat kolistasime piki randa.
Rand oli põnev, üks osa ujujatele ja päevitajatele siis sadama osa ja siis promenaad. Constanta on Rumeenia vanim, erakordselt värvikireva ajalooga linn. Ca 300 000 elanikuga linnake on alguse saanud Kreeka asundusest, linna mitmekihiline arhitektuur on läbilõige eri ajastutest. Kõige ägedam vaatamisväärsus Constantas on kahtlemata juugendstiilis, Art Deco detailidega üle kuhjatud vana kasiino. 1910. aastal valminud ehitis vääriks Euroopa suursuguseima hüljatud koha auhinda 😀 :D. Kahju, et nii ägedal hoonel lastakse laguneda.
Kolistasime edasi mööda randa kuni jõudsime mošeeni. Ma tahtsin ikka sees ära käia ja ringi vaadata aga sõbrad ei viitsinud. Läksid õlli jooma tänavakohvikusse 😀 😀
Mul ju ikka vaja igalepoole ronida ja vaadata 😀 Mošee oli avatud ja isegi rahvast oli sees. Ma vaatasin, et torn on kah sellel asjandusel ja äkitse saab sinnagi. Polnud kelleltki küsida ka. Vaatasin nurga taha, ennäe imet trepp Allahi juurde. Mina muidugi viuh trepist üles 😀 😀 krt päris hea vaade oli tornist ümbrusele. Ja mis eriti põnev, seal käib elu katustel ka. Jube hästi oli näha kus keegi päevitas, kus pesti pesu, kus pesti titte, kus aeti vanainimeseasja jnejne 😀 😀 Kui ümbrust piisavalt uuritud kobisin alla tagasi sõpru otsima. Need laiasid raekoja platsil baaris 😀 😀 Ah jaa enamus kohtades saab maksta nii kohalikus rahas kui ka eurorublas, kaardimaksed toimivad ka probleemideta. Igaljuhul päris põnev kohake kus tasub kindlasti käia. Ja kui plaanite miskile üritusele minna siis arvestage, et siin kella väga ei tunta. Meil siin oli paar rahvusvahelist üritust mille algusaeg välja kuulutatud aga no ei hakanud õigel, ajal ikka miski tund-kaks venitati kummi ära algusega korraldajate poolt.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Hiiumaa vol.3. Kassari-Kõpu-Ristna-Kassari
Kolmanda päeva hommikul urisime vähe Kassaris ühte ilusat veskit, polnud teine veel lõpuni ehitatud…. Sealsamas läheduses vaatasime üle ka Suure Tõllu venna Leigeri kuju 😀 Edasi luusisime natuke Kassari mõisasüdames ja muuseumis. Kassari mõis loodi Vaemla mõisast eraldamise teel 18. sajandi algul. Alates loomisest kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Stackelbergidele. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Justus von Stackelberg. Muuseum iseenesest väike aga sisukas. Isegi mõni väga suur muuseum pole nii sisukas kui see. Igaljuhul tasub käimist kui sealkandis luusida.
Kassarist edasi kimasime Sõru poole. Tahtsime näha kustkaudu need hiidlased saarlastel külas käivad ja vastupidi 😀 😀
Sõrust suundusime vaikselt Kõpu poole. Teel põikasime korra sisse Tihu maastikukaitsealale, seal oli täiesti korralik RMK lõkkekoht. Kolasime vähe ringi ja liikusime edasi Kõpu poole.
Kõpus esimese asjana ikka kohe turnisime majakasse. Tuletorni ajalugu algas rohkem kui 500 aastat tagasi, mil maamärki vajas ennekõike Hansa Liit, mille kaupmehed kurtsid laevade kadumist Läänemerel. Aastaks 1531 sai umbne kivitorn valmis. 1660. aastatel ehitati torni välisseinale raudtrepp. 1810. aastast raiuti torni sisemusse trepikäik. Tuletorn asub Hiiumaa kõrgeimal mäel – Tornimäel. Tuletorn on 36 meetrit kõrge. Kõpust edasi läksime Ristna majakat uurima. Ristna tuletorn on ehitatud kõrgendikule keset soid ja on seetõttu vahel uduga varjatud. See oli ka põhjuseks, miks ehitati Ristna tuletorn. Ristna tuletorn telliti 1873.a Prantsusmaalt ning hakkas tööle 1874.a. Tuletorni paigutati ka 7-puudane vaskne udukell.
Kui majakad uuritud läksime kolasime vähe Ristna kaitserajatistel. Turnisime tulejuhtimistorni latva välja. Trepid polnudki langenud veel metallivaraste objektiks. Mujal Eestis asuvad samalaadsed tornid on metallist lagedad juba ammu. Ülevalt avanes päris hea vaade ümbrusele.
Peale tulejuhtimistorni kolasime veel sõjaväelinnakus ringi. Seal maju igast ajastust ja materjalist. Nii puitkasarmuid kui korralikke kortermaju. Üsna vägev linnak omalajal olnud ja tasub ka täitsa kolamist. Kui siin luusimisest isu täis siis meenus, et Tahkunas me tulejuhtimistornis ei käinudki…
Egas midagi, sättisime siis kodutee läbi Tahkuna. Kolasime seal ka veidi ringi. Siin oli ka trepp veel säilinud ja sai üles ronida. Muidugi siin nägi sellist huvitavat asja, et ilmselt mets kasvas nii kõrgeks, et tornist enam ümbrust ei näinud 😀 😀 Vene sõjaväe värk… siis tuleb katusele uus putka ehitada 😀 😀 Nii siin ka tehtud oli, isegi ahi oli nurka ehitatud. Muidugi ma ei tea mis nipiga sinna küttepuid tariti aga ju kuidagi ikka saadi 😉
Lõpuks oligi asi niikaugel, et tuli hakata laevale sättima. Teel tegime veel kiire sissepõike Käina, et uurida kirikuvaremeid.
Varemed on Käina aleviku südames. Kivikirik ehitati 15. – 16. sajandi piirimail. Hiiumaal oli gooti stiilis Käina kirik oma 600 istekohaga suurim. Kirik hävis 1941. Kunstimälestisena on kaitse alla võetud mitu hauaplaati ja rõngasrist ukse kohal. Tulekahju hävitas palju kunstiväätusi: Neitsi Maarja, Püha Nicolause ja Püha Antoniuse altari, Rudolf Tobiase isa valmistatud oreli jt. Mitu sajandit oli kirik ka kihelkonnakeskus. Praegu on varemed konserveeritud, kavas on kirik restaureerida. Ja sellega oligi selleks korraks Hiiumaa trip läbi. Miljon asja jäi veel vaatamata kahjuks. Aga eks ükspäev jätkan.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Hiiumaa vol.1. Pühalepa-Paluküla-Kassari.
Tuli mõte pisut Hiiumaad tudeerida. Siis veel neid moodsaid laevu polnud mandri ja saare vahel kurseerimas aga pole hullu 😉 Peaasi, et saarele saab.
Saarel alustasime kohe Pühalepa kiriku uurimisega. See pidavat olema Hiiumaa vanim kivikirik. 1255. aastal alustas Saksa ordu kivist kindlus-kirikut ehitama. Esialgu tornita, võlvitud kivikirik valmis 14. sajandil, torni ehitamine algas 1770. aastal. 19. sajandi remondi järel maaliti pikihoone seinale Malta ordu ristid, mida seostatakse Ungern-Sternbergide pere liikmete kuulumisega sellesse ordusse. Paar põnevat vihjet kah… 😉 Kooriruumi seinal on säilinud üks pühitsemisristidest. Eestis haruldase kivist kantsli kinkisid Pühalepa kirikule Hiiessaare mõisnikud Gentschienid 1636.a. Kirikuaias asub von Stenbocki perekonna matusekabel. Kiriku juurest edasi suundusime Suuremõisa lossi uurima.
Suuremõisa asutamise aeg ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 1563. aasta septembris, kui Hiiumaa läks Rootsi võimu alla, jäi mõis Rootsi kuninga valdusse. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Kolasime veidi mõisas ja pargis, päris põnevaid hooneid ja varemeid on seal vaatamiseks. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool.
Suuremõisast edasi panime piki ranniku serva edasi. Mingil ajal jõudsime väikse pankrannikuni…. Kallaste pank on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand.
Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest jt mereselgrootutest moodustunud biohermne riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike.
Muistendi järgi olnud Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😀 😀
Pangalt edasi suundusime Suuresadama poole. Teel kimasime mööda mingist vanast tuulikust ja varemetes kirikust. Muidugi kiikasime ikka sisse ka. Veskis oli isegi miski mehhanism säilinud. Kirik oli ikka üsna läbi.
Suuresadama juures oli veel säilinud piirivalve vaatetorn ja mõned vanad kasarmuhooned. Kolasime vähe ringi, astusime sisse ka kohalikku muuseumi. Tasus täitsa vaatamist. Väljas aida seina ääres vedeles hiiglama suur mootor, mõtlesin kust pealt see küll pärit on…. Suuresadamast edasi liikudes jõudsime Kukka kivini.
Kukka kivi on Hiiumaa suurim ja Eestis suuruselt viies rändrahn.
Kivi ümbermõõt on 42 meetrit, pikkus 16,4, laius 11 ja kõrgus eri andmeil 3,1–3,9 meetrit. Kivi maht on 324 kuupmeetrit. Kukka kivi lähedal kagu suunas asub teinegi kaitsealune rändrahn, Kukka põllukivi. Seda põllukivi me vaatamas ei käinud, jätsime teiseks korraks.
Kukka kivi juurest edasi sõitsime Paluküla kirikut vaatama. Väidetavalt püstitasid kiriku 1820. aastal “Ungru krahvi” pojad ning sellest pidi saama perekonna hauakirik, kuid plaan kukkus läbi, sest põhjavesi osutus ootamatult kõrgel olevaks. Kärdla abikirikuna tegutses pühakoda 1939. aastani. Hoones oli 100 istekohta. Kiriku juures ei olnud pastoraati ega kalmistut, oli lihtsalt kirik tee ääres palumetsa sees. 1939. aastal läks Paluküla kirik Vene sõjaväele, kes kasutas hoonet laona ja torni vaatluspostina. Ka pärast Teist maailmasõda ei kasutatud kirikut enam pühakojana ja lao funktsioonis see tasapisi lagunes, kuni 1989. aasta kevadel toimunud tulekahjus hävis kiriku torn. Kiriku pikihoone katus taastati 1994. ning tornikiiver 1996. aastal. Pooleteise sajandi jooksul oli kirikutorn ka ametlik meremärk…. Ja oligi õhtu käes. Kimasime Kassarisse, seal vaatasime korra kiirelt kabeli ümbruses ringi. Paar kiili poseeris ka natuke. Edasi väike õhtusöök ja kotile, et järgmisel päeval jätkata trippi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
