-
Metsanurme matkarada.
Sada korda kuulnud sellest Metsanurme matkarajast igasugu põnevaid jutte aga ise sinna kordagi jõudnud ei ole. Eks tuli asi ette võtta ja ise pilk peale visata. Kui pikk see rada siis tegelikult on ei teagi… Erinevatel andmetel on selle pikkus 8 – 9,5km, seega paras paari tunniga läbi jalutada. Auto saab parkida külakeskuse juurde ja sealt mööda tähistatud teed tuld anda. Siinsamas on ka talumuuseum. Keegi on siin vanad rehvid ära kasutanud üsna praktiliselt ja nendest majakese ehitanud.
Päris pikk osa sellest rahast kulgeb muidugi mööda külateed kus midagi erilist ei ole. Rada lõpeb Üksnurme mõisa varemete juures, sealt tuleb padavai tagasi lonkida veidi ja siis saab väikse kõrvalpõike metsa teha. Kohalike koduloolased on siin päris usinasti asju uurinud aga see kuskil matkarajal väga ei kohta, peale hiiekoha. Väidetavalt leiti siit mõisa maadelt Baltimaade suurim mündileid. See koht on matkarajal isegi märgitud. Mõis ise väga trööstitus olukorras ja mahajäetud. Üksnurme mõis asutati ilmselt kuskil 1630 aastatel. Mõisa esmaomanik oli Heinrich Hastfer. See on olnud veel Karl von Gernet, Julius von Ramm, Dietrich von der Pahleni ja von Baggehufwudtide omanduses. Alates 1900 aastast kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis von Antropoffite aadliperekonna valduses.
Tagasi lonkisime juba vähe põnevamat osa mööda. Jõe ääres on ka paar head RMK lõkkekohta. Seal on ikka palju tsillimas käidud aga kahjuks on sealt tänaseks päevaks mõni kadunud. Seda head katusealusega lõkkekohta enam ei ole kahjuks. Vaikselt tiksumiseks väga hea rada ja rahvast ka ei ole 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti – Läti trip. Kabelid ja allikad
Suvi käes ja võilill õitseb siis on ikka paras aeg mingi pikem tripp ette võtta. Polnud ammu kiluvaraste juures käinud, võtsime plaani 😉 Ajasime kamba kokku ja minek. Esimese peatuse teel Lätti tegime Kuksema külas. Siinne surnuaed olla rajatud kohaliku mõisniku Stackelbergi poolt 19 sajandi algul, esimene teadaolev matus toimus seal 1803 aastal. Hiljem on see kalmistu ja kabel tuntud kui Schillingite kalmistu ja kabel. Sellest ma ei hakka siin pikemalt kirjutama, varasemalt on sellest blogis päris pikalt kirjutatud.
Järgmise peatuse tegime Norra mõisa ja allikate juures. Kobras oli siin usinalt möllanud ja park oli kullerkuppe täis, päris ilus vaatepilt. Mõis ise on selline mahajäetud ja trööstitu, midagi on küll tehtud ja uus katus on peal aga….. Norra mõisa on esmamainitud 1569. aastal. Mõisa pikaaegsete omanike von Knorringite järgi on mõis saanud oma eestikeelse nime. Hoone tegid unikaalseks illusionistlikud maalingud, millega oli kaetud suur osa teise korruse esindusruumide seintest. Alates 1908. aastast kuni võõrandamiseni 1919 oli mõisa omanik Charles von Lilienfeld. Võõrandamisjärgselt oli kuni 1970 aastateni hoones kool, hiljem seisis ta aga tühjalt, muutudes kümnekonna aastaga varemeiks. Selle käigus hävisid katus, laed ja kahjuks ka enamik maalingutest. Norra mõisapargile oli iseloomulik keerukas tiikide ja kanalite süsteem, mis oli sobivalt ühendatud mõisa vahetus läheduses asuvate võimsate Norra allikatega. Siinsamas olev allikate ala on piki tee äärt näha õige pikalt. Kokku pidavat siin olema ca 40 allikat. Väidetavalt 1936. aastal korraldatud mõõtmistel üllatas Norra allikas tulemusega, lastes välja voolata 360 liitrit sekundis. Sopa allika kuuemeetrise läbimõõduga allikalehtri sügavus on 4,8 meetrit. Mõnes kohas on paremaks veemängu vaatlemiseks tehtud allikate kaldale puust purded. Siinkandis on ka mõned RMK lõkkekohad. Siit panime suht ühe jutiga Annimatsile. Seal väike majutus ja saun ning hommikul edasi Läti poole. Väga tsill koht neile kes hindab vaikust ja pole pipar mugavuste osas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Tsill Varbolas
Meil välja kujunenud kuidagi selline tore pisike seltskond, kellega kuskil tsillida. Eriti meeldivad need kohad mis pole rahvarohked 😉 Võtsime poest paar tükki liha ja otsustasime minna Varbola RMK lõkkeplatsile tsillima. Ennem muidugi luusisime vähe linnuses kah. Näppisime erinevaid sõjapidamise vidinaid ja muid asju 😉 Kuningatele oli memm kah seltsi tulnud, et lõbusam oleks 😀 😀
Esmateade linnusest pärineb 1212. aastast. Varbola on ilmselt üks Muinas-Eesti suurimaid linnuseid. Ligi 2 ha suurust linnuseõue ümbritseva kivivalli ümbermõõt ulatub ligi 600 meetrini ning valli väliskülg on praegugi kohati üle 10 meetri kõrge. Mainitud on Varbolat nii Henriku kroonikas (castrum Warbole), samuti vene letopissides. Väravakäigu uurimisel leitud müntide järgi dateeritakse see käik 13 sajandi keskele. Väidetavalt seda linnust vallutatud ei ole. Venelased proovisid aga neile käidi suurem kogus hõbedat välja ja nad lasid jalga. Taanlased ja rootslased olla ka tulutult proovinud. Aga kes seda värki nüüd tagantjärgi teab. Linnuse õuel on olnud terve posu elamuid. Miskil ajal on seda linnuse territooriumi lausa surnuaiana kasutatud. Lõpuks kui tiir tehtud kobisime üle tee asuvale RMK lõkkeplatsile ja panime liha sooja.
Kui kõhud täis veeresime vaikselt kodu poole tagasi. Varbolas on mingi vennike kokku vedanud igasugu põnevat träna. Terve suur hoone ja selle ümbrus on vidinaid täis. Siis kui me parasjagu seal uurisime mis värk on tuli mingi vanahärra ja ütles, et ta võib meid sisse ka lasta 😉
Piilusime vanahärra lahkelloal ühte ruumi, seal oli ikka päris korralikult igasugu põnevat vanakraami. Mul oleks seal näppimist küll kui saaks 😉 Aga meil seal kahjuks pikalt uurida aega ei olnud pidime kodupoole kimama.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Valgejärve matk vol.2
Vot kus kahe nädala jooksul võib kogu olustik muutuda. Alles käisime Valgejärvel seltskonnaga matkal ja lund oli nii, et anna olla aga nüüd peaaegu sulanud kõik. Lonkisime mööda laudteed matkaraja läbi. Väiksel järvesaarel uurisime kuidas karu on männile jätnud oma tegutsemise jälgi. Päris korralikud küünisejäljed on näha. Piilusime vähe vaatetornist ümbrust ja samuti maitsesime allikast vett. Seal on päris hea maitsega vesi.
Lõpuks jõudsime tipi juurde seegi kord ja tegime väikse lõkke. Maiustasime võikudega ja jõime kuuma teed peale. Kahju, et seda tipid enam ei ole. Kellegi hoolimatu või kuri käsi on sellele tule otsa pannud ja maani maha põletanud. Krt leidub ikka lolle. On siis raske lõke ära kustutada kui lahkud….. Väga mõtlemapanev lause on MTÜ kodukal selle asja kohta. “Sellised kurvad lood panevad mõtlema, kas õhinapõhiselt kõigile loodu ikka väärib tegemist”…. Sellel on täitsa iva sees, viimasel ajal näeb üsna tihti kuidas kellegi nö. imearmsad “vabakasvatuse võsukesed” midagi lõhuvad ja vanemad vahivad pealt.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Valgejärve matk
Ajasime kamba kokku ja kimasime Valgejärvele tsillima. Kõrvemaa ja Kakerdaja on viimasel ajal kuidagi laadaks muutunud, rahvast nagu Viru tänaval keset pühapäeva 😀 😀 Valgejärve Õnneks Tallinnast piisavalt kaugel ja läbustajad pole seda veel avastanud. Seal saab veel rahulikult tsillida ilma, et oleks mingit hullu kisa ja lärmi. Metsas tahaks ikka metsahääli kuulata 😉 Sattusime sinna täitsa õigel ajal, värsket lund oli sadanud ja mets oli ilus valge, ühtki inimjälge polnud näha peale meie omade 😀 Käisime kõik seal suud lahti ja nautisime vaateid 😀 Turnisime vaatetorni ja maitsesime allikavett.
Lõpuks jõudsime tiiruga tipi juurde. Tegime tule üles ja nosisime oma kaasasolnud võikud ära. See tipi on seal üks äge kohake ma seal isegi ööbinud mõned korrad nii suvel kui talvel. See kuulub kohalikule MTÜ-le ja viisakas on selle kasutamisest neile teada anda.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Virumaal tuuldumas
Ühendasin mitu asja ja käisin luusisin vähe Virumaal. Sai natuke tuuldutud, iseendaga olemist nauditud, maailmaasjade üle mõeldud, paar asja muuseumi viidud, mõned viikingikilbid tellijatele toimetatud, venelaste uusaasta vastu võetud, surnuaedades luusitud jne jne. Vahel on lihtsalt vaja aega iseendale ja teha seda mis pähe tuleb. Tiksusin vaikselt sõbra poole, rääkisime maailmaasjadest ja kobisin kotile. Järgmine päev võtsin suuna Iisaku poole, paar vidinat oli vaja sinna toimetada 😉 Muuseumis läks vähe pikemalt nagu ikka ja sõbrants kutsus külla. Õhtul pidavat olema väike uusaastapidu vanausuliste juures. Ma tükk aega praadisin kas minna või mitte, luusisin vähe ringi, tegin kirikust paar pilti ja otsustasin minna. Nagunii midagi targemat plaanis ei olnud. Vedasin ennast sõbrantsi juurde ja käisime peol ära. Väga tore üritus oli. Võibolla kuluski ära natuke rutiinist välja saada.
Järgmisel päeval tiksusin vaikselt kodupoole. Otsustasin luusida nendes kohtades kust ma tavaliselt hooga läbi sõidan 😉 Ilm oli muidugi vastikult tuuline aga pole hullu. Esimese peatuse tegin Roela käbikuivati juures. See on päris huvitav asjake, sisse küll ei saanud aga seekord polnud ka oluline. Järgmine kord katsun sisse ka saada ja uurida mis värk. Väidetavalt ehitati meil kuivatid peale 1925 aasta seemneikaldust. Roela kuivati rajati kui üks moodsamaid Eesti Vabariigis. Tänapäeval on see kuivati taastatud ja nö. muuseumina kasutusel. Sealsamas on ka RMK lõkkekoht ja matkarada mööda oosi.
Järgmiseks tegin väikse kõrvalpõike Viru – Jaagupi kiriku juurde. Alati tuiskan sealt mööda ja sisse põigata ei viitsi. Seekord mõtlesin asja uurida. Väidetavalt olla see kolmas kirik sealkandis, esimesed kaks on hävinud. Praegune gooti stiilis kodakirik ehitati 1455 – 1460. Liivi sõjas kirik purustati ja hoone taastati aastal 1667. Põhjasõjas rüüstati kirik taas. Kirikuaias on säilinud kaks 17 sajandi rõngasristi, mõlemad on tänapäeval kaitse all. 1989 ehitati kirikuaeda Eesti esimene stalinismiohvrite mälestusmärk.
Kirik uuritud kimasin edasi Rakvere poole. Rakveres sirutasin natuke jalga ja lonkisin kohalikul Tõrma surnuaial. Sportlikust huvist vaatasin kuidas siin on kunstlillede ja pinkidega lood. Üllataval kombel oli siin kunstlilli väga vähe aga samas pinke nagu putru 😀 😀 Surnuaed ise üllatavalt korras ja hooldamata haudu vähe.
Edasi põikasin sisse Kadrina kiriku juurde. Esimene asi mis kohe silma jäi oli parklas olev lasipuu 😉 Pole seda juba ammu kuskil kirikute juures näinud. Kirik ise ehitatud ilmselt 15 sajandil. Paksud müürid ja võlvipealsed lubavad oletada, et kirikul oli ka kaitsefunktsioon. Kiriku sisustusest on huvitav ilmselt 1490. a Saksamaalt toodud peaaegu elusuuruse Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks. Tegemist on ainsa meie ajani säilinud esemega, mis on ligikaudu sama vana, kui kirik ise.
Kirikuais on päris huvitava kujundusega vabadussõja ausammas. Lonkisin väheke ka surnuaial, see samuti üllatavalt korras ja puhas. Siin samuti kunstlilli väga ei näe ja pinke kah mõõdukalt. Päris huvitavad kohakesed sattusid kõik need olema millest muidu otsejoones tuimalt mööda kiman. Nii, et alati tasub teha väikseid kõrvalpõikeid 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti – Läti trip vol.2 Võrumaa – Põlvamaa
Hommikul kui pestud-kustud-kammitud võtsime suuna lõuna poole. Esimese jalasirutuspeatuse tegime Sudaste külas oleva tuuleveski juures. See on täitsa maantee servas ja on vist miski külakeskuse moodi värk tänapäeval. Jalg sirutatud kimasime edasi Mooste mõisa, siin kolistasime ka kõik kohad läbi. Siin kompleksis on päris korralikult taastatud erinevaid hooneid. Viinaköök on taastatud ja seal on fototurismikeskus 😀 Säilitatud on osa vanu seadmeid sisekujundusena ja eriti äge on pitsidest tehtud lühter. Siin leiab kõikvõimalikke tegevusi villakojas, taaskasutuskojas, käsitöökojas isegi veskiteater on olemas.
Moostest edasi suundusime Põlva talurahvamuuseumi, tänapäeval on selle koha nimi Karilatsi Vabaõhumuuseum. Siin oli kunagi koolimaja mis suleti 70-ndatel aastatel ja kõikide asjade kokkulangemise tähe all loodigi entusiastide abil siia päris põnev muuseum. Igaljuhul täiesti asjalik kohake mis tasub kindlasti külastamist, aga ärge unustage selleks aega varuda. Territoorium on suur ja uudistamist palju, meil läks siin õige mitu tundi isegi kiirustades. Ja juba oligi õhtu käes ja aeg pesitsuspaik otsida. Karula rahvuspargi Ähijärve RMK koht tundus selleks asjalik olema 😉 Rahvas oli üsna väsinud ja tekkis huvitav kooslus… väsinumad magasid autos, vähe virgemad jaksasid telgi püsti panna 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
