fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Viljandi linnus

    Sai tiba viljandi linnuses kah luusitud. Viljandi üks selline maasikane linn, igal nurgal näed maasikaid 😀 😀 Seekord linnas väga luusida ei viitsinud, panustasin ainult linnusele. Siin olev linnus on ka ilmselt kivilinnusena ehitatud Eestlaste kantsi kohale ilmselt 1224a paiku. Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest (13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone) ning kolmest eeslinnusest. Keskaegne Viljandi linn oli sisuliselt neljas eeslinnus. Oma täieliku kuju ja suuruse sai linnus 16. sajandi alguseks. Rootsi, Poola ja Venemaa vaheliste sõdade tõttu on võimsast ordulinnusest tänaseks vaid mõni kivisein püsti jäänud. Veel 17. sajandil oli linnusekompleks põhiosas kasutuskõlblik, kuid see purustati lõplikult Põhjasõjas. Linnuse rususid, eelkõige kivimaterjali, kasutati sõdades hävinud linnahoonete taastamiseks. 1744. aastal läksid linnuse varemed ja naabruses olevad mäed Viljandi mõisa valdusse. Alles 1863. aastal andis mõis loa lossivaremetes jalutamas käia ja pidusid korraldada. Varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Pargi kujundamine ja linnuse korrastamine algas 1893. Varemetelt avaneb kaunis vaade Viljandi järvele. Linnusest saab lähemalt lugeda siit.

    Lossimägede ja kogu Viljandi üks sümboleid on vana rippsild, mis on valmistatud 1879. aastal Riia firma Felser & Co poolt. Sild asus algselt Tarvastu linnuse vallikraavil, kus see kergendas kohaliku mõisniku von Mensenkampffide pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1930. aastal kinkis mõisahärra Karl von Mensenkampff silla metallosad Viljandi linnale. 1931. aastal paigaldati 50-meetrine sild Viljandisse, kust ta viib Kaevumäelt üle 15 meetrit sügava oru. Siinsamas pargis asub ka Johan Laidoneri mälestuseks püstitatud ratsamonument. Monument avati 22. juunil 2004. Monument asub Viljandi lauluväljaku ja Pärimusmuusika Aida vahel.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Narva Kreenholm

    Juba ammu oli plaanis Kreenholmi tudeerimine projekt. Sõbrad elasid jalgupidi seljas, et teeks ära. Kuna sinna sisse saab ainult ekskursiooniga siis natuke uurimist ja oligi aeg broneeritud. Jama on muidugi seal see, et giidid väga valvsalt jälgivad kus sa käid ja mis teed, piiritsoon ikkagi ju. Aga eks meil mõnes kohas õnnestus ikka natuke kõrvale lipsata. Ikka väga võimas tehas oli omalajal. Kahju, et meil üritatakse kõik rahaks teha ja p… keerata.

    1857. aastal ostis Bremenist pärit Moskva kaupmees parun Ludwig Knoop 50 000 rubla eest Stutthoffide perekonnalt Narvas Kreenholmi saare, kuhu senise kahe metsatööstusettevõtte asemele rajas tekstiilitööstusettevõte. 2 millise kuldrubla põhikapitaliga ettevõtte Kreenholmi Manufaktuuri Ühisuse mille põhiosanik oli parun Ludwig Knoop ise ja teised osanikud olid Moskva, Peterburi, Narva ja välismaised kaupmehed. Kreenholmi Manufaktuur planeeriti ja loodi tervikliku linnakuna, mis koosnes peale tootmishoonete ka administratiiv-, elu- ja ühiskondlike hoonete kompleksist. Hiilgeaegadel olla seal olnud 8000 ketrusmasinat ja 4500 töötajat. Kreenholmi manufaktuur oli tol ajal kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal ning suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas. Masinaid töötasid vesirataste abil, mis tsehhe läbivate pikkade ülekande-jõuvõllide ja rihmade süsteemi kaudu ketrusmasinaid ka käitasid. Hiljem asendati vesirattad vee jõul töötavate turbiinidega. Vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid. Kogu vabrikus oli ehitatud tolle aja kohta väga moodne ventilatsioon – ventilaatorite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele oli paigaldatud lisaks veel kohtventilatsioon. Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil. Kuna puuvill ja eriti puuvillatolm on väga tule- ja plahvatusohtlik oli kogu vabrikus sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Juhul, kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda eriti ohtlikusse kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. Tähtsamate üksuste vahel oli vabrikus telefonside. Hoonetes oli keskküttega sarnanev küttesüsteem, katlamaja köeti turbaga, mida veeti omaenda kitsarööpmelise raudteega Kõrgesoost. Ühesõnaga oli see manufaktuur kui riik riigis. Oma töötajate jaoks oli olemas kõik vajalik… lasteaed, haigla, poed, pesumaja, pagaritöökojad, politseijaoskond jne jne. Üle jõe oli ehitatud rippsild mille kaudu töölised said otse tööle. Aga pole see elu seal olnud nii lilleline midagi, isegi streike on korraldatud tööliste poolt. Tänapäeva mõistes oli muidugi nii mõnigi streikijate nõue kummaline 😀 😀 lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel 1/2 tundi, lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel, halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida, vaid vallandada vabrikust, “kõrvaldada” vabriku hospidalist velsker Palkin, vahetada välja “starosta” ametis olev Peeter Säkk, lubada lastele rohkem aega kooliskäimiseks.

    Praeguse seisuga on kõik rüüstatud ja mahajäetud, ei tea mis sinna tulevikus tuleb, kuigi olen kuulnud ambitsioonikaid projekte selle kompleksi kohta pole ükski veel teostuseni jõudnud. Huvitaval kombel on mõnda saali jäetud vaatamiseks mõned seadmed. Ziilu vana kuduja käis kohe uurimas kuidas kudumismasina töösse saaks 😀 😀 aga ei läinud projektiks. See on ka selline põnev koht kus võiks kindlasti luusimas käia. Asja sebida saab siit.

    Muidugi on siit päris äge vaadata seda piiritagust küla mis polegi niiväga väljasurnud. Paar päris huvitavat maja paistab seal, ühel on mingi kummaline puittorn ja teine on pisike kirik. Seda kirikut sai ükskord isegi uurimas käidud. Päris omapärane pisikene kirik kus soovitan ka kindlasti käia.

    Kui Kreenholm uuritud mõtlesime pilgu peale visata kohalikele kirikutele. Kirik ehitati 1881-1884 Kreenholmi Manufaktuuri luterlastest töölistele. Selle projekteeris Peterburi arhitekt akadeemik Otto Pius von Hippius. 1944.a. hävines kellatorn koos oreliga. Tänaseks on kiriku kellatorn taastatud. Siis oli kirik üsna trööstitus olekus. Kiriku tornist on ümbruskonnale väga hea vaade. Nagu peopeal on Narva ja Jaanilinna linnused. Tänapäeval näeb kiriku saalis installatsiooni “Taevas Narva kohal”. Vaatemäng kuvatakse otse kiriku võlvidele ning seda saab jälgida spetsiaalselt selleks kohandatud toolidest, suunates pilgu veerandtunniks üles, kus taaselustub Narva värvikas ajalugu. Kirikusse paigaldatud valgusintallatsioon on suurim püsiv projektsioonipind kogu Ida-Euroopas, kokku 520 m2. Seda asja peaksin ka ükspäev vaatama minema.

    Piilusime teise kirikusse kah, see ehitati aastatel 1890-1898, arhitekt Pavel Alish. Arhitektuuriline lahendus toetub bütsantsi traditsioonidele. Erilist väärtust omab rikkalik kolmeastmeline ikonostaas ja XVII sajandist pärit puust ristilöödud Kristus. See kirik tasus ka täiesti uudistamist. Kui kirikud kah uuritud tahtis seltskond sööma minna. Ma eriti süüa ei tahtnud ja mõtlesin, et võiks kiirelt hoopis Jaanilinna linnuses käia. Kuna Ziilul oli ka juhuslikult pass kaasas ja viisa olemas siis lipsasime viuh jala üle piiri. Aga sellest Jaanilinna tripist kirjutan ükspäev eraldi 😉

    Kui me tagasi jõudsime välismaalt 😀 😀 kimasime vaikselt kodupoole. Aga kui juba Narvas olla siis tuleb ikka tanki ka vaatamas käia. See pandi sinna postamendile 1970 aastal II MS lahingutes langenute mälestuseks. Väidetavalt olla see tank kohas kus sõja ajal punaarmee forsseeris Narva jõe. Narvast edasi kimasime Sinimäele, turnisime sealses vaatetornis ja kaitserajatistes. Siin on säilinud kolme eri ajajärgu kindlustusliini fragmendid. Põhjasõjast venelaste poolt rootslaste kartuses ehitatud muldvall, nn Rootsi vall, Esimesest maailmasõjast maavägede Peterburi eelkaitseliin Sinimägedes ja Teisest maailmasõjast Saksa nn Idavalli varukaitseliin – nn Tannenbergi liin. Siin on ka muuseum kuhu olen korduvalt tahtnud sisse saada aga veel pole õnnestunud. Alati olen sattunud sellisel ajal kus see kinni on.

    Sinimägedest edasi kodupoole kimades tegime väikse kõrvalpõike Valastele ka. Siis oli veel vana vaateplatvorm püsti. Huvitav on alati vaadata seda noorpaaride lukuvärki. Seal näeb kõikvõimalikke imeasju… jalgrattalukke, kolbe jne.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Lääne – Eesti trip

    Lõuna pool käidud, Ida pool käidud, nüüd aeg läände põrutada 😉 egas miskit kamp kokku ja tuld. Võtsime plaani liikuda Lääne poole mööda rannikut ja vabal valikul uurida kohti mis teele jäävad. Kõigepealt tegime kiire peatuse Muraste vaateplatvormil ja sealt edasi läksime Suurupi alumise majaka juurde. Luusisime vähe rannas, seal selline väike pankrannik, ilm oli päris tuuline ja tagus lainet korralikult vastu kallast. Tegime paar pilti ja järgmine siht oli Keila – Joa. Türisalu pangast panime hooga mööda 😉 Keila – Joal nagu ikka tiir pargis, mõisa juures ja kogu moos. Jões oli isegi piisavalt vett, et joa vaatemängu näha.

    Keila _Joalt kimasime Paldiski poole. Treppojal vaatasime, et ohoo siin ka vett palju, no ei saanud pildistamata jätta 😀 Paar klõpsu ja edasi. Paldiskis luusisime majaka juures, oi kurja kus seal oli tuul. Huvitav, et siin oli ka selline kohake kust tuul lõi laine alt üles panga peale välja. Siin asi isegi mõeldav mingi paarkümmend meetrit ainult üles aga sama asja nägin ja kogesin Iirimaal. Seal lõi tuul laine üles oma paarsada meetrit vot kus on tuulel ikka jõud. Siinsamas luusisime vähe veel Peeter Suure merekindluse tulejuhtimistornis. Siin on ka kõik metall ära varastatud ja üles enam ei saa. Ainult Hiiumaal on veel säilinud nendes tornides trepid ja saab üles. Seda merekindluse jäänukit on meil ikka kõvasti, kahju, et enamus on sellest muidugi rüüstatud.

    Järgmine väike peatus oli Madise kiriku juures. Need rannikuäärsed kirikud on omajagu põnevad, neil pole ainult kiriku vaid ka meremärgi funktsioon. Siinses pisikeses ojas oli seekord isegi vett, enamjaolt on see suht veevaene. Harju-Madise esmamainimise aastaks võib lugeda 1296, mil Vasalemma jõe suudmealal mainitakse Lodenrodhet kui kindlustatud linna ja paika. Jüriöö ülestõusu järel ehitati peagi uus puukirik, kuni 15.saj keskel rajati praegusele kohale juba kivikirik. Ainsana Eestis põleb Harju-Madise kiriku tornis majakatuli. Madiselt edasi oli järgmine peatud Padisel. Luusisime vähe kloostris ja käisime viskasime pilgu peale ka linnamäele. Kuigi tänapäeval seal mittemidagi vaadata ei ole on koht kui selline siiski olemas.

    Kiirelt viskasime pilgu peale ka Risti kirikule, mis on kuulus oma pooliku torni pärast. Selle kohta käib mitmeid legende aga ju see ikka varises kas sõja käigus või lihtsalt kehva ehituskvaliteedi pärast. Siin peaks saama ka kirikutorni ja nägema Eesti vanimat tornikella. Samuti saad käia laepealsetel võlvidel, imetleda restaureeritud pikihoonet ja käärkambrit koos ainulaadse kamina ja keldriga. Aga meie kõike seda ei teinud 😉 See on tuleviku projekt. Juba hakkas vähe pimedaks kiskuma ja kimasime Haapsalu poole edasi. Teel põikasime korraks sisse veel Rooslepa kabeli juurde ja Põõsaspea neemele.

    Lõpuks jõudsimegi otsaga Haapsallu, kolasime vähe linnuses ja kobisime ööbimiskohta. Seal väike saun ja kotile.

    Hommikul kimasime Paralepa ja Pullapää kanti luusima. Uurisime Aleksander III mälestusmärki. Seda on küll miskil määral taastatud kuigi mitte algsel kujul. Kui juba sealkandis siis ei saa vaatamata jätta Ungru mõisa varemeid 😉 Põikasime korra ka raudteejaama juurde sisse ja piilusime paari auruvedureid.

    Sealt võtsime suuna juba Lihula poole, ega kahe päevaga väga rohkem ei jõuagi vaadata. Teel põikasime sisse korra Ridala kiriku juurde, tiir ümber ja edasi. Lihulas uurisime nagu ikka mõisa ja linnuse ümbrust. Linnuse varemed võiks keegi välja kaevata see oleks äge. Tuuleveski on muidugi tänapäeval katuse peale saanud ja asja konserveeritakse. Muidugi Äge on see, et Lihula kiriku torn on ülevalt vildakas juba aastaid aga alla ka ei kuku 😉 Piilusime veel kohaliku õigeusu kiriku varemeid ja sättisimegi ära kodupoole. Kuuldavasti konserveeritakse lõpuks need kirikuvaremed ära. Loomulikult koduteel veel kohustuslik peatus Lihula vana silla juures ja oligi päev otsas.

  • Tripid

    Poola

    Poolast läbi kihutades meenus, et kuskil Poola avarustel pandi püsti maailma suurim Jeesuse kuju. Google aitas kohe hädast välja 😀 😀 Selgus, et see asjandus asus Swiebodzini linnas ja on 33 meetri kõrgune ja asub omakorda 16 meetri kõrgusel künkal. Väidetavalt peaks see kuju olema kõrgem kui Cristo de la Concodia kuju Boliivias (valmis 1994, kõrgus 34,2 meetrit) ja tuntud Lunastaja Kristuse kuju Rio de Janeiros (valmis 1931, kõrgus ilma aluseta 30 meetrit). Mõeldud-tehtud… tegime väikse kõrvalpõike uurimaks kas Google ikka teab kõiki asju 😀 Kurrja oligi teine täitsa olemas ja paistis üle küla. Parkla turistidele kohe jalamil jalavaeva vähendamiseks. Tahtsime üles mätta otsa minna aga seekord ei lastud, väidetavalt miskid hooldustööd. Läksime luusisime linnakeses. Midagi erilist silma ei hakanud. Kohalik kirik oli omapärane, aias kujukesed ja lambad muru niitmas 😀

    Kirik seest oli päris edev nagu sealsed kirikud ikka. Muud väga vaadata ei olnudki. Sinna tuleb ükspäev uuesti minna ja seda kuju lähemalt uurida.

  • Tripid

    Trip Venemaale 65a II MS vol.7

    Hommikul varakult äratus, et jätkata väga tihedat ja asjalikku programmi. Hommikusöök söödud kobisime bussi ja algas sõit Kroonlinna poole. Esimene peatus oli maja juures kus kunagi elas Lydia Koidula. Sealt edasi läksime promenaadile Vaatasime Peetri kuju ja kolasime kaldapealsel. Sadamas oli hulga sõjalaevu näha aga neile ligi ei saanud enam. Eelmisel päeval oli külastus olnud. Uurisime veel Kroonlinna nulli, see oli täitsa paigas.

    Promenaadilt läksime edasi üle rippsilla kiriku juurde. Merekirik oli remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on kirik külastust väärt aga sellest mõnes hilisemas blogis. Kolasime niisama väljakul ringi. Vaatasime erinevaid mälestusmärke ja igavest tuld kah. Igavese tule juures miski kohalik tattnokk põletas tule juurde toodud nelke. Ilmselt polnud sõjast kuulnud miskit. Kui Kroonlinn uuritud kimasime edasi Peterhoffi purskaeve vaatama.

  • Tripid

    Luusimas

    Seekord otsustasime sõpradega trippida teistmoodi 😀 Sügasime siit ühe jutiga lõunasse ja hakkasime sealt vaikselt tagasi tulema. Võtsime majutuse Kerepäälse turismitalus. Kui olime sisse kolinud läksime otse läbi metsa jala Härma müüri vaatama. Turnisime pool päeva mööda liivapaljandeid jne. Lõpuks sai kopp ette ja lonkisime Kerepäälsele tagasi.

    Kerepäälsel tutvusime taluga, lahke pererahvas näidati kõikvõimalikke koduloomi. Lõpuks tegime väikse sauna ja kobisime kotile.

    Järgmisel päeval kiire põige möödasõidul Vastseliina kiriku juurde ja edasi kohalikku poodi ja tanklasse. Kui autod tangitud ja söögivarud poest sebitud läks sõit edasi Vastseliina linnuse poole.


    Vastseliina linnuse juurest algab päris huvitav matkarada mille tahan ükskord läbi käia seltskonnaga. Linnus on oma ajaloo poolest üsna värvikas, väidetavalt oli see mitmeid aastaid mereröövlite koduks. Samuti on see olnud palverännakute kohaks. Kui linnus ka inspekteeritud ja läbi turnitud suundusime edasi Kalmetumäe ja Jõksi müüri poole.

    Jõksi müüri juures sai siis veel üle jõe rippsilla kaudu. Kahjuks mõni aasta hiljem viis kevadine tulvavesi selle minema. Väidetavalt olla müüri jalamil olevatesse koobastesse maetud Põhjasõja ajal inimesi… See küll vähe kahtlane sest koopad suure veega ligipääsmatud ja tegelikult üsna pisikesed. II MS ajal varjusid seal kohalikud sõja eest… see on juba reaalsem. Üle jõe asub Päevapööramise mägi, mida on kasutatud ilmselt aastasadu riituste läbiviimiseks pööripäevadel. Seal asub ka maausuliste jaoks oluline pudruplats. Tänasel päeval näitavad arheoloogilised uuringud, et ilmselt oli seal pronksiaja lõpus või rauaaja alguses linnus. Iseenesest on see päris huvitav ja tundub, et ka väega mägi. Siit edasi liikusime Piusa koobaste poole.

    Teel Piusa koobastesse hüppasime läbi ka Obinitsa surnuaialt. Vaatasime üle seto lauluema Taarka puhkepaiga, tegime tiiru ümber kohaliku kiriku ja edasi Piusa poole

    Piusal luusisime natuke mööda künkaid ja luurasime ka koobastes. Külastuskeskusest näeb paari koopajuppi raha eest. Aga mujal on neid koopaid seal nõrkemiseni mida saab ilma rahata vaadata, kuid omal vastutusel. Eks me siis vaatasime natuke omal vastutusel, sest see mis raha eest näidatakse on rohkem naljanumber kui koopad. Aimu mastaapsusest saab ikka natuke mujal 😀 😀 Kui koopad ka uudistatud ja jäädvustatud kimasime edasi kodu poole.

    Teel põikasime kiiruga veel Maanteemuuseumi. Veetsime seal tubli tunni, uudistasime tehnikat jne. Sealt kimasime kodupoole juba ilma märkimisväärsete peatusteta kuni Kassinurmeni välja.

    Kassinurmes vaatasime natuke ringi linnuses. Seda oli isegi natuke juurde ehitatud. Kahjuks tänaseks päevaks on seal kõik mädanenud ja varisemisohtlik. Vaatamata sellele, et seal on täitsa aktiivne selts olemas. J a paraku ei ole ainult kindlus käest ära lastud, vaid kogu kompleks vajaks korralikku värskendust..

  • Tripid

    Viljandi

    Läbisõidul Viljandist käisime sõpradega vaatamas kas lossimäed on ikka alles. Kõik oli omal kohal ja ka vaadeldav. Puud ei olnud veel jõudnud korralikult lehte minna, et vaateid varjata. Turnisime veidi kõikvõimalikes kohtades ja tegime mõned fotojäädvustused. Kahju, et meil enamus linnuseid hävitati sõdade käigus ja nende mastaapsust võib ainult oletada.

    Kui lossimäed uudistatud ja rippsillal kah jalutatud lonkisime linna poole. Vahepeal piilus orav oksa pealt mida me toimetame. 😉 Viljandi on üks maasikane linnake