-
Kakerdaja matk
Lõpuks sai ära tehtud ammu planeeritud matk lastele. Kuigi mitte nii nagu algselt planeeritud aga mis teha igakord ei lähe nii nagu soovitakse. Plaanis oli ka rabas ööbimine, kuid kahjuks ei leitud niipalju selleks sobivaid magamiskotte. Aga pole hullu, ööbimise plaan on jõus nagunii ja ükspäev teeme selle teoks. Saime kokku Kakerdaja raba Noku lõkkekoha juures. Ilm oli ilus ja rahvast rabas nagu laulupeol. Otsustasime, et ei roni kohe raba peale vaid alustame Kalajärve matkarajaga. Metsas kevad ikka täies hoos, linnud laulavad nii, et omi mõtteidki ei kuule. Kohekohe on kõik roheline ka. Sinililli ja ülaseid kõik kohad täis. 😀 😀 Kui metsareeglid lastele räägitud alustasime minekut Kalajärve suunas. Seda rada polnud ma juba ammu käinud, vahepeal oli laudteed värskendatud ja üle mudaste kohtade sai ilusti kuiva jalaga.
Lõpuks jõudsime mööda matkarada lõkkekoha juurde. Otsustasime seal teha väikse lõuna. Aga noh mittesuitsetajate värk kellelgi polnud tikke kaasas lõkke süütamiseks 😀 😀 Juba pidasime plaani, et päikselise ilmaga aitab pudel hädast välja aga polnud vaja. Mingi seltskond sõitis lõkkekoha juurde, sain nendelt tikke laenuks 😉 Tegime lõkke üles, lapsed said oma kaasasolnud stafi soojaks teha ja keha kinnitada. Isegi kohalikud linnud tulid uurima mida head me sööme. Kui söödud-joodud lonkisime Noku lõkkekoha poole edasi, et siis seal vaadata jooksvalt edasimineku värki.
Noku lõkkekoha juures oli vahepeal rahvast vähemaks jäänud ja otsustasime, et lähme käime raba peal ka tiiru ära. Raba servas nägime mingit ägedat käru ja lauavirna, eemalt oli kuulda ka hullu kopsimist. Lonkisime mööda värsket laudteed järve poole ja varsti märkasimegi laudtee ehitajaid. Näo järgi oli juba näha, et mitte kohalikud 😀 😀 Küsisin vennikestelt kas laudtee läheb Kiievini välja 😀 Ütlesid, et nii kaugele neil ei kästud ehitada 😀 😀 Jalutasime edasi kuni järveni ja sealt tuldud teed tagasi. Vahepeal leidsime isegi peotäie jõhvikaid. Väga head magusad olid 😉 Lõpuks jõudsime autode juurde tagasi, andsin lastele koju kaasa 5 liitrit kasemahla ja läksime selleks korraks laiali. Vähemalt nüüd on hea teada, et mõneks aastaks on olemas Kakerdajas kuni järveni uus laudtee 😉
-
Pilliroojahu katsetused vol.2
Ükskõik kus ka ei kola jääb ikka igalpool silma hullult pilliroogu. Lapsepõlvest on meelde jäänud, et ellujäämislaagrite onud-tädid rääkisid ikka, et looduses on süüa aastaringi, ole mees ja tunne asja ainult 😀 😀 Ükspäev oli veidi igav ja mõtlesin, et katsetan veel mingit ökomökot. Vol 1 sai katsetatud kuuseokkasmuutit…. Kõlbas juua küll aga kuramuse vänge värk kuid peale väikest tuuningut kõlbas vägagi juua 😉 Hea vitamiinipomm aastaringi. Seekord läks käiku pilliroog. Mõned päevad eeltööd raamatutes, interneedumis jne andsid mingi ettekujutuse asjast. Tuleb välja, et väidetavalt on pilliroo juurikaid ja sellest tehtud jahu söödud juba krt teab mis ajal. Arheoloogid on tuvastanud, et kiviaegse Pulli asula Pärnu jõe suudmealal ja 6-8 tuh. a. vanuse Riigiküla asula Narva jõe ääres ning kuni 10 tuh. a. vanuse Kunda Lammasmäe kunagise järve saarel asulakoha lähedal kasvas kindlasti pilliroogu. Vahepeal ilmselt kadus see “umbrohu” söömine unustuse hõlma ja arvati, et see on ainult vaeste ja eluheidikute toit. Erinevatele uurimustele toetudes võib öelda, et nende teadmiste “uuendamise” või taasteadvustamise eest võlgneme tänu haritumatele baltisakslastele, kes 19. sajandil, püüdes eestlaste toitumisharjumusi rikastada, meile selle teene tegid.
Ajaloos veelgi tagasi minnes leiame tõendeid sellest, et meile nii tuntud ja põlatud umbrohud ning metsataimed nagu nõges, naat, vesihein, võilill või põdrakanep (nimistut võiks veel pikalt jätkata) on olnud hinnatud kraam suurte impeeriumide juhtide toidulaual. Rääkimata võimsate armeede turgutamisest.
Kui eeltöö tehtud panin vutvutvut jõe äärde juurikaid sebima. Kui märjaks ei karda saada siis saab juured kätte üsna lihtsalt. Tirisin mõned välja ja pistsin kohe hamba alla, kõlbas täitsa süüa, hea magusa maitsega oli. Ega midagi tarisin kotitäie juurikaid koju ja viskasin kuivatisse. Kui juurikad olid krõbedaks kuivanud tekkis probleem… Kuidas neid nüüd jahuks saada käepäraste masinatega 😀 😀 Esialgses katsefaasis ajasid belnder ja kohviveski asja ära. Muidugi jahu tegemiseks need ei kõlba aga katse sain ära teha. 😀 Peale väikseid ponnistusi sai lõpuks jahu laadne toode valmis. Nägi välja selline kollane mittemidagi ütlev pulber 😀 😀 Aimasin halba aga ega katset saanud enam pooleli jätta 😀
Improviseerisime sujuvalt mõned retseptid…. Soola, suhkru, kakao, kookoshelveste, kõrvitsaseemnejahu, vahukoore ja või lisamisega. Katsetuste põhikomponent pilliroojahu millele lisasime tunde järgi maitseks muid komponente. Tegime päris hulga erinevaid variante valmis ja asusime degusteerima. Igaks juhuks varusime kotitäie söetablette ja kempsupaberit, et kui juhtub põhja alt lööma siis…. 😀 😀 Algul nokitsesime tükikesi servast aga oi kurrrja täiesti söödavad olid ja maitsvad. Tegime kohe kohvi sinna kõrvale ja nautisime gurmeeküpsiseid 😀 😀
Neid küpsiseid teen ma kohe kindlasti veel ja palju, nüüd asi selge kuidas neid teha 😉 Kui nüüd mõni huviline tahab kah proovida siis lihtsam on minult sebida kas jahu ja retsept või valmis küpsised. Ise jalgratast leiutada pole pointi, ma juba taaselustasin ära esivanemate väega toidu 😉 Ükspäev katsetan ära ka juurikakrõpsud ja kohvi.
-
Kakerdajas
Ühel ilusal talvepäeval tegime kiire tripi Kakerdajas. Lonkisime järveni ja tagasi. Lund oli ikka hullult ja jube head vaated olid.
Peale matka kulus väike söök kah marjaks. Kõigepealt tuli lume alt välja kaevata lõkkeplats siis sai alles edasi toimetama hakata. Õnneks oli meil kaasas usin lumekoristaja, kes vahepeal ahvi ka mängis 😀 😀
-
Väike ringreis
Seekordset trippi alustasime sõpradega Saha kabel uurimisega.
Saha kabel on vanim terviklikul kujul säilinud keskaegne kivikabel maal. Rahvapärimuse kohaselt on see isegi 50 aastat vanem Tallinna linnast ning asutatud piiskop Fulco poolt. Kabel ehitati 15. sajandi teisel veerandil ehk samal ajal kui Pirita kloostergi. Saha kabel on nagu Pirita kloostri minivariant! Viimasest, omal ajal suurimast ja uhkeimast Vana Liivimaa kloostrist endast on järgi suures osas vaid varemed. Kui kabel uuritud liikusime Rebala suunas.
Rebalas uurisime vähe lastekangruid ja karjääri. Sealt edasi liikusime Ülgase koobaste juurde.
Ülgasel tegime kiire visiidi koobastesse. Paar pilti ja edasi Jõelähtme kiriku poole.
Jõelähtme kiriku juures uurisime mantelkorstna jäänuseid põhusalt ja edasi Jägala juga vaatama. Juga uudistatud jäi meile tee peale Valgehobusemägi.
Valgehobusemäel ronisime mäkke, nautisime vaadet ja edasi Järva-Jaani poole
Järva-Jaanis uurisime vanatehnika varjupaika. Seal kõvasti igasugu tehnikat. Kahju, et see lageda taeva all roostetab. Aga uurimist jätkub seal pikemaks ajaks, eriti kui oled tehnikahuviline. Järva-Jaanist panime Kiltsi poole vaikselt.
Kiltsis tegime mõisale tiiru peale, päris ilusti korda tehtud mõis. Tänapäeval on muidugi mõisas kool. Mõis väärib igati külastust. Kiltsist kimasime Emumäe poole.
Emumäel oli mõte ööbida püstkojas. Aga kahjuks sellest ei tulnud midagi välja. Ahi ajas hirmsasti sisse. Kasutasime ööbimiseks plaani B 😀 😀 Ööbimiskoha poole tiksudes käisime läbi ka Paidest.
Paides kolasime vallimäel. Pimedas on ordulinnuse varemed päeris efektsed. Kui see ka uuritud kulgesime ööbimiskohta ja kobisime kotile. Järgmisel päeval peale äratust kimasime Puurmanni poole.
Lõpuks jõudsime sihtkohta. Meie eesmärk oligi kolada vähe Selli-Sillaotsa õpperajal. Matkarada on päris põnev ja soovitan igaljuhul huvilistel seal kolada. Turnisime vaatetorni ja imetlesime ümbrust. Kui raba uuritud kimasime Elistvere poole.
Elistvere loomapargis uudistasime vähe loomi, jalutasime järveni. Turnisime vaatetornis. Külastuskeskuses luusisime kah ja tegime väikse kohvi. 😀 Edasi panime Elistverest Kassinurme poole.
Kassinurmes tegime kiire sisse põike linnamäele ja panime edasi majutuspaika.
Majutus oli meil broneeritud Jõgeva lähedal mõnusas privaatses turismitalus. Tegime väikse õhtusöögi kaasas olnud varudest ja tiksusime saunas niikaua kui jaksasime. Hommikul kolistasime edasi kodu poole.
Põikasime teel läbi Kärde rahumaja juurest. Põlluservas otsis toitu tervet kari kitsi. Rahumaja ka uuritud kimasime Kose poole 😀
Kosel tegime kiire põike jõe äärde, piilusime natuke partide tegemisi ja edasi Saula poole.
Saulas külastasime Siniallikaid. Need on igal aastaajal ilusad vaadata. Peale allikate külastust panime edasi vikukülla 😀
Viikingitekülas vaatasime veidi ringi, tegime väikse kohvi ja kodu ära.
-
Sõpradega Kakerdajas
Ükspäev käisime sõpradega Kakerdajas. Ilm oli kevadiselt soe. Kõigepealt läksime Noku talu juurest raba peale. Mööda laudteed lonkisime Kakerdi järveni välja. Seal tegime pool tiiru järvele peale ja liikusime vaikselt tagasi. Järve kaldal oli nii mõneski kohas jõhvikaid, ega neid saanud siis maitsmata jätta. Väga hea vitamiinipomm. Omal ajal oli järve ümbrusesse pandud ka pesakaste kuid tänaseks need enamjaolt lagunenud.
Rabast tagasi tegime tiiru ümber kalajärve kah. Isegi konnalonni oli tulnud päikse kätte sooja. Kalajärve ümbruse matkarada on üsna metsik aga vabalt läbitav. Minule meeldis see rada isegi rohkem kui rabarada. Need rajad on alati põnevamad kus saab ringi käia mitte edasi-tagasi.
Kui ka kalajärve ring tehtud otsustasime väikse lõuna teha. Vaatasime üle mõlemad RMK lõkkekohad. Einestamiseks valisime välja katusealusega lõkkeplatsi Noku talu juures. Seal sai mõnusalt lebotada seni kuni vorst küpses. Vahepeal tegime ka mõned modellifotod 😀 😀
-
Viru raba
Täna sai testimas käidud Viru raba matkarada. Kas sobib laternamatkaks või ei. Ilm oli jube mõnus ja lund palju. Rahvast samuti nagu laulupeol. Parklast mööda matkarada raba laudteeni olid vaated väga mõnusalt lumised. Matkarada oli korralikult sisse tallatud nii, et mahtus ikka mitmekesi ka käima kõrvuti. 😀 😀
Laudtee alguses korralik uus EV 100 silt infoga laudtee ja vaatetorni kohta. Laudtee vaatetornini on nii lai, et mahub ka ratastooli lükkama. Trippisime vaikselt vaatetornini välja. Turnisime tornis ja nautisime vaateid. Rahuliku kõnniga võttis meil see parklast vaatetornini käik aega 20 minutit. Veidi aega parajaks teinud liikusime vaikselt tagasi parkla poole. Auto juures tegime kokkuvõtte. Täiesti käidav rada laternatega. Edasi-tagasi kulus meil tunnike.
-
Kõrvemaa matk
Vastu tulles töörahva soovidele organiseerisin Kõrvemaal väikse matka. Lund kahjuks ei olnud aga samas oli ilus ilm. Jube külm oli kah -15 aga õnneks tuulevaikne. Matkal osales sellisest külmast ilmast hoolimata kümmekond inimest. Kui mööda metsarada jõudsime Paukjärve serva jäime kõik lolli näoga vaatama järvele. Õige mitu kalameest oli järvel aga kuna järve jää paistis läbi jäi mulje, et vennikesed kalastavad vee peal 😀
Lõpuks jõudsime oosi otsas oleva vaatetornini. Ronisime üles ja nautisime vaadet rabale.
Edasi lonkisime mööda laudteed raba peale. Raba oli ilusti jääs ja sai laugaste peal käia julgelt. Mätaste otsas oli päris palju jõhvikaid mis olid külma käes mõnusalt magusaks muutunud. Kõik said korraliku annuse looduslikku vitamiini. Raba keskel vaatetorni juures väike puhkepaus ja vaadete nautimine. Lastel muidugi palju rõõmu jäätunud laugastest 😉 Mõne aja pärast alustasime tagasiteed.
