-
Kakerdaja
Pesakond kokku ja viuh Kakerdajasse talve nautima. Ilm oli jube ilus aga räme külm. Kummalisel kombel polnud Kakerdajas hingelistki peale meie. Lonkisime mööda laudteed järveni välja ja nautisime vaateid.
Järv oli jääs praktiliselt üleni koos oma väikeste soppidega. Sai jala ligi kõigile saarekestele 😉 Muidugi paaris kohas olid järvejääs päris ägedad ümarad lahtise veega augud, huvitav kas miskid allikakohad või muu anomaalia.
-
Pääsküla matkarajad
Tegime väikse matka keset tööpäeva Pääsküla rappa… Lootuses, et rahvast pole aga kus sa sellega parkla nii silmini täis, parkida pole praktiliselt mitte kuhugi 😀 😀 Õnneks ikka miski augu leidsime kuhu auto vaevu ära mahtus. Algul mõtlesime, et toho till ae rahvast nagu putru ja liiklus nagu Viru tänaval aga tegelikult polnudki asi nii hull. Seal õige mitu erinevat matkarada, et rahvas oli ilusti lahustunud. Vaatasin, et pajuurvad juba väljas, tea kas miskit kõva külma tuleb enam…
Kuna lumi sadas värskelt ja külma pole olnud siis vesi praktiliselt jääs ei ole. Ühel väiksel tiigil olid pardid täitsa matkaraja servas oma toimetusi tegemas. Inimestest ei teinud väljagi, ilmselt harjunud 😉
Isegi kopraonu on sinna elamise teinud ja nii mõneski kohas näha kuidas ta perega väljas söömas on käinud.
Tegime vähe pikema tiiru ja põikasime metsa alla ka. Lootuses, et ehk näeb mõnda loomakest. Kahjuks ei hakanud ühtki silma kuigi värskeid jänesejälgi oli näha küll. Huvitav, et neid vanu vene sõjaväe jäänukvaremeid on siin metsaalune ikka veel täis. Kuigi mõned kohad kus kunagi barakid olid on ilusti lagedad ja kui ei tea , et seal kunagi midagi oli siis pole aru saada
-
Jaapanlase “tuumavarjend”
Kunagi kahetuhandete alguses mingi ambitsioonikas jaapanlane hakkas keset metsi ehitama miskit konverentsikeskust või tuumavarjendit. Kes seda enam muidugi teab mis see tegelikult olema pidi. Vahepeal see teema täitsa ununenud aga ükspäev oli mingi matkasaade kust see värk vilksamisi läbi käis, siis meenus uuesti see teema. Oli isegi kuskil ajusopis meeles, et KAPO pani sellele üritusele miskipärast käe vahele, vennike tunnistati ebasoovitatavaks isikuks ja saadeti riigist välja 😀 😀 Egas midagi, tuli sportlikust huvist mõte asi oma silmaga ka lõpuks üle vaadata. Nujh sinna ikka andis kohale logistada mööda metsateid. Madala autoga sinna ragistama ei soovita minna, kõht käib vastu maad 😉 Lõpuks jõudsime ikka kohale, ega ehitis ise on küll muljetavaldav aga võsa vahelt väga välja ei paista nii nagu üks varjend olema peabki 😀 Muidugi ehituskvaliteet oli siin ikka kõvasti parem kui tänapäevastel uusarendustel.
Väidetavalt olla siin maa all 2 korrust. No ehk on ka, muidugi siin võiks ka “stebelit” teha 😉 pumbad kohale ja tühjaks… Muidugi siin üksi või pimedas koperdada ei soovita, kui üle ääre alla lajatad siis ilmselgelt omal jõul välja ei saa. Muidugi seda monstrumit vaadates tekkis hulga küsimusi… kuidas see rasketehnika sinna kohale saadi ja see hull kogus betooni. Kuhu see väljakaevatud muld pandi…
Siinsamas läheduses on ka vana talukoht mida meenutab ainult korsten ja paar lagunenud abihoonet. Muidugi huvitav oli tükk maad eemal metsa sees üks baraki moodi hoone. Algul mõtlesingi, et miski barakk aga tegelikkuses oli välipeldik kuhu lausa 10 hädalist korraga asjale mahtus 😀 😀 Iseenesest on see kohake siin päris tsill keset suuri metsi eriti neile kes privaatsust armastavad.
-
Mukri raba
Sai ükspäev ka seal Eidapere lähedal asuv Mukri rabas käidud. Väidetavalt olla see raba tekkinud järve soostumisel umbes 10 000 – 9000 aastat tagasi ja seda peetakse Eesti üheks vanemaks rabaks. Rabas on täitsa kobe laudtee ja vaatetorn. See väike jäänuk mis veel järgi kunagisest järvest on päris huvitava tumeda värviga ja ujuda kannatab seal kah 😉
Tegin paar pilti kah järvekeses kasvavatest lilledest – vesiroosidest. Päris huvitavad pildid said, palja silmaga need nagu sellisena ei paistnudki 😀 😀 Igatahes üks päris huvitav raba ja tasub käimist küll.
-
Päikesetõus Kõrvemaal
Ühel kenal õhtul tiksusime kambaga sõbra juures ja matsutasime pannukaid. Kusagilt tühjalt kohalt tekkis järsku idee minna päikesetõusu vaatama ja seda kell 11 õhtul 😀 😀 Egas midagi, need puusalt tulistatud ided on vahel päris ägedad 😀 😀 Linnas kiire tiir, fotokad, magamiskotid ja muu staff autosse ja tuld Kõrvemaa poole. Mõtlesime, et väga lahe koht selleks võiks olla keset raba olev vaatetorn. Kurja küll vaatetornis üleval oli ikka päris tuuline, hea, et taipasin koormakatte kaasa võtta. Sellega sai tuulepoolne külg kinni kaetud vaatetornis ja siis kannatas täitsa olla. Kellad äratama ja kobisime magama 😉
Päiksetõusu ajal sättisime endid ritta asja uurima. Oi kurja kus järsku läks all rahvaste liikumiseks 😀 😀 Kes tuli fotokas kaelas kes drooniga jne. Väärt plaan oli meil end juba öösel kohale vedada ja seal tukkuda. Oleks ka päiksetõusu ajaks tulnud oleks torn rahvast täis olnud nagu laulupeol. Igatahes vaated tasusid end kuhjaga ära. Tegime hulga pilte ja kobisime magama tagasi.
Hommikul tulid pääsukesed torni servale lauluga meid äratama. Pesime silmad laukas puhtaks, pakkisime kola kokku ja raba peale luusima. Ega ilusat ilma saa raisku lasta 😉
Lonkisime mööda laudteed tagasi Paukjärve poole. Uurisime vähe loodust, klõpsisime mõned pildid ja juba olimegi oosi otsas.
Tegime Paukjärve ümber tiiru, uurisime vanu piirikive jne. Vana puusilla juures oli keegi metsa alla onni ehitanud. Sellises käepärastest materjalidest valmistatud katusealuses on väga ok ööbida. Selle saab vajadusel ruttu valmis, igavesti hea aseaine telgile kui ei viitsi telki kaasas vedada 😉
-
Kiire tiir Rabasaarde
Tekkis törts vaba aega ja sõber polnud ka veel Rabasaares käinud. Mõeldud tehtud linnuke kaasa ja viuh kohale. Kuna mul kõik kohad läbi luusitud peaaegu siis üritasin uurida ainult parklas oleva maja teist korrust. Kurja sinna andis ikka turnida. Aga päris huvitav korterilahendus oli teisel korrusel, põhimõtteliselt 2 korterit ilusti eraldi sissepääsudega ja puha aga omavahel läbikäidavad, ei tea miks selline imelik lahendus…
Lennutasime vähe linnukest ka ja uurisime pilvepiirilt seda külakest. kurja see võis omalajal olla väga ok pelgupaik…
-
Rabasaarele…
Sai talvel see kohake puht juhuslikult avastatud ja mõtlesin, et tuleb asi ka suvel üle vaadata. Veel pole küll suvi aga põnev ikkagi 😉 kaua sa selle viirusepaanikaga kodus istud. Pool pesakonda autosse ja tuld… aga miks otse kui saab ringiga 😉 Sportlikust huvist tegime möödaminnes sissepõike Voosele. Seal kiire pilk Vabadussõja mälestusmärgile Voose – Saia liinil. Siinkandis toimusid Vabadussõja olulised murdelahingud. Algne mälestusmärk rajati 1930 aastal ja nagu enamus Vabadussõja sambaid hävitati seegi kommunistide poolt. Mälestusmärk taastati 1991 aastal, sellest saab täpsemalt lugeda siit. Kui asi uuritud kimasime edasi sihtmärgi poole 😉
Enne Rabasaaret paar looduspilti kah 😉
Täiesti inimtühi oli võrreldes muude “huviväärsustega”, ainult üks jalgrattamatkaja oli uitamas. Huvitav progress on siin toimunud mõne kuu jooksul. Kui talvel siin luusisime siis olid enamus majade uksed kinni siis nüüd on kõik uksed lahti kistud. Ei hakka siin selle külakese ajalugu uuesti kordama, seda saab lugeda siit. Eks me siis luusisime ka natuke majades, ikka päris trööstitu on see asi seal. Sees ainult prügi ja rämps, lõhutud on kõvasti ja eks aeg on ka oma töö teinud. Kiviseinad seisavad püsti ja ühtki pragu kuskil ei näe, korralik ehituskvaliteet aga sees on niiskus puiduga oma töö teinud. Käia tuleb suht ettevaatlikult, et kuskilt mitte läbi sadada. Huvitav tähelepanek oli…. Pole kuskil mujal näinud, et pistikud oleks nii kõrgele ja uste kõrvale paigutatud, tavaliselt on sellistes kohtades ikka lülitid. Kui roosa maja uuritud läksime uurima lasteada.
Majade all on päris võimsad täismõõdus keldrid, vundamendid on laotud maakivist. Lausa lust on vaadata nende kvaliteeti. Huvitav on ka see, et vundamendid on maa sees ca 2,5 meetrit kui keldri mõõtu ka vaadata aga kuskil keldrites pole näha vett… Kahju, et tänapäeval nii kvaliteetselt ehitada ei osata. Aiapostid on ka siin väga praktiline taaskasutus. Kitsarööpmelise raudtee relsid sobivad selleks imehästi 😉
Päris põnev üllatus oli see, et maha kukkunud tapeedi all oli Päevaleht aastast 1937. Lugesin kohe huviga tolleaegseid kuulutusi ja muud. Mida kõike ei kuulutatud tol ajal ajalehes. Isegi kihluse tühistamist 😀 😀
Talvel oli see jänes veel vardasse aetud aga nüüd vedeles maas. Vaatasime üle ka selle kohaliku “energiakivi” aga ei midagi erilist. Ühes majas oli säilinud päris äge käsipuu. Osa oli küll tuuri pandud aga enamus alles.
Pole ühtki maja kus poleks rämpsu enamus muidugi on endiste elanike mahajäetud mööbel jne aga on ka päris värsket. Vot ei saa aru nendest inimestest kes prügi niimoodi kuhugi sokutavad. Huvitav on ka see, et päris paljud ahjud on ümber kukkunud.
Jõgi on ikka oma endises ilus kohapeal olemas 😉 Puukuurid on ka suht hästi säilinud aga samuti rämpsu täis.
Mõnes majas olid isegi taldrikud laual 😉 Vedeleb päris palju ka praeguse vabariigi algusaegade tootmise jääke hullult, turvavööde tükke ja paigaldusjuhendeid, turbakotte, madratsite tootmisjääke jne jne. Ilgelt riivas silma, et vedeles päris palju värskeid Olerexi kohvitopse…. Jaksasid sellega loodusesse tulla jaksa ka ära viia.
Mõnel majal oli ka teine korrus aga huvitav kuidas sinna saadi…. ühtki treppi ei lähe kuskilt. Vaevalt, et korterisse kogu pesakond redelist ronis 😀
Päris palju vedeles igalpool pilte ja pildialbumeid. Koduloouurijatel oleks seal tööd nagu putru.
Päris ilusaid joonistusi nägi mõnes majas, mõned ilusamad jäädvustasin tulevastele põlvedele 😉 Samas oli ühes korteris kohe hulgi titevankreid, huvitav kas neil pole elektrit olnud 😉 Edev ukseava oli ka 😉
Üllataval kombel oli rämpsu kõige vähem sööklas. Siin olid säilinud isegi juhendid nõudepesuks 😉
Tool oli täitsa alles metsa all ja pokud ka 😉 Egas midagi saigi tiir peale ja kodupoole viuh. Peaks ikka päris suvel ka minema vaatama kuidas ja kui kiiresti seal muutused toimuvad.