-
Miks linde ei ole???
Sattusin ükspäev puht juhuslikult ühte seltskonda kus käis hull arutamine miks linde ei ole see aasta 😀 Kaasasin sujuvalt ennast vestlusesse, et oot mehed mismõttes ei ole, kus ei ole, miks ei ole. Osalised olid sellised tõsised maamehed ja rääkisid, et no näe metsas paari lindu ehk kuuled aga kodu juures pole üldse. Ma siis küsin, et ot mehed teil ikka metsa veel on, või on kõik maha parseldatud. Kodu juures pesakaste on jne.. Vastuseks tuli kök-mök eeee nuuu natuke metsa ikka on, tegime küll harvendust ja valgustust aga mõni puu jäi ikka püsti ka 😀 😀 et no ega pesakaste pole ka uusi pannud, vanad mädanenud ja alla kukkunud 😀
Ma siis seletan natuke provotseerivalt, mehed minge põllule ja vaadake laglesi kõik kohad täis 😀 😀 kuda te räägite, et ei ole linde. Oh sa tuss kus mehed läksid käima 😀 😀 mida krt neid raipeid… blablabla söövad kõik vilja ära ja need pole miskid linnud 😀 😀 Ma siis räägin, et mehed kui te metsa maha võtate ja maja juures ka pesakaste panna ei viitsi siis tulebki pingiga põlluserva minna ja laglesi passida 😀 😀 Mis linde te tahate kui neil pesitsuskohti ei ole.
Muutusid selle jutu peale üsna tõsiseks, sügasid end siit-sealt ja räägiva krt sul ju täitsa õigus. Ok paneme maja juurde uued pesakastid aga mis metsaga saab ei tea…. sinna ju pesakaste ei pane… Ma siis räägin pika jutu maha, krt mehed kus te elate, ise veel kõvad põllumehed ja metsaomanikud ja ei tea, et ka metsalindudele pannakse pesakaste 😀 😀 Kui teil metsas linde ei ole siis üraskid panevad varsti teie pensionifondi p…. Kui aias linde pole siis kahjurid panevad teie aiasaadused nahka, seal jääb 2 varianti kas lasta lindudel kahjureid hävitada või keemiat panna kahjurite hävitamiseks ja siis pärast see kõik rõõmsalt omale sisse süüa…. Selle peale jäädi üsna mõtlikuks… peab hakkama pesakaste tegema ja üles panema. Ma muidugi andsin väikse vihje ka, et kui ise teha ei viitsi siis minult saab kas valmis tüki või “lego” 😉 😉
-
Türgi blogi. Antalya linnaekskursioon.
Jõudis kätte see kauaoodatud päev, kui mind saadeti minu esimesele ekskursioonile. Lõpuks ometi saan ka näha, mida ma turistidele pakun ja müün. Kirjas on treening. See tähendab, et jõlgun teise giidiga kaasas ja õpin selgeks, mis ja kus. Arvata on, et see jääb ainsaks Antalya treeninguks, järgmine kord visatakse mind juba pulti. Nii nagu muude asjadega siin on. Ei mingit põhjalikku ettevalmistust, visatakse vette ja hakka aga ujuma 😀 😀
Hommik oli sombune, taevas pilves ja päikest ei tõotanud. Ideaalne ilm ekskurseerida. Ilusa ilmaga oleks kahju olnud, kui päikest võtta ei saa. Ma veel piisavalt pruun ei ole, pole lihtsalt aega olnud. Turistidest on küll natuke kahju, kes tulid Türki sooja ja siis selline ilm. Aga mööda linna lonkimiseks oli super – +19..+21 ja pilves. Igaks juhuks haarasin fliisi kaasa, kui läheb jahedamaks.
No ei möödu siin päevagi viperusteta, aga ma polnud täna tööl, siis väga ei põdenud. Välja arvatud enne väljasõitu kontoris, kus mulle jõudis kohale, et giid on ju leedulane ja ekskursioon toimub leedu keeles. Hea küll, mina olen treeningul ja minu eesmärk on ära näha kohad, kus käiakse, aga oma jutu (juhuks kui ma tahan edaspidi ekskursioone läbi viia) pean nagunii ise koostama. Sellega oli juba enne tööle asumist selge, et materjali firma mulle ette ei anna, minu päralt on kogu internet ja valmistagu ma end ise ette 🙁 Aga mulle jõudis kohale, et me müüme sama ekskursiooni oma Eesti turistidele. Kui minemas on vähemalt 10 inimest, siis saadetakse eestikeelne giid. Kui on vähem, siis mitte. Eestlane olla on luksus, nagu Tiina armastab öelda. Ma olin kuidagi eeldanud, et nad saavad sel juhul vene- või ingliskeelse ekskursiooni. Ära eelda, vaid küsi – seda on ka üks siil mulle öelnud 😉
No ja ma siis küsisin, et mismõttes eestlased saavad leedukeelse ekskursiooni???
“Nii on”, vastati mulle süütult. “Müü eestlastele rohkem, saavad eestikeelse giidi. Pealegi, neid on juba hoiatatud. Aga täna võid sa ju neile ise tõlkida.” Ma tegin suured silmad, mismoodi mina peaks leedu keelest aru saama? Eestlasi oli bussis üks vene paar, keda oli “hoiatatud”. Nad said sama kogemuse, mille mina ja Santa (läti reisiesindaja, kah treeningul).
Lõpuks kõige hullem polnudki. Esimene peatus oli Tünektepe.
Anatalya linna äärelt viib köisraudtee 10 minutiga üles 618 meetri kõrgusele Tünektepe tippu. Tänase sompus ilmaga oli vaade veidi udune, kuid siiski olemas. Pole paha.
Nagu näha, tegime väikse kohvi ka. Kohvik on nii sees kui väljas. Tänase ilmaga õues just palju rahvast ei istunud. Peale meie veel paar üksikut värske õhu nautlejat. Reisibüroo töötõendiga oli meie kohvi muidugi tasuta. Eks nad teavad, et me toome neile tulevikus turiste juurde 🙂 Arvestasime allsõiduks täpselt 10 minutit, nagu meile öeldi, aga miskipärast olime viimased saabujad, kelle järgi buss juba ootas. OK, pole hullu. Edasi oli kavas šoping – kõigepealt juveelipood, siis maiustuste pood ja seejärel nahapood 😀 😀
No comments. Te teate, milleks see vajalik on.
Ilusad avarad uhked kauplused. Vastuvõtt pidulik. Soovite sissejuhatust vene või inglise keeles? Kuidagi õnnestus meil suures juveelipoes niimoodi ära eksida, et käisime ühel ja teisel korrusel ja kui lõpuks ei-tea-mitmenda tiiruga välja jõudsime, ootas buss jälle meie järgi. Natuke mark hakkas olema.
Nahapoes juhtus sama. Omaarust läksime poest kergelt läbi jalutades otse välja bussi, ei proovinud midagi selga, ei valinud midagi välja, aga ikka ootas bussitäis rahvast meie järgi. Nüüd oli juba natuke rohkem mark täis. Giidid jälle ära eksinud…
Tühi kõht hakkas tunda andma. Hommikusöök piirdus kohvi ja küpsisega, lõuna jäi vahele, sest enne tuli teele asuda. Tünektepel ainult kohvi. Nii selle söömisega siin on. Söödetakse kuninglikult, aga aega ei anta… Programmis oli paar tundi vaba aega vanalinnas, siis ehk saab ühe ampsu haarata. Aga enne veel tuli käia Düdeni koske vaatamas.
Kah pole paha. Kohalik giid mainis juurde, et on alumised ja ülemised kosed. Me käisime neid alumisi vaatamas.
Ja lõpuks saab süüa! Kell oli juba pool 7 läbi kui peatusime mingis kohas (ilmselt vanalinna juures, ääres või läheduses), kus anti tunnike vaba aega oma käe peal linnaga tutvumiseks.
Võtsime Santaga Meidale sappa, et vii meid kiiresti sööma, muidu sureme nälga. Meida kui korralik giid tahtis meile ikka vanu linnaväravaid ka näidata. Leppisime siis kokku, et kõigepealt käime vetsus, siis haarame kiire kebabi ja siis vaatame need väravad ka üle. Tamam (ok, kõik korras – türgi keeles). Vanalinnaga … seekord pole aega tutvuda…
Selline koht siis. Kohv sai veel pildile, aga kebabi läksid hambad kohe sisse. Kiire oli. Ja siis kiired pilgud väravale. Tehtud. Nimi ei jäänud meelde, mälu oli täis. Pean kuskilt infot juurde otsima. Teisel sajandil (vist oli nii) käisid inimesed siit linna sisse ja välja.
Rahvas kogunes kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Kuna me olime seekord Meida kindlakäelise juhtimise all, siis me ei hilinenud 🙂 Enne kojusõitu küsis Meida jäätisemüüjalt, kas uued giidid võiksid ka Türgi jäätist maitsta. Muidugi võisid.
Roos oli Meidale.
-
Ruunide õpituba vol…
Täna sai Viikingite külas läbi viidud ruunitalismani õpituba. Järjekorras juba enam ei mäleta mitmes. Seekordne oli eriline seetõttu, et kui muidu teen tunnikese, siis seekord tegin 2 tundi ja huvilised jagunesid mitmesse rühma. Osad väljas linnuses vibu laskmas ja kui isu täis siis ruune tegema 😉 Sissejuhatuseks nagu ikka rääkisin veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Seekord tuli muidugi seda juttu mitu korda rääkida 😉 Peale seda arutasime veidi ruunide müstilist poolt. Kui eellood räägitud proovisid huvilised ise valmistada omale sobiv talisman. Selleks kasutasid meisterdajad oma vabal valikul kas puitu, kivi või nahka. Samuti said osalejad proovida erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga, lõigata noaga või kraapida “stiilusega”.
-
Pesakastid vol.3
Eelmisel nädalal tehtud pesakastide komplektidest läksid osad kohe käiku. Kaks komplekti tükke muutusid lapse käes 15 minutiga pesakastideks. Samal ajal käis aias päris kõva linnulaul ja lendlemine. Ilmselt ootasid juba korterite paigaldust, et saaks sisse kolida.
Peale valmimist aitasin pesakastid õunapuude otsa installida üürnikke ootama. Loodame, et linnukestele sobib ja kolivad veel sel aastal sisse 😉 😉
Kellel veel huvi pesakastide vastu ja ise meisterdada nullist ei viitsi siis minult saab nii legona kui ka valmis tükina 😉
-
Ruunide õpituba vol.4
Täna sai Viikingite külas läbi viidud järjekordne ruunitalismani õpituba. Sissejuhatuseks rääkisin veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Peale seda arutasime veidi ruunide müstilist poolt. Kui eellood räägitud proovisid huvilised ise valmistada omale sobiv talisman. Selleks kasutasid meisterdajad oma vabal valikul kas puitu, kivi või nahka. Samuti said osalejad proovida erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga, lõigata noaga või kraapida “stiilusega”.
-
Kuldnokkadele korterite tegemine
Telliti mõned korterid kuldnokkadele. Kuna kodused varud kuldnoka pesakastide tegemiseks olid otsakorral, tuli poodi minna varusi täiendama. Terve päev läks sobiliku kuiva saematerjali otsimiseks. Ehituspoode on meil igal nurgal aga pesakastide jaoks sobiv materjal neil üldjuhul puudub. Metsalindude pesakastide jaoks veel leiad materjali aga kuldnokkadele keerulisem. Saematerjali müüjate juures sama teema. Kas ei ole, või kui on siis ühe laua kaupa ei müüda. Lõpuks puht juhuslikult sattusin mööda sõitma ühest pisikesest saekaatrist, astusin sisse ja küsisin kas on mulle sobilikku materjali. Oli venelaste äri, omanik ja töötajad väga sõbralikud. Öeldi, et ei ole aga me võime selle kohe teha. Seletasin seejärel neile mida täpselt vaja ja kuipalju. Pakuti kohvi ja öeldi oota 5 minutit kohe teeme valmis. Sain vaevu kohvi joodud kui juba toodigi valmis materjal ja tõsteti autosse. Kimasin koju ja läks meisterdamiseks. Mõne tunniga olid pesakastid valmis ja tellijale üle antud.
Need korterid ootavad nüüd üürilisi Kuusalu kandis 😉
-
Pesakastid… kellele ja milleks?
Pärast pikka talve on esimese kuldnoka kohtamine ilmselt üks oodatumaid sündmusi. Selleks et linnud kodu ümbrusesse pikemalt peatuma ja pesitsema jääksid saab paljugi ära teha. Ilmselt tänapäeval pole enamik inimesi meisterdanud kuldnoka või tihase pesakasti.
Pesakastid… kellele ja milleks? Pesakasti ülespanek on kindlasti üks tuntumaid viise lindude kodu juurde meelitamiseks. Alguse on see komme saanud ilmselt inimeste himust lindude munade järele. Eelmisel sajandil pandi pesakaste aga hulganisti üles metsadesse, et linnud aitaksid vähendada puidukahjurite hulka. Tänapäeval ehitatakse pesakaste enamasti siiski selleks, et kodu juures tegutsevad linnud silmale ja kõrvale rõõmu pakuksid. Kõige tavalisemad kinnised pesakastid on mõeldud neile lindudelekes elavad puuõõnsustes ja -pragudes või ehitiste ja muude rajatiste uuretes, kasutavad looduslikke õõnsusi või rähnide mahajäetud kortereid. Neile linnukestele saabki appi tulla inimene pesakastiga. Eestis kasutab kinniseid pesakaste peaaegu 30 linnuliiki. Pesakastid leiavad kasutust talvelgi – mõnele linnule ööbimispaigana, teisele toidulaona. Seega võib pesakaste üles panna aastaringi.
Enamasti tehakse pesakaste tihase- ja kuldnokasuurustele lindudele. Meisterdades tuleb meeles pidada, et kast ja ava oleksid piisavalt suured ja kast vastupidav. Kui poest võib leida ka täiesti kõlbmatuid pesakaste, siis ise meisterdades ja juhiseid järgides on peaaegu kindel, et mõni lind selle omaks võtab. Ei ole olemas pesakasti, mis sobiks kõigile lindudele. Nii nagu on väga erinevad lindude kehamõõtmed, on erineva suurusega ka nende kodud – ikka väiksemale väiksem ja suuremale suurem. Kuigi pesakasti mõõtmed on juhistes sageli esitatud iga liigi kohta, on need siiski vaid ligikaudsed. Looduses ei leidu ju kahte täpselt ühesugust oksaauku või puuõõnsust. Kes tegelikult kasti elama asub, see selgub ikka alles kevadel. Pealegi võivad omanikud ka vahetuda. Kuigi katsetada võib igasuguste materjalide ja vormidega, võiks pesakast siiski olla võimalikult looduslähedane ja ilma liigsete lisanditeta.
Kui soovite, et pesakast kestaks aastaid, tuleb see teha tugev ja vastupidav. Pesakasti materjaliks vali vähemalt 2 cm paksused lauad. Vastupidavam on okaspuulaud, kuid selle juures tuleb jälgida, et ta vaiku ei ajaks. Kasuta kuivi laudu, sest märg materjal praguneb ja kaardub kuivamisel. Pesakasti sisemine pool peab kindlasti olema kare. Pesast väljumiseks peavad pojad ronima avani mööda kasti seina ja libe või tahapoole kaldus kast võib muutuda neile lõksuks. Katus võiks ulatuda üle kasti servade, eest vähemalt 5 cm. Ära pane pesakastile istepulka. Lindudele seda vaja ei ole, kuid röövlitele on see hea toetuspunkt. Ära värvi pesakasti seinu. See teeb kasti umbseks ja ka niiskus ei pääse hästi välja. Lindude pesakaste võib üles panna igal ajal. Eri liigid alustavad pesitsemist eri ajal ja mitmed liigid pesitsevad suve jooksul ka kaks või kolm korda, valides igaks korraks sageli uue kasti.
Pesakast peab olema kas püsti või ettepoole kaldu. Lennuava võiks avaneda lõunasse või itta, kindlasti mitte põhja ega selles paigas valitsevate tuulte suunas. Kast paigalda poolvarju, nii et päike sellele pidevalt peale ei paistaks. Kast võiks olla puutüvel võra hõredamas kohas, et lind saaks pesale lennata. Pesakasti kõrgus maapinnast ei ole lindudele eriti oluline. Üldiselt tihasesuurustele lindudele on sobivaks kõrguseks maapinnast umbes 2 – 4 m, kuldnokale ja temast suurematele lindudele 3 – 6 m. Kuldnoka pesakastid võivad paikneda lähestikku või isegi ühel puul mitu tükki. Tihased ja enamik teisi linde oma liigikaaslasi väga lähedal näha ei taha ja vajavad suuremat territooriumi. Nende pesade vahe võiks olla vähemalt 15 m. Kõige parem on teha pesakaste eri liikidele, siis ei häiri elanikud üksteist ja on endal ka põnevam. Täpsemalt saad lindude eluolu kohta lugeda Eesti Ornitoloogiaühingu lehelt.
Ka Sina võid aidata, tule meie õpituppa ja teeme lindudele kodu!