-
Aegna
Pole sada aastat Aegnal käinud, paras aeg mälu värskendada ja vaadata mida uut saarel on. Egas midagi sebisime piletid, viuh laevale ja tuld ainukesele Tallinna saarele 😉 Merelt on Tallinnale päris hea vaade, kahju ainult, et kilukarbivaade on klaaskärakatega ära rikutud.
Sadamas maja ja kohe saarele tiiru tegema. Huvitav, et siin on veel varemetes päris ägedaid maju. Võiks ju olla juba ammu korda tehtud. Põikasime korra Hugo juurest ka läbi, vaatasin tal seal jummala äge kanatrepp tehtud 😉
Tagant tõugatuna professionaalsest kretinismist vaatasin üle ka kohaliku kalmistu. Esimesed kirjed Aegna kalmistust pärinevad 1736 aastast ja viimased matmised toimusid 20 sajandi alguses. Palju siia maetud on reaalselt ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et kusagil umbes 100. Siin ka paar mälestuskivi. Üks on püstitatud kahele Nõukogude mereväelasele, kes hukkusid 1947 aastal mingi plahvatuse tagajärjel. Teine on pühendatud 1996 aastal õnnetult hukkunud saare metsavahile Raevo Lillele. Kunagi olla siin ka kabel olnud aga see võeti lahti ja viidi elanike sundkolimise käigus 1922 aastal Rohuneeme külla kus see uuesti püsti pandi. Siinsamas on ka mõned rändrahnud
Nats lonkimist ja juba olimegi labürindi juures. Millal see rajati pole ka väga täpselt teada, arvatakse, et kuskil 12 – 15 sajandil. See oli pikki aastaid täiesti unustusehõlmas ja keegi isegi ei mäletanud enam kohta kus see asus. Aga nüüd on ta jälle nähtaval ja korras. Läbi käia aega kahjuks ei olnud aga eks ükspäev teen selle ka ära. Lihtsalt paari kohta oli veel plaanis külastada ja laevale oli ka vaja veel jõuda.
Tuustisime vähe ka Peeter Suure merekindluse varemetes. Siin seda ka ikka natuke on aga nii nagu Naissaarelgi on siin samuti enamus metalli sujuvalt Emexsisse tassitud omalajal. Siin oli miski ca 3 kilomeetri tuuris raudteed ka kasutusel. Aegna rannapatarei hävitati 1918 aastal sakslaste eest taganevate punaväelaste poolt kuid Vabadussõja ajal suudeti need riigikaitse seisukohast väga olulised rannakahurid taastada. Aegna saarele asutati 1922 komandatuur ja juba aastaks 1930 oli komandatuuri koosseisus 331 sõjaväelast. Koos Eesti okupeerimisega läks saar Nõukogude vägede kätte. Eestist taganevad venelased hävitasid 1941 jällegi kõik rannakaitsekahurid, laskemoonalaod ja osa elumaju. Peale II MS oli siin õhutõrjeväeosa ning 1950 aastate lõpus asendusid need piirivalvega. Omalajal sai nendes patareides sees ka kolatud. Aga mõned head aastat tagasi arvati mingite lumehelbekeste poolt, et see ikka jube ohtlik ja pommigrupp käis seal pauku tegemas, et jumala eest midagi ägedat ei säiliks. Sellest tsirkusest ilmus Maalehes kirjatükk ka.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ei saa kohe ilma Suurupi merekindluseta…
Sai järjekordselt üle vaadatud Suurupis Peeter Suure merekindluse rajatised ja muud nõukaaegsed militaarrajatised. Pikemalt on sellest juba varem kirjutatud siin aga värskendame mälu. Patarei nr 3 oli oli kavandatud katma ala Naissaare Suurupi poolsaare vahel. Vabadussõja lõpus oli patareis laskekorras vaid üks 234 mm kahur, millest proovilasud tehti märtsis 1920. Teine samas kaliibris kahur selles patareis saadi laskekorda sama aasta suve lõpuks. Kolmas saadi korda 1922 aasta kevadeks. 1924 aastal üritati mööda kitsarööpmelist raudteed ka neljanda 234 mm kahuri detailid kohale tarida. Need olid maha monteeritud Naissaare kahuritelt. Selleks ajaks oli Sõrve- Suurupi raudteelõik nii mäda, et vedurit raudtee enam ei kandnud ja platvormvaguneid suurtükiosadega lükkasid sõdurid kasutades kõvasti kondiauru 😉 see üritus jäigi selle raudteelõigu viimaseks veoks ja peatselt võeti rööbastee üles. Kindluspiirkonnas raudtee aga säilis ja oli kasutusel kuni esimese vabariigi lõpuni. Mõned aastad hiljem sai lõpuks ka viimane kahur paika ja prooviti pauku ka teha. Sinna kus varasemalt oli 130mm Vickersite patarei üritati ehitada uuesti patarei. Kuna samasuguseid kahureid ei olnud võtta, üritati sinna panna Vickersi 120mm kahurid aga vanad alused ei sobinud. Siis valati vanadele betoonalustele vaheplaadid, ankurdati kinnituspoldid ja suurtükid seati üles. Ka siin varemetel kolades on näha kuidas loodus võtab oma, üks mänd on ennast kasvama sokutanud müüriprakku 😉 Ah jaa veel üks huvitav fakt, betoonist komandopunkti laeplatvormile valatud väikse vaatlusruumi esikülje sisevooderduseks kasutati suurtükilaeva “Lembit” kahurikilpi.
Metsast võib leida salapärase torni, Sarnaseid on Eestis veel küll ja küll aga ülla ülla see torn pole osa Peeter Suure merekindlustustest vaid rajatud Vene vägede poolt 1956 aastal tulejuhtimispunktiks. See on sõjaajaloo ajastutüüpiline fortifikatsiooni näide ja kuulus hilisema täiendusena 1913-1917 rajatud merekindluse süsteemi. Võimas raudbetoon vaatlustorn koos maa-aluse komandopunkti varjendiga töötas väidetavalt ühes süsteemis 1913-1917 rajatud Peterburi merekaitse peapositsiooni Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei rajatistega.
Vaatasime üle ka patarei nr 2 ja komandopunkti ka. Seda patareid on nimetatud ka Ameerika patareiks, teadaolevalt on meil Ameerika patarei ka Naissaarel. Miks selline nimetus… Peale nõusoleku saavutamist osta Petrogradi kaitsesüsteemile kahureid USA firmalt “Bethlehem Steel”, leiti kahe nn Ameerika patarei jaoks koht ka Peeter Suure Merekindluses: üks Naissaarele, teine siia. Tolle aja kohta kaasaegne positsioon valmis kevadeks 1916. Suurtükid asusid teras/betoon konstruktsioonis betoneeritud blokkides. Komandopunkt koos jõujaamaga asus III suurtüki blokis. Patarei juurde oli toodud kindlusraudteeharu. Kahju, et sinna sisse niisama lihtsalt ei saa, siin vesi sees ca vööni. Aga eks ükspäev ma leian miski huvitava lahenduse kuidas sees ikka kuivalt ära käia 😉 See patarei paistab silma uhke torniga… Väidetavalt peaks see olema helgiheitja torn aga ma arvan, et pigem on see kaugusmõõturi torn kuna samalaadne on ka Naissaarel. Selle patarei kahurite laskesektor kattis ala kuni Paldiskini. Siin läheduses on ka helgiheitja varjend, kust vajadusel lükati helgiheitja mööda raudteed randa . See kompleks koosnes mitmest osast, see mis säilinud peaks olema komandopunkt (varjend) ja jõujaam, kõrval varemed peaks olema suurtükiblokid ja veel üks blokk peaks olema praeguse meresidekeskuse all.
Omalajal oli kogu Eesti rannik täis pikitud vene sõjaväebaase ja ega Suurupi polnud mingi erand, siin asus kaks väeosa:
Tallinna Mereväebaasi 550 sidesõlme raadiosaatekeskus ПДРЦ objekt ja Peeter Suure Merekindluse punkris koos ümbruses oleva antenniväljaga 180 sidepolügoni üksik raadiotehniline pataljon, kutsung Radiograf Neptun. Isegi praegu näeb veel nende antennide jäänuseid metsas. Kui Vene väed lahkusid võeti siia linnakusse toimetama Piiblikool, et vähendada vandaalitsemist aga 2004 aastal löödi Piiblikool minema väitega, et vald tahab siia rajada sotsiaalpinnad ja krt teab mida veel…. Aga tegelikkuses on siin vandaalitsetud nii, et anna olla ja ei toimu siin midagi. Piiblikooli ajal oli siin vähemalt mingigi kord kuigi üsna tihti sai neil seal külas käidud tutvumas uute asukatega. Mõni tuli isegi tagasi saata sinna kinnisesse asutusse kust ta äsja välja oli lastud. Praegu toimetab siin aktiivselt ainult meresidekeskus.Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kevadet avastamas
Aias juba kõikvõimalikud lilled õitsevad, paras aeg uurida mida metsik loodus teeb. Käigult mõtlesime, et pole miljon aastat Paldiski kandis luusinud…. võiks minna luusima. Mõeldud tehtud, võtsime suuna sinnapoole 😉
Sihitult ringi tuustides jäi õige mitu luike silma keset põldu, siin pole veekogu lähedalgi mitte. Huvitav mis värk on, mingi uus tõug vist 😉 kuivamaa luiged 😀 😀 Võsas ragistades vaatasin, et sarapuude urvad juba päris suured ja isegi mõni sinilill juba õitses. Ühel kraavikaldal oli paiseleht ka õitsemas aga ei viitsinud turnida läbi vee pildistama. Samas tuli põõsast väike podin ja ennäe imet siiiiiil juba asju ajamas 😉
Lõpuks jõudsime sujuvalt otsaga Paldiskisse. Ennäe imet seal majaka ja kordoni kandis ikka päris korralikult ühtteist juurde ehitatud, korda tehtud jne. Isegi paar ägedat kujukest tee äärde pandud. Nats uurisime ka merekindluse varemeid ja tuiasime niisama pankrannikul. Vaatasime üle ka kohaliku joa, seal oli päris korralikult veel jääd. Ja nu ega saa siis jätta pilku peale viskamata ka kohalikule päris edevale kirikule. Ükspäev lähen vaatan kuidas seest välja näeb 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Suurupi merekindlus.
Ikka tuleb aegajalt vanad käidud kohad üle vaadata, huvitav on vaadata kuidas asjad ajas muutuvad. Mõned objektid lagunevad, mõned püütakse kuidagimoodi säilitada ja mõnda katsutakse isegi taastada. Enamjaolt on muidugi see esimene variant käibel. Tavaliselt pole ressurssi ja tahtmist midagi vana ja ägedat säilitada, tänapäeval on moodne plekk ja klaas. Keda huvitavad vanad betoonkärakad kuskil maa sees. Kõigepealt kolistasime vähe Tilgu sadamas, sellest hakkab lõpuks asja saama, ehitus käib täiega. Siis väike tiir lollidemaa taga klindil. Huvitav, et mõni põld on siinkandis veel täis ehitamata…. Ja miskipärast on Muraste vaateplatvorm kinni pandud….
Lõpuks sinkavonka Suurupi alumise majaka juurde ja sealt otse patarei nr 3 juurde. Siin isegi veel imekombel säilinud nats vana munakiviteed. Ma mõtlesin, et ammu juba asfaldi alla peidetud aga oh imet ei olnudki. Patarei ümbrus oli üllataval kombel lõpuks suht ilusti korda saanud, surfiaugud ilusti metallrestidega kinni kaetud, et keegi kogemata alla ei lajataks ja muudki põnevat tehtud. Pikemalt ei hakka sellest kirjutama, seda olen juba varem teinud siin. Pealt võsast lagedaks tehtud, kahurite alused osalt juba välja puhastatud, ilmselt siin need tööd veel jätkuvad. Tegelikult on äge kui midagi korda saab. Kahju muidugi, et siin patareis pole säilinud ühtki metallust. 90-ndate lõpus sibulatest metallikratid tegid siin oma töö. Robustselt lõigati keevitusega maha ja viidi vanametalli. Mõned ahvid õnnestus seal selle töö pealt isegi kätte saada ja said ka krim asjad selga aga kuhu need kokkuostust kättesaadud uksed jäid ei tea, Muinsuskaitse tegeles nendega. Ehk isegi veel vedelevad siiani kuskil muuseumi või arhiivi nurgas.
Päris kõvasti on vaeva nähtud, kuskilt on isegi välja tulnud jupp kindlusraudteed. Isegi veel mõned relvade metallalused on säilinud. See koonuse laadne metalljunn peaks olema kui ma ei eksi siis Vickersi 130 mm kahuri alus. Ilmselt selliseid rohkem Eestis säilinud ei ole.
Muidugi on siin näha ka hilisemaid juurdeehitisi ja nii mõneski kohas jääb kogenud silma ette moodustisi kus peaks ka mingid ruumid olema aga need on osavalt kunagi kinni müüritud miskipärast. Sellist kinni müürimise varianti näeb hästi Naissaarel 10b patareis kus raudtee läheb seina sisse 😀 Seal on ka muidugi nats seinu lammutatud ongi terve hulk käike välja tulnud koos päris hästi säilinud tolleaegse sisustusega. Ka Suurupis on mõnes kohas näha seinal trepiastmeid mis lähevad eikuhugi 😉
Natuke seadmete jäänuseid on ka. Kuigi ütleme, et mandril, Aegnal ja Naissaarel on enamjaolt kõik mis kätte saadud kokkuostu viidud. Samas Osmussaarel on säilinud isegi narid ja muu mudru patareis.
Viskasime pilgu peale ka tulejuhtimistornile. See on muidugi eriti armetus seisus, kõik metall on rotti pandud. Ainult vähesed sellised tulejuhtimistornid on säilinud veel ära varastamata trepiga ja nendes saab üles turnida ümbrust nautima. Needki asuvad Hiiumaal ja Saaremaal.
Aeg möödus kuidagi märkamatult, tahtsime veel siinsamas läheduses olevat patareid uurida aga jäid järgmiseks korraks. Möödaminnes vaatasin, et piiblikooli hoonest pole siiani midagi tehtud, kunagi kupatas vald piiblikooli sealt välja ja tahtis sotspinnad sinna teha aga…. Tegelikult sitaks ilus koht oleks olnud selleks aga nüüd on maja kahjuks rüüstatud ja odavam on ilmselt kokku lükata.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kevadet ja merekindlust avastamas.
Sama ootamatult kui tuli talv tuli ka kevad. Kaks päeva vihma ja praktiliselt lumi läinud. Eks muidugi on mingi vahe lõuna- ja põhjaosariikide vahel aga seekord uurime põhjaosariike. Aias lumeroosid juba õitsevad mühinal ja kohe lähevad õitsema lumikellukesed ka. Ongi täpselt paras aeg looduses luusida. Keila – Joal ja Jägalas luusitud küll, vahelduseks võtsime ette Vääna kandi metsad. Pole sealkandis väga ammu mööda metsi kolistanud ja ega väga saanudki, polnud lihtsalt teid. Aga nüüd RMK metsa teid täis ehitanud ja ega majadki puudu. Sinililli õitsemas veel ei näinud aga tundub, et paar sooja päeva veel ja juba ongi olemas. Samas pajuurvad väga suured.
Metsas isegi veel Vääna jahiseltsi küün alles, ma mõtlesin see ammu lagunenud… Põlma oja vulises täiega ja oli päris veerohke aga eks sellel aastal ole seda lumesula vett ka kõvasti. Kusjuures rahulikult tiksumiseks täiesti ok mets veel, siia ei kostu ei maanteemüra ega linnakära. Kuuledki neid päris metsa hääli ja muideks linnud juba laulavad täiega. Üllataval kombel oli sealkandis metsas päris palju pesakaste näha. Kui juba sealkandis olla siis tuleb ikka Peeter Suure merekindlust ka uurida. See on üks omaaegseid ulmelisi kindlusprojekte mis kahjuks valmis ei saanudki. Meil kahjuks enamus neid objekte rüüstatud metallikrattide poolt. Ja tegelikult peakski vist hakkama neid ajaviiteks läbi käima. Päris paljud nendest objektidest pole isegi muinsuskaitse all ja lükatakse kokku. Aga õnneks on mõni neist erakätes uue hingamise saanud. Näiteks Sõrve jaama veevõtutornist on päris äge elamine tehtud. Ei hakanud õuele trügima, vaatasime eemalt ja läksime teisi asju uurima.
Naage rooduvarjendi juurde saab juba ilma põlvini lumes sumpamata. Huvitav on see, et siinkandis on nende objektide juurde pandud vägagi korralikud infotahvlid ja kaardid. Varjend ise on muljetavaldav ja raiutud omalajal paekaldasse. Kogu see Tallinna lähiümbruse merekindluse värk oli omalajal ühendatud kindlusraudteega ja seda olla olnud miski 250 kiltsa. Eks sellestki varjendist on vanametalli kokkuostu hiigelajal kõik metall ära varastatud mis vähegi kätte saadi aga betoon nii hästi valatud, et seisab püsti küll 😉 Need ehitised on ägedad, siin näeb nii laest alla rippuvaid stalaktiite mis tavaliselt tekivad karstikoobastes kui ka alt ülespoole kasvavaid jääpurikaid 😉
Mõtlesime korra vaadata ka Humala varjendit ning tunneleid aga siin kõik luku taha pandud, aiad ümber ja valvekaamerad väljas. Nagu vangla juba 😀 😀 Väidetavalt on siin nahkhiirte talvitumispaik. Ei tea muidugi mis ajast see siin on ja kas üldse on. Siinne rooduvarjendi tunnel on suhteliselt jahe ja tõmbetuulene, eriti peale seda kui surfid tühjaks kaevati. Aga külm ja tõmbetuul nahkhiirtele väga ei meeldi. Muidugi teist tunnelit vaatama ei viitsinud lonkida, ei tea kas seal ka aiad ümber ja puha. Teades vanast ajast mis imeprojekte ja raha siin keerutati siis…. Olen nendes siinsetes käikudes varasemalt tööasjus kui ka niisama kolanud kümneid ja kümneid kordi nii suvel kui talvel ja pole mitte kunagi siin näinud nahkhiirte kolooniaid talvitumas. Kui mõni üksik kuskil rippus siis oli hästi. Nooh kui nüüd seda aluseks võtta, et mõni siin tõesti on ja sellepärast korraldada viieaastane projekt siis andke tuld. Igati teretulnud asi. Mind huvitab, mis saab peale projekti lõppemist? Ilmselt ei koti see teema siis enam kedagi kuni järgmise projektini (kui seda muidugi tuleb kunagi), sest meil paraku ilma rahata ei tee keegi midagi, aatelisuse aeg on kahjuks ammu läbi. Samas kui nüüd tähti närida siis võib sellise sildi püsti lüüa iga korraliku vana maakeldri ukse ette ja memmel keelata kartuli järgi minna, sest nahkhiir magab. Vot Rebala koopad on hoopis teine asi, seal on nahkhiirte kolooniaid palju ja talvel nende elu segama minna ei ole hea. Kuigi ka seal võib vaielda selle kinnipaneku osas. Enamasti on need kolooniad seal osas kuhu niisama naljalt ei pääse ja kui esimeses suures käigus keegi jalutab ei sega see kedagi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Keila – Joal ja Türisalus
Mõtlesime, et põikame läbi Keila – Joalt ja vaatame kuidas jääolud on. Oi kurja, siin nagu laulupidu, autosid kõik teeääred täis 😀 Muidugi joa juures polnud praktiliselt üldse inimesi kui arvestada seda autohulka. Mõni oli tulnud ilmselt kahe autoga 😉 Juga vaadatud kobisime Türisalu poole.
Tee äärde oli siginenud üks piimapukk 😀 Oli aegu kus neid polnud kuskil näha, viimasel ajal aga on see piimapukindus kuidagi moodsaks muutunud. Päris paljudes kohtades jääb juba silma.
Et asi liiga “igav” poleks otsustasime külastada mõnda koobast Naage pangal ja ega siin saa ka ilma Peeter Suure merekindluse värgita. Rooduvarjendisse ikka ka vaja ronida. Ka selle merekindluse värgendusega on natuke paremuse poole liigutud, vanasti olid nad suht võssa kasvanud ja ei mingit silti infoga. Nüüd paljudes kohtades on võsa maha võetud ja infotahvlid paigaldatud. Kohe lust on niimoodi käia ajalooga tutvumas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Peeter Suure merekindluse positsioonid Humalas
Seal Humalas ikka korduvalt kolatud aga selles maapealses maailmas 😀 Teatavasti seal on maa all Peeter Suure merekindlusega seotud teemat nõrkemiseni. Venelased suutsid omalaajal selle peale ehitada uue väeosa, eks osaliselt kasutati seda vana ka ära aga enamjaolt jäi asi kasutuseta. Ja need merekindluse käikude surfid loobiti täis igasugu s…. mis sõjaväel üle jäi alates katkistest saabastest tankimootorini välja. Need surfid mis ei olnud vene sõjaväeosa territooriumil täideti sujuvalt kohalike külaelanike ja tolleaegse Ranna sovhoosi ülejääkidega. Eks nii mõnigi lõpnud lehm läks sujuvalt sinna surfidesse. Seekordne plaan oli lisaks maapealsele uurida ka maaalust neis kohtades kus vähegi saab. Ajasime seltskonna kokku, redelid ja muu varustus kaasa ja tuld 😀 😀
Õuepeal sai ajaviiteks mõni lill ja liblikas pildile püütud 😉
Juba varasemalt seal luusides olin avastanud, et ühes nõukaaegses pesuruumis on põrandasse auk raiutud ja all on näha suur käik. Nüüd oli seda vaja vähe inspekteerida 😉
Egas midagi, redel auku ja ise viuh alla. See oli üks väike kõrvalkäik mis viis suurde peakäiku. Seda peakäiku mööda sai mõlemale poole käia ca 50 meetrit st. surfideni mis olid ülevalt risu täis loobitud. Mida kõike siin käigus ei vedelenud…. Aga seda peab oma silmaga nägema 😀 Pärast kolistasime veidi ka rooduvarjendis ja selle käigus. Need käigud muidugi on päris ägedad, oleks tahtnud näha kuidas siin sees rongid sõitsid reaalselt…. või liigutati siin käikudes ainult vagonette…
Kui käikudest ja muust isu täis luusisme veel veidi ringi väiksemates varjendites ja kaevikutes mida on siin ümbruskonnas nagu putru. Kahju muidugi, et enamus neist on prügi täis veetud ja räämas. Mõni neist asub ka kurja maaomaniku maadel, üks tuli jorisema, et mis te mu maadel kolate siin. Aga peale väikest vestlust rahunes maha ja kadus minema. Üldiselt on need päris ägedad ajaloojäänukid milles tasub kolada 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
