-
Aluoja joastik
Möödaminnes põikasime sisse Aluoja joastiku juurde, polegi siin ammu käinud 😉 Iseenesest on see üks päris põnev kohake kus tasub kindlasti käia, eriti suurvee ajal. Lonkisime kogu joastiku läbi, tegime paar pilti ja kimasime edasi Toila oru parki.
Toila oru park on suvel ilus ja siin tasub kindlasti käia. Purskkaevud ja roosid on imeilusad. Ja kuidagi tahaks siia mäe sisse ka saada, uksed ju paistavad nõlvas. Huvitav mis seal on?
Kõike ei jõua läbi kolada. Siin on nii rauarikka veega allikas, huvitav, kas rauamaaki ka leidub 😉 Ükspäev tuleb vist Toila spa pakett võtta, siis jõuab kõik nurgatagused läbi kolada.
-
Kirna mõis
Ükspäev vaatasime üle selle kuulsa Kirna mõisa. Mõis rajati ca 1620 aastal mil Gustav II Adolf kinkis Eesti rüütelkonna peavõllile Hans von Fersenile 5 Järvamaa küla. Ega seegi mõis ei erine omanikeliini vahetuse poolest teistest mõisatest. Ka seda on pärandatud, müüdud jne. Pärast võõrandamist asus siin algkool, II MS ajal oli siin Aadu ohvitseride koolituskeskus. Nõukaaja algusest on siin olnud nii koolimaja, raamatukogu, sidejaoskond, kolhoosi keskus ja söökla ning isegi korterid. 1997 aastal müüs riik mõisahoone oksjonil erakätesse ja siia rajati alternatiivravikeskus. Mõisa ees on selline mõnus tagasihoidlik purskkaev mis sobib siia ette vinksvonks. Väidetavalt pidavat väga hea energiaga koht olema. Eks ta ilmselt ole natuke ka peas kinni, näiteks mulle see iseenesest ilus koht energeetiliselt ei meeldi, teeb kuidagi ärevaks. Tean ka mõnda inimest kellel seal hoopis paha hakkab. Muidugi suvel kui tulbid õitsevad oleks siin olnud lillemerd äge vaadata aga noh ei jõua igakord õigeks ajaks. Mõni aasta tagasi kingiti mõisale Nurmiko poolt mitusada tuhat tulbisibulat ja tuhandeid nartsissi sibulaid, aga eks ma jõua ükspäev seda ka vaatama.
Piilusime sisse ka. Siin on huvitav, et sissepääsust saad otse teisele poole välja minna samal tasapinnal. Päris huvitav võlvidega korrus on siin, tavaliselt on selline keldrites aga siin on kohe nö esimene korrus selline.
Turnisime teisele korrusele ja lakapealsele ka kui juba lubatakse siis tuleb piiluda igale poole 😉 Iseenesest on siin päris pullid ruumilahendused ja muu värk. Jälle võib Eesti gloobusele ühte kohta ristikese teha, vähendamaks valgeid laike 😉
-
Üks väga isemoodi kalmistu
Meil Eestis näeb kõikvõimalikke kalmistuid alates kivikalmeväljadest tänapäevaste kolumbaariumiteni välja. On nii tagasihoidlikke kui ka üsna blinge kalmistuid. Vanematel kalmistutel näeb hulgaliselt hauakambreid ja kabeleid. Meil ja Lätis on kalmistud enamjaolt üsnagi korras ja väga hullu blingi nii nagu Venemaal või Poolas ei näe. Mingil ajal kolistasime veidi ringi Egiptuse ja Türgi kalmistutel, seal asi veidi teisiti. Mingid platsid tehakse valmis ja edasine on kõigevägevama hooldada. Kultuur vähe teine ja prioriteet on hoolitseda elavate mitte surnute eest. Tenerifel ka see teema veidi teistsugune.
Aga vot Pariisis on üks väga isemoodi kalmistu, nimelt linna all asuvad katakombid. Algselt olid need kaevanduskäigud ja kaevandused, kust kaevati lubjakivi paleede jne ehitamiseks. Kogu tunnelite ala suurust ei teata isegi tänapäeval, arvatakse, et nende kogupikkus on 190 – 300 km. Mnjaa… seda ikka on, kui arvestada, et meie Piusa koobaste kogupikkus on kõvasti alla 100 km.
Arvatakse, et esimene kalmistu tekkis Pariisi kvartalite alla juba 11 sajandil ja siia on maetud aegade jooksul ca 6 miljonit inimest. Sõja ajal olla siin katakombides varjanud ennast partisanid. Kuidas kaevandusest sai suur surnuaed…. Pariisi kasvades ei jõudnud kirikute ümber koondunud tillukesed surnuaiad enam linna surnuid ära mahutada. 18 sajandil suri iga päev sadu inimesi ning nende matmisega läks probleemseks, igapäevased surnud kuhjati ühishaudadesse kesk tiheda asustusega linna. Kui enam maa sisse ei mahtunud püstitati maa peale müürid ning maeti sinna vahele edasi. Ilmselt kujutate ette milline hais ja kärbsepilv seal levis, rääkimata haigustest. Siis juhtus praeguses Les Halles’i kvartalis katastroof, kalmistu müürid varisesid kokku. Naabruses olevate majade keldrid olid äkitselt täis eri lagunemisstaadiumis laipu, ligaseid ja sööbivaid kehamahlu ning hingematvat haisu.
Peale seda jama otsustasid võimud likvideerida linnas kõik kalmistud ja need ümber kolida äärelinna. Värskemad läksidki uutesse surnuaedadesse, aga vanemad, millest olid järgi ainult luustikud maeti katakombidesse. Ümbermatmine olla kestnud õige mitu aastat. Katakombidesse maeti surnuaedadest välja kaevatud luud kalmistute kaupa ning ümbermatmise “aastakäikude” järgi. Kilomeetrite pikkusi käike ääristavad nüüd korralikult riita laotud sääreluud ning koljud, igal suuremal üksusel kivitahvel ümbermatmise kuupäevaga. Aga ilmselt olid ümbermatjad kummalise huumorisoonega ja ladusid luudest kunstipäraseid mustreid. Tänapäeval saavad turistid uudistada umbes 3,5 kilomeetrist jupikest sellest kalmistust.
-
Preisimaa trip. Mragowo, koju
Täna tripi viimane päev. Tegin kiire hommikusöögi, kusjuures väga maitsvad koogid olid ja siis uurima mis ümbruses asub 😉 Hotell Molo kus ööbisime nägi väga sümpaatne välja, toad rõdudega ja puha. Akendest avaneb vaade järvele. Siinsamas on ka väike kaikoht, nagu aru sain siis käivad siin mingid järve kruiisikaatrid. Kohe hotelli taga on väike park mis piirneb kaikohaga.
Hotellitagune park muidu nagu park ikka, aga siin õige mitmeid selliseid lahendusi mis võiks meilgi parkides olla. Lisaks paavsti kujule oli siin näiteks koerasita kogumise kast ja lindude sööda automaat. Pistad mündi sisse ja saad peoga linnutoitu, et järves parte toita. Väga hea idee mu meelest. Samas oli ka väike pingiga katusealune mille küljes raamaturiiul. Saad pargis linnulaulu nautida ja raamatut lugeda.
Jäi silma ka mõni punase risti riidekonteiner, neid on muidugi siinkandis praktiliselt igal nurgal. Nii, et üks väga tsill park. Koduteel põikasime sisse mingisse suva poodi, et soovijad saaks kodustele nänni osta. Vaatasin, et pudipadi riiulil olid müügil pesakastid nii lindudele kui putukatele. Tehnoloogia on juba ka sinna jõudnud 😀 😀 Putukahotell oli päikesepaneeli ja led tulukestega 😀 😀 Kokkuvõtvalt oli Preisimaa trip täiesti ok teema ja nüüd on kindel, et sinnakanti lähen ma veel omalkäel. Seal ikka on mida vaadata ja mastaabid teised kui meil.
-
Põltsamaal
Vahepeal Põltsamaal toimetamas käinud küll ja küll aga kohalike vaatamisväärsustega pole olnud mahti tutvuda. Seekord planeerisime asja nii, et jäi tsillimiseks ka aega 😉 Kõigepealt tuli muidugi üle vaadata mida uut on linnuses toimumas. Tundub, et lõpuks ometi saab valmis lossi varemete tornitippu vaateplatvorm. Linnus püstitati Põltsamaa jõe paremale kaldale Mõhu kihelkonna keskusse ilmselt kuskil 1272 aasta paiku ordumeister Otto von Rodensteini juhatusel. Saksa ordu vajas siia kaitseehitist, kuna Põltsamaast oli saanud uue foogtkonna keskus ja oluline liiklussõlm. Siit pääses nii Paidesse, Tallinnasse, Viljandisse, Peipsi äärde kui ka Tartusse, kusjuures Tartusse sai siit ka mööda jõge.
Esialgu rajatud ringmüürkastell oli algselt madalam, pakutakse, et vaid kolmandik praegusest müürikõrgusest, ning nii sees- kui ka väljaspool müüri olevat olnud puust kaitsekäigud. Müüris olid suured laskeavad ning müüri nurki tugevdasid tornid, mille välismüür oli kivist, sisesein puust. Täiendavat kaitset pakkus rajatisele jõe veega täidetud vallikraav. 14 sajandil ehitati müüri idanurka konvendihoone, mille sisehoovi ümbritses sammastele toetuv ristikäik; teisel korrusel asusid pikad ühelöövilised saalruumid: kapiitlisaal, refektoorium ja dormitooriumid, ja läänenurgas kabel. Kolmas korrus oli kaitsekorrus ning ehitati lõplikult välja alles 18. sajandil. Praeguseni on säilinud kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis. Muuseum on siin pisike, praktiliselt ühte ruumi on ära mahutatud nii vikuaeg kui II MS. Siin on veel paar eraldi muuseumi aga need jäid teiseks korraks.
Kui loss tudeeritud kolasime kohalikus huvitava nimega pargis 😀 Siinses Kördiööbiku pargis näeb põnevaid vidinaid ja päris suurt valikut erinevaid roose, mõned isegi lõhnavad. Kusjuures Põltsamaal on ka kuulus roosiaed, selle külastan ka ükspäev ära.
Tutvusime kohalike toitlustusasutustega kah. Siin neid jätkub, seekord valisime Hullava Naise pubi. Söök siin päris maitsev ja mõistliku hinnaga aga ooteaeg päris pikk, ju on väike köök. Ah jaa Kohviautomaat on ka keset tänavat nii nagu Narvas. Kahjuks ei näidanud aparaat elumärke muidu oleks ära proovinud. Igatahes kokkuvõtvalt võib öelda, kui tahtmist siis Põltsamaal tegevust jätkub.
Koduteel vaatasime üle ka kunagise Eestimaa ja Liivimaa piiri
-
Luke mõis ja Kassinurme
Möödaminnes tegime Luke mõisas väikse peatuse ja söögi. Mõisahoone on üsnagi trööstitus seisus, loodame, et sellest saab kunagi siiski asja. Karjalaudast ei hakka rääkimagi, veidi lagunenud müüri ainult.
Väike tiir pargis ja sööma kärnerimajja. Kärnerimaja on ainuke vähegi säilinud hoone mõisakompleksis ja üsnagi edev. Osad inimesed arvavad, et see ongi mõisahoone aga kahjuks pole see nii 😉 Kunagi sai siin käidud ja linnulennult seda kompleksi uuritud. Kellel huvi saab seda siit piiluda. Kui kõhud täis kimasime kodupoole.
Muidugi sai veel läbi põigatud Kassinurmest. Kah üks omamoodi huvitav kohake, kus tasub käia kuigi jh viimasel ajal on see kohake muidugi ilmselt oma aja ära elanud ja erilisi tegevusi ei toimu. Aga noh natuke linnust ja puukujusi näeb. Varasemalt on siin ikka päris korralikke üritusi olnud.
-
Viimsi lahing
Täna on tulemas seoses EV sünnipäevaga järjekordne põnev üritus Sõjamuuseumis. Katsun selle külastuseks oma tihedast graafikust veidi aega näpistada. Sel aastal ehk õnnestub külastada lisaks sellele üritusele ka järgmisel nädalavahetusel toimuvat viikingite talvelaagrit ja mõõgavõitlust Viikingite külas. Tavaliselt kipuvad need ühel ajal olema ja tuleb teha valikuid kumba üritust külastada. Eks kohapeal ole näha kuidas kõikvõimalikud piirangud on mõjutanud tänast üritust. Seni meenutame kiirelt ühte juba toimunud üritust. Need üritused on väga lahedad ja vaatemängulised.
Soovitan kindlasti lastega sinna minna, saate natuke harida nii ennast kui järeltulevat põlve ajaloo teemal ja kui võimalust on minge külastage järgmine nädalavahetus viikingilaagrit kah. Varasemalt tehti aastapäeva lahingut Sõjamuuseumi ees aga seal tiba vähe ruumi. Et lahingu tegevuspaik viidi üle muuseumi taha parki on minu meelest väga hea lahendus nii osalejatele kui pealtvaatajatele, ruumi piisavalt manöövriteks. See hoopis teine tera. Tavaliselt on sellistel üritustel rahvast nagu putru ja käib hull trügimine. Varasemalt on seda korraldatud ka Vabaõhumuuseumis, seal on ruumi veel rohkem, aga sissepääsuga hull probleem.
Kui taaskehastajad kohtadel ja pealtvaatajad ohutus kauguses anti relvadele valu. “Laipu” oli ohtralt mõlemas leeris.
Lõpuks mõis võetud ja Eesti lipp püsti 😉 Lastel rõõmu kui palju peale lahingut. Sai võidu padrunikesti korjata ja püssi ka katsuda 😉
