-
Hiiumaa
Jätkasime vahepeal poolikuks jäänud trippi. Kuna seekord ka ei õnnestunud Vormsile saada otsustasime Hiiumaale minna 😀 Tegime Haapsalus vähe aega parajaks. Linnas luusida ei viitsinud jube vihmane oli. Hüppasin kiirelt läbi Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumist. Pilet oli 4 € ja sellega sai uudistada mõlemat muuseumi. Üks nimelt ühes jaama otsas teine teises 😀 Kuna väga pikalt aega ei olnud piirdusin ainult side poolega. Iseenesest tasus käia ja uurida, päris põnev teine 😉 Siit edasi kimasime otse praamile.
Hiiumaal esimese sissepõike tegime Suuremõisa lossi juurde. Millal mõis asutati ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool, lasteaed jne. Sisse me siia ei saanud, tegime tiiru territooriumil ning ümbruses ja liikusime edasi.
Otsustasime liikuda mööda rannikut niipalju kui saab. Järgmine peatus oli Kallaste pangal, see on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand. Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest ja muudest mereselgrootutest moodustunud riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike. Muistendi järgi olla Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😉
Siit edasi tiksusime Suursadama poole. Teel sinna piilusime mingisse tuulikusse ja ka Kuri kiriku varemete juurde põikasime sisse. Raudkividest pühakoda valmis aastatel 1888-1891. Koos pühakojaga ehitati Kuri külla õigeusukiriku koolimaja ja elamu preestrile. Tol ajal Vene Tsaaririigi toel valminud koolid, kuhu võeti õppima ka õigeusku mittekuuluvaid lapsi, andsid hea panuse lihtrahva haridusele. Nendest koolidest arenesid lõpuks nelja-aastased (neljaklassilised) kihelkonnakoolid. Õpetajateks olid köstrid, kes abistasid ühtlasi ka preestrit jumalateenistuse toimetamisel. Veel aastal 1999 tegutses endises õigeusukiriku koolimajas Kuri algkool. Siin põõsastes oli hullult viinamäetigusi miskipärast.
Lõpuks jõudsime Suursadamasse, luusisime vähe ringi ja tegime Ungru kohvikus väikse kohvi. Ilm läks ka vaikselt aina ilusamaks. Vihm oli järgi jäänud ja päike väljas. Tiba tuuline oli ainult. Kuna kell hakkas juba sada saama mõtlesime kus ööbida. Uurisime ühte RMK kohta aga seal oli hullult rahvast ja ei mahtunud kuskile.
Kimasime tiba edasi ja järgmine RMK koht Luidjal oli täitsa tühi. Kobisime kohe kotile ära. Hommikul mõtlesime kust kohvi saaks. Tuli välja, et siinsamas läheduses olev kohvik oli juba talveunne läinud. Egas midagi kimasime Kärdlasse 😀 😀 Viigris kiire kohv ja edasi. Põikasime sisse ristimäele ja tegime oma ristid kah 😉 Selle koha kohta liigub palju legende, nendest saab lugeda siit.
Edasi külastasime kohalikku militaarmuuseumi. Ei teadnudki, et 1944 filmi rekvisiitidest tankid on siia toodud. Krt eemalt näevad üsna ehedad välja 😉 Muuseum iseenesest on väga lahe ja kindlasti soovitan külastada.
Kui muuseum uuritud külastasime põgusalt samas läheduses olevaid vene sõjaväe militaarrajatisi rabas. Kahju muidugi, et need tiba laokile jäänud. Kui aastaid tagasi olid infotahvlid ilusti olemas siis nüüd olid ainult tühjad raamid järgi. Käisime Tahkuna tuletorni juures kah aga üles turnida ei viitsinud. Tegime jalamil väikse kohvi, vaatasime Estonia mälestusmärki ja kimasime edasi Eiffelit vaatama.
Üks pull kohake. Mõned aastad tagasi oli veel tasuta aga nüüd tuleb mõned eurtsid välja käia. Aga tasub vaatamist igaljuhul kui Pariisi minna ei saa 😉 Põnevust jätkub siin nii noortele kui vanadele. Ziilu julges isegi latva ronida 😉
Edasi hakkas meil jälle aeg tuhara piirkonda taguma, tahtsime õhtuse praamiga mandrile tagasi saada. Kiire kõrvalpõige veel Reigi kiriku juurde ja paari RMK kohta. Tänaseni tegutseva, kuid Jeesusele pühendatud kivikiriku laskis ehitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811) oma vabasurma läinud poja Otto Dietrich Gustavi mälestuseks. Kirik õnnistati 24. augustil 1802. aastal. Põikasime sisse Palli RMK kohale, huvitaval kombel oli see täis välismaalasi, käisime korra rannas tuuldumas. Päris palju millimallikaid hulpis siin, mõni neist päris suur. Siit turnisime läbi metsa edasi kuni kalurikoja metsaonnini. Kurrrrja küll, see oli ikka väga äge kohake ja järgmine kord kui Hiiumaale satun katsun seal ööbida.
Siit edasi kiiruga veel Ristna kaitserajatisi uurima. Turnisime üles ka kohalikku nõukaaegsesse tulejuhtimistorni, see on elamus omaette, isegi Ziilu turnis üles peale väikest vastupunnimist 😀 Sealt avaneb ümbrusele ikka muljetavaldav vaade. Samas läheduses on ka vene sõjaväe poolt ehitatud kortermaja, see on juba korralikult metsa kasvanud kuid üllatuslikult pole seal sees midagi väga lõhutud. See näeb välja nagu meie oma kohalik Tsernobõl. Ja oligi aeg praamile kimada. Tegime kiire peatuse veel merekaubamaja juures. Seda soovitan kah külastada, seal näeb mida kõike meri kaldale on toonud sealkandis.
-
Läänemaa
Üks väike trip Türgi tripi tasaarvelduseks 😉 Oli plaanitud küll pikemalt aga nagu ikka kui kaua plaanid siis tuleb midagi vahele. Vaatasime neid kohti mida polnud ise ka sada aastat külastanud. Esimese kõrvalpõike tegime Kloogale. Raudteeülesõidul oli lahe silt “foorid ei tööta” aga foore ei olnudki 😀 😀 Kloogal eriti midagi muutunud ei olnud, ikka selline pisike küla äärmusest äärmusesse. Näed nii räämas kui ka korralikult renoveerituid barakke. Kortermajad on enamjaolt ikka korda tehtud. Ohvitseride maja seisis ikka õnnetult räämas ja tühjana.
Kloogalt edasi kimasime samas läheduses oleva koonduslaagri asupaika. Viimati käisin seal siis kui seal oli metsa sees üks mälestusmärk ainult püsti. Väidetavalt olla koonduslaager rajatud vene vägedest maha jäänud sõjaväebaasi, mille hooneid sai ära kasutada laagri administratsiooni ja valvurite majutamiseks. Laagris olla olnud umbes 3000 juudi meest ja naist Leedu ja Läti kindralkomissariaatidest, erinevatest getodest jne. Mees- ja naisvangide osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid Saksa SS-üksused ja Saksa Korrapolitseile allunud Eesti 287. Politsei Vahipataljoni 3. rood. Kui Aadu meestel asi seal hapuks läks tapeti sealsed vangid enamjaolt, mõnel olevat õnnestunud isegi ellu jääda. Nüüd oli siia püsti pandud Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsioon “Klooga laager ja holokaust” Siin saab nüüd jalutada parklast raudteejaamani välja. Ja kus siia on paigaldatud kaameraid 😀 😀 huvitav mida kardetakse…. Selliseid kohti on Eestis veel küll ja küll aga miskipärast rõhututakse just seda kohta igal võimalikul juhul. Ilmselgelt on siin taga teatud kogukondade karvane käsi, krt sellest poputamisest võiks juba üle saada…. Paanika järgi tundub, et hävitati ainult ühte kindlat rahvust ja kõigil teistel rahvustel silitati koonduslaagrites päid ja anti pepule musu f…
Edasi võtsime suuna Leetse poole piki mereranda. Leetse pank on tsillimiseks päris mõnus privaatne kohake. Isegi vares käis merevaadet nautimas. Leetses on mere äärde tehtud paar päris kobedat RMK lõkkekohta ja isegi puud olid olemas.
Paldiski otsustasime seekord marsruudilt kõrvale jätta ja suundusime Leetsest otse Madise kiriku poole. Täna oli kirik lahti ja sai sees ka ringi vaadata. Päris vahva kirik ja ilmselt Eestis ainus mille tornis põleb majakatuli 😉 Ja mis siin on veel äge, et pingid on küttega… Sellist varianti pole ka kuskil mujal näinud.
Kui kirik uuritud jätkasime teekonda Vasalemma mõisa juurde. Tegime väikse tiiru ümber maja. Kurja küll seal oli päris kuri pargivaht… susises hirmsasti meie peale, ilmselt uus alles ja ei tunne kõiki 😉
Kui juba siinkandis siis tuleb kiire pilk ka Ämari lendurite kalmistule visata 😉 Kalmistu rajasid siia ilmselt juba Ämari mõisa tollased omanikud Tritthofid millalgi 19. sajandil. Arvatavasti paiknes algne kalmistu (või selle süda) praeguse lennuväekalmistu kõrval, sellest pisut kagu pool. Mõisa ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistul on olemas kaks arvatavasti varasemast ajast pärit hauatähist, kuid pole teada, kas need on oma algsel kohal või on sinna toodud hiljem. Kalmistu rüüstati arvatavasti millalgi pärast 1945. aastat Suurkülla ja Ämarile lennuväebaasi ja sõjavangilaagri ning selle juurde asula rajamist uute asukate poolt. Samal ajal või pärast seda võeti kalmistu kasutusele uue lennuväeasula kalmistuna. Väidetavalt toimus esimene matus 1949. aastal. Võimalik, et algselt kasutati endist mõisakalmistut vangilaagri kalmistuna ning uue asula kalmistu rajati endisest kalmistust loode poole. Kui laager likvideeriti, tasandati ka selle kalmistu ning hiljem rajati sinna elamuid. Kasutusele jäi uus kalmistu (või vana kalmistu uus osa), algse kalmistu hauatähiseid võidi aga kasutada ära uuel kalmistul. Praegu sinna enam ei maeta, kuid see on üldiselt veel hooldatud. Sellele lennuväe ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistu on tuntud lennuõnnetustes hukkunud lendurite haudadele püstitatud lennuki tiivaosadega tähiste järgi. Pole teada, kas hauatähistena on kasutatud konkreetsete õnnetustes osalenud lennukite osi või on need võetud muudelt lennukitelt. Üldiselt huvitav kohake ja tasub pilk peale visata. Siit edasi kimasime Padise poole. Seal luusisime vähe kohalikus käsitööpoes, päris põnev poeke kus kõikvõimalikku käsitööd müügil nõrkemiseni. Vaatasime sisse samas nurga taga olevasse kohvikusse kah aga midagi ahvatlevat sealt ei leidnud. Tegime tiiru ümber kloostri kah, hetkel sinna sisse ei saa kuna hullud renoveerimistööd käsil. Uus trepp ja mõned aknad juba paigaldatud, loodame, et tuleb ikka asjalik asi mitte mingi ülejala asi jälle. Muidugi olla seda kloostrit omalajal ehitatud vahelduva eduga üle 200 aasta 😀 😀 Samas kõrval olevasse valitsejamajja plaanitakse luua turismiinfo- ja teeninduskeskus. Klaasist teise korruse otsasein juba paigaldatud ja miski kaubanduslik välimus majale loodud. Aga eks järgmine aasta ole näha neid üllitisi.
Padiselt edasi kimasime Põõsaspeale. Mõtlesin, et ehk saab seal tulepaagi torni ronida ja ümbrust nautida aga kurja…. tornigi ei olnud enam. Selle asemele oli ehitatud uus tulepaak Tsillisime vähe ja vaatasime linde, siin on päris tuntud linnuvaatluskoht. Meri oli haruldaselt sile ja vaated superägedad. Algul oli küll plaan edasi sõita ja kuskil ööbimiskoht leida aga ei viitsinud enam edasi sõita, suht väss ja selg ka natuke jonnis. Ziilu arvas, et võiks siin ööbida… vaatasime kuda päike merre kukkus ja kobisime kotile siinsamas rannas. Ommuku ärgates tudeerisime veel vähe ümbrust. Tahtsime minna vaatama ka vene sõjaväe jäänukeid aga ei hakanud eravaldustesse viisakusest trügima, tegin eemalt paar klõpsu ja kogu lugu. Ühe lautrikoha juures oli päris vägev pink tehtud mere nautimiseks 😉
Põõsaspealt edasi tiksusime Rooslepa kabeli juurde. Rooslepa kabel ja kalmistu on pärit 17. saj. Kabel rajati algselt puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Kabel lagunes pärast II Maailmasõda, kuid nüüdseks täielikult taastatud jumalakoda taaspühitseti 2007 aastal. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti. Edasi mõtlesime, et sügaks Vormsile aga polnud pileteid saada. Siis meenus, et Haapsalus on Maitsete Promenaad. Mõeldud tehtud, otsustasime Vormsi asemel seda külastada lootuses nautida head toitu.
Vedasime endid siis kohale, tegime kiire kohvi ja saiakese ühes kohvikus. Edasi läksime otsisime parkimiskohta kuskile promenaadi lähedusse aga ega neid väga ei olnud. Parkisime kuskile suva kohta muru peale ja läksime tsillima. Aafrika rannas oli mingi käsitöövärk ka, ühel laual märkasin päris mehist vööraami 😀 😀 Sealt edasi liikusime vaikselt linnuse poole, teel vaatasime maja kus Pets Haapsalus käies ööbis ja tutvusime kohaliku Jaani kirikuga. 15. sajandi kaubaaidast ümber ehitatud kirik eristub teistest oma põhja-lõuna suunalise asendi poolest, tähelepanu kiriku sisustusest väärivad kindlasti 5 m kõrgune kivialtar ja puust kantsel. Kirik on olnud Eesti koguduse kirikuks, mille põranda alla ja aeda on maetud lihtsamaid linnakodanikke. Jaani kiriku tornis rippuv kell on üks vanim Eestis, kõige vanem Läänemaal. Kui kirik uuritud lonkisime edasi linnuse poole. Mõtlesime, et käime vaatame siis seda paljukiidetud ja remonditud muuseumi kah.
Linnuse muuseum jäi siiski külastamata ja ilmselt mitte ainult meil. Kui piletihinda nägime siis….. No 12€ per face on ikka liig mis liig. Selle raha eest ma ikka tahaks juba palju näha aga seal paraku pole seda paljut kunagi olnud… Hind oli ikka paras pettumus. Selle peale otsustasime, et lähme vaatame seda heade maitsete promenaadi…
Rahvast ja putkasi oli promenaadil ikka kõvasti. Reklaamiti seda hullult kui ühte Eesti maitsvamatest ja põnevaimatest tänavatoidufestivalidest ning selleks päevaks pidi terve Karja tänav muutuma maitsete promenaadiks kus külalistele pakutakse ainult värskest ja kvaliteetsest toorainest valmistatud põnevaid palasid….. Aga kahjuks oli see ka paras pettumus üle ühe putka kas friikad või šaslõkk… põnevatest paladest oli asi ikka väga kaugel….. Tundus, et Eesti maitseelamus ongi friikartul šaslõkiga f….. 😀 😀 Oleks tahtnud saada ikka mingit maitseelamust selliselt paljureklaamitud ürituselt aga kus sa sellega. Lõpuks piirdusime ise ka ühe šaslõkiga, sest midagi muud söödavat paraku ei olnud ja seegi polnud suurem asi. Olen ikka igasugu festivalidel käinud kus on ka suurem valik toitu kui siin, oleks nagu küla simmanile sattunud. Lõpuks lonkisime üsna pettunult auto poole tagasi, teel põikasime korra vaatetorni ja viskasime pilgu ümbrusele. Vähemalt midagigi head pärast kahte pettumust.
Kuna plaanimuutus ei lubanud pikemalt luusida võtsime suuna kodupoole. Põikasime veel läbi Aleksander III mälestuskivi juurest ja väikse ringiga edasi. Teele jäi veel Ridala kirik, kiires kõrvalpõige. See oli väärt mõte, hullult palava ilma tõttu oli meil veevaru otsas ja sealsest kaevust saime seda täiendada. Päris vesi on ikka kordades parem kui miski pudelivesi 😉
-
Saaremaa trip
Väike tsill enne kooliaasta algust. Seekord sai külastatud Saaremaad. Laevaga viuh üle ja esimene peatus Maasilinn… Enamus teab Kuressaare linnust aga vähesed teavad, et keskajal oli Saaremaal veel 2 kivilinnust… Pärast muistset vabadusvõitlust säilitasid saarlased enamjaolt oma senise iseseisvuse. Saarlaste teemat võib võtta kui 1939 aasta baaside lepet keskaegses variandis. 13. sajandi lõpus ehitasid orduvendadest sakslased Pöidesse esimese kivilinnuse. Selle kindluse põletasid saarlased maha 1345. aastal jüriöö ülestõusu ajal. Pöide kiriku kõrval näevad huvilised selle linnuse väljakaevatud varemeid. Pärast jüriööd saabus Saaremaa priiusele lõpp ja tänase Orissaare külje alla ehitas ordu foogtkonna uue keskusena mereäärse Maasi linnuse. Esialgu küll puust aga hiljem rajati kivist kants. Selle kindluse eesmärgiks oli saarlaste kontrolli alla saamine. Linnus püsis kuni Liivi sõjani. 1564. aastal linnuse endale saanud taanlased purustasid Maasilinna paar aastat hiljem kuid üsna pea linnus taastati. Kahel korral vallutasid linnuse rootslased, mõlemal korral sai Maasilinnast nende tugipunkt Saaremaal. Et vältida selle kordumist, lasti linnus 1576. aastal Taani kuninga Frederik II käsul õhku. Sellest ajast on linnus varemetes seisnud. Linnuse juures asus ka sadam. 1985. aastal leiti Maasilinna ordulinnuse välisreidi vetest nn Maasilinna laevavrakk, mis on dateeritud 1550. aastasse. Puust laevavaret saab täna näha Lennusadamas.
Kui Maasilinn uuritud siirdusime edasi Angla tuulikuid uurima. Kolistasime veidi kohalikus pärandkultuurikeskuses ja uurisime väljapanekuid.
Anglast edasi kimasime Kuressaarde, tegime väikse söögi ja läksime uurima Kuressaare linnust. Kolistasime kõik nurgatagused läbi, läks ikka õige mitu tundi enne kui enamvähem tiiru peale saime.
Edasi tiksusime vaikselt Sõrve poole. Väike peatus Tehumardi lahinguväljal, Salme vikulaevade leiukohas ja juba oligi Sõrve. Uurisime vähe Stebeli patarei jäänuseid, Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatareid jne jne. Seal on päris äge mälestuskivi. Ilmselt ainuke selletaoline kus ühel pool on mälestustahvel Aadu meestele ja teisel pool Jossifi meestele 😀 😀
Edasi kolistasime veel vähe kohalikus loodusmuuseumis ja militaarmuuseumis. Mõlemad on väga põnevad muuseumid ja tasuvad käimist igaljuhul. Kui kellelgi veel käimata siis soe soovitus plaani võtta. Ah jaa juba aastaid tagasi oli see “kadunud” Hispaania rakett seal muuseumi õuel vaatamiseks väljas 😀 😀 Kui kõik ümbrus uuritud kobisime muuseumi magama. Vähe on selliseid kohti kus saab muuseumis ööbida eksponaatide keskel 😉 😉
Järgmisel hommikul tiksusime vaikselt edasi mööda Saaremaa rannikut, uurisime kividest laotud kujundeid. Kolasime Loona mõisa pargis kus meil ekskursioonijuhiks oli päris pirakas nastik. Samas läheduses uurisime veel Kihelkonna kirikut. Päris vägev vaade oli tornist ümbrusele.
Kui kirik uuritud kimasime Panga pangale ja sealt vaikselt edasi kodu poole. Pisike kõrvalpõige enne laevale minekut veel Karja kiriku juurde ja oligi aeg laevale kimada. Mandril käisime korra piilumas Virtsu kiriku varemeid ja edasi kodupoole.
Koduteel veel kiire sissepõige Lihula linnuse juurde. Siin ilmselt ehitati muinaseestlaste linnuse asemele 13 sajandil kivilinnus mille omanikeks on olnud nii taanlased, rootslased, sakslased kui venelased, hetkel on säilinud vaid varemes linnusemüürid. Seda linnust on piiranud ka saarlased, kes vallutasid linnuse ja kõik linnuses olnud rootslased mättasse lõid. See linnus on kah üks põnevaid kohti kus tasub kindlasti käia.
-
Pakri saared
Pakuti võimlust külastada Pakri saari. Egas midagi kogunesime õigel päeval Kurkse sadamasse, kust kogu ekskursiooniseltskond viidi RIB-idega üle. Randusime Väike-Pakril ja esimene vaatamisväärsus oli kohalik kirik. Sellest on muidugi säilinud massiivne madala telkkiivriga kivitorn, uus katus paigaldati 2006. Pikihoone ei ole säilinud. Ainus pääs kirikusse oli väidetavalt läbi torniukse ja ahta (1,3 x 1,4 m) torni eeskoja. Mingil ajal paigaldati kabeli torni müürile mälestusplaat tekstiga “Nende pakrilaste mälestuseks, kes aastatel 1940-1944 sunniti lahkuma oma saarelt”. Siin on ka väike kalmsitu, mis tänapäeval on muidugi mahajäetud ja näeb trööstitu välja.
Edasi viis tripp meid kohalikule pankrannikule mis on keskeltläbi ca 11 meetri kõrgune.
Edasi mööda saart luusides näeb veel mõnes kohas vanu piirimärke. Muidugi on hullult siin nõukaaegset militaarstaffi. Saari kasutati vene ajal isegi lennukite õppepommitamise sihtmärkidena. Ümbrusele saab pilku heita lihtsast tuletornist või meremärkidelt, avaneb uhke vaade kirkale Pakri poolsaare pangaseinale ja Paldiskile. Tuletorni lähedal saavutabki peaaegu veepiirilt kerkiv pank oma tippkõrguse ca 17 m. Saare paiknevad veel 1917 aastal ehitatud suurtükipatarei kaevikud ja tulepesad. Muidugi karulauku kasvab kah ohtralt 😉
Käisime läbi ka vanast vene sõjaväelinnakust. Praegu sellest järgi muidugi ainult varemed aga mingi ettekujutuse asjast saab. Viskasime pilgu peale ka tammile mille kaudu saab Suur-Pakrile, see tammon muidugi väga kehvas seisus. Ja saigi meie kiire tripp otsa, kobisime tagasi sadamasse ja kaatritega Kurksesse. Kurkses kiire pilk Kurkse väina ületusel hukkunud sõduritele ja kodupoole minek. Kurkse trippe korraldab pakrisaared. Igaljuhul soovitan kasutada võimalust seal luusimiseks, enne kui “ärimehed” selle täis ehitavad.
-
Maakaitsepäev Paldiskis
Vahel harva olen käinud vaatamas maakaitsepäeva üritusi. Siis kui toimuvad kuskil huvitavas kohas ja programm on ka enamvähem. Üldjuhul kipub see programm olema suht igav. Mõeldud tehtud pesakond autosse ja kohale. Ega seekordki see algus midagi erilist ei olnud. Erinevad jõustruktuurid marssisid mööda paari tänavat, paar soomukit kah ja kogu moos.
Muula mägedes oli asi juba tiba huvitavam, seal sai näha ka vana militaartehnikat jne. Taaskehastajad on ikka päris korralikult sellele rõhku pannud. Seekord näidati laval erinevaid vorme mis olid nii sõjaväe kui tsiviilkasutuses. Diktor isegi oskas suht hästi kirjeldada erinevaid vormielemente, varustust ja nende sihtotstarvet.
Mingi aja pärast oli kuulda helikopteri tulekut ja jõustruktuurid tegid väikse demoesinemise kuidas kurjakaid kinni võtta. Pürotehnikud tegid ka natuke tuld asja juurde. Muidugi hea on vaadata sellist esinemist aga kui iga aasta maakaitsepäeval näidatakse üht ja sama situatsiooni siis suht igavaks muutub asi. seekord isegi kannatas vaadata kuna kohavalik oli hea, karjäär andis vähe efekti juurde.
Kui jõustruktuurid lõpetasid oli taaskehastajate kord käes. Ja krt nagu muid ideid poleks 😀 😀 Igakord pannakse mingi suva kohaleveetud putka põlema 😀 😀 nii oli see ka seekord. Paar ülelendu tegi ka kuuevarbalistelt laenatud lennuk. Pauku tehti muidugi kõvasti ja lastele vaatamist jätkus
Peale kõva paugutamist korjati pillid kokku rivistati üles ja diktor seletas jälle kes sõdis, kus sõdis, miks sõdis. Tutvustati ka taaskehastajate klubisi kes olid kaasatud üritusele.
Lõpuks lasti bronto putkat kustutama, kuigi noh mis nendest tukkidest ikka kustutada. Luusisime veel platsil pesakonnaga ringi, seal sai igasugu träni näppida ja sooviad said ka väikse tiiru sõjaaegse tsikliga teha. Tavaliselt see ürituse lõpp on selline huvitavam just tänu sellele, et saab näha ja näppida neid asju mida muidu ei lubata näppida 😀 Seda üritust on niimoodi raske seletada, seda peab ise nägema. Rixu sai Leoga koos pilti kah teha 😉 Nii, et varsti tulekul kobige vaatama 😀
-
Keila – Joalt Paldiskisse
Kevadine luusimine Keila – Joal venis seekord tiba pikemaks kui plaanitud. No kohe ei tule välja nii, et käid ainult plaanitud kohas, ikka viskab midagi ventilaatorisse 😀 Jää oli juba enamjaolt läinud, ainult maanteepoolsel lainemurdjal ulpisid mõned pangad. Vett oli samapalju kui inimesigi kohati tuli lausa trügida, et kuhugi lähemale pääseda 😀 Lonkisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ja vaateid. Lõpuks sai kopp ette aga koju minna ei viitsinud. Mõtlesime, et lähme kolame Paldiskis ka kui me juba siin oleme….
Aga noh teele jäi ju Treppoja. Vaja oli seal ka pisut luusida ja pildistada. Kuna vett oli siis paistis kaskaad eriti hästi välja. Selline ilus mitmeastmeline 😉 Kui siin sai ka piisavalt loodust nauditud panime edasi sihtmärgi poole.
Aga saad sa siis otse panna kui silt näitab vasakule 😀 😀 Tegime väikse kõrvalpõike Klooga koonduslaagri asukohta. Seal pisikesel järvekesel asjatas üks üksik luik, ootas oma kaasat ilmselt. Klooga koonduslaager rajati 1943. a septembris. Vangide arv püsis kogu tegevusaasta jooksul 1800 ja 2100 vahel. Kokku võis laagrist läbi käia ligikaudu 3000 nii mees- kui ka naissoost juuti, kellest enamik pärines Leedust Vilniuse ja Kaunase piirkonnast, vähem ka Lätist Salaspilsist. Laagri kinnipeetavad töötasid organisatsiooni Todt alluvuses puidutööstuses ning betoontoodete ja allveelaevade signaalmiinide valmistamisel. Klooga laagri komandant oli SS-Untersturmführer Wilhelm Werle, valvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. kaitsepataljoni 3. kompanii. 1944. a augustis, kui Punaarmee oli tagasi vallutamas Eesti territooriumi, evakueeriti osa võrgustiku vange Poolas asunud Stutthofi koonduslaagrisse. 17. septembril anti Saksa vägedele käsk Eesti kiirkorras maha jätta. 19. septembril 1944 hukati Kloogal 2000 seni evakueerimata vangi, laibad süüdati tuleriitadel. Hukkamiseks saabus laagrisse erikomando. Ei ole teada, kas tegu oli SSi või Saksa julgeolekupolitsei üksusega ja kes seda käsutas. Umbes 80 vangil õnnestus end laagrihoonetes varjata ning massimõrvast pääseda. Üldiselt selline sünge koht…
Hakkasime edasi liikuma Paldiski poole aga noh kus sa saad kui kisub vasakule 😀 😀 Tegime kõrvalpõike Madisele. Madise kirik on päris huvitava koha peal, klindi serval. Ilus vaade merele, ilmselt oli meri kunagi siinsamas klindi all. Harju-Madise kiriku ajalugu algab 1219.a, mil Taani misjonärid ristisid kohaliku rahva. Sel ajal oli kihelkonna praegustes piirides juba olemas enamik tänaseid külasid. Eestimaa rüütel Helmhold von Lode kirjeldab 1296.a Lodenrodhe’t (Laoküla) kui “kindlustatud kohta ja linna”. Võib arvata, et linnaks nimetatud kohas ei puudunud ka kirik. 1296. aastat võib niisiis pidada Harju-Madise kiriku esmamainimise aastaks. Kirik ja mõis põletati Jüriöö ülestõusu ajal. Mõisnik Hermannus de Toys’i saatusest pole midagi teada, peremeheta jäänud maad lähevad Padise kloostri valdusse. Tõenäoliselt ehitati Padise munkade ja kohalike rootsi talupoegade initsiatiivil õige varsti uus kirik. V. Raami andmeil ehitati 1464-84 juba kivikirik. Miks kirik pühitseti apostel Mattiasele, ei ole teada. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias, kes siin paigas pääses merehädast. Legendi kasuks räägib kiriku asukoht otse rannaastangu äärel. Kiriku peauks on suunatud merele ja kantsli kõlaräästast ehib kujund, mis meenutab nii päikest kui ka laeva rooliratast. Kiriku lähedale on 1984.a paigaldatud Eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi.
Lõpuks jõudis kätte ka aeg Paldiskisse minna 😀 😀 Mis seal kõigepealt silma hakkab…. Kui vanasti oli see majakas siis nüüd on tuulegeneraatorid 😀 Kolasime vähe vanadel nõukaaegsetel militaarobjektidel, üle sai vaadatud tulejuhtimistorn ja linnavalitsuse varjendi jäänukid. Tahtsime torni ka ronida aga nagu ikka on trepid vanametalliks lõigatud. Ainuke koht kus samalaadsetesse tornidesse veel ronida saab on Hiiumaa. Seal pole veel treppe metalliks lõigatud. Tegime veelpankrannikust ka paar kohustuslikku pilti ja oligi minek kodupoole
-
Bulgaaria vol.6 Albena – Kaliakra
Peale Balchikis käimist järgmisel päeval mõtlesime, et uurime ka vähe Kaliakrat. Sõime hommikul kõhu täis ja panime punuma. Ega me Kaliakrast midagi ei teadnud, kohalikud ütlesid, et see on läheduses ja vägev koht. Eriti ägedad pidavat olema neeme otsas olevad kindluse varemed ja vaade merele. Eks me siis sügasime otse sinna neemele. Kurja oli tõesti vägev vaade merele, pidavat olema ca 70 meetrit kõrge kohati see neem.
Kohapeal nagu ikka iga turistiatraktsiooni juures turistinänni ja söögi müük. Meid see väga ei huvitanud, nautisime vaadet ja luusisime varemetes. Väidetavalt saab seal ka delfiine vaadelda aga meie kahjuks ühtki ei näinud. Neeme all pidid olema koopad kuhu saab ainult meritsi ja need olid ühenduses kindlusega, koopaid kasutati laevade laadimiseks jne. Tänapäeval on ühes koopas muuseum. Kahjuks me sinna sisse ei saanud. Meri oli neeme tipus päris huvitav, nagu oleks pooleks jagatud üks pool hele teine tume. See piiri koht oli populaarne ujuvvahenditele, neid hulpis seal ikka hullult. Mis oli ka äge, et teod ronisid palavuse eest kõrte otsa. Seda vaadet mujal ei kohanud peale Kaliakra.
Tagasi sõitsime läbi küla. Päris äge oli näha maja seintelt, et sealkandis tuntakse ka Tarjat ja Billyt 😀 😀 Iseenesest päris vägev koht oli ja soovitan igaljuhul külastada. Albenas töllerdasime veel ringi mööda randa ja kohvikuid. Mõned reisiseltsilised ostsid kokku meeneid kuigi meil oli veel Varnas käimata 😀
