• Matkad looduses,  Tripid

    Keila – Joalt Paldiskisse

    Kevadine luusimine Keila – Joal venis seekord tiba pikemaks kui plaanitud. No kohe ei tule välja nii, et käid ainult plaanitud kohas, ikka viskab midagi ventilaatorisse 😀 Jää oli juba enamjaolt läinud, ainult maanteepoolsel lainemurdjal ulpisid mõned pangad. Vett oli samapalju kui inimesigi kohati tuli lausa trügida, et kuhugi lähemale pääseda 😀 Lonkisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ja vaateid. Lõpuks sai kopp ette aga koju minna ei viitsinud. Mõtlesime, et lähme kolame Paldiskis ka kui me juba siin oleme….

    Aga noh teele jäi ju Treppoja. Vaja oli seal ka pisut luusida ja pildistada. Kuna vett oli siis paistis kaskaad eriti hästi välja. Selline ilus mitmeastmeline 😉 Kui siin sai ka piisavalt loodust nauditud panime edasi sihtmärgi poole.

    Aga saad sa siis otse panna kui silt näitab vasakule 😀 😀 Tegime väikse kõrvalpõike Klooga koonduslaagri asukohta. Seal pisikesel järvekesel asjatas üks üksik luik, ootas oma kaasat ilmselt. Klooga koonduslaager rajati 1943. a septembris. Vangide arv püsis kogu tegevusaasta jooksul 1800 ja 2100 vahel. Kokku võis laagrist läbi käia ligikaudu 3000 nii mees- kui ka naissoost juuti, kellest enamik pärines Leedust Vilniuse ja Kaunase piirkonnast, vähem ka Lätist Salaspilsist. Laagri kinnipeetavad töötasid organisatsiooni Todt alluvuses puidutööstuses ning betoontoodete ja allveelaevade signaalmiinide valmistamisel. Klooga laagri komandant oli SS-Untersturmführer Wilhelm Werle, valvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. kaitsepataljoni 3. kompanii. 1944. a augustis, kui Punaarmee oli tagasi vallutamas Eesti territooriumi, evakueeriti osa võrgustiku vange Poolas asunud Stutthofi koonduslaagrisse. 17. septembril anti Saksa vägedele käsk Eesti kiirkorras maha jätta. 19. septembril 1944 hukati Kloogal 2000 seni evakueerimata vangi, laibad süüdati tuleriitadel. Hukkamiseks saabus laagrisse erikomando. Ei ole teada, kas tegu oli SSi või Saksa julgeolekupolitsei üksusega ja kes seda käsutas. Umbes 80 vangil õnnestus end laagrihoonetes varjata ning massimõrvast pääseda. Üldiselt selline sünge koht…

    Hakkasime edasi liikuma Paldiski poole aga noh kus sa saad kui kisub vasakule 😀 😀 Tegime kõrvalpõike Madisele. Madise kirik on päris huvitava koha peal, klindi serval. Ilus vaade merele, ilmselt oli meri kunagi siinsamas klindi all. Harju-Madise kiriku ajalugu algab 1219.a, mil Taani misjonärid ristisid kohaliku rahva. Sel ajal oli kihelkonna praegustes piirides juba olemas enamik tänaseid külasid. Eestimaa rüütel Helmhold von Lode kirjeldab 1296.a Lodenrodhe’t (Laoküla) kui “kindlustatud kohta ja linna”. Võib arvata, et linnaks nimetatud kohas ei puudunud ka kirik. 1296. aastat võib niisiis pidada Harju-Madise kiriku esmamainimise aastaks. Kirik ja mõis põletati Jüriöö ülestõusu ajal. Mõisnik Hermannus de Toys’i saatusest pole midagi teada, peremeheta jäänud maad lähevad Padise kloostri valdusse. Tõenäoliselt ehitati Padise munkade ja kohalike rootsi talupoegade initsiatiivil õige varsti uus kirik. V. Raami andmeil ehitati 1464-84 juba kivikirik. Miks kirik pühitseti apostel Mattiasele, ei ole teada. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias, kes siin paigas pääses merehädast. Legendi kasuks räägib kiriku asukoht otse rannaastangu äärel. Kiriku peauks on suunatud merele ja kantsli kõlaräästast ehib kujund, mis meenutab nii päikest kui ka laeva rooliratast. Kiriku lähedale on 1984.a paigaldatud Eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi.

    Lõpuks jõudis kätte ka aeg Paldiskisse minna 😀 😀 Mis seal kõigepealt silma hakkab…. Kui vanasti oli see majakas siis nüüd on tuulegeneraatorid 😀 Kolasime vähe vanadel nõukaaegsetel militaarobjektidel, üle sai vaadatud tulejuhtimistorn ja linnavalitsuse varjendi jäänukid. Tahtsime torni ka ronida aga nagu ikka on trepid vanametalliks lõigatud. Ainuke koht kus samalaadsetesse tornidesse veel ronida saab on Hiiumaa. Seal pole veel treppe metalliks lõigatud. Tegime veelpankrannikust ka paar kohustuslikku pilti ja oligi minek kodupoole

  • Tripid

    Bulgaaria vol.6 Albena – Kaliakra

    Peale Balchikis käimist järgmisel päeval mõtlesime, et uurime ka vähe Kaliakrat. Sõime hommikul kõhu täis ja panime punuma. Ega me Kaliakrast midagi ei teadnud, kohalikud ütlesid, et see on läheduses ja vägev koht. Eriti ägedad pidavat olema neeme otsas olevad kindluse varemed ja vaade merele. Eks me siis sügasime otse sinna neemele. Kurja oli tõesti vägev vaade merele, pidavat olema ca 70 meetrit kõrge kohati see neem.

    Kohapeal nagu ikka iga turistiatraktsiooni juures turistinänni ja söögi müük. Meid see väga ei huvitanud, nautisime vaadet ja luusisime varemetes. Väidetavalt saab seal ka delfiine vaadelda aga meie kahjuks ühtki ei näinud. Neeme all pidid olema koopad kuhu saab ainult meritsi ja need olid ühenduses kindlusega, koopaid kasutati laevade laadimiseks jne. Tänapäeval on ühes koopas muuseum. Kahjuks me sinna sisse ei saanud. Meri oli neeme tipus päris huvitav, nagu oleks pooleks jagatud üks pool hele teine tume. See piiri koht oli populaarne ujuvvahenditele, neid hulpis seal ikka hullult. Mis oli ka äge, et teod ronisid palavuse eest kõrte otsa. Seda vaadet mujal ei kohanud peale Kaliakra.

    Tagasi sõitsime läbi küla. Päris äge oli näha maja seintelt, et sealkandis tuntakse ka Tarjat ja Billyt 😀 😀 Iseenesest päris vägev koht oli ja soovitan igaljuhul külastada. Albenas töllerdasime veel ringi mööda randa ja kohvikuid. Mõned reisiseltsilised ostsid kokku meeneid kuigi meil oli veel Varnas käimata 😀

  • Tripid

    Bulgaaria vol.5 Albena – Balchik

    Mõne aja pärast peale pardale astumist hakkaski paistma Balchik. Siin oli isegi lisaks väiksele reisisadamale kaubasadam. Merevaade linnale oli päris äge, kui näiteks Albena on orus siis Balchik on mäenõlval. Iseenesest peaks see asum olema asustatud ca kuuendal sajandil enne meie aega ja kandis veini ja rõõmujumala auks nime Dionisiopolis. Väidetavalt oli see kohake kõva kaubakeskus sest seal löödi isegi oma raha. Meie aja alguses sai linnakesest Rooma impeeriumi osa. Mingil ajal pühkis maavärin linnakese minema aga ehitati uuesti üles. Keskajal oli linnake Bulgaaria impeeriumi regionaalkeskuseks. 14 sajandi lõpul vallutasid linna osmanid ja 16 sajandi lõpuks anti linnakesele nimi. Osmanitelt löödi linn uuesti üle 1878 aastal. 20-nda sajandi alguse teises Balkani sõjas annekteeriti linn taaskord aga seekord mitte pikalt, juba 1940 oli tagasi Bulgaaria rüpes. Väidetavalt oli 20 sajandi alguses Balchikus Balkani poolsaare suurim tehas mille kaudu saadeti välja ulmelistes kogustes vilja.

    Lonkisime väheke linnas, päris põnev oli. Pisikesed tänavad, ilusad aiad. Hobuvanker tänaval üsna tavaline nähtus. Seal on päris korralik ajaloomuuseum aga kahjuks sinna aega minna ei olnud. See jäi teiseks korraks.

    Kolasime vähe ka kohalikul pisikesel tänavaturul. Miski kahurijunn oli ka keset tänavat aga selle mälestusmärgi teemale ei saanudki väga pihta. Kuna aeg hakkas juba vaikselt tuhara piirkonda taguma siis otsustasime veel enne laevale minekut kohvikus süüa. Valisime ühe kaldapealse kohviku, see oli vee kohal vaiade otsas ja oli äge sellepoolest, et kes soovis sai võtta õnge ja laua taga istudes üle ääre kala püüda. Kättesaadud kalaga oli mitu varianti, kas lasid lahti, võtsid koju kaasa või lasid väikse raha eest omale kohapeal valmistada. Nii mõnigi turist proovis seda võimalust kohvikus kala püüda 😀 😀 Mõne aja pärast kobisimegi laevale ja sõitsime tagasi Albenasse.

  • Tripid

    Bulgaaria vol.4 Albena

    Ja jõudsimegi Albenasse. Albenat peetakse üheks modernseimaks kuurordiks kogu Bulgaarias. Albenal on “sinise lipu” sertifikaat, mis kinnitab, et rannaala on kenasti hooldatud ning meri puhas. Kõige põhjapoolsemas osas paikneb unikaalne liaanide reservaat, mis hoiab Albenas õhu eriliselt puhta ja värskena. Kuurort sobib ideaalselt perepuhkuseks ning ka spordisõpradele, rahulikuks puhkuseks ning ööelu nautlejatele. Albenas on Bulgaaria kõige laiemad rannad. 200 – 300 m laiune rannariba meelitab puhkajaid oma kuldse puhta liivaga. Rannad Albenas ei pidavat olema kunagi ülerahvastatud. Päris huvitav teema, kogu keskus on aiaga piiratud, väravast sisse saad autoga ainult siis kui on broneering.

    Iseenesest on see Albena nagu riik riigis, aia sees on kõik eluks vajalik olemas. Oma haigla, polikliinik, politsei, spordiväljakud jne jne. Majutus on alates kämpingust kuni 5* hotellini välja. Isegi toidupoed on tsooniti, seal kus kämpingud on selline meie mõistes külapood esmatarbekaubaga, hotellide vahel on vähe edevam pood nii umbes Maxima laadne 😀 😀 Hotellide juures on ka basseinid ja päevitustoolid. Rannas on rannaäärsetel hotellidel oma rivi päevitustoole jne aga keegi ära ei aja kui seal kuskil vedeled. Meie hotell oli 3* siin piltidel näha kah milline välja nägi. Tegin oma toaesisest ka pildi 😀 😀 täitsa ok oli toas kont, ukse ees toolid-laud, pesukuivatusrest. Õnneks paistis meie poolel päike alles õhtupoolikul nii alates 7 muidu oleks täitsa p… 4 päeva mis ma seal elasin oli stabiilselt varjus +35. Ma hoidsin kondiga toas +18 kraadi sai vähemalt normaalselt magada 😀 😀

    Kui hotelli sisse kolitud läksin luusisin vähe territooriumil ringi. Turistidele oli ikka kõikvõimalikke nännipoode ja atraktsioone iga sammul ja ega lastelgi seal igavleda ei tule. Sõita saab territooriumil väikse raha eest kõikvõimalike riistapuudega. Territoorium iseenesest päris suur ja kinnine, seda ainult nö. maa poolt, aga mere äärest promenaad täitsa vaba tule ja mine millal tahad. Selleks päevaks aitas kolamisest. Käisin uurisin kus süüa saab, meie hotelli söökla oli 3 hotelli peale üks. Söökla ees oli isegi suur grill ja miski eluk oli vardas parajasti 😀 Nokkisin vähe puuvilju ja kobisin ära kotile. Järgnevad päevad panustasin ümbruskonnas luusimisele ja ei kahetse sugugi, nägi nii mõndagi põnevat mida turist muidu ei näe.

    Järgmisel hommikul kobisin kõigepealt sööma. Valik oli päris hea ja paar kokka uhasid laivis kokata. Said lasta näiteks muna kas vähem või rohkem praadida jne. Kala oli ka igas asendis, küpsetatud, praetud, hautatud. Pidavat olema kohalik Musta mere kala. Peale hommikusööki haarasin toast fotoka ja otsustasin vaadata mis aia taga on. Kõigepealt läbi pargi randa ja sealt vasakule 😉 Aia nurgas vastu merd oli purjeka kujuline kohvik, muud peale välimuse erilist ei olnudki. Menüü nagu teisteski kohvikutes. Rannas vedeles hullult teokarpe ja hulpis millimallikaid. Need olid seal ikka päris pirakad nagu pildilt näha. Lonkisin mingit treppi mööda üles mäe otsa, sealt oli päris hea vaade ümbrusele. Isegi väike pink oli jala puhkamiseks 😀 😀

    Huvitaval kombel oli seal mäe jalamil ja ka otsas nii mõnigi kohvik või baar olnud kunagi aga nüüdseks seisid kasutult ja rohtu kasvanuna. Mäe otsast oli muidugi päris äge vaade Albenale. Ploomid kasvasid nagu meil sirelid iga aia ääres ja söö niipalju kui jaksad. Aga kusjuures ploomid olid ikka väga maitsvad, eks ma ikka maiustasin nendega seal igal võimalusel. Tasuta ju 😀 samasugused olid poes ja turul saada päris kalli raha eest. Ah jaa meres oli päris palju võrke näha aga päris huvitav süsteem, see oli tõmmatud umbes meetri sügavusele toigaste vahele. Kui vasakpoolne nõlv uuritud kobisin alla tagasi ja läksin teisele poole nõlvale luusima.

    Teisel nõlval oli selline eramajade rajoon ja ka miski kohalik turg. Miski vennike oli omale ehitanud linnuse taolise maja. Ei saanudki aru kas see tänapäevane ehitis või tõesti vennike oli ära kasutanud vana linnuse osa. Siit nõlvalt oli vaat, et isegi parem vaade alla orule. Kui siinpool ka vähe kolatud lonkisin alla tagasi. Kolistasin veel vähe territooriumil, isegi mõned tsirkuse loomad olid õues, tavaliselt nad olid peidus kuskil varju all. Käisin sõin väikse lõuna ja mõtlesin mida õhtupoolikuga teha. Ja nagu Rumeenias nii ka siin oli paar rahvusvahelist üritust mille algusaeg välja kuulutatud aga no ei hakanud õigel, ajal ikka miski 3-4 tundi venitati kummi ära algusega korraldajate poolt. Ja kusjuures eriti värdjalik on see, et kõik kohal ja ootavad. Korraldajad ka kohal ja tiksuvad niisama veini libistades aga üritusega alustada ei viitsi. Kõige pikemalt venis algus pea 6 tundi 🙁 🙁

    Õhtupoolikul lonkisin mööda promenaadi Baltsiku pooli. Sinnani välja oli ilmselt kunagi olnud korralik promenaad aga nüüd osaliselt lagunenud. Loodus oli põnev, igalpool sibasid kõikvõimalikud sisalikud. Raagritsikaid kah kõik kohad täis. Meil siin ostetakse neid poest kalli raha eest koduloomaks aga seal vedelevad vabalt looduses 😀 😀 Ilm oli hullult palav ja vahepeal istusin mõne kivi otsas jalgupidi vees. Mõned millimallikad hõljusid ringi ja mis oli äge, et hullult oli pisikesi krabisi. Need toimetasid omi asju aga nagu nägid liikumist kadusid viuh kivide alla. Istusin vaikselt jalad vees siis vennikesed piilusid kivide alt mis toimub ja kui ei liigutanud ronisid välja uurima mis toimub. Päris äge oli vaadata kuidas pisikesed krabid mööda sääri ringi ronivad ja otsivad miskit. Jalutasin mööda promenaadi niikaua kui Baltsik paistma hakkas siis läksin tagasi kuna õhtu hakkas kätte jõudma. Umbes ca 5-6 kiltsa oli see promenaad pikk. Tagasi jõudes käisin söömas miskis suva hotellis ja siis kotile.

    Järgmisel hommikul nagu ikka väike hommikusöök. Krt kummaline, et Must meri on kala täis aga hotellides pakutakse ikka ainult ühte kala kümnel erineval moel. See kala on suht maitsetu, ilmselt sellepärast turistidele pakutaksegi, kohalikud söövad paremat kala 😉 Täna plaanisime natuke merel luusida ja laevaga Baltsikusse sõita. Lonkisime randa seal süsteem selline, et laev tuleb suht randa ja siis kaldalt viiakse kaatritega laevale. Edasi tegime väikse tiiru merel lootuses näha delfiine lähedalt aga kahjuks seekord neid lähedalt näha ei õnnestunud. Nii umbes 100 meetri kaugusel nägime küll korra neid veest välja hüppamas ja see oli ka kogu lugu. Edasi suundusime Baltsiku sadamasse. Aga sellest kirjutan eraldi. Õhtul tagasi jõudes luusisime veel Albena sealses servas kus on kämpingud ja siis käisime vaatasime millises hotellis mis menüü on. Võõras hotellis tasuta süüa oli küll probleemne kuna igal hotellil olid oma käepaelad ja kindlad söögikohad nende käepaeltega. Aga panid miski pikema varrukaga särgi, tegid tähtsa näo ja läksid sõid suva hotellis siis kui seal suurem söögiaeg oli. Muul ajal oli keerukam tasuta süüa, sest siis vaadati uksel käepaelu 😀 😀

  • Tripid

    Saaremaa vol.1 Kuressaare – Panga pank

    Tuulutasin vähe pesakonda Saaremaal. Esimesel päeval panime praamilt otse Kuressaarde, tsillisime natuke mööda linna. Veski trahtris tegime väikse kohvi ja läksime kindlust avastama.

    Kindluses luusisime niisama mööda müüre ja nurgataguseid. Kindluse muuseumi ei viitsinud seekord minna. Kuressaare piiskopilinnus on rajatud 14. sajandil. Tänapäeval paikneb linnuses Saaremaa Muuseum koos püsiekspositsiooni ja eriilmeliste ajutiste näitustega. Kuressaare piiskopilinnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti riikides.
    Kui kindlusest sai kopp ette läksime edasi parki. Edasi tiksusime vaikselt Kaali meteoriidikraatrit vaatama.

    Kaali meteoriidikraatri juures käisime kõigepealt külastuskeskuses kohvi joomas seejärel vaatasime seda suurt auku 😀 😀 Kaali meteoriidi kukkumise umbkaudne aeg on 7500-7600 aastat tagasi. Meteoriidi langemine juba asustatud Saaremaale põhjustas suuri purustusi, mida on võrreldud väikese tuumapommi plahvatusega. 5-10 km kõrgusel lagunes meteoriit ja sadas maapinnale tükkidena, millest suurim tekitas 110 m läbimõõduga 22 m sügavuse kraatri ja 8 väiksemat kraatrit. Suurema vaatasime ära, väiksemaid vaatama minna ei viitsinud. Edasi suundusime Angla tuulikuid vaatama. Iseenesest huvitav koht, näeb ühes kohas erinevat tüüpi tuulikuid. Kui tuulikud ka uuritud käisime tutvusime ka Saarema kuulsaima pangaga.

    Panga pank on Lääne-Eesti ja saarte kõrgeim aluspõhjapaljand. Siluri klint on ulatuslik astang, mis saab alguse Gotlandi saarelt Rootsis, kulgeb läbi Läänemere ja tõuseb maapinnale Saaremaa läänerannikul. Panga maksimaalne kõrgus on 21,3 m ja ulatus on umbes 2,5 km. Panga pank kerkib paljandunud paese “müürina” otse rannalt, kõige kõrgemas kohas asub muistne ohvrikoht, kus vanasti toodud ohvreid merele. Looduskaitsealal on lummavalt ilus päikseloojang, saad pidada piknikku, vaadelda linde, teha kauneid loodusfotosid ja kiikuda külakiigel. 
    Pangal on ka dolomiidist päikesekell. Siit edasi suundusime ööbimiskohta ja kobisime kotile.

  • Tripid

    Hiiumaa vol.1. Pühalepa-Paluküla-Kassari.

    Tuli mõte pisut pesakonda tuulutada ja Hiiumaad tudeerida. Siis veel neid moodsaid laevu polnud mandri ja saare vahel kurseerimas aga pole hullu 😉 Peaasi, et kuidagi saarele saab.

    Saarel alustasime kohe Pühalepa kiriku uurimisega. See pidavat olema Hiiumaa vanim kivikirik. 1255. aastal alustas Saksa ordu kivist kindlus-kirikut ehitama. Esialgu tornita, võlvitud kivikirik valmis 14. sajandil, torni ehitamine algas 1770. aastal. 19. sajandi remondi järel maaliti pikihoone seinale Malta ordu ristid, mida seostatakse Ungern-Sternbergide pere liikmete kuulumisega sellesse ordusse. Paar põnevat vihjet kah… 😉 Kooriruumi seinal on säilinud üks pühitsemisristidest. Eestis haruldase kivist kantsli kinkisid Pühalepa kirikule Hiiessaare mõisnikud Gentschienid 1636.a. Kirikuaias asub von Stenbocki perekonna matusekabel. Kiriku juurest edasi suundusime Suuremõisa lossi uurima.

    Suuremõisa asutamise aeg ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 1563. aasta septembris, kui Hiiumaa läks Rootsi võimu alla, jäi mõis Rootsi kuninga valdusse. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Kolasime veidi mõisas ja pargis, päris põnevaid hooneid ja varemeid on seal vaatamiseks. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool.

    Suuremõisast edasi panime piki ranniku serva edasi. Mingil ajal jõudsime väikse pankrannikuni…. Kallaste pank on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand.
    Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest jt mereselgrootutest moodustunud biohermne riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike. 
    Muistendi järgi olnud Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😀 😀

    Pangalt edasi suundusime Suuresadama poole. Teel kimasime mööda mingist vanast tuulikust ja varemetes kirikust. Muidugi kiikasime ikka sisse ka. Veskis oli isegi miski mehhanism säilinud. Kirik oli ikka üsna läbi.

    Suuresadama juures oli veel säilinud piirivalve vaatetorn ja mõned vanad kasarmuhooned. Kolasime vähe ringi, astusime sisse ka kohalikku muuseumi. Tasus täitsa vaatamist. Väljas aida seina ääres vedeles hiiglama suur mootor, mõtlesin kust pealt see küll pärit on…. Suuresadamast edasi liikudes jõudsime Kukka kivini.

    Kukka kivi on Hiiumaa suurim ja Eestis suuruselt viies rändrahn.
    Kivi ümbermõõt on 42 meetrit, pikkus 16,4, laius 11 ja kõrgus eri andmeil 3,1–3,9 meetrit. Kivi maht on 324 kuupmeetrit. Kukka kivi lähedal kagu suunas asub teinegi kaitsealune rändrahn, Kukka põllukivi. Seda põllukivi me vaatamas ei käinud, jätsime teiseks korraks.

    Kukka kivi juurest edasi sõitsime Paluküla kirikut vaatama. Väidetavalt püstitasid kiriku 1820. aastal “Ungru krahvi” pojad ning sellest pidi saama perekonna hauakirik, kuid plaan kukkus läbi, sest põhjavesi osutus ootamatult kõrgel olevaks. Kärdla abikirikuna tegutses pühakoda 1939. aastani. Hoones oli 100 istekohta. Kiriku juures ei olnud pastoraati ega kalmistut, oli lihtsalt kirik tee ääres palumetsa sees. 1939. aastal läks Paluküla kirik Vene sõjaväele, kes kasutas hoonet laona ja torni vaatluspostina. Ka pärast Teist maailmasõda ei kasutatud kirikut enam pühakojana ja lao funktsioonis see tasapisi lagunes, kuni 1989. aasta kevadel toimunud tulekahjus hävis kiriku torn. Kiriku pikihoone katus taastati 1994. ning tornikiiver 1996. aastal. Pooleteise sajandi jooksul oli kirikutorn ka ametlik meremärk…. Ja oligi õhtu käes. Kimasime Kassarisse, seal vaatasime korra kiirelt kabeli ümbruses ringi. Paar kiili poseeris ka natuke. Edasi väike õhtusöök ja kotile, et järgmisel päeval jätkata trippi.

  • Tripid

    Paldiskist Padisele

    Oli korra asja Paldiskisse. Ühendasin kohe meeldiva kasulikuga. Kui asjad aetud tegin kiire tiiru pankrannikul. Kõik tundus omal kohal olevat ja midagi erilist silma ei hakanud. Hakkasin vaikselt kodu poole liikuma aga nagu ikka miks otse kui ringiga saab 😀 Otsustasun läbi käia Madise kiriku juurest.

    Madise kiriku juures paar klõpsu. Uuritud sai ka Madise juga ja Forseliuse mälestuskivi. Edasi liikusin Padise poole.

    Padisel uurisin kloostrit seest kui väljas. Tornist päris hea vaade ümbruskonnale. Paar pilti siin kah. Lipsasin sisse ka üle tee mõisakohvikusse ja tegin väikse kohvi.