-
Kogukonnaga trippimas
Nonii, ikka lasti koos kogukonnaga trippima 😉 Päris ägedaid trippe orgunnitakse, kuigi eks mul ole need kohad enamjaolt juba varasemalt ja korduvalt läbi kolatud. Eelmisel aastal oli ka Ida-Viru tripp ja isegi kui siiapoole 10 trippi jutti teha ei jõua kõiki ägedaid kohti läbi käia. Kui eelmisel aastal alustasime Purtse kindluselamust siis seekord alustasime Kaevandusmuuseumist. Varasemalt siia nii mõnegi grupi toonud aga ise veel kordagi käinud ei olnud. Siin natuke teistsugused reeglid kui tavamuuseumis ja pilet on ka päris soolase hinnaga. Iseenesest päris äge muuseum ja siin läks meil õige mitu tundi koos lõunasöögiga. Aga sellest muuseumist kirjutan ükspäev eraldi pikemalt. Siit edasi kimasime Narva, seal pidi meil olema linnuse külastus giidiga.
Vot sellise rongiga saab siin sõita 😉
Sellega oli muidugi üks huvitav seik ja sõnal on ikka suur jõud. Kui ma enne reisi programmi vaatasin siis mõtlesin, et Narva Hermanni linnus on küll igavesti äge koht ja seal on avatud uusi ruume külastajatele aga mulle meeldiks Kreenholmis rohkem luusida. See on kuidagi selline huvitava energiaga koht kuhu tõmbab tagasi, kuigi ma seal korduvalt käinud. Muidugi eriti äge on seal siis kui lüüsid lahti ja kosed vett täis, see asi on õnnestunud oma silmaga ära näha, eks ma sellest ka ükspäev kirjutan pikemalt.
Kuna tammi juhtimine käib Venemaa poolelt siis ei tea keegi kunagi millal nad suvatsevad lüüsid avada. Kohapeal selgus, et orgunnimisel oli kuskil mingi “kala” sees ja me ei saanud linnusesse, selle asemel saadetigi meid Kreenholmi 😀 😀 Vot mõtle veel, et nii võiks olla… Ah jaa linnuse õuel oli isegi korralik näitus EV taasloomisest ja kohalikud meistrimehed müüvad arheoloogiliste leidude sarnaseid ehteid mida mina tavaliselt töötubades huvilistega meisterdan 😉
Ja olimegi viuh Kreenholmis, giidid aeti vabal päeval välja 😉 Kuna siinne marsruut ja jutt teada siis irdusin vaikselt grupist ja kolasin omal käel. Kreenholmi kohta saab lugeda pikemalt siit. Vahepeal on siin muidugi nats korrastatud ja päris palju üritusi korraldatud. Hakkas silma, et uue peavärava juures on ilusti lipud üleval aga kolmest lipust ainult Eesti lipp on valgustatud. Ühes hoones oli aknal näha isegi nõukaaegset konditsioneeri mis aknaauku käis. Mulgi selline kodus olemas ja täitsa töötab 😉
See rõdu mis ehitati Joala kontserdiks seisab ka paigal. See istutati päris hästi konteksti, kes ei tea see arvab, et see on sama vana kui hoonegi 😉 Kui juba piiri ääres siis tuleb ikka naabreid ka vaadata, huvitaval kombel ikka veel püsib seal ühe maja katusel püsti üsnagi väsinud tornike.
Praegu ühes saalis mingi huvitav sidumismängude näitus ja teises saalis pandi püsti lava miski ürituse jaoks. Mõned päevad tagasi oli isegi hommikutelevisioon Kreenholmis saadet tegemas.
Kolasin nats mööda kottpimedaid keldreid ja ega ülemistel korrustelgi käimata jäänud.
Vanadest ladudest on rämps ära koristatud ja väidetavalt tahetakse siia teha näitusesaalid ja panna liikuma väike rong nii nagu omalajal oli. Kahe tööstushoone vahel oli ka päris korralik pitsaahi 😉 Päris suur teine, mina igatahes üle ääre sisse piiluma ei ulatunud. Tegelikkuses on see muidugi ventilatsiooniava. Kurjad keeled räägivad, et Kreenholmis on plaanis uus ekskursiooniprogramm mille käigus saab sisse ka tornidesse. Sealt pidavat avanema päris äge vaade ümbrusele.
Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, majutuskohaks oli Meresuu spa. Pole siin aastaid käinud, päris kobedaks teine vahepeal tehtud ja täitsa soovitan käia tsillimas. Peale spaad ja vägevat õhtusööki vaatasime üle ka kohaliku kuulsa ranna.
Meresuu spa ees on selline vahva mängiv purskkaev
Hommikul ühe jutiga kohe Rakvere linnusesse. Siin pole ka oma paar aastat käinud, veelvähem muidugi giidi saatel. Kui vähegi ajaloohuvi on siis soovitan käia giidi saatel saate kuulda nii mõndagi põnevat ja proovida ka püssirohtu teha 😉 Kui õigel ajal sinna satud siis näed ja kuuled ka väikest kahuripauku.
Piinakambris saab ka giidi saatel palju teadmisi erinevatest vanadest piinamismeetoditest ja piinariistadest, kas linnuses oli oma timukas või ei jne jne. Linnuses on veel palju muudki põnevat tegevust millest tasub ise osa saada mitte siit lugeda 😉 Kui tiir peal kinnitasime keha kohalikus kõrtsus, toit oli väga hea. Ja läbi ta selleks aastaks ta jälle oligi. Nii, et oodake, nagu lubatud sai kriban ükspäev Kaevandusmuuseumist ja suurveega Kreenholmist pikemalt.
Väike pauk kahurist ka 😉
-
Vihula…
Sai Vihulas käidud tsillimas üle hulga aja. Ilus ilm ja piirangud läinud, mida sa veel tahad 😉 Vaatasime mõisa üle ning tiksusime veidi saunakeskuses. Saunakeskuse terrassile on päris mõnus massaaživann paigaldatud, mahub vabalt kuuekesi sisse 😉
Pärast saunamõnude nautimist uurisin vähe mis pargis ja aias uut. Aias on täitsa tsill lonkida, pea iga peenra juures on silt selle kohta mis seal kasvab. Vanu autosid seekord ei vaadanud, piisas sellest ühest mis mõisa trepis seisab 😉
Astusin sisse konverentsimajja, siin oli üleval päris huvitav näitus Tsehhi lossidest. Tekkis kohe soov minna mõnda külastama. See läheb projekti nagu vähegi võimalus avaneb.
Peale konverentsisaali näitusega tutvumist tegin veel aega parajaks veskis. Äge oleks muidugi kui see veski nö “elus” oleks saaks päriselt näha kuidas omalajal vesiveski töötas.
Siin on veel igasuguseid põnevaid tegemisi kui vähegi tahta. Näiteks saab paadisõitu nautida ja linnulaulu kuulata paadist. Või siis kaarikuga sõita mõisa maadel. Igasugu põnevaid asju on siin võimalik korraldada ja kusjuures nagu kogemus näitab siis on Vihula siinkandi mõisatest kõige kliendisõbralikum ja vastutulelikum. Üht väga lühikese etteteadmisega üritust korraldades selgus tõsiasi, et Nii Palmse kui Sagadi ei suuda reageerida päringule “kohe on vaja”, Õige mitme päevast etteteatamist tahtsid isegi suht lihtsas asjas. Vihula lahendas asja puusalt, pelgalt ainult telefonikõne peale. Kuigi öeldi samuti, et oleks hea kui paar päeva ette teaks. Samas kuulati mure ära ja öeldi, uurime asja ja vaatame mis teha saab. Lubati tagasi helistada ja ennäe imet vähem kui poole tunni pärast helistati ja öeldi, et pole probleem nad korraldavad soovitud asja ära. Asi saigi tehtud ja paremini kui ma ootasin, isegi kellaaegu nihutati sobilikuks. Ütleks kokkuvõtvalt, et me jäime korraldusega väga rahule.
-
Vanalinnapäevad
Tänapäeval pandeemia paanikas hajutame kõiki asju igaks juhuks kas on vaja või ei aga teeme igaks juhuks ikka. Eks saab näha kuidas sel aastal asi toimib, juuni algusest lükati targu juba augustisse. Aga niikaua meenutame mõnda vana, sellest ajast kui veel sõpradega väljas lubati tsillida 😉 Mu sõpradest taaskehastajad kõik toimetamas, kuidas sa ikka vaatama ei lähe. Fotokas näppu ja partsu porgandiga linna. Baltast läbi Tornide väljaku Kanuti aia poole vaikselt punuma. Pargis oli päris palju ägedaid installatsioone püsti, kahju, et neid siin pargis harva tehakse. Põikasime ka mõnda linnamüüri torni sisse, aeg oli ju vaja kuskil parajaks teha enne Petsi ja Karla vägede manöövreid 😉
Lõpuks jõudsime tiiruga Rannavärava bastioni juurde, seal juba telklaager püsti ja elu käis. Naised pesid pesu ja tegid süüa. Mehed puhastasid ja kontrollisid relvi. Bastion ehitati 1634 Rootsi valitsuse ülesandel aga ega ta väga oma ülesannet ei täitnud, algset projekti muudeti jne. 1682 tunnistati see bastion juba vananenuks ja kõlbmatuks. Tegime sõpradega ühe väikse tee ja juba hakkaski peale rivistus, et minna vanalinna marsile. Politsei oli ka ATV-ga kohal üritust turvamas. Jube hea riistapuu patrullimiseks, eriti maapiirkonnas. Praktiliselt pääsed ligi igalepoole, sai omalajal isegi sellist riista kasutatud.
Lõpuks väed üles rivistatud ja vanalinna poole vutvutvut naised sabas edevaid kostüüme näitamas linnarahvale 😉 Vahepeal läks isegi väikseks tüliks Petsi ja Karla vägede vahel. Möödaminnes anti määrustikku “rikkunud” sõdurile ka väike “kadalipp”
Lõpuks tiiruga laagris tagasi ja valmistuti demolahinguks. Vahepeal vaatasin kuidas huvilised nurga taga vibu lasevad, eks vahel vikukülas tuleb ka seda teha aga seal selliseid “ulmelaskjaid” kui siin kohtab vähe. Juhendad või ei ikka suudeti osa nooli bastioni otsa lasta. Ja kuidas sa need sealt kätte saad….. Egas midagi, marssisin bastioni sees olevasse hotelli ja kurdan muret. Admin oli vägagi mõistlik aga ei teadnud temagi täpselt kust bastioni otsa saab. Kolasime vähe mööda teise korruse koridori ja leidsime ühe sobiliku imeväikse akna kust sai katusele ja sealt edasi bastioni otsa. Otsisime ühe tabureti ja proovisin ennast sealt aknast välja pressida 😉 Lõpuks sain bastioni otsa kah, korjasin peotäie nooli kokku ja alla tagasi. Aga kui juba üleval siis tuleb ju ikka juhust ka kasutada ja paar pilti üritusest ülevalt teha 😀
-
Lennusadamas pingviine uurimas
Ühel ammusel ajal käisime tütrega uurimas Lennusadamas näitust polaaruurijatest. Päris ägedat staffi on neil kasutusel, ilmselt mõni asi on nii universaalne, et kasutatakse tänapäevalgi. Näiteks kelgukoerad ilmselt ei kao niipea nende varustusest. Muidugi pingviine tahaks vabas looduses näha oma silmaga. Siiani neid näinud ainult kas topistena või loomaaias. Ja teine teema on virmalised mida tahaks ka lähemalt uurida. Eks Eestiski neid näeb vahel aga harva. Kuigi fotokas näeb meil neid päris hästi, isegi siis kui oma silm midagi väga ei tuvasta.
Kui juba seal siis ikka kiire pilk allveelaeva ka 😉 Krt see lahtine mootor on ikka hea motoristi jaoks 😀 Klappide regullimiseks pole vaja kaani maha keerata 😀 😀 Peldikupotile on pleksiklaas peale kruvitud ja eks asja päras. Kunagi ammu käisin seal kolamas siis mingi ahv oli selle täis sittunud. Ei tea kas filmis ka oma saavutusi 😀 😀
-
Egiptus KUMUs
Käisin ka ruttu seda paljukiidetud Egiptuse näitust KUMUs vaatamas, enne kui jälle kõik kinni pannakse. Sellest nädalast kuu lõpuni ju muuseumid jälle kinni ja see näitus korjatakse maha. Mind ikka väga huvitab see tõendamise pool. Millega on tõendatud, et muuseumis või teatris levib koroona kordades hullemini kui ühistranspordis või poes. Räägitakse hirmsasti rahva hajutamisest aga siis suruvad toidukohtade lahtiolekuajad kokku, et kõik karjas tormaksid sööma enne kui kinni pannakse. Hajutamiseks peaks asi ikka vastupidi olema. Ju poliitikas käivadki asjad teistpidi ja ei vasta mingilegi loogikale. Aga see selleks. KUMUs ikka varasemalt paar korda käinud aga mitte näitusel vaid muid asju ajamas. Täna juhtus ikka päris tsill ilm olema mille vahepalaks sobib muuseum imehästi.
Nagu ennem juba mainisin on reklaam asjale hea olnud ja kuidas sa selle ikka vaatamata jätad. Kuigi hinges oli väike kahtlus asja osas. Meil kipub paraku see nii olema, et kui reklaam hea siis tegelikkus….. Teades, et Egiptus on ikka vägagi rikka ajaloo ja leiumaterjaliga lootsin siin ka ühtteist põnevat näha. Rahvas oli mõnusalt hajutatud ja miskit trügimist ei olnud, näitusesaal mõnusalt hämar ja valgustus on suunatud eksponaatidele. Aga kohe märkasin ühte tõrvatilka. Eksponaadid küll valgustatud aga kõik info eksponaatide kohta päris väikses kirjas ja küllaltki kaugel ning suhteliselt hämaras. Valgustus üsna kaootiline, mõnda sai ilusti lugeda aga enamuse jaoks tuli ikka silmi pingutada. Nägin ikka päris suure hulga inimesi kellele see muret valmistas ja nina vastu klaasi üritasid midagi lugeda. Lihtsalt hämaras on kaugel olevat peenikest kirja üsna s… lugeda.
Oleks võinud ju selle infolehekese ka ära valgustada aga noh jh… Isegi jätsin osa asju lugemata, polnud lihtsalt mõtet silmi tappa. Iseenesest eksponaadid nii ja naa, mina lootsin ikka enamat näha. Muidugi igasugused graveeringud liivakivil olid ikka väga detailirohked. Natuke nägi ka mõnda amuletti, seda teada tuntud sitasitikat ehk siis skarabeusi 😀 Neid seal kultuuris kasutati ohtralt, eriline teema oli muidugi südameskarabeus. Samuti palsameeriti seal kõike mis kätte saadi 😉 Mitte ainult inimestest ei tehtud muumiaid vaid kassid, kalad jne jne. See loomade mumifitseerimine oli preestritel vägagi tulus äri, loomi kasvatati selleks spetsiaalselt…. Löödi maha ja mumifitseeriti ning neid müüdi inimestele kui jumalikke ilminguid 😀 😀 Inimesed omakorda annetasid need ohvriandidena templitele. Ah jaa see silmavärk oli ka seal vägagi kasutusel, neid joonistati näiteks sarkofaagile, et muumia nende silmade abil näeks välja. Wdjat silmi võis panna igalepoole.
Basa sarkofaag nägi päris ehe välja, nagu oleks kivist tahutud aga võta näpust… puidust pidavat olema 😉 See kahe kobra vahel olev päikeseketas on viide päikesekultusele mis sai aktuaalseks Egiptuses miski 2400 aastat EMA. Seda tehti hauakambrite ja templite ustele ja lagedele. Laevamudelitel oli ka oma teema, kuna laevandus oli Egiptuses igapäevateema siis pandi mudeleid kaasa teistpoolsusesse. Laev sümboliseerib ka teekonda mööda Niilust nekropoli juurde.
Sandaalid olid ka päris ägedad. Väidetavalt kandsid neid ainult ülikud ja töölised olid paljasjalgsed. Tehti neid nahast või taimedest, olla leitud ka kuldseid sandaale. Paar päris ägedat loomakujulist õlilampi oli ka. Ehtevärki oli sellel näitusel ikka kahetsusväärselt vähe, paar tilulilu ainult. Kuigi mukiti ju ilmselt ohtralt, ega muidu poleks meigitopse, peegleid jne. Silmi meikisid nii mehed kui naised kuna arvati, et see kaitseb putukate, päikese ja liiva eest. Iseenesest huvitav oli muidugi kamm mis dateeritud 4 – 7 sajandisse. See isend oli puidust, meil siin on ohtralt sarnaseid kas luust või pronksist. Neid pronkskammide tükke isegi terve hulga leidnud. Enamjaolt kipuvadki kahepoolsed olema, ilmselt levisid täid ohtralt tol ajal 😉 Tegelikult ei jäänud kamm niisama silma vaid ikka mustri pärast 😉 Sellist rõngasmotiivi on ju meil arheoloogilistel leidudel nõrkemiseni. Vot võta sa nüüd kinni kust selline motiiv esemetel alguse on saanud.
Maalinguid ja graveeringuid on seal kultuuris ikka hullult. Piltkirja värk on ka päris lahe. Seal pidavat lugemiseks olema oma süsteem, ei ole nii nagu meil vasakult paremale. Ma ei süvenenud mis värk sellega on aga pidavat olema kuidagi seotud vist linnuga. Kuhupoole vaatab sealtpoolt lugema hakkad või vastupidi 😀 😀 Igatahes kuidagi nii on 😉
Paar sarkofaagi oli ühes nurgataguses saalis ka.
Eks Euroopas tuli see suurem vaimustus Egiptuse kultuuri vastu alles siis kui Napoleon seal laamendamas käis. Noh ja ega eesti muuseumiteski pole puudu Egiptuse leidudest isegi mõni muumia olla. Esimese eestlasena käis Egiptuses orientalist Otto von Richter (1792 – 1816) kes kogus seal muistiseid ja talletas märkmeid. Tema kogu kingiti Tartu Ülikoolile kuid viidi sealt segastel aegadel Voroneži kus on tänaseni. Aga eks seal ole muidki siit tuuri pandud asju hoiul. Kokkuvõtvalt lootsin enamat… tegelikkuses polnud midagi erilist aga eks see ole ikka nii kellele ema kellele tütar…
Kui juba siin laiamas siis tuleb ülejäänu ka üle vaadata. Siin ikka ühtteist on vaadata nii mitmelgi korrusel.
Vaatasin, et ega see nõukaaegne tootmisvõimlemine ei erinenud väga varieteest midagi 😀 😀 Varietees ainult riideid vähem seljas 😉
Natuke teise EV algusaegade nänni kah lettidel 😀 😀
-
Mahtra muuseum
Üks vana muuseumikülastus siia kah vahepeal, et rahval ei läheks meelest…. Meil on ikka veits muid asju ka muuseumites peale vikati ja kapa 😉 Mahtra muuseumis olen ammu tahtnud käia aga kuna see jääb meie tavamarsruutidelt vähe kõrvale siis pole sinna saanud ega saanud. Seekord tegime asja ainult sinna kuna seal oli veel viimaseid hetki üleval Maidla leidude näitus. Kõigepealt piilusime ikka vana kõrtsihoonet ka. Eeru kõrts on väidetavalt ainus Eestis säilinud talupojakõrts. Hoone vanimaks osaks arvatakse olevat rehetuba ja rehealust, mis pärinevad 1811 aastast mil elamu Atla mõisa maale rajati. Hiljem kohandati see kõrtsiks. Tegemist tegelikult tüüpilise suitsutarega. Mahtra sõja päevil kujunes Eeru kõrts paigaks kus toimusid mitmed kogunemised. Siin uurisid Atla ja Mahtra talumehed peeru valgel vastuhaku ajendiks saanud uut talurahvaseadust. Kõrtsi kogunesid 1858 aasta 2 juuni varahommikul arvukad talumeeste salgad, koos suunduti Mahtrasse. Siin anti ka pärast sõda haavatutele esmaabi.
Kõrts uuritud lipsasime muuseumi. Siin päris kõvasti vana staffi ja terve pikk jutt Krusensternide suguvõsast.
Lõpuks siis meie põhieesmärk ka 😉 Maidla leiud. Mnjaaa siin ikka oli mida vaadata. Nii mõnegi sarnase asja olen ise leidnud ja arhiivi saatnud. Kahjuks ei ole mul siiani veel õnnestunud mõõka ja vikukirvest leida aga ükspäev leian need ka 😉 Päris äge näitus oli, kahju, et selliseid näituseid tehakse üliharva. Siit ongi inimestel mulje, et meil pole ajaloos midagi olnud peale kapa ja vikati. Kuigi viimasel ajal olen kohanud nii mõneski imepisikeses kohalikus muuseumis selliseid leide, et anna olla. Suured muuseumid ei saa haisulegi.
-
Haapsalu piiskopilinnus uues kuues
Enne remonti sai ikka Haapsalu linnuses kordi käidud aga peale remonti polegi veel siia saanud. Ükskord isegi üritasime minna aga siis oli pilet räme kallis. 12€ eest ikka väga ei roni muuseumi, eriti kui seal veel varasemalt korduvalt käidud ja midagi erilist loota ei ole. Tegime uue katse ja ennäe imet… pilet ainult 9€. Ei tea kas saadi aru, et varasemalt oli pilet ülemäära kallis ja lasti hinda alla või on praegu mingi hooajaväline hind 😀 😀
Linnuse keldrid ilusti arheoloogilisi leide täis, mis sealt renoveerimise käigus leiti ja natuke juttu kah juures. Nendele kes pole selliseid asju käes hoidnud on näitus isegi päris vaadatav. Minu jaoks kahjuks midagi erilist ei olnud. Ah jaa kerisahi oli ka ilusti välja kaevatud ja eksponeeritud.
Paar väikest ajanäitaja atraktsiooni oli ka
Kirikusse sai ka sisse ja ega ei saanud juhust kasutamata jätta ning piiluda “Valge Daami” tuba ka 😉 Päris asjalik lõhnakuusk oli tehtud käepärastest materjalidest 😉 Päris korralik “hoiupõrsas” on siin kirikus ka olemas, ei tea kui vana on… Kas kiriku algusaastatest või hilisem….
Kolistasime edasi linnuse poolel. Alumisel korrusel oli joru kõikvõimalikke raidkive linnuse ehitusajast. Mõned mõõgad, hellebardid ja sõjarüüd ka, need muidugi “Made in India” nagu ikka. Üks vitriin sisaldas päris mehiselt kõikvõimalikke kahureid. Huvitav kas kõik olid omalajal linnuses kasutuses.. Kuigi võib eeldada, et olid. Väidetavalt leiti omalajal väljakaevamiste käigus linnuse “kolikambrist” terve joru neid. Mõned isegi üsna haruldased ja dateerimisega jäädi natuke jänni. Ilmselt osad pärit kuskilt Euroopa valukojast. Kuna sarnaseid on Poolas Malborki muuseumi relvakollektsioonis. Siin on ka mõned malmkahuri. Müüri sisse isegi lift aretatud millega saab korruste vahel tsillida.
Lõpuks turnisime müüridel kah. Sealt avaneb linnuseõuele ja linnale päris kobedat vaadet. Muidugi Lible töökohta siin enam ei saa, oleks ju võinud renoveerimise käigus ju selle ka jonksu teha. Kellatornist ikka palju kobedam vaade. Küsisin järgi miks torni ei saa… Selle peale kosteti, et päästeamet tõmbas paanika üles, nende arust pidavat sinna minek ohtlik olema. Vanasti tegelikult sinna ju sai ja keegi ei kiununud, nüüd kahjuks mingi pehmondus igas asjas. Noh kokkuvõtvalt võiks öelda, et korda on küll ilusti tehtud aga kuidagi “kuiv” on. Varasemalt olid siin ikka põnevamad näitused. Korra tasub käia küll. Ainuke asi mis häiris ja mitte vähe… Kõik on jube sirgeks ja steriilseks aetud. Võiks tilguti ka kuskile nurka panna näeks rohkem palati moodi välja.
