-
Ruunide tegu
Viikingitekülas sai läbi viidud mõned ruunide õpitoad kus sai osalistele veidi tutvustatud ruunide saamislugu kuni tänapäevani. Sai katsetatud neid traditsiooniliselt kraapida, joonistada või lõigata kivile, nahatükile, puidule. Kive sai rannast. Nahka jäi järgi vöö ja vöökoti teost. Puiduga vähe probleemi…. Lõpuks inspekteerisin läbi kuuris puuriidad…. Leidus nii kaske, kuuske kui ka kirssi, ploomi…. Mõeldud tehtud… saag keldrist välja ja seibe saagima. Paar tundi möllu ja terve kilekotitäis klotse-seibe olemas. Aga kurja küll… neid veel vaja tiba lihvida jne. egas midagi kott ja lintlihvija kaasa ja sõbra juurde maale…..
Valmis tükid sai suuruse ja kuju järgi sorteeritud, ruunimärgid peale ja voilaa… saidki ruunid 🙂
Siis oli vaja veel kotikesed sebida, veidike ilusamaks tuunida ja tulemusena valmis mitu komplekte ruune, millest mõned on Viikingite külas ja osad Iisaku muuseumi müügiletis omanikke ootamas. Oma poodi jäi ka 🙂
-
Iisaku muuseum
Muuseumid mulle meeldivad, eriti sellised kus ajaloost juttu 😉 Sattusin uudistama Iisaku muuseumi… Päris vahva pisikene muuseum kus kohalikku eluolu nagu putru. Vaatamist jätkub kahte majja. Läbisõidul olles soovitan igaljuhul sisse astuda. Ja juhataja on seal väga asjalik giid 😉
Mulle muidugi jäid kohe eriti silma ehted… 😉 äkki on midagi põnevat ja lihtsat mida on võimalik õpitoas teha. Jäi silma väike tordeeritud hoburaudsõlg mida ilmselt kannatab õpitoas teha. Mis siin ikka pikalt mõelda…. väike pilt ja koju katsetama.
Kodus leidus isegi sobivat materjali katsetamiseks… Tunnike pusimist ja suht sarnane vidin valmis saigi
Ühesõnaga õpitoas saab huviline proovida sarnast sõlge oma kätega valmistada. Aega läheb umbes tunnike. Lihtsamat sõlge saab valmistada umbes 30-40 minutiga. Leitud on maa seest väga edevaid kui ka lihtsaid hoburaudsõlgi. Panen siia vaatamiseks mõned pildid Ajalooinstituudi arhiivis olevaist leidudest, Mahtra muuseumist ning internetist ja ka enda leitud sõlgede pildid
Nagu juba varasemalt mainisin siis lihtsamaid sõlgi saab õpitoas proovida järgi teha. Aega kulub oma väikeste käekestega nokitsemiseks umbes 30-40 minutit
-
Sõpradega Moskvas
Kamp kokku ja minek… Nagu ikka spontaanselt ilma eelneva plaanita. Luusisime täiesti suva kohtades. Ajaviiteks VDNH külastus. Seal igavene pirakas vaateratas kust ikka avanes vaadet ka 😀 Siis selline äge tramm mis sõidab postide otsas VDNH ja Ostankino teletorni vahet, ikka tegime väikse tiiru ka. Siis käisime vaatasime seda ilmatusuurt Petsi kuju, mis algselt pidi Piiterisse tulema… Oli ikka kolakas küll
Järgmisel päeval vaatasime Borodino lahingu panoraami. Päris äge asi tehtud… Satud nagu lahingu keskele, vaade ümberringi 360 kraadi.
Õhtul traditsiooniline Punane väljak, GUM jne. Vovka putkasse järtsu polnudki aga ega meil polnud huvi seda külastada ka. Punane väljak on õhtul tulede valges palju efektsem kui päeval… Gum on ikka ilmatusuur kaubakeskus, luusisime veidi ringi.. Sõime pisikeses kohvikus ja vaikselt kodupoole minema…
-
Minsk-Brest
Panin sõpradega kamba kokku, sebisime Tulika rendist auto ja kimasime Valgevenesse tuulduma. Minskis Eesti saatkonnas oli tulek kokku lepitud. Parkisime auto saatkonna hoovi ja ise linna laiama… Ööbisime otse kesklinnas kaubamaja kõrval sebitud korteris 😉
Õhtul enne kotile kobimist panime plaani paika, et hommikul Bresti minek… Hommikul kui kõik pestud-kustud-kammitud võtsime auto ja andsime tuld Bresti poole. Minski servas turnisime korra ka miski kurgaani otsas… nägi päris kaugele. Mõned vennikesed olid vist tulnud kurgaani vaatama tankidega… igatahes olid ilusti parklas pargitud 😀
Kimasime edasi… Vahepeal põikasime ka trassilt kõrvale Hatõni memoriaali vaatama. Ärge ajage Hatõni segamini Katõniga…. need kaks eri asja. See olevat olnud pisike külake metsas mille Aadu mehed maatasa tegid. Memoriaal iseenesest päris sünge. Korstnajalad väidetavate talukohtade peal püsti koos nimedega kes ära tapeti selles talus… Kellad löövad… tekitavad päris sürr oleku…. Igatahes tasus vaatamist…
Kui see ka vaadatud sügasime edasi… Ah jaaa täitsa maksuline kiirtee oli…. igavene lai ja sile, lubatud oli 120 km/h, me nagu turistid ikka üritasime siis kah 120 sõita. Krt kõik panid meist mööda nagu postidest isegi žigullid….. Vaatasime, et 150 oli see tempo millega kõik lasid trassil. Miilits mõõtis kiirust aga maha ei võtnud…. Pärast kohalikelt küsisime mis värk… öeldi, et 150 ei võta miilits kiirteel maha aga nagu üle lased saad trahvi 😀 😀 Lõpuks jõudsime Bresti…. Kõigepealt sattusime väidetavalt endise NSVL kõige suuremasse raudteemuuseumi. Kõik eksponaadid pidavat olema töökorras. Muuseumi väravas sattusime kokku ühe papiga kes oli just pinsile jäänud. Kuuldes meie eestikeelset juttu kargas kohe ligi, et tal ka keegi eestist pärit ja meie nagu zemljakid talle. Haaras kohe meil nööbist ja tegi vägeva ekskursiooni….
Marssisime üle tee Bresti kindlusesse. Kah päris kõva memoriaal….. Luusisime seal tiba ja siis veel kindluse taga mingil surnuaial.
Peale kultuuri manustamist mõtlesime sööma minna… Tee ääres suur kaubamaja, hüppasime sisse…. Ennäe kohvik aga krt püstijalakas ja noad kahvlid ketiga laua küljes kinni 😀 😀 . Küsisin kohalikelt kas mingi normaalne söögikoht ka om. Mainiti, et kõrvaltänavas on Itaalia restoran aga kohalikud seal ei käi, väga kallis pidavat olema. Muud üle ei jäänud otsustasime minna… kõhud olid ilgelt tühjad… Leidsimegi üles selle resto. Suht muljetavaldav oli… Suured kapid turvad olid uksel, sees tuli riided garderoobi anda nummeri vastu…. juhatati lauda ja anti menüüd näppu…. Valik oli hea… mõtlesime, et kõik tellivad erinevad road siis saame maitsta kõike 😀 Näljasem tellis kohe pizza 😀 teised veel mõtlesid…. lõpuks said tellitud söögid – joogid ikka korralikult nagu kombeks 😀 Et kui juba prassimiseks läks siis las olla 😀 Oh sa püha petlema pasahärg… kui siis see kõigepealt tellitud pizza toodi….. mõtlesime kes selle ära sööb, sellest oleks meile kuuele jätkunud 😀 Kohe toodi ka muu tellitud staff… no seda oli ikka palju… me tükk aega pugisime ja ägisesime.
Mõtlesime, et krt palju arve tuleb.. ära ka joosta ei saa, riided võeti ära 😀 ilmselt tuleb nõusid pesema jääda… Lõpuks küsisime arve….. Kuis see toodi ei saanud s…. aru kas see oli ühe inimese arve vai kõik kokku…. Küsisime jõhvikalt järgi mis värk on.. Pidavat olema kõik kokku… meil kukkusid lõuad põlvini lahti… Kuue inimese arve… söögid, joogid, veinid oli kokku ca 40€. Kaasa pakiti veel pool pizzat mida ei jõudnud ära süüa.. Veeresime kuidagi autosse ja panime tuld Minski poole.
-
Piiteris asju ajamas
Nagu ikka juhtub, et vahel on asju vaja ajada piiri taga… Ei viitsi kasutada reisimiseks mingeid totakaid reisibüroode pakette. Omal käel näed täpselt seda mida tahad näha. Reisimine Piiterisse on päris mugav ja võimalusterohke. Pilet öisele bussile maksis ainult 10€. Tavaliselt sõidan Temptransi bussiga , väljumisajad väga sobivad ja hinna-kvaliteediklass ka paigas. Majutuse sebisin seekord Piiteris Jaani kirikusse . Varem olen seal kirikus korduvalt käinud kuid ööbinud ei ole. Hommikul Piiteris sõin kõigepealt kõhu täis ja lonkisin majutuskohta.
Minu üllatuseks oli seal täiesti mõnus majutus. Hea, vaikne, kõik vajalik olemas. Eraldi täisvarustuses kööginurk koridori otsas. Ja mis kõige parem 24/7 mehitatud valve. Sebisin juhatajalt uksekaardi, et saaks ilma turvameest tülitamata käia…. Põrutasin linna asju ajama. Asjad aetud tekkis tiba vaba aega. Kohe muuseumi 😉 Admiraliteiski metroojaamas päris põnev muuseum. Soovitan soojalt kõigile… Kogu Piiter ja selle ümbrus on vaadatav maketilt.
Peale muuseumi külastust natuke linnas luusitud, Ziilu ja tema sõpradega kohtutud.. Sõpradega pidasime plaani, et võiks kuskile trippida linnast välja. Mõeldud tehtud… võtsin ühel reisipakette müüval tädil nööbist kinni ja sebisin järgmiseks päevaks ekskursiooni Puškinisse. Natuke tuli kaubelda hinnas…. me ju turistid. Hind kohe kallim. Peale väikest sebimist saime paketi kohalike hinnaga. Käisime papi välja ja saime juhised kust ja millisele bussile homme istuda…
Hommikul ärgates vedasin ennast üle tee kohvikusse ja pugisin kõhu täis. Piiteris on soe toit saadaval 24H erinevate kohvikute-sööklate näol. Kui kõht täis kobisin tuppa tagasi. Järsku kuulsin kuskilt kostmas koorilaulu. Viuh telekas käima… väga mõnus vaadata otse mis toimub üleval kiriku saalis. Veidi kuulanud-vaadanud telekast kontserti kobisin üles saali, et vaadata originaalis toimuvat. Toimus kooride lauluvõistlus…
Nats kontserti nautinud kobisin linna laiama. Aga nagu ikka mitte otse vaid mööda nurgataguseid… Põnevad kõrvaltänavad ja värskelt korrastatud “Novaja Gallandija”. Pikalt aega luusida ei olnud kuna tuli õigeks ajaks bussile jõuda.. Aga sellest edaspidi…
