Hommikul peale äratust ja väikest hommikusööki panime jugama Kassarist uurima järgmisi vaatamisväärsusi. Esimene peatus tuli Ristimäel. Ristimäe kujunemise kohta on erinevaid seletusi. Tänapäeval rõhutatakse kõige enam seost Reigi rootslaste väljasaatmisega 1781. aasta augustis. Hoolimata kõigest, mida see väike rahvakild oma õiguste nimel ette võttis, ütles maaomanik Stenbock umbes tuhandele hiiurootslasele koha üles. Tsaarinna Katariina II kirjutas alla ukaasile, mis lubas rootslastel ümber asuda Lõuna-Ukrainasse, uutele asustamise alla minevatele maadele. Sellesse omapärasesse loosse oli segatud veel mitmeid kõrgeid ametnikke, nagu näiteks Katariina soosik vürst Potjomkin. Nõnda polnudki rootslastel muud pääsu kui nõustuda. 20. augustil 1781 kogunesid ümberkaudsetest küladest pärit väljarändajad Ristimäele, kus peeti maha viimane jumalateenistus oma kihelkonna piires. Pandi püsti rist, mille all Reigi kirikuõpetaja C. Forsmann jumalasõna luges. Tehti vist ka väiksemaid riste. Nii jäeti hüvasti paigaga, mis oli olnud rootslastele koduks juba vähemalt 400-500 aastat. 1782. aasta maikuus jõudis “tõotatud maale” veidi üle poole rännakut alustanuist. Esialgu olnudki Ristimägi selleks kohaks, kuhu saarelt lahkuvad inimesed riste tegemas käinud. Nüüdseks on asjad vastupidi, riste teevad esmakordselt saarele tulijad.

Ristimäe kohta on käibel ka legend, mis rääkis kahest pulmaseltskonnast. See jutustas aegadest, mil veel naaberkihelkonnast pruute “tõmmati” ja pulmas mõõgavõitlusi peeti. Kojusõidul kohtusid kaks seltskonda, ühes eesti-, teises rootsikeelne noorpaar. Kitsas tee ei lasknud neil takistusteta teekonda jätkata, mistõttu puhkes tüli. Tapluse käigus sai ühest paarist surma peig, teisest pruut. Ellujäänud abiellunud hiljem ja elanud õnnelikult koos elu lõpuni. Just ühtede mälestuseks ja teiste ning ka omaenese õnne nimel on paslik siia üks väike kohalikust materjalist rist teha. Loodus pakub palju võimalusi, kuid loodusele haiget tegemine ei ole õigustatud.

Ristimäelt edasi suundusime militaarmuuseumi. Muuseum asub vanas piirivalvekordonis ja on igaljuhul väärt külastamist. Vaatamist jagub nii õue kui tuppa. Päris huvitava ajaloo ja seiklusega on seal ekspositsiooni kroonjuveel… Tahkuna Kukeraba patarei BB-316 kahuritoru. Alusele tõstetuna räägib ta oma lugu: Stalini-Hitleri sobing ta siia tõi, pauku ta tegi, maa sees peidus oli, välja ta tõmmati ja rahvale vaatamiseks seati, pooleks lõigati ja ära varastati, üles leiti ja tagasi toodi. 😀 😀

Siseruumides võib näha isegi Vovka bareljeefi 😉 Ja nii mõnedki villkopad on seinal 😀 😀 Eks peale sõda vedeles Aadu ja Jossifi meeste peavarje igalpool. Praktiline asi tuli ju ära kasutada 😀 😀 Vars külge ja hea peldikut tühjaks tõsta.

Muuseumist edasi läksime tutvuma Lõimastu kaitserajatistega. Seal isegi maa sees mõned korrused ja kõik metallosad polnudki ära varastatud. Väidetavalt on see Kukerabasse rajatud patarei kõigi aegade võimsaim Hiiumaal (nr.316). Samasugused vägevad patareid ehitati veel Osmussaarde (nr. 314) ja Sõrve säärele (nn. Stebeli ehk 315. patarei). Mujale Baltimaadesse selliseid võimsaid rannapatareisid ei rajatud.
See 316. rannapatarei oli üks oma aja moodsamaid, ehkki 1932. aastal kavandatud mudel. Ehitis hõlmas kahte kaherelvalist suurtükitorni MB-2-180, mille laskekaugus ulatus peaaegu 40 kilomeetrini. Soomustornid jäid üksteisest 400 meetri kaugusele, maa-aluseid korruseid oli kummaski kolm: maasisene torni põhi ulatub ligikaudu 7 meetri sügavusele. Kohalikud olid sinna korruste vahele isegi uue redeli pannud. Iseenesest vägevad rajatised ja põnevust seal jätkub.

Kui maa all luusimisest isu täis kolistasime metsa all kõikvõimalikes muudes kohtades. Ega mul siis hing rahu ei andnud, kui kuskil mingit auku nägin kuhu saab sisse ronida siis sinna ma ka ronisin 😀 😀

Kui kõik kohad olid Kukerabas läbi kolatud suundusime Tahkuna tuletorni poole. Ronisime üles, sealt oli päris hea vaade ümbrusele. Kui ümbrus uuritud ja jäädvustatud tulevastele põlvedele liikusime edasi Reigi poole. Tee ääres luusisime veel mõnes militaarrajatises, neid ikka Hiiumaal jätkub.

Reigis tegime tiiru ümber kiriku. Praeguse 370 kohalise kivikiriku lasi püstitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg 1800.-1802. aastal oma poja Gustav Dietrich Otto von Ungern-Strenbergi (1773-1800) mälestuseks. Erandlikult on torni tuulelipu varda tipus Eestis tavapärast kukke asendav liiliaõis, mis pärineb Ungern-Sternbergide vapilt. Reigist edasi liikusime ööbimiskoha poole ja sujuvalt vaatasime neid kohti mis tee äärde jäid. Väike peatus tuligi Mänspe kiriku juures, mille kohta legend räägib…
Esimese kabeli püstitasid tänutäheks Jumalale Taani meremehed, kes merehädalistena Mänspäe randa pääsesid. Kabel ehitati purunenud laeva tükkidest ning olla mahutanud ainult kümmekond inimest. Sealt edasi jäi teele veel Emmaste kirik.
Kivikirikut asuti ehitama 1866.a, kuna Emmaste mõisa lähedane Sõru puukabel ei olnud kasutuskõlbulik. Maatüki uue kiriku tarvis kinkis kogudusele mõisaproua krahvinna Brevern de la Gardie. 
Pikihoone jätab mulje saalkirikust, vaatamata kahele katuslage toetavale peente sammaste reale. Kooriruumi eraldab pikihoonest kõrge, aga suhteliselt kitsas võidukaar.

Ja lõpuks olimegi tagasi Kassaris. Korraks põikasime sisse linnuvaatlustorni juurde lootuses näha miljonit lindu aga kahjuks ei midagi…..