-
Stebeli patarei vol.2
Järgmisel hommikul peale ärkamist ja hommikusööki käisime vaatasime palju vett on sisse voolanud. Polnud eriti midagi, nii umbes 5-6 cm oli tulnud. Seega sai müüt murtud, et tühjaks pumbata ei saa komandopunkti. Vesi jooksis sisse mingist üleval lae all olevast kanalisatsioonitorust. Ilmselt kui see kinni panna siis ei ole erilist vee tagasijooksu. Pilsipump sisse ja ongi kuiv koguaeg 😀 😀 Peale veendumist, et ei jookse see vesi midagi pahinal tagasi lonkisime tagasi muuseumi juurde. Igav oli ja ei tahtnud kohe veel jalga ka lasta. Turnisin igavusest kordoni kõrval oleva kõige kõrgema masti otsa. Krt andis ikka ronida sinna, kolm korda puhkasin ronimise käigus aga üleval käisin ära. Vaated masti otsast olid ümbrusele vägevad. Ülevalt paistis jube hästi kordoni ees murul ankru kujutis all olles ei saa sellest kujutisest väga arugi. Töllerdasime veel loodusmuuseumi pool ka. Osa eilset seltskonda oli sinna kogunenud ja uurisid linttraktorit. Plaan oli käima saada ja samast lähedusest merest miski ilge suur rauakolakas välja tirida. Kohalikest keegi mainis, et see lint pole üle 10 aasta sealt liikunud ja käima pole seda saadud. Läks päris elavaks vaidluseks sellel teemal. Ütlesin, et mismõttes käima ei lähe, kui kõik lullad küljes, õlid-kütted sees peab käima minema. Vaatasin põgusalt üle, tundud komplektne olema.
Miski vennikesega läks isegi kihlveoks käivituse osas, ma ütlesin, et panen käima 😀 😀 Vennike lubas konni välja käia kui käima panen 😀 Egas midagi…. vaatasin, et õlid sees ja kütet ka oli, lõin selle igaks juhuks käsipumbaga üles. Käivitusmootori paak oli ainult tühi. Vennike kes kihla vedas minuga sebis bena, väike sörts õli sisse ja paaki. Mõned ämbrid vett kah radikasse ja läks katsetamiseks. Õnneks oli käivitusnöör olemas, seda ei pidanud tegema hakkama. Polnudki hullu midagi, kümmekond tõmmet ja käivitusmootor popsus käima. Nüüd veel tiba siduriga mängimist, et suur ka ringi käima hakkaks ja tule sisse võtaks. Ja käima ta läkski, tegin väikse tiiru õuel. Sõitis ilusti, paremale keeras aga vasakule mitte. Vennike kes kihla vedas oli üsna nördinud konni kaotusest, ma veel nokkisin, et davai pane üks konn veel hakkab vasakule ka keerama 😀 😀 Aga vana ei tahtnud vedu võtta. See kohalik, kes ütles, seda traktorit pole käima saadud sada aastad imestas ka, et mismõttes… Tuleb miski suva junn kuskilt mandrilt ja paneb tühjalt kohalt käima 😀 😀
Peale traktoriga hullamist läksime luusisime samas läheduses olevas vanas vene sõjaväeosas. Isegi mingid raketiangaarid olid veel säilinud. Mingil vene soldatil oli vist lahkumisega nii kiire olnud, et kirsadki olid maha jäänud 😀 😀 Siit edasi võtsimegi suuna kodu poole.
Põikasime korra veel läbi Kaali meteoriidikraatri juurest ja Muhu Maalinnast. Maalinnast on terve pikk jutt siin. Omalajal oli ikka vägev koht kui suure väega pidi seda üle jää vallutamas käima 😀
-
Saaremaa vol.2 Tehumardi – Salme – Sõrve
Hommikul peale äratust liikusime vaikselt Tehumardi lahinguvälja suunas.
Tehumardi öölahing toimus 8. oktoobri 1944 aasta hilisõhtul ja oli üks Teise maailmasõja veriseimaid lahinguid Saaremaal. Selles lahingus põrkusid kokku Sõrve poole rühkivad Nõukogude väeosad ja Kuressaarest taganev Saksa kolonn. Verine lahing muutus kohati isegi käsitsi võitluseks, mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi. Tänapäeval on seal kaks mälestusmärki. Sellest suurest kolossist veidi Sõrve poole on ka sakslaste mälestusmärk. Lahingus osalenud saksa kapteni Klaus Ritter mälestusi saab lugeda siit.
Tehumardilt edasi põikasime sisse Salme külas arheoloogilisi väljakaevamisi vaatama. Seal kaevati just välja teist viikingilaeva koos sinna maetud sõdalastega. Huvitav oleks teada kas kunagi tuleb kolmas ka… Lahing või mis iganes seal toimus pidi ikka vägev olema, kui kahes laevas kokku oli 41 sõdalast… Ja kus on teise poole langenud… Salme laevad on tekitanud väga palju erinevaid hüpoteese… kes nad olid, kust nad tulid jne jne. Ühe võimaliku hüpoteesi kohta saab lugeda siit
Salmelt edasi läksime Sõrve. Seal tudeerisime vähe teeristil olevaid mälestusmärke ja rannapatarei nr.43 suurtükialuseid. Kõik neli betoonist suurtükialust on säilinud. IV suurtüki laskemoonakeldri jalamile on paigutatud Teise maailmasõja ajal 1944. aasta sügisel toimunud Sõrve sääre lõpulahinguid meenutavad mälestustahvlid nii Saksa kui ka Nõukogude sõduritele
Kui suurtükialused uuritud suundusime sealsamas läheduses endises piirivalvekordonis olevasse militaarmuuseumi. Muuseum ise on päris huvitav, kuna siin saab peaaegu kõiki eksponaate käega katsuda ja uurida. On olemas ka valik erinevat sõjakirjandust, mida on võimalik kaasa osta. Muuseumi õuel jalutades võib märgata nii rästikuid kui nastikuid omi asju ajamas. Meilgi õnnestus ühte pirakat rästikut kohata. Peale militaarmuuseumi on siinsamas veel olemas Sõrve linnujaam, kus näeb kõikvõimalikke liblikaid, linnumune jne. Seal muuseumis me seekord ei käinud. Korra põikasime ainult sääre tippu majaka juurde ja siis edasi Stebeli patarei poole.
Stebeli patarei komandopunkt koos vaatlustorniga on kohe maantee serval ja mööda sõita ei ole võimalik. Väidetavalt oli Stebeli patarei NSVL vägede Saaremaa võimsaim ja moodsaim rannakaitsepatarei. Komandopunkti peale on püstitatud betoonist obelisk. Säilinud on ka tuuleveskis olnud vaatlustorn. Stebeli patarei koosnes komandopunktist, 2-st maaalusest suurtükitornist, vaatlustornist, katlamajast ja sõjaväelinnakust. Komandopunkti maapealses osas saab kummikute olemasolul käia kuid seda tuleb teha väga ettevaatlikult, et mitte põrandates olevatest aukudest või luukidest alla kukkuda. Alumine korrus on vett täis ja sinna sisse ei saa. Kuigi ühe projekti raames pumpasime selle tühjaks ja käisime all ära… Sellest räägin uues teemakohases blogis.
Komandopunktist edasi liikusime ühte läheduses olevat mahajäetud vene sõjaväeosa tudeerima. Üllatusena ei olnudki metallist lagedaks tehtud ja rüüstatud nii hullult kui mandri peal. Päris põnevaid pilte oli seintel näha. Edasi lipsasime korra rannast läbi, vaatasime väikseid kivipüramiide mida möödakäijad üles laovad 😀 😀 Edasi läks juba veidi kiireks laevale jõudmisega ja võtsime suuna kodu poole. Teel tegime kiire pildiveel leinavast emast ja paarist tankitõrjekivist ja läbi me trip saigi selleks korraks.
-
Saaremaa vol.1 Kuressaare – Panga pank
Tuulutasin vähe pesakonda Saaremaal. Esimesel päeval panime praamilt otse Kuressaarde, tsillisime natuke mööda linna. Veski trahtris tegime väikse kohvi ja läksime kindlust avastama.
Kindluses luusisime niisama mööda müüre ja nurgataguseid. Kindluse muuseumi ei viitsinud seekord minna. Kuressaare piiskopilinnus on rajatud 14. sajandil. Tänapäeval paikneb linnuses Saaremaa Muuseum koos püsiekspositsiooni ja eriilmeliste ajutiste näitustega. Kuressaare piiskopilinnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti riikides.
Kui kindlusest sai kopp ette läksime edasi parki. Edasi tiksusime vaikselt Kaali meteoriidikraatrit vaatama.Kaali meteoriidikraatri juures käisime kõigepealt külastuskeskuses kohvi joomas seejärel vaatasime seda suurt auku 😀 😀 Kaali meteoriidi kukkumise umbkaudne aeg on 7500-7600 aastat tagasi. Meteoriidi langemine juba asustatud Saaremaale põhjustas suuri purustusi, mida on võrreldud väikese tuumapommi plahvatusega. 5-10 km kõrgusel lagunes meteoriit ja sadas maapinnale tükkidena, millest suurim tekitas 110 m läbimõõduga 22 m sügavuse kraatri ja 8 väiksemat kraatrit. Suurema vaatasime ära, väiksemaid vaatama minna ei viitsinud. Edasi suundusime Angla tuulikuid vaatama. Iseenesest huvitav koht, näeb ühes kohas erinevat tüüpi tuulikuid. Kui tuulikud ka uuritud käisime tutvusime ka Saarema kuulsaima pangaga.
Panga pank on Lääne-Eesti ja saarte kõrgeim aluspõhjapaljand. Siluri klint on ulatuslik astang, mis saab alguse Gotlandi saarelt Rootsis, kulgeb läbi Läänemere ja tõuseb maapinnale Saaremaa läänerannikul. Panga maksimaalne kõrgus on 21,3 m ja ulatus on umbes 2,5 km. Panga pank kerkib paljandunud paese “müürina” otse rannalt, kõige kõrgemas kohas asub muistne ohvrikoht, kus vanasti toodud ohvreid merele. Looduskaitsealal on lummavalt ilus päikseloojang, saad pidada piknikku, vaadelda linde, teha kauneid loodusfotosid ja kiikuda külakiigel.
Pangal on ka dolomiidist päikesekell. Siit edasi suundusime ööbimiskohta ja kobisime kotile. -
Paide linnamäel
Mõned head aastad tagasi toimus Paide linnamäel päris põnev kogupereüritus. Rahvale näidati ajaloo taaskehastajate poolt igasugu põnevaid asju. Linnamäel olid viikingid ka oma laagri üles pannud ja demonstreerisid oma toimetusi. Ränirahnud olid ka oma autoga tulnud kohale uudistama teiste tegemisi 😀 😀 Paide Ordulinnuse rajamist alustati 1265. aastal. Linnuse ehitamisel kasutati kohapeal leiduvat valget paekivi. Esimeseks rajatiseks oli Vallimäel 8-kandiline kaitsetorn Pikk Hermann, mis 1941. aastal purustati taganeva nõukogude armee poolt. 1993. aastal, Jüriöö Ülestõusu 650. aastapäevaks ehitati Vallitorn uuesti üles.
Võimalik oli lähemalt uurida kuidas vanasti kangast kooti, savinõusid lõkkel põletati jne jne. Sõjamehed võtsid mõõtu mõõgavõitluses. Platsile oli veetud isegi heitemasin. Õhtupoolikul oli väga hea loeng ajaloost. See kestis õige mitu tundi ja selle aja jooksul saime tarkust juurde päris kõvasti. Räägiti nii kohalikust ajaloost kui ka Ümera lahingupaikade uurimisest.
Peale loengut käisime tornis näitust tudeerimas. Torni on rajatud interaktiivne Ajakeskus Wittenstein. Ajamasina(lift) abiga läbi torni üheksa korruse ja kaheksa ajastu reisides saab ajarändur tutvuda eluga muinasajal, istuda ühes lauas Järvamaa foogtiga, läbida nõiatesti ning teha lõbusõitu tsaariaegse postitõllaga. Eesti Wabariigi korrusel jalutada mööda linnapromenaadi ning okupatsioonikorruselt viib stagna-aegne rong ajaränduri taasiseseisvunud Eestisse. Kõike seda ja paljut muudki vürtsitavad heli- ja valgusefektid, videoprogrammid ning illusioonid. Kui muuseum ka läbi uuritud läksime välja tagasi. Erinevatel lavadel käisid usinad etendused, nats vaatasime neid kah.
Vahepeal sai rauasulatusahi valmis ja tuli alla. Tudeerisime seda niikaua kui leegid taevani käisid 😀 Ja oligi õhtu käes. Tegime veel paar õhtust pilti ja kobisime ühe sõbra tuttava juurde kotile.
Järgmisel hommikul peale äratust venitasime end koduteel uuesti korra linnamäelt läbi. Käisime torni kohvikus kohvi joomas ja kooki söömas 😉 Torni kohvikust on platsile alla päris hea vaade, sai isegi paar pilti tehtud eilsest laagrist 😀
-
Hiiumaa vol.3. Kassari-Kõpu-Ristna-Kassari
Kolmanda päeva hommikul urisime vähe Kassaris ühte ilusat veskit, polnud teine veel lõpuni ehitatud…. Sealsamas läheduses vaatasime üle ka Suure Tõllu venna Leigeri kuju 😀 Edasi luusisime natuke Kassari mõisasüdames ja muuseumis. Kassari mõis loodi Vaemla mõisast eraldamise teel 18. sajandi algul. Alates loomisest kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Stackelbergidele. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Justus von Stackelberg. Muuseum iseenesest väike aga sisukas. Isegi mõni väga suur muuseum pole nii sisukas kui see. Igaljuhul tasub käimist kui sealkandis luusida.
Kassarist edasi kimasime Sõru poole. Tahtsime näha kustkaudu need hiidlased saarlastel külas käivad ja vastupidi 😀 😀
Sõrust suundusime vaikselt Kõpu poole. Teel põikasime korra sisse Tihu maastikukaitsealale, seal oli täiesti korralik RMK lõkkekoht. Kolasime vähe ringi ja liikusime edasi Kõpu poole.
Kõpus esimese asjana ikka kohe turnisime majakasse. Tuletorni ajalugu algas rohkem kui 500 aastat tagasi, mil maamärki vajas ennekõike Hansa Liit, mille kaupmehed kurtsid laevade kadumist Läänemerel. Aastaks 1531 sai umbne kivitorn valmis. 1660. aastatel ehitati torni välisseinale raudtrepp. 1810. aastast raiuti torni sisemusse trepikäik. Tuletorn asub Hiiumaa kõrgeimal mäel – Tornimäel. Tuletorn on 36 meetrit kõrge. Kõpust edasi läksime Ristna majakat uurima. Ristna tuletorn on ehitatud kõrgendikule keset soid ja on seetõttu vahel uduga varjatud. See oli ka põhjuseks, miks ehitati Ristna tuletorn. Ristna tuletorn telliti 1873.a Prantsusmaalt ning hakkas tööle 1874.a. Tuletorni paigutati ka 7-puudane vaskne udukell.
Kui majakad uuritud läksime kolasime vähe Ristna kaitserajatistel. Turnisime tulejuhtimistorni latva välja. Trepid polnudki langenud veel metallivaraste objektiks. Mujal Eestis asuvad samalaadsed tornid on metallist lagedad juba ammu. Ülevalt avanes päris hea vaade ümbrusele.
Peale tulejuhtimistorni kolasime veel sõjaväelinnakus ringi. Seal maju igast ajastust ja materjalist. Nii puitkasarmuid kui korralikke kortermaju. Üsna vägev linnak omalajal olnud ja tasub ka täitsa kolamist. Kui siin luusimisest isu täis siis meenus, et Tahkunas me tulejuhtimistornis ei käinudki…
Egas midagi, sättisime siis kodutee läbi Tahkuna. Kolasime seal ka veidi ringi. Siin oli ka trepp veel säilinud ja sai üles ronida. Muidugi siin nägi sellist huvitavat asja, et ilmselt mets kasvas nii kõrgeks, et tornist enam ümbrust ei näinud 😀 😀 Vene sõjaväe värk… siis tuleb katusele uus putka ehitada 😀 😀 Nii siin ka tehtud oli, isegi ahi oli nurka ehitatud. Muidugi ma ei tea mis nipiga sinna küttepuid tariti aga ju kuidagi ikka saadi 😉
Lõpuks oligi asi niikaugel, et tuli hakata laevale sättima. Teel tegime veel kiire sissepõike Käina, et uurida kirikuvaremeid.
Varemed on Käina aleviku südames. Kivikirik ehitati 15. – 16. sajandi piirimail. Hiiumaal oli gooti stiilis Käina kirik oma 600 istekohaga suurim. Kirik hävis 1941. Kunstimälestisena on kaitse alla võetud mitu hauaplaati ja rõngasrist ukse kohal. Tulekahju hävitas palju kunstiväätusi: Neitsi Maarja, Püha Nicolause ja Püha Antoniuse altari, Rudolf Tobiase isa valmistatud oreli jt. Mitu sajandit oli kirik ka kihelkonnakeskus. Praegu on varemed konserveeritud, kavas on kirik restaureerida. Ja sellega oligi selleks korraks Hiiumaa trip läbi. Miljon asja jäi veel vaatamata kahjuks. Aga eks ükspäev jätkan. -
Hiiumaa vol.2. Kassari-Tahkuna-Emmaste-Kassari.
Hommikul peale äratust ja väikest hommikusööki panime jugama Kassarist uurima järgmisi vaatamisväärsusi. Esimene peatus tuli Ristimäel. Ristimäe kujunemise kohta on erinevaid seletusi. Tänapäeval rõhutatakse kõige enam seost Reigi rootslaste väljasaatmisega 1781. aasta augustis. Hoolimata kõigest, mida see väike rahvakild oma õiguste nimel ette võttis, ütles maaomanik Stenbock umbes tuhandele hiiurootslasele koha üles. Tsaarinna Katariina II kirjutas alla ukaasile, mis lubas rootslastel ümber asuda Lõuna-Ukrainasse, uutele asustamise alla minevatele maadele. Sellesse omapärasesse loosse oli segatud veel mitmeid kõrgeid ametnikke, nagu näiteks Katariina soosik vürst Potjomkin. Nõnda polnudki rootslastel muud pääsu kui nõustuda. 20. augustil 1781 kogunesid ümberkaudsetest küladest pärit väljarändajad Ristimäele, kus peeti maha viimane jumalateenistus oma kihelkonna piires. Pandi püsti rist, mille all Reigi kirikuõpetaja C. Forsmann jumalasõna luges. Tehti vist ka väiksemaid riste. Nii jäeti hüvasti paigaga, mis oli olnud rootslastele koduks juba vähemalt 400-500 aastat. 1782. aasta maikuus jõudis “tõotatud maale” veidi üle poole rännakut alustanuist. Esialgu olnudki Ristimägi selleks kohaks, kuhu saarelt lahkuvad inimesed riste tegemas käinud. Nüüdseks on asjad vastupidi, riste teevad esmakordselt saarele tulijad.
Ristimäe kohta on käibel ka legend, mis rääkis kahest pulmaseltskonnast. See jutustas aegadest, mil veel naaberkihelkonnast pruute “tõmmati” ja pulmas mõõgavõitlusi peeti. Kojusõidul kohtusid kaks seltskonda, ühes eesti-, teises rootsikeelne noorpaar. Kitsas tee ei lasknud neil takistusteta teekonda jätkata, mistõttu puhkes tüli. Tapluse käigus sai ühest paarist surma peig, teisest pruut. Ellujäänud abiellunud hiljem ja elanud õnnelikult koos elu lõpuni. Just ühtede mälestuseks ja teiste ning ka omaenese õnne nimel on paslik siia üks väike kohalikust materjalist rist teha. Loodus pakub palju võimalusi, kuid loodusele haiget tegemine ei ole õigustatud.
Ristimäelt edasi suundusime militaarmuuseumi. Muuseum asub vanas piirivalvekordonis ja on igaljuhul väärt külastamist. Vaatamist jagub nii õue kui tuppa. Päris huvitava ajaloo ja seiklusega on seal ekspositsiooni kroonjuveel… Tahkuna Kukeraba patarei BB-316 kahuritoru. Alusele tõstetuna räägib ta oma lugu: Stalini-Hitleri sobing ta siia tõi, pauku ta tegi, maa sees peidus oli, välja ta tõmmati ja rahvale vaatamiseks seati, pooleks lõigati ja ära varastati, üles leiti ja tagasi toodi. 😀 😀
Siseruumides võib näha isegi Vovka bareljeefi 😉 Ja nii mõnedki villkopad on seinal 😀 😀 Eks peale sõda vedeles Aadu ja Jossifi meeste peavarje igalpool. Praktiline asi tuli ju ära kasutada 😀 😀 Vars külge ja hea peldikut tühjaks tõsta.
Muuseumist edasi läksime tutvuma Lõimastu kaitserajatistega. Seal isegi maa sees mõned korrused ja kõik metallosad polnudki ära varastatud. Väidetavalt on see Kukerabasse rajatud patarei kõigi aegade võimsaim Hiiumaal (nr.316). Samasugused vägevad patareid ehitati veel Osmussaarde (nr. 314) ja Sõrve säärele (nn. Stebeli ehk 315. patarei). Mujale Baltimaadesse selliseid võimsaid rannapatareisid ei rajatud.
See 316. rannapatarei oli üks oma aja moodsamaid, ehkki 1932. aastal kavandatud mudel. Ehitis hõlmas kahte kaherelvalist suurtükitorni MB-2-180, mille laskekaugus ulatus peaaegu 40 kilomeetrini. Soomustornid jäid üksteisest 400 meetri kaugusele, maa-aluseid korruseid oli kummaski kolm: maasisene torni põhi ulatub ligikaudu 7 meetri sügavusele. Kohalikud olid sinna korruste vahele isegi uue redeli pannud. Iseenesest vägevad rajatised ja põnevust seal jätkub.Kui maa all luusimisest isu täis kolistasime metsa all kõikvõimalikes muudes kohtades. Ega mul siis hing rahu ei andnud, kui kuskil mingit auku nägin kuhu saab sisse ronida siis sinna ma ka ronisin 😀 😀
Kui kõik kohad olid Kukerabas läbi kolatud suundusime Tahkuna tuletorni poole. Ronisime üles, sealt oli päris hea vaade ümbrusele. Kui ümbrus uuritud ja jäädvustatud tulevastele põlvedele liikusime edasi Reigi poole. Tee ääres luusisime veel mõnes militaarrajatises, neid ikka Hiiumaal jätkub.
Reigis tegime tiiru ümber kiriku. Praeguse 370 kohalise kivikiriku lasi püstitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg 1800.-1802. aastal oma poja Gustav Dietrich Otto von Ungern-Strenbergi (1773-1800) mälestuseks. Erandlikult on torni tuulelipu varda tipus Eestis tavapärast kukke asendav liiliaõis, mis pärineb Ungern-Sternbergide vapilt. Reigist edasi liikusime ööbimiskoha poole ja sujuvalt vaatasime neid kohti mis tee äärde jäid.
Väike peatus tuligi Mänspe kiriku juures, mille kohta legend räägib…
Esimese kabeli püstitasid tänutäheks Jumalale Taani meremehed, kes merehädalistena Mänspäe randa pääsesid. Kabel ehitati purunenud laeva tükkidest ning olla mahutanud ainult kümmekond inimest. Sealt edasi jäi teele veel Emmaste kirik.
Kivikirikut asuti ehitama 1866.a, kuna Emmaste mõisa lähedane Sõru puukabel ei olnud kasutuskõlbulik. Maatüki uue kiriku tarvis kinkis kogudusele mõisaproua krahvinna Brevern de la Gardie.
Pikihoone jätab mulje saalkirikust, vaatamata kahele katuslage toetavale peente sammaste reale. Kooriruumi eraldab pikihoonest kõrge, aga suhteliselt kitsas võidukaar.Ja lõpuks olimegi tagasi Kassaris. Korraks põikasime sisse linnuvaatlustorni juurde lootuses näha miljonit lindu aga kahjuks ei midagi…..
-
Hiiumaa vol.1. Pühalepa-Paluküla-Kassari.
Tuli mõte pisut pesakonda tuulutada ja Hiiumaad tudeerida. Siis veel neid moodsaid laevu polnud mandri ja saare vahel kurseerimas aga pole hullu 😉 Peaasi, et kuidagi saarele saab.
Saarel alustasime kohe Pühalepa kiriku uurimisega. See pidavat olema Hiiumaa vanim kivikirik. 1255. aastal alustas Saksa ordu kivist kindlus-kirikut ehitama. Esialgu tornita, võlvitud kivikirik valmis 14. sajandil, torni ehitamine algas 1770. aastal. 19. sajandi remondi järel maaliti pikihoone seinale Malta ordu ristid, mida seostatakse Ungern-Sternbergide pere liikmete kuulumisega sellesse ordusse. Paar põnevat vihjet kah… 😉 Kooriruumi seinal on säilinud üks pühitsemisristidest. Eestis haruldase kivist kantsli kinkisid Pühalepa kirikule Hiiessaare mõisnikud Gentschienid 1636.a. Kirikuaias asub von Stenbocki perekonna matusekabel. Kiriku juurest edasi suundusime Suuremõisa lossi uurima.
Suuremõisa asutamise aeg ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 1563. aasta septembris, kui Hiiumaa läks Rootsi võimu alla, jäi mõis Rootsi kuninga valdusse. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Kolasime veidi mõisas ja pargis, päris põnevaid hooneid ja varemeid on seal vaatamiseks. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool.
Suuremõisast edasi panime piki ranniku serva edasi. Mingil ajal jõudsime väikse pankrannikuni…. Kallaste pank on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand.
Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest jt mereselgrootutest moodustunud biohermne riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike.
Muistendi järgi olnud Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😀 😀Pangalt edasi suundusime Suuresadama poole. Teel kimasime mööda mingist vanast tuulikust ja varemetes kirikust. Muidugi kiikasime ikka sisse ka. Veskis oli isegi miski mehhanism säilinud. Kirik oli ikka üsna läbi.
Suuresadama juures oli veel säilinud piirivalve vaatetorn ja mõned vanad kasarmuhooned. Kolasime vähe ringi, astusime sisse ka kohalikku muuseumi. Tasus täitsa vaatamist. Väljas aida seina ääres vedeles hiiglama suur mootor, mõtlesin kust pealt see küll pärit on…. Suuresadamast edasi liikudes jõudsime Kukka kivini.
Kukka kivi on Hiiumaa suurim ja Eestis suuruselt viies rändrahn.
Kivi ümbermõõt on 42 meetrit, pikkus 16,4, laius 11 ja kõrgus eri andmeil 3,1–3,9 meetrit. Kivi maht on 324 kuupmeetrit. Kukka kivi lähedal kagu suunas asub teinegi kaitsealune rändrahn, Kukka põllukivi. Seda põllukivi me vaatamas ei käinud, jätsime teiseks korraks.Kukka kivi juurest edasi sõitsime Paluküla kirikut vaatama. Väidetavalt püstitasid kiriku 1820. aastal “Ungru krahvi” pojad ning sellest pidi saama perekonna hauakirik, kuid plaan kukkus läbi, sest põhjavesi osutus ootamatult kõrgel olevaks. Kärdla abikirikuna tegutses pühakoda 1939. aastani. Hoones oli 100 istekohta. Kiriku juures ei olnud pastoraati ega kalmistut, oli lihtsalt kirik tee ääres palumetsa sees. 1939. aastal läks Paluküla kirik Vene sõjaväele, kes kasutas hoonet laona ja torni vaatluspostina. Ka pärast Teist maailmasõda ei kasutatud kirikut enam pühakojana ja lao funktsioonis see tasapisi lagunes, kuni 1989. aasta kevadel toimunud tulekahjus hävis kiriku torn. Kiriku pikihoone katus taastati 1994. ning tornikiiver 1996. aastal. Pooleteise sajandi jooksul oli kirikutorn ka ametlik meremärk…. Ja oligi õhtu käes. Kimasime Kassarisse, seal vaatasime korra kiirelt kabeli ümbruses ringi. Paar kiili poseeris ka natuke. Edasi väike õhtusöök ja kotile, et järgmisel päeval jätkata trippi.
