-
Merepäevad
Üks vana merepäevade meenutus. See oli veel sel ajal kui maod rääkisid ja poliitikutel ei olnud iga asja peale mis kuskiltki otsast sisaldab vene nime või lõhna kõhud lahti 😀 😀 Siis lasti Kruzenshternil vabalt merepäevadel osaleda. Tegelikult sitaks ilus purjekas ju. Tänapäeval arvatakse, et see on “propagandalaev” 😀 😀 Ilmselt on mõningad nö “arvamusliidrid” seemneid söönud. Nato laevad sadamas on ju kah propaganda kuid sellest ei räägi keegi, aga liikuv ajalugu on propaganda. Laev ehitati 1926. aastal Joh. C. Tecklenborgi laevatehases Wesermündes ettevõttele F. Laeisz kui PADUA. See oli üks P-linereid, mis uhas Lõuna-Ameerika ja Euroopa vahet, vedades Tšiilist salpeetrit ja ka Austraaliast vilja. Teise maailmasõja lõpuks alles jäänud Saksamaa sõja- ja kaubalaevastiku jagamisel liitlaste vahel (Potsdami konverentsi otsusega) sai PADUA omanikuks Nõukogude Liit ning laev nimetati Adam Johann von Krusensterni auks KRUSENSTERNIKS. Aastail 1982–1991, oli laev Kalatööstusliku Merekooli õppelaev ja kodusadamaks Tallinn. Seejärel anti laev üle Balti Riiklikule Kalalaevastiku Akadeemiale ja Vene lipu all sai kodusadamaks Kaliningrad. Kahjuks ise laeval ei käinud, lihtsalt ei viitsinud kilomeetri pikkuses järtsus seista.
Käisin luusisin ühel rootslaste laeval kõik urkad läbi. Kurja… sõjalaeval ei olnudki Volvo Penta peal vaid hoopis Scania 😀 😀 Kui terminalides kolamisest sai isu täis vedasin ennast lennusadamasse.
Lennusadamas käis siis veel hull ehitus. Lembit oli küll juba katuse all aga seinu muuseumil veel ei olnud. Ekskavaator möllas alles. Kilesse pakitud tank oli ka juba posti otsa tõstetud 😉 Polnudki varem kilepakendis tanki näinud 😀 😀 nagu Rimi juba kus iga vorstiviil kiles. Luusisin veel ajaviiteks kõikvõimalikel laevadel ja uurisin muid atraktsioone. Laste mänguväljak toimis juba päris usinasti ja kasutajaid jätkus. Krt nad võiks selle vana vangla ka muuseumile anda saaks päris ägeda kompleksi aga siin ilmselt saab ametnike rahaahnus võitu ja müüakse ärimeestele 🙁 Aga kohe-kohe on jälle merepäevad, minge aga vaatama.
-
Kolm päeva Piiteris. Kolmas päev
Hommikul ärkasin suht varakult, kõik magasid veel. Vaatasin aknast kuidas on 13-ndalt korruselt vaade ümbrusele… Mnjh… ei midagi erilist kohalik Lasnamägi 😀 Varsti ärkas pererahvas ka, tegime kiire hommikusöögi ja otsustasime teostada eile tehtud plaani. Õhtul juba bussile ega rohkem väga poleks jõudnud ka kui natuke linnas tsillida ja paari muuseumi kiigata. Plaan oli Mihhailovski lossi külastada. Rääkisime sellest ka meid võõrustanud toredale perenaisele, et vot siuke plaan meil. Aga kurja küll 😀 😀 meil ei lubatud ise minna vaid taheti autoga viia ja natuke linna ka näidata. Eks ma siis tegin paar pilti perenaise kassipesakonnast…. niikaua kui kola kokku pandi. Äge… emal suured kollased silmad aga poegadel sinised 😉
Lõpuks hüppasime autosse ja kimasime linna. Kiire tiir mööda kaldapealseid, ümber Novaja Gollandija ja lõpuks peatusime verekiriku lähedal. Nüüd tekkis väike segadus 😀 😀 meie teejuht ütles, et oleme kohal… mina räägin, et eiei Mihhailovski lossi peame minema sinna mis on suveaia juures. Oksana räägib, et näe see ongi Mihhailovski loss ja näitab suurele majale mille kõrvale parkisime. Nüüd veelrohkem segadust 😀 😀 loen ukse kõrvalt silti…. krt on jh see ka Mihhailovski aga mitte loss vaid palee. Seletan, et meil vaja sinna suveaia juurde, nüüd Oksanal segadus…. seal ju pole Mihhailovski lossi…. Marsime siis läbi pargi kohale, loeb seinalt silti Mihhailovski loss… Imestab ise kah. Tuli välja, et kohalikud teavad seda Mihhailovski lossi rohkem Inseneri lossi nime all 😀 😀 Hakkas ennast ka huvitama miks see nii on. Selgus, et loss ehitati Paul I ajal ja nimetuse Mihhailovski sai selle järgi, et kodune kirik pühitseti püha Mihhaili päeval… sellest ka nimi Mihhailovski. Loss ise ehitati kolme aastaga kui peamine imperaatori residents ja samas ka antiik, euroopa ja vene kunsti muuseum. Paul I tahtis, et loss oleks ehitatud kui kindlus kus võiks ennast tunda turvaliselt vaenlase eest. Loss oli ümbritsetud kanalitega (tänapäeval osad kinni aetud) Lossi pääses ainult üle kolme ülestõstetava silla ja neid valvati väga hoolikalt. Sellest muidugi polnud s… kasu, peale lossi kolimist tapeti Paul sealsamas paleepöörde käigus. Huvitav on see fakt, et samas kohas oli varasemalt Pauli ema suvepalee ja sealsamas sündis Paul. Seal kus sündis seal löödi ka mättasse….
Peale paleepööret ei tahtnu lossis keegi tsaariperekonnast elada ja sealt viidi minema ka kunstiväärtused. Lossi ruumid anti erinevate asutuste kätte ja isegi mõned korterid ehitati sinna. Paarikümne aasta pärast antakse kogu loss üle inseneride koolile ja alates 1823 aastast kandis loss ametlikku nime Inzenernõi. Vot siin see “kala” oligi 😀 😀 Tänapäeval on loss alates 1991 aastast vene muuseumi üks filiaal.
Lõpuks vaatasime lossi sisse kah. Mihhailovski loss näeb välja jah nagu kindlus. Siin pole veel jõutud kõike renoveerida ja taastada kuid esimesel ja teisel korrusel saab juba ringi vaadata. Mitte küll kõigis ruumides aga saab. Laemaalingud ja muu on taastatud endises hiilguses. Muuseumis on väga palju tolleaegsete kunstnike maale. Igas saalis on oma teema, imperaatorid, töölised, talupojad jne jne. On natuke ka kiriku ja tsaariperekonna staffi. Eriti äge oli see ühel pildil olev tsaari kroon…. see oli tegelikult jube loomutruu pöörlev hologramm.
Lossi alumisel korrusel oli püsinäitus tolleaegsete skulptorite jne töödest. Mõnda kuju vaadates tuli kuidagi tuttav tunne 😉 Muuseumis nägin ka päris huvitavat nähtust… Miski noortegrupp oli giidiga ringkäigul ja igas saalis kus läks vähe pikemalt palus giid lastel põrandale istuda ja ennast vabalt tunda. Uurisin mis värk sellega on… selgus, et see mingi muuseumite uus trend nii teha. Pidavat paremini meelde jääma mis räägitakse 😉 Lõpuks sai muuseumile tiir peale ja kobisime välja. Samas tekkis meil Oksanaga diskussioon, et mis vahe on kas loss või palee… Krt isegi ei tea… aga tsiteerides Valdo Prausti….. Loss tuleb saksaeelsest sõnast Schloss, mis tähendab kindlust või linnust. Linnus ja loss on algselt olnud sünonüümid. Lossid tekkisid keskaegsete linnuste kohale ja olid algupäraselt rüütlimõisad. Aga palee kohta ikka selgust väga ei ole… Vikipedia andmetel peaks nagu olema esinduse värk… et siis nagu lossis elati aga palees võeti külalisi vastu või midagi sellist.
Bussini oli veidi aega mõtlesime teha veel ühe söögi. Liteinõil leidsime miski vietnami kohviku, vietnami toitudest oli asi küll kaugel. Võtsin kartuli koos lisanditega, ette oli nähtud 2 erinevat lisandit valikust. Valisin juustu-singi ja seened lisandiks ja ei pidanud pettuma. Kõhu sai täis korralikult. Kobisime ära bussijaama, krt jälle hull turvakontroll… ise läbi turvaväravate, kotid röntgenist. Asi hullem kui varem oli. Aga 1 asi on ka paremaks muutunud, bussijaama peldik oli ennem tasuline niisama kodanikele, bussipiletiga said tasuta, siis nüüd polnud vahet kõik oli tasuta 😀 Varem sai bussijaama hoonest edasi busside juurde (kinnine territoorium) niisama siis nüüd saad edasi ainult piletiga, politsei kontrollib ja pikalt enne bussi väljumist ka ei saa. Tagasisõit läks seekord ikka õige Balticshuttle bussiga 😀 Siin bussis ka 220V pistikud ja wifi olemas. Ja juba varsti paistiski Jaanilinna mäelt Narva kindluse torn. Piiri jõudsime vahetuse ajaks ja tekkis miski poole tunnine pidur. Meie taha tuli Lux Express selle juht ilgelt sügeles, et saaks äkitse meist mööda tal vähem rahvast jne. Meie juht lubas ta mööda aga ma ei saanud aru selle kasutegurist, said küll passikontrolli läbi ja istusid bussis aga minema ei sõitnud. Me käisime ka passikast läbi ja kobisime bussi, bussijuht sõitis Tax Free poe juurde ja tegi väikse peatuse alles siis sõitis Lux Express edasi. Jõudsime tüki aja pärast eesti poolele krt buss ikka seisab piiripunktis ja läind pole, ootasime tükk aega enne kui ta minema lasti. Käisime kiirelt eestipoolse passika läbi ja minekut, selgus, et Luxi pealt võeti keegi piiripunktis maha sellepärast pidur oligi eesti poolel. Nats peale Narvat panime ikka temast mööda mis siis, et ette trügis 😀 😀
-
Türgi tripi kuues päev
Niii kuues päev. Krt vihma sajab aga see ei sega, jube soe vihm on. Ziilu oli vaikselt tööle läinud, täna iseluusimise päev. Kõigepealt vedasin ennast nurga taha kohvikusse sööma. See oli esimene koht kuue päeva jooksul kus vaidlesin ettekandjaga. Vaatas ilmselt, et miski unine turist… tõmbame mütsi pähe. Tudeerisin menüüd, tellisin seentega omleti ja kohvi. Krt nagu p… ütles ette jäta hinnad meelde, 25 kohalikku oli kokku. Kõigepealt läks tellimusega harjumatult kaua ja kui omlett toodi oli see juustuga mitte seentega 🙁 Küsisin kus seened on, kobises midagi vabanduseks ja kadus nagu kusi põhku. Meenus, et see oli 4 kohalikku odavam… seega arve 21 kohalikku. Lõpuks kui kõht täis küsisin arve… ütles mulle, et 40 kohalikku. Küsisin kust selline hind järsku menüü järgi oleks õige asjaga olnud 25 aga vale asjaga on 21. Kukkus seal midagi seletama ja kätega vehkima. Ma muidugi sain juba natuke pahaseks, ütlesin talle paar venekeelset vandesõna ja mainisin… annan selle jama ja kobina eest talle 20 kohalikku või kui tahab veel kobiseda ei anna üldse midagi 😀 😀 Jube ruttu rahunes maha venekeelsete vandesõnade peale võttis 20 kohalikku ja kadus 😀 Järgmine kord tean kuhu sööma mitte minna ja teistele ka ei soovita. Koha nimi siis kah “LAVAS KEBAP MUSTAFA” Kemer CD.N2
Tuju oli selle intsidendiga vähe rikutud aga pole hullu. Tiksusin vaikselt kodu poole ja jäin vaatama kohaliku arboristi tööd ühe hotelli ees. Muidugi on äge vaadata kuidas palmi nüsitakse. Palmid muidugi iseenesest looduslikult ei pidavat Türgis kasvama vaid on sisse toodud, seetõttu neid metsas ei näe 😀 Mõtlesin, et vana kukub nüüd korvis matsheetega vehkima aga ei miskit… tõmbas Husquarna käima ja andis hagu nii, et sitta lendas kahte lehte. Selline pohhuismi suurkuju oli 😀 😀 Lehed kukkusid katusele tõmbasid miskid juhtmed puruks nii, et särin käis. Osa kukkus ka rõdudele kus turistide pesu kuivas restidel. See pohhuismi suurkuju ei lasknud ennast sellest häirida haaras otsast ja tõmbas koos pesurestidega rõdult alla 😀 😀 Krt tuju läks kohe heaks tagasi 😀 😀
Käisin toast läbi ja läksin turule. Täna oli suurem turupäev, pidavat olema riideturu kord aga oli kõike muud mudru ka. Muidugi ikka need Türgi punnsilmad iga nurga peal ja igas asendis… Ja hügieenitoodetes on miski kummaline fallosekultus. Igal laual näed m…. kujulisi seepe 😀 😀 Turg ise jube pikk rida lette kahelpool tänavat ja nii kogu tänava ulatuses. Ühe jalutuskäiguga käid turutänava läbi, mingeid muid vahekäike ei ole. Iseenesest andis seal ikka marssida ma arvan, et ca 300-400 meetrit pikk. Rahvast oli mõõdukalt, hinnad nii ja naa aga üldjuhul soodsad. Sokke ja pesu nt müüdi hulgi, 18 paari sokke 5€, 6 paari trussasi 5€ jne jne. Mida rohkem ostsid seda soodsamalt said Küsisin ühelt vanalt pulli pärast, et kle anna mulle 20 paari viieka eest. Hakkas naerma ja ütles vaat need pole Hiina omad 😀 😀 Vanal oli päris suur lett ja kaubavalik oli ka riided, mänguasjad, kosmeetika, ehted, maiused jne. Eks ma siis sealt ühtteist ostsin omale garderoobi uuenduseks jne 😀 Arve oli 20€, vana ütles, et kle sa tegid nii kõva arve võta vali siit midagi kaubapeale 😀 😀 Noh eks ma siis valisin ühtteist oma meele järgi…. 😉 😉 Oleks meil ka turul nii. Üllaülla silma järgi valitud asjad osutusid sobivateks 😀 😀
Lõpuks jõudsin turu lõppu, seal nägi aias maas ka neid kohalikke veesoojendeid mis tavaliselt igal katusel on. Ja ikka need kassid ja kassid igas asendis 😀
Kella neljaks venitasin ennast koju, Ziilu pidi töölt tulema miski aeg, äkki õnnestub täna veel nihverdada mingi trip 😉 Türgis on jama see, et kõik asjad pannakse jube vara kinni ja kui vähe jobutad siis enam kuhugi ei saa. Õnnestus sebida Phaselise linna varmete külastus. Kimasime ruttu sinna, väravast pilet ja viuh sisse. Kuna suht õhtu oli juba siis üritasime võimalikult ruttu seal midagi näha. Varemed on seal päris suurejoonelised, linnake oli omalajal ilmselt päris kõva asum Lüükias. Väidetavalt asustati linnake juba 700 aastat enne meie aega. Linna on korduvalt vallutatud ja rünnatud isegi piraatide poolt. Läbi selle linna läks omalajal 24 meetri laiune peatänav. Tänapäeval on see täiesti aimatav veel, kahel pool tänavat on näha poodide ja turulettide varemed. Nende kõrval on näha ka nö. avalike kohtade varemed nagu nt teater, rooma saun jne. Kõike väga seal uurida ei jõudnud kuna üritasime meritsi ümber poolsaare tiiru teha 😉 Kahjuks ei saanud paar kohta olid päris sügavad ja kuna ma vee peal ei püsi siis ei hakanud punnitama ka. Ziilu ujus üle ja tagasi, vesi oli kuramuse soe. Kobisime kaldale tagasi ja mõtlesime, et turnime sinna üles kaljunuki peale ka aga kus krt sa sellega. Sireenid hakkasid huilgama ja kisati matjugalnikuga, et pood kinni tulge välja 😀 😀 Autoni tagasi jõudes nägime, et kõik olid juba jalga lasknud, meie olime viimased. Iseenesest oli päris äge koht ja soovitan kindlasti ajaloohuvilisel luusima minna. Sinn saab nii autoga kui ka meritsi mingi kruiisiga. Kimasime tagasi koju ja viuh linna laiama veel korra.
Homme kojulend juba. Jalakäijate tänavalt tahtsin veel paar magnetit sebida 😀 😀 Ühes poes leidsin sobilikud magnetid, neid müüakse siin ka tavaliselt kimbuga vähemalt 5 tk korraga kui mitte rohkem. Küsin siis vennikese käest, et kle ma tahan 2 tk, rohkemaga pole mul s… teha palju maksab. Vennike ütleb, et 2$. Ma siis räägin, et kle mul daala pole annan sulle 1,5 eurtsi krt ei sobinud 😀 kiunus ikka oma kahte daala. Kuigi 1,5 eurtsi ongi suht 2 daala aga ma ei tea mis jonn seal tekkis. Ilmselt olid venelaste hordid liikumas. Lõin käega ja läksin üle tee teise poodi seal samasugused magnetid. Küsin jälle, et palju 2 tk maksavad. Vana ütleb, et 2$ ma räägin, et kle mul daala pole annan sulle 1,5 eurtsi 😀 Vana räägib, et kle võta 3 magnetit ja anna 2 eurtsi mul pole sulle tagasi anda. Tegin diili ära 😉 Edasi käisime veel miskis milkbaaris söömas, tiksusime kuskil kolmandal korrusel ja tükk aega tuli jõhvikat oodata. Lõpuks tuli ja saime ära tellida toidud, krt jube kaua tehti ja lõpuks kui toodi siis oli juba maha ka jahtunud. Ei viitsinud sõdima hakata sellepärast ja ega olgem ausad polnud suurem asi toit ka. Oleks pidanud jääma oma traditsioonilise omleti juurde 😉 Aga lõpuks kõht täis ja surmväsinuna jälle kotile. Homme hommikul 10.15 transfeer hotellist lennujaama. Ja jälle oli elus näide, et paari tunniga ei näe mitte s… seal Tuleb aega varuda ikka vähemalt pool päeva 😀 Ah jaa rannas kive käisime ka veel pimedas korjamas 😀
-
Türgi tripi kolmas päev
Ziilu sünna… Väiksed õnnesoovid, lilled sai juba eile 😉 Naabrinaise plaan oli minna hommikust sööma ja sünnipäeva tähistama Chimerale. Mõeldud tehtud hüppasime autosse ja tuld, enne veel lipsati kontorist läbi ja jäeti veidi kommi-küpsist kolleegidele sünnipäeva puhul. Kohapeal otsisime mõnusa hubase koha aprikoosipuu all, tellisime väikse söögi ja tsill alaku 😀 😀 Tiksusime seal ikka oma paar tundi vist, oleks veelgi olnud aga Tiina pidi tööle minema. Huvitav on see kui Türki minnes arvestasin, et mul on ainult edasi-tagasi pilet ja öömaja. Kohapeal kolan ringi omalkäel ja kellelgi pole asja sellest mida näen, kus näen jne. Aga siiani on püütud mind ikka igal võimalusel vedada kõikvõimalikkesse kohtadesse ja näidata niipalju kui võimalik. See muidugi rõõmustab. Omalkäel nagu polegi väga saanud luusida ja eks ilma eeltööta poleks seal midagi tarka võibolla näinud ka. Igatahes Ziilu üritas mind vedida igalepoole ja mis mul sai selle vastu olla 😉
Kui kõhud täis ja aeg hakkas jalaga sinna tuhara piirkonda taguma kobisime autosse ka kimasime Kemeri poole tagasi. Väljas oli +34 😉 Tagasiteel helistati Tiinale ja öeldi, et Reet peab kell 18 kontoris olema miskipärast, kuigi peaks täitsa vaba päev olema 😀 😀
Viskasime Tiina tööle ja ise läksime linna laiama. Luusisime mööda poode otsisin omale kohad valmis kust koduminekuks miskit nänni osta 😀 Pikalt ei viitsinud kolada…. Mõtlesime, et lähme vaatame misasi see Yörük park on…
Mõeldud tehtud… lonkisime sadama taha ja seal künka otsas ta oligi. Tuli välja, et see miski vabaõhumuuseumi laadne toode… Pilet oli Türgi kohta üsna krõbe… 5 daala per face aga ega me ju veel teadnud mis seal on. Sissepääsu juurest viis tee künkast üles ja juba tervitasidki tulijaid rahvariides kujud. Olid ka mõned telgid kus siis oli kujudega imiteeritud eluolu nii nagu vanasti. Puude varjus jooksid ringi kuked – kanad ja loomulikult kitsed 😀 Ühes telgis oli ka väike resto turistide jaoks aga mnjah selle raha eest seal nüüd küll midagi vaadata ei olnud peale ilusa vaate rannale ja merele 😀 Sinna küll ei tasu minna kui just raha üle ei ole ja vaba aega sitaks käes.
Kobisime alla tagasi tegime tiiru promenaadil ümber poolsaare, jahutasin vähe oma valutavat jalga merevees ja lonkisime randa aega parajaks tegema. Kell 18 pidi ju töömesilane kontoris olema 😉 Teel tegin paar klõpsu apelsinipuust… pool õitseb teine pool valmib 😀 Ja nende kassidega on ikka kahtlane asi siin 😀 😀
Kell 18 siis kontoris…. väike ülla-ülla ootas tort ja lilled. Tort muidu täitsa maitsev aga minu jaoks jube harjumatult magus, nii nagu Türgis kõik koogid 😀 Suhkru peale pannakse suhkrut ja selle peale veel suhkrut 😀 😀 Iseenesest oli üritus sünnipäevalapsele muidugi tore üllatus ja ma nägin ära kuidas sealmail kontorisünnat tähistatakse 😉
Peale kontorisünnipäeva otsustasime Ziiluga siiski käia ära Chimeral vaatamas kuidas maast välja imbuv gaas põleb. Kogu see värgendus asub Yanartashi mäel, mida kohalikud kutsuvad Chimera keeleks. Legendi järgi olevat müstiline koletis Chimera elanud just Lüükias, Olympose mäel. Kui kreeka kangelane Bellerophontes ta Pegasuse abi kasutades hävitas, olevat Chimera keel jäänud maa peale ning nüüd sellel keelel põlevat igavene tuli. Vanasti olla neid tulesi kasutatud ka merel navigeerides meremärkidena. Jõudsime kohale kui hakkas hämarduma. Seal pidavat ka miski pilet olema aga ei tahtnud keegi meile piletit müüa, marssisime otsejoones üles välja. Seal oli nagu laulupidu rahvad söök jook kaasas ja tsill käis 😀 Igatahes väga äge vaatepilt oli ja seda kohta külastaks veelgi aga siis juba varustatuna hea-paremaga 😉 Sinna tehakse ka mingit jeebusafarit, jäi meelde, et Kemeris seda lausa pakuti tänaval 😉
Kui igavene tuli vaadatud hakkasime vaikselt treppidest alla kobima. Hea, et ei pannud plätusi vaid oma vanad kooserdamise kingad. Kõrguste vahe oli gepsu järgi ca 200 meetrit. Jalg tegi ikka üsna palju valu kurivaim…. Huvitav, et seal raja ääres olid nii mõnedki kivivaremed…. mis need küll olla võisid kunagi. Kaime vaikselt laskuda natuke kui järsku põõsas ilge sahin ja teele kargas miski eluk. Tõmbasin kohe valguse peale 😀 😀 kass kurivaim ajas rohutirtsu taga ja ei teinud meist väljagi 😀 😀 Tiksusime vaikselt allapoole, samal ajal tuli meile vastu ikka päris palju rahvast kes üles rühkisid. Allpool oli lausa terve grupp bussiga toodud. Lõpuks saime alla ja tiksusime vaikselt kodupoole. Krt üleval vennikesed grillisid vorsti see lõhn ajas meil ka kõhud tühjaks. Pidasime tee ääres miskis suva kohas kinni ja tellisime teed ja ühe pide kahe peale. Hea, et ainult 1 tellisime kahte poleks jõudnud ära süüa 😀 Miski vana, ilmselt selle koha omanik tuli küsima, et kas meie oleme selle AKAY kirjadega autoga. Ütles, et ta olevat Kemeris kunagi äri ajanud ja teab firmat hästi. Tegi meile sellepeale 2 teed välja. Hea koht oli söömiseks 😉 ja see pide oli täitsa söödav asi, soovitan teistelgi seda võimalusel proovida. Küsisin arvet eurtsides…. toodi lauda see oli 6€ andsin 20-se ettekandja tormas minema ja narukese aja pärast tuli tagasi murega, et kas ta tagasi võib anda liirides, eurtsi ei pidavat niipalju olema. Ütlesin, et olgu pealegi. Natsi aja pärast toodi raha tagasi…. lugesin üle…. hmmm s…ei saanud aru 😀 😀 Tõi mulle tagasi 145 kohalikku st kursi järgi arvestades tiba rohkem kui ma talle andsin 😀 😀 Nooh mis mul saab selle vastu olla kui söömise eest peale makstakse 😉 jätsin ettekandjale 5 kohalikku jotsiks 😀 ja sõitsime kodu ära. Kodus kotti nähes kohe jalalt murdusin, järjekordne põnev päev oli läbi saanud.
-
Jõelähtme kaudu Tuhalasse
Kuulu järgi pidavat nõiad kaevus möllama, egas midagi mõtlesime, et lähme vaatame seda värki. Aga noh nagu ikka miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Kõigepealt käisime vaatasime kuidas on lood Lagedi mõisas. Vett oli mehiselt. Kahjuks on see sild ja lüüsid ära lagunenud ja kedagi isegi ei huvita. Vanasti oli siin väga korralik sild mille kaudu sai saarele. Nõuka aja lõpus linnuvabrik rajas sinna väga ägeda dendropargi ja oh kui vägevad jaanituled seal olid 😀 😀
Lagedi mõisast kimasime Jõelähtmesse. Sealses väikses jõekeses oli seekord ikka vett palju, tavaliselt on seal silla all väike nire kui sedagi. Põikasime sisse ka muuseumi juurde ja mida näeme… kalmed paistavad vaevu välja veest 😀
Jõelähtmelt panime ühe jutiga Tuhalasse. Enne Tuhalat vaatlesime põllul ujuvaid luiki, tavaliselt on seal vili aga nüüd oli meri 😀 😀 Põikasime veel sisse kohalikku kirikusse. Tegime tiiru ümber kiriku ja piilusime sisse ka.
Oh häda nõiakaevu juures oli nagu laulupidu. Tee ääred kilomeetrite pikkuselt kahelt poolt tihedalt autosi täis pargitud. Õnneks me saime pargitud suht lähedale ja pikalt lonkima ei pidanud. Kaevu juures veendusime neh, et nõiad möllavad ja ajavad vett üles. Ja oligi tõeline laulupidu, põristati trumme ja ümiseti laulda 😀 Ei viitsinud seal pikalt trügida ja liikusime kodupoole.
Koduteel vaatasime… toho till ae Leivajões on niipalju vett, et viib silla minema:D 😀 Õnneks muidugi seda ei juhtunud ja sild tänaseni alles 😀
-
Virumaal läänest itta
Liikusid kuuldused, et Sagadis on jahitrofeede näitus. Egas midagi tegime plaani valmis ja sügasime sõpradega seda vaatama. Mnjaaa näitus oli muljetavaldav, vahtisime kõik suud lahti neid trofeesid. Krt kus seal oli hullult sarvi, mul oleks olnud neid kohe vaja seibideks saagida 😀 😀 Seltsilised uurisid muuseumipoes usinalt korve, tahtsid vist korvi saada 😀 😀 Seletasin siis neile, et oot varuge nüüd kannatust, lääme Avinurme seal saate kõik korvi 😀 😀
Peale trofeede uurimist läksime kolasime veidi ka mõisas. Oli teine üsna edev ja kunagine omanik oli vist kõva jahimees. Päris ägedat mööblit oli sarvedest tehtud. Käisime seal ka suud ammuli ringi ja vaatasime seda ilu. Seda soovitan teistelgi vaadata kui sinnakanti satute.
Peale Sagadil luusimist olid kõhud tühjaks läinud ja kuigi algselt oli plaan õhtuks ennast koju tagasi vedada läks järjekordselt lappama 😀 Läksime Altja kõrtsi uurima kas süüa antakse. Tuli välja, et saab küll ja suht mõistliku hinnaga. Tellisime head-paremat ja vitsutasime kõhud täis. Kui kõhud täis tegime põgusa kõrvalpõike Vihula mõisa juurde. Elegantne 16. sajandist pärit mõis pakub täiuslikku vaheldust linnaelu askeldustest ning luksuslikku peatuskohta – nii puhkuseks, tööalaseks väljasõiduks kui kõige erinevamate seltskondlike ürituste läbiviimiseks. Erinevad mõisahooned on hoolikalt renoveeritud nii, et säiliks nende ajalooline olemus. Kitsad järsud trepid, vanad originaalsed laudpõrandad ja paksud paekiviseinad on saanud endale uue funktsiooni ning hoonete sisemus on varustatud kõikide kaasaegsete mugavustega. Eelkõige paelub Vihula mõis oma õhustikuga ja piltilusa asukohaga. Aeglase vooluga Mustoja jõgi lookleb ümber suursuguste vanade puude ja mahlaka rohelusega mõisapargi, misjärel laieneb vesiroosidega kaetud, väikeste saarekeste ja romantiliste kaarsildadega tiigiks. Kõige kaugemas tiigisopis on vana vesiveski ja tamm, kus avaneb maaliline vaatepilt tiigilt peegelduvale mõisakompleksile, taustaks lakkamatu veskitammi veekohin…
Kuna juba läks lappama nagunii siis ei viitsinud enam pimedas tagasi sõitma hakata, vaid sebisime öömaja ühe tuttava juures. Ja ega siis hommikul ei saanud ju ka hakata kohe kodu sõitma. Vaja oli ikka ju Valaste juga üle vaadata. Õnneks oli vähe külma olnud ja külmataat seal pisut vigurit teinud. Sai paar päris head pilti.
Ja kuna meie patused kehad juba sealkandis olid siis tuli ikka ka kloostrist läbi käia 😀 Mõeldud tehtud… ja juba kimasimegi Kuremäele 😀 Luusisime vähe surnuaial ja kloostris ringi. Seal on mind alati hämmastanud mismoodi need maakerasuurused puukuhjad kokku laotakse. See selleks aga kuidas nad puud sealt pärast kätte saavad nii, et kaela ei varise 😀 😀 Vot nüüd kui klooster ka uuritud vedasime ennast kodupoole.
-
Bulgaaria vol.7 Albena – Varna
Ühel nürida hommikusöögi ajal pidasime plaani minna Varnasse luusima. Albenas aia taga oli bussipeatus, vedasime ennast sinna ja kobisime bussile. Pilet maksis 5 kohalikku raha. Miski tunnikese pärast olimegi Varna kesklinnas. Varna on Bulgaaria suuruselt kolmas linn, mida nimetatakse Bulgaaria sadamate pealinnaks ning Musta mere kuningannaks. Varna on oluline turismi- ja kultuurikeskus. Linna ajalugu ulatub kaugesse minevikku, linna matmispaigast on välja kaevatud aare, millest leiti maailma vanimad (u 4000.a. eKr) kuldesemed. Neid saab näha Varna ajaloomuuseumis. Rooma impeeriumi kolme sajandi pikkust hiilgeaega tõendavad hästisäilinud Rooma termid.
Kaasaegne Varna on populaarne ja atraktiivne Musta mere kuurortlinn. Rohkete muuseumite, baaride, kohvikute, restoranide, ööklubide ja kauplustega Varna pakub nii noorematele kui ka vanematele reisijatele suurepärast võimalust mitte üksnes tuhande aasta vanuse linna ajalooga tutvuda, vaid ka meelt lahutada. Külastamist väärivad nii ajaloo-, etnograafia- ja meremuuseumid kui ka mereaed hiiglasliku akvaariumi ja delfinaariumiga. Me tsillisime niisama natuke. Kõigepealt ikka panime kirja millal tagasi saab ja siis nurga taha aiasaaduste turule. Valik oli ulmeline ja suht mõistliku hinnaga. Ainukesed asjad mis kallid… arbuus ja ploomid ja seda tippajal… Krt arbuuse olid kõik põllud täis ja ploomid kasvasid nagu võsa igal pool. Ma ikka õige mitu arbuusi tõin põllult 😉 ja ploome korjasin rannas jalutades. 😀 😀 Edasi kolistasime kohalikule turule, vahepeal nägin ühel vaateaknal meie rahvusvärvides bikiine, no mitte ei saanud pildistamata jätta 😀 😀 Kohalik paljukiidetud turg ei olnud midagi erilist, umbes nagu meie Kadaka turg oma hiilgeaegadel 😀 Turu kemps oli ka veel auguga põrandas.
Peale turu uuringuid tutvusime väheke ka kultuuriga. Uudistasime kohalikku katedraali nii seest kui väljast. Varna katedraal asub linna keskel ja püstitati vene sõdurite mälestuseks, kes langesid Bulgaariat türklaste ikkest vabastades. Pühakoja sisemuses kohtab siin-seal mõtlema paneva ajalooga esemeid, näiteks viimase vene tsaari annetatud 50 ikooni ja palju muudki. Tasub külastada pigem hommikusel ajal, siis on vähem rahvast.
Kuskil kõrvaltänavas olid ka mingid varemed aga mis või kus ei õnnestunud kuskilt lugeda. Ehituskultuur on seal kuidagi huvitav, kõrvuti näeb nii uut kui vana ja nagu aru sain siis viginat kohaliku muinsuskaitse poolt palju ei ole.
Ja oligi ag niikaugel, et pidi vedama ennast bussile. Motopolitseid nägi mitmes kohas tiksumas. Isegi mingit avariid vormistasid tänaval. Lõpuks bussis ja kimasime tagasi Albena poole. Sõitsime mööda mingist muuseumist kus paistsid nii laevad, raketid kui helikopterid. Kahjuks seal muuseumis ei käinud aga ma veel jõuan sinna ükspäev 😀
