-
Stalini liin
Ükspäev kui me olime jälle Minski sattunud ja natuke ringi tsillinud kuulsime , et kusagil pidavat olema Stalini liin.. Uurisime kohalikelt need ei teadnud miskit. Lõpuks küsisime taksojuhilt, see kehitas ka õlgu aga lubas kohe uurida dišpetserilt. Midagi seal omas keeles rääkisid ja ütles, et ta nüüd teab kus see on 😀 Tuli välja, et me olime ühes Minski servas aga see liin teiselpool linna mingi paarkümmend kiltsa. Sebisime taksojuhti, et see meid sinna viskaks ja tagasi tooks 😀 Vennike kalkuleeris, et edasitagasi 120 kilsa pluss ooteaeg ca 2 tundi ja küsis meilt 100 kilo kohalikku. Nüüd oli meie kord kalkuleerida 😀 😀 Arutasime läbi, et see on miski 14-15 € ja kamba peale on summa olematu. Ma vana juut küsisin taksojuhilt pulli pärast, et kle 100 kilo on palju teeme 80 kilo… Kuigi see 100 kilo oli ju ka väga hea hind. Üllaülla ta oligi nõus ilma kauplemata. Hüppasime taksosse ja tuld läbi linna.
Jõudes kohale Stalini liinile küsisin taksojuhilt, et kle sa pole ka käinud, tule vaata ka me teeme pileti välja. Ei tahtnud tulla ütles, et loeb raamatut niikaua autos. Kummaline värk seal, ei ta küsinud raha ette ega midagi. Ju ta mõtles kuhu me turistid ikka kaome ja küll ära maksame, meile see summa ju suht olematu 😀 😀 Päris kõva muuseum, punkrid ja kaevikud väidetavalt osad veel 30-ndatest aastatest kui hakati seda liini ehitama. 2000 aastate alguses olevat see liin olnud veel prügimägi ja rämpsu täis. Aga siis entusiastid võtsid kätte ja tegid korda. Tehnikat oli seal sõjaajast tänapäevani ja kõike sai näppida. Väikse raha eest sai isegi paukpadrunitega sõjaaegseid relvi täristada. Militaarhuvilisel soovitan igaljuhul käia ja oma silmaga üle vaadata. Tiksusime seal uhkelt üle 3 tunni siis otsisime üles oma takso parklast ja Minski poole tagasi. Minskis andsime vennikesele kokkulepitud 80 kilo kohalikku, see oli ülirahul andis isegi visiitkaardi, ütles kui vaja kuhugi sõita siis ta heameelega sõidab 😀
Minskis tegime veel paar kohustuslikku ööpilti ja kobisime kotile
-
Kiluvarastele külla vol.3
Hommikul korjasime kola kokku ja uurisime vähe ümbrust, et kuhu me öösel niimoodi sattusime 😀 😀 Krt olime jõe kaldal miskis täitsa värskes kämpsis aga mitte ühtki hingelist polnud kuskil. Siis vaatan aia taha ja mida ma näen…. Parv käib üle jõe nagu meil Kavastus. Nu kui see juba siinsamas on siis tuleb ikka üle ka sõita 😀 😀 Sõitsime kai peale aga edasi…. ühtegi hingelist. Vaatan infotahvlil miski tel number, mõtlesin helistada aga siis nägin kuidas teisel kaldal olevast majast tuleb miski vennike parvele ja viuh lükkab selle siia kaldasse. Kuidagi väga osavalt tehtud see üleveokoht. Lükkad kaldast lahti ja veevool viib ise parve teise kaldasse. Sõitsime peale ja viuh olimegi teisel kaldal. Ülevedu maksis 5€, andsin talle 20 eurtsise aga vana kukkus hädaldama, et mul pole tagasi anda. Kraapisime siis taskurest mündid kokku, saime miski 3 eurtsi ja andsime pealekauba ühe suure kalevi shokolaadi. See kaup sobis väga hästi 😀 Siit edasi kimasime Ligatnesse, et väike hommikusöök kuskil sebida ja nats ringi vaadata. Üks huvitav koht on see, tekkis täitsa tühjalt kohalt 200 aastat tagasi. Siis kui keset metsi ehitati paberivabrik koos külaga. Selle ajalooline keskus üheskoos vabriku ajalooliste hoonetega on kantud riikliku tähtsusega kultuurimälestiste nimekirja. Paberivabrik töötab tänaseni ja sinna saab ekskursiooniga sisse. Līgatne jõekese orus on loodud tehiskoopad – keldrid, mis on kohandatud juurviljade hoiustamiseks, samuti on neid oma talvituspaigaks valinud nahkhiired. Huvitav, et need keldrid on kasutusel tänapäevalgi, ilmselt tänu kindlale temperatuurile aasta ringi on seal hea hoidiseid säilitada. Tahtsime vaatama minna ka seda salajast punkrit aga sinna sai ainult ekskursiooniga ja kindlatel aegadel. Algul mõtlesime, et ei hakka minema kuna päris pikalt oli vaja oodata aga siis mõtlesime, et luusime veel ringi ja tuleme ekskursiooni ajaks tagasi. Kusjuures siinse ümbruse kohta on väga asjalik koduleht ja lausa Eesti keeles, kõik kohalikud vaatmisväärsused kirjas.
Aja parajaks tegemiseks käisime kiirelt Araišu järvekülas. See on ka päris huvitav kohake, kus on taastatud vana järveküla sellisena milline ta võis omalajal välja näha. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Siin on näha rohkem kui 20 puitmaja, mis asuvad saarel Āraiši järvel ja palju kultuurilisi ja ajaloolisi monumente, sealhulgas Hollandi tüüpi tuulikud. Hollandi tüüpi tuuleveskid on ehitatud kivirahnudest seintega ja mille vundamendi on läbimõõt 11 m, tipus 6m. Hoone kõrgus 12m. Tuulikud töötasid kuni I maailmasõjani. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud veel üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Päris huvitav idee, oleks koht teeks ise samasugused ja rendiks välja vaikust ning rahu nautivatele või siis linnas rööprähklemisest väsinud inimestele. Kui siin ka luusitud liikusime vaikselt tagasi Ligatne poole, seal vaatasime veel kuidas kohalikud selle asemel, et lõhkuda on leidnud lahenduse kuidas ehitada kalatrepid üle tammide. Kahju, et meie ajuhiiglasteni pole selline variant jõudnud.
Lõpuks oli aeg käes punkrisse ekskursioonile minna. Et siis Nõukogude-aegne eriti salajane objekt koodnimetusega „Pansionaat“ Üheksa meetrit allpool maapinda asub enam, kui 2000 ruutmeetrilise pindalaga heakorrastatud punker, millel märge „salajane“ eemaldati alles 2003. aastal. Üks strateegiliselt olulisemaid kohti Nõukogude Lätis tuumasõja olukorras. Tugevam autonoomne majanduslik struktuur kogu vajalikkusega ja kõige moodsama tolleaegse varustusega.
Tänapäevani on säilitatud kogu autentne maa-alune sisseseade! Miks just “Pansionaat” nimeks…. aga sellepärast, et seal oli ka reaalselt pansionaat, maa peal muidugi 😉 Iseenesest päris äge ja täitsa toimiv asi. Paaris kohas ei lubatud ainult pilti teha. Giid vajutas mootoriruumis isegi nuppu ja poolest pöördest käivitusid diiselgeneraatorid 😀 😀 Seal saab gruppidele ka erinevaid üritusi tellida. Igaljuhul soovitan seda kohta vaadata kui vähegi võimalik. Samalaadne varjend on meil olemas Kosel aga see suht rüüstatud ja vaadata eriti midagi ei ole. Sellest Kose varjendist on vähe juttu siinKui punker läbi käidud kimasime Võnnu poole aga kuna kell juba sada siis linnusesse enam sisse ei saanud. Kolasime niisama linnas, vaatasime purskaevude mängu ja külastasime kohalikku kirikut. Kiriku tornis oli miski päris äge fotonäitus, uudistasime veidi seda ja tegime tornis ise kah mõned pildid ümbrusest. Vaade on sealt tornist päris hea. Ah jaa tädi kes all nänni müüb alati küsib kust pärit. Kui ütled, et Eestist siis ta kohe seletab, et näe meie kiriku altarimaal on teie kunstniku Köleri tehtud.
Kolasime veidi ka kohalikus pargis kus sel ajal oli palju põnevaid puukujusi. Tänapäevaks on enamus neist muidugi väsinud ja kadunud. Tiigil ujuvad igal suvel 2 musta luike. Miski analoogne variant oli kunagi meil Kadriorus ka, kas see praegu ka toimib ei tea.
Võnnust edasi oli juba suund kodupoole aitab küll kiluvarastest 😀 Teel põikasime korra sisse Valmiera linnuse ja kiriku juurde. Kui selg ja jalg sirutatud panime tuld edasi.
-
Kiluvarastele külla vol.2
Lõpuks jõudsime üle piiri kiluvaraste juurde, sihtpunktiks oli Sigulda. Esimese kiire peatuse tegime Strenši hullumaja juures 😀 😀 Mitte muidugi hullumaja pärast vaid seal taga on päris omapärane veetorn. Edasi kimades põikasime korra sisse miski suvalise kiriku juurde, isegi tuppa lasti. Siit edasi on enne Siguldat tee ääres päris huvitav kohake nimega “Ezerini” kus miski kunstnik teeb kividest ja metallist päris ägedaid asjandusi. Möödasõidul tasub seal igaljuhul vähe pidurdada ja asju näppida. Täpselt parajal kaugusel piirist, et nats jalga sirutada ja väike kohv teha. Ja turistiinfopunkt on siin ka olemas. Sealt saab täitsa eestikeelseid kaarte Läti kohta 😉 Kui jalg sirutatud ja asjad näpitud kimasime vaikselt edasi.
Turaidas kolistasime veidi mööda küla ringi, uudistasime tiigis roosasi vesiroose, turistide vahvaid autosi jne. Lõpuks sukeldusime muuseumi avarustesse. Vaatasime üle kõik vaatamisväärsused ja muuseumi. Muuseum on seal päris lahe ja väljapanekute hulgas on palju kohalikke leide, mis mul vaja muidugi kohe ära pildistada 😀 😀 Kolistasime linnuses kah, ilmselt oli enne piiskopilinnuse ehitamist samal kohal Turaida muinaslinnus, kohalike liivlaste vanema Kaupo residents, mille riialased ülestõusu kartuses 1212. aastal maha põletasid. Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale, aga umbes 65 aastat pärast Vana-Liivimaa vallutamist läks Turaida mõisnikule. Linnuse ehitamine ja kindlustuste täiendamine jätkus kuni 17. sajandini, misjärel linnused hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama. Kuni 1776. aasta tulekahjuni linnuses elati. Seejärel linnust ei taastatud, kuid mõisnik laskis linnusehoovi ehitada eluhoone. Igaljuhul tasub siin käia, põnevust ja legende jätkub igale sammule. Siin tuleb varuda terve päev kui mitte rohkem, et kõike näha. Linnused, koopad, mõisad, köisraudtee jne jne.
Kui linnus uudistatud kobisime kohalikku sööklasse sööma. See on päris äge vana nõuka stiil aga süüa saab mõistliku raha eest väga hästi. Kui see veel avatud on sada aastat hiljem siis soovitan kindlasti käia juba elamuse pärast. Kui kõhud täis käisime vaatasime Gutmani koobast. Väidetavalt olla see Baltimaade suurim koobas, ma küll kahtlen selles aga krt seda teab. Ma muidugi arvan, et meie Piusa on suurem. Siit koopa juurest on ehitatud trepp üles kaldapealsele. Seal on päris vägev ja pikk promenaad. Ma seal nats jalutasin väga pikalt ei jaksanud aga see läheb Krimuldasse välja 😉 😉
Siit koopa juurest kimasime Krimulda mõisa juurde. Luusisime seal ringi päris pikalt. Tahtsime sinna köisraudtee torni ka ronida aga see oli remondis ja sinna ei saanud kahjuks. Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu kus avaneb samuti väga ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on ka uhked kõrvalhooned – näiteks tallmeistri elamu on väga romantiline ja kaugemal pargis on puitpitsiline hoone mille algne funktsioon jäi saladuseks – võib-olla oli see külalistemaja. Ka siin Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, need on suht köisraudtee lähedal. Seega on siin oru servadel mõnekilomeetrise raadiuse sees 3 linnust, mis viitab väga kindlustatud kohale.
Tegime väikse tiiru köisraudteega. Muidu on see, et Siguldas käidud aga köisraudteed pole näinudki 😀 😀 Edasi läksime kepi parki ja sealt edasi linnusesse. Seal on mõis ja linnus ühe õue peal ja tasub samuti uudistamist. Linnuse tornist näeb ilusti teisi ümberkaudseid linnuseid kah 😉 Väidetavalt on see loss ehitatud linnuse müüridest võetud kividest. Ja oligi õhtu käes, kuna meil ööbimiskohta varem valmis vaadatud ei olnud arvasime, et võtame spontaanselt, telk oli ju kaasas 😉 Siinsamas Gutmani koopa vastas üle tee oli miski telkimisplats, käisin uurimas mis värk on.. Aga siin oli miski ulmeteema, telgi koht maksis, iga inimene telgis maksis, auto koht maksis. Odavam oleks olnud kämps võtta. Ja lõpuks me seda ka tegime sest ilm läks sitaks. Kuna homne plaan oli Ligatne ja selle ümbrus siis kimasime spontaanselt sinnapoole, ehk leiab miskit majutust. Lõpuks kuskil miskis suht suva kohas oli kämping aga mitte ühtki hinge. Valvur ütles, et neil asi nii uus, et mööbelgi pole sees. Aga täitsa tore vennike oli, ütles kus te ikka öösel enam lapsega lähete, majas üleval toas on nurgadiivan mis käib lahti saate seal ööbida. Alumisel korrusel oli mingi algeline köök kah veekeetja, pliit, mikro. Vana veel rääkis, et oleks 10 mintsa hiljem tulnud poleks siia saanud, ta oleks koju ära läinud 😀 😀 Näitas meile asjad ette küsis miski paar kümpsi ja kadus, ütles veel kui hommikul ärkate ja ära lähete lükake lihtsalt uks kinni ja kogu lugu. Noh saime siin täitsa rahulikult ära ööbida 😉
-
Türgi trip. Pamukkale Maxwell toursiga.
See oli siis meie kolmas trip mis me võtsime tänavalt Maxwell toursilt. hommikul väljasõit oli hotelli juurest kell 5. Me panime vähe pidurit kuna üks seltsimees oli õhtust saadik kadunud, leidsime vennikese Lobby baarist õndsat und panemas 😀 Lohistasime välja, kell oli juba 5.20 mõtlesime rong kindlalt läinud aga ei miskit järsku lendas miski Mersu buss ette, küsis kas me Pamukkale ja ütles, et hiljaks jäite buss läinud nüüd saate homme minna 😀 Ma siis seletan, et homme seda sõitu teil pole 😀 vana pani laksu omale vastu pead pomises midagi ja helistas kellelegi. Siis ütles, et kähku bussi ja minek, meie muidugi viuh peale ja tuld. Vana andis minna Antalya poole läbi linna vahepeal 120 punaste fooride alt pohhuilt läbi jne. Beldibi juures jõudsime bussile järgi, kobisime ruttu ringi ja minekut 😀 Giid oli miski pisike kasahhi mutt muidu teemat jagas väga hästi aga selline tiba üleolev oli. Samas ütles kohe alguses ära, et teel on enne lõunat 3 poepeatust siis on lõuna ja alles seejärel oleme kohal 3 tundi. Peale seda ühe jutiga koju, et miski 8 paiku peaks kodus tagasi olema.
Kõigepealt tegime tee ääres miskis väikses kohvikus 15 minutit pissipeatust ja siis hakkas see poeralli peale. Krt ilm oli ka suht s…. sadas hooti ja päris jahe oli. Muidugi see poodidevärk oli ikka tase omaette. Logistikageeniused töötavad seal firmas vist. Mina laseks sellise logistiku päevapealt lahti 😀 Kõigepealt kimati niikaua kui sai tagasipöörde teha riidepoe juurde. Siin kogu grupp küljeuksest sisse ja kukuti jahuma mingitest asjadest, et viitsinud kuulata ja läksime otse poodi. Üldjuhul annab neid küljeukse infosi vältida kus näidatakse sokki ja lina ning seletatakse, et näe see on sokk ja see lina. Muidugi on see infojura kasulik giididele seal jagatakse mingeid lipikuid igaühele mille siis ostu sooritades annad kassas ära. Ilmselt nende lipikute kassassejõudmise kogusest oleneb giidi “boonus”. Hoidsin sellel lipikuteemal silma peal, eks see ole see professionaalne kretinism 😀 Tahad ju teada milleks see hea on. Oli küll jah suur pood aga olles kursis Kemeri hindadega odavat seal nüüd küll midagi ei olnud. Kui tunnike oli poes aega veedetud kimas buss edasi niikaua kui sai uuesti teha tagasipöörde sihtpunkti suunas, sõitis kuni sellesama poeni kus äsja käisime ja peatus veinipoe ees 😀 😀 Seal järgmine 40 mintsa peatust 😀 Krt kohe oleks ju võinud seal ees peatuda ja üle tee jalutada aga noh Türgi värk 😀 😀 Ei viitsinud siin ka miskit jura kuulata vaid läksime otse poodi. Kui siin ka aeg veedetud kimasime veidi edasi ehetepoodi seal algas jälle seesama jura otsast peale 😀 Me läksime jälle otse ja vaatasime niisama ringi. Lõpuks oli nendest poodidest selline kopp ees, et igasugune huvi edasise vastu oli kadunud. Tripp nägi välja rohkem poe kui kultuuritripina. 3 poodi jutti on ikka liig mis liig.
Lõpuks said poed otsa ja läksime sööma. Siit juba see Pamukkale valge kivipaljand paistis. Söök on siin ekskursioonidel ikka selline rootsi laua põhine, ei midagi erilist, enamjaolt ikka riis ja kana erinevates variantides, vahel natuke kala ka. Ja igaljuhul käib jook eraldi raha eest. Kui kõhud täis kimasime lõpuks Pamukkale.
Siin giid sebis meile piletid ja lükati sisse territooriumile. Siin giid muidugi kadus viuh ära aga ennem ütles ka, et jalutate omal käel ja ta pärast bussis räägib. Ennem veel mainis, et ärge te seal vees väga solberdage ja veelvähem maitske seda. Ei pööranud sellele väga tähelepanu, sest vette minna nagunii plaani polnud. Muidugi kes ei tea siis see Pamukkale, Hierapolis ja Kleopatra bassein on kõik siinsamas ühe koha peal. Pamukkale tähendavat türgi keeles “puuvillalossi” ja asub see Menderesi jõe basseini tektooniliselt aktiivses piirkonnas. Pamukkale maapõue soe vesi sisaldab rohkesti kaltsiumvesinikkarbonaati. Kui pinnale voolanud vesi ära aurab sadestub sool kaltsiumkarbonaadina pinnale. Olenevalt asjaoludest on mõnda kohta moodustunud midagi merikarbilaadsete vannide taolist, stalagmiitjalad all; teisale otsekui riisipõlluterrassid, idamaised ornamendid külgedel; kolmandasse kohta jääpurikaid meenutavad stalaktiidid. Muidugi võttis see kõik aega aastatuhandeid.
Pamukkale allikaveel on ravitoime, see avastati juba aastatuhandeid tagasi. Ilmselt just sel põhjusel kerkis mäele ka iidne püha linn Hierapolis, mis hüljati pärast Selçuki türklaste tulekut ja mille viimasel poolsajandil välja kaevatud varemed on suhteliselt hästi alles püsinud. Tänu sellele vaatepildile on praeguses Pamukkale Köyü külast saanud pulbitsev turismikeskus, kus praegu on igas teises majas hotell 😀 😀 Luusisime seal territooriumile vähe ringi ja vaatasime nurgatagustesse. Seal oli ka eraldi miski muuseum aga lisatasu eest, ei hakanud minema. Luusisime niisama, tegelikult oli asi natuke pettumus, sest vett seal peaaegu ei ole enam ja paljand on muutunud kollaseks. Paarkümmend aastat tagasi toimunud maavärina tagajärjel jäi vee pealevool märgatavalt vähemaks. Siinseal jäi silma päris palju plasttorustikku mille kaudu vett juhiti, ei saanud pihta mis värk nendega on… Pärast giidilt küsisin mis teema on ja ülla-ülla… fuiiii… hea, et ma seal ei solberdanud ja kleopatra vanni ei trüginud. Tuleb välja, et vett poleks tänapäeval niigipalju kui seal näha oli, vaid seal on tehtud “turistimagnet” kõik vesi mis alla voolab kogutakse kokku ja lüüakse pumpadega üles tagasi ning läheb uuele ringile. Sellepärast ka neid plasttorusi seal palju. No ei kutsu vette seal kohe mitte kuidagi peale seda infot wäkkkk….. Siis ma sain küll aru sellest ekskursiooni alguses giidi tehtud vihjest.
Siin see trööstitu ja kuivanud paljand siis on. Reklaamide pildid ei vasta sugugi tegelikkusele. Ja ilmselt kui siin poleks aretatud seda vee kogumise ja tagasi pumpamise teemat oleks see turistikas juba suht otsas omadega.
Väike video kah sellest “Puuvillalossist”
Panustasime rohkem nendele varematele, kolme tunniga teeb tiiru peale küll seal territooriumil, meil läks tiiru tegemiseks 2 tundi ainult. Mingites varemetes nägime ka peitu pugenud sisalikku, oli päris suur teine. Amfiteater nägi ka päris muljetavaldav välja. Kahju, et meile selliseid omalajal teha ei saanud sita kliima tõttu.
Luusisime ringi veel aia taga mätta otsas. Sealt oli päris hea vaade ümbrusele. See ikka tõeline turistikas, parkla oli servani busse täis 😀 😀 Siin mätta otsas oli kah üks pisike sisalik. Luusisime seal parkla ümbruses veel ringi eesmärgiga aega parajaks teha. Tegelikult kui parklast otse üles minna saad territooriumile ilma piletita, pole mingit aeda olemaski. Muidugi need nõlvad on seal ägedad, meie arheoloogid oleks seal ilmselt sillas 😀 😀 savinõukilde vedeleb igal sammul ilmselt ka muud kui otsida, ega ilmaasjata ei öelnud Demre-Myra-Kekova ekskursiooni giid, et igal türklasel on kodus metalliotsija 😀 😀 Paari kilpkonna nägime kah.
Lõpuks oli aeg käes ja kobisime bussi, algas kojusõit. Kodusõidu esimese tunni oli giid vait, lasi rahval puhata. Peale pissipeatust rääkis üsna põhjalikult kohalikust eluolust, kuidas abiellumine siinsete tavade järgi käib jne jne. Päris palju inffi sai. Tagasiteel oli muidugi paarimintsane peatus ka seal riidepoe juures, poest jooksis miski tibi rahapakiga ja andis selle giidile. Seejärel sõit jätkus kodupoole ja juba 20.15 olime hotellis. Sellest Pamukkale tripist on Ziilu kirjutanud ühes eelnevas jutus. Nüüd saate võrrelda kahte erinevat sõitu. Kas tänavalt odav või reisikorraldajalt kallim. Eks see ole nii ja naa… Aga ma pigem rendiks auto ja käiks omalkäel jäävad ära need nüridad “ajaveetmiskohad” poodide näol. Aga kokkuvõtvalt kannatas käia küll kuna giid oli teadmiste kohalt väga asjalik, see natuke kompenseeris.
-
Laikmaa ja Läänemaa
Ükspäev sai mingit lastegruppi veetud mööda Läänemaad. Sealne lastetrip on tavaliselt suht ühte tüüpi. Laikmaa muuseum, Noarootsi ja Rooslepa. Nii toimis asi ka seekord. Kõigepealt Laikmaa muuseum. Laikmaa oli Eesti kunstiajaloo üks kirevamaid isiksusi, tuntud kui portretist ja maastikumaalija, kelle lemmiktehnikaks kujunes pastell. Tammiku talu maadel alustas kunstnik oma kodu rajamist 1917. aastal, mis päädis 1932. aastal Tallinnas ateljeekooli sulgemise ja Taeblasse kolimisega. Selleks ajaks oli valminud Eestis ainulaadne rahvusromantilises stiilis kunstniku maja.
1960. aastal avatud majamuuseumis asuvad kunstniku ateljee, töö- ja eluruumid. Kaunis park ja kunstniku viimne puhkepaik on talukompleksi lahutamatu osa. Iseenesest huvitav kohake, tasub vaatamist küll.Kui muuseum uuritud kimasime edasi Noarootsi kirikusse. Kirik rajati ühelöövilise kodakirikuna arvatavasti 13.-14. sajandil. Kirik oli algselt praegusest pisut madalam, ilma tornita ning täitis keskajal ka kindluskiriku ülesandeid. Liivi sõjas sai kirik tõenäoliselt kannatada ning rahvajutu järgi hoidnud poolakad seal oma hobuseid. 17. sajandil kirik taastati. 19. sajandi teisel poolel toimus kiriku põhjalik ümberehitus, mille käigus kõrgendati selle müüre, ehitati torn ning korrastati katus, altar, kantsel ja pingid. Viimane suurem remont toimus 1988. a. 1999. a. korrastati orel.
Kirikus asuvad kiviraidur Joachim Winteri 1628. aastal loodud ristimisvaagen ning epitaaf pastor Martin Winterile 1630. aastast. 1870.-tel aastatel Noarootsis töötanud misjonär T. E. Thoreni mälestustahvel ning Rootsi kroonprints Gustav Adolfi ja kuningas Karl XVI Gustavi allkirjadega kivid. Kiriku kantsel ja altar on 17. sajandist, altarimaali autor on teadmata.
Lühtrid pärinevad 18. sajandist Riguldi mõisa kingitusena.
Kirikus on 500 istekohta.Kui kirik ja surnuaed tudeeritud kimasime Rooslepa kabeli juurde, seda kabelit on esmakordselt mainitud 1627. aastal, praegune kivihoone valmis 1834. a. Kabel lagunes 1970.-tel aastatel ning selle varemed korrastati koos surnuaiaga 1990.-1991. a. Kabelis oli 425 istekohta.
Rooslepa kalmistul asuvad Taube’de perekonna matusepaik, eestirootsi luuletaja Mats Ekmani (1865-1934) haud ning Teises Maailmasõjas hukkunud Riguldi elanike mälestuskivi.
1932. aastal külastas Rooslepa kabelit Rootsi kroonprints Gustav Adolf. -
Peterhof
Piiteris sõbral külas olles tuleb ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Ühistransport on ikka Piiteris ulmehea. Hüppasime marsasse ja tuld, pilet 50 rutsi. Kohapeal luusisime veidi ülemises pargis mis on tasuta, alumine park on tasulise sissepääsuga. Sõber võttis kohaliku piletid ja juba olimegi alumises pargis. Luusisime pargis, käisime ka sealses vasakus osas mis oli remondis aga peatselt tehakse lahti. Kui piisavalt luusitud mõtlesime, et tagasi Piiterisse lähme Meteoriga.
Lonkisime promenaadi mööda sadamasse. Jõudsime täpselt õigeks ajaks, Meteor just sildus. Kobisime peale, pilet oli 900 rutsi. Kui rahvas peal anti otsad ja tuld piiteri poole. Krt polnudki varem sellise riistaga sõitnud…. Aga sõlmi tegi see riistapuu ikka uhkelt 😀 Veitsa ajaga olime juba keset Piiterit.
Piiteris läksime jänesesaarele. Tegime vähe aega parajaks. Viskasime jänesele münti ja uudistasime äsja lõppenud liivakujude festivali töid. Eestlaste töö oli kah täitsa olemas 😉
Kui jänesesaar kah inspekteeritud tiksusime vaikselt läbi pargi Smolnõi poole. Smolnõis Vovkat ei näinud ja panime edasi. Vahepeal jäi teele vägev malmsild ja olimegi lõpuks hotellis
-
Wittenstein ajakeskus.
Otsustasime veel enne Ziilu lahkumist külastada Paide linnust kah. Seal töötab vahva ajamasin ja lubati ka ajastukohaseid toite 😉
Esimesel korrusel oli vähe vikuaega ja lühike kino eesti ajaloost. Nurgas seisis ilmselt Eesti ainuke “ruunikivi”, abiks ikka 😀
Edasi siit sai ajamasinaga läbi erinevate korruste, igal korrusel oli oma ajastu. Krt rebisin ühe ukse lahti, seal taga oli miski vennike danskeril istumas 😀 Kukkus kohe rämedalt sõimama ja rahvusvahelisi käemärke näitama 😀 😀
Vabariigiaegsel näitusekorrusel oli hullult erinevaid pilte ja jalgratas mille pakikal orad püsti… Huvitav milleks need küll seal olid. Eks kogu see näitus seal väikse huumoriga läbi Eesti ajaloo.
Viimasele korrusele oli kohvik tehtud. Päris lahe oli seal ringi käia ja akendest ümbrust vaadata. Mõtlesime proovida ka ajastukohaseid toite. Tellisin siis muinasaegse põdraliha peekoni täidisega ja kuningateaegse kaerakile. Miskipärast oli neisse suratud hullult astelpaju mis ei teinud sugugi neid roogi heaks vaid pigem tapsid kõik muud maitsed. Tavaliselt kui restoranis on liha väga piprane siis on see hakanud juba roiskuma ja pipar varjab vähe 😀 😀 Aga miks siin astelpaju???? Põdraliha iseenesest oli enamvähem kui poleks olnud astelpaju aga kaerakile kriitikat ei kannata olen ikka kõvasti paremat saanud. Ziilu võttis omale tsaariaegse nõgesekreemiga täidetud kanafilee, seal kah astelpaju aga õnneks seal ei tapnud see hullult maitset ära. Magustoiduks võttis vabariigiaegse rukkileivavahu, see kannatas täitsa normaalselt süüa.
Paidest edasi kimasime kodupoole Kuimetsa kaudu. Kuimetsas uurisime vähe kohalikku karstiala, soovitan käia kui keegi pole seal veel käinud. Päris huvitav kohake. Ilusti parkla, kemps ja katusealune piknikuks olemas.