• Tripid

    Kiluvarastele külla vol.2

    19. okt. 2019 /

    Lõpuks jõudsime üle piiri kiluvaraste juurde, sihtpunktiks oli Sigulda. Esimese kiire peatuse tegime Strenši hullumaja juures 😀 😀 Mitte muidugi hullumaja pärast vaid seal taga on päris omapärane veetorn. Edasi kimades põikasime korra sisse miski suvalise kiriku juurde, isegi tuppa lasti. Siit edasi on enne Siguldat tee ääres päris huvitav kohake nimega “Ezerini” kus miski kunstnik teeb kividest ja metallist päris ägedaid asjandusi. Möödasõidul tasub seal igaljuhul vähe pidurdada ja asju näppida. Täpselt parajal kaugusel piirist, et nats jalga sirutada ja väike kohv teha. Ja turistiinfopunkt on siin ka olemas. Sealt saab täitsa eestikeelseid kaarte Läti kohta 😉 Kui jalg sirutatud ja asjad näpitud kimasime vaikselt edasi.

    Turaidas kolistasime veidi mööda küla ringi, uudistasime tiigis roosasi vesiroose, turistide vahvaid autosi jne. Lõpuks sukeldusime muuseumi avarustesse. Vaatasime üle kõik vaatamisväärsused ja muuseumi. Muuseum on seal päris lahe ja väljapanekute hulgas on palju kohalikke leide, mis mul vaja muidugi kohe ära pildistada 😀 😀 Kolistasime linnuses kah, ilmselt oli enne piiskopilinnuse ehitamist samal kohal Turaida muinaslinnus, kohalike liivlaste vanema Kaupo residents, mille riialased ülestõusu kartuses 1212. aastal maha põletasid. Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale, aga umbes 65 aastat pärast Vana-Liivimaa vallutamist läks Turaida mõisnikule. Linnuse ehitamine ja kindlustuste täiendamine jätkus kuni 17. sajandini, misjärel linnused hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama. Kuni 1776. aasta tulekahjuni linnuses elati. Seejärel linnust ei taastatud, kuid mõisnik laskis linnusehoovi ehitada eluhoone. Igaljuhul tasub siin käia, põnevust ja legende jätkub igale sammule. Siin tuleb varuda terve päev kui mitte rohkem, et kõike näha. Linnused, koopad, mõisad, köisraudtee jne jne.

    Kui linnus uudistatud kobisime kohalikku sööklasse sööma. See on päris äge vana nõuka stiil aga süüa saab mõistliku raha eest väga hästi. Kui see veel avatud on sada aastat hiljem siis soovitan kindlasti käia juba elamuse pärast. Kui kõhud täis käisime vaatasime Gutmani koobast. Väidetavalt olla see Baltimaade suurim koobas, ma küll kahtlen selles aga krt seda teab. Ma muidugi arvan, et meie Piusa on suurem. Siit koopa juurest on ehitatud trepp üles kaldapealsele. Seal on päris vägev ja pikk promenaad. Ma seal nats jalutasin väga pikalt ei jaksanud aga see läheb Krimuldasse välja 😉 😉

    Siit koopa juurest kimasime Krimulda mõisa juurde. Luusisime seal ringi päris pikalt. Tahtsime sinna köisraudtee torni ka ronida aga see oli remondis ja sinna ei saanud kahjuks. Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu kus avaneb samuti väga ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on ka uhked kõrvalhooned – näiteks tallmeistri elamu on väga romantiline ja kaugemal pargis on puitpitsiline hoone mille algne funktsioon jäi saladuseks – võib-olla oli see külalistemaja. Ka siin Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, need on suht köisraudtee lähedal. Seega on siin oru servadel mõnekilomeetrise raadiuse sees 3 linnust, mis viitab väga kindlustatud kohale.

    Tegime väikse tiiru köisraudteega. Muidu on see, et Siguldas käidud aga köisraudteed pole näinudki 😀 😀 Edasi läksime kepi parki ja sealt edasi linnusesse. Seal on mõis ja linnus ühe õue peal ja tasub samuti uudistamist. Linnuse tornist näeb ilusti teisi ümberkaudseid linnuseid kah 😉 Väidetavalt on see loss ehitatud linnuse müüridest võetud kividest. Ja oligi õhtu käes, kuna meil ööbimiskohta varem valmis vaadatud ei olnud arvasime, et võtame spontaanselt, telk oli ju kaasas 😉 Siinsamas Gutmani koopa vastas üle tee oli miski telkimisplats, käisin uurimas mis värk on.. Aga siin oli miski ulmeteema, telgi koht maksis, iga inimene telgis maksis, auto koht maksis. Odavam oleks olnud kämps võtta. Ja lõpuks me seda ka tegime sest ilm läks sitaks. Kuna homne plaan oli Ligatne ja selle ümbrus siis kimasime spontaanselt sinnapoole, ehk leiab miskit majutust. Lõpuks kuskil miskis suht suva kohas oli kämping aga mitte ühtki hinge. Valvur ütles, et neil asi nii uus, et mööbelgi pole sees. Aga täitsa tore vennike oli, ütles kus te ikka öösel enam lapsega lähete, majas üleval toas on nurgadiivan mis käib lahti saate seal ööbida. Alumisel korrusel oli mingi algeline köök kah veekeetja, pliit, mikro. Vana veel rääkis, et oleks 10 mintsa hiljem tulnud poleks siia saanud, ta oleks koju ära läinud 😀 😀 Näitas meile asjad ette küsis miski paar kümpsi ja kadus, ütles veel kui hommikul ärkate ja ära lähete lükake lihtsalt uks kinni ja kogu lugu. Noh saime siin täitsa rahulikult ära ööbida 😉

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Pamukkale Maxwell toursiga.

    27. sept. 2019 /

    See oli siis meie kolmas trip mis me võtsime tänavalt Maxwell toursilt. hommikul väljasõit oli hotelli juurest kell 5. Me panime vähe pidurit kuna üks seltsimees oli õhtust saadik kadunud, leidsime vennikese Lobby baarist õndsat und panemas 😀 Lohistasime välja, kell oli juba 5.20 mõtlesime rong kindlalt läinud aga ei miskit järsku lendas miski Mersu buss ette, küsis kas me Pamukkale ja ütles, et hiljaks jäite buss läinud nüüd saate homme minna 😀 Ma siis seletan, et homme seda sõitu teil pole 😀 vana pani laksu omale vastu pead pomises midagi ja helistas kellelegi. Siis ütles, et kähku bussi ja minek, meie muidugi viuh peale ja tuld. Vana andis minna Antalya poole läbi linna vahepeal 120 punaste fooride alt pohhuilt läbi jne. Beldibi juures jõudsime bussile järgi, kobisime ruttu ringi ja minekut 😀 Giid oli miski pisike kasahhi mutt muidu teemat jagas väga hästi aga selline tiba üleolev oli. Samas ütles kohe alguses ära, et teel on enne lõunat 3 poepeatust siis on lõuna ja alles seejärel oleme kohal 3 tundi. Peale seda ühe jutiga koju, et miski 8 paiku peaks kodus tagasi olema. Kõigepealt tegime tee ääres miskis väikses kohvikus 15 minutit pissipeatust ja siis hakkas see poeralli peale. Krt ilm oli ka suht s…. sadas hooti ja päris jahe oli. Muidugi see poodidevärk oli ikka tase omaette. Logistikageeniused töötavad seal firmas vist. Mina laseks sellise logistiku päevapealt lahti 😀 Kõigepealt kimati niikaua kui sai tagasipöörde teha riidepoe juurde. Siin kogu grupp küljeuksest sisse ja kukuti jahuma mingitest asjadest, et viitsinud kuulata ja läksime otse poodi. Üldjuhul annab neid küljeukse infosi vältida kus näidatakse sokki ja lina ning seletatakse, et näe see on sokk ja see lina. Muidugi on see infojura kasulik giididele seal jagatakse mingeid lipikuid igaühele mille siis ostu sooritades annad kassas ära. Ilmselt nende lipikute kassassejõudmise kogusest oleneb giidi “boonus”. Hoidsin sellel lipikuteemal silma peal, eks see ole see professionaalne kretinism 😀 Tahad ju teada milleks see hea on. Oli küll jah suur pood aga olles kursis Kemeri hindadega odavat seal nüüd küll midagi ei olnud. Kui tunnike oli poes aega veedetud kimas buss edasi niikaua kui sai uuesti teha tagasipöörde sihtpunkti suunas, sõitis kuni sellesama poeni kus äsja käisime ja peatus veinipoe ees 😀 😀 Seal järgmine 40 mintsa peatust 😀 Krt kohe oleks ju võinud seal ees peatuda ja üle tee jalutada aga noh Türgi värk 😀 😀 Ei viitsinud siin ka miskit jura kuulata vaid läksime otse poodi. Kui siin ka aeg veedetud kimasime veidi edasi ehetepoodi seal algas jälle seesama jura otsast peale 😀 Me läksime jälle otse ja vaatasime niisama ringi. Lõpuks oli nendest poodidest selline kopp ees, et igasugune huvi edasise vastu oli kadunud. Tripp nägi välja rohkem poe kui kultuuritripina. 3 poodi jutti on ikka liig mis liig.

    Lõpuks said poed otsa ja läksime sööma. Siit juba see Pamukkale valge kivipaljand paistis. Söök on siin ekskursioonidel ikka selline rootsi laua põhine, ei midagi erilist, enamjaolt ikka riis ja kana erinevates variantides, vahel natuke kala ka. Ja igaljuhul käib jook eraldi raha eest. Kui kõhud täis kimasime lõpuks Pamukkale.

    Siin giid sebis meile piletid ja lükati sisse territooriumile. Siin giid muidugi kadus viuh ära aga ennem ütles ka, et jalutate omal käel ja ta pärast bussis räägib. Ennem veel mainis, et ärge te seal vees väga solberdage ja veelvähem maitske seda. Ei pööranud sellele väga tähelepanu, sest vette minna nagunii plaani polnud. Muidugi kes ei tea siis see Pamukkale, Hierapolis ja Kleopatra bassein on kõik siinsamas ühe koha peal. Pamukkale tähendavat türgi keeles “puuvillalossi” ja asub see Menderesi jõe basseini tektooniliselt aktiivses piirkonnas. Pamukkale maapõue soe vesi sisaldab rohkesti kaltsiumvesinikkarbonaati. Kui pinnale voolanud vesi ära aurab sadestub sool kaltsiumkarbonaadina pinnale. Olenevalt asjaoludest on mõnda kohta moodustunud midagi merikarbilaadsete vannide taolist, stalagmiitjalad all; teisale otsekui riisipõlluterrassid, idamaised ornamendid külgedel; kolmandasse kohta jääpurikaid meenutavad stalaktiidid. Muidugi võttis see kõik aega aastatuhandeid. Pamukkale allikaveel on ravitoime, see avastati juba aastatuhandeid tagasi. Ilmselt just sel põhjusel kerkis mäele ka iidne püha linn Hierapolis, mis hüljati pärast Selçuki türklaste tulekut ja mille viimasel poolsajandil välja kaevatud varemed on suhteliselt hästi alles püsinud. Tänu sellele vaatepildile on praeguses Pamukkale Köyü külast saanud pulbitsev turismikeskus, kus praegu on igas teises majas hotell 😀 😀 Luusisime seal territooriumile vähe ringi ja vaatasime nurgatagustesse. Seal oli ka eraldi miski muuseum aga lisatasu eest, ei hakanud minema. Luusisime niisama, tegelikult oli asi natuke pettumus, sest vett seal peaaegu ei ole enam ja paljand on muutunud kollaseks. Paarkümmend aastat tagasi toimunud maavärina tagajärjel jäi vee pealevool märgatavalt vähemaks. Siinseal jäi silma päris palju plasttorustikku mille kaudu vett juhiti, ei saanud pihta mis värk nendega on… Pärast giidilt küsisin mis teema on ja ülla-ülla… fuiiii… hea, et ma seal ei solberdanud ja kleopatra vanni ei trüginud. Tuleb välja, et vett poleks tänapäeval niigipalju kui seal näha oli, vaid seal on tehtud “turistimagnet” kõik vesi mis alla voolab kogutakse kokku ja lüüakse pumpadega üles tagasi ning läheb uuele ringile. Sellepärast ka neid plasttorusi seal palju. No ei kutsu vette seal kohe mitte kuidagi peale seda infot wäkkkk….. Siis ma sain küll aru sellest ekskursiooni alguses giidi tehtud vihjest.

    Siin see trööstitu ja kuivanud paljand siis on. Reklaamide pildid ei vasta sugugi tegelikkusele. Ja ilmselt kui siin poleks aretatud seda vee kogumise ja tagasi pumpamise teemat oleks see turistikas juba suht otsas omadega.

    Väike video kah sellest “Puuvillalossist”

    Panustasime rohkem nendele varematele, kolme tunniga teeb tiiru peale küll seal territooriumil, meil läks tiiru tegemiseks 2 tundi ainult. Mingites varemetes nägime ka peitu pugenud sisalikku, oli päris suur teine. Amfiteater nägi ka päris muljetavaldav välja. Kahju, et meile selliseid omalajal teha ei saanud sita kliima tõttu.

    Luusisime ringi veel aia taga mätta otsas. Sealt oli päris hea vaade ümbrusele. See ikka tõeline turistikas, parkla oli servani busse täis 😀 😀 Siin mätta otsas oli kah üks pisike sisalik. Luusisime seal parkla ümbruses veel ringi eesmärgiga aega parajaks teha. Tegelikult kui parklast otse üles minna saad territooriumile ilma piletita, pole mingit aeda olemaski. Muidugi need nõlvad on seal ägedad, meie arheoloogid oleks seal ilmselt sillas 😀 😀 savinõukilde vedeleb igal sammul ilmselt ka muud kui otsida, ega ilmaasjata ei öelnud Demre-Myra-Kekova ekskursiooni giid, et igal türklasel on kodus metalliotsija 😀 😀 Paari kilpkonna nägime kah. Lõpuks oli aeg käes ja kobisime bussi, algas kojusõit. Kodusõidu esimese tunni oli giid vait, lasi rahval puhata. Peale pissipeatust rääkis üsna põhjalikult kohalikust eluolust, kuidas abiellumine siinsete tavade järgi käib jne jne. Päris palju inffi sai. Tagasiteel oli muidugi paarimintsane peatus ka seal riidepoe juures, poest jooksis miski tibi rahapakiga ja andis selle giidile. Seejärel sõit jätkus kodupoole ja juba 20.15 olime hotellis. Sellest Pamukkale tripist on Ziilu kirjutanud ühes eelnevas jutus. Nüüd saate võrrelda kahte erinevat sõitu. Kas tänavalt odav või reisikorraldajalt kallim. Eks see ole nii ja naa… Aga ma pigem rendiks auto ja käiks omalkäel jäävad ära need nüridad “ajaveetmiskohad” poodide näol. Aga kokkuvõtvalt kannatas käia küll kuna giid oli teadmiste kohalt väga asjalik, see natuke kompenseeris.

    loe edasi
  • Tripid

    Laikmaa ja Läänemaa

    15. sept. 2019 /

    Ükspäev sai mingit lastegruppi veetud mööda Läänemaad. Sealne lastetrip on tavaliselt suht ühte tüüpi. Laikmaa muuseum, Noarootsi ja Rooslepa. Nii toimis asi ka seekord. Kõigepealt Laikmaa muuseum. Laikmaa oli Eesti kunstiajaloo üks kirevamaid isiksusi, tuntud kui portretist ja maastikumaalija, kelle lemmiktehnikaks kujunes pastell. Tammiku talu maadel alustas kunstnik oma kodu rajamist 1917. aastal, mis päädis 1932. aastal Tallinnas ateljeekooli sulgemise ja Taeblasse kolimisega. Selleks ajaks oli valminud Eestis ainulaadne rahvusromantilises stiilis kunstniku maja.
    1960. aastal avatud majamuuseumis asuvad kunstniku ateljee, töö- ja eluruumid. Kaunis park ja kunstniku viimne puhkepaik on talukompleksi lahutamatu osa. Iseenesest huvitav kohake, tasub vaatamist küll.

    Kui muuseum uuritud kimasime edasi Noarootsi kirikusse. Kirik rajati ühelöövilise kodakirikuna arvatavasti 13.-14. sajandil. Kirik oli algselt praegusest pisut madalam, ilma tornita ning täitis keskajal ka kindluskiriku ülesandeid. Liivi sõjas sai kirik tõenäoliselt kannatada ning rahvajutu järgi hoidnud poolakad seal oma hobuseid. 17. sajandil kirik taastati. 19. sajandi teisel poolel toimus kiriku põhjalik ümberehitus, mille käigus kõrgendati selle müüre, ehitati torn ning korrastati katus, altar, kantsel ja pingid. Viimane suurem remont toimus 1988. a. 1999. a. korrastati orel.
    Kirikus asuvad kiviraidur Joachim Winteri 1628. aastal loodud ristimisvaagen ning epitaaf pastor Martin Winterile 1630. aastast. 1870.-tel aastatel Noarootsis töötanud misjonär T. E. Thoreni mälestustahvel ning Rootsi kroonprints Gustav Adolfi ja kuningas Karl XVI Gustavi allkirjadega kivid. Kiriku kantsel ja altar on 17. sajandist, altarimaali autor on teadmata.
    Lühtrid pärinevad 18. sajandist Riguldi mõisa kingitusena.
    Kirikus on 500 istekohta.

    Kui kirik ja surnuaed tudeeritud kimasime Rooslepa kabeli juurde, seda kabelit on esmakordselt mainitud 1627. aastal, praegune kivihoone valmis 1834. a. Kabel lagunes 1970.-tel aastatel ning selle varemed korrastati koos surnuaiaga 1990.-1991. a. Kabelis oli 425 istekohta.
    Rooslepa kalmistul asuvad Taube’de perekonna matusepaik, eestirootsi luuletaja Mats Ekmani (1865-1934) haud ning Teises Maailmasõjas hukkunud Riguldi elanike mälestuskivi.
    1932. aastal külastas Rooslepa kabelit Rootsi kroonprints Gustav Adolf.

    loe edasi
  • Tripid

    Peterhof

    7. sept. 2019 /

    Piiteris sõbral külas olles tuleb ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Ühistransport on ikka Piiteris ulmehea. Hüppasime marsasse ja tuld, pilet 50 rutsi. Kohapeal luusisime veidi ülemises pargis mis on tasuta, alumine park on tasulise sissepääsuga. Sõber võttis kohaliku piletid ja juba olimegi alumises pargis. Luusisime pargis, käisime ka sealses vasakus osas mis oli remondis aga peatselt tehakse lahti. Kui piisavalt luusitud mõtlesime, et tagasi Piiterisse lähme Meteoriga.

    Lonkisime promenaadi mööda sadamasse. Jõudsime täpselt õigeks ajaks, Meteor just sildus. Kobisime peale, pilet oli 900 rutsi. Kui rahvas peal anti otsad ja tuld piiteri poole. Krt polnudki varem sellise riistaga sõitnud…. Aga sõlmi tegi see riistapuu ikka uhkelt 😀 Veitsa ajaga olime juba keset Piiterit.

    Piiteris läksime jänesesaarele. Tegime vähe aega parajaks. Viskasime jänesele münti ja uudistasime äsja lõppenud liivakujude festivali töid. Eestlaste töö oli kah täitsa olemas 😉

    Kui jänesesaar kah inspekteeritud tiksusime vaikselt läbi pargi Smolnõi poole. Smolnõis Vovkat ei näinud ja panime edasi. Vahepeal jäi teele vägev malmsild ja olimegi lõpuks hotellis

    loe edasi
  • Tsill

    Wittenstein ajakeskus.

    30. aug. 2019 /

    Otsustasime veel enne ziilu lahkumist külastada Paide linnust kah. Seal töötab vahva ajamasin ja lubati ka ajastukohaseid toite 😉

    Esimesel korrusel oli vähe vikuaega ja lühike kino eesti ajaloost. Nurgas seisis ilmselt Eesti ainuke “ruunikivi”, abiks ikka 😀

    Edasi siit sai ajamasinaga läbi erinevate korruste, igal korrusel oli oma ajastu. Krt rebisin ühe ukse lahti, seal taga oli miski vennike danskeril istumas 😀 Kukkus kohe rämedalt sõimama ja rahvusvahelisi käemärke näitama 😀 😀

    Vabariigiaegsel näitusekorrusel oli hullult erinevaid pilte ja jalgratas mille pakikal orad püsti… Huvitav milleks need küll seal olid. Eks kogu see näitus seal väikse huumoriga läbi Eesti ajaloo.

    Viimasele korrusele oli kohvik tehtud. Päris lahe oli seal ringi käia ja akendest ümbrust vaadata. Mõtlesime proovida ka ajastukohaseid toite. Tellisin siis muinasaegse põdraliha peekoni täidisega ja kuningateaegse kaerakile. Miskipärast oli neisse suratud hullult astelpaju mis ei teinud sugugi neid roogi heaks vaid pigem tapsid kõik muud maitsed. Tavaliselt kui restoranis on liha väga piprane siis on see hakanud juba roiskuma ja pipar varjab vähe 😀 😀 Aga miks siin astelpaju???? Põdraliha iseenesest oli enamvähem kui poleks olnud astelpaju aga kaerakile kriitikat ei kannata olen ikka kõvasti paremat saanud. Ziilu võttis omale tsaariaegse nõgesekreemiga täidetud kanafilee, seal kah astelpaju aga õnneks seal ei tapnud see hullult maitset ära. Magustoiduks võttis vabariigiaegse rukkileivavahu, see kannatas täitsa normaalselt süüa.

    Paidest edasi kimasime kodupoole Kuimetsa kaudu. Kuimetsas uurisime vähe kohalikku karstiala, soovitan käia kui keegi pole seal veel käinud. Päris huvitav kohake. Ilusti parkla, kemps ja katusealune piknikuks olemas.

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Hiiumaa

    27. aug. 2019 /

    Jätkasime vahepeal poolikuks jäänud trippi. Kuna seekord ka ei õnnestunud Vormsile saada otsustasime Hiiumaale minna 😀 Tegime Haapsalus vähe aega parajaks. Linnas luusida ei viitsinud jube vihmane oli. Hüppasin kiirelt läbi Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumist. Pilet oli 4 € ja sellega sai uudistada mõlemat muuseumi. Üks nimelt ühes jaama otsas teine teises 😀 Kuna väga pikalt aega ei olnud piirdusin ainult side poolega. Iseenesest tasus käia ja uurida, päris põnev teine 😉 Siit edasi kimasime otse praamile.

    Hiiumaal esimese sissepõike tegime Suuremõisa lossi juurde. Millal mõis asutati ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool, lasteaed jne. Sisse me siia ei saanud, tegime tiiru territooriumil ning ümbruses ja liikusime edasi.

    Otsustasime liikuda mööda rannikut niipalju kui saab. Järgmine peatus oli Kallaste pangal, see on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand. Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest ja muudest mereselgrootutest moodustunud riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike. Muistendi järgi olla Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😉

    Siit edasi tiksusime Suursadama poole. Teel sinna piilusime mingisse tuulikusse ja ka Kuri kiriku varemete juurde põikasime sisse. Raudkividest pühakoda valmis aastatel 1888-1891. Koos pühakojaga ehitati Kuri külla õigeusukiriku koolimaja ja elamu preestrile. Tol ajal Vene Tsaaririigi toel valminud koolid, kuhu võeti õppima ka õigeusku mittekuuluvaid lapsi, andsid hea panuse lihtrahva haridusele. Nendest koolidest arenesid lõpuks nelja-aastased (neljaklassilised) kihelkonnakoolid. Õpetajateks olid köstrid, kes abistasid ühtlasi ka preestrit jumalateenistuse toimetamisel. Veel aastal 1999 tegutses endises õigeusukiriku koolimajas Kuri algkool. Siin põõsastes oli hullult viinamäetigusi miskipärast.

    Lõpuks jõudsime Suursadamasse, luusisime vähe ringi ja tegime Ungru kohvikus väikse kohvi. Ilm läks ka vaikselt aina ilusamaks. Vihm oli järgi jäänud ja päike väljas. Tiba tuuline oli ainult. Kuna kell hakkas juba sada saama mõtlesime kus ööbida. Uurisime ühte RMK kohta aga seal oli hullult rahvast ja ei mahtunud kuskile.

    Kimasime tiba edasi ja järgmine RMK koht Luidjal oli täitsa tühi. Kobisime kohe kotile ära. Hommikul mõtlesime kust kohvi saaks. Tuli välja, et siinsamas läheduses olev kohvik oli juba talveunne läinud. Egas midagi kimasime Kärdlasse 😀 😀 Viigris kiire kohv ja edasi. Põikasime sisse ristimäele ja tegime oma ristid kah 😉 Selle koha kohta liigub palju legende, nendest saab lugeda siit.

    Edasi külastasime kohalikku militaarmuuseumi. Ei teadnudki, et 1944 filmi rekvisiitidest tankid on siia toodud. Krt eemalt näevad üsna ehedad välja 😉 Muuseum iseenesest on väga lahe ja kindlasti soovitan külastada.

    Kui muuseum uuritud külastasime põgusalt samas läheduses olevaid vene sõjaväe militaarrajatisi rabas. Kahju muidugi, et need tiba laokile jäänud. Kui aastaid tagasi olid infotahvlid ilusti olemas siis nüüd olid ainult tühjad raamid järgi. Käisime Tahkuna tuletorni juures kah aga üles turnida ei viitsinud. Tegime jalamil väikse kohvi, vaatasime Estonia mälestusmärki ja kimasime edasi Eiffelit vaatama.

    Üks pull kohake. Mõned aastad tagasi oli veel tasuta aga nüüd tuleb mõned eurtsid välja käia. Aga tasub vaatamist igaljuhul kui Pariisi minna ei saa 😉 Põnevust jätkub siin nii noortele kui vanadele. Ziilu julges isegi latva ronida 😉

    Edasi hakkas meil jälle aeg tuhara piirkonda taguma, tahtsime õhtuse praamiga mandrile tagasi saada. Kiire kõrvalpõige veel Reigi kiriku juurde ja paari RMK kohta. Tänaseni tegutseva, kuid Jeesusele pühendatud kivikiriku laskis ehitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811) oma vabasurma läinud poja Otto Dietrich Gustavi mälestuseks. Kirik õnnistati 24. augustil 1802. aastal. Põikasime sisse Palli RMK kohale, huvitaval kombel oli see täis välismaalasi, käisime korra rannas tuuldumas. Päris palju millimallikaid hulpis siin, mõni neist päris suur. Siit turnisime läbi metsa edasi kuni kalurikoja metsaonnini. Kurrrrja küll, see oli ikka väga äge kohake ja järgmine kord kui Hiiumaale satun katsun seal ööbida.

    Siit edasi kiiruga veel Ristna kaitserajatisi uurima. Turnisime üles ka kohalikku nõukaaegsesse tulejuhtimistorni, see on elamus omaette, isegi Ziilu turnis üles peale väikest vastupunnimist 😀 Sealt avaneb ümbrusele ikka muljetavaldav vaade. Samas läheduses on ka vene sõjaväe poolt ehitatud kortermaja, see on juba korralikult metsa kasvanud kuid üllatuslikult pole seal sees midagi väga lõhutud. See näeb välja nagu meie oma kohalik Tsernobõl. Ja oligi aeg praamile kimada. Tegime kiire peatuse veel merekaubamaja juures. Seda soovitan kah külastada, seal näeb mida kõike meri kaldale on toonud sealkandis.

    loe edasi
  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Läänemaa

    26. aug. 2019 /

    Üks väike trip Türgi tripi tasaarvelduseks 😉 Oli plaanitud küll pikemalt aga nagu ikka kui kaua plaanid siis tuleb midagi vahele. Vaatasime neid kohti mida polnud ise ka sada aastat külastanud. Esimese kõrvalpõike tegime Kloogale. Raudteeülesõidul oli lahe silt “foorid ei tööta” aga foore ei olnudki 😀 😀 Kloogal eriti midagi muutunud ei olnud, ikka selline pisike küla äärmusest äärmusesse. Näed nii räämas kui ka korralikult renoveerituid barakke. Kortermajad on enamjaolt ikka korda tehtud. Ohvitseride maja seisis ikka õnnetult räämas ja tühjana.

    Kloogalt edasi kimasime samas läheduses oleva koonduslaagri asupaika. Viimati käisin seal siis kui seal oli metsa sees üks mälestusmärk ainult püsti. Väidetavalt olla koonduslaager rajatud vene vägedest maha jäänud sõjaväebaasi, mille hooneid sai ära kasutada laagri administratsiooni ja valvurite majutamiseks. Laagris olla olnud umbes 3000 juudi meest ja naist Leedu ja Läti kindralkomissariaatidest, erinevatest getodest jne. Mees- ja naisvangide osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid Saksa SS-üksused ja Saksa Korrapolitseile allunud Eesti 287. Politsei Vahipataljoni 3. rood. Kui Aadu meestel asi seal hapuks läks tapeti sealsed vangid enamjaolt, mõnel olevat õnnestunud isegi ellu jääda. Nüüd oli siia püsti pandud Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsioon “Klooga laager ja holokaust” Siin saab nüüd jalutada parklast raudteejaamani välja. Ja kus siia on paigaldatud kaameraid 😀 😀 huvitav mida kardetakse…. Selliseid kohti on Eestis veel küll ja küll aga miskipärast rõhututakse just seda kohta igal võimalikul juhul. Ilmselgelt on siin taga teatud kogukondade karvane käsi, krt sellest poputamisest võiks juba üle saada…. Paanika järgi tundub, et hävitati ainult ühte kindlat rahvust ja kõigil teistel rahvustel silitati koonduslaagrites päid ja anti pepule musu f…

    Edasi võtsime suuna Leetse poole piki mereranda. Leetse pank on tsillimiseks päris mõnus privaatne kohake. Isegi vares käis merevaadet nautimas. Leetses on mere äärde tehtud paar päris kobedat RMK lõkkekohta ja isegi puud olid olemas.

    Paldiski otsustasime seekord marsruudilt kõrvale jätta ja suundusime Leetsest otse Madise kiriku poole. Täna oli kirik lahti ja sai sees ka ringi vaadata. Päris vahva kirik ja ilmselt Eestis ainus mille tornis põleb majakatuli 😉 Ja mis siin on veel äge, et pingid on küttega… Sellist varianti pole ka kuskil mujal näinud.

    Kui kirik uuritud jätkasime teekonda Vasalemma mõisa juurde. Tegime väikse tiiru ümber maja. Kurja küll seal oli päris kuri pargivaht… susises hirmsasti meie peale, ilmselt uus alles ja ei tunne kõiki 😉

    Kui juba siinkandis siis tuleb kiire pilk ka Ämari lendurite kalmistule visata 😉 Kalmistu rajasid siia ilmselt juba Ämari mõisa tollased omanikud Tritthofid millalgi 19. sajandil. Arvatavasti paiknes algne kalmistu (või selle süda) praeguse lennuväekalmistu kõrval, sellest pisut kagu pool. Mõisa ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistul on olemas kaks arvatavasti varasemast ajast pärit hauatähist, kuid pole teada, kas need on oma algsel kohal või on sinna toodud hiljem. Kalmistu rüüstati arvatavasti millalgi pärast 1945. aastat Suurkülla ja Ämarile lennuväebaasi ja sõjavangilaagri ning selle juurde asula rajamist uute asukate poolt. Samal ajal või pärast seda võeti kalmistu kasutusele uue lennuväeasula kalmistuna. Väidetavalt toimus esimene matus 1949. aastal. Võimalik, et algselt kasutati endist mõisakalmistut vangilaagri kalmistuna ning uue asula kalmistu rajati endisest kalmistust loode poole. Kui laager likvideeriti, tasandati ka selle kalmistu ning hiljem rajati sinna elamuid. Kasutusele jäi uus kalmistu (või vana kalmistu uus osa), algse kalmistu hauatähiseid võidi aga kasutada ära uuel kalmistul. Praegu sinna enam ei maeta, kuid see on üldiselt veel hooldatud. Sellele lennuväe ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistu on tuntud lennuõnnetustes hukkunud lendurite haudadele püstitatud lennuki tiivaosadega tähiste järgi. Pole teada, kas hauatähistena on kasutatud konkreetsete õnnetustes osalenud lennukite osi või on need võetud muudelt lennukitelt. Üldiselt huvitav kohake ja tasub pilk peale visata. Siit edasi kimasime Padise poole. Seal luusisime vähe kohalikus käsitööpoes, päris põnev poeke kus kõikvõimalikku käsitööd müügil nõrkemiseni. Vaatasime sisse samas nurga taga olevasse kohvikusse kah aga midagi ahvatlevat sealt ei leidnud. Tegime tiiru ümber kloostri kah, hetkel sinna sisse ei saa kuna hullud renoveerimistööd käsil. Uus trepp ja mõned aknad juba paigaldatud, loodame, et tuleb ikka asjalik asi mitte mingi ülejala asi jälle. Muidugi olla seda kloostrit omalajal ehitatud vahelduva eduga üle 200 aasta 😀 😀 Samas kõrval olevasse valitsejamajja plaanitakse luua turismiinfo- ja teeninduskeskus. Klaasist teise korruse otsasein juba paigaldatud ja miski kaubanduslik välimus majale loodud. Aga eks järgmine aasta ole näha neid üllitisi.

    Padiselt edasi kimasime Põõsaspeale. Mõtlesin, et ehk saab seal tulepaagi torni ronida ja ümbrust nautida aga kurja…. tornigi ei olnud enam. Selle asemele oli ehitatud uus tulepaak Tsillisime vähe ja vaatasime linde, siin on päris tuntud linnuvaatluskoht. Meri oli haruldaselt sile ja vaated superägedad. Algul oli küll plaan edasi sõita ja kuskil ööbimiskoht leida aga ei viitsinud enam edasi sõita, suht väss ja selg ka natuke jonnis. Ziilu arvas, et võiks siin ööbida… vaatasime kuda päike merre kukkus ja kobisime kotile siinsamas rannas. Ommuku ärgates tudeerisime veel vähe ümbrust. Tahtsime minna vaatama ka vene sõjaväe jäänukeid aga ei hakanud eravaldustesse viisakusest trügima, tegin eemalt paar klõpsu ja kogu lugu. Ühe lautrikoha juures oli päris vägev pink tehtud mere nautimiseks 😉

    Põõsaspealt edasi tiksusime Rooslepa kabeli juurde. Rooslepa kabel ja kalmistu on pärit 17. saj. Kabel rajati algselt puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Kabel lagunes pärast II Maailmasõda, kuid nüüdseks täielikult taastatud jumalakoda taaspühitseti 2007 aastal. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti. Edasi mõtlesime, et sügaks Vormsile aga polnud pileteid saada. Siis meenus, et Haapsalus on Maitsete Promenaad. Mõeldud tehtud, otsustasime Vormsi asemel seda külastada lootuses nautida head toitu.

    Vedasime endid siis kohale, tegime kiire kohvi ja saiakese ühes kohvikus. Edasi läksime otsisime parkimiskohta kuskile promenaadi lähedusse aga ega neid väga ei olnud. Parkisime kuskile suva kohta muru peale ja läksime tsillima. Aafrika rannas oli mingi käsitöövärk ka, ühel laual märkasin päris mehist vööraami 😀 😀 Sealt edasi liikusime vaikselt linnuse poole, teel vaatasime maja kus Pets Haapsalus käies ööbis ja tutvusime kohaliku Jaani kirikuga. 15. sajandi kaubaaidast ümber ehitatud kirik eristub teistest oma põhja-lõuna suunalise asendi poolest, tähelepanu kiriku sisustusest väärivad kindlasti 5 m kõrgune kivialtar ja puust kantsel. Kirik on olnud Eesti koguduse kirikuks, mille põranda alla ja aeda on maetud lihtsamaid linnakodanikke. Jaani kiriku tornis rippuv kell on üks vanim Eestis, kõige vanem Läänemaal. Kui kirik uuritud lonkisime edasi linnuse poole. Mõtlesime, et käime vaatame siis seda paljukiidetud ja remonditud muuseumi kah.

    Linnuse muuseum jäi siiski külastamata ja ilmselt mitte ainult meil. Kui piletihinda nägime siis….. No 12€ per face on ikka liig mis liig. Selle raha eest ma ikka tahaks juba palju näha aga seal paraku pole seda paljut kunagi olnud… Hind oli ikka paras pettumus. Selle peale otsustasime, et lähme vaatame seda heade maitsete promenaadi…

    Rahvast ja putkasi oli promenaadil ikka kõvasti. Reklaamiti seda hullult kui ühte Eesti maitsvamatest ja põnevaimatest tänavatoidufestivalidest ning selleks päevaks pidi terve Karja tänav muutuma maitsete promenaadiks kus külalistele pakutakse ainult värskest ja kvaliteetsest toorainest valmistatud põnevaid palasid….. Aga kahjuks oli see ka paras pettumus üle ühe putka kas friikad või šaslõkk… põnevatest paladest oli asi ikka väga kaugel….. Tundus, et Eesti maitseelamus ongi friikartul šaslõkiga f….. 😀 😀 Oleks tahtnud saada ikka mingit maitseelamust selliselt paljureklaamitud ürituselt aga kus sa sellega. Lõpuks piirdusime ise ka ühe šaslõkiga, sest midagi muud söödavat paraku ei olnud ja seegi polnud suurem asi. Olen ikka igasugu festivalidel käinud kus on ka suurem valik toitu kui siin, oleks nagu küla simmanile sattunud. Lõpuks lonkisime üsna pettunult auto poole tagasi, teel põikasime korra vaatetorni ja viskasime pilgu ümbrusele. Vähemalt midagigi head pärast kahte pettumust.

    Kuna plaanimuutus ei lubanud pikemalt luusida võtsime suuna kodupoole. Põikasime veel läbi Aleksander III mälestuskivi juurest ja väikse ringiga edasi. Teele jäi veel Ridala kirik, kiires kõrvalpõige. See oli väärt mõte, hullult palava ilma tõttu oli meil veevaru otsas ja sealsest kaevust saime seda täiendada. Päris vesi on ikka kordades parem kui miski pudelivesi 😉

    loe edasi