-
Salzburg
Nagu varasemalt jutuks oli, et kriban Salzburgist kah. Welsi raudteejaamast sebisime edasi-tagasi piletid ja tuld. Rongiga jõudsime Welsist paari tunniga Salzburgi. Raudteejaama turistiinfopunktist sebisime kohaliku kaardi. Sealt soovitati võtta ka Salzburg Card. Sellega pidi ühistransport, enamus muuseume ja köisraudtee nö sellesama kaardiga olema. Kaart maksis miski 18 eurtsi, nüüd on see vähe kallim. Loomulikult võtsime selle kaardi. Tegelikult oli see jummala õige lüke. Piletid ja asjad olid seal ikka üsna kallid ja juba mõne sõidu ja muuseumikülastusega oli hind tasa.
Tegime väikse tiiru mööda vanalinna. Päris lahe linnake selline naljakalt kodune. Silma jäi päris pirakas kindlus mäe otsas, otsustasime ära käia. Sinna andis küll marssida aga kohale me jõudsime 😀
Kindlusesse sai kas mingi trammi laadse asjaga alllinnast või siis ülevalt mööda nõlva jala või autoga. Meie lähenesime jala kuna olime nagunii juba üles nõlvale jõudnud oma luusimisega. Kindluses oli päris vägev muuseum ja vaated linnale olid ka muljetavaldavad. Seda kindlust soovitan igaljuhul külastada, Salzburg cardi kasutades saad sisse ilma tasuta.
Kindluses on kõikvõimalikke näituseid. Isegi Aadu ajast on seal kõvasti teemat.
Kindlus uuritud sõitsime selle trammi laadse asjaga alllinna. Mozarti teema vaatab vastu igast nurgast. Kolasime vähe linnas. Mõtlesime mägedes kah käia kui juba siin. 😀 Selle kaardiga oli pakkumises 3 versiooni. Valisime kõige lühema kuna aeg hakkas jalaga p.. taguma. Hüppasime bussi ja tuld mägedesse…
Sinna oli bussiga päris pikk sõit. Lõpuks kui kohal saime kohe köisraudtee peale. Sõit üles oli vägev. Ja millised vaated…. neid peab ise nägema. Vaatasin, et mägedes oli jube palju soliidses eas paarikesi piknikukorvidega kaljunukkidel istumas ja vaadet nautimas. Kolasime ringi natuke mööda matkarada, see on seal täiesti arvestatav. Mul muidugi tuli omastarust hiilgav idee, et kui juba siin siis peab jääkoobast ka vaatama. Otse oli see jube lähedal.. Ainult miski paarsada meetrit köiega laskumist ja kohal olekski. Aga kahjuks või õnneks sinna otse ei saa. Tuleb käia hull ring mööda matkarada, üks ots ca 3km. Metsas pole see 6 kilsa miskit aga mägedes….
Panin siis minema. Kuna minek oli aga peale, pidime ju linna rongile tagasi jõudma tegin päris head tempot. Minna oli hea, ainult laskumised ja laskumised. Lõpuks jõudsin kohale, oligi päris vägev jääkoobas. Vaatasin korra sisse ka aga kaugemale ei olnud aega ega võimalust minna, kuna üks suur grupp oli just minemas. Egas midagi ots ringi ja tagasi. Vahepeal nägin kuidas kaljukitsed turnisid mööda püstloodis kaljuseina. Väiksed talled samamoodi kalpsasid seal ühelt nukilt teisele. Müstika, kuidas nad seda teevad…. Aga tagasi minek oli päris hull koormus, nüüd ju ainult tõusud. Õhk ka vähe hõredam kui maal. See võttis ikka läbi täiega. Tuli õige mitu korda istuda ja puhata. Huvitav oli see nagu maha istud mujal kui pingil on kohe mingi mööduja ligi pakub vett ja tunneb muret kas kõik korras. Ja olgem ausad vesi kulus ära küll.
Lõpuks jõudsin üles tagasi täpselt õigeks ajaks. Kohe saabus ka kaabliauto ja saime alla tagasi. See on koht kus tahan kindlasti veel käia aga mitte tormates.
-
Eestlaste uskumatud seiklused Peterburis.
Nagu ikka kui just midagi tarka teha ei ole siis tuleb Piiterisse minna 😀 Sõber tahtis sinna juba laup minna ja möllis mind kaasa aga kahjuks ei saanud ma ei laupäeval ega pühapäeval minna. Pühapäeval oli vaja natuke õpitoas küünlaid teha. Leppisime siis laupäeval kokku, et ta ostab piletid ära esmaspäevaks 0.30 sinna ja 16.30 tagasi. Pühapäeval õpituba tehes oli juba selline kahtlane tunne, et üks seiklus on tulemas 😀 😀 Leppisin pühapäeval vee ühe Tallinna sõbraga kokku kes just parasjagu oli Peterburis puhkamas, et saame esmaspäeva hommikul kell 8 Admiraliteiski metroojaama kohvikus kokku. Ega Tallinn on ju nii kuramuse kaugel ja suur linn kah, et siin pole võimalik sõpradega kokku saada 😀 😀 Lõpuks oli õhtu käes ja kimasime bussijaama. Seekord sai muidugi soojemalt riidesse pandud igaks juhuks, eelmine kord kui käisime ekspromt oli seal räme külm ja lumi kah. Ja meie seiklused algasid…
Vaatan bussi juures hullult rahvast… küsin sõpsilt mis meie kohad on, vist olid 5 ja 6 mõtlen krt asi kahtlane…. Kui laupäeva õhtul piletid ostis ja nii ette sai siis ei ole võimalik, et selline hulk inimesi ostis piletid peale meid 😀 😀 Vaatasime kiirelt piletid üle mnjaaa, piletid olid 0.30 väljumisele küll aga mitte esmaspäeval vaid pühapäeval 😀 😀 sujuvalt olime ööpäeva hiljaks jäänud 😉 Bussi väljumiseni 5 min ja sõpsi naine pani ka autoga juba kodupoole jehhat. Vaatasime, et tagasisõidu piletid olid ikka õigeks ajaks nüüd oli valik kas minna või mitte. Sitta ka otsustasime ikka minna kui saab, küsisin bussijuhilt kas tal vabu kohti on. Ütles pole probleemi midagi ikka leiame. Muidugi tuli maksta tiba rohkem kui muidu piletid maksid aga mis teha. Sõps tõi ruttu seina seest sulli ja juba me sõitsimegi Piiteri poole.
Piiteris panime käsitsi bussijaamast metroosse, sõpsil nina tatine… vaja salfakaid osta. Hüppasime poodi ja müstika algas… Uuris kõik taskud läbi ja mida ei ole on raha.. Ma veel ise mõtlen mida ta otsib siin pole ju poes eurtsiga midagi teha, kas ruts või kaart. Aga noh eks ise teab. Jäidki ostmata ja marssisime edasi, saime nats maad mindud kui pistis käe tasku ja viuh oli raha eikuskilt olemas 😀 😀 Miks ta poes kadunud oli… täitsa müstika. Ühesõnaga nüüd kimasime juba oma tuttavasse kohvikusse Admiraliteiskil, mu Tallinna sõps oli juba seal. Tegime väiksed kohvid ja venitasime kummi kelle üheksani. Siis tehti see vajalik pood lahti ja üritasime sinna helistada aga ei midagi, keegi ei võtnud vastu. Kuna polnud väga minu teema ka siis ma ei süvenenud asjasse aga pärast selgus, et poisil oli kodutöö tegemata 😉 Kus häda kõige suurem seal on abi nurga taga 😀 Eks ma siis helistasin oma kohalikule sõpsile, et kle siuke värk… vaja üks teema aretada ruttu.
See muidugi hiilis töölt minema, läksime istusime järgmisse kohvikusse ja hakkasime uurima seda värki. Tuli välja, et seda vajalikku vidinat müüdi küll aga ainult ettetellimisega. Tellisime siis ära ja reedeks pidi Moskvast Piiterisse lattu jõudma…. Nii, et reedel uuesti Piiterisse vist. Kui diil tehtud saatsime minu Piiteri sõpsi tagasi tööle ja ise läksime linna laiama. Nüüd oli aega laialt käes. Mõtlesime ajaviiteks lähme kesklinna poole käsitsi mööda Nevskit.
Huvitav, et siin veel ei olnud seda jõuluhullust nagu meil. Ainuke koht kus oli plastmassist näärivana ja kuusk oli Gostinõi Dvor ees. Singeri maja juures tahtis sõps minna Kaasani kirikusse ja paar pilti teha aga ma ei viitsinud minna. Ütlesin, et olen siin raamatupoes ja ootan aga ärgu ta tagasitulles siit miskit suveniiri ostku, see on Piiteri kõige kirvem koht 😀 Või tal see siis meeles oli… Kui edasi läksime siis oli kuulda nurinat, et olevat ostnud maailma kallima suveniiri 😀 😀
Paar nädalat tagasi seal luusides nägime Morskajal vahakujude muuseumi aga siis ei olnud aega seda külastada, nüüd oli sobilik aeg seal luusida.
Tegelikult oli päris lahe muuseum, pisikesele pinnale oli kokku aetud hulgaliselt kõikvõimalikke tegelasi aga eks pildid räägivad enda eest ja kellel tekkis huvi saab ise sealt läbi astuda 😉 Igatahes tasub käia ja soovijatest tehakse kohapeal pilti ka 😉
Muidugi oli seal kohe eraldi tuba 18+ ilmakodanikele 😀 😀 See oli päris omapärane 😉 polegi varem sellist kuskil näinud aga noh eks see Venemaa ole üks imede maa 😀
Kui muusem tudeeritud oli meil ikka veel aega laialt käes. Arutasime mitut plaani kuidas seda lühendada, lõpuks jäi sõelale, et kimame metrooga bussijaama juurde ära. Seal oli meil veel 1,5 tundi vaba aega, lonkisime niisama mööda Liteinõid seekord otsustasime, et Prismasse shoppama ei lähe 😉 Kolistasime mööda mõnda ehituspoodi jne. Hüppasime sisse ühte kohvikusse lõunatama. Kahepeale läks meil kokku 600 kohalikku ja kõhu sai täis küll. Lõpuks kui söödud tiksusime vaikselt bussijaama poole, täpselt mingi pool tunnikest oli aega, et poes käia ja bussile 😀 😀 Noooh asi oligi juba natuke igavaks läinud, midagi polnud ammu juhtunud 😀 😀 Astume siis poodi sisse ja sõps avastab, et prillid kadunud 😀 Mõtlesin nonii hakkab looma 😉 Ütlesin, et ilmselt jäid need kohvikusse laua peale. Õnneks kohvik siinsamas ca 150 meetrit. Sõps muidugi kannad kuklasse ja padavai kohviku poole minema. Mina valisin rahulikult omale nänni koju kaasa juba kassastki läbi ja keda ei ole on sõps. Mõtlesin mida hekki bussini miski 15 mintsa, tuugaks läheb see värk. Lõpuks hüppab sisse õhetab, ähib – puhib, pühib stangelt higi… Küsin mis värk. Ütles, et kihutas sellise hooga prillidele järgi, et tulistas kohvikust sujuvalt mööda 😀 Ennem ei saanud pidama kui fooriga ristmikul 😀 😀 johhaidii see on tubli kilts kohvikust edasi. Nojh aga vähemalt prillid käes. Haaras ruttu korvi rebis selle träna täis ja kassasse, seal muidugi miski kodanik venitas kummi oma müntide lugemisega. Kobis teise kassasse ruttu ringi, viskas kauba lindile ja…. 😀 😀 Ma juba mõtlesin no ei ole võimalik aga no krt oli küll 😀 Saad sa aru kaardimakse terminal lihtsalt ei tööta… mina äsja ostsin samast kassast töötas ja tal ei tööta 😀 😀 ja ei saanudki osta midagi koju kaasa peale Singeri majast ostetud ulmekalli suveniiri. Lõpuks olime bussis ja kodusõit algas. Mõtlesin, et ehk on selleks korraks seiklused läbi aga vara hõiskasin 😀 😀 Vene piirilt saime viuh läbi ja Eesti poolelt ka juba peaaegu kui tuli “kamakutsa” ja hakkas meie bussis olnud miski tipsi peale haukuma. See korjati muidugi ära ja algas meie tunnike tühja passimist bussis. Lõpuks lasti tibi ikka minema ja saime tuld tõmmata. Järgmine kiire peatus oli Narva Olerexis, haarasin kohvi ja mõtlesin… nüüd on küll seiklus läbi. Aga nagu Viimses reliikvias Siim küünlavankris kostis pühale õele, et vara veel 😀 😀 Nii oli ka siin. Tallinna bussijaama parklas tuli kõigepealt sõpsi auto allakukkunud küljeklaas ette tagasi saada ja nagu kõike seda oleks veel vähe hakkas mootor kah kärssama 😀 😀
Vähem kui ööpäevaga seikluseid nagu putru, mõnel ei juhtu kogu elu jooksul niipalju kui meil päevas ära tuli 😀 😀 Aga mis teha… no ei olnud sõbra päev 😉 Ega meie seiklused ei jäänud alla omaaegsele filmile itaallaste seiklustest Venemaal 😀 😀
Ma nüüd kohe ei teagi kas ma reedel tahan uuesti Piiterisse minna 😉
-
Kastna – Tõstamaa
Viibisin väiksel seminaril Kastna puhkebaasis. Nagu ikka, päev täis loenguid ja õhtul tsill 😀
Peale seminari lonkisin ümbruskonna huviväärsustega tutvuma. Suht lähedal oli väike vaatetorn. Turnisin üles ja uurisin ümbrust. Sain vähe ümbrust uuritud kui ilmusid suht torni lähedal võsast välja kitsed. Nosisid veidi rohtu ja siis ehmudes millegi peale panid võssa tagasi. Jäin veel ringi vaatama oma mõtetes kui samast võsast ilmusid välja metssead. Need tuhnisid üsna usinasti ja tulid päris torni alla välja, minu sealolekust ei teinud väljagi 😀 Vaatasin tükk aega nende tegemisi. Lõpuks läksin vaikselt tagasi puhkebaasi. Selleks ajaks oli saun ka soojaks köetud, sai kohe sauna. Saun oli päris huvitav, väljast nagu püstkoda. Sees oli keskel keris ja ümberringi lava, päris korraliku leili sai. Saunast sai otse merre lipata 😉
Järgmisel päeval peale seminari lõppu läksime uurisime Tõstamaa mõisakooli. Päris korralikult oli renoveeritud, taastatud vanu laemaale jne. Keldris oli päris põnev muuseum kust ei puudunud Lenin, pioneeride seadused ega oktoobrilaste reeglid 😀 😀 Soovitan võimalusel seda mõisa külastada ja vaadata oma silmaga
-
Stalini liin
Ükspäev kui me olime jälle Minski sattunud ja natuke ringi tsillinud kuulsime , et kusagil pidavat olema Stalini liin.. Uurisime kohalikelt need ei teadnud miskit. Lõpuks küsisime taksojuhilt, see kehitas ka õlgu aga lubas kohe uurida dišpetserilt. Midagi seal omas keeles rääkisid ja ütles, et ta nüüd teab kus see on 😀 Tuli välja, et me olime ühes Minski servas aga see liin teiselpool linna mingi paarkümmend kiltsa. Sebisime taksojuhti, et see meid sinna viskaks ja tagasi tooks 😀 Vennike kalkuleeris, et edasitagasi 120 kilsa pluss ooteaeg ca 2 tundi ja küsis meilt 100 kilo kohalikku. Nüüd oli meie kord kalkuleerida 😀 😀 Arutasime läbi, et see on miski 14-15 € ja kamba peale on summa olematu. Ma vana juut küsisin taksojuhilt pulli pärast, et kle 100 kilo on palju teeme 80 kilo… Kuigi see 100 kilo oli ju ka väga hea hind. Üllaülla ta oligi nõus ilma kauplemata. Hüppasime taksosse ja tuld läbi linna.
Jõudes kohale Stalini liinile küsisin taksojuhilt, et kle sa pole ka käinud, tule vaata ka me teeme pileti välja. Ei tahtnud tulla ütles, et loeb raamatut niikaua autos. Kummaline värk seal, ei ta küsinud raha ette ega midagi. Ju ta mõtles kuhu me turistid ikka kaome ja küll ära maksame, meile see summa ju suht olematu 😀 😀 Päris kõva muuseum, punkrid ja kaevikud väidetavalt osad veel 30-ndatest aastatest kui hakati seda liini ehitama. 2000 aastate alguses olevat see liin olnud veel prügimägi ja rämpsu täis. Aga siis entusiastid võtsid kätte ja tegid korda. Tehnikat oli seal sõjaajast tänapäevani ja kõike sai näppida. Väikse raha eest sai isegi paukpadrunitega sõjaaegseid relvi täristada. Militaarhuvilisel soovitan igaljuhul käia ja oma silmaga üle vaadata. Tiksusime seal uhkelt üle 3 tunni siis otsisime üles oma takso parklast ja Minski poole tagasi. Minskis andsime vennikesele kokkulepitud 80 kilo kohalikku, see oli ülirahul andis isegi visiitkaardi, ütles kui vaja kuhugi sõita siis ta heameelega sõidab 😀
Minskis tegime veel paar kohustuslikku ööpilti ja kobisime kotile
-
Kiluvarastele külla vol.3
Hommikul korjasime kola kokku ja uurisime vähe ümbrust, et kuhu me öösel niimoodi sattusime 😀 😀 Krt olime jõe kaldal miskis täitsa värskes kämpsis aga mitte ühtki hingelist polnud kuskil. Siis vaatan aia taha ja mida ma näen…. Parv käib üle jõe nagu meil Kavastus. Nu kui see juba siinsamas on siis tuleb ikka üle ka sõita 😀 😀 Sõitsime kai peale aga edasi…. ühtegi hingelist. Vaatan infotahvlil miski tel number, mõtlesin helistada aga siis nägin kuidas teisel kaldal olevast majast tuleb miski vennike parvele ja viuh lükkab selle siia kaldasse. Kuidagi väga osavalt tehtud see üleveokoht. Lükkad kaldast lahti ja veevool viib ise parve teise kaldasse. Sõitsime peale ja viuh olimegi teisel kaldal. Ülevedu maksis 5€, andsin talle 20 eurtsise aga vana kukkus hädaldama, et mul pole tagasi anda. Kraapisime siis taskurest mündid kokku, saime miski 3 eurtsi ja andsime pealekauba ühe suure kalevi shokolaadi. See kaup sobis väga hästi 😀 Siit edasi kimasime Ligatnesse, et väike hommikusöök kuskil sebida ja nats ringi vaadata. Üks huvitav koht on see, tekkis täitsa tühjalt kohalt 200 aastat tagasi. Siis kui keset metsi ehitati paberivabrik koos külaga. Selle ajalooline keskus üheskoos vabriku ajalooliste hoonetega on kantud riikliku tähtsusega kultuurimälestiste nimekirja. Paberivabrik töötab tänaseni ja sinna saab ekskursiooniga sisse. Līgatne jõekese orus on loodud tehiskoopad – keldrid, mis on kohandatud juurviljade hoiustamiseks, samuti on neid oma talvituspaigaks valinud nahkhiired. Huvitav, et need keldrid on kasutusel tänapäevalgi, ilmselt tänu kindlale temperatuurile aasta ringi on seal hea hoidiseid säilitada. Tahtsime vaatama minna ka seda salajast punkrit aga sinna sai ainult ekskursiooniga ja kindlatel aegadel. Algul mõtlesime, et ei hakka minema kuna päris pikalt oli vaja oodata aga siis mõtlesime, et luusime veel ringi ja tuleme ekskursiooni ajaks tagasi. Kusjuures siinse ümbruse kohta on väga asjalik koduleht ja lausa Eesti keeles, kõik kohalikud vaatmisväärsused kirjas.
Aja parajaks tegemiseks käisime kiirelt Araišu järvekülas. See on ka päris huvitav kohake, kus on taastatud vana järveküla sellisena milline ta võis omalajal välja näha. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Siin on näha rohkem kui 20 puitmaja, mis asuvad saarel Āraiši järvel ja palju kultuurilisi ja ajaloolisi monumente, sealhulgas Hollandi tüüpi tuulikud. Hollandi tüüpi tuuleveskid on ehitatud kivirahnudest seintega ja mille vundamendi on läbimõõt 11 m, tipus 6m. Hoone kõrgus 12m. Tuulikud töötasid kuni I maailmasõjani. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud veel üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Päris huvitav idee, oleks koht teeks ise samasugused ja rendiks välja vaikust ning rahu nautivatele või siis linnas rööprähklemisest väsinud inimestele. Kui siin ka luusitud liikusime vaikselt tagasi Ligatne poole, seal vaatasime veel kuidas kohalikud selle asemel, et lõhkuda on leidnud lahenduse kuidas ehitada kalatrepid üle tammide. Kahju, et meie ajuhiiglasteni pole selline variant jõudnud.
Lõpuks oli aeg käes punkrisse ekskursioonile minna. Et siis Nõukogude-aegne eriti salajane objekt koodnimetusega „Pansionaat“ Üheksa meetrit allpool maapinda asub enam, kui 2000 ruutmeetrilise pindalaga heakorrastatud punker, millel märge „salajane“ eemaldati alles 2003. aastal. Üks strateegiliselt olulisemaid kohti Nõukogude Lätis tuumasõja olukorras. Tugevam autonoomne majanduslik struktuur kogu vajalikkusega ja kõige moodsama tolleaegse varustusega.
Tänapäevani on säilitatud kogu autentne maa-alune sisseseade! Miks just “Pansionaat” nimeks…. aga sellepärast, et seal oli ka reaalselt pansionaat, maa peal muidugi 😉 Iseenesest päris äge ja täitsa toimiv asi. Paaris kohas ei lubatud ainult pilti teha. Giid vajutas mootoriruumis isegi nuppu ja poolest pöördest käivitusid diiselgeneraatorid 😀 😀 Seal saab gruppidele ka erinevaid üritusi tellida. Igaljuhul soovitan seda kohta vaadata kui vähegi võimalik. Samalaadne varjend on meil olemas Kosel aga see suht rüüstatud ja vaadata eriti midagi ei ole. Sellest Kose varjendist on vähe juttu siinKui punker läbi käidud kimasime Võnnu poole aga kuna kell juba sada siis linnusesse enam sisse ei saanud. Kolasime niisama linnas, vaatasime purskaevude mängu ja külastasime kohalikku kirikut. Kiriku tornis oli miski päris äge fotonäitus, uudistasime veidi seda ja tegime tornis ise kah mõned pildid ümbrusest. Vaade on sealt tornist päris hea. Ah jaa tädi kes all nänni müüb alati küsib kust pärit. Kui ütled, et Eestist siis ta kohe seletab, et näe meie kiriku altarimaal on teie kunstniku Köleri tehtud.
Kolasime veidi ka kohalikus pargis kus sel ajal oli palju põnevaid puukujusi. Tänapäevaks on enamus neist muidugi väsinud ja kadunud. Tiigil ujuvad igal suvel 2 musta luike. Miski analoogne variant oli kunagi meil Kadriorus ka, kas see praegu ka toimib ei tea.
Võnnust edasi oli juba suund kodupoole aitab küll kiluvarastest 😀 Teel põikasime korra sisse Valmiera linnuse ja kiriku juurde. Kui selg ja jalg sirutatud panime tuld edasi.
-
Kiluvarastele külla vol.2
Lõpuks jõudsime üle piiri kiluvaraste juurde, sihtpunktiks oli Sigulda. Esimese kiire peatuse tegime Strenši hullumaja juures 😀 😀 Mitte muidugi hullumaja pärast vaid seal taga on päris omapärane veetorn. Edasi kimades põikasime korra sisse miski suvalise kiriku juurde, isegi tuppa lasti. Siit edasi on enne Siguldat tee ääres päris huvitav kohake nimega “Ezerini” kus miski kunstnik teeb kividest ja metallist päris ägedaid asjandusi. Möödasõidul tasub seal igaljuhul vähe pidurdada ja asju näppida. Täpselt parajal kaugusel piirist, et nats jalga sirutada ja väike kohv teha. Ja turistiinfopunkt on siin ka olemas. Sealt saab täitsa eestikeelseid kaarte Läti kohta 😉 Kui jalg sirutatud ja asjad näpitud kimasime vaikselt edasi.
Turaidas kolistasime veidi mööda küla ringi, uudistasime tiigis roosasi vesiroose, turistide vahvaid autosi jne. Lõpuks sukeldusime muuseumi avarustesse. Vaatasime üle kõik vaatamisväärsused ja muuseumi. Muuseum on seal päris lahe ja väljapanekute hulgas on palju kohalikke leide, mis mul vaja muidugi kohe ära pildistada 😀 😀 Kolistasime linnuses kah, ilmselt oli enne piiskopilinnuse ehitamist samal kohal Turaida muinaslinnus, kohalike liivlaste vanema Kaupo residents, mille riialased ülestõusu kartuses 1212. aastal maha põletasid. Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale, aga umbes 65 aastat pärast Vana-Liivimaa vallutamist läks Turaida mõisnikule. Linnuse ehitamine ja kindlustuste täiendamine jätkus kuni 17. sajandini, misjärel linnused hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama. Kuni 1776. aasta tulekahjuni linnuses elati. Seejärel linnust ei taastatud, kuid mõisnik laskis linnusehoovi ehitada eluhoone. Igaljuhul tasub siin käia, põnevust ja legende jätkub igale sammule. Siin tuleb varuda terve päev kui mitte rohkem, et kõike näha. Linnused, koopad, mõisad, köisraudtee jne jne.
Kui linnus uudistatud kobisime kohalikku sööklasse sööma. See on päris äge vana nõuka stiil aga süüa saab mõistliku raha eest väga hästi. Kui see veel avatud on sada aastat hiljem siis soovitan kindlasti käia juba elamuse pärast. Kui kõhud täis käisime vaatasime Gutmani koobast. Väidetavalt olla see Baltimaade suurim koobas, ma küll kahtlen selles aga krt seda teab. Ma muidugi arvan, et meie Piusa on suurem. Siit koopa juurest on ehitatud trepp üles kaldapealsele. Seal on päris vägev ja pikk promenaad. Ma seal nats jalutasin väga pikalt ei jaksanud aga see läheb Krimuldasse välja 😉 😉
Siit koopa juurest kimasime Krimulda mõisa juurde. Luusisime seal ringi päris pikalt. Tahtsime sinna köisraudtee torni ka ronida aga see oli remondis ja sinna ei saanud kahjuks. Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu kus avaneb samuti väga ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on ka uhked kõrvalhooned – näiteks tallmeistri elamu on väga romantiline ja kaugemal pargis on puitpitsiline hoone mille algne funktsioon jäi saladuseks – võib-olla oli see külalistemaja. Ka siin Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, need on suht köisraudtee lähedal. Seega on siin oru servadel mõnekilomeetrise raadiuse sees 3 linnust, mis viitab väga kindlustatud kohale.
Tegime väikse tiiru köisraudteega. Muidu on see, et Siguldas käidud aga köisraudteed pole näinudki 😀 😀 Edasi läksime kepi parki ja sealt edasi linnusesse. Seal on mõis ja linnus ühe õue peal ja tasub samuti uudistamist. Linnuse tornist näeb ilusti teisi ümberkaudseid linnuseid kah 😉 Väidetavalt on see loss ehitatud linnuse müüridest võetud kividest. Ja oligi õhtu käes, kuna meil ööbimiskohta varem valmis vaadatud ei olnud arvasime, et võtame spontaanselt, telk oli ju kaasas 😉 Siinsamas Gutmani koopa vastas üle tee oli miski telkimisplats, käisin uurimas mis värk on.. Aga siin oli miski ulmeteema, telgi koht maksis, iga inimene telgis maksis, auto koht maksis. Odavam oleks olnud kämps võtta. Ja lõpuks me seda ka tegime sest ilm läks sitaks. Kuna homne plaan oli Ligatne ja selle ümbrus siis kimasime spontaanselt sinnapoole, ehk leiab miskit majutust. Lõpuks kuskil miskis suht suva kohas oli kämping aga mitte ühtki hinge. Valvur ütles, et neil asi nii uus, et mööbelgi pole sees. Aga täitsa tore vennike oli, ütles kus te ikka öösel enam lapsega lähete, majas üleval toas on nurgadiivan mis käib lahti saate seal ööbida. Alumisel korrusel oli mingi algeline köök kah veekeetja, pliit, mikro. Vana veel rääkis, et oleks 10 mintsa hiljem tulnud poleks siia saanud, ta oleks koju ära läinud 😀 😀 Näitas meile asjad ette küsis miski paar kümpsi ja kadus, ütles veel kui hommikul ärkate ja ära lähete lükake lihtsalt uks kinni ja kogu lugu. Noh saime siin täitsa rahulikult ära ööbida 😉
-
Türgi trip. Pamukkale Maxwell toursiga.
See oli siis meie kolmas trip mis me võtsime tänavalt Maxwell toursilt. hommikul väljasõit oli hotelli juurest kell 5. Me panime vähe pidurit kuna üks seltsimees oli õhtust saadik kadunud, leidsime vennikese Lobby baarist õndsat und panemas 😀 Lohistasime välja, kell oli juba 5.20 mõtlesime rong kindlalt läinud aga ei miskit järsku lendas miski Mersu buss ette, küsis kas me Pamukkale ja ütles, et hiljaks jäite buss läinud nüüd saate homme minna 😀 Ma siis seletan, et homme seda sõitu teil pole 😀 vana pani laksu omale vastu pead pomises midagi ja helistas kellelegi. Siis ütles, et kähku bussi ja minek, meie muidugi viuh peale ja tuld. Vana andis minna Antalya poole läbi linna vahepeal 120 punaste fooride alt pohhuilt läbi jne. Beldibi juures jõudsime bussile järgi, kobisime ruttu ringi ja minekut 😀 Giid oli miski pisike kasahhi mutt muidu teemat jagas väga hästi aga selline tiba üleolev oli. Samas ütles kohe alguses ära, et teel on enne lõunat 3 poepeatust siis on lõuna ja alles seejärel oleme kohal 3 tundi. Peale seda ühe jutiga koju, et miski 8 paiku peaks kodus tagasi olema.
Kõigepealt tegime tee ääres miskis väikses kohvikus 15 minutit pissipeatust ja siis hakkas see poeralli peale. Krt ilm oli ka suht s…. sadas hooti ja päris jahe oli. Muidugi see poodidevärk oli ikka tase omaette. Logistikageeniused töötavad seal firmas vist. Mina laseks sellise logistiku päevapealt lahti 😀 Kõigepealt kimati niikaua kui sai tagasipöörde teha riidepoe juurde. Siin kogu grupp küljeuksest sisse ja kukuti jahuma mingitest asjadest, et viitsinud kuulata ja läksime otse poodi. Üldjuhul annab neid küljeukse infosi vältida kus näidatakse sokki ja lina ning seletatakse, et näe see on sokk ja see lina. Muidugi on see infojura kasulik giididele seal jagatakse mingeid lipikuid igaühele mille siis ostu sooritades annad kassas ära. Ilmselt nende lipikute kassassejõudmise kogusest oleneb giidi “boonus”. Hoidsin sellel lipikuteemal silma peal, eks see ole see professionaalne kretinism 😀 Tahad ju teada milleks see hea on. Oli küll jah suur pood aga olles kursis Kemeri hindadega odavat seal nüüd küll midagi ei olnud. Kui tunnike oli poes aega veedetud kimas buss edasi niikaua kui sai uuesti teha tagasipöörde sihtpunkti suunas, sõitis kuni sellesama poeni kus äsja käisime ja peatus veinipoe ees 😀 😀 Seal järgmine 40 mintsa peatust 😀 Krt kohe oleks ju võinud seal ees peatuda ja üle tee jalutada aga noh Türgi värk 😀 😀 Ei viitsinud siin ka miskit jura kuulata vaid läksime otse poodi. Kui siin ka aeg veedetud kimasime veidi edasi ehetepoodi seal algas jälle seesama jura otsast peale 😀 Me läksime jälle otse ja vaatasime niisama ringi. Lõpuks oli nendest poodidest selline kopp ees, et igasugune huvi edasise vastu oli kadunud. Tripp nägi välja rohkem poe kui kultuuritripina. 3 poodi jutti on ikka liig mis liig.
Lõpuks said poed otsa ja läksime sööma. Siit juba see Pamukkale valge kivipaljand paistis. Söök on siin ekskursioonidel ikka selline rootsi laua põhine, ei midagi erilist, enamjaolt ikka riis ja kana erinevates variantides, vahel natuke kala ka. Ja igaljuhul käib jook eraldi raha eest. Kui kõhud täis kimasime lõpuks Pamukkale.
Siin giid sebis meile piletid ja lükati sisse territooriumile. Siin giid muidugi kadus viuh ära aga ennem ütles ka, et jalutate omal käel ja ta pärast bussis räägib. Ennem veel mainis, et ärge te seal vees väga solberdage ja veelvähem maitske seda. Ei pööranud sellele väga tähelepanu, sest vette minna nagunii plaani polnud. Muidugi kes ei tea siis see Pamukkale, Hierapolis ja Kleopatra bassein on kõik siinsamas ühe koha peal. Pamukkale tähendavat türgi keeles “puuvillalossi” ja asub see Menderesi jõe basseini tektooniliselt aktiivses piirkonnas. Pamukkale maapõue soe vesi sisaldab rohkesti kaltsiumvesinikkarbonaati. Kui pinnale voolanud vesi ära aurab sadestub sool kaltsiumkarbonaadina pinnale. Olenevalt asjaoludest on mõnda kohta moodustunud midagi merikarbilaadsete vannide taolist, stalagmiitjalad all; teisale otsekui riisipõlluterrassid, idamaised ornamendid külgedel; kolmandasse kohta jääpurikaid meenutavad stalaktiidid. Muidugi võttis see kõik aega aastatuhandeid.
Pamukkale allikaveel on ravitoime, see avastati juba aastatuhandeid tagasi. Ilmselt just sel põhjusel kerkis mäele ka iidne püha linn Hierapolis, mis hüljati pärast Selçuki türklaste tulekut ja mille viimasel poolsajandil välja kaevatud varemed on suhteliselt hästi alles püsinud. Tänu sellele vaatepildile on praeguses Pamukkale Köyü külast saanud pulbitsev turismikeskus, kus praegu on igas teises majas hotell 😀 😀 Luusisime seal territooriumile vähe ringi ja vaatasime nurgatagustesse. Seal oli ka eraldi miski muuseum aga lisatasu eest, ei hakanud minema. Luusisime niisama, tegelikult oli asi natuke pettumus, sest vett seal peaaegu ei ole enam ja paljand on muutunud kollaseks. Paarkümmend aastat tagasi toimunud maavärina tagajärjel jäi vee pealevool märgatavalt vähemaks. Siinseal jäi silma päris palju plasttorustikku mille kaudu vett juhiti, ei saanud pihta mis värk nendega on… Pärast giidilt küsisin mis teema on ja ülla-ülla… fuiiii… hea, et ma seal ei solberdanud ja kleopatra vanni ei trüginud. Tuleb välja, et vett poleks tänapäeval niigipalju kui seal näha oli, vaid seal on tehtud “turistimagnet” kõik vesi mis alla voolab kogutakse kokku ja lüüakse pumpadega üles tagasi ning läheb uuele ringile. Sellepärast ka neid plasttorusi seal palju. No ei kutsu vette seal kohe mitte kuidagi peale seda infot wäkkkk….. Siis ma sain küll aru sellest ekskursiooni alguses giidi tehtud vihjest.
Siin see trööstitu ja kuivanud paljand siis on. Reklaamide pildid ei vasta sugugi tegelikkusele. Ja ilmselt kui siin poleks aretatud seda vee kogumise ja tagasi pumpamise teemat oleks see turistikas juba suht otsas omadega.
Väike video kah sellest “Puuvillalossist”
Panustasime rohkem nendele varematele, kolme tunniga teeb tiiru peale küll seal territooriumil, meil läks tiiru tegemiseks 2 tundi ainult. Mingites varemetes nägime ka peitu pugenud sisalikku, oli päris suur teine. Amfiteater nägi ka päris muljetavaldav välja. Kahju, et meile selliseid omalajal teha ei saanud sita kliima tõttu.
Luusisime ringi veel aia taga mätta otsas. Sealt oli päris hea vaade ümbrusele. See ikka tõeline turistikas, parkla oli servani busse täis 😀 😀 Siin mätta otsas oli kah üks pisike sisalik. Luusisime seal parkla ümbruses veel ringi eesmärgiga aega parajaks teha. Tegelikult kui parklast otse üles minna saad territooriumile ilma piletita, pole mingit aeda olemaski. Muidugi need nõlvad on seal ägedad, meie arheoloogid oleks seal ilmselt sillas 😀 😀 savinõukilde vedeleb igal sammul ilmselt ka muud kui otsida, ega ilmaasjata ei öelnud Demre-Myra-Kekova ekskursiooni giid, et igal türklasel on kodus metalliotsija 😀 😀 Paari kilpkonna nägime kah.
Lõpuks oli aeg käes ja kobisime bussi, algas kojusõit. Kodusõidu esimese tunni oli giid vait, lasi rahval puhata. Peale pissipeatust rääkis üsna põhjalikult kohalikust eluolust, kuidas abiellumine siinsete tavade järgi käib jne jne. Päris palju inffi sai. Tagasiteel oli muidugi paarimintsane peatus ka seal riidepoe juures, poest jooksis miski tibi rahapakiga ja andis selle giidile. Seejärel sõit jätkus kodupoole ja juba 20.15 olime hotellis. Sellest Pamukkale tripist on Ziilu kirjutanud ühes eelnevas jutus. Nüüd saate võrrelda kahte erinevat sõitu. Kas tänavalt odav või reisikorraldajalt kallim. Eks see ole nii ja naa… Aga ma pigem rendiks auto ja käiks omalkäel jäävad ära need nüridad “ajaveetmiskohad” poodide näol. Aga kokkuvõtvalt kannatas käia küll kuna giid oli teadmiste kohalt väga asjalik, see natuke kompenseeris.
