Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉

Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased. Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.

Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉

Peale väikest jalutuskäiku olimegi juba kabeli kuures. Esimene puitkabel rajati Osmussaare sadamasse juba 16 sajandil. Kuna siin saarekesel maapind kerkib usinasti siis tänapäeval paikneb kabel ca 1,5 kiltsa kaugusel sadamast. 1766 pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel. See seisis seal kuni 1941 aastani, mil see Aadu ja Jossifi meeste naginas puruks lasti. Sellest säilis vaid fassaad ja torn. Kabeli varemete konserveerimistöödega alustati 2006 aastal, mille käigus taastati osaliselt kabeli müürid ja kellatorn. Töödega lõpetati 2009 aastal, mil paigaldati kabelile uus kell ja katusele tuulelipp. Muidugi on siin ka pisike kalmistu aga tänapäeval siia enam ei maeta. Siinsamas on ka täiesti korralik kemps, ei peagi põõsa taha minema 😉 Siit edasi liikusime kohalikke militaarobjekte uurima. Neid siin ikka natuke on aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.

Enne majakani jõudmist oli ikka vaja üle vaadata kohalik pankrannik. See jälle selline omapärane kus peaks tegelikult pikemalt luusima. Siinkandis on põhja läinud või lastud ikka hulgaliselt laevukesi. Suht kalda ääres vedeleb miski aurukatla laadne asjandus ja mingi ülekandevärk. Huvitav, et siin on sellised asjad veel täitsa alles. Aegna ja Naissaar tehti omalajal ikka täitsa paljaks metalliärikate poolt.

Majaka juures paar punkrit ja muud mudru. Majakavahi majas saab vajadusel ka ööbida ning väike iseteeninduse lett on siin ka olemas, igatahes vett ja jäätist saab 😉 😉 Kohvi saab ka teha.

Väikse tasu eest saab majakasse üles turnida ja vaateid nautida.

Kui jalad sirutatud, kaasasolevad võikud söödud, muuseum uuritud hakkasime vaikselt tagasi liikuma sadama poole. Põikasime korraks veel uurima II MS langenute mälestusmärki ja ühishauda. Huvitaval kombel oli see isegi suht korras ja hooldatud, üldjuhul need nõukaobeliskid on räämas ja hooldamata. Siinsamas on ka kaugusmõõtja torn. Lõpuks olime sadamas tagasi, laev juba ootas. Aga paar millimallikat ikka üritasin pildile saada niikaua kui rahvas laeva kobis 😉

Mandril tagasi tegime väikse söögi sadamakohvikus. Täiesti ok söök oli maitselt, natuke küll Raekohaplatsi hinnad aga pole hullu 😉 Koduteel põikasime sisse veel Nõva sadamasse, tahtsin teada mis on saanud nendest omalajal suure hurraaga ehitatud vikulaevadest. Üks vedeles sadamas kurvalt aga kus teine pole aimugi. Paar kohalikku vennikest püüdsid siinsamas kala, küsisin neilt aga isegi nemad ei teadnud.