-
Vabariigi aastapäeva lahing Viimsis
Sel aastal jäi ära ka traditsiooniline aastapäeva lahing, seega meenutame veel mõnda vana. Ükspäev helistas mu Piiteri sõps, et kle ma osalen aastapäeva lahingus Viimsis ja kutsus vaatama. Mis mul siin muud tarka ikka teha oli, vedasin ennast kohale. Läksime juba piisavalt vara kohale, et midagi näha ka. Muidu koguneb sinna hullult rahvast ja ligi ei pääse. Ma muidugi ei tea miks nad seda lahingut mõisa esisel platsil tegid, majatagune on reljeefilt palju ägedam. Rahvas oleks saanud niikaua muuseumis käia kui lahing käib 😀 😀 aga noh see selleks. Rahvas ja osalejad kogunesid, lõpuks kobisid võitlejad positsioonidele. Õnneks siin väga alustamisega ei oodatud, Vabaõhumuuseumis ootasid alustamisega üle tunni, kuna sealne piletisüsteem ei suutnud sadu inimesi kiirelt läbi lasta ja lõpuks tehti väravad lahti ja lasti piletita sisse muidu oleks lahingu algus mitu tundi veninud.
Eks see vabadussõja aegne värgendus on suht koomiline. Ega kindlat ja ühtset mundrit pole kellelgi 😀 😀 Näeb kõikvõimalikke mundreis soldateid, ainult embleemide järgi on võimalik midagi eristada.
Lõpuks olid kõik ikka positsioonidel ja hull andmine läks lahti. Ajaviiteks vaadata täitsa tore teema, eriti lastele. Siis kui enamus soldateid oli “maha löödud” ja piirdelindid ära korjati oli lastel lõbu kui palju 😀 😀 Kes rohkem padrunikesti leiab 😉 Lõpuks said soovijad sõdurisuppi kah 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Mahtra muuseum
Üks vana muuseumikülastus siia kah vahepeal, et rahval ei läheks meelest…. Meil on ikka veits muid asju ka muuseumites peale vikati ja kapa 😉 Mahtra muuseumis olen ammu tahtnud käia aga kuna see jääb meie tavamarsruutidelt vähe kõrvale siis pole sinna saanud ega saanud. Seekord tegime asja ainult sinna kuna seal oli veel viimaseid hetki üleval Maidla leidude näitus. Kõigepealt piilusime ikka vana kõrtsihoonet ka. Eeru kõrts on väidetavalt ainus Eestis säilinud talupojakõrts. Hoone vanimaks osaks arvatakse olevat rehetuba ja rehealust, mis pärinevad 1811 aastast mil elamu Atla mõisa maale rajati. Hiljem kohandati see kõrtsiks. Tegemist tegelikult tüüpilise suitsutarega. Mahtra sõja päevil kujunes Eeru kõrts paigaks kus toimusid mitmed kogunemised. Siin uurisid Atla ja Mahtra talumehed peeru valgel vastuhaku ajendiks saanud uut talurahvaseadust. Kõrtsi kogunesid 1858 aasta 2 juuni varahommikul arvukad talumeeste salgad, koos suunduti Mahtrasse. Siin anti ka pärast sõda haavatutele esmaabi.
Kõrts uuritud lipsasime muuseumi. Siin päris kõvasti vana staffi ja terve pikk jutt Krusensternide suguvõsast.
Lõpuks siis meie põhieesmärk ka 😉 Maidla leiud. Mnjaaa siin ikka oli mida vaadata. Nii mõnegi sarnase asja olen ise leidnud ja arhiivi saatnud. Kahjuks ei ole mul siiani veel õnnestunud mõõka ja vikukirvest leida aga ükspäev leian need ka 😉 Päris äge näitus oli, kahju, et selliseid näituseid tehakse üliharva. Siit ongi inimestel mulje, et meil pole ajaloos midagi olnud peale kapa ja vikati. Kuigi viimasel ajal olen kohanud nii mõneski imepisikeses kohalikus muuseumis selliseid leide, et anna olla. Suured muuseumid ei saa haisulegi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viinamuuseum Vihulas
Pole küll ise mingi alkoholisõber aga muuseumi ikka kiikan sisse. Viinamuuseume pidavat Eestis õige mitu olema, alustame siis Vihula mõisa omast. Astud uksest sisse ja seal ta ongi ning täitsa tasuta saab ringi vaadata. Muidugi siia saab ekskursiooni koos degusteerimisega ka sebida kui vaja. Viin on pärit jumal teab mis ajast, aga väidetavalt esimesed kirjalikud allikad piiritusest on pärit 9. sajandist mil Bagdadis araablasest arst olla selle leiutanud. Siis kasutati seda muidugi ravi eesmärgile mitte pohmellide kogumiseks.
Kõrtsitoas käis täiega pidu ja kaardimäng 😉 Päris huvitava nimega paberossid olid laual, pole varem selliseid näinudki. Nats näeb ka vinategemise atribuutikat
Iseenesest jõudis viin Euroopasse suhteliselt hilja, alles mingi 1330 aasta paiku Saksamaale, 1460 Rootsi ja alles 1556 aastal Ivan Groznõi valitsusajal Venemaale. Eestis on esimesed kirjalikud allikad aastast 1485. 1550 aastal sai Revali apteeker raelt loa oma apteegis piiritust müüa. Kõike ei jõua siia kirja panna, kellel huvi võib ise kohapeale uurima minna. Siin näeb kõikvõimalikke viinasorte. Mõnest pole kuulnudki. Siin saab teada ka viina ja kalamarja kooslusest ning kust see pärit on.
Kui juba siin siis tuleb ikka kohalikud loomad ka üle vaadata. Kiisu nautis täiega õues lumesadu ja loomakaitsjad ärge hakake nüüd pirisema, et kass õues ja külmetab. Maal see nii käibki ja ta ei külmeta karvavõrdki.
Kui tiir tehtud tuleb kuskil väike söök ka teha. Jäi ette Rakveres Virma, muidu igati mõnus kohake ja seal palju söömas käinud. Seekord muidugi läks asi käest. Võtsin kohvi ning pannukad moosi ja jäätisega. Kohv hea, muster peal ja puha aga kook…. Mnjh… olen küll suht magusasööja aga see oli ikka liig mis liig. Moos oli nii rõvedalt magus, et koosnes ainult suhkrust mille sisse oli pandud suhkrut ja selle sisse veel suhkrut. Kes küll mõtles välja selle jura mis süüa ei kõlba. Isegi koogi pealt maha kraabituna suutis see koogi maitse ära rikkuda. Nii, et kui te just suhkrut lusikaga ei söö siis jätke parem ostmata ja valige magustoiduks midagi muud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Politseimuuseum
Sada korda sellest muuseumist kuulnud aga kordagi pole siiani sinna saanud. Seekord ekstra käisime vaatamas mis värk sellega on. Mnjh… pilet päris kirves väikse muuseumi kohta. Väljas nats ikka päris autosid ka, nii mõnegi sellisega ise ka toimetanud. Kahju, et seal väga algusaastate masinaid polnud. Mõni UAZik ja Ural võiks ka ikka olla 😉 Miski kahuri laadne toode oli ka, aga mis teema sellega on ei saanud kuskilt lugeda. Väidetavalt pidavat seal püssi ka lasta saama aga seekord ei õnnestunud leida territooriumilt ühtki vastavat spetsialisti kuigi kassas öeldi, et kuskil maja peal kindlasti teda näete. No ei näinud, ju oli väga osav “tipatapa” vennike 😀 😀
Päris korralik embleemikogu oli, mõnda pole näinudki kasutusel aga eks algusaastatel oli neid ikka igat varianti. Muidugi kui nüüd järjest võtta algusaastatest tänapäeva siis lõvi on aina kõhnemaks ja karvutumaks jäänud 😀 😀 Muidugi ajaloo kõige sitem välivöö oli ka vitriini pandud vaatamiseks. Tegelikult peaks sinna kõrvale panema ka selle vennikese pildi kes sellise “üllitise” tellimisega hakkama sai. Kui rüseluseks läks siis tuli see vöö ühe tõmbega lahti ja oli kogu staffiga läinud. Jube jäik ka veel ja mitte ainult vöö vaid ka kõik taskud olid nagu betoonist valatud 😀 Mnjaa Inglise käerauad muidu päris head aga väiksed. Krt, suuremal mehel ümber randme kokku ei läinud. Meenub kuidas üks vennike üritas neid naelaga lahti muukida aga….. Pärast tuli töökojas relakaga käe pealt maha lõigata 😀 😀
Nats kõikvõimalikke relvi ka, nii “vanglatööstuse” kui ka “kodugaraaži” toodangut. Muidugi “kuulsate” kurjakate toimikute kokkuvõtted ka seal ilusti lugemiseks…. Ustimenko, Kalda, Pae tänava pommimehe jne.
Isegi fotorobot olemas, saad ise pildi kokku panna. Aga ikka see vana asi kus saab kokku panna ainult mehe lõusta 😀 Naist seal ikka naljalt kokku ei pane, loodan, et tänapäevasega saab ehk seda ka teha 😀 😀 Ah jaa kuuliaukudega autouks on ka 😉 Kui filmides võime näha kuidas vennikesed autoukse taha varjuvad siis tegelikult on see ilus muinasjutt. Ei hakanud siia meelega panema pilti teisest poolest 😀 😀 Minge uurige ise kas ikka leiab varju kuulirahe eest 😀 Üldiselt hea muuseum võhikule, kui just mitte arvestada päris kirvest piletihinda. Minu jaoks olid seal kõik vägagi tuttavad asjad, tegelikult ootasin sealt midagi enamat aga…..
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Haapsalu piiskopilinnus uues kuues
Enne remonti sai ikka Haapsalu linnuses kordi käidud aga peale remonti polegi veel siia saanud. Ükskord isegi üritasime minna aga siis oli pilet räme kallis. 12€ eest ikka väga ei roni muuseumi, eriti kui seal veel varasemalt korduvalt käidud ja midagi erilist loota ei ole. Tegime uue katse ja ennäe imet… pilet ainult 9€. Ei tea kas saadi aru, et varasemalt oli pilet ülemäära kallis ja lasti hinda alla või on praegu mingi hooajaväline hind 😀 😀
Linnuse keldrid ilusti arheoloogilisi leide täis, mis sealt renoveerimise käigus leiti ja natuke juttu kah juures. Nendele kes pole selliseid asju käes hoidnud on näitus isegi päris vaadatav. Minu jaoks kahjuks midagi erilist ei olnud. Ah jaa kerisahi oli ka ilusti välja kaevatud ja eksponeeritud.
Paar väikest ajanäitaja atraktsiooni oli ka
Kirikusse sai ka sisse ja ega ei saanud juhust kasutamata jätta ning piiluda “Valge Daami” tuba ka 😉 Päris asjalik lõhnakuusk oli tehtud käepärastest materjalidest 😉 Päris korralik “hoiupõrsas” on siin kirikus ka olemas, ei tea kui vana on… Kas kiriku algusaastatest või hilisem….
Kolistasime edasi linnuse poolel. Alumisel korrusel oli joru kõikvõimalikke raidkive linnuse ehitusajast. Mõned mõõgad, hellebardid ja sõjarüüd ka, need muidugi “Made in India” nagu ikka. Üks vitriin sisaldas päris mehiselt kõikvõimalikke kahureid. Huvitav kas kõik olid omalajal linnuses kasutuses.. Kuigi võib eeldada, et olid. Väidetavalt leiti omalajal väljakaevamiste käigus linnuse “kolikambrist” terve joru neid. Mõned isegi üsna haruldased ja dateerimisega jäädi natuke jänni. Ilmselt osad pärit kuskilt Euroopa valukojast. Kuna sarnaseid on Poolas Malborki muuseumi relvakollektsioonis. Siin on ka mõned malmkahuri. Müüri sisse isegi lift aretatud millega saab korruste vahel tsillida.
Lõpuks turnisime müüridel kah. Sealt avaneb linnuseõuele ja linnale päris kobedat vaadet. Muidugi Lible töökohta siin enam ei saa, oleks ju võinud renoveerimise käigus ju selle ka jonksu teha. Kellatornist ikka palju kobedam vaade. Küsisin järgi miks torni ei saa… Selle peale kosteti, et päästeamet tõmbas paanika üles, nende arust pidavat sinna minek ohtlik olema. Vanasti tegelikult sinna ju sai ja keegi ei kiununud, nüüd kahjuks mingi pehmondus igas asjas. Noh kokkuvõtvalt võiks öelda, et korda on küll ilusti tehtud aga kuidagi “kuiv” on. Varasemalt olid siin ikka põnevamad näitused. Korra tasub käia küll. Ainuke asi mis häiris ja mitte vähe… Kõik on jube sirgeks ja steriilseks aetud. Võiks tilguti ka kuskile nurka panna näeks rohkem palati moodi välja.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Haapsalu raekoda.
Haapsalus luusides oli vaja veidi aega parajaks teha. Ja kus sa seda ikka pimedal ja külmal ajal teed kui mitte muuseumis 😀 Raekoda tundus selleks täiesti sobilik olema. Raekoja ees platsil jäi silma üks ratasrist, mis teema sellega on ei tea, aga ükspäev uurin järgi. Raekoda ise ehitatud 1775 ja alates 1950 on siin muuseum olnud. Ei tea mis püsinäitus siin varem oli aga hetkel oli “Kuurortlinna teejuht”, see pidavat siin olema juba aastast 2014. Näitusel saab tutvuda Haapsalu eluoluga 19. sajandi lõpust kuni 1940. aastani suvitaja pilgu läbi.
Püsinäituse poolel näeb nii vanu linnaplaane kui ka kohalikke puitpitse. Siin on säilinud ka üks vana rauduks põneva ornamendiga. Päris äge oli ka ilus vaskne vanniahi ja istevann 😉
Teise poole peal näeb endise linnapea kabinetti aastatest 1929 – 1940 oma ajaloolise sisutusega meenutamaks aega mil siin töötas viimane okupatsioonieelne linnapea Hans Alver. Väikest apteegi väljapanekut jne. Mõned paarid kääre kah 😉 😉 Tänapäeval ilmsed väga vähesed teavad milleks selliseid kääre kasutati… Minge muuseumi saate teada 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Aibolandsi muuseumi uurimas
Nii sai siis see muuseum ka lõpuks üle vaadatud 😀 😀 Miljon korda Haapsalus käinud ja isegi mitmeid kordi bussiga lapsi siia muuseumi vedanud aga vot ise polegi veel käinud. Muidugi veidi hiljaks jäänud selle asjaga, hooaeg läbi ja väliekspositsioon kokku pakitud. Ühe räästa all rippus ühepuupaat, huvitav kas see on haabjas või pärnjas….
Ilmselt on rootslased asustanud Loode-Eesti rannikualasid ja erinevaid saari juba ilmselt vikuajast saati. Miks just rootslaste asustus…. siin võis olla mitmeid põhjuseid. Tõenäoliselt oli tollastele meresõitjatele kasulik rannikuala asustatus, et oleks meresõitmisel kindlamad tugipunktid ja jumal teab mis veel. Muidugi moodustasid rootslased Eestis üsnagi suletud seltskonna tänu geograafiliste piiridele ja keelelisele barjäärile. Siinsele püsimajäämisele tegi üsnagi vägivaldselt lõpu II MS mis sundis kodu jätma ja Rootsi põgenema. Nõukaaja lagunemisel, kui hakati uuesti rääkima eestirootsi kultuurist ja vaatamata maade tagastamisele oleks olnud sinisilmne loota rannarootsi kultuuri taastumist sellise elava kultuurina nagu enne sõda. Muuseum on tänapäeval riiklik asutus. Selgus, et Rannarootsi Muuseum on olemas ka Stockholmis, peaks ükspäev seda ka tudeerima.
Muidugi huvitav nimetus muuseumil “Aiboland”…. Päris hea tõlgendus asjale… see on rannarootslaste oma nimetus alade kohta, mida nad Lääne -Eestis ja saartel kasutasid ja käsitlesid selle nimetuse kaudu oma kodumaana
Kui õues tiir peal siis viuh sisse uurima. Kõigepealt kohe väike päkapikutervitus 😉 Siin on ikka veidi vaadata ka 😉 Korralikud infotahvlid asustuse kohta jne. Muidugi eriti äge on siin rannavaip, mis on käsitsi tikitud eestirootsi naiste poolt ja kujutab endast kogu rannarootslaste eluolu läbi aegade.
Teisele korrusele minnes näeb tikitud aastaaegade tegevusi. See on päris ägedalt välja mõeldud värk. Mis mulle muidugi kohe silma jäi oli Naissaarelt pärit seinakell. See saareke oli kunagi praktiliselt peaaegu kodusaar enne kui “ärimehed” selle p… keerasid. Pruudi tanu oli ka päris huvitav, tavaliselt pannakse sinna külge rippuma ikka rahad aga siin olid suva plekitükid. Pruudi pilt ka oli olemas aga pruut oli sellise näoga nagu ta oleks vägisi tanu alla pandud 😀 😀 Muidugi õige mitmed vitriinid olid siin käbidega nii nagu Metsandusmuuseumis Sagadil. Milleks siin see teema ei jaga pointi…
Muidugi kohalikku kõikvõimalikku käsitööd on siin nii, et anna olla. Muidugi ma neid võinuge mida laser välja lõikab väga käsitööks ei nimetaks puhas masinatöö ju. Viskad tahvli vineeri alla ja ise lähed õlut libistama, tagasi tulles korja ainult valmis asjad kokku 😉 Aga iseenesest muuseum äge ja tuleb suvel uuesti tulla siis näeb väliekspositsiooni kah.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
