-
Sharm el Sheikh. Sharmi muuseum
Õhtul võtsime tänavalt paari eurtsi eest takso ja sõitsime kohalikku muuseumi vaatama. Avamiseni oli veidi aega, tegime aega parajaks luusides ümber valge mošee. Imekombel oli seekord isegi uks lahti ja sai sisse piiluda. See natuke teistmoodi mošee, hästi valgusküllane ja laes pidavat olema päris kullast lühtrid. Kas see ka nüüd päriselt nii on ei tea. Uksest kaugemale sisse ei lubatud, sisse pidi saama eranditult ainult moslem. Aga nagu vihjest võis aru saada siis moslemiks on võimalik koheselt saada mõne dollari eest 😉
Kui mošeel tiir peal oligi paras aeg lonkida muuseumi. Siin on muuseumi pilet ainult 200 kohalikku, võrreldes Kairo uue muuseumi piletihinnaga on siin muuseum peaaegu tasuta 😉 Mõne tunniga teeb siinsele muuseumile tiiru peale aga vaadata on siin isegi muumiaid, mida muideks Kairo uues muuseumis ei ole. Siin on muidugi ka üks veidi isemoodi muumia kelle till on eraldi balsameeritud 😀 😀 Huvitav millega see vändagängsterist vennike ennast ajalukku kirjutas, et sellise erikohtlemise osaks sai 😉 Päris ägedad olid ka metallist kala kujulised ridikülid 😉 Veidi on siin muidugi väljapanekut muudetud, eelmisel korral oli siin veidi ka Tutanhamoni nänni väljas, aga nüüd need ära korjatud ja ilmselt saadetud siit mitte kaugel Genena citys olevasse Tutanhamoni muuseumi. Sinna me kahjuks seekord ei jõudnud, aga varasemalt oleme seal juba käinud.
Kui nüüd teha kokkuvõte muuseumitest siis Kairo uus muuseum oma ulmehinnaga valmistas täieliku pettumuse. Kairos tasub minna pigem vanasse muuseumi kuna seal on ka muumiaid. Või siis käigegi siinses Sharmi muuseumis, saate väikse raha eest kordi parema elamuse kui Kairo uues muuseumis.
-
Sharm el Sheikh – Kairo
Niisiis Kairosse minek bussiga. Sharmis pole muidu viisat vaja aga kui tahad Siinailt välja minna siis peab viisa olema. Viisa saab saabudes lennujaamast ja kui isegi viisat pole aga tuleb isu sõita Luxorisse või Kairosse, siis väikese lisatasu eest teevad nüüd tänava reisikorraldajad selle viuh ära. Varem nad seda teenust ei pakkunud. Me tegime viisa juba lennujaamas, sest meil oli plaan nagunii Kairosse minna. Nii nagu lubatud korjati meid hotelli eest kell 0.30 bussile ja viidi teisele poole Sharmi kontrollpunkti, seal tanklas komplekteeriti meid vastavalt paketile teistesse bussidesse ja algas unetu öö läbi tundmatuse. Varahommikul oli väike söögipeatus mingis üksikus kohvikus.
Muidugi hinnad olid siin isegi turistile ebakohased, olenevalt kumba kassase läksid maksis väike küpsisepakk kas 10 või 12 dollarit 😀 😀 Me ei hakanud isegi rahakotte välja võtma, et midagi osta, meil oli juba teadlikult oma söök kaasas, aga neid kes näljastena järtsus passisid oli nõrkemiseni. Ja suuri busse seisis siin kümneid. Kusjuures isegi peldikute juures seisid vennikesed ja korjasid 1$ külastuse eest 😀 😀 õnneks meestel hea, lähed bussi taha ja soristad ära 😉 Ma muidugi pärast Kairos vaatasin poodides huvi pärast palju see kullast küpsisepakk tegelikult maksab, keskeltläbi oli hind 20-30 kohaliku vahel. Nii, et tuleb ka maantee äärde putka teha 😀 😀
Kui rahval kõhud täis kimasime Suessi kanali alt läbi edasi Kairo poole. Bussiaknast vaadates tundus linn ikka väga prügine ja muidugi on siin ka sudu üleval. Esimene peatus oli Kairo muuseumi juures, siin läks pool bussi tühjaks. Ühesõnaga need kelle paketis oli vana muuseum kobisid maha aga teised kütsid edasi paadisõidule Niilusel.
Tegime miski tunnise tiiru Niilusel, vaatasin, et siin on jube palju sõudjaid trenni tegemas. Kusjuures huvitav oli, et isegi naiskondi oli näha. Ilmselt mingi spordiklubi või koondise värk. Kuigi pole kunagi Midagi Egiptuse sõudjatest kuulnud.
Lõpuks siis selle paljukiidetud uue muuseumi külastus, eemalt vaadates nagu meie Rocca keskus 😉 Ja muidugi pileti eest osatakse siin ikka raha küsida, 1450 kohalikku. Sellise hinna juures on mul alati küsimus, mida ma selle hinna eest saan? Muidugi sisse astudes näed hiigelsuurt aatriumi kus paar kivikuju, muud ei midagi. Tegime mingi 1,5 tunnise kiire giidituuri. Üldmulje, suured saalid aga eksponaate hõredalt, hiigelsuured vitriinid on täis ühesuguseid eksponaate mitmelt realt.
Ei saanud pihta vitriinide pointile, miks on vitriinis näiteks vähemalt 100 ühesugust korvi või 100 ühesugust karpi või seinatäis ühesuguseid sõrmuseid. Kas teil nagu muid asju ei olegi näidata peale sadade ühesuguste korvide, karpide ja sõrmuste? Väidetavalt ju peaks Egiptuse ajalugu olema väga leiurohke, siin tekkis küll küsimus, kus need leiud siis on, kui mitte siin? Teine asi mis ajas sita keema, ei mingit loogikat ajastutega, ega skeeme kust kuhu minna ja kus midagi on, täielik kaos. Ja tuleb välja, et siin pole isegi muumiaid, need pidavat kõik vanas muuseumis olema. Ütlen ausalt, selle raha eest seal minu arvates nüüd küll mitte midagi vaadata ei ole. Isegi Sharmi muuseum on põnevam, muumiad on olemas ja pilet maksab ainult 200 kohalikku. Aga eks ootused ja lootused on erinevad ja kindlasti on sadu inimesi kellele see muuseum meeldib
Väike video muuseumist on siin
Peale muuseumi külastust kimasime sööma. Teel sööma jäi silma üks hiidvana Volvo ja muidugi ka tänavaturg. Siin on tavaline, et see on sõidutee eraldusriba peal. Söök oli seekord veidi omamoodi, liha toodi grilliga lauale aga kõik muu mudru oli rootsi lauana, seal oli päris kobe valik lisanditest.
Lõpuks siis lapse unistus täitus, saabusime Giza püramiide vaatama, muideks ka siin on päris krõbeda hinnaga pilet, 700 kohalikku. Muidugi siin on ilge killavoor kaamelitest, hobustest ja kaarikutest mille kõigega saab turist sõita püramiidide vahel. Muidugi siin tahavad giidid sind kohe lüpsta selle sõiduvärgiga, kogudes huvilistelt bussis sõiduraha 20 dollarit nägu väitega, et selle eest on sõit sinna ja tagasi ning tasuta pildistamine sinu telefoniga 😀 😀 Me võtsime kaarikusõidu kahe peale otse kutsarilt ilma kauplemata 10 $ eest, kusjuures selle hinna ütles kutsar ise, kaubeldes ilmselt oleks ka viieka eest saanud.
Kusjuures pole need püramiidid midagi nii täpselt ühesuguse mõõduga kividest, täitsa suvakad on kohati, ja ei usu mina, et need kivid kõik kuskilt karup… kaamelite seljas ükshaaval kohale toodi. Vaadates pinnast on ju jummala selgelt näha ruudu kujulised raiejäljed kogu perimeetri ulatuses. Sedasama kinnitab ju siinsamas olev sfinks, mis on ju ilmselgelt kivipinnasest kohapeal ühe tükina välja tahutud.
Kuigi sfinks on siinsamas siis sinna otse püramiidide juurest ei saa, aed on vahel. Tuleb väike ring sõita.
Peale püramiidide külastus oli papüüruse ja õlitehas külastus. Me ei viitsinud minna, käisime hoopis silla all ristmikul olevas poes Labubu krõpse vaatamas 😉 ja siis tiksusime lihtsalt vaadates kohalikku liiklust. Müstika kuidas see toimib. Marsa või tuktuk jääb seisma kus jumal juhatab, kasvõi keset kahte kujutletavat sõidurada. Siin on küll parempoolne liiklus aga sõidetakse sealt kus parajasti mahub, samuti pargitakse seal kus mahub, kasvõi keset sõidurada. Siinsamas kimab ka kohalik oma eesli ja vankriga autode vahel. Meil oleks sellise kaose peale juba ammu poolemeelsed juhid üksteisel ninad viltu tagunud. Aga siin puudub juhtidel isegi keskmine näpp. Meie närvihaiged juhid tuleks siia koolitusele saata 😀 😀
Lõpuks saabus rahvas ja algas 8 tunnine sõit Sharmi poole. Kokkuvõttes kestis kogu üritus täpselt 24 tundi 😉
Väike video liiklusest.
-
Saaremaal uusi asju avastamas
Üle pika aja sai külastatud Saaremaad, mitte töö asjus vaid lihtsalt tšillimise pärast. Päris palju uusi asju on seal vahepeal tekkinud. Tegelikult oli plaan ka drooniga usinasti lennata aga see jäi plaanitust kõvasti nirumaks. Ilmataat va vigurvänt arvas, et detsember on normaalne suviseks vihmaks koos tormituulega 😀 😀 Paarist linnusest õnnestus küll mõned kehvad videod pilvepiirilt teha, ei midagi erilist kui pilvepiir on ca 70 meetri peal Aga nendest kirjutan ükspäev eraldi. Tuli jooksvalt ringi orienteeruda maapealsetele asjadele 😉
Virtsus saeketastest kuusk jäi seekord vaatamata, kuna see polnud veel valmis 😉 Saaremaal vaatasime üle Orissaare kanistritest jõulukuuse, eks need omamoodi kiiksuga kuused on vist alguse saanud kunagisest Rakvere vanades akendest tehtud kuusest. Noh ma nüüd ei tea kas jõulude traditsioonilist kuuske peab rämpsuga asendama, aga eks jõulud on meil juba ammu devalveerunud mingiks palaganiks, mis algab juba peale Jaanipäeva 😀 Kui õige aeg käes siis puudub igasugune jõulutunne, mõtled, et saaks see jura juba läbi. Kuskil tee ääres jäi silma veel jaburam installatsioon. Pererahvas oli väravasse pannud 2 sitapotti, huvitav millele sellega vihjata taheti.
Muidugi vaatasime üle ka uue kuue saanud Tehumardi obeliski, ei midagi erilist. Minu meelest oleks võinud selle junni ka pigem kuskile muuseumi viia. Vähemalt likvideeriti sealt see propa ühishaud. Nagu ikka selliste memoriaalide puhul ei vasta asjad reaalsusele. Peaks ju olema Tehumardi lahingus langenute ühishaud. Aga peale 2024 haudade avamist arvatakse, et ilmselt on see hoopis ühe hilisema punaarmee sanitaarväeosa matmispaik, kus sirgetes ridades asusid terved luustikud. Ringiga tagasi Kuressaares avastasime, et sadama juures on päris huvitav väljapanek vanadest hobuatradest ja vaoajajatest.
Pimedas mõtlesin, et lähen korra ikka proovin drooniga linnusest paar pilti teha. Kahjuks ei saanud seekord Kuressaare linnusest ühtki asjalikku pilti, tuul ja vihm panid korraliku piduri sellele. Tuli ära kotile kobida. Tagasiteele jäi päris huvitava nimega söögikoht, aga see jäi külastamata 😀 😀
Hommikul kui pestud – kustud – kammitud marssisime linnuse muuseumi vaatama mis seal uut. Viimati sai seal käidud õige mitu aastat tagasi vaatamas näituseid “Elu piimanõus” ja “Viikingid enne viikingeid” Vahepeal on muuseum läbinud väikese uuenduskuuri. Muuseumites tasub ikka käia, vahel on seal põnevaid ajutisi näituseid. Ja nagu elu näitab siis vahel on muutuseid märgata isegi püsinäitustel 😉 Kõigepealt sai siin muidugi korvi 😀 😀 tavaliselt saab seda Avinurmes 😉 Muidugi jäi näitusel silma akutrelli isa. Hea praktiline asi praegusel keerulisel ajal, saab puurida ja kui häda käes saab lõket teha, mille peal just äsja metsas odaga maha löödud elevanti küpsetada 😉
Uuenduskuuriga on lisaks europeldikutele tehtud ja üks normaalne kemps. Saab vanas linnuse köögis kolada, katlasse vaadata jne. Ja muidugi saab nüüd ka altpoolt lõviauku sisse vaadata, sinna on isegi hologrammiga lõvi sisse tehtud. Muidugi see näeb välja rohkem multikalõvina kui päris lõvina aga abiks ikka. Muidugi mul jäi õhku küsimus miks köögi katla tagant otse lõviauku sai… Kas “lõvi” toitmiseks või siis danskeritest allalastud saaduste koristamiseks 😉
Muidugi oli siin juba mõnda aega väike ajutine näitus “Silmast silma keskaegse saarlasega” mille üheks kuraatoriks Marika Mägi. Ja eks Saaremaalgi ole oma Kukruse memm Valjala emanda näol. Üllatavalt pika naise uuringute põhjal võib eeldada, et maetu oli juba kristlane ja kusjuures seda ennem kui Saaremaa üldse ametlikult ristiusustati. Teine huvitav asi oli tema juures see, et panuseks arvatakse olevat kasutatud sõba. Nagu näitusel näha siis kanti omal ajal ka päris edevaid vöökette, aga samas pole täpselt teada kuidas neid kanti. Pärinevad need 13 sajandist ja leitud on neid üldjuhul ainult mõnekümne cm pikkuseid. Hiljuti leiti Ansekülast juhuleiuna üle kahe meetri pikk kett millel isegi pannal ja ketilülide küljes joru kuljuseid.
-
Läti. Valmiera – Koceni
Sai veidi tuuldumas käidud Lätis aga mitte alko järgi vaid päriselt ka tuuldumas 😀 😀 Tegelikult tahtsime turnida Valmiera kiriku torni aga kahjuks oli kirik kinni, seal salvestati mingit muusikapala. Viimased korrad mis oleme üritanud sinna saada on käik luhta läinud, igakord miski üritus seal 😉 Pole hullu, Valmieras on veel küll ja küll kohti mida külastada. Vaatasime üle kohaliku muuseumi, see on hea muuseum ja täiesti eestikeelne. Pikemalt olen sellest muuseumist juba kirjutanud siin.
Kolasime veidi ka linnuse pargis, kurja küll, need teeteod on siin ka päris suur probleem. Vastavad kogumiskonteinerid igal nurgal ja roomamas mööda kõnniteid näeb neid raipeid ikka päris palju isegi päeval.
Kui eelmine kord vaatasime kohaliku turbatööstuse veetorni siis seekord otsustasime vaadata Kocenis asuvat Kokmuiža mõisa. Mõis ja mõisapark näeb väljast päris hea välja, tänapäeval asub mõisas kool. Millal siia esimene mõis tehti jumal seda tea, aga praegune on siin aastast 1880. Siin mõisa juures asub esimene ja ainuke kerakujuline päikesekell Lätis. Tiigis on päris arvestatava suurusega purskkaev ja kollast tooni vesiroosid, pole selliseid väga mujal näinudki;)
Muidugi kasutasime enne sisse minekut võimalust piiluda mõisa pilvepiirilt, päris efektne pargi kujundus.
Seest ka ilusti korras ja puhas ning nagu varem mainisin toimib siin majas tänapäeval mõisakool. Spetsiaalselt kooliks kohandati Kokmuiža mõisahoone tolleaegse arhitekti Arnolds Čuibesi tähelepanuväärse projekti järgi 1937 aastal.
Pikast päevast olid kõhud korisema hakanud, mõtlesime, et läheme võtame kohalikust poest midagi hamba alla. Aga poe juures selgus, et poe teisel korrusel on väike söökla Ēdnīca Kocēnos. Muidugi kasutasime kohe võimalust süüs sooja toitu. Söökla nägi stiililt välja nagu kaheksakümnendate töölissöökla, aga samas täiesti korralik ja puhas.
Menüü muidugi lätikeelne aga eks google aitab hädast välja. Menüüs ikka õige mitu suppi ja praadi saadaval, tahtsin sašlõkki aga kahjuks oli see otsas. Võtsime šnitslid, kassas küsiti, suur või väike. Kuskilt aju kurdudest lõi kohe välja, et kui meil väike võtta siis saad määritud taldriku 😀 😀 Mõtlesime, et võtame suured. Kassapidaja vaatas imelikult ja küsis, et oleme ikka kindlad või? Meie muidugi jajaaa. Kurja küll, kui praed kätte saime, kusjuures siin saab kohe kätte ei mingit ootamist, siis saime aru küll miks müüja üle küsis 😀 😀 Praed ikka megasuured nagu pildilt võib näha, magustoitu poleks pidanud võtma, see oli juba vägagi liiast 😉
Praad, magustoit ja keefir läks maksma 7€, see praktilisel peaaegu tasuta 😉 Kusjuures toit oli väga maitsev, aga maksta saab siin ainult sulas. Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti seda söögikohta külastada.
-
Õisu mõis
Sai üle vaadatud veel üks põnev mõisakompleks. Õisu mõisa ajalugu ulatub 16 sajandisse, kuid oma praeguse kuju hakkas see võtma 18 sajandi lõpus. 1744 aastal kinkis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna mõisa admiral Peter von Siversi lesele. Sieversite valdusesse jäi mõis kuni 1919 aasta võõrandamiseni. Algne mõis oli veidi teise koha peal, praegusele kohale ehitas mõisa Friedrich Wilhelm von Sivers. Tema ajal valmis mõisa uus härrastemaja, suur kõvertall, viljaait ja teenijatemaja. Samal ajal rajati ka mõisa laudad, küünid, rehealused, veskid, sepikojad, tubakavabrik, tislerikoda ja viinaköök. 1790 läks mõis August Friedrich von Siversi valdusesse, Tema ajal rajati siia tubakavabrik ja ka treimis- ja vasksepakoda. Algselt töödeldi tubakavabrikus Ameerikast sisse toodud tubakat aga üsna pea tehti siia oma tubakaistandus.
1922 aastal tehti mõisa peahoonesse Õisu Piimaasjanduse Kool kus õpetati piimatalituse juhatajaid. Käivitati ka õppemeierei, kuhu tõid peale koolimõisa oma piima ümbertöötlemiseks veel ligemale 100 ümbruskonna talu. Väidetavalt ulatus 1926 aastal piimakogus ligi 800 kilogrammini. 1930 loodi siia Eesti kõige moodsam meierei. Koolil on aastakümnete jooksul olnud ka kümneid erinevaid nimetusi kuid põhi õppekava on ikka piimandus. Mingil ajal lisandus õppekavasse ka lihatööstus. 2006 lõpetas kool Õisus tegevuse ja liitus Olustverega. Hetkel on mõis erakätes ja sisse uudistama saab ainult eelneval kokkuleppel.
Kuna meil oli eelnevalt kokku lepitud siis saime giidi saatel sisse ka piiluda 😉 Peauksel on siin päris edev käepide ja sisenedes jääb silma kohe koolikell. Sees käib jõudumööda remont ja ühtteist on juba korrastatud, isegi väike muuseuminurgake on. Mõnes ruumis on nõukaaegse värvi alt välja puhastatud vanad värvikihid. Ja mis te arvate, mis on siin säilinud mõisaaegadest peaaegu ehedana…. Ilmselt ei arva keegi ära 😉 Kappkemmerg, muidugi mitte originaalkasutuses aga alles ikkagi. Tänapäeval hoiab seal koristaja oma moppi 😀 😀
Kuna grupiga on aeg veidi piiratud siis kõiki urkaid läbi kolada ei jõudnud. Aga jõudsin veel üle vaadata päris edeva puukuuri ja jääkeldri. Kusjuures siin on veidi omamoodi jääkelder, kui muidu laotakse jää keskmisse ossa ja ringiratast on siis toiduainete hoiukohad. Aga siin ei saagi ringiratast käia, vahesein on vahel. Ja see on ka huvitav, et jää sisseviimiseks on nö. teine korrus. Seega saab siin keldri silmini jääd täis panna.
Muidugi vaatasin kiiruga mõisakompleksi üle pilvepiirilt ka
-
Viljandi vanalinn ja linnus
Pole sada aastat Viljandis niisama luusimas käinud. Kui siia satud siis ainult tööasju ajama ja muuks pole aega. Seekord sai tiksutud niisama. Kui teised kaasteelised läksid ekskursioonile mööda vanalinna tänavaid siis ma eelistasin omal käel kolada ja nurgatagustesse piiluda 😉 Kui nüüd võrrelda Tallinna, Tartu ja Viljandi vanalinnu, iseenesest pole need muidugi võrreldavad oma mastaapsuse pärast. Aga kui võtta arvesse inimressursi liikumine siis Võrreldes Tallinna ja Tartuga on Viljandi puhkepäeva hommikupoolikul täiesti välja surnud 😀 Paarikilomeetrisel ringil nägin peale meie grupi ainult kahte turisti ja ühte koeratuulutajat.
Lonkisin mööda pisikesi tänavaid vaatama seda ilusti korda tehtud vana veetorni. Muideks sinna saab sisse ka ja ülevalt nautida vaadet vanalinnale. Veetornis on ka mõningaid näituseid aegajalt. Minul jäi seekord sees käimata kuna laupäeva hommikul kell 10 kogu linn veel magab 😉 Aga pole hullu, vaatan teine kord. Ühel tänavanurgal jäi silma vana betoonist teadetepost, praegu sinna veel polnud kuulutusi pandud aga ehk ükspäev pannakse 😉 Ja kui vanasti nägi betoonist maasikaid igal nurgal siis nüüd näeb betoonist kasside kujukesi milledele kaela riputatud sildid varjupaigas kodu otsivate kasside lugudega. Väike tiir ümber Jaani kiriku lossimägede suunas, seal hea istuda ja linnukest lennutada.
Vaatasin vanalinna ja linnuse varemed üle pilvepiirilt. Kusjuures see ilusti korrastatud veetorn hakkab üle linna väga hästi silma. Linnuse ajaloost ei hakka pikemalt kirjutama, see juba varem siin tehtud. Aga pilvepiirilt näeb asi hoopis teisiti välja kui maapinnalt.
Väike video Viljandi vanalinnast ja veetornist pilvepiirilt
Video linnusevaremetest pilvepiirilt
-
Käre lahinguväljad
Veel üks valge laik Eesti gloobuselt likvideeritud 😉 Varem küll kuulnud nendest Käre lahinguväljadest küll ja küll aga vaatama pole siiani jõudnud. Nüüd see kohake üle vaadatud nii maa pealt kui pilvepiirilt. Käre talu oli sõja ajal päris korralikus katlas, siinpool jõge olid Aadu mehed ja teisel pool jõge “Koba” mehed. Need viimased pressisid usinasti peale ja eks seetõttu pandi siin päris palju sibulaid varakult mulda. Tänapäevalgi on siin näha kõvasti kaevikuliine, tulepesasid jne. Osa punkreid on taastatud nende algses asukohas.
Siinsamas tegutseva klubi eesmärk on vanatehnika ja -vara säilitamine ning eksponeerimine. Ajaloolist militaarpärandit põimitakse kaasaegsete vaba aja veetmise võimalustega. Siin saab osaleda giidiga jalgsimatkal kaitseliini piirkonnas ja loomulikult näiteks KrAZiga mõnusa safari korraldada. Ja palju muidki ajaveetmise võimalusi on siin olemas. Eks meiegi vaatasime üle rikkaliku valikuga baari, maitsesime tervitusnapsu ja käisime luusimas kaevikuliinil 😉
Kui väike matk tehtud suundus enamus KrAZiga safarile, ma ei viitsinud minna, eks sellisega ole omalajal sõidetud nõrkemiseni mööda Siberi teid 😉 Ma parem vaatasin seda lahingupaika pilvepiirilt, ja siin on mida vaadata. Nii, et tasus täitsa ära siin käimine ja militaarhuvilistel soovitan ka seda kohta külastada.
Panin siia väikese video kohapealsest olustikust, rohkem videoid näeb siit































































































































