-
Riias luusimas
Kui mõned head aastad tagasi Riias põgusalt hulgutud sai siis panin projekti pikema Riia linna tudeerimise. Nüüd lõpuks sai see teoks. Huvitaval kombel pole siin säilinud vana linnust ega linnamüüri sellisel moel nagu Tallinnas, aga vaadata siin siiski ühtteist on 😉 Väikese tripiga alustasime Riia ooperimaja ja vabadussamba juurest. 42 meetrine vabadussammas avati 1935 aastal mälestamaks Läti vabadussõjas langenud sõdureid. Samba tipus on naise pronkskuju mis hoiab käte vahel kuldseid tähti mis sümboliseerivad Läti kolme ajaloolist piirkonda: Kurzeme, Vidzeme ja Latgale.
Piilusime eemalt püssirohutorni, see on ainus säilinud torn Riia endisest kaitsemüürist. Algne torn ehitati 14 aga nagu ikka kippusid nad otsa saama sõdade käigus. 17 sajandil taastasid rootslased paksude müüridega torni ning siin hakati hoidma püssirohtu. Torni müürides on endiselt näha sinna Põhjasõja ajal tulistatud kahurikuule, kuigi ma arvan, et praegused on seal suht feik. Tänapäeval tegutseb tornis sõjamuuseum. Põgusalt piilusime ka taastatud linnamüüri jupikest ja kummituse pronkskuju. 2010 paigaldatud skulptuur on pühendatud Riia vanalinna põnevatele legendidele ja kummituslugudele.
Edasi piilusime vanalinnas kõige kitsamat tänavat, tänav on kõige kitsamas kohas vaid 2,25 meetrit lai. Väidetavalt olla see ajalooliselt nii kitsas, et vastasmajade elanikud said aknast teineteist kättpidi tervitada 😀 😀 Kui meil on raekoja platsis “Kolm õde” siis siin on “Kolm venda”, need peaksid olema Riia vanimad säilinud elamukompleksid. Ühel tänaval hakkas silma ka huvitav käesurumise laud, meil võiks ka selliseid olla. Tahtsime piiluda ka kuulsat Kassi maja aga kahjuks oli see tellingutes. Legendi kohaselt käskis jõukas Läti kaupmehest majaomanik paigutada tornitippudesse kassi skulptuurid nii, et nende sabad olid suunatud üle tee asuva Suure Gildi majale. See oli tema kättemaks ja protest selle eest, et sakslaste juhitud gild teda liikmeks ei võtnud. Hiljem olevat tüli lahendatud ja kassid pöörati gildi poole näoga 😀 😀
Huvitav on ka see, et siin on tänavanurkadel näha üsna palju kas maasse või seina müüritud kahureid, meil vanalinnas pole neid kuskil täheldanud. Muideks need pole miskid disainelemendid 😉 vaid vanad kahurid täitsid ühte väga praktilist ülesannet. Vanad nö. perses kahurid paigaldati tänavanurkade ja väravakäikude juurde selleks, et hobuvankrid ja tõllad ei lõhuks rataste ega rattavõllidega hoonete nurki.
Vaatasime üle ka Bremeni moosekandid ja liivlase pea. Bremeni moosekantide pronksskulptuuri valmistas saksa kujur Christa Baumgärtel 1990 aastal Bremeni sõpruslinna kingitusena Riiale. See vendade Grimmide muinasjutu ainetel tehtud skulptuur kujutab eeslit, koera, kassi ja kukke, kes vaatavad läbi raudse eesriide sümboliseerides sellega külma sõja lõppu ja raudse eesriide langemist. Reisiõnne saamiseks tuleb hõõruda skulptuuril loomade nina. Mida kõrgemal asuva looma nina ulatud sügama, seda suurem on tõenäosus soovi täitumiseks 😀 😀
Sellel näoga kivil on ka oma lugu, see olevat leitud 1851 aastal Salaspilsi lähedalt põllult. See viidi muuseumi kuid jäi seal kadunuks. 2000 aastal olla arheoloogid kivipea üles leidnud Riia toomkiriku hoovist uuringute käigus. Originaali säilitatakse praegu Riia Toomkiriku ristikäigus. Kivi täpne päritolu ja otstarve on endiselt ebaselge. Arvatakse, et see on seotud 13 sajandi alguse liivlaste pealiku Akoga, kes juhtis ristisõdijate vastast ülestõusu ja langes võitluses. Praegune tänaval olev kivi on 3 korda suurem koopia originaalist.
Muidugi näeb Riia tänavatel päris palju kohaliku tänavakunstniku Kiwie töid.
Piilusime sisse ka Peetri kirikusse, kusjuures siia sissepääs on tasuline ja päris krõbeda hinnaga. Siin hakkas kohe eemalt silma ülisuur küünlajalg, pole nii suurt kuskil mujal näinudki. Siinse kiriku teiselt korruselt saab liftiga kiriku tornis olevale platvormile. Aga sinna saamine pole niisama, et vajutad nuppu ja sõidad. Ilgelt umbses liftis on oma liftitädi kes üle kümne lõusta peale ei võta ja sedagi rangelt pileti alusel. Muidugi vaated on tornist vanalinnale päris head.
Väike video vanalinnast Peetri kiriku tornist
Veel sai pilk peale visatud Rail Peldiku Riia jaamahoonele ja luusitud Riia turul. Riia turg pidavat olema üks Euroopa suurimaid ja vanimaid katusealuseid turukomplekse. Turg ehitati 1930 aastatel IMS aegsetesse Saksa tsepeliinide angaaridesse. Mida kõike siin müügil pole, aga samas ma ei ütleks, et turg miski odav koht on. Poest saab asju juba odavamalt kui turult. Ja muideks joodikuid on siin vedelemas rohkem kui meil 😀
-
Riia mootorimuuseum ja Aldaris õlletehas
Lõpuks sai üle vaadatud pikalt plaanis olnud Riia Mootorimuuseum, selle muuseumi nurgakivi pandi paika 1986 aastal ja ametlikult avati see 22.04.1989 aastal Lenini sünnipäeva auks 😀 :D. Väidetavalt olla see nii tol ajal kui ka praegu Baltimaade suurim automuuseum. 2013 – 2016 oli muuseum kinni rekonstrueerimiseks. Peale taasavamist sai sellest Baltikumi suurim ja mitmekesisem vanade mootorsõidukite kollektsioon. Kollektsioon on jagatud erinevateks osadeks.
Kremli kollektsioon: Siin näeb mõningaid endistele NL tippjuhtidele kuulunud autosid, nagu näiteks Koba kasutuses olnud soomustatud ZIS-115 ja Brežnevi Ljonka ZIL-111D millega ta 1980 aastal Moskvas avarii tegi.
Autoajalugu ja Läti autotööstus: Siin näeb eksponaate alates Russo Baltist kuni RAF busside ja Riga võrrideni välja. Kusjuures ma ei teadnudki, et neil oli ka täitsa elektri RAF olemas. Siin on ka üks haruldus, mis pidavat olema ainuke maailmas säilinud Saksamaal 1938 aastal toodetud 16 silindriline võidusõiduauto Auto Union Typ C/D
.
Siin on ka väike valik Estonia vormeleid, ütleks, et neid oli MOMUs kordi rohkem kui siin. Siin jäi silma ka üks puidust kerega mosse, huvitav kas see on omalooming või tehasetöö… Ja muidugi ei saa mainimata jätta idasaksa Trabanti 😉
Muidugi oli siin ka päris lahe hologramm tehtud RAFi peale, nagu päris 😀 😀
Peale mootorimuuseumi piilusime sisse ka Aldarise õlletehase muuseumi. Aldarise õlletehas peaks olema Läti vanim ja tuntuim õlletehas. Pruulikoja asutas baieri päritolu õllemeister Johannes Dauder 1865 aastal ja algupärane pruulikoda ehitati punastest tellistest neogooti stiilis elementidega. Muuseum pakub oma külalistele võimalust avastada Lätis ja mujal pruulitud õllede mitmekesisust ja võlu, õllepruulimise saladusi ning ise õllepruulimist proovida. Samuti on väljas õllega seotud ajalooliste eksponaatide kogu. Muideks aegade jooksul pole siin ainult õlut tehtud vaid ka limonaadi ja muid jooke.
-
Ligatne tuumavarjend
Aastaid tagasi sai korra Ligatne tuumavarjendis käidud, nüüd paras aeg mälu värskendada. Punker rajati 1980 aastatel Nõukogude Läti poliitilisele eliidile. Selle peamine eesmärk oli tagada Läti NSV valitsuse, Kommunistliku Partei keskkomitee ning strateegiliste planeerijate juhtimisvõime tuumasõja või muu katastroofi korral. Punker rajati 9 meetri sügavusele maa alla suurusega ca 2000 ruutmeetrit. Peale ehitati muidugi täiesti toimiv pansionaat aga isegi pansionaadi töötajad ei teadnud mis pansionaadi all on. Midagi sarnast oli meil Kosel kutsekooli all aga see on paljaks varastatud.
Muideks Ligatne on ilmselt ainus täiesti töökorras säilinud punker baltimaades. Kõik on täpselt nii nagu ta ehituse ajal tehti. Ainuke asi mis pidi olema muutunud on see, et otseliini kremli Vovkale enam pole. Huvitav miks ta kuni aastani 2003 oli salastatud? Alles siis avati ta avalikkusele. Väidetavalt olla siin autonoomsus tagatud 250 inimesele mitmeks kuuks. Kahjuks pole meil ühtki töökorras punkrit säilinud, need varastati hetkega paljaks nagu vähegi võimalus avanes.
Punkri söökla on täiesti toimiv ja seal saab isegi tänapäeval ettetellimisega süüa. Meie külaskäigu ajal oligi mingi grupp seal söömingu tellinud. Meie oma kambaga sõime üleval pansionaadi sööklas. Kusjuures toitu lauda ei toonud jõhvikad vaid lükati käruga kohale nii nagu vanasti asi käis. Kokkuvõtteks päris lahe kohake kus tasub käia. Muidugi Ligatnes on veel peale punkri vaadata küll ja küll. Nagu näiteks ajalooline paberivabriku asula, liivakoopad ja keldrid jne jne
-
Võnnu
Üle pika aja sai külastatud kuuevarbalisi kiluvargaid ja mis Lätis käik see on kui Võnnus ei käi 😀 😀 Siinses Võnnu linnuses on igakord midagi uut, päris usinasti renoveerivad ja toimetavad. Isegi uues linnuses on välja kaevatud vanu müüre, mida saab nüüd üle piirdeääre piiluda. Kõik siit leitud mudru on ilusti näitusesaalides näha ja seda pole mitte vähe. Leidude põhjal võib järeldada, et linnus oli omalajal ikka päris heal järjel. Ega muidu poleks siin resideerunud Liivimaa ordumeister, siin olla pesitsenud isegi Wolter von Plettenberg. Linnuses peeti maapäevi ja langetati kogu Liivimaad puudutavaid otsuseid. Kui kiire tiir peal põikasime sisse siinsamas linnuse juures olevasse üsna värskelt avatud muuseumi.
Vot sellist muuseumi ei ole veel mitte kusagil kohanud, nimelt Põhja Loodusmeditsiini Muuseum. Muuseum kogub teavet Läti ja põhjapoolsete piirkondade tüüpilisemate ravimtaimede ning nende kasutamise kohta tervise parandamisel ja heaolu suurendamisel. Näitusel on eksponeeritud üle 40 Läti ja põhjamaisele loodusele iseloomuliku ravimtaime ja muideks siit saab osta kõikvõimalikke raviteede segusid, salve, õlisid ja krt teab mida veel. Muidugi saab siin ka kõike nuusutada ja maitsta. Hiigelsuure mikroskoobi all saab uurida taimi ja UV lambiga näha nähtamatut. Igatahes põnev kohake kus tasub käia. Ja kindlasti tuleb siin külastada tiigil pesitsevaid musti luiki.
-
Tamsalu lubjapark ja Toila
Üle pika aja vaatasime üle Tamsalu lubjapargi, midagi uut siia vahepeal tekkinud ei ole. Pigem on asi veidi unarusse jäänud ja loodus on asunud uuesti hoogsalt üle võtma kunagist mastaapset tööstusmaastikku. Kahju, et meil tehakse asju aina rohkem projektikampaania raames, nii nagu nõuka ajal Leninlikke laupäevakuid, nagu projekt läbi saab nii see asi ka ununeb. Varasemalt siin kolanud küll ja asi ka pilvepiirilt üle vaadatud, seekord tegime lihtsalt aega parajaks. Panen paari reaga nats ajalugu ka kirja 😉
Kõik algas raudteest: Tamsalu lubjatööstuse areng sai tuule tiibadesse 1876 aastal, mil avati Tapa – Tartu raudteeliin. See võimaldas toodangut mugavalt ja suures koguses edasi transportida. Kohaliku lubjatööstuse suurnimeks oli insener David Limberg, kes ehitas 19 sajandi lõpus Tamsallu esimesed moodsad ringahjud. Tamsalu lubi oli tuntud oma kõrge kvaliteedi poolest ja seda veeti isegi Peterburi ja Moskvasse. Aktiivne tootmine piirkonnas lõppes alles 1980 aastate lõpus, mil vanad tehnoloogiad ammendusid ja keskkonnanõuded karmistusid.
Eks praegu olegi siin suurimaks vaatamisväärsuseks hiiglaslikud paekivist ringahjud (nn Hoffmanni ahjud). Need võimaldasid lubja pidevat ja katkematut põletamist ning on omal alal silmapaistvad tööstusarhitektuuri mälestised kogu Baltikumis.
Toilas oli seekord plaan ainult Oru park pilvepiirilt üle vaadata. Maalt seda vaadatud juba küll ja küll 😀 Toila Oru park pidavat olema üks Põhja-Eesti külastatavamaid turismiobjekte. Kahjuks pole siin säilinud Oru loss ja seda ümbritsenud kõrvalhooned, need said II MS otsa täielikult. Aga innovatsioon on ka siia jõudnud, ning lossi hiilgeaega ja siseruume saab kogeda läbi spetsiaalse virtuaalreaalsuse tuuri. Oru pargi maastikukaitseala pindala on umbes 75 hektarit. Tegemist on ühe Eesti liigirikkaima pargiga – seal pidavat kasvama 258 erinevat puu- ja põõsaliiki ning nende vormi.
sd
-
Stockholm. Ajaloomuuseum
Nädalavahetusel midagi tarka teha plaanis ei olnud, seega tuleb korraldada mingi plaaniväline asi 😀 😀 Võtsime puusalt tulistades Rootsi kruiisi piletid ja kimasime Stokki laiama. Kurja, laev oli silmini noori täis, kõik tulid 5 Miinust vaatama vist 😉 Laevas sõin kõhu täis, vaatasin põgusalt üle showprogrammi ja kobisin kotile enne kui kontsert hakkas. 5 Miinusest pole mul sooja ega külma. Hommikul arvas rahvas, et linna võiks sõita sadamast bussiga, jah tore mugav värk ostad äpis pileti ja sõidad. Tagantjärgi tarkusena ütlen, et ilusa ilma puhul pole küll pointi hullude rahvamassidega pool tundi bussi oodata ja siis pool tundi linna sõita. Käsitsi oled selle ajaga juba ammu kohal.
Stokis oli mul ainult üks plaan mis juba ammu sügeles. Eelmisel korral ei saanud ajaloomuuseumis sisse vikunäitusele ja kullakambrisse, seekord proovisin uuesti ja ennäe imet, kõik ilusti lahti. Vikunäitus on päris arvestatava suurusega ja siin on mida vaadata. Kõikvõimalikke ehteid ja relvi on nii, et tapab. Huvitav miks meil kardetakse hirmsasti selliseid edevaid asju muuseumis näidata. Kuigi viimasel ajal on sellel teemal näha mõningast progressi, näiteks Järvamaa muuseumis juba on ühtteist väljas. Näitusel on isegi mõned ruunikivid olemas. Ehted on siin äärmusest äärmusesse, võid näha lihtsat pronkstraadist kokku keeratud sõlge kui ka filigraanset täppistööd. Igatahes vikunäitus jättis vägeva mulje ja soovitan soojalt kõigil skeptikutel käia näitusel ennast harimas.
Kui üleval saalis näitusele tiir peale tehtud piilusin keldrikorrusel olevasse kullakambrisse. Turvatud on see päris korralikult ja ilmselt peabki, sest siin on ikka kümneid ja kümneid kilosid kulda nii ehete kui ka toormaterjali näol. Lisaks kullale on siin ka veel arvestatav kogus hõbedat. Muidugi pildistada siin veidi kehv, topelt turvaklaasid ja valgustus tekitavad hullult peegeldusi aga ühtteist sai siiski pildile ka nikerdatud 😉
Ühes saalis oli uus ajutine näitus Rootsi rahadest, eelmine kord oli siin Ojamaa lahingu ühishaua väljakaevamistest näitus. Mõni vaskraha on siin ikka arvestatava suuruse ja kaaluga. Palgapäeval saad 2 raha millele tuleb hobusega järgi minna 😀 😀 Kusjuures need 3 näitust on juba nii mahukad, et mujale ei jõudnudki, aeg sai otsa ja tuli vutvutvut laeva kobida 😉
-
Kihnu jäätee
Meil mingid pimedusega löödud paniköörid kisavad kliimasoojenemisest, huvitav küll, kus see on? Ei mäletagi sellist aega kus oleks korraga nii palju ametlikke ja mitteametlikke jääteid olnud kui sellel aastal. Loomulikult tuleb kohe võimalust kasutada ja veidi ringi trippida. Alustame seekord Kihnu külastusega, kola autosse ja minek. Start hommikul vara, kuna meedias pasundati kilomeetrite pikkusest järjekorrast ülesõidule. Aga kohapeal selgus, et meedia on jälle kõvasti paanikat tekitanud tühjalt kohalt 😀 😀 Järjekorras polnud ühtki autot. Munalaiul lasime drooni lendu, et seda värki pilvepiirilt ka vaadata ja panime Kihnu poole ajama droon sabas 😉
Väike droonivideo Munalaiu poolsest jääteest ka.
Algul mõtlesime, et kuna turiste pole siis Kihnus kohvikud kinni ja süüa saame poest. Aga võta näpust, jäätee tekitas piisavalt turiste kes süüa tahaks, seega tuleb kohvikud lahti teha 😉 Eks isegi proovisime nii mõneski kohvikus ühtteist. Esimese koogi-kohvi peatuse tegime Rooslaiu talu kohvikus. Kuigi jõudsime enne ametlikku avamisaega oli kohvik juba lahti. Maitsesime head kooki ja kimasime edasi. Plaan oli siiski saarele tiir peale teha kui juba seal. Edasi kimades jäi kohe silma, et siin on hullult kosklate peasakaste üles pandud, ei tea kas neid peetakse siin munevate kanade asemel…
Majaka poole kimades jäi silma ka päästekuur, huvitav mis tehnikat siin kasutatakse. Lõpuks majaka juures. Kihnu 28 meetrine malmist tuletorn telliti Inglismaalt legona ja pandi kohapeal kokku 1864 aastal. Paarikümne aasta pärast peale valmimist hakati valgustamisel kasutama petrooleumi, tänapäeval on asi muidugi automatiseeritud ja majakavahti ei ole. Majakasse saab siiski sisse, aga meil jäi see külastus praegu puuduliku kodutöö tõttu ära. Kuigi ilmselt oli sissepääs helistamise kaugusel, aga las teiseks korraks jääb ka midagi 😉 Edasi kimasime kohalikku muuseumi.
Kohaliku muuseumina on see üsnagi arvestatava suuruse ja eksponaatide hulgaga. Paar põnevat vidinat oli ka mida mujal muuseumites pole tähele pannud. Nagu näiteks hälli moodi pesumasin ja puidust margapuu. See viimane on kasulik vidin kaupmehele. Vastavalt vastukaalu niiskusele saab ostjaid kaaluga veidi lüpsta 😉 Muideks muuseum on üsnagi innovaatiline ja seda saab külastada kodus tugitoolis tiksudes tasuta virtuaaltuurina. Peale muuseumi külastust käisime kohalikus poes kust sai väga häid saiakesi ja kohalikku leiba kodustele kaasa osta. Natuke ekslesime ka metsas ja sattusime Pärnamäe talu juurde 😉 Siin oli ka täiesti arvestatav kohvik. Manustasime seljanka ja mõned koogid ja juba oligi aeg käes sättida jääteele tagasi. Pimedas ju üle ei lasta 😉
Muidugi professionaalsest huvist ajendatuna vaatasime üle kohaliku kalmistu. Kui näiteks Vormsi kalmistul on terve joru ratasriste siis siin on lihtsalt ristid, mis küll eemalt näevad metallristidena välja aga valdav osa on siiski betoonist valatud või kivist tahutud. Muidugi oli siin kalmistul ka üllatusi mida mandril veel väga ei näe. Nimelt kahel värskel haual oli väga palju pärgi aga praktiliselt kõik need olid plastikust kuhu vahele oli ära eksinud mõni üksik päris lill.
Väike Kihnu poolne jäätee video on siin, rohkem videoid Kihnu jääteest on torus leitav. Kokkuvõtvalt oli päris tsill tripp ja kindlasti soovitan kasutada võimalust seal käia.
