-
Valmiera uus muuseum ja kunagine turbatööstus
Valgamaal asjatades tuleb ikka võimalust kasutada ja välismaal ära käia 😀 Niisama Valka õlle järele pole pointi sõita, pigem ikka avardaks silmaringi. Valmiera tundus kiireks silmaringi avardamiseks täiesti sobilik paik olema. Polegi seal õige mitu aastat käinud. Kindlat plaani ei teinud, mõtlesime võtta vabalt. Tundub, et see plaanimajandusega trippimine eriti ei päde, vabakava on palju põnevam. Võid vabalt ilma graafikus püsimise vaevata iga pruuni sildi juurest sisse keerata ja vaadata mis seal põnevat on 😉 Ilm sattus muidugi niru olema aga ega see väga takista kui on õige riietus ja tahtmine maailma avastada.
Valmieras lipsasime sisse kohalikku kirikusse, aga kahjuks siin väga ringi vaadata ei saanud ja torni ka seekord ei lubatud. Nimelt hakkas seal mingi kontsert ja naised vahetasid riideid tornis. No ei vea kohe selle tornis käimisega. Ükskord varem tahtsime ka sinna torni saada aga siis oli seal samuti miski teema. Tähendab tuleb veel korra tulla, ehk siis saab torni 😉
Kui kirikus sai põgusalt luusitud mõtlesime üle vaadata linnuse. Ennäe imet, peale viimast Valmiera linnuses käiku on muutuseid palju. Siis nägi aia taga välja kaevatud linnusemüüre aga nüüd sai sinna müüride vahele uudistama minna ja müüride kohale oli ehitatud äge muuseum. Müüride sees olid korralikud infotahvlid ruumi otstarbe ja leidude kohta. Samas nägi ka ruumidest väljakaevamiste käigus leitud esemeid. Ja mis kõige ägedam, kõik see info lisaks muudele keeltele on loetav väga heas eesti keeles. Loomulikult vaatasime sisse ka muuseumi.
Muuseum on läbi mitme maja, ühendatud on nii kaasaegne klaaskuubik kui vana apteekrimaja jne. Pilet oli ainult 3 €, piletiga kaasa said võtme kujutisega kiipkaardi mille pärast muuseumi külastust tagasi andsid. Kusjuures ka siin olid iga eksponaadi juures ammendavad eestikeelsed jutud. Lisaks oli osade eksponaatide juures võtme kujutis. Kui kiipkaardiga seda kujutist puudutasid siis said veel lisainfot asjade kohta eesti keeles. Ehetest jäi silma paar huvitavat sõlge, peaks talvel ajaviiteks proovima järgi teha 😉 Veel oli väga lahe see, et mõningate eksponaatide koopiaid sai näppida ka 😉 Ühesõnaga väga lahe muuseum tehtud mida tasub kindlasti külastada.
Tegime linnuse territooriumil väikse jalutuskäigu, ka siin on kõvasti muutuseid. Postide küljest leiab QR koodid millega saab vaatamisväärsuste kohta lisateavet. Vaatasime üle ka siinsamas asuva teise muuseumi. Seal on osades saalides kunstimuuseum aga keldrikorrusel on koduloomuuseum. Mida kõike seal ei näe. Siin on lisaks kõigele muule väga korralik valik koorelahutajaid, võimasinaid, laternaid ja juhtmevabu wifi triikraudu 😉
Valmierast paarikümne kilomeetri kaugusel on veel säilinud vana turbatööstuse kitsarööpmelise raudtee veetorn. Tänapäeval see muidugi enam veetornina ei toimi, aga sisse saab, seda muidugi ainult turismihooajal.
Turbatööstuse veetorni kõrval on väike turismiinfokeskus kus on väga põgusalt midagi ka kunagisest turbatööstusest. Torni taga on ka võimalik pikniku pidada. Siitsamast algab väike matkarada, hooajal saab seal isegi raudteejalgrattaga sõita ca 4 km pikkusel lõigul turbarabasse ja tagasi. Oleks veel praegugi saanud kui ilm oleks lubanud. See veetorn pidavat olema üks väheseid kohaliku turbatööstuse säilinud hoonetest, välja arvatud kohalik asum. Kunagine turbatööstuse asum toimib tänapäeval nagu iga teine küla. Kahjuks meil on need vanad turbatööstused praktiliselt lagunenud. Rabasaare on praktiliselt varemetes, Lavassaares on õnneks tehtud muuseumiraudtee kus saab vahel isegi rongiga sõita. Siin infopunktis on ka üks päris huvitav atraktsioon mida ma mujal väga näinud ei ole. Tõmbad pähe virtuaalreaalsuse prillid ja saad ca 3 minuti jooksul linnulennult kiire ülevaate kohalikust turbatööstusest. Loomulikult turnisime ka veetorni. Veetornis on põrandas üks väga äge vaatamisväärsus. Läbi klaasi näed kuidas all kasvavad risti-rästi puujuured. Ülevalt tornist avaneb vaade vanale aga täiesti toimivale endisele turbatööstuse asumile. Igatahes oli see kohake ka väga tsill ja tasub hooajal külastamist.
-
Rummu vangla
Käisin vaatasin üle selle mis kunagisest Rummu vanglast järgi on jäänud. Rummu vangla sai alguse 1961 aastal Murru vangla idaosast eraldatud osast. See toimis eraldi vanglana kuni aastani 2000, seejärel taasliideti Murru vanglaga, mõned aastad hiljem sai Rummu vanglast avavangla. Veidi hiljem liideti Murru ja Ämari vanglad üheks. 2013 pandi siin pood kinni ja asi hakkas vaikselt lagunema, eks muidugi rüüstati seda ka piisavalt palju. Omalajal sai siin ikka nii mõnigi kord käia “kliente” üle kuulamas 😉 Iseenesest on praegu see vangla mingi muuseumi laadne toode mida saab praktiliselt külastada 24H. Igavesti mugav asi, marsid väravasse, maksad kaardiga 10 juudirubla ja voilaa oledki väravast sees. Siin saab tellida nii ekskursiooni giidiga kui ka kasutada oma telefoni audiogiidina. Päris igale poole sisse küll ei saa varisemisohu tõttu aga korraliku aimu saab kätte niigi. Saad turnida valvetorni ja nautida vaadet või imestada kuidas siin kasutati töötajate poolt omavahel suhtlemiseks isegi kunagist laste telefonisüsteemi “Kaja”
Omalajal oli siin isegi täiesti arvestatav õueala kus oli lausa purskkaev. Natuke näeb ka mingid osa töötajate erivarustusest. Kusjuures siin on ka täiesti arvestatav spordisaal mida ilmselt saaks praegugi kasutada. Muidugi puht juhuslikult möödaminnes sattusin kuulama ka ühe endisest vangist giidi juttu. Kõik oli muidugi tore ja jutt selline blatnoile omane kiidulaul, kui kõva mees ta ikka vanglas oli jne. Aga veidi häiris, et grupile kus enamus naisterahvad räägiti juttu kus sidesõnadeks olid kõik karvased suguorganid igas variatsioonis. Nii mõnigi punastas ja keeras selja. Aga noh pole minu asi, kui huvilistele sobib siis andku minna. Ühesõnaga ajaviiteks tasub asja külastada küll, seni kuni seal veel on mida külastada.
-
Tamsalu Lubjapark pilvepiirilt
Mõnda aega tagasi sai see Tamsalu lubjapark avastatud maa pealt. Vahepeal on sinnakanti küll palju asja olnud aga pole olnud mahti pilvepiirilt asja üle vaadata. Seekord sealkandis muid asju ajades sai see kohake pilvepiirilt ka üle vaadatud. Kusjuures maa pealt see kompleks nii vägev ei tundugi kui pilvepiirilt ja sealt näeb ka neid asju mida maalt ei näe 😉 Pikemalt lubjapargi ajaloost uuesti kirjutama ei hakka, seda saab lugeda siit. Igatahes on see päris põnev kohake mida tasub kindlasti külastada.
Tegin pilvepiirilt väikese video ka 😉
-
Helme ja Sangaste pilvepiirilt
Veidi asjatamist Lõuna – Eestis tuli ikka kasulikult ära kasutada ja möödaminnes piilusime pilvepiirilt mõningaid vanu juba korduvalt läbi kolatud kohti. Esimeseks peatuseks Helme linnuse varemed. Siinsetes varemetes ja koobastes kolatud küll ja küll ning nende ajaloost uuesti kirjutama ei hakka. Kellel huvi siis selle kohta võib põgusalt lugeda siit. Seekord panime rohkem rõhku pilvepiirilt vaatamisväärsuste uurimisele. See mida näed maapinnalt pole pooltki nii äge kui pilvepiirilt vaadates.
Lisaks piltidele tegime Helme linnuse varemetest väikese video ka. Seekord ajapuudusel jäid pilvepiirilt vaatamata Helme kiriku varemed, aga see on juba uues projektis 😉
Järgmine suurem peatus oli Sangaste lossi juures. Siin pole tükimat aega käinud ja kohe on näha muutuseid. Tallihoone on lõpuks ometi korda tehtud ja seal on mingi muuseumi laadne asi. Seda kahjuks ajapuudusel tudeerima ei jõudnud aga panin selle juba uude projekti kirja 😉 Kui viimati tallihoones käisin nägi see üsna trööstitu välja. Mõisale on ka aed ümber tõmmatud ning sissepääsu eest pead pappi välja köhima. Lossi külastuseks oli meie siin olemise aeg liiga varane, aga pole hullu, seal sees kolatud küll ja küll.
Tegime siingi pilvepiirilt paar pilti ja video ja kimasime edasi uusi kohti avastama
-
Kolga muuseum ja mõis
Kolgast sada korda läbi sõitnud ja isegi kohalikul vanal sillal jalutanud aga vot muuseumi ja mõisa pole veel siiani olnud aega sisse astuda. Seekord õnnestus see viga parandada väikse tööotsaga mõisa õues. Muuseum asub kunagises valitsejamajas ja on täiesti arvestatava suurusega. Seekord kahjuks muuseumi lõpuni tudeerida polnud aega aga teen seda ükspäev kindlasti. Esmapilgul hakkas silma nii mõnigi põnev eksponaat mida mujal väga ei kohta. Üks neist oli küünalde valamise vorm.
Põgusalt vaatasime giidi saatel üle ka mõisahoone, väljast näeb see üsna kobe välja aga seest üsna õnnetu. Aga eks see mõisa taastamine pole sugugi odav lõbu. Ilmselt on vähestel tagataskust kohe võtta mõned head üleliigsed millid remondiks. Esimeste teadete järgi kuulus Kolga mõis 13 sajandil tsistertslaste ordule. Vahepeal oli see mõis ka Taani riigi oma. 1581 aastal kinkis Rootsi kunn Johan III mõisa Rootsi väejuhist vanahärrale Pontus de la Gardie’le. Esimene mõisahoone oli ühekordne millele aegamööda ehitati juppe ja korruseid juurde 😉 Praeguse väliskuju sai mõisa peahoone ilmselt 19 sajandi alguses. Kusjuures huvitav on see viimased mõisa omanikud olid Stenbockid, nõuka ajal mõis natsionaliseeriti seal toimetas Kirovi kolhoos. 1990 aastal ostsid Stenbockid mõisa tagasi ja see kuulus kuni 2014 aasta suveni Stenbockide aadlisuguvõsale. Miks nad selle tagasi ostsid kui sellega mingeid plaane polnud on muidugi mulle veidi arusaamatu. Praegu on mõis erakätes aga kokkuleppel omanikuga saab külastada. Praegu käib vaikselt jõudumööda mõisa restaureerimine ja nii mõndagi huvitavat on juba näha. Ühes ruumis on päris omapärane illusioon orvast mis eemalt vaadates petab silma ära küll 😉 Tegelikult on seal täiesti sirge sein.
Kui mõisal ka tiir peal läksime asjatama mõisa õuele. Kunagine georadari uuring näitas pinnases mingeid anomaaliaid ja nüüd oli aeg uurida mis värk nendega on. Ühtteist põnevat sai isegi leitud ja mine tea ehk tuleb seal kunagi suurem uurimistöö ette 😉 Loomulikult vaatasime mõisa ka linnulennult.
Väike video mõisakompleksist sai ka purki 😉
-
Mida teha Hiiumaal, vol.2
Hommikul peale sööki käisime kolasime Kärdla keskväljakul. Väga ilusti korda tehtud, isegi madalseikluspark on olemas 😉 Huvitav kui mujal linnades on kujunduselementideks maasikad, tuvid jne siis siin on käbid. Sattusime natuke liiga vara siia ja kahjuks polnud aega oodata millal bändide marss hakkab aga pole hullu küll ükspäev näeme seda ka. Peale põgusat jalutuskäiku käisime piilusime kunagist ülikuuma peokohta Rannapaargu restot. Siia on uus elu sisse puhutud.
Edasi käisime vaatasime mis kuramuse asi see Tubala vai on. Varasemalt ma olin selle kohta miskit legendi kuulnud aga näinud polnud, nüüd see ka nähtud. Vai pidavat hoidma Hiiumaad kinni, et see triivima ei läheks 😀 😀 Kui teed Kõpu majaka kultuurifondi annetuse siis saad ka oma nimelise sepanaela vaia sisse lüüa. Muidugi kui tähti närida siis sepanaeltest on asjad kaugel, aga abiks ikka 😉 Tiksusime vaikselt Käina poole, seal luusisime tuuletornis, iseenesest väga äge koht. Siin on nii spordisaalid, ronimissein, muuseum kui ka kohvik. Tuuletorni katuselt avaneb muljetavaldav vaade ümbrusele. Muidugi lahe tuulelipp on seal, tuulehaug on täpselt asjakohane asi 😉
Koduteel põikasime sisse veel Orjaku linnuvaatlustorni juurde, teised läksid turnima aga ma ei viitsinud. Eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Tegin selle asemel väikse tiiru drooniga linnusitasaartele. Seal on imekombel isegi veidi rohelust säilinud. Peale seda põikasime sisse ka Orjaku sadamasse, siin on kogukonna toel täitsa arvestatav kompleks valmis saadud.
Linnukesega väike tiir ümber linnuvaatlustorni kah 😉
Kõige lõpuks vaatasime üle Hiiu õlle koja. Siinsamas nii tehas kui ka kohvik aga kuna alks pole miski teema minu jaoks siis ei tea kas see kohalik õlle on joodav või mitte. Lõpuks laevale ja koju. Kokkuvõtteks võib öelda, et Hiiumaal on vaadata küll ja veel ilma majakate ja militaaritagi 😉
-
Mida teha Hiiumaal?
Ilmselt on paljudel küsimus mida teha Hiiumaal peale majakate, Eiffeli torni ja militaarobjektide külastuse. Eks see ole muidugi pigem kättevõtmise asi kas on midagi veel vaadata või ei ole. Egas midagi Lähme siis vaatame mis seal veel põnevat on. Laevalt maha saades ootas kail bänd 😉 aga see ilmselt polnud meile. Kuna Kahe päeva programmi peab mahtuma võimalikult palju siis alustasime kohe aktiivse Hiiumaa tutvumisega. Esimene peatus Pühalepa kiriku juures. Tegime väikse tiiru ümber kiriku ja uurisime kiriku seinas auku kuhu kirikus pärast kasutust ristimisvesi kallati. Et see raisku ei läheks siis kohalikud külamehed käisid omalajal ära valatud “püha” vett sealt salaja virutamas. Alguses pidime kirikusse sisse ka saama aga ilmselt tekkis mingi kommunikatsioonihäire ja sisse ei saanud. Sellest väidetavalt vanimast Hiiumaa kivikirikust olen juba kirjutanud ja seal on ka kiriku sisevaate pilte. Muidugi tuli üle vaadata kiriku vana torn mis on vana kõrtsi juures. Pilvepiirilt vaatasin üle ka tornikuke, huvitav, et tornikukk on siin plekitükk, tavaliselt see nii ei ole
Järgmise peatuse tegime Soera talumuuseumis, siin on ka kivimite õppetuba. 2016 aastast on muuseum toimetamas koos Palade Loodushariduskeskusega loodusõpet korraldava keskusena. Soera talu on paarsada aastat vana ja siin kompleksis on rehielamu, suitsusaun, paargu ehk suveköök, ait, kelder, tõllakuur ja söögimaja ning vana salvkaev. Siin näeb tohutul hulgal endisaegseid tööriistu ja tarbeesemeid. Talu on 19 sajandi tüüpiline Hiiu saare majapidamine. Siin on lisaks juhtmevabadele triikraudadele veel üks huvitav vidin mille otstarvet ilmselt tänapäeval enamus ei tea. Kusjuures olen käinud paljudes talumuuseumites aga seda vidinat pole mujal kohanud 😉
Põikasime sisse Tahkuna tuletorni juurde. Siin üks uus atraktsioon, vantsid käsitsi trepist üles ja siis saad köiega alla laskuda. Iseenesest väga hea plaan ja juba hakkas sügelema aga kuuldes seda juudirubla arvu mis selle eest küsiti oli asi ikka väga liiast. Edasi oli meil planeeritud lõuna Ratturi talus, ütleks, et vägagi ok kohake ja söök oli maitsev. Pole ammu nii head kalakotletti saanud 😉 Kui kõhud täis tiksusime edasi Kõrgessaare sadamasse, seal oli mingi väike kalafestival. Iseenesest tore üritus aga kuidagi imepisike, vähe osalisi ja veelvähem külalisi. Kõrgessaares piilusime veel võrkkiigeparki ja viinaköögi kohvikusse. Seal on väga ägedad joonistused mida tasub kindlasti vaatamas käia.
Kõrgessaares on veel üks väga huvitav koht kus tasub käia. Viscosa kultuuritehas, siin tehakse nii teatrit kui näituseid ja muideks kohvik on siin täiesti arvestatav. Teeb silmad ette nii mõnelegi mandri kohvikule. ÖÖbimiskohta kimades põikasime läbi ristimäelt, millest kõigest siin riste pole, isegi tühjadest õllepurkidest 😉 Majutusime seekord Sõnajala hotellis, mõnus vaikne hotell. kui kolu toas kimasime sööma Kärdla sadamas asuvasse restorani Kork. Pole paha söögikoht, kui kõhud täis kobisime hotelli kotile
