-
Sharm el Sheikh. Sharmi muuseum
Õhtul võtsime tänavalt paari eurtsi eest takso ja sõitsime kohalikku muuseumi vaatama. Avamiseni oli veidi aega, tegime aega parajaks luusides ümber valge mošee. Imekombel oli seekord isegi uks lahti ja sai sisse piiluda. See natuke teistmoodi mošee, hästi valgusküllane ja laes pidavat olema päris kullast lühtrid. Kas see ka nüüd päriselt nii on ei tea. Uksest kaugemale sisse ei lubatud, sisse pidi saama eranditult ainult moslem. Aga nagu vihjest võis aru saada siis moslemiks on võimalik koheselt saada mõne dollari eest 😉
Kui mošeel tiir peal oligi paras aeg lonkida muuseumi. Siin on muuseumi pilet ainult 200 kohalikku, võrreldes Kairo uue muuseumi piletihinnaga on siin muuseum peaaegu tasuta 😉 Mõne tunniga teeb siinsele muuseumile tiiru peale aga vaadata on siin isegi muumiaid, mida muideks Kairo uues muuseumis ei ole. Siin on muidugi ka üks veidi isemoodi muumia kelle till on eraldi balsameeritud 😀 😀 Huvitav millega see vändagängsterist vennike ennast ajalukku kirjutas, et sellise erikohtlemise osaks sai 😉 Päris ägedad olid ka metallist kala kujulised ridikülid 😉 Veidi on siin muidugi väljapanekut muudetud, eelmisel korral oli siin veidi ka Tutanhamoni nänni väljas, aga nüüd need ära korjatud ja ilmselt saadetud siit mitte kaugel Genena citys olevasse Tutanhamoni muuseumi. Sinna me kahjuks seekord ei jõudnud, aga varasemalt oleme seal juba käinud.
Kui nüüd teha kokkuvõte muuseumitest siis Kairo uus muuseum oma ulmehinnaga valmistas täieliku pettumuse. Kairos tasub minna pigem vanasse muuseumi kuna seal on ka muumiaid. Või siis käigegi siinses Sharmi muuseumis, saate väikse raha eest kordi parema elamuse kui Kairo uues muuseumis.
-
Sharm el Sheikh. Beduiinid ja Ras Mohamed
Nii, täna siis päris beduiinikülla, mitte sinna mida turistidele näidatakse. Turistide jaoks on tavaliselt kuskil miski feik püsti pandud kuhu siis beduiinid tööle käivad 😀 😀 Kokkulepitud ajal oli Andres autoga hotelli juures, hüppasime peale ja tuld. Kõigepealt sõitsime läbi miskite meie mõistes kilomeetrite pikkuste prügihunnikute vahelt. Siin vedeleb kõikvõimalikku jura alates lauamaterjalist kuni mööblini välja. Aga tehelikult ei ole see sugugi prügimägi, siin on tegelikult remondi ja ehitustöökojad kuhu tuuakse kokku nii hotellide vana mööbel kui ehituste lammutusjäägid. Ühesõnaga siin on taaskasutuse Egiptuse versioon, siin lihtsalt vedelebki kõik lageda taeva all, vihma ei saja ja vargaid pole. Siit saab tellida nii mööbli parandust kui ka uut omale meelepärast mööblit. Kohalikud meistrid pidid siin valmistama väga kvaliteetseid asju.
Lõpuks jõudsimegi beduiinikülla, elamised on siin kokku klopsitud käepärastest vahenditest, kõvematel tegijatel on juba kivist laotud müüridega elamised. Külastasime ühte mäestiku jalamil elavat perekonda. Kurja küll, päris arvestatav meie mõistes talupidamine, kanad, haned, lambad, kitsed, eesel ja kaamelid. Vaatasin, et lisaks kaamelitele on siin ka eeslil “käsipidur” peal, et kui aegikust pääseb ei saaks kaugele lesta tõmmata 😉 Mõtlesin, et mida hekki, kodulinde hea pidada sellistes oludes aga kitsed ja lambad… siin heina ju ei ole. Tuleb välja, et perepea käib Sharmi hotellides parandustöid tegemas ja saab sealt loomadele tasuta kõikvõimalikke toidujääke. Proovi sa meil kuskilt niimoodi loomadele toitu saada, unusta ära. Seadused nii haiged, et pigem prügimäele kui loomatoiduks. Pere kahe kaameliga pidi vanem perepoeg käima vuhvel beduiinikülas turiste sõidutamas 😀 😀
Lapsi siin peres päris palju aga kedagi ei näinud telefoni näppimas. Mängiti kõikvõimalike asjadega, pisike plika veeretas rõõmsalt autorehvi, see oligi tema mänguasi 😉 Küsisin kas telefone polegi. Tuleb välja, et tegelikult on kõigil telefonid olemas aga nendega ei mängita nii nagu meil. Õues on asju küllaga millega mängida.
Panen siia võrdluseks mošee pildid. Edevam siis kohalik uue elurajooni mošee ja teine on siis päris beduiiniküla kohalik mošee. Ma muidugi unustasin küsimata kuidas pärismaalastel see asi on. Kas kohalikus mošees on ka meeste ja naiste palveruumid eraldi või ei.
Beduiinikülast kimasime otse siinsele paljukiidetud looduskaitsealale Ras Mohamed. Ma muidugi ei tea mida siin väga vaadata on peale kõrbe, isegi need klantspiltidel olevad väravad on tegelikult betoonivalu kamakad, mitte päris kivid. Iga natukese maa tagant on kividest pisike putka kus sees istub politsei 😉 Mõnes kohas oli näha lagunenud päikeseparke, ilmselt siin liiva sees pole rentaabel neid kasutada. Kuumenevad nii üle, et tekib vajadus nende jahutuseks. Looduskaitsealal ringi trippides sattusime päris korraliku liivatormi kätte, kohalikud mainisid, et aastaid pole sellist tormi nähtud. Torm kergitas isegi merevett nii palju, et osa teedest jäid vee alla.
Kokkuvõtvalt ei ole siin maa peal nüüd küll midagi erilist vaadata peale paari pisiasja.
Soolajärv, selle kaldad on valged ladestunud soolast. Käisin maitsesin, võin kinnitada, et on tõesti sool 😉 Kunagi maavärina tekitatud ca 100 meetri pikkune karstilõhe, mis pea servani vett täis ja muidugi ka prügi on sinna tee leidnud. Selle lõhe sügavus pole teada aga arvatakse, et ikka kümneid ja kümneid meetreid. Veel on siin mangroovisalu. Need on ühed imelikud puud, kasvavad soolvees millest ise destilleerivad magevee. Veest eraldatud sool ladestub lehtede alumisele küljele. Tükk aega otsisime mõnda soolaga kaetud lehte, kurja, andis ikka otsida, turistid on kõik ära lakkunud 😀 😀 Nii, et kui lähete sinna trippima siis võtke tomatid – kurgid kaasa, kraabite mangroovilehtedelt soola peale ja saate mõnusa salati 😉
Siin väike liivatormi video ka.
Peale Ras Mohamedi tahtsime minna kohalikku Sharmi muuseumi aga see on päeval kinni. Seega praegu suund hotellile. Sadamast mööda sõites vaatasime kuidas kohalikud vennikesed ehitavad puidust päris arvestatava suurusega laevu.
-
Sharm el Sheikh. Farsha ja allveelaev.
Täna plaanis vaikselt tiksuda ja nats puhata, öö tuleb unetu. Sebisime eile tänavalt omale Kairo tripi. Kõigepealt väike hommikusöök hotellis ja siis uuele katsele Farsha kohvikusse 😉 Hommikusöök on meil hotellis kesine aga nälga ei jää. Kes vinguda tahab see vingub Hiltonis ka. Meil hotellivalikuna oligi taotluslik tagasihoidlik hotell.
Tiksusime vaikselt Farsha poole, kohvikust endast pikemalt juba kirjutanud siin. Tänavalt üritasime veel mitmest kohast sebida erinevaid trippe. Plaanis oli sebida värviline kanjon, Ras Mohhamed, beduiinid ja allveelaeva tripp. Värvilise kanjoni saime suht hea hinnaga, seal on hinnas ka miski beduiinitee. Päris beduiinide külla tänavalt ei saa, sealt saad ainult nö. “näitlejate” külla. Ras Mohhamedi oli kas terve päeva trip laevaga, mis tegelikult jummala nüri passimine kaatril või siis paaritunnine bussitrip.
Kokkuvõtteks loobusime mõlemast ja otsustasime Andres Hanso kaudu sebida päris beduiiniküla ja Ras Mohhamedi ka. Saab ilusti poole päevaga asjad käidud. Üritasime igaltpoolt sebida ka seda allveelaeva taolist toodet, mis tegelikult on allveelaevast kaugel aga noh midagi ikka saab lapsele näidata. Huvitaval kombel polnud see hind kuskil kaubeldav, öeldi, et kuna see pole kohalik teenus siis hinda alla ei saa, 30$ lõustalt fix hind. Mul muidugi tekkis sportlik huvi mis imeasi see on, et hinda alla ei saa 😉 Otsustasime seda asja otse sadamas uurida.
Lõpuks jõudsime ilusti avamise ajaks Farsha kohvikusse ja ennäe imet, hullud inimmassid polnudki veel kohale jõudnud 😀 Võtsime joogid ja puuviljavaliku. Vaikselt istudes on huvitav vaadata kuidas sisalikud omi asju toimetavad ja kärbseid püüavad. Kui kohvid joodud tiksusime sadamasse uurima seda allveelaeva värki.
Sadamas küsisin, et tahaks selle allveelaeva taolise tootega sõita, kohe vastati, et 30$ nägu ja palun. Räägin, et krt jube kallis teeme kahe peale 50€, no tükk aega kauplesime aga ei saanud. Aga sealmail on miski juba korduvalt katsetatud fenomen, et kui kaela kangeks jätad ja minekule sätid siis hakkavad hinnad imeväel sobima 😀 No eks me sättisime juba minekule arvestusega, et kui ei saa siis ei saa ega see pole nüüd ka midagi erilist kus peaks käima. Siis lähme lihtsalt sõidame klaaspõhjaga laevaga 😉 Huvitaval kombel toimis siin ka see äramineku värk, müügimees kutsus kohe leti juurde ja kukkus pakkuma kõikvõimalikku muid trippe.
Ma muidugi ütlesin viisakalt ära, et mind huvitab ainult allveelaev aga hinda ikka alla ei saanud. Siis see müügimees käis kutsus mingi teise vennikese leti juurde, seletas sellele midagi omas keeles. See vennike siis küsis meilt, et mis mureks, mina seletan, et tahaks lapsega selle junniga sõita aga raha ei ole. Vana küsib palju on, mina vastu 50€. Vennike kadus kuskile minema ja natsi aja pärast tuleb tagasi jutuga, et ok sobib. Annan siis kassasse 50€, piletimüüja jääb pika näoga vaatama, et 60 peaks ju olema aga see vennike seletab talle midagi ja viuh tulid piletid 50€ eest. Müügimees kellega ennem kauplesin vaatab ka pika näoga ja näitab siis translaatoriga, et ma tegin ajalugu, siiani pole veel mitte keegi hinda alla suutnud kaubelda 😀 😀
Veidi aja pärast oligi minek, ega see tegelikult pole päris allveelaev nii nagu on Hurghadas, aga ikkagi kordi parem vaade kui klaaspõhjaga laevas. Kui klaaspõhjaga laevas vahid midagi läbi tolmuse ja kriibitud klaasi siis selles allveelaeva taolises tootes vähemalt istudki vee all ja vaatad läbi puhta klaasi. Muidugi väike vahe on nende marsruutides ka, kui klaaspõhjaga laev tiksub vaikselt keset lahte siis see imeasi sõidab piki pankrannikut lahesopist merele välja.
Kui laevatripp tehtud sõitsime paari eurtsi eest taksoga Kopti kirikuid vaatama. Nendest ei hakka uuesti pikemalt siin kirjutama, see juba tehtud. Siin on neid üsna lähestikku kaks tükki, üks on selline tavaline aga teine suhteliselt bling. Kontrasti mõttes tasub mõlemas käia. Kusjuures siin on ka paar aborigeenide mošeed, ühte suuremasse saab sisse mittemoslem ka, aga seekord jätsime selle vahele.
Kirikust kobisime käsitsi hotelli tagasi, pole miski pikk maa midagi, ainult 3,5 kiltsa. Tegime hotellis kiire õhtusöögi ja kobisime tuppa Kairo tripiks asju pakkima.
-
Sharm el Sheikh. Hadaba, vanalinn, parasailing
Nonii, teine päev. Kui pestud-kustud-kammitud kimasime käsitsi vanalinna. Plaan oli veidi luusida enne eile tänavalt sebitud parasailingule minekut ja muidugi ka mereande manustada. Turnisime läbi Israeli ajast jäänud pisikese majadekompleksi vaateplatvormile, sealt avaneb hea vaade nii vanalinnale kui lahesopile. Kui vanalinn imetletud kobisime alla tagasi. Põikasime läbi tuvitorni juurest, seekord piilusin sisse ka, aga ei tuvastanud seal mingitki elumärki. Kusjuures tegelikult on tänavad tuvisid täis, aga kus nad pesitsevad ei tea. Muideks mõne kohaliku restorani menüüst siiski leiab lisaks kanale ka tuvi 😉
Vanalinnas kolasime veidi turul, hommikul on siin hea kolada, praktiliselt inimtühi. Muideks ka siin on olemas fix hindadega päris suur kaubakeskus ja arvestades asukohta pole hinnad sugugi kallimad kui nurgataguses fix hinnaga Mango marketis. Põikasime sisse sellesse kohalikku bling mošeesse, ka väga hea aeg, pole miskit tunglemist, praktiliselt inimtühi. Saad rahulikult vaadata nii meeste kui naiste poolt. Kohaliku tava järgi ei palveta mehed – naised koos vaid naistel on oma väike palvela kuhu pääsevad kuskilt tagauksest.
Kui enamvähem tiir peal võtsime lõunaks kahe peale 10$ eest kilo grillitud krevette 😉 Lõuna paiku on siin söögikohad samuti suhteliselt inimtühjad, söömas ainult kohalikud või siis sellised turistid kes peavad rannas tagumiku praadimist ajaraiskamiseks. Meie kuulume nende hulka 😀 😀 Kui kõhud täis oligi aeg kobida randa parasailingule. Parasailing muidu 25$ lõustast, aga peale vähest kauplemist saime 20$ kahe peale kokku. Peale parasailingut kobisime hotelli plaaniga õhtul uuesti Farsha kohvikusse minna.
Miski 4 paiku hakkasime vaikselt Farsha poole tiksuma. Prügikastikassid on siin tavaline kultuuri osa, ei midagi erilist. Annaks jumal, et pimedusega löödud loomakaitsjaid neid rind kummis päästma ei tormaks. Lõpuks siis Farsha juures, oi kurja siin rahvast nagu Rock Summeril, pole kohta kuhu astuda. Ülevalt alla lastakse väravast ainult tasuta piletiga juhul kui alt keegi ära tuleb. Aga miskit järjekorda kui sellist värava juures ei ole, kõik trügivad kuidas jumal juhatab, täielik kaos 😀 😀 Turvad lasevad alla täiesti suvalt rahva hulgast loterii põhimõttel 😀 😀 kui juhtusid parajal momendil nendel käeulatuses olema siis lükati väravast sisse.
Kuulsin kohalikelt, et sellised massid pidid seal olema igapäevased ja õhtul alla saada on probleem. Tuleb hommikul tulla ja õhtuni tiksuda siis on ok. Kohvik on väga populaarseks muutunud. Loobusime trügimisest ja otsustasime vanalinna sööma minna. Möödaminnes sebisime tänavalt ülehomseks väikese Kairo tripi ka 😉
Vanalinnas õhtuti sama jama, et kohvikutes naljalt vabu kohti ei ole. Lõpuks leidsime ühe restorani kus oli vabu kohti ja valikus oli ka muid asju peale mereandide. Menüüs igasugu huvitavaid toite, isegi crème brûlée 😉 Võtsin prooviks nii Strogonovi kui crème brûlée, mõlemad on mitte meile teada tuntud versioonid, vaid oma kohalikud versioonid, aga süüa kannatasid küll 😀 Brülee oli pealt ilusti suhkrukoorikuga, aga muu mudru oli maitse järgi ilmselt riisist tehtud.
Siin sai natuke kummalist nalja ka 😀 Lähen siis peale sööki kempsu, muidu kemps nagu kemps ikka, mõned pissuaarid ja mõned kabiinid aga… Nurgas seisab nii umbes 16-17 talvene umbkeelne noorhärra, ilusti viisakalt müts peas ja kummikindad käes. Ma mõtlesin, et koristaja, aga kus sa sellega, see hoopis nagu kallimas hotellis šveitser 😀 😀 Küsib siis käemärkidega kuhu minna tahan kas nr 1 või 2, näitan siis näpuga kabiini peale, vennike keerab kannalt ringi, rebib paberirullist peotäie paberit ulatab mulle, seejärel avab kabiini ukse ja juhatab sisse. Paneb ilusti minu järel ukse kinni ja jääb seda hoidma. Ilmselt siin keegi peabki ust hoidma kuna haake pole 😉 Kui mul asjad aetud teeb vennike ilusti ukse lahti ja juhatab kraanikausi juurde käsi pesema, ja see pole veel kõik 😀 😀 Peale kätepesu ulatab viisakalt kaks niisket salfakat ja hambatiku… ja seda kõike peldikus my ass 😀 😀 Pole sellist taset veel üle ilma reisides kuskil näinud, ei tea kas oleks pidanud äkki jotsi jätma 😉
Istun lauda tagasi ja saatsin plika vaatama kas naiste peldikus ka selline teenindus on, tuleb õnnetult tagasi… ei pidavat midagi olema, krt tee või oma hambatikk pooleks 😀 😀
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, kohvikutes tiksumas
Täna rahvas kimas miski kohalike eestlaste korraldatavale kaatritripile päevitama ja sukelduma. Maitse asi muidugi aga nii fanaatik ma nüüd ka ei ole, et Eesti keele kuulmise eest 40$ maksta. Sama pakett tänaval letihinnaga 25$ ja ilmselt saab selle kätte tegelikult 20$ või isegi vähemaga kui hästi kaubelda. Kuna hotellis head kohvi ei saa siis tegin omale mõnusa kohvikutepäeva linnas 😉 Kõigepealt kobisin Dahab keskusesse, eelmisest korrast on meeles, et kohalikud soovitasid seda kui head kaubakeskust kus maisvad saiakesed ja hea kohv. Seekord oli kohvik kahjuks kinni aga samas oli nurga taga miski itaalia stiilis kohvik ja sealt sai väga mõnusa latte 65 kohaliku raha eest. Kui nüüd 2 aasta taguse hinnaga võrrelda siis on hinnatõus 2x, siis maksis latte 30 kohalikku. Kolasin veidi ka keskuses, see on mõne aastaga üsna väsinud ja kole. Siit edasi tiksusin Farsha poole, vahepeal hakkas silma ka paar huvitavat autot mida muidu siin naljalt ei näe 😉
Farsha kohvik on omamoodi lahe stiliseeritud prügimägi 😉 Aga siin tasub käia, mõnus tiksumise koht. Vahepeal on muidugi kohvik saanud ka platoopealse osa valmis aga niipalju kui ma seal käisin ei näinud seal kordagi kedagi istumas. Siin võtsin hubase lamamisnurga ja tellisin omale kohvi ning puuviljakokteili. Väga mõnus oli 😉 Paar tunnikest läks raketikiirusel. Siingi on hinnad kerkinud 2x Ja üks väike muudatus on ka. Ennem sai keskelt läbi mineval sillal istuda ja vaadet nautida, siis nüüd seal istuda ei saa. Nüüd saam seda silda mööda mingi hotelli randa.
Vahepeal põikasin hotelli, tegin kiire lõuna, tukkusin tunnikese ja viuh vanalinna laiama. See Old Sharmi remont on valmis saanud ja koormakatted on maha kooritud. Siin on valgustusega miski kummaline fenomen mida ma mujal kohanud ei ole, telefoniga pilte tehes jäävad osade lampidega naljakad triibud peale ja üheski seades neid ära ei saa. Meil on ka see teema veidi, aga mitte nii aktiivsete triipudena pigem jäävad lambid tähe kujulistena. Vaatasime üle ka selle kohaliku blingi turistimošee, ei midagi erilist peale turistide. Hotelli poole tagasi tiksudes käisime läbi hotelli lähedal olevast kohalike kaubakeskusest. Siit saime Egiptuse odavaimad maasikad, 25 kohalikku kilo. Võtsime kamba peale kohe õige mitu kilo ja mõned mangod ka 😉 Siis veel kiire Farsha külastus 😀 😀
Hotellis tagasi vaatasime veidi tantsuvärki ja siis viuh tuppa maasikaid pugima 😉
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, linnatuur
Täna kell 15.30 programmis õhtune linnatuur reisikorraldajaga. Rahvas pani basseini äärde niikauaks aga mina linna laiama 😉 Nu ei ole minu teema lombi ääres aega surnuks lüüa, päike hakkab mujal ka peale 😉 Otsustasin uuesti üle vaadata Kopti kirikud ja ehk saab nüüd sisse ka mõnda mošeesse. Viiruse ajal kirikutesse lubati aga mošeedesse ei lubatud, huvitav kelle jumal on kõvem mees 😉 Eelmine kord lonkisime vanalinnast käsitsi sinna kirikute juurde piki maanteed. Seekord otsustasin majade vahelt otse sinna lonkida. Päris põnev oli, varemed, prügi ja kõvasti otsem ka 😉 See väike ja tagasihoidlik kirik oli seegi kord täiesti inimtühi ja vaikne aga see suur bling kirik oli tõeline rahvaste paabel. Turistigruppide järts oli lausa sissepääsu juures 😀
Proovisin külastada siinsamas kirikute lähedal olevat spiraaltorniga mošeed aga kahjuks see oli kinni. Marssisin edasi siinsamas linnajaos järgmisse mošeesse. See on kohalike mošee kuhu turiste ei veeta nii nagu vanalinnas olevasse blingi mošeesse. Siin oli asi avatud, jätsin plätud ukse taha ja viuh sisse. Seal parajasti palvus käimas. Huvitav, et kohe tuldi ligi ja pakuti istet toolile ja lahkelt lubati pildistada. Pärast vaatasin üle ka nurgatagused, siin on olemas täitsa arvestatava suurusega jalapesuruum ja kemps.
Kui tiir peal lonkisin kodupoole tagasi, kohalikult aborigeenide turult haarasin kaasa 1$ eest kilo maasikaid. Hotellis veel kiire lõuna ja oligi juba linnatuurile minek. Korjasime hotellidest rahva peale ja tuld. See peale korjamine on omaette nähtus 😀 😀 mitte kuskile ei saa otse sisse põigata vaid tuleb sooritada hulle sõite tagasipööretega. Esimene peatus oli rahu mälestusmärgi juures, valges polegi see nii edev kui pimedas valgustusega. Kui eelmine kord siit mööda sõitsime siis oli ümberringi suur muruväli, nüüd on osa üles võetud, pandud niisutussüsteem ja töölised istutasid usinasti lilli. Järgmine peatus oli valge mošee juures, seal pidavat olema kullast lühtrid ja seda külastavad kindlasti kõik prominendid kes Sharmi külastavad. Kahjuks sisse ei saanud, tuli aknast piiluda. Siinsamas kõrval on see hiigelsuur muuseum mida soovitan kindlasti külastada ja Hollywoodi hotell – lõbustuspark. Muidugi see hotell mida eelmine kord suurejooneliselt ehitati pidi olema giidi sõnul pankrotis ja midagi ei toimu.
Peale mošeed tavaline õlipoe külastus koos demoga. Huvitav, et sildid on siin muutunud venekeelseks ja teenindajad on ilmselt venelased, nii head aktsendivaba vene keelt ei ole võimeline rääkima ükski kohalik. Muidugi õli on siin päris kirves ja jutt ilus aga eks igaüks ise otsustab kas tal on seda vaja või mitte. Peale seda on veel üks kaubakeskuse külastus, mida giid nimetas küll turuks aga turust asi kaugel, täiesti tavaline nännipood kusjuures miski paarisaja meetri kaugusel Mango marketist 😉
Peale nännipoodi oli Genena City kaubakeskuses Tutanhamoni muuseumi külastus. Muuseum ise on muidugi edev ja tasub külastust, aga arvestage sellega, et siinsed eksponaadid on eranditult koopiad. Originaaleksponaadid asuvad Kairo muuseumis. Väike nurgake Tutanhamoni teemat on ka selles suures Sharmi muuseumis. Ah jaa.. lugedes selle muuseumi turistikommentaare Googles siis vaidleks natuke vastu. Seal mingid külastajad kirjutavad, et neilt küsiti pileti eest 15$ ma arvan, et see on üks suur pullikaka ja ilmselt giid tegi omale lollide turistide arvelt pappi. Seal polnud isegi kohta kus pileteid reaalselt müüdaks, lihtsalt astud sisse ja naudid feiki 😉
Peale muuseumi oli õhtusöök Naama bay kultustänava restoranis. Ütleks, et Egiptuse kohta oli üllatavalt hea teenindus ja toit maitsev. Ja saigi selleks korraks päevake läbi
-
Egiptuse trip. Kirik ja mošee
Hotelli katuselt vaatasin juba ükspäev, et seal Hadaba pool paistab suht kõrvuti olema mingi kirik ja mošee. Tuleb need ka üle vaadata. Nagu ikka oli ka siin kiriku juures mehitatud valve, aga sisse saamisega polnud mingit probleemi. Vastupidi, automaadiga vennike kargas kohe rõõmsalt püsti ning palub lahkelt sisse astuda tervituste saatel ja nii on praktiliselt iga kiriku juures. Ortodoksi kirik ise pisikene ja nagu siinkandis ikka praktiliselt uus ehitus. Õues isegi väike kohvik, mida mujal kirikute juures pole täheldanud. Mis seal alumisel korrusel on ei tea, sinna sisse ei saanud aga trepist üles teisel korrusel on pisike saal.
Huvitav, et siin on sisustus kuidagi selline väga punane ja natuke sünge mulje jätab. Piilusin teisest uksest välja ka. Seal ilmselt eluruumid. Kopti ja katoliku kiriku juures olid ka kohapeal eluruumid.
Kui üleval kolatud ja all tagasi sättisime juba minekule kui tuli mingi vennike. Ütles, et neil on veel üks saal. Oli lahkesti nõus meile seda ka näitama. See oli kangi alt sisse. Keeras ukse lukust lahti ja lasi sisse. See saal oli iseenesest samuti punase sisustusega aga seinad valged. Aga siin puudusid aknad.
Kirik tudeeritud lonkisime paarsada meetrit edasi asuma mošee juurde. Huvitav, et siin polnud ühtki turvameest. Turvamehi polnud ka selle suure mošee juures mis asus muuseumi kõrval. Igalpool mujal turvamehed ja sisse ei saa. Ilmselt see mošee nii nurgatagune, et isegi turvat pole vaja. Aga siingi olid kõik uksed kinni ja sisse ei lastud. Tuli sedagi kahjuks ainult eemalt vaadata. Kogu selle suletud mošeede ja avatud kirikute teema peale tekkis väike küsimus. Kelle jumal on kõvem mees…..
