-
Raudteemuuseum
Miljon aastat on olnud plaan külastada raudteemuuseumi aga kordagi pole sinna veel jõudnud. Igakord on kas kiire või sada muud asja 😀 Seekord vabal päeval midagi muud targemat pähe ei löönud… Mõeldud tehtud aga nagu ikka juba traditsiooniks saanud, miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Mõtlesime Lihula kaudu minna, pole paar aastat seal käinud mõtlesin ehk on midagi uut. Kahjuks tuli pettuda selles osas…. Mõisa park küll ilusti niidetud aga vaatamisväärsus linnusevaremete näol niitmata ja hein kulmudeni. Mõis iseenesest oli seal ilmselt olemas juba 13. sajandil nö. ordu- või piiskopimõisana aga hoonestuse kohta pole eriti midagi teada. Tolleaegsed mõisad olid suht väiksed ja koosnesid veskist, aidast ja vasallelamust. Siin ilmselt täitis mõisahärrade elamu rolli piiskopilinnus. Praegune säilinud klassitsistlik kahekorruseline kivist mõisa peahoone on ehitatud 1824. aastal von Wistinghausenite ajal. Mõisa kohta täpsemalt lugeda saab siit.
Ainuke asi mis vahepeal muutunud oli on see, et lõpuks oli veskile katus peale tehtud, oli teine ennem üsna trööstitus seisus. Luusisin vähe ka veski kõrval olevas mahajäetud majas…. hullult laastatud ja rämpsu täis.
Üks väga lahe juhtum oli kah 😉 Lõpuks ometigi sain ilusti pildile Eesti rahvusliblika pääsusaba. Pääsusaba on meil üks suurimaid päevaliblikaid, tema tiibade siruulatus võib olla 8-9 sentimeetrit. Silma torkavad tagatiibadest välja ulatuvad “sabakesed” ehk siilakud. Emased liblikad munevad sarikaliste sugukonda kuuluvatele taimedele ja nii võib ereda värvusega röövikuid kohata ka tilli- ja porgandipeenras 😉
Kui liblikas imetletud luusisin vähe ümber mõisa, just käis katuse remont. Mõtlesin muuseumi ka külastada aga viimasel hetkel loobusin kuna uut väljapanekut ei olnud ja vana juba mitu korda vaadatud. Selle asemel läksin inspekteerisin hoopis kirikut.
Kiriku torn ikka veel vildakas 😉 Vana kirik olla hävinud 1297 saksa ordu ja piiskopi vahelises sõjas, uus ehitati üles ja jäi püsima 1874. aastani, mil osutus oma halva seisukorra tõttu tarvitamiskõlbmatuks. Uus kirik valmis 1876. Kiriku altar, pingistik ja kantsel on kohaliku meistri Laurbergi valmistatud, kantslirinnatise baroksed skulptuurid on pärit veel vanast kirikust. Samuti kuuluvad vanemasse aega altarimaal ja üks tornikelladest. Mulle meeldib tavaliselt ikka tornidesse ka turnida aga siin ei saanud, uks lukus küll ei olnud aga tool oli ees. Vanasti tähendas luud ukse ees, et kedagi pole kodus 😉 siin toolil ilmselt sama viide 😀 Kui kirikus kah tiir tehtud võtsime suuna raudteemuuseumile.
Kurja küll ilm läks käest ära ja hakkas sadama. Tegime kiiruga väikse tiiru territooriumil saamaks aimu mis siin üldse on. Iseenesest on see tegelikult mitte päris raudteemuuseum vaid rohkem ikka muuseumraudtee mis on Eestis ainus kitsarööpmelise raudtee muuseum. Raudteemuuseum on meil veel Haapsalus. See mida külastasime asub ikka Lavassaares kunagisel turbatööstuse alal. 1980-ndatest pärit muuseumis on välialal üle 80 veermikuühiku. Sees on veel üle 700 erineva ajaloolise foto, eseme ja dokumendi, samuti näitusmüük ajaloolistest raudteeteemalistest piltidest.
Kui väljas tiir tehtud kolasime vähe sisenäitusel. Tegelikult siin eksponaate nagu putru ja tasus käimist küll. Muuseumis saab juunist septembri lõpuni laupäeviti teha sõidu auru-, või diiselrongiga 2 km pikkusel lõigul. Territooriumilt väljas on säilinud veel töötajate kortermajad, saun jne.
Tiksusime siit edasi kodupoole kõhud tühjad. Mõtlesime, et põikame sisse Märjamaal ruudu pubisse ja teeme väikse söögi. Vaatasime, et menüüs armeenia sašlõkk….. Mõeldud tehtud, tellisime ära, jõhvikas veel kiitis, et see saab ruttu valmis ja on väga hea. Istusime lauda ootama, krt aega läks hullult, mul hakkas juba kopp ette tulema. Asi oli kiirest valmimisest kaugel… seda enam, et pubis oli ainult 2 klienti enne meid. Lõpuks toodi toidud täis üllatusi 😀 😀 Pole elus mitte kuskil sellist armeenia sašlõkki näinud ja ilmselt armeenlane oleks sellise toidu solvamise peale kogu pubi maha lammutanud 😀 😀 Küsisin jõhvikalt misasi see on, kus mu sašlõkk on??? Neil pidavatki selline sašlõkk olema. Noh sellest oli asi ikka väga kaugel, taldrikul oli lihtsalt pannil kahelt poolt praetud lihakäntsakas mis polnud tuld ega suitsu isegi kaugelt mitte näinud. Juba teist korda järjest selline kummaline asi selles pubis. Paar kuud tagasi käisime ka seal möödaminnes söömas, kinnipanekuni oli tunnike aega. Saime toidud kätte ja siis läks jõhvika kiun lahti, et sööge ruttu ta tahab bussile jõuda. Ütlesin, et tund kinnipanekuni aega, see ikka halas, et ta tahab varem kinni panna ja bussile jõuda… Ilmselgelt edaspidi valin sealkandis teise toitlustaja 😉
-
Alu mõis
Sattusin aastaid tagasi luusima Alu mõisa. Alu mõisast pärinevad esmateated 1409. aastast. Mõis oli ilmselt juba keskajal kivihoonestusega. 17. sajandil kuulus mõis tuntud võllidele von Uexküllidele ja von Wrangellidele. Põhjasõja järgselt on mõisal olnud palju omanikke, ta on olnud nii von Rosenite, von Bistramite kui ka von Tiesenhausenite suguvõsade valduses. 1858. aastal omandas Alu mõisa naabermõisa Sikeldi omanik Otto von Lilienfeld. Ta lasi lammutada vanemad arhaliliste keldritega hooned ning hakkas rajama uut peahoonet. 1862. aastal alustati ehitustöid Narva Kreenholmi arhitekti Paul Friedrich Wilhelm Alishi juhtimisel; hoone valmis 1875. aastal lõplikult aga Friedrich Modi projekti järgi. Tulemuseks oli Eesti üks omapäraseid mõisahooneid, mille massiivne kuubikujuliune vorm, viiekorruseline nurgatorn ning sakmeline rinnatis olid mõjutatud keskaegsest linnusearhitektuurist. 1919 võõrandatud mõisahoones on asunud enne II MS kool, peale teist maailmasõda oli ta Eesti Põllumajandustehnika omanduses. 1999. aastal omandas mõisahoone Kaitseliit, kes rajas sinna oma õppekeskuse. Seoses sellega restaureeriti mõisahoone 2000ndate aastate algul. Peahoone ümbruses on maaliline park koos tiigiga. Kõrvalhooneid on säilinud vähe, vaatamisväärseim on neogooti stiilis ait. Mõisasüdamesse ja selle ümbrusse on 20. sajandi teisel poolel kerkinud arvukalt uusehitisi, millega on tekkinud arvestatav maa-asula.
Mul õnnestus lisaks mõisa väljast uurimisele ka sisse pilk heita tänu Leale. Seest näeb üsnagi edev välja ja see vitriinis olev kahur pidavat isegi pauku tegema 😀 Siis kui Ohvitseride kursus korra aastas lõpetab 😉 Ühes toas pidavat olema ka originaalparkett aga kahhelahjud pidid kõik originaalid olema. Mõisas on viis tihedas kasutuses olevat klassiruumi – NATO, Briti, Skandinaavia ja Baltikumi saal II korrusel ning Taani klass I korrusel. Ühesõnaga õppimiseks ja puhkamiseks on kõik tingimused õppuritele loodud. Isegi saun on olemas viienda korruse katusekambris 😉
-
Virumaal läänest itta
Liikusid kuuldused, et Sagadis on jahitrofeede näitus. Egas midagi tegime plaani valmis ja sügasime sõpradega seda vaatama. Mnjaaa näitus oli muljetavaldav, vahtisime kõik suud lahti neid trofeesid. Krt kus seal oli hullult sarvi, mul oleks olnud neid kohe vaja seibideks saagida 😀 😀 Seltsilised uurisid muuseumipoes usinalt korve, tahtsid vist korvi saada 😀 😀 Seletasin siis neile, et oot varuge nüüd kannatust, lääme Avinurme seal saate kõik korvi 😀 😀
Peale trofeede uurimist läksime kolasime veidi ka mõisas. Oli teine üsna edev ja kunagine omanik oli vist kõva jahimees. Päris ägedat mööblit oli sarvedest tehtud. Käisime seal ka suud ammuli ringi ja vaatasime seda ilu. Seda soovitan teistelgi vaadata kui sinnakanti satute.
Peale Sagadil luusimist olid kõhud tühjaks läinud ja kuigi algselt oli plaan õhtuks ennast koju tagasi vedada läks järjekordselt lappama 😀 Läksime Altja kõrtsi uurima kas süüa antakse. Tuli välja, et saab küll ja suht mõistliku hinnaga. Tellisime head-paremat ja vitsutasime kõhud täis. Kui kõhud täis tegime põgusa kõrvalpõike Vihula mõisa juurde. Elegantne 16. sajandist pärit mõis pakub täiuslikku vaheldust linnaelu askeldustest ning luksuslikku peatuskohta – nii puhkuseks, tööalaseks väljasõiduks kui kõige erinevamate seltskondlike ürituste läbiviimiseks. Erinevad mõisahooned on hoolikalt renoveeritud nii, et säiliks nende ajalooline olemus. Kitsad järsud trepid, vanad originaalsed laudpõrandad ja paksud paekiviseinad on saanud endale uue funktsiooni ning hoonete sisemus on varustatud kõikide kaasaegsete mugavustega. Eelkõige paelub Vihula mõis oma õhustikuga ja piltilusa asukohaga. Aeglase vooluga Mustoja jõgi lookleb ümber suursuguste vanade puude ja mahlaka rohelusega mõisapargi, misjärel laieneb vesiroosidega kaetud, väikeste saarekeste ja romantiliste kaarsildadega tiigiks. Kõige kaugemas tiigisopis on vana vesiveski ja tamm, kus avaneb maaliline vaatepilt tiigilt peegelduvale mõisakompleksile, taustaks lakkamatu veskitammi veekohin…
Kuna juba läks lappama nagunii siis ei viitsinud enam pimedas tagasi sõitma hakata, vaid sebisime öömaja ühe tuttava juures. Ja ega siis hommikul ei saanud ju ka hakata kohe kodu sõitma. Vaja oli ikka ju Valaste juga üle vaadata. Õnneks oli vähe külma olnud ja külmataat seal pisut vigurit teinud. Sai paar päris head pilti.
Ja kuna meie patused kehad juba sealkandis olid siis tuli ikka ka kloostrist läbi käia 😀 Mõeldud tehtud… ja juba kimasimegi Kuremäele 😀 Luusisime vähe surnuaial ja kloostris ringi. Seal on mind alati hämmastanud mismoodi need maakerasuurused puukuhjad kokku laotakse. See selleks aga kuidas nad puud sealt pärast kätte saavad nii, et kaela ei varise 😀 😀 Vot nüüd kui klooster ka uuritud vedasime ennast kodupoole.
-
Maanteemuuseum – Piusa – Mooste
Ühel heal päeval otsustasime sõpradega natuke luusida järjekordselt Lõunaosariikides. Seekord panime kodust otse Maanteemuuseumi. Muuseumi juures “kasvab” päris kobe palm 😀 mis igale möödasõitjale silma jääb. Muuseum iseenesest päris suurel alal ja vaatamist jätkub nii õue kui tuppa. Suvel muidugi vähe põnevam siis on ka mõned atraktsioonid liikluslinnakus ja saab ka kalessiga sõita. Kaless on muidugi “tänu” meie jaburatele euronõuetele ringi ehitatud ja käsipiduri asemel on moodsad ketaspidurid 😀 😀 aga noh kes ei tea, et nii ei olnud ei saa arugi.
Kaarhallis on vaatamiseks igasugu põnevat tehnikat mida on teedeehitusel ja ka mujal kasutatud. Eksponaadid on ilusti puhastatud ja varustatud kõikvõimalike siltidega päritolu, kasutuse jne kohta.
Muidugi oli eksponaatide hulgas ka Eestis valmistatud sõiduauto “Taksikoer”. Auto ise muidugi taksi moodi välja ei näinud 😀 😀 Paar võrri oli kah välja pandud….. kurrrja kus nendega sai omalajal ringi põristatud 😉 Eriti äge oli muidugi liivapuistur mis veoauto kasti külge käis ja siis sõidu ajal paar meest kühveldasid kastis liiva sinna puisturisse. Kui praegu sellisega kuskil keegi tööd teeks siis ilmselt nõrganärvilised ja politsei saaksid südari 😀 😀 Aga vanasti töö nii käiski ja keegi ei virisenud. Kui muuseum uuritud panime edasi Piusa poole. Muuseumi läheduses on muidugi üks päris põnev ehitis kahju ainult, et maha jäetud ja lagunenud aga sellest kirjutan teinekord.
Piusal nagu ikka uurisime koopaid. Aga mitte neid mida rahvale kalli raha eest näidatakse vaid ikka päris koopaid. Teie muidugi ärge kodus seda järgi tehke 😉 Vaadake parem ohutult diivanil tiksudes imelisi vaateid mis seal koobastes avanevad 😉
Mõnes kohas oli isegi natuke nahkhiiri talvitumas näha. Sealt lasime ruttu jalga, et neid mitte häirida ja mängisime mujal natuke valguse ja muude asjadega 😉 Mõnes käigus oli näha päris huvitavaid värvidemänge, miks nii ja mida need triibud sisaldasid ei tea.
Mõnes käigus oli isegi veel raudteed veidi säilinud. Väiksemates ja jahedamates käikudes oli näha suva kohtades ägedaid jääpurikaid mis olid alt ülespoole mitte nagu tavapärased räästas rippuvad 😀 Mõni oli ikka isegi üle meetri pikk. Proovisime siis seal ka natuke valgusega mängida ja pildistada. Midagi tuli isegi välja 😉 Selleks ajaks kui koobastest välja tulime oli maapeal öö saabunud 😀 Kobisime ühe tuttava juurde ööbima, et hommikul vaikselt kodupoole sättida.
Hommikul väga ärkamisega ei kiirustanud. Võtsime asja vabalt ja hakkasime liikuma alles lõuna paiku. Koduteel käisime läbi Moostest, tegime paar pilti ja panime edasi kodupoole. Moostes on ikka päris usinasti taastatud kõikvõimalikud mõisahooned ja nendele on ka kasutus leitud. Suvel tasub võimalusel sinna igaljuhul sisse põigata.
-
Hiiumaa vol.3. Kassari-Kõpu-Ristna-Kassari
Kolmanda päeva hommikul urisime vähe Kassaris ühte ilusat veskit, polnud teine veel lõpuni ehitatud…. Sealsamas läheduses vaatasime üle ka Suure Tõllu venna Leigeri kuju 😀 Edasi luusisime natuke Kassari mõisasüdames ja muuseumis. Kassari mõis loodi Vaemla mõisast eraldamise teel 18. sajandi algul. Alates loomisest kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Stackelbergidele. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Justus von Stackelberg. Muuseum iseenesest väike aga sisukas. Isegi mõni väga suur muuseum pole nii sisukas kui see. Igaljuhul tasub käimist kui sealkandis luusida.
Kassarist edasi kimasime Sõru poole. Tahtsime näha kustkaudu need hiidlased saarlastel külas käivad ja vastupidi 😀 😀
Sõrust suundusime vaikselt Kõpu poole. Teel põikasime korra sisse Tihu maastikukaitsealale, seal oli täiesti korralik RMK lõkkekoht. Kolasime vähe ringi ja liikusime edasi Kõpu poole.
Kõpus esimese asjana ikka kohe turnisime majakasse. Tuletorni ajalugu algas rohkem kui 500 aastat tagasi, mil maamärki vajas ennekõike Hansa Liit, mille kaupmehed kurtsid laevade kadumist Läänemerel. Aastaks 1531 sai umbne kivitorn valmis. 1660. aastatel ehitati torni välisseinale raudtrepp. 1810. aastast raiuti torni sisemusse trepikäik. Tuletorn asub Hiiumaa kõrgeimal mäel – Tornimäel. Tuletorn on 36 meetrit kõrge. Kõpust edasi läksime Ristna majakat uurima. Ristna tuletorn on ehitatud kõrgendikule keset soid ja on seetõttu vahel uduga varjatud. See oli ka põhjuseks, miks ehitati Ristna tuletorn. Ristna tuletorn telliti 1873.a Prantsusmaalt ning hakkas tööle 1874.a. Tuletorni paigutati ka 7-puudane vaskne udukell.
Kui majakad uuritud läksime kolasime vähe Ristna kaitserajatistel. Turnisime tulejuhtimistorni latva välja. Trepid polnudki langenud veel metallivaraste objektiks. Mujal Eestis asuvad samalaadsed tornid on metallist lagedad juba ammu. Ülevalt avanes päris hea vaade ümbrusele.
Peale tulejuhtimistorni kolasime veel sõjaväelinnakus ringi. Seal maju igast ajastust ja materjalist. Nii puitkasarmuid kui korralikke kortermaju. Üsna vägev linnak omalajal olnud ja tasub ka täitsa kolamist. Kui siin luusimisest isu täis siis meenus, et Tahkunas me tulejuhtimistornis ei käinudki…
Egas midagi, sättisime siis kodutee läbi Tahkuna. Kolasime seal ka veidi ringi. Siin oli ka trepp veel säilinud ja sai üles ronida. Muidugi siin nägi sellist huvitavat asja, et ilmselt mets kasvas nii kõrgeks, et tornist enam ümbrust ei näinud 😀 😀 Vene sõjaväe värk… siis tuleb katusele uus putka ehitada 😀 😀 Nii siin ka tehtud oli, isegi ahi oli nurka ehitatud. Muidugi ma ei tea mis nipiga sinna küttepuid tariti aga ju kuidagi ikka saadi 😉
Lõpuks oligi asi niikaugel, et tuli hakata laevale sättima. Teel tegime veel kiire sissepõike Käina, et uurida kirikuvaremeid.
Varemed on Käina aleviku südames. Kivikirik ehitati 15. – 16. sajandi piirimail. Hiiumaal oli gooti stiilis Käina kirik oma 600 istekohaga suurim. Kirik hävis 1941. Kunstimälestisena on kaitse alla võetud mitu hauaplaati ja rõngasrist ukse kohal. Tulekahju hävitas palju kunstiväätusi: Neitsi Maarja, Püha Nicolause ja Püha Antoniuse altari, Rudolf Tobiase isa valmistatud oreli jt. Mitu sajandit oli kirik ka kihelkonnakeskus. Praegu on varemed konserveeritud, kavas on kirik restaureerida. Ja sellega oligi selleks korraks Hiiumaa trip läbi. Miljon asja jäi veel vaatamata kahjuks. Aga eks ükspäev jätkan. -
Alatskivi
Sattusin kuidagi puhtjuhuslikult luusima Alatskivi kanti. Kui juba seal siis tuleb ju ringi ka vaadata. Tegin väikse tiiru pargis, tutvusin ümbruskonnaga. Kui pargis tiir tehtud üritasin tutvuda lossiga. Seal käis päris usin remont ja hoone oli tellingutes.
Remondi tõttu ekskursioone majas ei tehtud aga lubati ringi vaadata omal käel. Eks ma siis natuke luusisin 😉 Isegi seal kuhu muidu ei lasta. Kui esimene korrus läbi vaadatud võtsin ette teise korruse ja lakapealse.
Eks ikka oli sisse vaja vaadata korstnasse ja igasugu nurgatagustesse. Lakapealsel olid sellised huvitavad väiksed toakesed, mille kasutusotstarve jäi mulle algul selgusetuks. Pärast küsisin adminnilt mis värk nende tubadega on. Sain teada, et need olid omaaegsed teenijate toad.
-
Sangaste-Piusa-Mooste
Seekordsel Annimatsi üritusel oli lund ikka hullult ja ega külmagi vähem polnud. Kaevasime end kuidagi kämpinguteni ja kolisime sisse. Peale seda käisime korra Pühajärvel sõjatamme tema hiilguses vaatamas.
Sõjatammeks kutsutakse seda puud kui ajalooliste sündmuste tunnistajat. Väidetavalt keeldunud 1841.aasta sügisel Pühajärve mõisa talupojad mõisategu tegemast ja vastuhakkajaid karistatud tamme naabruses. Kahjuks tänaseks on tammelt murdunud õige mitu haru. Peale tamme uurimist kobisime tagasi Annimatsile. Seal väike õhtusöök, saun ja kotile.Järgmisel päeval peale hommikusööki panid osad kaasvõitlejad Kuutsekale suusatama aga meie käisime uurisime Harimäe vaatetornist, kui valmis on Tartu Maratoni rada. Täitsa valmis oli ja isegi mõni harjutaja oli rajal. Sealt edasi tiksusime Sangaste poole.
Sangastes luusisime vähe surnuaial ja kiriku juures. Sealt edasi vaikselt lossi poole. Seekord lossis sees ei käinud, luusisime niisama mööda lumist parki. Lõpuks olid jalad läbimärjad paksus lumes sumpamisest ja otsustasime tagasi sõita Annimatsile. Annimatsil kobisime sööma ja sauna sooja.
Järgmisel päeval võtsime suuna kodupoole aga nagu tavaliselt siis ikka ringiga 😀 Mõte oli käia korra Piusa koobastes. Teel Piusale jäi tee äärde mingi värskelt valmis saanud vaatetorn. Loomulikult oli kohe vaja latva ronida ja vaadata ümbrust 😀 Vaade oli päris hea. Kui paar pilti tehtud tiksusime edasi. Teel möödusime sujuvalt ka Pokumaast.
Lõpuks jõudsime Piusale, tõmbasime vajaliku varustuse selga, fotokad ja taskulambid kaasa ning läks turnimiseks. Koobastes sai nii mõnegi põneva pildi. Näiteks alt ülespoole kasvavast jääpurikast 😀 Jupp raudteedki jäi silma. Iseenesest on see kaevandus omaette vaatamisväärsus, vägevad võlvid, mitu korrust jne jne. Kahju, et sinna sisse ei lubata nö. ametlikult. Peale mitut head tundi seal luusimist otsustasime välja kobida ja kodupoole sõita.
Koduteel põikasime sisse Mooste mõisa, tegime väikse jalutuskäigu territooriumil. Päris palju hooneid on taastatud ja erinevaid tegevusi sealses kompleksis on ilmselt igale maitsele. Isegi saun on olemas 😀 Kui mõisa ümbrus läbi jalutatud jätkasime sõitu kodupoole, seekord juba ilma vahepeatusteta.
