-
Kastna – Tõstamaa
Viibisin väiksel seminaril Kastna puhkebaasis. Nagu ikka, päev täis loenguid ja õhtul tsill 😀
Peale seminari lonkisin ümbruskonna huviväärsustega tutvuma. Suht lähedal oli väike vaatetorn. Turnisin üles ja uurisin ümbrust. Sain vähe ümbrust uuritud kui ilmusid suht torni lähedal võsast välja kitsed. Nosisid veidi rohtu ja siis ehmudes millegi peale panid võssa tagasi. Jäin veel ringi vaatama oma mõtetes kui samast võsast ilmusid välja metssead. Need tuhnisid üsna usinasti ja tulid päris torni alla välja, minu sealolekust ei teinud väljagi 😀 Vaatasin tükk aega nende tegemisi. Lõpuks läksin vaikselt tagasi puhkebaasi. Selleks ajaks oli saun ka soojaks köetud, sai kohe sauna. Saun oli päris huvitav, väljast nagu püstkoda. Sees oli keskel keris ja ümberringi lava, päris korraliku leili sai. Saunast sai otse merre lipata 😉
Järgmisel päeval peale seminari lõppu läksime uurisime Tõstamaa mõisakooli. Päris korralikult oli renoveeritud, taastatud vanu laemaale jne. Keldris oli päris põnev muuseum kust ei puudunud Lenin, pioneeride seadused ega oktoobrilaste reeglid 😀 😀 Soovitan võimalusel seda mõisa külastada ja vaadata oma silmaga
-
Kiluvarastele külla vol.2
Lõpuks jõudsime üle piiri kiluvaraste juurde, sihtpunktiks oli Sigulda. Esimese kiire peatuse tegime Strenši hullumaja juures 😀 😀 Mitte muidugi hullumaja pärast vaid seal taga on päris omapärane veetorn. Edasi kimades põikasime korra sisse miski suvalise kiriku juurde, isegi tuppa lasti. Siit edasi on enne Siguldat tee ääres päris huvitav kohake nimega “Ezerini” kus miski kunstnik teeb kividest ja metallist päris ägedaid asjandusi. Möödasõidul tasub seal igaljuhul vähe pidurdada ja asju näppida. Täpselt parajal kaugusel piirist, et nats jalga sirutada ja väike kohv teha. Ja turistiinfopunkt on siin ka olemas. Sealt saab täitsa eestikeelseid kaarte Läti kohta 😉 Kui jalg sirutatud ja asjad näpitud kimasime vaikselt edasi.
Turaidas kolistasime veidi mööda küla ringi, uudistasime tiigis roosasi vesiroose, turistide vahvaid autosi jne. Lõpuks sukeldusime muuseumi avarustesse. Vaatasime üle kõik vaatamisväärsused ja muuseumi. Muuseum on seal päris lahe ja väljapanekute hulgas on palju kohalikke leide, mis mul vaja muidugi kohe ära pildistada 😀 😀 Kolistasime linnuses kah, ilmselt oli enne piiskopilinnuse ehitamist samal kohal Turaida muinaslinnus, kohalike liivlaste vanema Kaupo residents, mille riialased ülestõusu kartuses 1212. aastal maha põletasid. Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale, aga umbes 65 aastat pärast Vana-Liivimaa vallutamist läks Turaida mõisnikule. Linnuse ehitamine ja kindlustuste täiendamine jätkus kuni 17. sajandini, misjärel linnused hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama. Kuni 1776. aasta tulekahjuni linnuses elati. Seejärel linnust ei taastatud, kuid mõisnik laskis linnusehoovi ehitada eluhoone. Igaljuhul tasub siin käia, põnevust ja legende jätkub igale sammule. Siin tuleb varuda terve päev kui mitte rohkem, et kõike näha. Linnused, koopad, mõisad, köisraudtee jne jne.
Kui linnus uudistatud kobisime kohalikku sööklasse sööma. See on päris äge vana nõuka stiil aga süüa saab mõistliku raha eest väga hästi. Kui see veel avatud on sada aastat hiljem siis soovitan kindlasti käia juba elamuse pärast. Kui kõhud täis käisime vaatasime Gutmani koobast. Väidetavalt olla see Baltimaade suurim koobas, ma küll kahtlen selles aga krt seda teab. Ma muidugi arvan, et meie Piusa on suurem. Siit koopa juurest on ehitatud trepp üles kaldapealsele. Seal on päris vägev ja pikk promenaad. Ma seal nats jalutasin väga pikalt ei jaksanud aga see läheb Krimuldasse välja 😉 😉
Siit koopa juurest kimasime Krimulda mõisa juurde. Luusisime seal ringi päris pikalt. Tahtsime sinna köisraudtee torni ka ronida aga see oli remondis ja sinna ei saanud kahjuks. Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu kus avaneb samuti väga ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on ka uhked kõrvalhooned – näiteks tallmeistri elamu on väga romantiline ja kaugemal pargis on puitpitsiline hoone mille algne funktsioon jäi saladuseks – võib-olla oli see külalistemaja. Ka siin Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, need on suht köisraudtee lähedal. Seega on siin oru servadel mõnekilomeetrise raadiuse sees 3 linnust, mis viitab väga kindlustatud kohale.
Tegime väikse tiiru köisraudteega. Muidu on see, et Siguldas käidud aga köisraudteed pole näinudki 😀 😀 Edasi läksime kepi parki ja sealt edasi linnusesse. Seal on mõis ja linnus ühe õue peal ja tasub samuti uudistamist. Linnuse tornist näeb ilusti teisi ümberkaudseid linnuseid kah 😉 Väidetavalt on see loss ehitatud linnuse müüridest võetud kividest. Ja oligi õhtu käes, kuna meil ööbimiskohta varem valmis vaadatud ei olnud arvasime, et võtame spontaanselt, telk oli ju kaasas 😉 Siinsamas Gutmani koopa vastas üle tee oli miski telkimisplats, käisin uurimas mis värk on.. Aga siin oli miski ulmeteema, telgi koht maksis, iga inimene telgis maksis, auto koht maksis. Odavam oleks olnud kämps võtta. Ja lõpuks me seda ka tegime sest ilm läks sitaks. Kuna homne plaan oli Ligatne ja selle ümbrus siis kimasime spontaanselt sinnapoole, ehk leiab miskit majutust. Lõpuks kuskil miskis suht suva kohas oli kämping aga mitte ühtki hinge. Valvur ütles, et neil asi nii uus, et mööbelgi pole sees. Aga täitsa tore vennike oli, ütles kus te ikka öösel enam lapsega lähete, majas üleval toas on nurgadiivan mis käib lahti saate seal ööbida. Alumisel korrusel oli mingi algeline köök kah veekeetja, pliit, mikro. Vana veel rääkis, et oleks 10 mintsa hiljem tulnud poleks siia saanud, ta oleks koju ära läinud 😀 😀 Näitas meile asjad ette küsis miski paar kümpsi ja kadus, ütles veel kui hommikul ärkate ja ära lähete lükake lihtsalt uks kinni ja kogu lugu. Noh saime siin täitsa rahulikult ära ööbida 😉
-
Kiluvarastele külla vol.1
Ühel ammusel ajal kui Rix oli veel allameetrimees sai vähe ringi luusitud kohtades kuhu tavaliselt inimesed väga ei satu 😀 Seekord oli plaanis minna külla kiluvarastele. Aga miks otse kui ringiga saab 😀 Kõigepealt ikka väike tiir ümber Vao tornlinnuse ja nagu ikka juhtub, siis sinna järjekordselt sisse ei saanud 😀 Tornlinnus olla ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Siit edasi kimasime Kiltsi mõisakooli suunas, siin tegime tiiru ümber koolimaja ja tuld edasi. Järgmise kõrvalpõike tegime Kassinurmele. Krt seal oli miski taaskehastajate kinnine üritus ja läks vähe viginaks, et me seal luusisime. Kuigi kuskil polnud miskit infot, et territoorium suletud ürituseks või midagi sarnast.
Kassinurmelt edasi siirdusime Mooste mõisa, kolasime vähe ringi. Ühes majas oli äge näitus pillidest mis tehtud käepärastest materjalidest 😀 😀 Suuskadest, kanalisatsioonitorudest, veepudelitest ja jumal teab millest veel olid need üllitised valmistatud 😀 Siit edasi Võõpsu surnuaiale, hõimlaste hauad korda ja Räpina laiama.
Räpina aianduskooli park ja aed on luusimiseks väga äge koht, siin näeb kõikvõimalikke kooslusi. Väike ahv nagu puid näeb tahab kohe turnida 😀 😀 ega siingi sellest ei pääsenud, kohe pani viuh puu otsa 😀 😀 Kui piisavalt luusitud kimasime öömaja otsima. Seekord ööbisime Ähijärve ääres RMK telkimiskohal. Mõned korrad varem siin juba ööbitud ka. Väga hea privaatne kohake järve kaldal. Panime telgi püsti ja nagu maa alt ilmus kass asja uurima. Täitsa sõbralik oli teine, kahjuks ei olnud talle midagi pakkuda. Kobisime kotile ära, päris väsitav päev oli.
Hommikul korjasime oma kola kokku ja uurisime mis ümbruses põnevat on. Avastasime, et siin miski metsamoori perepark olemas, mis see täpselt on ei süvenenud kuna suht kiire oli edasiminekuga. Aga ükspäev peaks seda asja uurima kui ta muidugi toimib veel 7 aastat hiljem 😀 😀 Turnisime kiirelt vaatetornis ka ja läksime uurisime vähe uut ja vana Karula kirikut. See kirikuvärk on siin huvitava ajalooga…. Karula Maarja kiriku täpne ehitusaeg pole teada. Teadmata on ka Karula kihelkonna asutamisaeg. Üldiselt on ajalooallikate põhjal arvatud, et see toimus keskajal, hiljemalt 15. sajandil. Eelmise sajandi 30-ndatel aastatel tehtud uurimuste põhjal leiti, et kirik oli Karulas olemas juba 1318. aastal. Ühes nüüdseks hävinud dokumendis, mille saatis kiriku justiitskolleegiumile Dr. Sonntag on öeldud, et Karula kirik on vanim kirik maal (im Lande). Ta olevat esimese koguduse ehitatud ja lähedalasuva Karula mõisa järele “Karrola kerk” nimetatud, ühtlasi ka neitsi Maarjale pühitsetud. Kadumaläinud aktis “Visitatio Livoniarum ecclesiarum facta” (1613) öeldakse, et rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada. Karula kirik on sajandite jooksul sõdades väga palju kannatanud. Karulas sündinud kirikuõpetaja, minister ja kirjanik Jaan Lattik kirjutab sellest nõnda: “Läbi Karula on liikunud väga sageli sõjaväed. Venelased tulles Pihkvast ajasid alati oma sõjasihid- ja sarved Karula suunas. See on ka kõige otsem tee Valka. Ei ole midagi imestada või hakata vastu rääkima, et kui kõik need võõrad ei puistanud mitte ainult tolmu oma jalgadelt Karula pinnale vaid jätsid sinna ka veriseid jälgi, jätsid varemeid ja purustusi… Ajalooraamatud võivad sellest jutustada kui palju kordi on näiteks venelased kõndinud mööda Karula teid, mida kõike on nad seal rüüstanud ja purustanud. Kiriku mahapõletamine oli see kõige pisem asi. Üks Põhjasõja veriseid lahinguidki löödi Karula kiriku juures.”
Ega uus kirik ka nirum pole 😀 😀 1997. ehitati vanast mõisa viljaaidast kirik. Kiriku teeb eriliseks 2001. aastal valminud Eesti kunstnik Dolores Hoffmanni vitraaž Püha Õhtusöömaaeg, millel on Karula kuppelmaastiku taustal kujutatud jüngritena kohalikke elanikke.
Karula kiriku uksed on külastajatele avatud pühapäevaste jumalateenistuste ajal. Nõukogude ajal oli sama hoone kasutusel loomalaudana. Vitraaži kinkisid Karula kirikule Saksa mõisnike von Grote’de järeltulijad. -
Filmivõtted vol. 2
Juba mõtlesin, et sel aastal midagi põnevat rohkem ei tule filminduses. Kevadine Kekkilä oli selline kõige pikem, terve päev väljas filmimist. Aga eks ole juba aegade jooksul piisavalt osaletud kah 😀 😀 Siis ilmus tühjalt kohalt pakkumine O 2 võtetele, tsillisin kuskil poejärtsus kui järsku helistati ja pakuti osa. Egas midagi, tundus väga ok pakkumine ja andsin sõrme. Ükspäev tuli veel ainult ära käia linnas kostüümiproovis. Aga miskipärast sobis filmi mu enda ülikond 😉 mida ma miljon aastat pole kandnud… Viimati sai kantud ühel väiksel õhtusöögil 😉 Augustis saigi Kadriorus tiba massistseenides laiatud, päris lahe oli. Terve pikk päev läks siin ära. Raha muidugi selles projektis ei jagata aga söödetakse hästi selle eest 😉 Terve päev oli aias igasugu maiustusi täis laud mida näppida ei tohtinud… aga õhtul viimaste võtete ajal pandi mind sinna laua juurde seisma… ju mul oli kõige näljasem nägu 😀 😀 Kui võtted tehtud lubati laud lagedaks süüa 😀 mul hea ei pidanud kaugele minema 😉
Ükspäev otsiti Vääna võtetele palju sõdureid, vot siin ma küll korra ütlesin, et võin tulla ajaviiteks. Algselt oli jutt, et mind kindlasti vaja 1-2. oktoober, enne seda veel ruttu linna kostüümiproovi. Sealt sai küll hädapärase riietuse, kuid see oleks võinud number suurem olla. Pole hullu, mul siin ju muuseum üle õue ja omanikuga ka natuke sinapeal 😉 laenasin kiirelt vajalikud asjad. Aitäh Eesti Vabadusvõitluse Muuseumile. Viimasel hetkel selgus, et ka 30.09 on vaja osaleda, eks ma olin nõus, miskit muud tarka nagunii teha ei olnud. Kobisin hommiku kohale ja mõtlesin miski massistseeni teema aga siis tuli Silvia ja viis mind viuh otse platsile. Kurrrrja mitu tundi sain uksest edasitagasi adjutandina käia ja raporteerida saadiku saabumisest 😀 😀 Ma ei tea mida teised sel ajal tegid aga ilmselt tiksusid niisama. Kusjuures Vääna mõis oli täitsa kobedalt renoveeritud, filmimise ajal sai natuke ringi vaadatud. Lastel muidugi pidu, said seni kuni võtted käivad mitu päeva kodus õppida 😉 Peale lõunat sai väljas massistseenis kah vähe telkide vahel jalutatud. Muidugi järgmine võttepäev oli suht probleemne 😉 kuna ma eile juba olin suures kaadris siis täna kuskile väga panna ei saanud. Sai massistseenis mõisas vähe kolida ja pärast väljas veoka juhti mängida. A see sobis, ei pidanud väljas külmetama 😀 Kabiinis hea tuulevari.
Natuke massipilte kah, siin võimlas oli meil garderoob ja muu teema. Minu jaoks olid võtted läbi juba enne lõunat, aga kodu ei viitsinud minna luusisin ringi ja tegin paar pilti massistseenidest 😀 😀
Lõpuks oli asi niikaugel, et mindi piiripunkti. Kurja ilm läks ikka väga koledaks, ilge tuul ja vihm. Päris äge oli vaadata kuidas kolonn veokaid kahuritega mööda maanteed vurab võttekohale 😀 Kiias oli majade taha põllule tehtud Eesti – Vene piiripunkt. Tegin paar pilti ja kobisin kodu ära, nii kuramuse tormiks läks, et anna olla. Mõtlesin, et peab kolmas kord kah minema aga õhtul saadeti sõnum, et pole vaja. Juba pidin liiga tuntud nägu olema 😀 😀
-
Sügises on värve…
Ilus sügisene ilm tuli kohe viuh ära kasutada ja pilk peale visata looduse värvidele…. Juba täitsa on värvi… ehk mõned päevad veel ja siis on veel rohkem. Kui just miski marutuul lehti maha ei raputa 😉
Kui juba ringi luusimas siis tuleb pilk peale visata ka sinna mida varem oled pimedas näinud ja lubanud uuesti valges vaadata 😀 😀 Siin mõisa juures on ka 2 päris pirakat kaheharulist tamme. Valges on see Lehtse mõis veel kobedam kui pimedas paistis. Aga suures õhinas unustasin ikka keldritesse luusima minna 😀 Seega tuleb sinna ka veel kolmas kord minna….
-
Hiiumaa
Jätkasime vahepeal poolikuks jäänud trippi. Kuna seekord ka ei õnnestunud Vormsile saada otsustasime Hiiumaale minna 😀 Tegime Haapsalus vähe aega parajaks. Linnas luusida ei viitsinud jube vihmane oli. Hüppasin kiirelt läbi Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumist. Pilet oli 4 € ja sellega sai uudistada mõlemat muuseumi. Üks nimelt ühes jaama otsas teine teises 😀 Kuna väga pikalt aega ei olnud piirdusin ainult side poolega. Iseenesest tasus käia ja uurida, päris põnev teine 😉 Siit edasi kimasime otse praamile.
Hiiumaal esimese sissepõike tegime Suuremõisa lossi juurde. Millal mõis asutati ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool, lasteaed jne. Sisse me siia ei saanud, tegime tiiru territooriumil ning ümbruses ja liikusime edasi.
Otsustasime liikuda mööda rannikut niipalju kui saab. Järgmine peatus oli Kallaste pangal, see on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand. Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest ja muudest mereselgrootutest moodustunud riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike. Muistendi järgi olla Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😉
Siit edasi tiksusime Suursadama poole. Teel sinna piilusime mingisse tuulikusse ja ka Kuri kiriku varemete juurde põikasime sisse. Raudkividest pühakoda valmis aastatel 1888-1891. Koos pühakojaga ehitati Kuri külla õigeusukiriku koolimaja ja elamu preestrile. Tol ajal Vene Tsaaririigi toel valminud koolid, kuhu võeti õppima ka õigeusku mittekuuluvaid lapsi, andsid hea panuse lihtrahva haridusele. Nendest koolidest arenesid lõpuks nelja-aastased (neljaklassilised) kihelkonnakoolid. Õpetajateks olid köstrid, kes abistasid ühtlasi ka preestrit jumalateenistuse toimetamisel. Veel aastal 1999 tegutses endises õigeusukiriku koolimajas Kuri algkool. Siin põõsastes oli hullult viinamäetigusi miskipärast.
Lõpuks jõudsime Suursadamasse, luusisime vähe ringi ja tegime Ungru kohvikus väikse kohvi. Ilm läks ka vaikselt aina ilusamaks. Vihm oli järgi jäänud ja päike väljas. Tiba tuuline oli ainult. Kuna kell hakkas juba sada saama mõtlesime kus ööbida. Uurisime ühte RMK kohta aga seal oli hullult rahvast ja ei mahtunud kuskile.
Kimasime tiba edasi ja järgmine RMK koht Luidjal oli täitsa tühi. Kobisime kohe kotile ära. Hommikul mõtlesime kust kohvi saaks. Tuli välja, et siinsamas läheduses olev kohvik oli juba talveunne läinud. Egas midagi kimasime Kärdlasse 😀 😀 Viigris kiire kohv ja edasi. Põikasime sisse ristimäele ja tegime oma ristid kah 😉 Selle koha kohta liigub palju legende, nendest saab lugeda siit.
Edasi külastasime kohalikku militaarmuuseumi. Ei teadnudki, et 1944 filmi rekvisiitidest tankid on siia toodud. Krt eemalt näevad üsna ehedad välja 😉 Muuseum iseenesest on väga lahe ja kindlasti soovitan külastada.
Kui muuseum uuritud külastasime põgusalt samas läheduses olevaid vene sõjaväe militaarrajatisi rabas. Kahju muidugi, et need tiba laokile jäänud. Kui aastaid tagasi olid infotahvlid ilusti olemas siis nüüd olid ainult tühjad raamid järgi. Käisime Tahkuna tuletorni juures kah aga üles turnida ei viitsinud. Tegime jalamil väikse kohvi, vaatasime Estonia mälestusmärki ja kimasime edasi Eiffelit vaatama.
Üks pull kohake. Mõned aastad tagasi oli veel tasuta aga nüüd tuleb mõned eurtsid välja käia. Aga tasub vaatamist igaljuhul kui Pariisi minna ei saa 😉 Põnevust jätkub siin nii noortele kui vanadele. Ziilu julges isegi latva ronida 😉
Edasi hakkas meil jälle aeg tuhara piirkonda taguma, tahtsime õhtuse praamiga mandrile tagasi saada. Kiire kõrvalpõige veel Reigi kiriku juurde ja paari RMK kohta. Tänaseni tegutseva, kuid Jeesusele pühendatud kivikiriku laskis ehitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811) oma vabasurma läinud poja Otto Dietrich Gustavi mälestuseks. Kirik õnnistati 24. augustil 1802. aastal. Põikasime sisse Palli RMK kohale, huvitaval kombel oli see täis välismaalasi, käisime korra rannas tuuldumas. Päris palju millimallikaid hulpis siin, mõni neist päris suur. Siit turnisime läbi metsa edasi kuni kalurikoja metsaonnini. Kurrrrja küll, see oli ikka väga äge kohake ja järgmine kord kui Hiiumaale satun katsun seal ööbida.
Siit edasi kiiruga veel Ristna kaitserajatisi uurima. Turnisime üles ka kohalikku nõukaaegsesse tulejuhtimistorni, see on elamus omaette, isegi Ziilu turnis üles peale väikest vastupunnimist 😀 Sealt avaneb ümbrusele ikka muljetavaldav vaade. Samas läheduses on ka vene sõjaväe poolt ehitatud kortermaja, see on juba korralikult metsa kasvanud kuid üllatuslikult pole seal sees midagi väga lõhutud. See näeb välja nagu meie oma kohalik Tsernobõl. Ja oligi aeg praamile kimada. Tegime kiire peatuse veel merekaubamaja juures. Seda soovitan kah külastada, seal näeb mida kõike meri kaldale on toonud sealkandis.
-
Iisaku – Toila
Polnud miljon aastat Iisakus käinud seega tuli asja teha 😉 Viimati sai käidud siis kui vaatetorn oli veel vana. Nüüd uus kah ära nähtud, vaade parem kui eelmisest. Pidavat mõned meetrid kõrgem ka olema 😉 Nii, et sealkandis luusijad uus vaade on saadaval 😀 Peale torniga tutvumist viskasime pilgu peale kohalikule muuseumile ka. Kurja kui äge sõba seal oli, mul just sellist oleks vaja.
Iisakult edasi Lohusuu poole. Senikaua kui saun küdes katsetasin natuke pilte teha vihmasajus, midagi ehk tuli isegi välja. Pitsaahi sai ka ära katsetatud, seekord küll lihaga mitte pitsaga aga eks ükspäev tuleb pitsa ka 😉
Järgmisel päeval oli plaan kodupoole tagasi tiksuda aga kus sa sellega, ega otse ju ei saa 😀 Kahjuks oli muidugi jube vihmane ilm aga paar pilti ikka sain Toila oru pargis teha seni kui teised pargiga tutvusid. Kah üks vägev kohake kus tasub käia, iga aastaga muutub see aina ilusamaks. Oru pargi ajalugu algab 1897 aastast, mil Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe kaldal asuvad talud 30 000 rubla eest ning Pühajõe mõisa koos karjamõisaga 94 000 rubla eest. Kokku osteti ca 144 ha maad. Ehitise projekti tellis G. Jelissejev tolleaegselt tuntumalt arhitektilt Gavril Baranovskilt. Rajatava 90 ha suuruse pargi plaani koostas Riia linnaaedade direktor Georg Kuphaldt. Tsaaririigi kokkuvarisemise tagajärjel emigreerusid Jelissejevid välismaale ja loss koos pargiga jäi hooldamata. 1934.a. ostsid Eesti tööstusringkonnad Oru lossikompleksi koos pargiga G. Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea suveresidentsiks. Täpsemalt saab oru pargist lugeda siit
Toilast edasi kimasime korra Valastele, teel põikasime sisse päris huvitavasse kohakesse… Kuldkaru mõis. Polnud sellest varem midagi kuulnudki. Sees muidugi ei käinud aga juba väljast paistis äge. Lõpuks kiire põige ka Valastele. Seal valmis uus vaateplatvorm, nüüd saab sedamööda alla orgu minna ja sealt mere äärde jalutama. Päris vägev, tasub samuti tudeerimist. Huvitav, et vaatamata vihmastele ilmadele polnud seal tilkagi vett. Tagasiteel põikasin korra metsa pissile ja mida ma näen…. pohlad juba täitsa valmis 😉
