-
Peetri mõis
Sai üle vaadatud veel üks huvitav kohake, millest polnud varem eriti midagi kuulnudki. Kui sa satud kunagi Viljandist pisut lõuna poole seiklema, siis tea – Turva küla metsades peidab end midagi väga erilist. See pole mingi lagunenud kummitusloss ega tavapärane mõisakompleks, vaid hoopis elegantne majake mis meenutab pigem stiilset jahilossi. Peetri mõisa lasi ehitada tolleaegne Heimtali mõisa omanik von Sivers, mees, kes soovis midagi moodsamat, võib-olla isegi isiklikumat kui traditsiooniline mõisahäärber. Tulemuseks oli stiilne juugendvilla keset Eestimaa loodust.
Kusjuures mõis ise on vägagi hiline ehitis mis valmis 1912 aastal. Kui nüüd seda nimetada saksa keeles siis on nimeks Peterhof 😀 😀 Tänapäeval on mõis eravalduses ning on kohandatud modernseks, ent maitsekaks puhkekohaks. Mõis pakub majutust, sauna, basseini ja kogu seda rahu, mida su hing võib igatseda, kui oled linnamürast väsinud.
Kõrvalmajas on saun, sisebassein, majutus jne. Õues saab tiksuda terrassil või tiigi kaldal. isegi laste mänguväljak on olemas. Ühesõnaga hea privaatne kohake puhkamiseks
Vaade pilvepiirilt sellele põnevale kohakesele
-
Õisu mõis
Sai üle vaadatud veel üks põnev mõisakompleks. Õisu mõisa ajalugu ulatub 16 sajandisse, kuid oma praeguse kuju hakkas see võtma 18 sajandi lõpus. 1744 aastal kinkis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna mõisa admiral Peter von Siversi lesele. Sieversite valdusesse jäi mõis kuni 1919 aasta võõrandamiseni. Algne mõis oli veidi teise koha peal, praegusele kohale ehitas mõisa Friedrich Wilhelm von Sivers. Tema ajal valmis mõisa uus härrastemaja, suur kõvertall, viljaait ja teenijatemaja. Samal ajal rajati ka mõisa laudad, küünid, rehealused, veskid, sepikojad, tubakavabrik, tislerikoda ja viinaköök. 1790 läks mõis August Friedrich von Siversi valdusesse, Tema ajal rajati siia tubakavabrik ja ka treimis- ja vasksepakoda. Algselt töödeldi tubakavabrikus Ameerikast sisse toodud tubakat aga üsna pea tehti siia oma tubakaistandus.
1922 aastal tehti mõisa peahoonesse Õisu Piimaasjanduse Kool kus õpetati piimatalituse juhatajaid. Käivitati ka õppemeierei, kuhu tõid peale koolimõisa oma piima ümbertöötlemiseks veel ligemale 100 ümbruskonna talu. Väidetavalt ulatus 1926 aastal piimakogus ligi 800 kilogrammini. 1930 loodi siia Eesti kõige moodsam meierei. Koolil on aastakümnete jooksul olnud ka kümneid erinevaid nimetusi kuid põhi õppekava on ikka piimandus. Mingil ajal lisandus õppekavasse ka lihatööstus. 2006 lõpetas kool Õisus tegevuse ja liitus Olustverega. Hetkel on mõis erakätes ja sisse uudistama saab ainult eelneval kokkuleppel.
Kuna meil oli eelnevalt kokku lepitud siis saime giidi saatel sisse ka piiluda 😉 Peauksel on siin päris edev käepide ja sisenedes jääb silma kohe koolikell. Sees käib jõudumööda remont ja ühtteist on juba korrastatud, isegi väike muuseuminurgake on. Mõnes ruumis on nõukaaegse värvi alt välja puhastatud vanad värvikihid. Ja mis te arvate, mis on siin säilinud mõisaaegadest peaaegu ehedana…. Ilmselt ei arva keegi ära 😉 Kappkemmerg, muidugi mitte originaalkasutuses aga alles ikkagi. Tänapäeval hoiab seal koristaja oma moppi 😀 😀
Kuna grupiga on aeg veidi piiratud siis kõiki urkaid läbi kolada ei jõudnud. Aga jõudsin veel üle vaadata päris edeva puukuuri ja jääkeldri. Kusjuures siin on veidi omamoodi jääkelder, kui muidu laotakse jää keskmisse ossa ja ringiratast on siis toiduainete hoiukohad. Aga siin ei saagi ringiratast käia, vahesein on vahel. Ja see on ka huvitav, et jää sisseviimiseks on nö. teine korrus. Seega saab siin keldri silmini jääd täis panna.
Muidugi vaatasin kiiruga mõisakompleksi üle pilvepiirilt ka
-
Alatskivi pilvepiirilt
Alatskivi lossis kolatud nii enne remonti kui ka hiljem aga pilvepiirilt asi vaatamata. Nüüd siis sealpool asjatades sai see ka tehtud. Kõigepealt muidugi tööasjad Alatskivi kalmistul. Kalmistu väravas on kohe Vabadussõja ausammas, mis muidugi pole originaal, vaid selle koopia. Esialgne sammas avati 26.08.1928. Sammas lõhuti novembris 1940 aga kelle poolt ja miks ei tea. Saksa okupatsiooni ajal toodi kuju tagasi ja 26.07.1942 taasavati. Uuesti kadus sammas 1948 aastal, ilmselt aitasid sellele kaasa need nn “kultuuritoojad”. Samba koopia taasavati 24.06.1991, samba tagaküljel on tahvel 28 Vabadussõjas langenu nimega. Sealt puudub üks nimi, sest ei suudetud tuvastada. Muidugi vaatasime üle ka kabeli, mõned huvitavad raudristid ja loomulikult Juhan Liivi haua. Haual on märkimisväärse suurusega skulptor Voldemar Melliku poolt loodud 4 meetrine metallobelisk. Kahjuks see on veidi viltu vajunud ja vajaks loodimist.
Nüüd oli aeg üle vaadata Alatskivi loss pilvepiirilt. Alates 1885 aastast on Alatskivil pilke püüdnud lumivalge tornikestega loss. Šotimaa Balmorali lossi eeskujul ehitatud mõisa peahoone projekteeris kohalik mõisaomanik Arved Georg von Nolcken ise. Ainuke vahe on see, et Balmoral on märgatavalt suurem 😉 Aegade jooksul on lossil olnud erinevaid funktsioone, restaureeritud loss on alates 2011 aastast oma täies hiilguses avatud kõigile külastajatele. Nüüd saab siin süüa-juua, majutuda ja töötubades osaleda 😉
Väike droonivideo sellest lumivalgest lossist
-
Holdre loss ja klaverimuuseum
Sada korda Holdre lossist mööda kimanud aga lähemalt uurida pole olnud aega, nüüd on see asi tehtud. Holdre mõis ehitati ilmselt kuskil 16 sajandi keskpaiku ja kuulus kuni 1767 aastani Holleritele, arvatavasti pärineb temalt ka mõisa nimi. Peale seda on mõis kuulunud paljudele omanikele, viimane neist oli Woldemar von Ditmar kellele mõis kuulus alates 1909 kuni 1919 aasta võõrandamiseni. Selles vahemikus ehitati mõisakeskus esinduslikuks, arhitektiks oli Otto Wildau, kes on ka Taagepera ja Karki mõisahoonete projekti autor. Millegipärast on Holdre muidugi märksa väiksem kui Taagepera aga ju siis pidigi nii olema. Ja torni pole siin ka olemas, kuigi väidetavalt projektis see oli.
1919 aasta riigistamisest kuni 1960ndate aastateni oli mõisas kool. Siin on olnud ka raamatukogu, külakeskus jne. Mingil hetkel oli siin isegi pioneerilaager. Üheksakümnendatel seisis mõis tühjalt ja lagunes. Tänapäeval on osa lossi remonditud ja selles osas asub Eesti klaverimuuseum.
Osad ruumid ootavad oma järge, aga ehk saavad needki ükskord korda.
Vaatasime lossi pilvepiirilt ka 😉
-
Tuuldumas.
Sai natuke tuuldumas käidud ja uuritud nii vanu käidud kohti kui avastatud ka uusi. Soenduseks tegime väikse tiiru Pühajärve pargis. Päris põnev oli vaadata kuidas väiksed robotniidukid omaette toimetasid pargis. Tuled ees põlemas ja puha, pole varem kuskil täheldanud, et nendel riistapuudel lausa tuled küljes on 😀 😀 Käisime uurisime vähe sõjatamme ka. Igakord kui sinnakanti satun siis näen kuidas see on aina räsitum ja räsitum aga eks ta ole juba vanake ju ka. Väidetavalt 698-sentimeetrise ümbermõõduga Pühajärve sõjatamm on nime saanud 1841. aastal toimunud talupoegade vastuhakust Pühajärve mõisniku vastu. Tema vanuseks arvatakse olevat 300 – 400 aastat.
Kui Pühajärvest sai küllalt võtsime plaani uurida seda Paju lahingu värki. Mälestusmärgi juurde minna ei viitsinud kuna seal juba käidud küll ja küll. Mõtlesime uurida mõisa ümbrust. Sellel mõisal on olnud päris suur hulk omanikke. 1748 eraldati Paju mõis (Luhde Grosshof) Lätis asuvast Luke (Lugoži) mõisast ning omanikuks sai Gotthard Wilhelm parun Wrangell, kes 1750. aastal müüs mõisa W.G. Barclay de Tollyle. Mõis on olnud veel J.G.Thomsen omanduses, lisaks veel mõned linnakodanikud näiteks raehärra J.R.Schroder, von Schumann, von Maydell, von Richter, von Jürgensohn, Victor von Stryk.
Viimane omanik 1887 oli Leon Baron Preytagh-Loringhoven. 1922 mõis riigistati ning jagati asunike vahel. Hiljem oli mõisas kool. 1960. aastast on mõisas internaatkodu. Hetkel on mõisas hooldekodu ja sinna luusima kahjuks ei saanud. Samas avastasime pargist ühe huvitava mälestuskivi, polnud sellisest mälestuskivist varem midagi kuulnudki. See mälestuskivi on pühendatud Paju lahingust osavõtnud Põhja poegadele st. Vabadussõjas osalenud Soome vabatahtlikest loodud rügemendi võitlejate mälestuseks.
Põikasime sisse ka Vastseliina linnuse juurde. Pole siinkandis ka tükk aega käinud, vahepeal on siin isegi ühtteis korrastatud ja tasuliseks kogu see teema tehtud. Muidugi ühte linnusevalli serva ehitatud mingi kolemaja, linnuse juurde võiks ikka ehitada mingi miljööga sobivama hoone… Sisse sinna majja ei saanud, kell juba sada aga pole hullu eks ma ükspäev käin. Võtsime siit suuna kodupoole.
Põikasime veel läbi Kambjast. Siia viimasel ajal paar korda tööasja ajama sattunud aga ringi vaadata pole olnud erilist aega. No näedsa tuleb välja, et siin omalajal kõvasti asjatanud Forselius ja Kuperjanovgi siin enne vabadussõda koolmeister olnud. Muidugi kirik on siin ka huvitav, väidetavalt olla see Lõuna – Eesti suurim maakirik. Sõdades korduvalt kannatada saanud pseudogooti uuskujunduses kirik pidavat oma hea akustika ning üle 600 istekohaga olema hea kontserdipaik.
Ühel kirikuaias oleval kivil on kiri, et 1932 aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf kes istutas kirikuaeda tamme, mis kasvab värava kõrval praegugi.
-
Saha, Kostivere, Kiviloo
Plaan oli üle lennata uuesti Kiviloo linnusest. Talvel ei saanud sealt eriti head pilti niru ilma tõttu. Aga nagu ikka miks otse kui ringiga saab 😉 Esimese lennu tegime kohe Saha kabeli juures. See on üks omamoodi lihtne kuid põnev kabel seetõttu, et see on vanim terviklikul kujul säilinud keskaegne kivikabel maal. Kabel on omamoodi minivariant Pirita kloostrist. Kabelist pikemalt on mul juba varem siin kirjutatud ja üle kordama ei hakka, kellel huvi leiab selle kirjatüki kiirelt minu kodukalt.
Väike kiirvideo ka kabelist
Järgmise peatuse tegime Maardu mõisa juures. Maardu mõisa on ürikutes esmakordselt mainitud juba enne Jüriöö ülestõusu 1314 aastal, seda küll miskipärast Muugal paiknevana. Praeguses asupaigas on Maardu mõisas kirjalike andmete põhjal alates 1397. Mõis ise on korras ja kuulub Eesti Pangale, kuigi hetkeseisuga võin selles eksida. Pank on üritanud mõisa aastaid müüa kuid edutult, mingil ajal peaks edu siiski saabuma 😉
Väike video Maardu mõisast
Mõisast edasi väike peatus Kostivere karstialal. Siin on sellel aastal juba mitu korda käidud. See on suurvete aegu päris äge, keset suve pole siin veest haisugi. Muidugi kui hästi hoolikalt kuulata siis väike vulin kuskilt maa alt kostub.
Väike värske video on siin, rohkem videoid on “sinutoru” lehel
Lõpuks jõudsime tänase sihtmärgini. Ilm ilus ja puud pole veel lehes seega sai linnuse varemetest seekord ilusad pildid
Seekord video ka üsna arvestatav
-
Jäneda ja Porkuni linnused
Lisame ülelendamise plaanitäitesse veel mõned linnused. Seekord siis Jäneda ja Porkuni. Jäneda linnus asus muistsete Järva-, Harju- ja Virumaa piiride ühinemiskohas Piibe maantee ääres Kalijärve ja Jäneda jõe vahelisel seljandikul ja oli väidetavalt veel kasutusel 11 – 12 sajandil. Aga kusjuures linnuse siin seljandikul avastasid arheoloogid üsna hilja, alles 1930-ndate aastate keskpaiku ja ülla – ülla arheoloogilisi kaevamisi siin tehtud polegi.
Väike video Jäneda linnamäest
Kui Jäneda uuritud vaatasime üle Porkuni linnuse. Linnuse rajas ilmselt piiskop Simon v. Der Borch 1479. Liivi sõja ajal 1558 vallutasid Vene väed Porkuni linnuse. Peale linnuse vallutamist pandi linnus põlema ja venelased tõmbasid uttu Rakvere poole. Järgnevatel aastatel püüdsid sõjast osavõtvad pooled korduvalt hõivata hävinud linnust ja sellest teha oma tugipunkti. Kuid mulle jääb arusaamatuks kelle käes põletatud linnus siis oli kui seda uuesti vallutada püüti. Alates Liivi sõjast on linnus varemeis ja selle materjale kasutati hilisemate hoonete ehituseks. Siiski võib Samuel Waxelbergi plaanil aastast 1683 s.o. 120 aastat hiljem, tehtud linnuse plaanil näha hästi säilinud linnust. Plaanil on ka mõisahoonetena 3 elumaja ja majandushooned. Väidetavalt lammutati 1950 aastal linnuse varemeist. Tänapäeval on järgi ainult torn milles asub paemuuseum ja torni lael on vaateplatvorm
Väike video säilinud linnusetornist
