Laupäeva õhtul peale tavapärast tööd oli mul tööplaanis veel õhtune jeebisafari treeninguna. Olin just äsja müünud selle ekskursiooni kahele vanemale proale, teadmata kas see on neile jõukohane või mitte. Igatahes oleks ju hea teada. Kas või edaspidi. Proadelt halba tagasisidet küll ei tulnud, aga kes jõuab ka kõige üle kaevelda.

Õhtu saabudes anti teada, et jeebisafari jääb ära, kuna osalejaid pole. Selle asemel saadetakse meid delfiinidega ujuma. No mis mul saab selle vastu olla 🙂

Delfinaariumi buss tuli kontori juurde ilusti järgi ja meie Gretaga istusime peale. Bussis oli juba paar rahvast ees. Kohale jõudes juhatati meid suur basseini äärde istuma. Kõigepealt toimus show. Pealtvaatajaid oli küll natuke vähevõitu mu meelest. Kogu värgendus käis vene keeles, ei mingit tõlget muusse keelde. Nagu muid turiste polekski. Õnneks show ise väga tõlkimist ei vajanudki, merilõvid ja delfiinid hüppasid ja tegid muid trikke.

Pärast showd enamus pealtvaatajatest lahkus, jäid ainult need, kes tahtsid delfiinidega ujuda ka. Peale minu ja Greta oligi veel ainult üks naine väikese lapsega.

Kõigepealt tehti väike instreerimine, kuidas delfiinist tohib ujumise ajal kinni haarata. See muidugi ka vene keeles, hädapärast leiti paar inigliskeelset sõna ka. Greta on leedu reisiesindaja, vene keelt üldse ei jaga ja mul pea ei tahtnud võtta vene keelest inglise keelde tõlkimist. Kuidagi saime hakkama.

Ujumine ise oli fantastiline. Seda ei annagi kirjeldada.

Täna infode päev. Plaani järgi 8 hotelli, esimene kl 10:30. Lisaks vaja ka homsed väljumiskellaajad kojusõitjatele kirjutada. Päris palju neid seekord.

Kella panin kaheksaks äratama, et jõuaks hommikul enne kohvi ka juua. Käisime koos Tiinaga Doubletrees kohvitamas ja lokumi söömas. Tal oli aega rohkem, linnaeksurioon väljus alles lõuna paiku. Max oli lennujaamas.

Kümneks lojmani tagasi, vorm selga ja uhama. Päike juba kõrvetas, auto oli lämbe, aga seekord ei julgenud konditsioneeri põhja keerata. Teisipäevane nohu oli ikka väga hull ja seda korrata küll ei tahtnud. Esimeses hotellis passisin 15 minutit ära, kedagi ei tulnud, olin juba jalga laskmas, kui tuli kõne, et Crystal Aura seltskond soovib esmaspäevaks Quad safarile pileteid osta. Vaatasin kella, et jõuan teel Tekirova poole sealt läbi põigata. Lubasin veerand tunniga kohal olla ja kimasin kohale. Õnneks nad olid ära otsustanud millal ja mida tahavad, vormistasin ruttu piletid ära ja hüppasin uuesti autosse. Tahtsin korra veel kontorist läbi põigata, et mõned infolehed kaasa trükkida. Kogemus näitas, et võib vaja minna.

Tekirovasse jõudsin viieminutilise hilinemisega. Sealsed turistid olid teada andnud, et nad pole päris kindlad, kas tulevad infosse. Eks ma siis vaatasin seal natuke ringi, kas on kedagi, kes infot soovib. Ei olnud. Teiste turismibüroode töötajad passisid ka enamjaolt niisama, infohuvilisi oli vähe. No selles hotellis on vist kõik kohapeal olemas, tuleb sinna rahvas, kes soovb lihtsalt mõnusalt puhata, milleks veel kuskil ekskursioonidel käia.

Güral Premier Tekirova sisevaated:

Edasi kimasin järjest Kiriši hotellid läbi, kirjutasin ärasõiduaegu, vahepeal tegin paar infot ja müüsin mõne hamami. Akka Alindas haarasin basseiniäärses baaris veidi kebabiliha ja kurki-tomatit ja tegin kiire lõuna. Seejärel paar Kemeri hotelli ja siis Beldibi suund.

Pärastlõunase kohvi jätsin Ulusoysse, kus on palju õdusaid istumiskohti.

Pärast 17 hotelli praktiliselt joostes läbimist ja 100 km mahasõitmist jõudin poole seistmeks kontorisse tagasi. Pea kergelt valutas kuumusest. Õnneks sain müügist saadud raha kohe ära anda, sellega siis ühelpool. Akay küsis, kas ma olen sõitmisest väsinud? Kindlasti mitte, mulle meeldib autoga sõita. Aga see lämbe ilm väsitab küll kohutavalt. Täna vist kõige hullem polnudki, üle 30 ei läinud.

Toas viskasin riided pessu ja käisin dušši alt läbi. Kohutav väsimus, täiesti läbi omadega. Viskasin tunnikeseks pikali, aga und ei tulnud. Väga oleks veidi magamist ära kulunud.

Enne kaheksat ajasin end üles, mõtlesin, et lähen vaatan siis õhtusööki ka. Midagi võiks ju näksida. Istusin väljas terassi peal, aga pimeduse saabudes läks tuul jahedaks. Ometi oli nii soe päev olnud, oleks võinud ju sume suveõhtu ka olla, nagu ükspäev. Isu väga ei olnudki, võtsin veidi salatit ja rüüpasin teed kõrvale.

Uimerdasin kontorisse tagasi. Hommikul vara lennujaama transfeer, vaja infolehed teha. Printer võttis paberi kortsu vahele ja mina seda korda ei saanud. Akay poisid tulid küll appi, aga printer enam koostööd ei teinud. Olin päris väsinud ja löödud, tahtsin kiiresti paberid korda saada ja magama. Ikka peab midagi vahele tulema. Hommikuks ka jätta ei saanud, kella viieks pole see printer sugugi parem kui praegu. Vahepeal läks kontoris kiireks, tuli ärev kõne, et mingid turistid tahavad oma ekskursioone tühistada, kuna ärkamine on nende jaoks liiga varajane. Ühesõnaga, tavaline… Aga mina ootan, et saaks oma asjad tehtud ja magama.

Mingi mõõtmatu ajaühik hiljem on mul infolehed siiski trükitud. Komberdan oma tuppa, panen koti homseks valmis ja äratuse kl 05:15