• Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Jälle sööme

    Kõht läheb ju ikka tühjaks, eriti tööinimesel. Eriti siis kui lõuna jääb vahele, sest lõunapausi pole ette nähtud. Info päevadel pole meil kunagi mingeid söögipause antud. Ma arvan, et see on tööaja rikkumine, aga kuhu ma siin kaevan. Võibolla pärast hooaja lõppu. Meie graafikud teeb Jolanta. Mina ei tea, kas tema üldse sööb või mitte, minul läheb igatahes kõht tühjaks. Mõnikord on infod kümnest hommikul õhtul üheksani välja ja ka ajaliselt pole ühtki hingetõmbepausi, siis on küll natuke niru. Ja kuna meie kallisse Alkoclari (hotelli, kus mina ja Tiina ametlikult lõunat ja õhtust süüa saame) kauguse tõttu ka füüsiliselt ei jõua, siis tuleb ampsata seal, kus saab. Oma raha eest siis muidugi. Õnneks omlett pole väga kallis ja õnneks on ilusaid ja huvitavaid kohti veel avastada küll.

    Väike puhkehetk Tekirovas kanade ja kukkedega ning pastoraalse hõnguga. Toit oli oivaline. Mooruspuu pildus meid ka valminud marjadega. Vaate üle ka ei kurda 😀

  • Tripid

    Türgi blogi. Arstil

    Mai keskel juhtus niimoodi, et sattusin korraks haiglasse. Asjast juba tükk aega möödas, aga vaja ikka üles kirjutada. Ilmselt oli tegemist kuumarabandusega, mis oleks võinud kuidas iganes lõppeda. Ilm on maikuus juba üsna kuumaks läinud ja neil päevil oligi 30 ringis. Kõigepealt oli mul kaks infopäeva, mis olid pikad ja pingelised. Pingelised sellepärast, et aega oli iga hotelli jaoks liiga vähe, oli vaja joosta ja kihutada kogu aeg. Lisaks jõuda veel kirjutada tagasisõidu kellaajad ka neisse hotellidesse, kus infosid polnud. Nende jaoks graafikusse aega ei jäeta. Üritasin neid ise surata vahele, et ei peaks hiljem samasse kanti tagasi sõitma. Esimesel päeval neist hakkas pea kergelt valutama. Sööma polnud jõudnud, vahepeal ampsasin üht-teist hotellide fuajeedest, kus on enamasti kas mahla või limonaadi ja lukumi või muud maiustust saada. Kõhule see väga ei sobinud, aga vähemalt sai midagi. Kahjuks oli mul vett liiga vähe varutud ja poodi ka ei jõudnud, niisiis jõin neid magusaid jooke. Õhtul olin omadega läbi ja peavalu ajasingi pingelise päeva ja vale söögi kaela. Samas tundsin, kuidas keha seesmiselt kuumas, nagu põleks. Jalad olid paistes pakud all. Isegi õhtune jahe dušš ei pakkunud erilist leevendust. Järgmine päev oli sarnane. Kogu aeg kiire, kerge peavalu ja sisemine kuumamine. Söögiisu ei olnud ja jätsin kõik söögid vahele. Et ma siis kohe ei taibanud, et vaatamata kuumusele ja põlemise tundele ma sealjuures üldse ei higistanud, olgugi et väljas oli jälle 30 kraadi sooja.

    Peavalu ei olnud väga hull, aga enesetunne läks aina hullemaks. Pea käis ringi ja iiveldas. Kolmas päev oli lennujaama transfeer. Tööpäeva algus oli 5.15. Oli paha ja uni, aga tuli minna. Kuidagi ajasin end üles ja tegin asja ära. Üks rahvas sai kojusõiduks lennujaama tagasi viidud, sellega poolega oli lihtsam, sest varahommikusel väljumisel ma bussis palju ei jutusta, lasen rahval tukkuda. Lennujaama ees uusi turiste tervitades tundsin, et püstiseismisega on raskusi. Keha põles seestpoolt. Hotellide poole sõites oli nii paha, et hoidsin oksekotti läheduses. Kuidas transfeer kulges, sellest palju ei mäleta ega tahagi mäletada. Mitu asja unustasin ütlemata, kellegile nähvasin midagi ja üldse läks kõik metsa. Kui lõpuks koju sain, käisin dušši all ja korraks pikali. Maksim kutsus lõunat sööma, aga jätsin vahele. Juba eelmisel päeval olin söögikorrad vahele jätnud, sest nii paha oli. Õhtul oli delfiinidega ujumine. Lootsin, et see võiks asja parandada. Oli väga lahe küll, aga enesetunne paremaks ei läinud. Huvitav, et isegi vesi ei jahutanud mind maha.

    Järgmisel päeval oli jälle varahommikune transfeer. Sellest ei mäelta ma absoluutselt mitte midagi. Küllap sai kuidagi tehtud. Koju jõudes otsustasin, et oleks siiski vaja arsti külastada. Helistasin sinnasamma, kust me oma turistidele arsti kutsume. Esiti ei tahtnud nad mulle autot järgi saata, tulgu ma ise kohale. Läksin siis kontorisse uurima, et kus see haigla asub ja kuidas sinna minna, aga seal sain teada, et jalutuskäiguks on see liiga kaugel. Autot mul sel päeval kasutada polnud. Helistasin uuesti ja palusin ikka autot. Auto tuli õnneks kiiresti, nii umbes veerand tunni pärast oli kohal.

    Haiglas andsin kõigepealt oma passi ja kindlustuse bürokraatlike toimingute tarvis ja siis juhatati mind teise ruumi. Koht oli ilus ja puhas, arstid meeldivad. Mind pandi kohe voodi pikali ja kaks arsti (või arst ja med vend) hakkasin mind korraga läbi vaatama. Üks küsis küsimusi ja kuulas kopse, teise mõõtis samal ajal vererõhku. Kogu protseduur ja õhustik oli väga meeldiv. Arst küsis, kuipalju mul aega on, ta tahaks mu tilguti alla panna, aga selleks kulub vähemalt tund. Kuna mul tööpäev oli tehtud ja kiiret kuhugi polnud, siis see sobis.

    Mind viidi teise tuppa (või palatisse), kus pani tilguti. Lebasin seal ja tundsin üsna varsti, kuidas miski pinge annab järele. Teine arst käis mind iga natukese aja tagant vaatamas ja tilgutit kohendamas. Siis ühel hetkel tundsin, kuidas keha rahuneb ja kuumus annab järele. Hakkas isegi veidi jahe ja küsisin omale lina peale. Tundsin mõnusat lõdvestust ja peagi jäin magama. Kui uuesti üles ärkasin, oli kohe palju parem enesetunne. Pea küll veel veidi valutas, aga kuumus ja pinged olid läinud. Jalad tundusid jälle enda omad ja kehas oli kergus. Kohe ei lastud mul veel püsti tõusta, kuigi tilk oli ära käinud. Unelesin seal siis veel, seni kuni lasti. Enne kojuviimist andis arst mulle kolmeks päevaks tabletid kaasa. Tagasi lojmani toodi ka mugavalt autoga.

    Järgmised kaks päeva sain töölt vabaks, magasin ja taastusin. Graafik tehti ringi, Tiina ja Maksim rabelesid. Peavalu ei läinud ikka veel ära. Helistasin uuesti arstile ja kurtsin oma muret. Selle peale käisin korra veel valuvaigistavat süsti saamas. Muus osas lihtsalt magasin ööd ja päevad, kuskil väljas ei käinud. Lõpuks viienda päeva õhtul tundsin, et nüüd võiks midagi süüa. See on märk sellest, et hakkan terveks saama 😀 Lõpuks ometi. Pärast õhtusööki ütlesin kontoris ka, et olen tervenemas ja järgmine päev olen valmis uuesti tööle minema 🙂

  • Tripid

    Türgi blogi. Demre-Myra-Kekova

    Esmaspäev, 3.juuni. Tööplaanis on täna Demre-Myra-Kekova treening. Väljumine on hommikul 6:20 ja õhtusöögiajaks tagasi. Sõit on tunduvalt lühem kui Pamukkalesse, ligi 100 km sinna ja samapalju tagasi. Lõuna- ja õhtusöök on hinnas. Hommikusöök hinnas ei ole, aga kohvipeatus tuleb. Kel hotellist hommikusöök kaasa võetud, saab selle rahulikult ära nosida. Teistel on võimalik omale osta kohvi, teed, pirukaid, omletti või jäätist 😀

    See on terve päeva kestev ekskursioon, millele hetkel pole eestikeelset giidi. Nii, et mind on juba töödeldud, et ma võtaksin selle tulevikus enda kanda. Eks ole näha. Selles mõttes on natuke imelik muidugi, et mind alles nüüd sinna saadetakse. Suvel saabuvad meile Eestist peamiselt venelased, eestlased olid aprillis-mais ja hakkavad taas käima septembrist alates. Mõnes mõttes jälle hea, mul aega end ette valmistada. Samas on teada, et üle ühe ekskursiooni ma vaevalt treeninguna saan. Miinuspoolelt veel see, et ma ei ole väga ajaloohuviline, aga see ekskursioon on peamiselt just rännak ajaloolistesse paikadesse. Mul puudub ajaloost igasugune tunnetus. Kõik tuleb tuimalt pähe tuupida.

    Demre

    Demre on kuulus selle poolest, et seal asub Püha Nikolause kirik. Kristluse algusaegadel tegutsenud siin preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi on jõuluvana eelkäija. Kord aastas olevat tal olnud kombeks lastele kingitusi jagada.

    Kõigepealt viidi turistid ikoonide poodi, seejärel 11.sajandist pärineva Püha Nikolause kiriku juurde. Kirik on küll varemetes, kuid kaks korda aastas toimuvad seal jumalateenistused.

    Myra

    Myra on Lüükia-aegne linn, mis asub praeguse Demre territooriumil. Vaatamisväärsusteks on kaljudes säilinud Lüükia aegsed hauakambrid ning amfiteater.

    Kekova

    Ekskursioonipäeva viimases osas on mõnus lõõgastav laevasõit Kekova saarte vahel koos ujumispeatusega. Ujumiseks toimub vetteminek laeva ahtriosalt mööda redelit, nii nagu ka jahisõidu ajal. Lisaks lihtsalt imekaunitele vaadetele saab läbi kristallselge vee näha ka maavärina järgselt vee alla vajunud lüükiaaegseid varemeid. Saarele ei randuta, sest maaleminek on rangelt piiratud ja lubade alusel, et säilitada unikaalset külaelu ja olustikku. Hotelle seal muidugi on, kuid uusi maju ehitada ei ole lubatud. Asfaltteid ei ole ja ligipääs on ainult meritsi nagu sajandeid tagasi.

    Tagasiteel tegime veel ühe peatuse, kus tutvustati kohalikke puuvilja- ja marjaveine. Soovijad said neid ka kaasa osta. Mekkisin meloniveini, täitsa huvitav 😀

    Kokkuvõttes üks väga mõnus ekskursioon ja hästi veedetud päev, julgen soovitada küll 😀

  • Tripid

    Türgi blogi. Pamukkale

    Kolmapäev, 29.mai. Ees ootab reis Pamukkalesse, ühe Türgi kuulsaima looduliku vaatamisväärsuse juurde. Seekord siis jälle treening, ehk et sõidan pool-turistina kaasa 😀 Sõit sinna on pikk, ligi 300 km üle mägede. Eeldan, et äratus saab olema juba enne nelja ja imestan kui saan teate, et väljasõit kontori juurest on alles kell 5:30. Turiste alati hoiatan, et tegu on terve päeva kestva ekskursiooniga ja äratus on üsna varane. Juhuste kokkulangevusel on seekord bussil ainult 2 hotelli vaja läbi sõita ja needki jäävad tee peale. (Tekirovat ei ole = hea karma 😀 )

    Aeg varajane, uni veel silmis, lasin silma, kohe kui võimalik, looja. Esimene peatus oli Antalyas, kus kolisime ümber suuremasse bussi, kus juba Alanya turistid ees. Edasi veel veidi sõita ja juba äratas giid rahva üles – hommikusöögi peatus 🙂 Kõik kolm söögikorda on hinna sees, söömise pärast muretsema ei pea. Meid kui giide (ja nende abilisi) juhatati eraldi lauda. Kõht sai korralikult täis. Üldse siin Türgis toidetakse üsna kuninglikult.

    Enne Pamukkalele jõudmist tegime tee peal veel paar peatust. Ühes uudistasime mošeed ja teises juba lõunasöök. Pärast lõunat kohe Pamukkale ja iidne linn Hierapolis. Lõunasöögi paigast juba paistsid valge Pamukkale kaljud ära. Pamukkale tähendab tõlkes puuvillalossi ja on kuulus valge sädeleva kaskaadi poolest, mis on tekkinud lubjarikastest kuumaveeallikatest. Allikaveel arvatakse olevat tervendav toime.

    Ma miskipärast arvasin, et Hierapolis, mis kavas oli, on kuskil järgmine peatus, aga see kõik on ühes asukohas. Niisiis Hierapolis, Pamukkale ja soovijatele Kleopatra basseinis ujumine. See viimane küll lisatasu eest, aga tasub võtta. Vaba aeg kohapeal kolm tundi, igaüks käib, kus tahab ja omal kiirusel. Kohalik giid saatis meid puu alla varju istuma. Jube kuum ilm oli, palavus lämmatas. Oleks tahtnud ehk ka Kleopatra basseinis end jahutada, aga giid kadus ära ja ma ei viitsinud teda otsima minna, et sissepääsu küsida. Niisiis tukkusime Gülnaziga kahekesi palavusest uimastatult ühe laua ääres enam-vähem varjulises kohas.

    Tunnikese pärast ajasin end üles ja läksin jalutama, et ümbruskonnale pilk peale visata. Vaatasin üle mõned iidse Hierapolise jäänused. Eraldi sissepääs oli muuseumisse, sinna seekord ei läinud. Kuumus tegi uimaseks ja mälu oli nagunii juba täis. Jalad tundusid ka kui pakud all ja nii saigi laiskus must võitu. Aga ajaloohuvilistel tasub kindlasti sinna sisse vaadata.

    Edasi käisin ära neis kuulsates mineraalveebasseinides lumivalgete kaljude peal. Ausalt öeldes jättis pettumuse. Piltide peal tunduvad nad valgemad ja ilusamad. Käia tohib seal ainult paljajalu, see on selleks, et kaljusid säästa. Giid rääkis ka, et 90-ndatel olnud maavärina tagajärjel ei tule enam vett peale nagu varem ja seetõttu see koht vaikselt hävineb. Vesi on oluline, sest vesi toob maapõuest soolad-mineraalid kaasa, mis kaljudel ladestuvad, kui vesi kuuma käes ära aurustub. Sel viisil ongi see koht aegade jooksul tekkinud. Nii et, kel käimata, see kiirustagu 🙂

    Enne ärasõitu Pamukkalelt kõlgutasin puu all niisama jalga kuni rahvas kogunes. Juhuslikult oli tegu valge mooruspuuga, mis viskas meid aeg-ajalt küpsete marjadega. Noppisin mõned ilusamad. Olid head mahlased, aga mitte päris minu maitse. Minu kõrval kogunesid Kemerist peale tulnud läti naised, kellele mul õnnestus mooruspuumarju tutvustada. Sõid hea isuga 😀

  • Tripid

    Türgi blogi. Nazar boncuk

    Kaitsev silm ehk Türgi (kuri) silm kohaliku nimetusega Nazar Boncuk on hea õnne sümbol, mis pidavat kaitsma kurja silma vastu. Loomulikult kasutatakse seda kaunist sinist silma ohjeldamatult turistidele müüdavatel meenetel, aga ka kohalikud ei pea üleliigseks oma kodu, kauplust või muud varandust kurja silma vastase kaitsega varustada.

    Anatoolia käsitöölised on juba tuhandeid aastatid valmistanud neid klaasist siniseid silmi. Legende kurja silma amuleti tekkimise kohta on muidugi mitmeid, edastan ühe, mille jutustas kohalik giid Sabahhatin.

    Kunagi ammu-ammu, kui inimesed elasid mägede sees koobastes tasuta elamispinnal 😀 , siis nad panin tähele, et loomad ei tungi inimeste elamutesse, kui keegi on kodus ja neile koopasuu peal vastu vaatab. Aga et tol ajal käisid mehed väljas küttimas ega saanud päev läbi koopasuul vahti pidada, siis nad joonistasid sissepääsu vastu seinale suured silmad. Loomad nägid silmi, arvasid, et keegi on kodus ja hoidsid heaga eemale. Niimoodi oligi kaitsev amulett sündinud.

    Ega minagi siin kuja silma vastase silmata ringi käi 😀 Alustuseks oli vaja üht võtmehoidjat, et toavõti kaotsi ei läheks. Käisin poes vaatamas, mida pakutakse ja see, mis silma hakkas, oli ka silmaga. See lihtsalt oli mulle kõige meelepärasem, mitte et ma oleks spetsiaalselt silmakest tahtnud. Lisaks soetasin veel paar vidinat. Edevuse asi. 😀 Ja siis ükspäev tõi Tiina mulle Pamukkale tuurilt veel kaks kotitäit kurja silma vastast kaitset 🙂 🙂 🙂

  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Kontor rannas

    Qualista beach on üks mõnus koht. Siin võib käia lihtsalt päikest võtmas ja ujumas või söömas või niisama chillimas. Eile pärast sukeldumist tuli lihtsalt kohvi isu. Päikest oli mere peal niigi palju saanud. Tiina oli ka juba töölt tagasi ja nii me sinna siis lonkisimegi. Maandusime ühes varjulises putkas ja kohvi kõrvale vastasime turistide kõnedele. Chill tööpäev 😀 Väljas on suvi, +30 või rohkem.

  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Sukeldumas

    Laupäev, 1. juuni. Jälle vahetati treening ära. Natuke olin isegi nördinud, sest tahtsin väga minna Antalya akvaariumisse, mis algselt tööplaanis oli. Mulle meeldib värvilisi kalu vaadata. Ja pealegi – maailma suurima tunneliga akvaarium, see oleks ju väga äge. Nii et ma siis eelmisel õhtul natuke isegi protesteerisin vahetuse pärast.

    Ma olen sukeldumas varem käinud, mul on isegi kursus läbitud ja litsents tehtud, mis küll vist paraku enam ei kehti, aga sukelduma ma tõesti omal valikul poleks läinud.

    9.20 oli pealevõtmise kellaaeg, aga 15 min hiljem polnud buss veel saabunud. Läksin kontorist küsima ja lubati, et 5 minuti pärast on auto kohal. Enam-vähem nii oli ka. Tõepoolest seekord tuldi sõiduautoga järgi. Tegime enne sadamat veel ühe peatuse ja korjasime ühe turisti ka ühest hotellist peale. Sadamas juhatati õigele laevale ja seal oli suurem seltskond turiste juba ees. Peagi võtsime suuna merele.

    Pärast väikest tervitusmorssi ja keeksi jagati välja paberid, kuhu oli vaja ära täita oma haigused ja hirmud, ehk, et kirjutada alla, et olen teadlik oma tervislikust seisundist ja sukeldumise tagajärgedest. Nojah, paber oli vene keeles, kuna enamus turiste on ju venekeelsed. Igaks juhuks lugesin ja veerisin teksti hoolikalt enne allakirjutamist. Õnneks keegi naisterahvas küsis, kas ingliskeelset paberit pole? Oli olemas, loomulikult. Hõiskasin kiiresti, et mulle ka palun ingliskeelne. Sellega läks vähe libedamalt.

    Edasi tehti kiire, aga korralik instrueerimine, kuidas sukeldudes käituda ning õpetati selgeks käemärgid, mille abil vee all omavahel suhelda. Tulid mulle kõik tuttavad ette, olin neid ju varem õppinud. Teine naisterahvas, kes ka ingliskeeles suhelda eelistas, oli Pakistanist ja päris esimest korda elus sukeldumas. Tegi omale sünnipäevaks kingituse, nagu ta ise selgitas 🙂 Lahe!

    Edasi viskasime ühte ilusasse lahesoppi ankrusse ja algasidki väikeste gruppide kaupa sukeldumised. Ma olin kuuendas. Tšillisin niisama kuni minu kord tuli, lobisesin, kohvitasin, pildistasin ja võtsin päikest. Ülemisel tekil olid selleks ilusti isegi matid maas. Vahepeal tekitasid laeva peal suurt elevust noored, kes otsustasid sukeldumise lõpuks kihluda 💕 🙂 Meeskond oli asjasse pühendatud, täpselt õigel hetkel toimetati lillekimp ja šampus kohale ja ulatati vette 🙂

    Oi kui äge oli tegelikult uuesti sukelduma minna. Lahedad kalaparved! Olin algul natuke ebakindel, kartsin oma kõrvade pärast ja hoiatasin ka instruktorit, et mul läheb nende balanseerimisega aega. Teiseks palusin mind kohelda kui täielikku algajat, sest ma ei mäletanud enam midagi ei kinnitustest ega voolikutest. Kõik pandi ilusti korda ja kohe kui vette sain tundsin end juba hästi. Vee all anti veel tükike saia ka pihku, et saaks peost kalu toita 😀 😀 😀 Äge ja veel ägedam!

    Kui kõik soovijad olid korra vees ära käinud, serveeriti lõunasöök. Kala (tundmatu, surnud, ära praetud ja väga maitsev), spagetid, kahte sorti salatit ja sai. Meeskond tahtis mind hirmsasti koola ja fantaga kostitada, aga ma eelistasin siiski vett. Siinmail pole vist veel kohale jõudnud, et kola-fanta on puhas mürk.

    Pärast lõunat sõitsime teise lahesoppi ja siis sai veel kord sukelduma minna. Või lihtsalt ujuma, kes soovis. Mina igatahes soovisin. Instruktor Leo tuli küsima, kas ma tahan koos temaga sukelduda. Lubas mu 30 meetri sügavusel tantsima viia 😀 Ma ei tea, kas me käisime nii sügaval, aga sügavamal olime kindlasti kui esimesel korral. Ja tantsisime ka 🙂

    Oli üks ülimalt mõnus päev. Ma jäin väga rahule ja julgen teistelegi soovitada.