-
Ligatne tuumavarjend
Aastaid tagasi sai korra Ligatne tuumavarjendis käidud, nüüd paras aeg mälu värskendada. Punker rajati 1980 aastatel Nõukogude Läti poliitilisele eliidile. Selle peamine eesmärk oli tagada Läti NSV valitsuse, Kommunistliku Partei keskkomitee ning strateegiliste planeerijate juhtimisvõime tuumasõja või muu katastroofi korral. Punker rajati 9 meetri sügavusele maa alla suurusega ca 2000 ruutmeetrit. Peale ehitati muidugi täiesti toimiv pansionaat aga isegi pansionaadi töötajad ei teadnud mis pansionaadi all on. Midagi sarnast oli meil Kosel kutsekooli all aga see on paljaks varastatud.
Muideks Ligatne on ilmselt ainus täiesti töökorras säilinud punker baltimaades. Kõik on täpselt nii nagu ta ehituse ajal tehti. Ainuke asi mis pidi olema muutunud on see, et otseliini kremli Vovkale enam pole. Huvitav miks ta kuni aastani 2003 oli salastatud? Alles siis avati ta avalikkusele. Väidetavalt olla siin autonoomsus tagatud 250 inimesele mitmeks kuuks. Kahjuks pole meil ühtki töökorras punkrit säilinud, need varastati hetkega paljaks nagu vähegi võimalus avanes.
Punkri söökla on täiesti toimiv ja seal saab isegi tänapäeval ettetellimisega süüa. Meie külaskäigu ajal oligi mingi grupp seal söömingu tellinud. Meie oma kambaga sõime üleval pansionaadi sööklas. Kusjuures toitu lauda ei toonud jõhvikad vaid lükati käruga kohale nii nagu vanasti asi käis. Kokkuvõtteks päris lahe kohake kus tasub käia. Muidugi Ligatnes on veel peale punkri vaadata küll ja küll. Nagu näiteks ajalooline paberivabriku asula, liivakoopad ja keldrid jne jne
-
Pakri poolsaarel seiklemas
Pole sada aastat Pakri poolsaarel luusinud, nüüd tuli idee fix, et äkitse prooviks kui pikalt on poolsaar võimalikult ranniku äärest autoga läbitav on. Eelduseks oli ikka see, et peab olema tee mitte rannaliiv. Kuna tinglikult peaks Pakri poolsaar olema Madise – Klooga joonel siis alustasime Madise kiriku juurest. Kui siin viimati käidud sai siis oli kirik remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on siin nüüd peale vanade oma aja ära elanud ja ohtlikuks muutunud puude mahavõtmist palju avarust. Seekord saime sees ka luusida. Sisse sai piiluda ka kiriku välisküljel olevasse kabelisse. Arvatakse, et kiriku ajalugu algab 13 sajandi lõpust kui Padise kloostri munkade eestvedamisel ehitati siia puidust kabel. Praeguse kivikiriku pikihoone ja kooriruum pärinevad tõenäoliselt 15 sajandist ja nagu ikka kombeks on siis sai ka see kirik omale torni alles 19 sajandil.
Muideks Harju-Madise kirik pidavat olema Eesti ainus kirik mis on kasutusel olnud meremärgina. Torni aknas plinkis veel mõnda aega tagasi tuletornilatern. Ja siin kirikus on ka toimiv wifi 😉
Veidi maad enne Paldiskit on tee ääres päris põnev väljapanek kõikvõimalikest tegelastest ja see väljapanek pidevalt täieneb. Samalaadne asi on veel Lillis ning veel mõnda aega tagasi oli Väike-Maarjas, aga seal üliagarad ametnikud pedereerisid igavusest organisaatorit seni kui pillid kotti pandi.
Järgmise peatuse tegime enne majakat ja käisime vaatasime veidi neid nõuka militaarrajatiste jäänukeid ja turnisime trepist alla randa. Pankranniku alune rannariba on päris äge ja seal tasub kindlasti käia turnimas. Autoga sinna alla sõita ei saa kui just hüpata ei taha 😉
Kui rannas piisavalt luusitud kimasime edasi majaka poole. Viimati kui seal käisin siis oli majakas oma värvi maha visanud ja nägi üsna õnnetu välja aga nüüd oli majakas ilusti uue värvi selga saanud. Kordoni juurest enam autoga edasi sõita ei saa, seal tõkkepuu ees. Aga pole hullu, tuleb sõita läbi tuulepargi ja vana paekarjääri ning oledki teisel pool tõkkepuud. Mõtlesime, et vaatame kohalikku juga ka aga kahjuks polnud seal seekord tilkagi vett. Aga samas oli näha merel päris arvestatav parv kormorane. Siit edasi saab piki merekallast sõita täiesti vabalt Leetse poole. Vahepeal tuleb lihtsalt risti üle sellesse moodsasse gaasitankeri sadamasse viiva tee sõita. Huvitav, et ühtki laeva pole veel siin kai ääres olnud aga juba kõik laguneb
Tiksusime edasi vaikselt Leetse poole kui ühes päris tihedas padrikus jäi meile teele risti ette miski matkabuss. Seal tiksuvatel hollandlastel vajus lõug põlveni lahti kui järsku nägi autot metsast tulemas. Nemad arvasid, et parkisid oma neliveolise elamise nii, et see kedagi ei sega ja vaevalt keegi metsast välja ragistab 😀 😀 Aga õnneks mahtusime ilusti mööda millimeetri pealt. Veidi veel ja olimegi Leetse-Lepiku talukalmist juures väljas. Kirjade järgi peaks see olema Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu tee oli täiesti sõidetav ilma eriliste probleemideta.
-
Käre lahinguväljad
Veel üks valge laik Eesti gloobuselt likvideeritud 😉 Varem küll kuulnud nendest Käre lahinguväljadest küll ja küll aga vaatama pole siiani jõudnud. Nüüd see kohake üle vaadatud nii maa pealt kui pilvepiirilt. Käre talu oli sõja ajal päris korralikus katlas, siinpool jõge olid Aadu mehed ja teisel pool jõge “Koba” mehed. Need viimased pressisid usinasti peale ja eks seetõttu pandi siin päris palju sibulaid varakult mulda. Tänapäevalgi on siin näha kõvasti kaevikuliine, tulepesasid jne. Osa punkreid on taastatud nende algses asukohas.
Siinsamas tegutseva klubi eesmärk on vanatehnika ja -vara säilitamine ning eksponeerimine. Ajaloolist militaarpärandit põimitakse kaasaegsete vaba aja veetmise võimalustega. Siin saab osaleda giidiga jalgsimatkal kaitseliini piirkonnas ja loomulikult näiteks KrAZiga mõnusa safari korraldada. Ja palju muidki ajaveetmise võimalusi on siin olemas. Eks meiegi vaatasime üle rikkaliku valikuga baari, maitsesime tervitusnapsu ja käisime luusimas kaevikuliinil 😉
Kui väike matk tehtud suundus enamus KrAZiga safarile, ma ei viitsinud minna, eks sellisega ole omalajal sõidetud nõrkemiseni mööda Siberi teid 😉 Ma parem vaatasin seda lahingupaika pilvepiirilt, ja siin on mida vaadata. Nii, et tasus täitsa ära siin käimine ja militaarhuvilistel soovitan ka seda kohta külastada.
Panin siia väikese video kohapealsest olustikust, rohkem videoid näeb siit
-
Muuksi ja Toolse linnused
Nonii, järgmised linnused said üle vaadatud. Kõigepealt väike tiir Muuksi linnuse kohal. Praegu on linnus merest ca 700 meetri kaugusel aga muinasajal oli ilmselt meri siinsamas järsaku all. Muuksi linnus on merepinnast 47 meetri kõrgusel, seetõttu ilmselt kasutati linnust omalajal majaka ja valvepostina. Linnusest endast pole tänapäeval midagi järgi. Arheoloogiliste uuringute käigus linnamäelt kogutud leiumaterjal on napp ning kultuurikiht praktiliselt olematu, on üsna tõenäoline, et pikemaajalist püsiasustust ei ole seal vähemalt muinasaja lõpus olnud. Esimese kasutusperioodi kohta eKr on püsiasustuse olemasolu vaieldav. Hilisemal ajal on platood kasutatud põllumaana.
Väike droonivideo Muuksi linnusest on siin
Möödaminnes põikasime sisse ka Hara sadama juurde. Polegi seal peale seda käinud kui meri kailt ühe hoone omale võttis. Kes ei tea, et sealt on üks hoone kadunud ei saa sellest arugi, aga võrdlusmoment on siin. Vaatasin, et Hara saare juurde merre on keegi oma sõrmuse kaotanud 😉 Linda vist, kui Kalevipoja juurest tuli 😉
Lõpuks jõudsime Toolse linnuse juurde, kusjuures see on keskaegsetest linnustest üks noorimaid ja rajati ilmselt 1471 sadama kaitseks mereröövlite eest. Linnus on ehitatud ilmselt koguni viies järgus. Vanim osa on ilmselt 15 sajandi alguses ehitatud piklik 3-korruseline elutorn. II järgus 15 sajandi lõpus laiendati linnust ja kohandati tulirelvadele. III järgu ehitis on suur 4-nurkne torn, mis on laotud vastu vanema osa müüri, ilma seda lõhkumata. IV järgu moodustab ümmargune suurtükitorn, kõrgendatud müürid ja danskerid. Viimases järgus rajati laagerkastellile omane ringmüüriga eeshoov ning väravatorn selle ees. 17 sajandil võis linnus olla veel osaliselt kasutuskõlblik ja kaitsevõimeline. Varemetes on ilmselt alates Põhjasõjast. Muideks siin on paari kilomeetri raadiuses veel 2 linnamäge ja neid uurin ka ükspäev.
Pilvepiirilt vaade Toolse linnusele on siin
-
Peeter Suure rannakaitsepatarei Kakumäe positsioonid
Lisaks Naissaare, Aegna, Humala ja Suurupi positsioonidele sai nüüd lõpuks üle vaadatud ka Kakumäe positsioonid. Teel sinna viskasime kiire pilgu peale Tiskre alajaamale, see on päris ilusti üle värvitud ja näeb efektne välja. Lõpuks jõudsime Kakumäe poolsaare tippu kus asub Peeter Suure Rannakaitsepatarei meeskonnavarjend, kahurialus ja komandopunkt. Veidi edasi on ka helgiheitja varjend. Eks needki rajatised ole omalajal metallist suht paljaks varastatud, aga üllataval kombel on siin prügi üsnagi vähe. Kogu teema on siin ehitatud ajavahemikul 1913 – 1916. Muidugi on siin mingeid jäänukeid ka nõukaaegsetest militaarrajatistest. Kahjuks siin midagi erilist vaadata pole kuna see patarei oli siiski võrreldes teistega üsna pisike
-
Hara sadam ja Suurpea sõjaväebaas
Üle hulga aja sai üle vaadatud Hara sadam ja veel mõned põnevad kohad. Kõigepealt põikasime sisse muidugi Tsitre RMK puhkealale. Seal on päris palju korralike katusealustega lõkkekohti ja loomulikult ei puudunud siit ka kevadised tsillijad. Turnisime vaatetorni ja uurisime kui kaugel on suvi, see kahjuks veel ei paistnud 😉 Praegune vaatetorn on rajatud kunagise vene piirivalve torni asemele. Siin on veel päris huvitav pisike matkarada läbi kunagise metsapargi. Rajal on hulgaliselt infotahvleid Tsitre puude, taimede ja lindude kohta ning ei puudu ka vana aja lood. Omalajal olid siin suvitusmõis ja suvitajaid toodi siia Tallinnast lausa laevaga. Oli olemas täiesti arvestatav sadam, millest tänapäeval pole haisugi järel. Metsarajal on ka huvitav Stenbocki mälestuskivi.
Tsitrest edasi kimasime Hara sadamasse, enne kui ärimehed siin toimetama hakkasid sai siin kolatud küll ja küll. Praegu on seal päris palju toimetatud, kohvik ja majutus lausa olemas. Kaile minek on nüüd kahjuks maksuline ja mitte vähe. 10€ per face on kail jalutamise eest liig mis liig. Sellise papi väljaköhimise eest ma juba küsin mis ma selle eest saan? Tegelikult olgem ausad, midagi ei saa. Isegi viiekas oleks liiast betoonkäraka peal luusimiseks kus ei ole säilinud praktiliselt midagi. Aga noh meie “ärimeestel” on ju kombeks mitte käibelt vaid tüki müügilt teenida 😀 😀 Sellise summa juures jätavad ilmselgelt väga paljud seal käimata ja viivad raha mujale.
Tegin paar taevapilti ka kogu sellest teemast.
Üks väike video ka 😉
Edasi kimasime uurima Pärispea poolsaart. Huvitaval kombel on seal veel 30 aastat hiljem peale vene vägede uttu tõmbamist terve joru poollagunenud vene sõjaväelinnakuid mis justkui kuuluvad kellelegi aga tehtud pole seal midagi. Huvitav, et ühes linnakus oli kõrvuti lausa 2 veetorni, ühte oleks üleski saanud aga ei viitsinud turnida. Muidugi ei saa mainimata jätta, et “mahajäetud sõjaväebaasid” on ka siin sodinud. Nu kurja kas siis tõesti on see sibulate kultuur nii veres, et igale poole tuleb kritseldada midagi.
Ühest paljudest mahajäetud sõjaväelinnakutest tegin väikse taevavideo ka 😉
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, metsik rand
Täna kodumineku päev. Nänn kotti, tuba tühjaks ja linna laiama. Muu rahvas läks vanalinna hulkuma, ma ei viitsinud, seal juba käidud nõrkemiseni. Mõtlesin, et kolistan veidi seal kohalikus metsikus rannas. Eelmine kord kui seal hulkusime siis jäi asi veidi poolikuks. Nüüd just viimane aeg seal ära käia 😉 Täna veidi tuuline ja läbi vee ei kannatanud eriti koralle pildistada. Huvitaval kombel värvilisi kalu kalda ääres seekord praktiliselt ei olnud, eelmine kord oli neid küllaga. Eks ma seda kalade vähenemist panin tähele juba klaaspõhjaga laevaga ringi tuuritades. Aga selle eest oli kividel hullult meresoola, ma isegi maitsesin seda 😉
Korallide tükke on siin kogu rand paksult täis ja seal kaugemas nurgas oli veel paar Egiptuse – Israeli sõjaaegset tanki või soomuki jäänust. Huvitav oli ka see, et üks vares lendas päris pikalt minuga kaasa, maandus üsna lähedale ja rääkis pika jutu maha ja lendas jälle järgi. Kahju, et aru ei saanud mida ta rääkis. Ja ega siin väga pikalt ei saa töllerdada rannas, kuskil 4 ajal ilmus politsei ja palus lahkuda. Siinkandis pole pimedas lubatud ohutuse mõttes rannas olla, veelvähem lubatakse ujuda.
Lõpuks oligi õhtu käes ja transfeeri buss viis lennujaama. Kokkuvõtvalt väga mõnus vaheldus niimoodi omaette kuskil karup… tiksuda. Hakkame vaikselt uut plaani tegema 😉
