-
Käre lahinguväljad
Veel üks valge laik Eesti gloobuselt likvideeritud 😉 Varem küll kuulnud nendest Käre lahinguväljadest küll ja küll aga vaatama pole siiani jõudnud. Nüüd see kohake üle vaadatud nii maa pealt kui pilvepiirilt. Käre talu oli sõja ajal päris korralikus katlas, siinpool jõge olid Aadu mehed ja teisel pool jõge “Koba” mehed. Need viimased pressisid usinasti peale ja eks seetõttu pandi siin päris palju sibulaid varakult mulda. Tänapäevalgi on siin näha kõvasti kaevikuliine, tulepesasid jne. Osa punkreid on taastatud nende algses asukohas.
Siinsamas tegutseva klubi eesmärk on vanatehnika ja -vara säilitamine ning eksponeerimine. Ajaloolist militaarpärandit põimitakse kaasaegsete vaba aja veetmise võimalustega. Siin saab osaleda giidiga jalgsimatkal kaitseliini piirkonnas ja loomulikult näiteks KrAZiga mõnusa safari korraldada. Ja palju muidki ajaveetmise võimalusi on siin olemas. Eks meiegi vaatasime üle rikkaliku valikuga baari, maitsesime tervitusnapsu ja käisime luusimas kaevikuliinil 😉
Kui väike matk tehtud suundus enamus KrAZiga safarile, ma ei viitsinud minna, eks sellisega ole omalajal sõidetud nõrkemiseni mööda Siberi teid 😉 Ma parem vaatasin seda lahingupaika pilvepiirilt, ja siin on mida vaadata. Nii, et tasus täitsa ära siin käimine ja militaarhuvilistel soovitan ka seda kohta külastada.
Panin siia väikese video kohapealsest olustikust, rohkem videoid näeb siit
-
Muuksi ja Toolse linnused
Nonii, järgmised linnused said üle vaadatud. Kõigepealt väike tiir Muuksi linnuse kohal. Praegu on linnus merest ca 700 meetri kaugusel aga muinasajal oli ilmselt meri siinsamas järsaku all. Muuksi linnus on merepinnast 47 meetri kõrgusel, seetõttu ilmselt kasutati linnust omalajal majaka ja valvepostina. Linnusest endast pole tänapäeval midagi järgi. Arheoloogiliste uuringute käigus linnamäelt kogutud leiumaterjal on napp ning kultuurikiht praktiliselt olematu, on üsna tõenäoline, et pikemaajalist püsiasustust ei ole seal vähemalt muinasaja lõpus olnud. Esimese kasutusperioodi kohta eKr on püsiasustuse olemasolu vaieldav. Hilisemal ajal on platood kasutatud põllumaana.
Väike droonivideo Muuksi linnusest on siin
Möödaminnes põikasime sisse ka Hara sadama juurde. Polegi seal peale seda käinud kui meri kailt ühe hoone omale võttis. Kes ei tea, et sealt on üks hoone kadunud ei saa sellest arugi, aga võrdlusmoment on siin. Vaatasin, et Hara saare juurde merre on keegi oma sõrmuse kaotanud 😉 Linda vist, kui Kalevipoja juurest tuli 😉
Lõpuks jõudsime Toolse linnuse juurde, kusjuures see on keskaegsetest linnustest üks noorimaid ja rajati ilmselt 1471 sadama kaitseks mereröövlite eest. Linnus on ehitatud ilmselt koguni viies järgus. Vanim osa on ilmselt 15 sajandi alguses ehitatud piklik 3-korruseline elutorn. II järgus 15 sajandi lõpus laiendati linnust ja kohandati tulirelvadele. III järgu ehitis on suur 4-nurkne torn, mis on laotud vastu vanema osa müüri, ilma seda lõhkumata. IV järgu moodustab ümmargune suurtükitorn, kõrgendatud müürid ja danskerid. Viimases järgus rajati laagerkastellile omane ringmüüriga eeshoov ning väravatorn selle ees. 17 sajandil võis linnus olla veel osaliselt kasutuskõlblik ja kaitsevõimeline. Varemetes on ilmselt alates Põhjasõjast. Muideks siin on paari kilomeetri raadiuses veel 2 linnamäge ja neid uurin ka ükspäev.
Pilvepiirilt vaade Toolse linnusele on siin
-
Peeter Suure rannakaitsepatarei Kakumäe positsioonid
Lisaks Naissaare, Aegna, Humala ja Suurupi positsioonidele sai nüüd lõpuks üle vaadatud ka Kakumäe positsioonid. Teel sinna viskasime kiire pilgu peale Tiskre alajaamale, see on päris ilusti üle värvitud ja näeb efektne välja. Lõpuks jõudsime Kakumäe poolsaare tippu kus asub Peeter Suure Rannakaitsepatarei meeskonnavarjend, kahurialus ja komandopunkt. Veidi edasi on ka helgiheitja varjend. Eks needki rajatised ole omalajal metallist suht paljaks varastatud, aga üllataval kombel on siin prügi üsnagi vähe. Kogu teema on siin ehitatud ajavahemikul 1913 – 1916. Muidugi on siin mingeid jäänukeid ka nõukaaegsetest militaarrajatistest. Kahjuks siin midagi erilist vaadata pole kuna see patarei oli siiski võrreldes teistega üsna pisike
-
Hara sadam ja Suurpea sõjaväebaas
Üle hulga aja sai üle vaadatud Hara sadam ja veel mõned põnevad kohad. Kõigepealt põikasime sisse muidugi Tsitre RMK puhkealale. Seal on päris palju korralike katusealustega lõkkekohti ja loomulikult ei puudunud siit ka kevadised tsillijad. Turnisime vaatetorni ja uurisime kui kaugel on suvi, see kahjuks veel ei paistnud 😉 Praegune vaatetorn on rajatud kunagise vene piirivalve torni asemele. Siin on veel päris huvitav pisike matkarada läbi kunagise metsapargi. Rajal on hulgaliselt infotahvleid Tsitre puude, taimede ja lindude kohta ning ei puudu ka vana aja lood. Omalajal olid siin suvitusmõis ja suvitajaid toodi siia Tallinnast lausa laevaga. Oli olemas täiesti arvestatav sadam, millest tänapäeval pole haisugi järel. Metsarajal on ka huvitav Stenbocki mälestuskivi.
Tsitrest edasi kimasime Hara sadamasse, enne kui ärimehed siin toimetama hakkasid sai siin kolatud küll ja küll. Praegu on seal päris palju toimetatud, kohvik ja majutus lausa olemas. Kaile minek on nüüd kahjuks maksuline ja mitte vähe. 10€ per face on kail jalutamise eest liig mis liig. Sellise papi väljaköhimise eest ma juba küsin mis ma selle eest saan? Tegelikult olgem ausad, midagi ei saa. Isegi viiekas oleks liiast betoonkäraka peal luusimiseks kus ei ole säilinud praktiliselt midagi. Aga noh meie “ärimeestel” on ju kombeks mitte käibelt vaid tüki müügilt teenida 😀 😀 Sellise summa juures jätavad ilmselgelt väga paljud seal käimata ja viivad raha mujale.
Tegin paar taevapilti ka kogu sellest teemast.
Üks väike video ka 😉
Edasi kimasime uurima Pärispea poolsaart. Huvitaval kombel on seal veel 30 aastat hiljem peale vene vägede uttu tõmbamist terve joru poollagunenud vene sõjaväelinnakuid mis justkui kuuluvad kellelegi aga tehtud pole seal midagi. Huvitav, et ühes linnakus oli kõrvuti lausa 2 veetorni, ühte oleks üleski saanud aga ei viitsinud turnida. Muidugi ei saa mainimata jätta, et “mahajäetud sõjaväebaasid” on ka siin sodinud. Nu kurja kas siis tõesti on see sibulate kultuur nii veres, et igale poole tuleb kritseldada midagi.
Ühest paljudest mahajäetud sõjaväelinnakutest tegin väikse taevavideo ka 😉
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, metsik rand
Täna kodumineku päev. Nänn kotti, tuba tühjaks ja linna laiama. Muu rahvas läks vanalinna hulkuma, ma ei viitsinud, seal juba käidud nõrkemiseni. Mõtlesin, et kolistan veidi seal kohalikus metsikus rannas. Eelmine kord kui seal hulkusime siis jäi asi veidi poolikuks. Nüüd just viimane aeg seal ära käia 😉 Täna veidi tuuline ja läbi vee ei kannatanud eriti koralle pildistada. Huvitaval kombel värvilisi kalu kalda ääres seekord praktiliselt ei olnud, eelmine kord oli neid küllaga. Eks ma seda kalade vähenemist panin tähele juba klaaspõhjaga laevaga ringi tuuritades. Aga selle eest oli kividel hullult meresoola, ma isegi maitsesin seda 😉
Korallide tükke on siin kogu rand paksult täis ja seal kaugemas nurgas oli veel paar Egiptuse – Israeli sõjaaegset tanki või soomuki jäänust. Huvitav oli ka see, et üks vares lendas päris pikalt minuga kaasa, maandus üsna lähedale ja rääkis pika jutu maha ja lendas jälle järgi. Kahju, et aru ei saanud mida ta rääkis. Ja ega siin väga pikalt ei saa töllerdada rannas, kuskil 4 ajal ilmus politsei ja palus lahkuda. Siinkandis pole pimedas lubatud ohutuse mõttes rannas olla, veelvähem lubatakse ujuda.
Lõpuks oligi õhtu käes ja transfeeri buss viis lennujaama. Kokkuvõtvalt väga mõnus vaheldus niimoodi omaette kuskil karup… tiksuda. Hakkame vaikselt uut plaani tegema 😉
-
Jaapanlase “tuumavarjend” pilvepiirilt
Käisime üle hulga aja vaatamas mis on saanud kurikuulsa jaapanlase tuumavarjendist. Kuna mul ikka sügeleb üks väike projekt selle varjendiga siis oli vaja paar asja üle vaadata 😉 Esmapilgul tundub, et ega seal mõne aasta jooksul midagi eriti muutunud polegi, kui just mitte arvestada pilvepiirilt paistvaid lageraideid. See mis vaja sai üle vaadatud ja kui nüüd asjad õnnestuvad siis saab varsti blogist lugeda kuidas asjalood kujunesid 😉 Tegime pilvepiirilt paar pildikest sellest huvitavast kohakesest keset metsi.
Väike video jaapanlase tuumavarjendist pilvepiirilt
-
Läti – Leedu trip. Jurmala ja Münhauseni muuseum
Niisiis jõudsime suht öösel Jurmalasse, puusalt bronnisime majutuse mingis suva hostelis “Bella Jurmala” Iseenesest polnud majutusel viga, vets ja dušš koridoris ühised. Kohake vaikne ja parkimine tasuta. Wifi oli siin küll tasuta aga tigu liigub ka kiiremini kui siinne nett 😀 😀 Hommikul kobisime linna laiama, kusjuures Jurmala kesklinn on siin turistiautodele hooajal tasuline, 2 € ööpäev. Maksta saab seda kas netis või keset linna turismiinfopunktis. Üritasime netis maksta aga ei tulnud välja miskit, lõppkokkuvõttes oli lihtsam minna turismiinfopunkti ja seal automaadis viuh ära maksta. Seejärel luusisime niisama linnas, huvitav linnake, väga palju tornikestega maju 😀 😀 Käisime ka kohalikus Jurmala vabaõhumuuseumis. Kusjuures muuseum on tasuta ja parkimine seal ka tasuta. Muuseumi stiil on mitte nüüd kogu Läti eluolu vaid pigem kaluriküla stiilis. Samas muuseum ise põnev ja tasub kindlasti käimist.
Kolasime veidi ka muuseumi taguses metsas, seal täiesti korralikud matkarajad. Keegi on mõnda kohta ehitanud roigastest midagi püstkodade laadset, huvitav mis nende otstarve on. Siinsamas oli suva kohas keset metsa mingi ilmselt nõukaaja militaarpärandina säilinud üksik punker. Mis teema sellega on kuskilt infot ei leidnudki.
Söögikohti on siin igal nurgal aga enamus kas ülerahvastatud või siis ei kutsunud sisse astuma. Lõpuks jäi silma üks huvitava nimega söögikohake mis tundus hubane. Loomulikult läksime kohe uurima mis värk on. Kusjuures tunne ei petnud, “Zem Buram” resto oli mõnusalt hubane ja toidud maitsvad. Soovitan teistelgi seda kohta külastada. Kui kõhud täis kimasime edasi kodupoole.
Muidugi jäi meil teele Münhauseni muuseum. Sellest muuseumist varem sada korda mööda sõitnud kuid külastama pole jõudnud. Seekord otsustasime selle teoks teha. Kusjuures muuseum ei ole ainult üks majakene vaid ka väliatraktsioonid on olemas ja kui suured murumunad siin veel kasvasid 😀 😀 Ikka Münhauseni väärilised, nii umbes jalgpalli suurused 😉 Muuseum ise väga põnev ja mitte ainult Münhauseni teemaline, siin näeb ka Läti kuulsamate tegelaste vahakujusid. Ühesõnaga see muuseum tasub kindlasti külastust. Muideks siin saab Eesti keelega vabalt hakkama 😉
