-
Valgejärve laternaretk
Sai läbi viidud järjekordne üritus. Seekord siis laternaretk ümber Valgejärve toredale väiksele seltskonnale. Ajastus ilma poolest oli viimane hetk, juba päeval läks sulaks. Õnneks sula matka alguseks ei olnud veel puid lumest puhtaks sulatanud ja laternate valgel nägi mets väga ilus välja. Teel uurisime miks ja kuidas kasutati lupja. Kahjuks oli ilm pilves ja seetõttu ei hakanud vaatetorni ronima. Matkarajal oli näha hulgaliselt metsloomade jälgi. Huvitaval kombel oli korralik matkarada sisse tallatud ainult Järveotsa järve parklast kuni Valgejärve vaatetornini. Sealt edasi üle Rukkimägede ringil olid ainult mõned üksikud jäljed. Allikani oli ainult üks käinud enne meid 😀 😀 . Allikal maitsesime värsket vett ja liikusime edasi. Jõudes tipi juurde tegime väikse lõkke, maitsesime kaasasolnud võileibu ja kuuma teed.
Kui kõhud täis rääkisime veidi laternate kasutamisest ajaloos. Lõpuks mängis Reet meile lõkke ääres šamaanitrummi ja rääkis veidi nendest saladuslikest trummidest.
-
Pesakastid… kellele ja milleks?
Pärast pikka talve on esimese kuldnoka kohtamine ilmselt üks oodatumaid sündmusi. Selleks et linnud kodu ümbrusesse pikemalt peatuma ja pesitsema jääksid saab paljugi ära teha. Ilmselt tänapäeval pole enamik inimesi meisterdanud kuldnoka või tihase pesakasti.
Pesakastid… kellele ja milleks? Pesakasti ülespanek on kindlasti üks tuntumaid viise lindude kodu juurde meelitamiseks. Alguse on see komme saanud ilmselt inimeste himust lindude munade järele. Eelmisel sajandil pandi pesakaste aga hulganisti üles metsadesse, et linnud aitaksid vähendada puidukahjurite hulka. Tänapäeval ehitatakse pesakaste enamasti siiski selleks, et kodu juures tegutsevad linnud silmale ja kõrvale rõõmu pakuksid. Kõige tavalisemad kinnised pesakastid on mõeldud neile lindudelekes elavad puuõõnsustes ja -pragudes või ehitiste ja muude rajatiste uuretes, kasutavad looduslikke õõnsusi või rähnide mahajäetud kortereid. Neile linnukestele saabki appi tulla inimene pesakastiga. Eestis kasutab kinniseid pesakaste peaaegu 30 linnuliiki. Pesakastid leiavad kasutust talvelgi – mõnele linnule ööbimispaigana, teisele toidulaona. Seega võib pesakaste üles panna aastaringi.
Enamasti tehakse pesakaste tihase- ja kuldnokasuurustele lindudele. Meisterdades tuleb meeles pidada, et kast ja ava oleksid piisavalt suured ja kast vastupidav. Kui poest võib leida ka täiesti kõlbmatuid pesakaste, siis ise meisterdades ja juhiseid järgides on peaaegu kindel, et mõni lind selle omaks võtab. Ei ole olemas pesakasti, mis sobiks kõigile lindudele. Nii nagu on väga erinevad lindude kehamõõtmed, on erineva suurusega ka nende kodud – ikka väiksemale väiksem ja suuremale suurem. Kuigi pesakasti mõõtmed on juhistes sageli esitatud iga liigi kohta, on need siiski vaid ligikaudsed. Looduses ei leidu ju kahte täpselt ühesugust oksaauku või puuõõnsust. Kes tegelikult kasti elama asub, see selgub ikka alles kevadel. Pealegi võivad omanikud ka vahetuda. Kuigi katsetada võib igasuguste materjalide ja vormidega, võiks pesakast siiski olla võimalikult looduslähedane ja ilma liigsete lisanditeta.
Kui soovite, et pesakast kestaks aastaid, tuleb see teha tugev ja vastupidav. Pesakasti materjaliks vali vähemalt 2 cm paksused lauad. Vastupidavam on okaspuulaud, kuid selle juures tuleb jälgida, et ta vaiku ei ajaks. Kasuta kuivi laudu, sest märg materjal praguneb ja kaardub kuivamisel. Pesakasti sisemine pool peab kindlasti olema kare. Pesast väljumiseks peavad pojad ronima avani mööda kasti seina ja libe või tahapoole kaldus kast võib muutuda neile lõksuks. Katus võiks ulatuda üle kasti servade, eest vähemalt 5 cm. Ära pane pesakastile istepulka. Lindudele seda vaja ei ole, kuid röövlitele on see hea toetuspunkt. Ära värvi pesakasti seinu. See teeb kasti umbseks ja ka niiskus ei pääse hästi välja. Lindude pesakaste võib üles panna igal ajal. Eri liigid alustavad pesitsemist eri ajal ja mitmed liigid pesitsevad suve jooksul ka kaks või kolm korda, valides igaks korraks sageli uue kasti.
Pesakast peab olema kas püsti või ettepoole kaldu. Lennuava võiks avaneda lõunasse või itta, kindlasti mitte põhja ega selles paigas valitsevate tuulte suunas. Kast paigalda poolvarju, nii et päike sellele pidevalt peale ei paistaks. Kast võiks olla puutüvel võra hõredamas kohas, et lind saaks pesale lennata. Pesakasti kõrgus maapinnast ei ole lindudele eriti oluline. Üldiselt tihasesuurustele lindudele on sobivaks kõrguseks maapinnast umbes 2 – 4 m, kuldnokale ja temast suurematele lindudele 3 – 6 m. Kuldnoka pesakastid võivad paikneda lähestikku või isegi ühel puul mitu tükki. Tihased ja enamik teisi linde oma liigikaaslasi väga lähedal näha ei taha ja vajavad suuremat territooriumi. Nende pesade vahe võiks olla vähemalt 15 m. Kõige parem on teha pesakaste eri liikidele, siis ei häiri elanikud üksteist ja on endal ka põnevam. Täpsemalt saad lindude eluolu kohta lugeda Eesti Ornitoloogiaühingu lehelt.
Ka Sina võid aidata, tule meie õpituppa ja teeme lindudele kodu!
-
Ida-Viru trip
Seekord sattusime sõpradega luusima Ida-Virumaal. Plaan oli vähe SPA mõnusi nautida. Sebisime Sakas omale majutuse, viskasime kola tuppa ja ise ümbruskonnaga tutvuma. Kõigepealt turnisime meretorni ja uurisime kuhupoole minna 😀 :D. Vaated ümbrusele on sealt päris head. Kui tornis turnitud mõtlesime, et kaugele väga minna ei jõua muidu ei jää aega saunades tiksuda. Esimeseks vaatamisväärsuseks võtsime kohe läheduses oleva kohaliku joa.
Joa juurde läksime mitte pankranniku serval olevat rada mööda vaid läbi pargi. Vahepeal sai õitsevast loodusest paar pilti tehtud. Konnalonni poseeris kah võsa vahel 😀
Lõpuks olime kohal Kivisilla joa juures. Kui ei tea, et seal juga on siis marsidki sujuvalt mööda 😀 Üsna hästi varjab loodus seda väikest juga. Turnisime silla kõrvalt alla uurima. Kurrrja sattusid nagu ürgmetsa, sõnajalad üle pea 😀 😀 Altpoolt vaadates oli juga ilusti kogu hiilguses nähtav. Kui juga uuritud ja jäädvustatud otsustasime viuh ära käia ka Valaste joa juures.
Valastel siis veel korralikku hotellindust ei olnud ja registratuur asus haagissuvilas 😀 😀 Juga ise oli suht veevaene seekord ja olemas oli vana vaateplatvorm, kuhu veel sai peale minna. Platvorm suleti mõned aastad peale meie trippi päris pikaka ajaks kui varisemisohtlik. Praeguseks on uus valmis. Siis ei saanud platvormilt alla joa jalamile minna, nüüd uue vaateplatvormi tegemisega see võimaldati. Aga ega sellepärast ei jäänud all käimata, et treppi pole 😀 😀 Natuke hüppamist, rippumist ja all olingi 😀 Kanjonist vaadatuna said joast palju paremat aimu.
Kui ka valaste uuritud panime vutvut tagasi Sakale. Tsillisime SPAs ja kolistasime veel rannas enne kotile kobimist.
-
Ülgase
Käisime Ülgasel kevadet otsimas. Peale sinilillede ja paiselehtede väga muid viiteid veel ei olnud. Huvitaval kombel ei kohanud veel ühtki madu peesitamas. Kui juba sealkandis siis kuidas sa ikka fosforiidikaevanduses ei käi 😀 See oleks nagu lõpule viimata pissilkäik 😀
Kobisime tehase varemete juurest üles koopasuu poole. Mingil ajal pandi koopasuude ette trellid, et inimesed seal ei töllerdaks. Aga ega need ei takista koobastesse pääsu kui asja tunned. Koobastesse läheb veel õige mitu pisikest käiku mis ei ole avalikkusele teada. Natuke pugemist ja sees oledki 😀 Tänaseks päevaks on enamus neist väravatest metalliks viidud 😀
Tegime väikse ringkäigu koobastes. Need on seal tegelikult muljetavaldavad ja neid peab oma silmaga vaatama. Enamus käike saab läbida ka suht kuiva jalaga aga täisvaate saamiseks on ikka pika säärega kummik see õige jalats. Saabastega vees sulistada pole mõtet, vesi on siiski üsna jahe.
Koopad… täpsemalt siis kaevanduskäigud pidavat olema oma aja meistriteos ja varisemisoht neis on minimaalne kuid mitte välistatud. Üksi ja ilma lähedasi teavitamata oma asukohast ei maksa sinna kolama minna. Ohutus ülekõige. Ühte varasemat luusimist saate lugeda siit
-
Sõpradega Kakerdajas
Ükspäev käisime sõpradega Kakerdajas. Ilm oli kevadiselt soe. Kõigepealt läksime Noku talu juurest raba peale. Mööda laudteed lonkisime Kakerdi järveni välja. Seal tegime pool tiiru järvele peale ja liikusime vaikselt tagasi. Järve kaldal oli nii mõneski kohas jõhvikaid, ega neid saanud siis maitsmata jätta. Väga hea vitamiinipomm. Omal ajal oli järve ümbrusesse pandud ka pesakaste kuid tänaseks need enamjaolt lagunenud.
Rabast tagasi tegime tiiru ümber kalajärve kah. Isegi konnalonni oli tulnud päikse kätte sooja. Kalajärve ümbruse matkarada on üsna metsik aga vabalt läbitav. Minule meeldis see rada isegi rohkem kui rabarada. Need rajad on alati põnevamad kus saab ringi käia mitte edasi-tagasi.
Kui ka kalajärve ring tehtud otsustasime väikse lõuna teha. Vaatasime üle mõlemad RMK lõkkekohad. Einestamiseks valisime välja katusealusega lõkkeplatsi Noku talu juures. Seal sai mõnusalt lebotada seni kuni vorst küpses. Vahepeal tegime ka mõned modellifotod 😀 😀
-
Aastavahetus Naissaarel
Pidasime pesakonnaga plaani, et seekord võtame uue aasta vastu Naissaarel. Mõeldud tehtud, pakkisime kola kokku ja sadamasse. Sadamas riietusime päästeülikondadesse ja merele. Naissaarel viisime kola kordonisse ja otsustasime veel vana aasta sees saarel vähe luusida. Haruldaselt soojad ilmad olid. Kolasime natuke mööda keskrada, uudistasime metsas valmis ehitamata patareisid jne. Naissaare metsades võib kohata nii raudteeveeremi kui ka hobuvankrite osi.
Kõigile üllatuseks kasvas ohvitseride kasiino kandis terve hulk värskeid kukeseeni. Loomulikult tuli need kaasa võtta ja lisada õhtul praele.
Peale seenelkäiku jalutasime mere ääres, seal oli päris tuuline aga mitte väga külm. Luidetel võis näha väga põnevat külmataadi ja tuuleeide koostööd. Need tulemused tuli loomulikult tulevaste põlvede jaoks jäädvustada
Ja oligi õhtu käes. Saun küdema, toit ahju ja väljas väike lõke meeleolu loomiseks. Lõpuks kui saunas käidud, kõht täis söödud oligi käes uusaasta. Uue aasta puhul lasime natuke raha ka taevasse 😀 Väga mõnus privaatne olemine pesakonnaga kulub vahest väga ära. Tehke seda teiegi, hoidke oma lähedasi.
-
02.02.19 Valgejärve laternaretk
Tulemas on 02.02.19 kell 17.30 Valgejärve laternaretk. Matk algab Järveotsa järve parkimisplatsilt ja kulgeb läbi metsa Valgejärveni. Valgejärve ääres uurime kuidas ja milleks kasutati lupja. Edasi liigume mööda laudteed üle järve. Teel uurime kõikvõimalikke looduse märke.
Selge ilma puhul ronime vaatetorni ja naudime öiseid vaateid. Sealt edasi kulgeme üle Rukkimäe soodevahelisele teele. Teel teeme väikse kõrvalpõike ja katsume maitsta värsket allikavett. Kui ilm lubab siis korjame tagasiteel “Metsatee” materjali ja katsume sellest väikse vahepeatuse ajal teed keeta. Peatuskohas teeme lõket, räägime metsajuttu. Ja kui kõik Põhjala jumalad soosivad siis kuuleme lõkkepaistel päris šamaanitrummi heli.Matka käigus saab kogeda kuidas inimesed liikusid siis kui elektrit veel ei tuntud. Matka pikkus on 6,5 km ja aega kulub selle läbimiseks koos lõkke tegemisega ca 3-4 tundi. Selga ilmastikule vastav riietus, kaasa omale meelepärane söök, soe jook. Lõkkel saab soovi korral ka grillida. Matka maksumus 10€ inimese kohta. Sisaldab laternate renti, teejuhi teenust, võimalusel “Metsatee” maitsmist ja šamaanitrummi kuulamist.
Oma transpordi puudumisel on Tallinnast 02.02.19 kell 16.30 matkale ja tagasi võimalik saada matkajuhtide autoga, kuid siis lisandub hinnale 5€ inimese kohta
Matkale registreerumine ja täpsem info muhkel@muhkel.ee või osta pilet siit. Kohtade arv matkale on piiratud. Registreerumine tagab koha matkal.