-
Pääsküla matkarajad
Tegime väikse matka keset tööpäeva Pääsküla rappa… Lootuses, et rahvast pole aga kus sa sellega parkla nii silmini täis, parkida pole praktiliselt mitte kuhugi 😀 😀 Õnneks ikka miski augu leidsime kuhu auto vaevu ära mahtus. Algul mõtlesime, et toho till ae rahvast nagu putru ja liiklus nagu Viru tänaval aga tegelikult polnudki asi nii hull. Seal õige mitu erinevat matkarada, et rahvas oli ilusti lahustunud. Vaatasin, et pajuurvad juba väljas, tea kas miskit kõva külma tuleb enam…
Kuna lumi sadas värskelt ja külma pole olnud siis vesi praktiliselt jääs ei ole. Ühel väiksel tiigil olid pardid täitsa matkaraja servas oma toimetusi tegemas. Inimestest ei teinud väljagi, ilmselt harjunud 😉
Isegi kopraonu on sinna elamise teinud ja nii mõneski kohas näha kuidas ta perega väljas söömas on käinud.
Tegime vähe pikema tiiru ja põikasime metsa alla ka. Lootuses, et ehk näeb mõnda loomakest. Kahjuks ei hakanud ühtki silma kuigi värskeid jänesejälgi oli näha küll. Huvitav, et neid vanu vene sõjaväe jäänukvaremeid on siin metsaalune ikka veel täis. Kuigi mõned kohad kus kunagi barakid olid on ilusti lagedad ja kui ei tea , et seal kunagi midagi oli siis pole aru saada
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kämblast Siniallikale
Ega head kriisi ei saa lasta raisku minna 😉 Seekord tegime matka Kämbla metsa ja Siniallikatele valges ja ühe matkana. Väga mõnus ja tuulevaikne ilm sattus olema. Samas ei võtnud kaasa ka piknikuasju ega toitu Viikingite külast. Idee poolest saab soovi korral sealt kaasa võtta karbiga omale meelepärase toidu, RMK lõkkekohal väike lõke teha ja siis looduses toitu nautida.
Nagu ma juba varasemalt olen maininud Kämbla metsa matkaraja kohta siis see on üsna metsik. Kuna külma pole olnud siis on rajal kohti kust niisama lihtsalt läbi ei pääse kuiva jalaga. Siin on nüüd kaks varianti. Kas panna jalga kummikud või kõrgema säärega veekindlad saapad. Siis on võimalik mööda tähistatud rada käia. Aga kui veekindlaid jalatseid pole siis teise variandina on ragistada läbi võsa piki jõekallast. Saab küll praktiliselt kuivalt, kuid rada kohe märgatavamalt pikem ja raskem. Me käisime seltskonnaga läbi mõlemad variandid. Kuigi plaanis ei olnud. Üritades minna kuiva jalaga ja läbi võsa ragistades väsis seltskond nii ära, et tagasi tulime mööda tähistatud rada.
Varasemalt siin käies nägi ikka siin kõvasti loomade jälgi aga täna nägime ainult paaris kohas jälgi ja needki tundusid ühe ja sama looma omad olema. Mis loomaga siin tegu ei tea, pole nii hea spetsialist.
Lõpuks Jõudsime peale pikka ja väsitavat ragistamist Tuhala peakraavi sillani. Tavaliselt siin me pöörame tagasi, nii ka seekord. Nagu juba eelpool mainisin siis tagasi läksime mööda tähistatud rada arvestusega, et jalad saavad märjaks. Raja ääres on päris häid kohti kus seltskonnaga pilti teha. Murdunud puude juurikad on püsti nagu fotoseinad 😉
Lõpuks olime tagasi ja õnneks kuivade jalgadega. Vaatasime, et ajaliselt oli päris kõva erinevus. Läbi võsa ragistades peakraavini läks aega 1,5 tundi. Tagasi mööda rada tulime 20 minutit kiiremini. Eks piltidelt saab ka vähe aimu kui äge ja metsik see matkarada on 😉
Siit edasi panime kohe ühe jutiga Siniallikatele. Ilus lumine mets, rahvast väga palju polnudki. Aga teerada sinna on äärmiselt libedaks lihvitud. Muidu kõik väga tsill aga ikka peab miski tilk tõrva ka olema. Nu kurja kui jaksate tanklast topsiga kohvi osta ja sellega Siniallikatele marssida siis võiks jaksata selle ikka tagasi ka viia mitte kuskile lumehange sokutada. Muidugi eks selle prügivärgiga on natuke probleemne küll Siniallikatel. Seal pole mitte ühtki prügikasti, varem oli parklas suur prügikonteiner aga nüüd pole seal seda ka juba tükk aega.
Lõpuks jõudsime tagasi Viikingite külla kus ootas meid pannkookide küpsetamine lõkkel. Kõhud olidki juba väga tühjad ja koogid maitsesid imehästi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Laternaretk Kämbla metsas
Siniallikatel, Pääskülas ja Valgejärvel päris palju laternatega luusimas käidud. Mis seal viga käia, korralikud rajad sees anna ainult tuld. Aga vot kui nüüd natuke ekstreemi ja põlismetsa nautida siis on Kämbla mets selleks just õige koht eriti veel laternate valgel. Ei mingit laudteed ega sirgeid sihte. Siin ole mees ja turni kas üle langenud puude või nende alt. Ja kunagi ei tea kus jalad märjaks võivad saada kui rada ei tea 😉
Mõnel pildil on isegi matkajaid näha 😉 ja haldjaid näeb siin ka. Matkaraja alguses on olemas RMK lõkkekoht, kus saab peale paaritunnist matka tuld teha ja keha kinnitada, kui muidugi on midagi kaasas. Aga Igatahes on see matkarada isegi valges täitsa tsill mis veel pimedast rääkida. Nii, et kui kellelgi huvi andke märku vaatame mis teha saab 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Koolilapsed vikus tsillimas.
Kui Rix veel junga oli sai natuke tsillitud vikus. Kõigepealt tuli ikka proovile panna osavus kirveviskes ja vibulaskmises 😉 Siis sai mõõtu võtta linnuselahingus.
Kui linnus vallutatud, käisime Siniallikatel uurimas kas allikad ikka on sinised või on muud värvi ka 😉 Kui natuke teadmisi ammutatud Siniallikate ja eestlaste pühapaikade kohta oli aeg kuulata juttu viikingite tegemistest ja varustusest. Soovijad said proovida mis tunne oli olla täisvarustuses sõjamees 😉 😉 Kui see ka proovitud jäi veel viikingilaevaga retkel käia. Laevasõidul sai proovida aerutamist, mis polegi niisama lihtne. Et laev liiguks on vaja korralikku meeskonnatööd .
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Vormsi
Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.
Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.
Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.
Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.
Kui majakas uuritud võtsime suuna kalmistule. Teel sinna põikasime läbi käsitöötoast ja uurisime mida pakutakse. Siin päris palju igasugu vidinaid, isegi päris kõva valik vikunuge oli saada 😉 Ja oligi aeg kirik ja kalmistu üle vaadata. Kohalik 13 sajandil ehitatud Püha Olavi kirik on ilmselt üks suurimaid vaatamisväärsusi saarel kui muidugi mitte arvestada suurt ratasristide välja kalmistul. Algne kirik oli ilmselt puust, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14 sajandil. Kirikule ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Kirik rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Kiriku iseärasuseks on tänapäeval torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Tahtsime kirikusse sisse ka saada aga kahjuks sel päeval polnud kedagi saarel kes oleks ukse lahti teinud. Käisime ajasime asjad jonksu kalmistul ja kadusime aega parajaks tegema saare teise serva.
Luusides jäi Suuremõisa mõisa varemete juures silma mingi huvitav keldrike. Tuli ikka uudishimust nina sisse pista. Sees väike istumiskoht aga mis värk sellega on ei süvenenud.
Muidugi bussijaamu on siin igal nurgal ja algul ei saanud pihta mis värk nende päikesepaneelidega bussijaama katustel on… Lõpuks ei andnud hing rahu ja käisin uurimas mida värki on 😀 😀 Tuli välja, et bussijaamades väike LED valgus toimib päikesepaneelide toitel. Rälby pukktuulik oli ka äge, siin on ka väike käsitöömüük iseteenindusena 😉 võtad meelepärase vidina ja raha paned kivi alla 😉 😉
Ühe puu küljes keset küla oli päris pirakas pesakast, hubitav mis elukale see mõeldud oli… Ja isegi toimiv valgusfoor oli 😀 😀 Eks selle otstarve siin saarel nagu ka Pranglil on puht dekoratiivne 😉 Vaatasime kiirelt veel paari nõukaaegset piirivalve vaatlusposti ja kimasime sadamasse. Koduteel veel väike kohustuslik peatus Ungru lossi juures 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Osmussaar
Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉
Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased. Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.
Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉
Peale väikest jalutuskäiku olimegi juba kabeli kuures. Esimene puitkabel rajati Osmussaare sadamasse juba 16 sajandil. Kuna siin saarekesel maapind kerkib usinasti siis tänapäeval paikneb kabel ca 1,5 kiltsa kaugusel sadamast. 1766 pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel. See seisis seal kuni 1941 aastani, mil see Aadu ja Jossifi meeste naginas puruks lasti. Sellest säilis vaid fassaad ja torn. Kabeli varemete konserveerimistöödega alustati 2006 aastal, mille käigus taastati osaliselt kabeli müürid ja kellatorn. Töödega lõpetati 2009 aastal, mil paigaldati kabelile uus kell ja katusele tuulelipp. Muidugi on siin ka pisike kalmistu aga tänapäeval siia enam ei maeta. Siinsamas on ka täiesti korralik kemps, ei peagi põõsa taha minema 😉 Siit edasi liikusime kohalikke militaarobjekte uurima. Neid siin ikka natuke on aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.
Enne majakani jõudmist oli ikka vaja üle vaadata kohalik pankrannik. See jälle selline omapärane kus peaks tegelikult pikemalt luusima. Siinkandis on põhja läinud või lastud ikka hulgaliselt laevukesi. Suht kalda ääres vedeleb miski aurukatla laadne asjandus ja mingi ülekandevärk. Huvitav, et siin on sellised asjad veel täitsa alles. Aegna ja Naissaar tehti omalajal ikka täitsa paljaks metalliärikate poolt.
Majaka juures paar punkrit ja muud mudru. Majakavahi majas saab vajadusel ka ööbida ning väike iseteeninduse lett on siin ka olemas, igatahes vett ja jäätist saab 😉 😉 Kohvi saab ka teha.
Väikse tasu eest saab majakasse üles turnida ja vaateid nautida.
Kui jalad sirutatud, kaasasolevad võikud söödud, muuseum uuritud hakkasime vaikselt tagasi liikuma sadama poole. Põikasime korraks veel uurima II MS langenute mälestusmärki ja ühishauda. Huvitaval kombel oli see isegi suht korras ja hooldatud, üldjuhul need nõukaobeliskid on räämas ja hooldamata. Siinsamas on ka kaugusmõõtja torn. Lõpuks olime sadamas tagasi, laev juba ootas. Aga paar millimallikat ikka üritasin pildile saada niikaua kui rahvas laeva kobis 😉
Mandril tagasi tegime väikse söögi sadamakohvikus. Täiesti ok söök oli maitselt, natuke küll Raekohaplatsi hinnad aga pole hullu 😉 Koduteel põikasime sisse veel Nõva sadamasse, tahtsin teada mis on saanud nendest omalajal suure hurraaga ehitatud vikulaevadest. Üks vedeles sadamas kurvalt aga kus teine pole aimugi. Paar kohalikku vennikest püüdsid siinsamas kala, küsisin neilt aga isegi nemad ei teadnud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Metsanurme matkarada.
Sada korda kuulnud sellest Metsanurme matkarajast igasugu põnevaid jutte aga ise sinna kordagi jõudnud ei ole. Eks tuli asi ette võtta ja ise pilk peale visata. Kui pikk see rada siis tegelikult on ei teagi… Erinevatel andmetel on selle pikkus 8 – 9,5km, seega paras paari tunniga läbi jalutada. Auto saab parkida külakeskuse juurde ja sealt mööda tähistatud teed tuld anda. Siinsamas on ka talumuuseum. Keegi on siin vanad rehvid ära kasutanud üsna praktiliselt ja nendest majakese ehitanud.
Päris pikk osa sellest rahast kulgeb muidugi mööda külateed kus midagi erilist ei ole. Rada lõpeb Üksnurme mõisa varemete juures, sealt tuleb padavai tagasi lonkida veidi ja siis saab väikse kõrvalpõike metsa teha. Kohalike koduloolased on siin päris usinasti asju uurinud aga see kuskil matkarajal väga ei kohta, peale hiiekoha. Väidetavalt leiti siit mõisa maadelt Baltimaade suurim mündileid. See koht on matkarajal isegi märgitud. Mõis ise väga trööstitus olukorras ja mahajäetud. Üksnurme mõis asutati ilmselt kuskil 1630 aastatel. Mõisa esmaomanik oli Heinrich Hastfer. See on olnud veel Karl von Gernet, Julius von Ramm, Dietrich von der Pahleni ja von Baggehufwudtide omanduses. Alates 1900 aastast kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis von Antropoffite aadliperekonna valduses.
Tagasi lonkisime juba vähe põnevamat osa mööda. Jõe ääres on ka paar head RMK lõkkekohta. Seal on ikka palju tsillimas käidud aga kahjuks on sealt tänaseks päevaks mõni kadunud. Seda head katusealusega lõkkekohta enam ei ole kahjuks. Vaikselt tiksumiseks väga hea rada ja rahvast ka ei ole 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
