-
Laitsest Ungruni.
Nagu ikka nii ka seekord tuli kiiks teha väike trip suva kohtadesse. Kõige esimesena juhtus ette jääma Laitse mõis 😀 Laitse mõis ei ole eriti vana. Alles 17. sajandil eraldus see iseseisva valdusena Ruila mõisast. 18. sajandil kuulus see koos naabrusesse jääva Munalaskmega Ulrichitele, kellelt see 19. saj. läks naisliini pidi Mochrenschildidele. 1860. aastail omanda mõisa kolmeteistkümneks aastaks Tallinna leskede ning vaestekassa. Suuremaid ehitusalaseid muudatusi tõi Laitses kaasa selle omandamine W. v. Uexkülli poolt 1883. a. Mõis on päris sarnane Vasalemma mõisaga. Kui tiir tehtud ja onn kah üle vaadatud mõtlesime minna luusima Laitse raadiojaama aga kuna aed oli ees siis ei hakanud sisse ronima. Kimasime siit otse Vasalemma mõisa juurde.
Vasalemmas tegime väikse tiiru ümber lossi ja uurisime kolmest musketärist tuttavaid kohti 😉 Iseseisvaks mõisaks kujunes Vasalemma 1825. aastal kui Padise mõisa omanikud von Rammid selle eraldasid Padise mõisast. 1886. aastal läks mõis Baggehufwudtide perekonna valdusesse. Nende oma oli ka Saku mõis koos õllevabrikuga ja Nõva mõis. Neogooti stiilis mõisahoone ehituseks kasutati kohalikku paekivi, nn. vasalemma marmorit. Baggehufwudtide valduses oli mõis kuni 1916. aastani. Seejärel asus mõisas aianduskool ning Tallinna Õpetajate Seltsi puhkekodu. 1922. aastal rentis selts osa ruume Kloostri vallale kooli avamiseks. Sellest peale töötab mõisas kool. Kui siin ka piisavalt luusitud läksime uurima Eesti Atlantist 😉
Eesti oma atlantise juures turnisime vähe tuhamäel ja nautisime vaateid ümbrusele. Kõik tuhamäe nõlvad olid täis astelpaju. Huvitav, et kellelgi pole vaja olnud neid vitamiinipomme Ma ikka nokkisin neid sealt nats, päris head hapud marjad 😉
Edasi käisime ära Harju-Risti kiriku juures. Sisse saada sinna seekord ei õnnestunud aga sellegipoolest tasus seal käimine end ära. See kirik on kummaline oma torni poolest. Väidetavalt 17 sajandil varises torni sein ja seda ei taastatud endises kujus vaid jäetigi “poolikuna”. 2010 – 2011 aastal leiti Risti kiriku puitpõranda vahetamisel 15. sajandist pärinev püstistest paekividest laotud põrand, mis on Eesti kirikutes ainulaadne, samuti suur kogus münte. Leitud on ka jälgi kiriku kõrvalaltaritest. Samuti avastati käärkambri ja kooriruumi lagede restaureerimisel hulgaliselt maalinguid. Siin kirikuaias on vabadussõja ausammas mis on üks väheseid säilinud sõjaeelsetest ausammastest.
Edasi kimasime otsejoones Ungru lossi juurde 😀 😀 Varemeis Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid neobarokseid hooneid, kuigi ta ei saanud kunagi valmis. Lossi iseloomustab keerukas põhiplaan ja arvukad baroksed voluutviilud. Ungru loss oli Saksamaal asuva Merseburgi lossi peaaegu täpne koopia. Peale II Maailmasõda jäi loss nõukogude sõjaväe valdusse, 1968.a otsustas lennuvälja ülem kasutud lossivaremed vedada lennuvälja stardiraja täiteks. Ligi kolmandik lammutati, ülejäänu on õnneks siiani säilinud. Väidetavalt olla siin käinud isegi Peeter I.
-
Läänemaa
Üks väike trip Türgi tripi tasaarvelduseks 😉 Oli plaanitud küll pikemalt aga nagu ikka kui kaua plaanid siis tuleb midagi vahele. Vaatasime neid kohti mida polnud ise ka sada aastat külastanud. Esimese kõrvalpõike tegime Kloogale. Raudteeülesõidul oli lahe silt “foorid ei tööta” aga foore ei olnudki 😀 😀 Kloogal eriti midagi muutunud ei olnud, ikka selline pisike küla äärmusest äärmusesse. Näed nii räämas kui ka korralikult renoveerituid barakke. Kortermajad on enamjaolt ikka korda tehtud. Ohvitseride maja seisis ikka õnnetult räämas ja tühjana.
Kloogalt edasi kimasime samas läheduses oleva koonduslaagri asupaika. Viimati käisin seal siis kui seal oli metsa sees üks mälestusmärk ainult püsti. Väidetavalt olla koonduslaager rajatud vene vägedest maha jäänud sõjaväebaasi, mille hooneid sai ära kasutada laagri administratsiooni ja valvurite majutamiseks. Laagris olla olnud umbes 3000 juudi meest ja naist Leedu ja Läti kindralkomissariaatidest, erinevatest getodest jne. Mees- ja naisvangide osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid Saksa SS-üksused ja Saksa Korrapolitseile allunud Eesti 287. Politsei Vahipataljoni 3. rood. Kui Aadu meestel asi seal hapuks läks tapeti sealsed vangid enamjaolt, mõnel olevat õnnestunud isegi ellu jääda. Nüüd oli siia püsti pandud Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsioon “Klooga laager ja holokaust” Siin saab nüüd jalutada parklast raudteejaamani välja. Ja kus siia on paigaldatud kaameraid 😀 😀 huvitav mida kardetakse…. Selliseid kohti on Eestis veel küll ja küll aga miskipärast rõhututakse just seda kohta igal võimalikul juhul. Ilmselgelt on siin taga teatud kogukondade karvane käsi, krt sellest poputamisest võiks juba üle saada…. Paanika järgi tundub, et hävitati ainult ühte kindlat rahvust ja kõigil teistel rahvustel silitati koonduslaagrites päid ja anti pepule musu f…
Edasi võtsime suuna Leetse poole piki mereranda. Leetse pank on tsillimiseks päris mõnus privaatne kohake. Isegi vares käis merevaadet nautimas. Leetses on mere äärde tehtud paar päris kobedat RMK lõkkekohta ja isegi puud olid olemas.
Paldiski otsustasime seekord marsruudilt kõrvale jätta ja suundusime Leetsest otse Madise kiriku poole. Täna oli kirik lahti ja sai sees ka ringi vaadata. Päris vahva kirik ja ilmselt Eestis ainus mille tornis põleb majakatuli 😉 Ja mis siin on veel äge, et pingid on küttega… Sellist varianti pole ka kuskil mujal näinud.
Kui kirik uuritud jätkasime teekonda Vasalemma mõisa juurde. Tegime väikse tiiru ümber maja. Kurja küll seal oli päris kuri pargivaht… susises hirmsasti meie peale, ilmselt uus alles ja ei tunne kõiki 😉
Kui juba siinkandis siis tuleb kiire pilk ka Ämari lendurite kalmistule visata 😉 Kalmistu rajasid siia ilmselt juba Ämari mõisa tollased omanikud Tritthofid millalgi 19. sajandil. Arvatavasti paiknes algne kalmistu (või selle süda) praeguse lennuväekalmistu kõrval, sellest pisut kagu pool. Mõisa ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistul on olemas kaks arvatavasti varasemast ajast pärit hauatähist, kuid pole teada, kas need on oma algsel kohal või on sinna toodud hiljem. Kalmistu rüüstati arvatavasti millalgi pärast 1945. aastat Suurkülla ja Ämarile lennuväebaasi ja sõjavangilaagri ning selle juurde asula rajamist uute asukate poolt. Samal ajal või pärast seda võeti kalmistu kasutusele uue lennuväeasula kalmistuna. Väidetavalt toimus esimene matus 1949. aastal. Võimalik, et algselt kasutati endist mõisakalmistut vangilaagri kalmistuna ning uue asula kalmistu rajati endisest kalmistust loode poole. Kui laager likvideeriti, tasandati ka selle kalmistu ning hiljem rajati sinna elamuid. Kasutusele jäi uus kalmistu (või vana kalmistu uus osa), algse kalmistu hauatähiseid võidi aga kasutada ära uuel kalmistul. Praegu sinna enam ei maeta, kuid see on üldiselt veel hooldatud. Sellele lennuväe ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistu on tuntud lennuõnnetustes hukkunud lendurite haudadele püstitatud lennuki tiivaosadega tähiste järgi. Pole teada, kas hauatähistena on kasutatud konkreetsete õnnetustes osalenud lennukite osi või on need võetud muudelt lennukitelt. Üldiselt huvitav kohake ja tasub pilk peale visata. Siit edasi kimasime Padise poole. Seal luusisime vähe kohalikus käsitööpoes, päris põnev poeke kus kõikvõimalikku käsitööd müügil nõrkemiseni. Vaatasime sisse samas nurga taga olevasse kohvikusse kah aga midagi ahvatlevat sealt ei leidnud. Tegime tiiru ümber kloostri kah, hetkel sinna sisse ei saa kuna hullud renoveerimistööd käsil. Uus trepp ja mõned aknad juba paigaldatud, loodame, et tuleb ikka asjalik asi mitte mingi ülejala asi jälle. Muidugi olla seda kloostrit omalajal ehitatud vahelduva eduga üle 200 aasta 😀 😀 Samas kõrval olevasse valitsejamajja plaanitakse luua turismiinfo- ja teeninduskeskus. Klaasist teise korruse otsasein juba paigaldatud ja miski kaubanduslik välimus majale loodud. Aga eks järgmine aasta ole näha neid üllitisi.
Padiselt edasi kimasime Põõsaspeale. Mõtlesin, et ehk saab seal tulepaagi torni ronida ja ümbrust nautida aga kurja…. tornigi ei olnud enam. Selle asemele oli ehitatud uus tulepaak Tsillisime vähe ja vaatasime linde, siin on päris tuntud linnuvaatluskoht. Meri oli haruldaselt sile ja vaated superägedad. Algul oli küll plaan edasi sõita ja kuskil ööbimiskoht leida aga ei viitsinud enam edasi sõita, suht väss ja selg ka natuke jonnis. Ziilu arvas, et võiks siin ööbida… vaatasime kuda päike merre kukkus ja kobisime kotile siinsamas rannas. Ommuku ärgates tudeerisime veel vähe ümbrust. Tahtsime minna vaatama ka vene sõjaväe jäänukeid aga ei hakanud eravaldustesse viisakusest trügima, tegin eemalt paar klõpsu ja kogu lugu. Ühe lautrikoha juures oli päris vägev pink tehtud mere nautimiseks 😉
Põõsaspealt edasi tiksusime Rooslepa kabeli juurde. Rooslepa kabel ja kalmistu on pärit 17. saj. Kabel rajati algselt puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Kabel lagunes pärast II Maailmasõda, kuid nüüdseks täielikult taastatud jumalakoda taaspühitseti 2007 aastal. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti. Edasi mõtlesime, et sügaks Vormsile aga polnud pileteid saada. Siis meenus, et Haapsalus on Maitsete Promenaad. Mõeldud tehtud, otsustasime Vormsi asemel seda külastada lootuses nautida head toitu.
Vedasime endid siis kohale, tegime kiire kohvi ja saiakese ühes kohvikus. Edasi läksime otsisime parkimiskohta kuskile promenaadi lähedusse aga ega neid väga ei olnud. Parkisime kuskile suva kohta muru peale ja läksime tsillima. Aafrika rannas oli mingi käsitöövärk ka, ühel laual märkasin päris mehist vööraami 😀 😀 Sealt edasi liikusime vaikselt linnuse poole, teel vaatasime maja kus Pets Haapsalus käies ööbis ja tutvusime kohaliku Jaani kirikuga. 15. sajandi kaubaaidast ümber ehitatud kirik eristub teistest oma põhja-lõuna suunalise asendi poolest, tähelepanu kiriku sisustusest väärivad kindlasti 5 m kõrgune kivialtar ja puust kantsel. Kirik on olnud Eesti koguduse kirikuks, mille põranda alla ja aeda on maetud lihtsamaid linnakodanikke. Jaani kiriku tornis rippuv kell on üks vanim Eestis, kõige vanem Läänemaal. Kui kirik uuritud lonkisime edasi linnuse poole. Mõtlesime, et käime vaatame siis seda paljukiidetud ja remonditud muuseumi kah.
Linnuse muuseum jäi siiski külastamata ja ilmselt mitte ainult meil. Kui piletihinda nägime siis….. No 12€ per face on ikka liig mis liig. Selle raha eest ma ikka tahaks juba palju näha aga seal paraku pole seda paljut kunagi olnud… Hind oli ikka paras pettumus. Selle peale otsustasime, et lähme vaatame seda heade maitsete promenaadi…
Rahvast ja putkasi oli promenaadil ikka kõvasti. Reklaamiti seda hullult kui ühte Eesti maitsvamatest ja põnevaimatest tänavatoidufestivalidest ning selleks päevaks pidi terve Karja tänav muutuma maitsete promenaadiks kus külalistele pakutakse ainult värskest ja kvaliteetsest toorainest valmistatud põnevaid palasid….. Aga kahjuks oli see ka paras pettumus üle ühe putka kas friikad või šaslõkk… põnevatest paladest oli asi ikka väga kaugel….. Tundus, et Eesti maitseelamus ongi friikartul šaslõkiga f….. 😀 😀 Oleks tahtnud saada ikka mingit maitseelamust selliselt paljureklaamitud ürituselt aga kus sa sellega. Lõpuks piirdusime ise ka ühe šaslõkiga, sest midagi muud söödavat paraku ei olnud ja seegi polnud suurem asi. Olen ikka igasugu festivalidel käinud kus on ka suurem valik toitu kui siin, oleks nagu küla simmanile sattunud. Lõpuks lonkisime üsna pettunult auto poole tagasi, teel põikasime korra vaatetorni ja viskasime pilgu ümbrusele. Vähemalt midagigi head pärast kahte pettumust.
Kuna plaanimuutus ei lubanud pikemalt luusida võtsime suuna kodupoole. Põikasime veel läbi Aleksander III mälestuskivi juurest ja väikse ringiga edasi. Teele jäi veel Ridala kirik, kiires kõrvalpõige. See oli väärt mõte, hullult palava ilma tõttu oli meil veevaru otsas ja sealsest kaevust saime seda täiendada. Päris vesi on ikka kordades parem kui miski pudelivesi 😉
-
Pakri saared
Pakuti võimlust külastada Pakri saari. Egas midagi kogunesime õigel päeval Kurkse sadamasse, kust kogu ekskursiooniseltskond viidi RIB-idega üle. Randusime Väike-Pakril ja esimene vaatamisväärsus oli kohalik kirik. Sellest on muidugi säilinud massiivne madala telkkiivriga kivitorn, uus katus paigaldati 2006. Pikihoone ei ole säilinud. Ainus pääs kirikusse oli väidetavalt läbi torniukse ja ahta (1,3 x 1,4 m) torni eeskoja. Mingil ajal paigaldati kabeli torni müürile mälestusplaat tekstiga “Nende pakrilaste mälestuseks, kes aastatel 1940-1944 sunniti lahkuma oma saarelt”. Siin on ka väike kalmsitu, mis tänapäeval on muidugi mahajäetud ja näeb trööstitu välja.
Edasi viis tripp meid kohalikule pankrannikule mis on keskeltläbi ca 11 meetri kõrgune.
Edasi mööda saart luusides näeb veel mõnes kohas vanu piirimärke. Muidugi on hullult siin nõukaaegset militaarstaffi. Saari kasutati vene ajal isegi lennukite õppepommitamise sihtmärkidena. Ümbrusele saab pilku heita lihtsast tuletornist või meremärkidelt, avaneb uhke vaade kirkale Pakri poolsaare pangaseinale ja Paldiskile. Tuletorni lähedal saavutabki peaaegu veepiirilt kerkiv pank oma tippkõrguse ca 17 m. Saare paiknevad veel 1917 aastal ehitatud suurtükipatarei kaevikud ja tulepesad. Muidugi karulauku kasvab kah ohtralt 😉
Käisime läbi ka vanast vene sõjaväelinnakust. Praegu sellest järgi muidugi ainult varemed aga mingi ettekujutuse asjast saab. Viskasime pilgu peale ka tammile mille kaudu saab Suur-Pakrile, see tammon muidugi väga kehvas seisus. Ja saigi meie kiire tripp otsa, kobisime tagasi sadamasse ja kaatritega Kurksesse. Kurkses kiire pilk Kurkse väina ületusel hukkunud sõduritele ja kodupoole minek. Kurkse trippe korraldab pakrisaared. Igaljuhul soovitan kasutada võimalust seal luusimiseks, enne kui “ärimehed” selle täis ehitavad.
-
Kolm päeva Piiteris. Teine päev
Nonii, ei hakanud hästi see päev 😉 Varasemalt sai kokku lepitud, et täna hommikul kõigepealt korjatakse bussijaamast peale eestist tulev sõber ja siis mind siit Narvskajalt. Arvestasin, et nii umbes 7 – 7.30 peaks see juhtuma. Tänane plaan oli Schlüsselburgi ja Staraja Ladoga kindlused. Ootasin juba pestud, kustud, kammitud 😀 kui tuli sõnum, et meie tänane autojuht oli sisse maganud ja mind oodatakse Devjatkino metroojaamas… Oh krt ma isegi ei teadnud kus see jaam on, vedasin ennast vaikselt Narvskaja metroosse ja vaatasin kaardilt kus asub. Kurrrja see jaam täitsa teiselpool maakera… kõige viimane jaam aga õnneks samal liinil. Eks ma siis kobisin rongi ja läks kütmiseks ühest linnaotsast teise 😀 Huvitav, et Narvskajal metroojaamas keegi ei kontrollinud miskit kui ma kotiga läbi väravate läksin ja need kisasid vähe. Devjatkinos kobisin välja kuskile tänavale ja jõudsin isegi väikse kohvi teha ennem kui trehvasin rahvaga. Lõpuks peale vähest otsimist saime kokku, kobisime lähedal asuvate majade vahele, kobisime autosse ja tuld Schlüsselburgi poole Kohalikud nimetavad muidugi seda kindlust “Oreshek”. Ilmselt sellepärast, et kindlus asub Orehovo saarel kus kunagi kasvas pähklivõsa. Väidetavalt rajas selle kindluse 1323 aastal Novgorodi vürst Esialgne kindlus oli puidust ja hävis tulekahjus, hiljem taastati see kivikindlusena. Kindlus asub strateegiliselt väga heas kohas… Neeva ja Laadoga ühenduskoht, see kindlus tagas kontrolli kaubateede üle. Kindlus on olnud aegade jooksul vahelduva eduga nii rootslaste kui ka venelaste käes. Kurja jõudsime kohale kell 9 ja kohapeal selgus, et aegu on muudetud vähe. Avatakse alles kell 10 ja laev käib iga poole tunni tagant. Otsustasime, et tundi ootama ei hakka vaid sügame edasi Staraja Ladoga poole. Auto tagaistmel sõitu nautida oli päris mõnus, ruumi oli laialt 😉 Kui kohale jõudsime vaatasime, et miskid müürid vasakul tee ääres. Algul mõtlesin, et huvitav kas see ongi see kurikuulus kindlus aga siis vaatasin, et nurgatornid ja müür liiga lahjad kindluse jaoks. Aga vaatamas käisime ikka, selgus, et täitsa äge naiste klooster oli. Selgus, et siin kloostris on nö. asumisel olnud isegi Peeter Suure naine Jevdokia Fedorovna. Vot see oli jälle koht kuhu tasub igaljuhul minna, Veel kümmekond aastat tagasi oli seal asi varemetes, vaikselt taastatakse seda värki seal ja kaks kloostrit territooriumil töötavad. Ühes käis meie külastuse ajal isegi jumalateenistus ja saal oli rahvast täis. Territoorium iseenesest hiiglama suur ja suht korrastatud. Ühe maja taga oli näha isegi vanakooli tuletõrjetahvel koonusämbriga 😀 😀 Aga selle asja juures oli palju ägedam silt 😀 😀 “Läbikäik ilma õnnistuseta keelatud”
Kui naiste klooster uuritud liikusime kilomeetrikese edasi ja oligi tee ääres Staraja Ladoga kindlus. Säilinud on seal ainult osa müürist ja paar torni, neistki osa taastatud. Parkisime auto kuskile tänava äärde samas oli ka miski kulli kuju oli kivi otsas… Algul mõtlesin mis selle lugu on… Tuli välja, et arheoloogid olid leidnud kunagi 9 sajandist pärit savivormi mille abil ilmselt valati kulli kujulisi pitsateid. Ja Rjurikute heraldikamärk on kolmeharuline hark mis tegelikult kujutab pikeerivat kulli. Tänapäeval on samalaadne pikeeriva kulli kujutis Volhovi lipul ja vapil. Lonkisime kassasse ja sebisime piletid kindluse külastuseks. Pilet maksis 280 rutsi ja sisaldas kindluse, kiriku ja muuseumi sissepääsu. Poes müügil ka mõned leiupõhised ehted. Linnus iseenesest selline tüüpiline nagu venemaal ikka Oreshek, Pihkva, Novgorod väliselt täitsa sarnased. Lühidalt on nii… Peatornis natuke näitust ajaloost ja linnuse makett, parempoolsel käiguteel mõned pildid leidudest ja juttu kaevamistest. Parempoolses tornis mingi moodsa värgi näitus. Vasakpoolsele käiguteele ja torni ei lasta hetkel. Sinna torni kolib sügiseks muuseum mis hetkel asub asulas eraldi majas. Sisehoovis jõe kaldal on vasakul pool ühe torni jäänused mida nimetatakse tainitshnaja bashnja. Legendi järgi läks sealt tornist maaalune käik jõe teisele kaldale 😀 😀 Aga tegelikult oli seal tornis hoopis kaev joogivee jaoks ja kaevu juurde viis müürialune käik, sellest ka ilmselt torni nimetus.
Kindluses on veel pisikene puukirik, milles on näitus leitud kahhelkivi tükkidest ja muudest esemetest. Samas kõrval on ka suurem kirik kus on näha hulgaliselt taastatud freskosid.
Paremal pool on raskatnaja bashnja varemed. Venemaal nimetatakse raskatnajaks neid torne mis on pealt avatud ja sõjamehed saavad olla kogu perimeetri ulatuses. Selles tornis on näitus kindluse restaureerimisest. Torni laelt on päris hea vaade Volhovi jõele. Üldse ei imesta miks just sinna rajati kaubateede kontrolliks kindlus 😀
Kahju muidugi, et näha on ainult väike osa kindlusest, suurem osa on veel lahti kaevamata. Aga selle suurus on muldvallide all täitsa aimatav. Kui Kindluses piisavalt luusitud külastasime üle tee asuvat nännipoodi. Midagi erilist ei olnud, raha eest sai rõngassärgi selga, kiivri pähe ja pilti teha.
Edasi lonkisime külakese keskuse poole kus asus veel ajaloomuuseum, see kolib kõik kindluse nurgatorni lähiajal. Osa ekspositsiooni oligi juba ringi kolitud. Veel sai aimu eksponaatidest, suht meie leidude sarnased vidinad 😉 Siin sain jutule ka ühe muuseumi teaduriga teemal viskeodad. Siingi vitriinides leidus neid leitud otsikuid piisavalt. Meil tekkis päris pikk ja asjalik diskussioon tordeeringu osas. Sai jälle veidi teadmisi juurde. Aga sellest ükspäev pikemalt eraldi. Muuseumi ees tänaval oli ka mälestusmärk Rjurikule ja Olegile. Nendest seal ikka vähe räägitakse. Rjurikust kui Staraja Ladogast venemaa tolleaegse pealinna loojast ja Olegist kui Novgorodi võllist. Peale muuseumi otsisime söögikohta kus vähe keha kinnitada, seal neid ikka on üle ühe maja. Lõpuks tundus selline kodune olevat Drevnaja Ladoga. Pugisime kõhu täis ja kimasime Piiteri poole tagasi, meie autojuht pidi õhtul teatrisse minema 😉 Kuna pidime jalga laskma siis jäid seal veel osad asjad vaatamata, näiteks meeste klooster, koopad jne jne. Sinna peab kindlasti veel minema.
Piiteris viskasime asjad tuppa ja läksime linna laiama. Hullult suur uuselurajoon oli see kohake. Kõrghooned, olematu krundiga igalpool väravad, tõkkepuud, kaamerad ja muu jura. Majad suht uued ca 5-6 aastat ja eemalt näevad head välja aga lähemalt vaadates samasugune s… nagu meil, seinad pragusi täis, lagunevad, koridorid räpased jne. Õnneks metroo, bussijaam ja raudteejaam suht maja lähedal. Isegi miski põllumajandusturg oli olemas. Igasugu nänni müüdi, isegi siile 😉 Kui kesklinnas ja jänesesaarel näed bussidest ehitatud peldikuid siis siin nägime piletikassat 😀 :D. Lonkisime sihitult mööda linna ja otsisime miskit normaalset söögikohta, astusime sisse ikka paljudesse aga lõpuks peatusime mingis stolovajas 😀 Sai väga hea hinnaga kõhu täis ja tiksusime edasi. Jõudsime Mihailovski lossi juurde, seal miski vene muuseum sees, mõtlesime, et homme peaks seda külastama.
Edasi mõtlesime suveaeda minna, mõeldud tehtud. Krt algul vaatasime, et aed tasuline aga ei olnud, lihtsalt loendurid lugesid. Ilmselt sellepärast, et kui suletakse siis teatakse kas kõik on väljas või ei. Sain vaevu veel purskaevudest paar pilti teha kui need kinni keerati ja pidime aiast välja minema. Sulgemise aeg oli käes. Mööda tänavat metroosse lonkides nägime ühel aknal Volotsi välja vahtimas 😀 😀 Lõpuks olime metroos ja kimasime kodupoole. Tegime väikse plaani homse osas perenaisega ja kobisime kotile.
-
Kolm päeva Piiteris. Esimene päev
Nii… Oli vähe asja Piiterisse, mõtlesin, et ühendan meeldiva kasulikuga ja üritan vähe tsillida kah. Oma piiteri sõbraga oli kokku lepitud tihe nädalavahetus. Siit pidi veel üks sõber hiljem järgi tulema, kes sebis Piiteris oma sõbra meile autojuhiks alates pühapäevast. Pidasime plaani külastada paari vikuaegset linnust jne. Egas midagi võtsin reede õhtuks pileti ja tuld. Öise bussiga hea rahulik sõita. Hommikul kohal ja võib kohe tegutsema hakata 😀 Tavaliselt sõidan sinna Temptransiga aga seekord mõtlesin, et lähen Balticshuttlega. Eks nad tegelt üks ja sama firma ole lihtsalt nimi teine. Panin viimase rongiga Balti jaama ja sealt trammiga bussijaama, et aega parajaks teha. Polnud ammu bussijaamas käinud, üllatas see, et bussijaam rahvast pilgeni täis aga ei ühtki kohvikut ega kioskit pole avatud. Kõik kella 21 alates kinni… Müstika…. ilmselt on juba paksuks söödud teiste arvelt ja ei pea enam kioskeid lahti hoidma 😀 😀 Tuli niisama tiksuda pool tunnikest bussini. Lõpuks buss tuli ja kobisin peale, Balticshuttle ise ei sõitnud vaid oli Piiteri poolne kompanjon. See nii käibki. Sain esimest korda sõita Hiina päritolu reisibussiga, venemaa on neid täis aga ise veel sõitnud sellisega polnud. Buss nägi välja üsna kobe ainult istmevahed võiks vähe suuremad olla. Aga arenenud on asjad kõvasti 220V pistikud on olemas üle ühe istmepaari ja USB laadijaid on iga istme all 2 tk. Vot see juba on midagi 😀 😀 Ja vene poolel on wifi ka bussis 😉 Lõpuks olime piiril… huvitav, et seekord läks eesti poolel kauem aega kui vene poolel. Peale piiri esimeses tanklas 10 mintsane peatus nikotiinikutele, vanasti kimusid nad vene piiripunktis aga nüüd on see seal keelatud õnneks. Järgmine peatus oli juba Piiteris Moskovski metroojaam ja siis juba bussijaam. Muidugi huvitav kogemus oli ka see, et tavaliselt lastakse rahvas maha bussijaamas (Piiteris on see kinnine territoorium) aga seekord pidas bussijuht kinni enne bussijaama tee ääres. See sobis väga hästi, pool maad vähem metroosse lonkida. Kurrrja metroojaamas hull turvakontroll, kõik läbi turvaväravate ja kotid läbi röntgeni ei tea mida kardetakse. Eelmine kord seda nalja veel ei olnud. Huvitav oleks teada mismoodi see süsteem tipptunnil toimib 😀 😀 Metroojaamas võtsin seinast raha mõned tonnid ja ostsin peoga metroožetoone 45 rutsi tükk, krt ühistransport on siin odav… Paar peatust ja olingi juba Narvskajas. Lonkisin vaikselt sõbra maja poole, siin on veel igal nurgal telefoniputkad, huvitav kas töötavad ka… Miskit huvitavat Ladat nägin ka, polegi varem sellisest midagi kuulnud Lada Largus
Sõbra juures väike hommikusöök ja kohv. Arutasime paar asja läbi, haarasime rattad ja kimasime Balti jaama. Ah jaa siin jaamas asub ka raudteemuuseum aga mis seal on ei tea, pole veel jõudnud käia. Krt jube harjumatu oli sõita sellise rattaga aga polnud hullu. Algul ma ei saanud pointile pihta miks nende ratastega läksime kui normaalsed rattad on ka olemas 😀 aga raudteejaamas sain matsule pihta. Rongile tuleb osta jalgrattale eraldi pilet aga see ratas käib ühe liigutusega käruks kokku ja piletit ostma ei pea. Raudteejaamas ka hull kontroll nagu metrooski, kuigi raudteejaamades on see juba ammusest ajast. Võtsime pileti Aleksandrovskajasse, maksis 49 rutsi. Raudteejaamast perroonile ilma piletita ei pääse, lased masinast triipkoodi läbi teeb väravad lahti. Poole tunni pärast olime Aleksandrovskajas, väidetavalt on see raudteejaam kust Nikolai asumisele saadeti. Raudteejaamast tiksusime ratastega läbi pargi Aleksandri pargi Arsenali paviljoni poole. Enne paviljoni kustutasime allikal janu, päris hea maitsega vesi oli. Arsenal on selline väike kindluse moodi asi mis ehitati 1819-1834 aastatel ja kasutati kui imperaatori relvakollektsiooni hoiukohana. Väidetavalt olla see üks esimesi venemaa muuseume. Tegime tiiru muuseumis, pilet maksis 250 rutsi. Muuseum oli vaatamist väärt, ja relvi oli seal nõrkemiseni. Igatahes soovitan soojalt seal käia kui vähegi aega on.
Arsenali paviljonist edasi liikusime draakonisilla poole. Draakonisild on üks huvitavamaid ehitisi Aleksandri pargis mis iseloomustab 18 sajandi hiina mõju arhidektuuris. Algselt olid need draakonid nö. betoonist aga 1860 aastatel valati need malmist. Edasi liikusime Chapel paviljoni poole. See ehitati 19 sajandi alguses, et paigaldada sinna marmorist Jeesus Kristuse kuju mille keisrinna Maria Fedorovna ostis ühe Moskva kiriku jaoks kuid mõtles ümber ja kinkis selle Aleksander I Hoone ehitati Gooti stiilis kellatornina ja kujutas endast kahte kandilist kellatorni millest üks ehitati juba algselt varemete kujul. Tornid on omavahel ühendatud ilusa võlvkaarega. Kui seal võlvi all kõvasti hõigata pidi olema kuulda huvitav kaja. Kellatorni tipus ilutseb ilus kukeke. Jälle üks selline põnev kohake mida peab ise nägema.
Edasi liikusime Suure Kapriisi juurde, tahtsime sealt läbi sõita paleeväljakule aga kahjuks ei saanud, remont käis. Väidetavalt sai see kapriisi ehitus alguse sellest kui Ekaterina II käis kodumaal kus sugulased võistlesid omavahel hiina paviljonide ehitamisega. Ega ta ei saanud ju kehvem olla ja alustas Tsarskoje Selos samuti hiina eksootika ehitusega. Asja point oli selles, et kõik külalised kes tulid residentsi pidid läbi sõitma ennenägematust ehitisest mis kerkisid tsarinna kapriiside ajel 😀 😀 Sõitsime edasi ümber Hiinaküla 😉 Kurja ongi terve küla kõrge aia taga. Väike suvemaja oli ka tiigi teisel kaldal, sinna sai sisse ka aga me ei viitsinud minna. Edasi tahtsime minna Ekaterina parki aga sinna ei lastud ratastega sisse ja pilet oli ka päris kirves. Sõitsime edasi üle suure hiina silla Aleksandri parki. See sild ehitati roosast graniidist draakonisillaga üheaegselt. Edasi sõitsime läbi pargi valge torni juurde. See torn ehitati spetsiaalselt Nikolai I ja Aleksandra Fedorovna lastele. Tornis viidi läbi õpitööd ja sai ka mängida. Ümber torni oli spordiväljak. Spordiväljak oli muidu kinnine aga tsaaripere eemaloleku ajal oli spordiväljak avalik. Tornis sees ei käinud, hull järts oli ei viitsinud passida. Aga järgmiseks korraks on ka vaja midagi jätta.
Edasi sõitsime Ratnaja palata juurde. Seal on kah muuseum sees, püsinäitus Venelased I MS. Pilet maksis 300 rutsi. Ratnaja palata ideeline autor on Nikolai II kes saadeks 1911 aastal Tsarskoje Selo juubelinäitusel kingiks dokumendid vene sõdurite ajaloost. Sellest saigi algus luua Puškinis ajalooliste dokumentide ja sõjatrofeede muuseum. Käisin ja vaatasin ära, kokkuvõttes täitsa põnev ja tasus vaatamist. Siit edasi panime ratastel läbi pargi Fedorovski gorodoki juurde.
Fedorovski gorodokki sisse veel ei saanud, seda restaureeritakse. Iseenesest kui valmis saab siis tahaks kindlasti käia. Linnak kujutab ennast miniatuurset kindlust erinevatest ehitistest millest igaüks peaks arhidektuurilt meenutama keskaegseid vene linnu Novgorod, Pihkva, Vladimir, Suzdal, Kostroma, Moskva jne. Siit edasi tiksusime linna laiama, kõht oli kuidagi tühjaks läinud. Leidsime miski ägeda koha kus müüdi ainult borši, kas külmalt või kuumalt. Hinda ei olnud 😀 😀 andsid palju andsid täpselt selle järgi kui maitsev asi tundus. Võtsime külma borši, palava ilmaga tundus see sobilikum. Täitsa söödav oli ja kõhu sai täis, viskasime kahe peale 2 sotti. Selle raha eest oli suppi küll ja küll. 😀 Edasi tiksusime vaikselt läbi linna Tsarskoe Selo raudteejaama poole. ühel tänaval toimus miski autode tümpsuüritus, ei viitsinud passima jääda ja sõitsime edasi. Kokkuvõtteks oli päris kõva tripp rattaga ja nägi sitaks palju kuigi see mida jõudsime vaadata oli pisku selle kõrval mis seal veel on. Tegelikult enamjaolt inimesed siia parkidesse ei jõua, sest ekskursioonid on tavaliselt Ekaterina lossi ja kogu lugu. Aga selgub, et siin on peale Ekaterina lossi vaadata veel nõrkemiseni. Inimesed võtke aega ja käige. Mina tahan sinna veel minna vaatama neid asju mida ei jõudnud ka seekord vaadata. Enamuse infost sealsete vaatamisväärsuste kohta saab siit
Rongiga kimasime Vitebski jaama, see jaam on superäge. Taastatud on jaam täpselt nii nagu ta oli siis kui avati esimene raudtee. Kunagi sõitis rong lausa jaama sisse, tänapäeval muidugi enam mitte. Aga jaamahoone oli ikka ülikõva teema, seda peab ise nägema. Klõpsisin seal hulga pilte ja vahtisin suu lahti. Ah jaa.. ühel pildil on näha ka kuidas meie jalgrattad kokku käisid 😉 Kui jaam uuritud kimasime sõbra juurde võtsin väikse valuvaigisti ja kimasime linna edasi.
Panime jalgratastega läbi äärelinna Peeterpauli kindlusesse, tsillisime vähe kontserdil. Pärast kimasime läbi linna tagasi kodupoole mööda uut ja ainukest jalgrattateed Piiteris 😀 Ja oligi õhtu käes, et kotile kobida. Käisin veel poest läbi ja võtsin kitsejuustu. Kuradima odav oli… üks palmik maksis 40 rutsi. Krt homse osas tekkis väike pidur 🙁 sõber ei saagi meiega kaasa tulla. Tal miski paanika tekkis ja pidi minema omi asju ajama. Pole hullu teinekord saab 😉 Kobisin kotile, hommikul juba 7 äratus ja minek teise ilma otsa.
-
Väike tiir Jägalasse
Vahest ikka käin ajaviiteks Jägalas kuna see mul siin üle õue 😀 Aga ega siis kunagi saa ühe jutiga sinna kimada, teel kohti küll kus luusida. Nagu ikka paar sõpra kampa ja esimene kõrvalpõige kohe Saha kabel. Paar pilti ja edasi vaikselt.
Järgmine kõrvalpõige oli Maardu mõis. Mõisat on esmakordselt mainitud ürikutes juba enne Jüriöö ülestõusu, 1314. aastal, seda küll pisut eemal paiknevana. Praeguses asupaigas on Maardu mõisast andmeid 1397. aastast. Selline huvitav mõis kus ma pole kordagi sees käinud. Paar korda olen üritanud aga pole õnneks läinud. Seal miski haige grupisüsteem, kui grupiga lähed saad sisse, kui üksi siis ei saa ja 3 ei pidanud grupp olema 😀 😀 Luusisime natuke mõisapargis. Pääsukesed olid kopereerunud ja ehitanud korterelamu lambi peale 😉 Kui seal ka piisavalt luusitud tiksusime edasi Rebala poole
Rebalas paar pilti ja edasi Ülgase fosforiidikaevanduse poole. Turnisime vähe varemetes ja kaevanduskäikudes…. Krt hullult oli sääski, lasime ruttu jalga 😉
Jõelähtme kiriku juures tegime ka väikse peatuse, vaatasime vabadussõja mälestussammast. Väidetavalt püstitati see 1939. aastal Jõelähtme kihelkonnast pärit Vabadussõjas ja I Maailmasõjas langenud võitlejate auks. Samba kavandi autor oli Anton Starkopf.
Mälestussammas purustati juba kahe aasta pärast nõukogudemeelsete poolt. Saksa okupatsiooni ajal taastatud samba hävitasid uuesti 1944. aastal tagasipöördunud kommunistid.
Kolmandat korda püstitati sammas 1992. aastal esialgse kavandi järgi. Praegu näeb seal nii praegust sammast kui ka vanu säilinud sambatükke.Lõpuks jõudsime Jägala joale ka. Vett oli üllatavalt vähe, tegime paar pilti ja kolistasime vähe piki jõge allavoolu. Seekord midagi põnevat väga ei olnudki ja hakkasime kodupoole tagasi liikuma.
Koduteel oli selline vahva vaade.
-
Keila – Joalt Paldiskisse
Kevadine luusimine Keila – Joal venis seekord tiba pikemaks kui plaanitud. No kohe ei tule välja nii, et käid ainult plaanitud kohas, ikka viskab midagi ventilaatorisse 😀 Jää oli juba enamjaolt läinud, ainult maanteepoolsel lainemurdjal ulpisid mõned pangad. Vett oli samapalju kui inimesigi kohati tuli lausa trügida, et kuhugi lähemale pääseda 😀 Lonkisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ja vaateid. Lõpuks sai kopp ette aga koju minna ei viitsinud. Mõtlesime, et lähme kolame Paldiskis ka kui me juba siin oleme….
Aga noh teele jäi ju Treppoja. Vaja oli seal ka pisut luusida ja pildistada. Kuna vett oli siis paistis kaskaad eriti hästi välja. Selline ilus mitmeastmeline 😉 Kui siin sai ka piisavalt loodust nauditud panime edasi sihtmärgi poole.
Aga saad sa siis otse panna kui silt näitab vasakule 😀 😀 Tegime väikse kõrvalpõike Klooga koonduslaagri asukohta. Seal pisikesel järvekesel asjatas üks üksik luik, ootas oma kaasat ilmselt. Klooga koonduslaager rajati 1943. a septembris. Vangide arv püsis kogu tegevusaasta jooksul 1800 ja 2100 vahel. Kokku võis laagrist läbi käia ligikaudu 3000 nii mees- kui ka naissoost juuti, kellest enamik pärines Leedust Vilniuse ja Kaunase piirkonnast, vähem ka Lätist Salaspilsist. Laagri kinnipeetavad töötasid organisatsiooni Todt alluvuses puidutööstuses ning betoontoodete ja allveelaevade signaalmiinide valmistamisel. Klooga laagri komandant oli SS-Untersturmführer Wilhelm Werle, valvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. kaitsepataljoni 3. kompanii. 1944. a augustis, kui Punaarmee oli tagasi vallutamas Eesti territooriumi, evakueeriti osa võrgustiku vange Poolas asunud Stutthofi koonduslaagrisse. 17. septembril anti Saksa vägedele käsk Eesti kiirkorras maha jätta. 19. septembril 1944 hukati Kloogal 2000 seni evakueerimata vangi, laibad süüdati tuleriitadel. Hukkamiseks saabus laagrisse erikomando. Ei ole teada, kas tegu oli SSi või Saksa julgeolekupolitsei üksusega ja kes seda käsutas. Umbes 80 vangil õnnestus end laagrihoonetes varjata ning massimõrvast pääseda. Üldiselt selline sünge koht…
Hakkasime edasi liikuma Paldiski poole aga noh kus sa saad kui kisub vasakule 😀 😀 Tegime kõrvalpõike Madisele. Madise kirik on päris huvitava koha peal, klindi serval. Ilus vaade merele, ilmselt oli meri kunagi siinsamas klindi all. Harju-Madise kiriku ajalugu algab 1219.a, mil Taani misjonärid ristisid kohaliku rahva. Sel ajal oli kihelkonna praegustes piirides juba olemas enamik tänaseid külasid. Eestimaa rüütel Helmhold von Lode kirjeldab 1296.a Lodenrodhe’t (Laoküla) kui “kindlustatud kohta ja linna”. Võib arvata, et linnaks nimetatud kohas ei puudunud ka kirik. 1296. aastat võib niisiis pidada Harju-Madise kiriku esmamainimise aastaks. Kirik ja mõis põletati Jüriöö ülestõusu ajal. Mõisnik Hermannus de Toys’i saatusest pole midagi teada, peremeheta jäänud maad lähevad Padise kloostri valdusse. Tõenäoliselt ehitati Padise munkade ja kohalike rootsi talupoegade initsiatiivil õige varsti uus kirik. V. Raami andmeil ehitati 1464-84 juba kivikirik. Miks kirik pühitseti apostel Mattiasele, ei ole teada. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias, kes siin paigas pääses merehädast. Legendi kasuks räägib kiriku asukoht otse rannaastangu äärel. Kiriku peauks on suunatud merele ja kantsli kõlaräästast ehib kujund, mis meenutab nii päikest kui ka laeva rooliratast. Kiriku lähedale on 1984.a paigaldatud Eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi.
Lõpuks jõudis kätte ka aeg Paldiskisse minna 😀 😀 Mis seal kõigepealt silma hakkab…. Kui vanasti oli see majakas siis nüüd on tuulegeneraatorid 😀 Kolasime vähe vanadel nõukaaegsetel militaarobjektidel, üle sai vaadatud tulejuhtimistorn ja linnavalitsuse varjendi jäänukid. Tahtsime torni ka ronida aga nagu ikka on trepid vanametalliks lõigatud. Ainuke koht kus samalaadsetesse tornidesse veel ronida saab on Hiiumaa. Seal pole veel treppe metalliks lõigatud. Tegime veelpankrannikust ka paar kohustuslikku pilti ja oligi minek kodupoole
