-
Läänemaal luusimas
Lõuna – Eestis luusitud, Peipsi ääres luusitud, nüüd väike tiir ka Läänemaale. Plaan oli uurida Virtsu linnust. Teel sinna jäi silma Karusel kivist koolipink, kohe vaja uurida värki. Selgus, et kunagise kooli kohale Köstrimäele pandud pink on pühendatud Karuse koolihariduse 300 aastapäevale. Väidetavalt olla 1693 aastal Karusel koolimaja, kuid polnud õpilasi. 1717 aasta visitatsiooni järgi on aga lapsed koolis olemas. Põikasime sisse Karuse kiriku juurde kah. Kirik kuulub Lääne – Eesti vanimate kirikute hulka, mis ilmselt ehitati Saaremaalt Põhja – Eestisse kulgeva kaubatee äärde kindluskirikuna. Ehitajaks peetakse ordumeistrit Otto von Lutterberghi, kes langes lahingus leedulaste vastu Karuse lähedal Suure Väina jääl ja on maetud kirikusse. Siinsamas kirikuaias oli ka paar ratasristi, siin pidavat olema ka trapetsikujulisi hauaplaate kus kujutatud muistseid sõdalasi aga neid ma kahjuks ei märganud. Tähendab tuleb uus tiir teha 😉
Väike kõrvalpõige ka Hanila kiriku juurde. See kirik on üks Saare – Lääne piiskopkonna stiilsemaid varagooti sakraalehitisi, ehitatud ilmselt 13 sajandil. Kirikus pidavat olema äge võlvidele viiv trepp ja nikerdatud altar. Siin kirikus olla ka 18 trapetsikujulist hauakivi millel paganlikud sümbolid. Kahjuks neid ei näinud, kirik kinni…. Jälle üks koht kuhu tuleb kindlasti uuesti tulla. Päris huvitav on muidugi ka kiriku taga olev kivirist, millel puuduvad kirjed. Arvatakse, et selle risti sebis sinna kiriku ehitaja aga kas see ka tõsi on ei tea. Päris huvitav oli ka metallist kirstu kujuline hauaplaat, pole sellist varem kuskil näinudki. Veel hakkas silma ühel kiriku aknal lamba kujutis 😀 😀 ei tea mida see küll tähendama peaks…
Lõpuks olimegi Virtsus. Kõigepealt viskasime pilgu peale kirsimuuseumile. Päris äge muuseum ja Valerka ise tuli giidiks, juttu jätkus kauemaks 😉 Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti külastada. Kui muuseum tudeeritud oligi aeg sihtmärk üle vaadata. Kirjalikes ürikutes mainitakse linnust alles 1465 seoses Konrad Uexkülli varanduse jagamisega tema poegade vahel. Vasallilinnus kuulus Saare – Lääne piiskopkonda. Kastelltüüpi ehitise funktsioonideks oli mandri ja saare vahelise laevaliikluse kontrollimine ja turvamine. Linnus hävis 1533 Saare – Lääne piiskopi ja Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi vahel puhkenud konflikti käigus. 1536 aasta Valmiera maapäeva otsusega keelati linnuse taastamine. Tänapäeval on kohalikud aktivistid seal natuke taastanud ja konserveerinud müüre. Nüüd mul siis see linnus ka üle vaadatud.
Koduteel väike tiir ka Kõmsi kalmetel. Siinsetel I aastatuhandest pärinevatel kalmetel tehti proovikaevamisi juba 1914 aastal. 1970 aastate alguses kaevati tarandkalmed korralikult läbi, nendest said ühed esimesed tarandkalmed Läänemaal mis läbi uuritud. Suurem tarandkalme koosneb paarikümnest tarandist. Siia on maetud nii põletatud kui põletamata lahkunuid. Tähelepanuväärne oli siinne tarandkalmete leiumaterjal. Enamiku moodustasid pronksist käevõrud ja spiraalsõrmused, pronksist ning rauast karjasekeppnõelad, rauast õõskirved, noad, üheteralise mõõga katkendid, kitsateraline kirves ja nooleots. Haruldasteks leidudeks olid Volga-Okaa ja Dnepri ülemjooksu aladelt pärit lehekujulise peaga pronksist ehtenõel, mitmesugused ehtenaastud, aga ka õhukeste lamedate otstega kaelavõrud. Suure tarandkalme müürid jäeti peale uuringuid vaatamisvääruseks, ühetarandiline kalme ehitati aga üles nagu ta arvati välja näinud olevat matmiste ajal. Siinsamas läheduses on veel Uue – Virtsu Kristuse sündimise kiriku varemed. Seal midagi erilist peale ilusate müüride vaadata ei ole kahjuks, kui mitte arvestada kiriku uksi. Seal on ikka viitsitud naelu toksida mustriks ja aastaarvudeks. Ja ega koduteel saanud ju vaatamata jätta ka Eesti esimest disainmasti Soorebast 😀 😀 Ilmselt mul s… kujutlusvõime ja ilumeel aga no ei saa aru kus otsast see junn soorebast peaks kujutama. Miks just selline mast pandi ei tea, kui vähe netis surfata leiab ikka väga ägedaid ja ilusaid maste mis tõesti midagi kujutavad aga see…. mnjh….
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Toila Oru park
Viimati käisime Toila Oru pargis siis kui hooldus käis. Nüüd oligi paras aeg asi uuesti üle vaadata. Väravamõmmidele oli isegi sini-must-valge kaela seotud 😉 Pätsu kuju oli kah pandud mõisa kunagise asukoha juurde. Kurja mind ikka huvitab mis seal maa sees on …. Nõlva taga on uksed küll aga sisse ei saa…
Kodupoole tagasi kimades tegime paar kõrvalpõiget. Vaatasime mis kunagises õitsevas kaevanduslinnas Kohtla-Järvel toimub. Ei toimunud väga midagi, suht vaikne nagu talveunes. Kohe sissesõidul poe kõrval suht hästi säilinud tuuliku varemed ja päris äge veetorn. Kahju, et sellises kohas olev tuulik pole rakendust leidnud tänapäeval. Paljud majad tühjad ja räämas aga mis teha…. Tööd sealkandis väga ju pole…. Viskasime pilgu peale ka Maidla mõisale. Seda Ida-Virumaal asuvat Maidla mõisa on esmakordselt mainitud 1465 Praegune mõisabarokki esindav mõisamaja valmis 1767 aastal Georg Ludwig von Wrangell soovil. Alates 1925. aastast kuni tänaseni on seal kool ning tänu sellele on see renoveeritud kompleks üks Eesti suursugusemaid barokk-ansambleid, mis hästi säilinud. Mõisa sisse pääseb ainult suvekuudel unustatud mõisate külastuspäevadel või tellides giidiga ekskursiooni. Väidetavalt saadi mõisa ehitamiseks vajaminev ehitusmaterjal lähikonnast, lubi Samma mõisast, katusekivid Purtse ja Kalvi mõisast. Muidu ilusasti korras hoitud kompleks aga tilk tõrva peab ikka olema, muidu ei saa.. Ei tea milline “spetsialist” muidugi selle peale tuli aga tõsiselt rõve oli küll…. Peenrapiirded olid tehtud robustsest plastmass kanalisatsioonitorude tükkidest. Selle peale peab ikka tulema ainult väga kõva “oma ala spetsialist”, et mõisa aias teha sellised piirded 😀 😀 Isegi koduaias oleks need rõvedad mis veel mõisa aiast rääkida…. Väidetavalt siitkandist pärit ka Eesti soost aadlike Maydellide suguvõsa. Kas see ka nii on ei tea, erinevates allikates on erinev info, võta nüüd kinni mis õige on….
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Aluksnes (Aluliinas) tsillimas
Kui juba sinnakanti asja siis tuleb ikka tsillida ka 😉 Peale pikka sõitu sobib väga hästi üks hea praad. Viimati sai siinkandis käidud paar aastat tagasi, vahepeal on hinnad siin märgatavalt tõusnud… Kui kõhud täis vaatasime veidi ringi ja kulgesime vaikselt asju ajama.
Kõigepealt viskasime kiire pilgu kirikule. Sinna oleme üritanud varem ka sisse saada aga pole saanud. Seekord läks õnneks. Aluksne evangeelne luterlik kirik on ehitatud 1781 – 1788 aastatel Riia arhitekt Christoff Haberland’i juhtimisel ja väidetavalt on üks Lätimaa arhitektuuriliselt ilusamaid kirikuid. Torni kõrgus on 55,5 meetrit. Üks kiriku omapärasusi on värviliste tahutud maakivide kasutamine viimistluses. Kirikus pidavat hoiul olema ka 1694. aastal E. Glück’i tõlgitud lätikeelse Piibli esmaväljaanne. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud ja ta on kaotanud oma algse ilme. kirikutorni kuke järgi pidavat saama ilma ka ennustada, kuidas see käib jäi mul muidugi teada saamata. Torni viiv trepp on siin päris lai ja ei ole iseloomulik ühelegi teisele kirikule. Muidugi tornist avaldub ümbruskonnale muljetavaldav vaade. Täitsa tasus sinna turnida, või pigem sammuda mööda laia treppi 😀 😀
Kui kirikus luusitud võtsime ette kohaliku linnuse uurimise. Viimati seal käies olid linnusemüüride juures arheoloogilised väljakaevamised. Tänaseks oli see läbi ja linnuse üks torn on taastatud. Kahjuks sisse ei saanud… puhkepäev neil. Aga pisike linnuse makett ja seletus sinnajuurde olid ka täitsa olemas. Linnus löödi siia Aluliina järve suurimale saarele püsti 1342 aastal Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni ajal. Maismaaga olevat linnus olnud ühenduses 120 meetri pikkuse puusilla kaudu. See võimsaim orduvalduste idaosa linnus pühitseti paastumaarjapäeval, sellepärast ka nimi – Marienburg. Esimene komtuur – Arnold von Vietinghoff oli Aluliina mõisa omanike suguvõsa eelkäija.
Aegade jooksul on linnust üritanud võtta mitmed vallutajad, siin on valitsenud venelased, rootslased, poolakad. Põhjasõja ajal 1702 aastal piiras linnuse ümber Šeremetjevi juhitud Vene sõjavägi. Et mitte linnust venelastele jätta, õhkisid selle rootslaste kapten Wulf ja sõdur Gotshlich. Linnuse kaitsjad vangistati. Venelaste juurde sattus vangi, ka lätikeelse Piibli tõlkija, praost Ernst Glück ja tema kasutütar Marta – hilisem Vene tsaarinna Katariina I. Pärast Põhjasõja sündmusi varemetesse jäänud linnust enam ei taastatud ja Marienburg kaotas oma strateegilise tähtsuse.
Tänapäeval on linnusevaremed puhkekoht ja huviväärsus turistidele muud ei midagi.Vahepeal põikasime poodi, võtsin peoga komme. Ei tea kas Lätlastel miski uus kiiks või on see viiruse paanika 😀 😀 kommid on pakitud minigrippidesse. Pole varem kuskil sellist nalja kohanud 😀 😀 Edasi turnisime templimäele. See pidavat olema varaseim asustatud koht Aluksne ümbruses. Templimägi asub Aluliina järve edelapoolsel poolsaarel. See oli iidne latgalite linnus ja muinaslinna koht. 1807. aastal laskis Aluliina parun Vietinghoff Põhjasõja sündmuste auks mäetippu ehitada graniidist rotundi – Kuulsuse templi. Tempel on pühendatud vene feldmarssal Šeremetjevi- ja rootsi armee kapteni Wulf’i mälestuseks.
Paljudest legendidest levinuim pajatab, et mäe olevat Põhjasõja ajal sõdurid mütsidega kokku kandnud et järvesaarel asuvat linnust parem tulistada oleks 😀 😀 😀 Tänapäeval on siin mäe otsas vägev vaatetorn. Käisin seal pikksilmaga uurimas kas Tallinn paistab 😉 Ei paistnud… Siia on muidugi vahepeal ehitatud laskumisrada. Viimati siin käisin siis polnud sellest haisugi aga nüüd võid köit mööda laskuda Templimäelt otse linnusesaarele. Hind täitsa mõistlik ja eestikeelsed kirjad kah olemas. Ükspäev proovin selle ka ära ja paar asja on siinkandis veel proovimata.Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Tuuldumas.
Sai natuke tuuldumas käidud ja uuritud nii vanu käidud kohti kui avastatud ka uusi. Soenduseks tegime väikse tiiru Pühajärve pargis. Päris põnev oli vaadata kuidas väiksed robotniidukid omaette toimetasid pargis. Tuled ees põlemas ja puha, pole varem kuskil täheldanud, et nendel riistapuudel lausa tuled küljes on 😀 😀 Käisime uurisime vähe sõjatamme ka. Igakord kui sinnakanti satun siis näen kuidas see on aina räsitum ja räsitum aga eks ta ole juba vanake ju ka. Väidetavalt 698-sentimeetrise ümbermõõduga Pühajärve sõjatamm on nime saanud 1841. aastal toimunud talupoegade vastuhakust Pühajärve mõisniku vastu. Tema vanuseks arvatakse olevat 300 – 400 aastat.
Kui Pühajärvest sai küllalt võtsime plaani uurida seda Paju lahingu värki. Mälestusmärgi juurde minna ei viitsinud kuna seal juba käidud küll ja küll. Mõtlesime uurida mõisa ümbrust. Sellel mõisal on olnud päris suur hulk omanikke. 1748 eraldati Paju mõis (Luhde Grosshof) Lätis asuvast Luke (Lugoži) mõisast ning omanikuks sai Gotthard Wilhelm parun Wrangell, kes 1750. aastal müüs mõisa W.G. Barclay de Tollyle. Mõis on olnud veel J.G.Thomsen omanduses, lisaks veel mõned linnakodanikud näiteks raehärra J.R.Schroder, von Schumann, von Maydell, von Richter, von Jürgensohn, Victor von Stryk. Viimane omanik 1887 oli Leon Baron Preytagh-Loringhoven. 1922 mõis riigistati ning jagati asunike vahel. Hiljem oli mõisas kool. 1960. aastast on mõisas internaatkodu. Hetkel on mõisas hooldekodu ja sinna luusima kahjuks ei saanud. Samas avastasime pargist ühe huvitava mälestuskivi, polnud sellisest mälestuskivist varem midagi kuulnudki. See mälestuskivi on pühendatud Paju lahingust osavõtnud Põhja poegadele st. Vabadussõjas osalenud Soome vabatahtlikest loodud rügemendi võitlejate mälestuseks.
Põikasime sisse ka Vastseliina linnuse juurde. Pole siinkandis ka tükk aega käinud, vahepeal on siin isegi ühtteis korrastatud ja tasuliseks kogu see teema tehtud. Muidugi ühte linnusevalli serva ehitatud mingi kolemaja, linnuse juurde võiks ikka ehitada mingi miljööga sobivama hoone… Sisse sinna majja ei saanud, kell juba sada aga pole hullu eks ma ükspäev käin. Võtsime siit suuna kodupoole.
Põikasime veel läbi Kambjast. Siia viimasel ajal paar korda tööasja ajama sattunud aga ringi vaadata pole olnud erilist aega. No näedsa tuleb välja, et siin omalajal kõvasti asjatanud Forselius ja Kuperjanovgi siin enne vabadussõda koolmeister olnud. Muidugi kirik on siin ka huvitav, väidetavalt olla see Lõuna – Eesti suurim maakirik. Sõdades korduvalt kannatada saanud pseudogooti uuskujunduses kirik pidavat oma hea akustika ning üle 600 istekohaga olema hea kontserdipaik.
Ühel kirikuaias oleval kivil on kiri, et 1932 aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf kes istutas kirikuaeda tamme, mis kasvab värava kõrval praegugi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lätis kalmistul asjatamas
Nonii, tavaliselt käiakse Lätis õlle või ehitusmaterjali järgi aga ma käisin kalmistul. Eesti omad juba pea pooled läbi käidud, nüüd hea võrrelda 😉 Jõudsin nappi enne ära käia kui viiruse tõttu uus piirang pandi. Ega üldjoontes väga meie omadest ei erinegi, kuigi jah vara veel võrrelda. Esimene kalmistu Lätis kuhu oli asja. Aluksne kalmistu asub üsnagi põnevas kohas, poolsaarel Templimäe kõrval. See kalmistu olla üks suurimaid ja vanemaid Lätis. Kalmistu vanust võib lugema hakata Põhjasõjast alates. Siin pidavat olema ka mitu hauasammast mis dateeritakse 13 sajandisse. Ja muidugi avaneb kalmistult vaade Aluksne järvele. Läti kalmistutel tähistatakse samuti kalmistupüha nagu meilgi. Aluksnes on see Augusti esimesel pühapäeval väidetavalt on siis küllasõitnuid samapalju kui linnas elanikke. Aega pidavat siinkandis mõõdetama „enne- ja pärast kalmistupäeva.” Peale kalmistu on siin mäe otsas hulk igasugu muid asju alates vaatetornist ja lõpetades laskumisrajaga. Kirjade järgi olla siin mäe otsas olnud omalajal linnus kah. Kalmistu iseenesest suht tagasihoidlik. Näeb mõningaid aedu, nii vanaaegseid kui moodsaid. Vanad raudristid sarnased meie omadele.
Kalmistul eraldi aia sees oli ilus pisike Aluksne karnisoni surnuaed mis on sissepühitsetud 11. novembril 1932. Alūksne Garnisoni kalmistule on maetud Läti Vabariigi armee sõjaväelased ja 1941. aastal Ziemeri lahingus langenud.
Natuke erisusi siiski on. Väga palju hakkas silma punaseid toikaid hauaplatsidel. Ei saanud pihta mis värk on aga ilmselt sama teema nagu meil…. hooldamata hauad. Kuigi samas ei näinud, et need oleks hooldamata, vähemalt räämas küll ei olnud nagu meil. Aga võibolla kalmistu haldaja hoolitseb selle eest. Eks teinekord uurin täpsemalt kellegi kohaliku käest.
Teine huvitav erisus oli, et platsidel on sellised neljakandilised või ristküliku kujulised betoonist või graniidist raamid kus sees lilled jne. Muidugi väga palju hakkas silma nendes kastikestes kunstmuru. Meil seda veel eriti ei kohta, kuigi mõnele kalmistule on juba tekkinud. Nüüd välismaal kah käidud. Kui piirangutega ladnamaks läheb siis katsun Petseri surnuaial ka ära käia ja tellitud asjadega ühelepoole saada.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Iisakul mänguasju uurimas
Kuulsin juba ammu, et Iisaku muuseumis on uus näitus aga vaatama pole veel jõudnud. Nüüd sai töö tegemisest kopp ette ja võtsime plaani uurida asja 😉 Viimati kui seal pikemalt luusisin oli vist rahvariiete ja tikandite näitus. Hüppasime sisse ja lõug vajus põlvedeni lahti 😀 😀 Ikka päris kõva kogu mänguasju oli. Osa neist jäädvustasin tulevaste põlvede jaoks ka aga soovitan soojalt ikka oma silmaga asja vaatama minna, päris äge näitus.
Vaatasin veidi ka oma lemmiknäitust vikuvidinatest. Ühte leitud sõlge sai isegi terve joru järgi tehtud kunagi.
See muuseum on omapärane veel ühe asja poolest… Nimelt näeb siin päris palju vadjalaste ehteid ja muud mudru ning mitte ainult 😉 Kunagise kohaliku rahvakillu poluvernikute teema on siin samuti esindatud päris hästi. Need kaks asja on sellised mida mujal meie muuseumides praktiliselt ei kohta. Päris põnev selleteemaline eksponaat on siin muuseumis poluvernikute pulmarahvariiete komplekt.
Kes veel ei tea kes või mis on poluvernik siis püüan kiirelt kokku võtta. Tänapäeval nimetatakse ekslikult poluvernikuteks peipsivenelasi ja vanausulisi, tegelikult see asi nii ei ole…. Tegelikult on poluvernik ajalooliselt venelaste ja vadjalaste segunemisel tekkinud rahvakild. Väidetavalt olla sealkandi esimesteks asukateks vikuaja lõpus vadjalased. Paar sajandit hiljem hakkas sinna aina enam saabuma venelasi, kes segunesid kohalikega. Nii tekkiski uus ja kohalik kultuur.
Poluvernik tuleb venekeelsest sõnast “poluverujušhi” ehk maakeeli siis poolusklik. Ja miks poolusklik…. aga sellepärast, et nad võtsid omaks luteri usu pidades samas kinni paljudest vene tavadest. Nagu näiteks… kandsid venelikku riietust, kandsid riste kaelas, lõid venelaste kombel risti ette, rääkisid eesti – vene segakeelt jne jne.
Tänapäeval on see kultuur praktiliselt hävinud kuna nad on eelmise sajandi jooksul eestistunud.
Kalavärgi näitus on siin ka päris äge ja tasus vaatamist. Salvo kelk on isegi kalameeste seas populaarne olnud 😉
Muidugi on siin päris palju vaadata ka loodushuvilisel. Ah jaa väikse eelinfo sain juba ka uue näituse osas. See tõotab ka tulla päris põnev 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viljandi linnus
Sai tiba viljandi linnuses kah luusitud. Viljandi üks selline maasikane linn, igal nurgal näed maasikaid 😀 😀 Seekord linnas väga luusida ei viitsinud, panustasin ainult linnusele. Siin olev linnus on ka ilmselt kivilinnusena ehitatud Eestlaste kantsi kohale ilmselt 1224a paiku. Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest (13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone) ning kolmest eeslinnusest. Keskaegne Viljandi linn oli sisuliselt neljas eeslinnus. Oma täieliku kuju ja suuruse sai linnus 16. sajandi alguseks. Rootsi, Poola ja Venemaa vaheliste sõdade tõttu on võimsast ordulinnusest tänaseks vaid mõni kivisein püsti jäänud. Veel 17. sajandil oli linnusekompleks põhiosas kasutuskõlblik, kuid see purustati lõplikult Põhjasõjas. Linnuse rususid, eelkõige kivimaterjali, kasutati sõdades hävinud linnahoonete taastamiseks. 1744. aastal läksid linnuse varemed ja naabruses olevad mäed Viljandi mõisa valdusse. Alles 1863. aastal andis mõis loa lossivaremetes jalutamas käia ja pidusid korraldada. Varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Pargi kujundamine ja linnuse korrastamine algas 1893. Varemetelt avaneb kaunis vaade Viljandi järvele. Linnusest saab lähemalt lugeda siit.
Lossimägede ja kogu Viljandi üks sümboleid on vana rippsild, mis on valmistatud 1879. aastal Riia firma Felser & Co poolt. Sild asus algselt Tarvastu linnuse vallikraavil, kus see kergendas kohaliku mõisniku von Mensenkampffide pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1930. aastal kinkis mõisahärra Karl von Mensenkampff silla metallosad Viljandi linnale. 1931. aastal paigaldati 50-meetrine sild Viljandisse, kust ta viib Kaevumäelt üle 15 meetrit sügava oru. Siinsamas pargis asub ka Johan Laidoneri mälestuseks püstitatud ratsamonument. Monument avati 22. juunil 2004. Monument asub Viljandi lauluväljaku ja Pärimusmuusika Aida vahel.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
