-
Kolm päeva Piiteris. Teine päev
Nonii, ei hakanud hästi see päev 😉 Varasemalt sai kokku lepitud, et täna hommikul kõigepealt korjatakse bussijaamast peale eestist tulev sõber ja siis mind siit Narvskajalt. Arvestasin, et nii umbes 7 – 7.30 peaks see juhtuma. Tänane plaan oli Schlüsselburgi ja Staraja Ladoga kindlused. Ootasin juba pestud, kustud, kammitud 😀 kui tuli sõnum, et meie tänane autojuht oli sisse maganud ja mind oodatakse Devjatkino metroojaamas… Oh krt ma isegi ei teadnud kus see jaam on, vedasin ennast vaikselt Narvskaja metroosse ja vaatasin kaardilt kus asub. Kurrrja see jaam täitsa teiselpool maakera… kõige viimane jaam aga õnneks samal liinil. Eks ma siis kobisin rongi ja läks kütmiseks ühest linnaotsast teise 😀 Huvitav, et Narvskajal metroojaamas keegi ei kontrollinud miskit kui ma kotiga läbi väravate läksin ja need kisasid vähe. Devjatkinos kobisin välja kuskile tänavale ja jõudsin isegi väikse kohvi teha ennem kui trehvasin rahvaga. Lõpuks peale vähest otsimist saime kokku, kobisime lähedal asuvate majade vahele, kobisime autosse ja tuld Schlüsselburgi poole Kohalikud nimetavad muidugi seda kindlust “Oreshek”. Ilmselt sellepärast, et kindlus asub Orehovo saarel kus kunagi kasvas pähklivõsa. Väidetavalt rajas selle kindluse 1323 aastal Novgorodi vürst Esialgne kindlus oli puidust ja hävis tulekahjus, hiljem taastati see kivikindlusena. Kindlus asub strateegiliselt väga heas kohas… Neeva ja Laadoga ühenduskoht, see kindlus tagas kontrolli kaubateede üle. Kindlus on olnud aegade jooksul vahelduva eduga nii rootslaste kui ka venelaste käes. Kurja jõudsime kohale kell 9 ja kohapeal selgus, et aegu on muudetud vähe. Avatakse alles kell 10 ja laev käib iga poole tunni tagant. Otsustasime, et tundi ootama ei hakka vaid sügame edasi Staraja Ladoga poole. Auto tagaistmel sõitu nautida oli päris mõnus, ruumi oli laialt 😉 Kui kohale jõudsime vaatasime, et miskid müürid vasakul tee ääres. Algul mõtlesin, et huvitav kas see ongi see kurikuulus kindlus aga siis vaatasin, et nurgatornid ja müür liiga lahjad kindluse jaoks. Aga vaatamas käisime ikka, selgus, et täitsa äge naiste klooster oli. Selgus, et siin kloostris on nö. asumisel olnud isegi Peeter Suure naine Jevdokia Fedorovna. Vot see oli jälle koht kuhu tasub igaljuhul minna, Veel kümmekond aastat tagasi oli seal asi varemetes, vaikselt taastatakse seda värki seal ja kaks kloostrit territooriumil töötavad. Ühes käis meie külastuse ajal isegi jumalateenistus ja saal oli rahvast täis. Territoorium iseenesest hiiglama suur ja suht korrastatud. Ühe maja taga oli näha isegi vanakooli tuletõrjetahvel koonusämbriga 😀 😀 Aga selle asja juures oli palju ägedam silt 😀 😀 “Läbikäik ilma õnnistuseta keelatud”
Kui naiste klooster uuritud liikusime kilomeetrikese edasi ja oligi tee ääres Staraja Ladoga kindlus. Säilinud on seal ainult osa müürist ja paar torni, neistki osa taastatud. Parkisime auto kuskile tänava äärde samas oli ka miski kulli kuju oli kivi otsas… Algul mõtlesin mis selle lugu on… Tuli välja, et arheoloogid olid leidnud kunagi 9 sajandist pärit savivormi mille abil ilmselt valati kulli kujulisi pitsateid. Ja Rjurikute heraldikamärk on kolmeharuline hark mis tegelikult kujutab pikeerivat kulli. Tänapäeval on samalaadne pikeeriva kulli kujutis Volhovi lipul ja vapil. Lonkisime kassasse ja sebisime piletid kindluse külastuseks. Pilet maksis 280 rutsi ja sisaldas kindluse, kiriku ja muuseumi sissepääsu. Poes müügil ka mõned leiupõhised ehted. Linnus iseenesest selline tüüpiline nagu venemaal ikka Oreshek, Pihkva, Novgorod väliselt täitsa sarnased. Lühidalt on nii… Peatornis natuke näitust ajaloost ja linnuse makett, parempoolsel käiguteel mõned pildid leidudest ja juttu kaevamistest. Parempoolses tornis mingi moodsa värgi näitus. Vasakpoolsele käiguteele ja torni ei lasta hetkel. Sinna torni kolib sügiseks muuseum mis hetkel asub asulas eraldi majas. Sisehoovis jõe kaldal on vasakul pool ühe torni jäänused mida nimetatakse tainitshnaja bashnja. Legendi järgi läks sealt tornist maaalune käik jõe teisele kaldale 😀 😀 Aga tegelikult oli seal tornis hoopis kaev joogivee jaoks ja kaevu juurde viis müürialune käik, sellest ka ilmselt torni nimetus.
Kindluses on veel pisikene puukirik, milles on näitus leitud kahhelkivi tükkidest ja muudest esemetest. Samas kõrval on ka suurem kirik kus on näha hulgaliselt taastatud freskosid.
Paremal pool on raskatnaja bashnja varemed. Venemaal nimetatakse raskatnajaks neid torne mis on pealt avatud ja sõjamehed saavad olla kogu perimeetri ulatuses. Selles tornis on näitus kindluse restaureerimisest. Torni laelt on päris hea vaade Volhovi jõele. Üldse ei imesta miks just sinna rajati kaubateede kontrolliks kindlus 😀
Kahju muidugi, et näha on ainult väike osa kindlusest, suurem osa on veel lahti kaevamata. Aga selle suurus on muldvallide all täitsa aimatav. Kui Kindluses piisavalt luusitud külastasime üle tee asuvat nännipoodi. Midagi erilist ei olnud, raha eest sai rõngassärgi selga, kiivri pähe ja pilti teha.
Edasi lonkisime külakese keskuse poole kus asus veel ajaloomuuseum, see kolib kõik kindluse nurgatorni lähiajal. Osa ekspositsiooni oligi juba ringi kolitud. Veel sai aimu eksponaatidest, suht meie leidude sarnased vidinad 😉 Siin sain jutule ka ühe muuseumi teaduriga teemal viskeodad. Siingi vitriinides leidus neid leitud otsikuid piisavalt. Meil tekkis päris pikk ja asjalik diskussioon tordeeringu osas. Sai jälle veidi teadmisi juurde. Aga sellest ükspäev pikemalt eraldi. Muuseumi ees tänaval oli ka mälestusmärk Rjurikule ja Olegile. Nendest seal ikka vähe räägitakse. Rjurikust kui Staraja Ladogast venemaa tolleaegse pealinna loojast ja Olegist kui Novgorodi võllist. Peale muuseumi otsisime söögikohta kus vähe keha kinnitada, seal neid ikka on üle ühe maja. Lõpuks tundus selline kodune olevat Drevnaja Ladoga. Pugisime kõhu täis ja kimasime Piiteri poole tagasi, meie autojuht pidi õhtul teatrisse minema 😉 Kuna pidime jalga laskma siis jäid seal veel osad asjad vaatamata, näiteks meeste klooster, koopad jne jne. Sinna peab kindlasti veel minema.
Piiteris viskasime asjad tuppa ja läksime linna laiama. Hullult suur uuselurajoon oli see kohake. Kõrghooned, olematu krundiga igalpool väravad, tõkkepuud, kaamerad ja muu jura. Majad suht uued ca 5-6 aastat ja eemalt näevad head välja aga lähemalt vaadates samasugune s… nagu meil, seinad pragusi täis, lagunevad, koridorid räpased jne. Õnneks metroo, bussijaam ja raudteejaam suht maja lähedal. Isegi miski põllumajandusturg oli olemas. Igasugu nänni müüdi, isegi siile 😉 Kui kesklinnas ja jänesesaarel näed bussidest ehitatud peldikuid siis siin nägime piletikassat 😀 :D. Lonkisime sihitult mööda linna ja otsisime miskit normaalset söögikohta, astusime sisse ikka paljudesse aga lõpuks peatusime mingis stolovajas 😀 Sai väga hea hinnaga kõhu täis ja tiksusime edasi. Jõudsime Mihailovski lossi juurde, seal miski vene muuseum sees, mõtlesime, et homme peaks seda külastama.
Edasi mõtlesime suveaeda minna, mõeldud tehtud. Krt algul vaatasime, et aed tasuline aga ei olnud, lihtsalt loendurid lugesid. Ilmselt sellepärast, et kui suletakse siis teatakse kas kõik on väljas või ei. Sain vaevu veel purskaevudest paar pilti teha kui need kinni keerati ja pidime aiast välja minema. Sulgemise aeg oli käes. Mööda tänavat metroosse lonkides nägime ühel aknal Volotsi välja vahtimas 😀 😀 Lõpuks olime metroos ja kimasime kodupoole. Tegime väikse plaani homse osas perenaisega ja kobisime kotile.
-
Kolm päeva Piiteris. Esimene päev
Nii… Oli vähe asja Piiterisse, mõtlesin, et ühendan meeldiva kasulikuga ja üritan vähe tsillida kah. Oma piiteri sõbraga oli kokku lepitud tihe nädalavahetus. Siit pidi veel üks sõber hiljem järgi tulema, kes sebis Piiteris oma sõbra meile autojuhiks alates pühapäevast. Pidasime plaani külastada paari vikuaegset linnust jne. Egas midagi võtsin reede õhtuks pileti ja tuld. Öise bussiga hea rahulik sõita. Hommikul kohal ja võib kohe tegutsema hakata 😀 Tavaliselt sõidan sinna Temptransiga aga seekord mõtlesin, et lähen Balticshuttlega. Eks nad tegelt üks ja sama firma ole lihtsalt nimi teine. Panin viimase rongiga Balti jaama ja sealt trammiga bussijaama, et aega parajaks teha. Polnud ammu bussijaamas käinud, üllatas see, et bussijaam rahvast pilgeni täis aga ei ühtki kohvikut ega kioskit pole avatud. Kõik kella 21 alates kinni… Müstika…. ilmselt on juba paksuks söödud teiste arvelt ja ei pea enam kioskeid lahti hoidma 😀 😀 Tuli niisama tiksuda pool tunnikest bussini. Lõpuks buss tuli ja kobisin peale, Balticshuttle ise ei sõitnud vaid oli Piiteri poolne kompanjon. See nii käibki. Sain esimest korda sõita Hiina päritolu reisibussiga, venemaa on neid täis aga ise veel sõitnud sellisega polnud. Buss nägi välja üsna kobe ainult istmevahed võiks vähe suuremad olla. Aga arenenud on asjad kõvasti 220V pistikud on olemas üle ühe istmepaari ja USB laadijaid on iga istme all 2 tk. Vot see juba on midagi 😀 😀 Ja vene poolel on wifi ka bussis 😉 Lõpuks olime piiril… huvitav, et seekord läks eesti poolel kauem aega kui vene poolel. Peale piiri esimeses tanklas 10 mintsane peatus nikotiinikutele, vanasti kimusid nad vene piiripunktis aga nüüd on see seal keelatud õnneks. Järgmine peatus oli juba Piiteris Moskovski metroojaam ja siis juba bussijaam. Muidugi huvitav kogemus oli ka see, et tavaliselt lastakse rahvas maha bussijaamas (Piiteris on see kinnine territoorium) aga seekord pidas bussijuht kinni enne bussijaama tee ääres. See sobis väga hästi, pool maad vähem metroosse lonkida. Kurrrja metroojaamas hull turvakontroll, kõik läbi turvaväravate ja kotid läbi röntgeni ei tea mida kardetakse. Eelmine kord seda nalja veel ei olnud. Huvitav oleks teada mismoodi see süsteem tipptunnil toimib 😀 😀 Metroojaamas võtsin seinast raha mõned tonnid ja ostsin peoga metroožetoone 45 rutsi tükk, krt ühistransport on siin odav… Paar peatust ja olingi juba Narvskajas. Lonkisin vaikselt sõbra maja poole, siin on veel igal nurgal telefoniputkad, huvitav kas töötavad ka… Miskit huvitavat Ladat nägin ka, polegi varem sellisest midagi kuulnud Lada Largus
Sõbra juures väike hommikusöök ja kohv. Arutasime paar asja läbi, haarasime rattad ja kimasime Balti jaama. Ah jaa siin jaamas asub ka raudteemuuseum aga mis seal on ei tea, pole veel jõudnud käia. Krt jube harjumatu oli sõita sellise rattaga aga polnud hullu. Algul ma ei saanud pointile pihta miks nende ratastega läksime kui normaalsed rattad on ka olemas 😀 aga raudteejaamas sain matsule pihta. Rongile tuleb osta jalgrattale eraldi pilet aga see ratas käib ühe liigutusega käruks kokku ja piletit ostma ei pea. Raudteejaamas ka hull kontroll nagu metrooski, kuigi raudteejaamades on see juba ammusest ajast. Võtsime pileti Aleksandrovskajasse, maksis 49 rutsi. Raudteejaamast perroonile ilma piletita ei pääse, lased masinast triipkoodi läbi teeb väravad lahti. Poole tunni pärast olime Aleksandrovskajas, väidetavalt on see raudteejaam kust Nikolai asumisele saadeti. Raudteejaamast tiksusime ratastega läbi pargi Aleksandri pargi Arsenali paviljoni poole. Enne paviljoni kustutasime allikal janu, päris hea maitsega vesi oli. Arsenal on selline väike kindluse moodi asi mis ehitati 1819-1834 aastatel ja kasutati kui imperaatori relvakollektsiooni hoiukohana. Väidetavalt olla see üks esimesi venemaa muuseume. Tegime tiiru muuseumis, pilet maksis 250 rutsi. Muuseum oli vaatamist väärt, ja relvi oli seal nõrkemiseni. Igatahes soovitan soojalt seal käia kui vähegi aega on.
Arsenali paviljonist edasi liikusime draakonisilla poole. Draakonisild on üks huvitavamaid ehitisi Aleksandri pargis mis iseloomustab 18 sajandi hiina mõju arhidektuuris. Algselt olid need draakonid nö. betoonist aga 1860 aastatel valati need malmist. Edasi liikusime Chapel paviljoni poole. See ehitati 19 sajandi alguses, et paigaldada sinna marmorist Jeesus Kristuse kuju mille keisrinna Maria Fedorovna ostis ühe Moskva kiriku jaoks kuid mõtles ümber ja kinkis selle Aleksander I Hoone ehitati Gooti stiilis kellatornina ja kujutas endast kahte kandilist kellatorni millest üks ehitati juba algselt varemete kujul. Tornid on omavahel ühendatud ilusa võlvkaarega. Kui seal võlvi all kõvasti hõigata pidi olema kuulda huvitav kaja. Kellatorni tipus ilutseb ilus kukeke. Jälle üks selline põnev kohake mida peab ise nägema.
Edasi liikusime Suure Kapriisi juurde, tahtsime sealt läbi sõita paleeväljakule aga kahjuks ei saanud, remont käis. Väidetavalt sai see kapriisi ehitus alguse sellest kui Ekaterina II käis kodumaal kus sugulased võistlesid omavahel hiina paviljonide ehitamisega. Ega ta ei saanud ju kehvem olla ja alustas Tsarskoje Selos samuti hiina eksootika ehitusega. Asja point oli selles, et kõik külalised kes tulid residentsi pidid läbi sõitma ennenägematust ehitisest mis kerkisid tsarinna kapriiside ajel 😀 😀 Sõitsime edasi ümber Hiinaküla 😉 Kurja ongi terve küla kõrge aia taga. Väike suvemaja oli ka tiigi teisel kaldal, sinna sai sisse ka aga me ei viitsinud minna. Edasi tahtsime minna Ekaterina parki aga sinna ei lastud ratastega sisse ja pilet oli ka päris kirves. Sõitsime edasi üle suure hiina silla Aleksandri parki. See sild ehitati roosast graniidist draakonisillaga üheaegselt. Edasi sõitsime läbi pargi valge torni juurde. See torn ehitati spetsiaalselt Nikolai I ja Aleksandra Fedorovna lastele. Tornis viidi läbi õpitööd ja sai ka mängida. Ümber torni oli spordiväljak. Spordiväljak oli muidu kinnine aga tsaaripere eemaloleku ajal oli spordiväljak avalik. Tornis sees ei käinud, hull järts oli ei viitsinud passida. Aga järgmiseks korraks on ka vaja midagi jätta.
Edasi sõitsime Ratnaja palata juurde. Seal on kah muuseum sees, püsinäitus Venelased I MS. Pilet maksis 300 rutsi. Ratnaja palata ideeline autor on Nikolai II kes saadeks 1911 aastal Tsarskoje Selo juubelinäitusel kingiks dokumendid vene sõdurite ajaloost. Sellest saigi algus luua Puškinis ajalooliste dokumentide ja sõjatrofeede muuseum. Käisin ja vaatasin ära, kokkuvõttes täitsa põnev ja tasus vaatamist. Siit edasi panime ratastel läbi pargi Fedorovski gorodoki juurde.
Fedorovski gorodokki sisse veel ei saanud, seda restaureeritakse. Iseenesest kui valmis saab siis tahaks kindlasti käia. Linnak kujutab ennast miniatuurset kindlust erinevatest ehitistest millest igaüks peaks arhidektuurilt meenutama keskaegseid vene linnu Novgorod, Pihkva, Vladimir, Suzdal, Kostroma, Moskva jne. Siit edasi tiksusime linna laiama, kõht oli kuidagi tühjaks läinud. Leidsime miski ägeda koha kus müüdi ainult borši, kas külmalt või kuumalt. Hinda ei olnud 😀 😀 andsid palju andsid täpselt selle järgi kui maitsev asi tundus. Võtsime külma borši, palava ilmaga tundus see sobilikum. Täitsa söödav oli ja kõhu sai täis, viskasime kahe peale 2 sotti. Selle raha eest oli suppi küll ja küll. 😀 Edasi tiksusime vaikselt läbi linna Tsarskoe Selo raudteejaama poole. ühel tänaval toimus miski autode tümpsuüritus, ei viitsinud passima jääda ja sõitsime edasi. Kokkuvõtteks oli päris kõva tripp rattaga ja nägi sitaks palju kuigi see mida jõudsime vaadata oli pisku selle kõrval mis seal veel on. Tegelikult enamjaolt inimesed siia parkidesse ei jõua, sest ekskursioonid on tavaliselt Ekaterina lossi ja kogu lugu. Aga selgub, et siin on peale Ekaterina lossi vaadata veel nõrkemiseni. Inimesed võtke aega ja käige. Mina tahan sinna veel minna vaatama neid asju mida ei jõudnud ka seekord vaadata. Enamuse infost sealsete vaatamisväärsuste kohta saab siit
Rongiga kimasime Vitebski jaama, see jaam on superäge. Taastatud on jaam täpselt nii nagu ta oli siis kui avati esimene raudtee. Kunagi sõitis rong lausa jaama sisse, tänapäeval muidugi enam mitte. Aga jaamahoone oli ikka ülikõva teema, seda peab ise nägema. Klõpsisin seal hulga pilte ja vahtisin suu lahti. Ah jaa.. ühel pildil on näha ka kuidas meie jalgrattad kokku käisid 😉 Kui jaam uuritud kimasime sõbra juurde võtsin väikse valuvaigisti ja kimasime linna edasi.
Panime jalgratastega läbi äärelinna Peeterpauli kindlusesse, tsillisime vähe kontserdil. Pärast kimasime läbi linna tagasi kodupoole mööda uut ja ainukest jalgrattateed Piiteris 😀 Ja oligi õhtu käes, et kotile kobida. Käisin veel poest läbi ja võtsin kitsejuustu. Kuradima odav oli… üks palmik maksis 40 rutsi. Krt homse osas tekkis väike pidur 🙁 sõber ei saagi meiega kaasa tulla. Tal miski paanika tekkis ja pidi minema omi asju ajama. Pole hullu teinekord saab 😉 Kobisin kotile, hommikul juba 7 äratus ja minek teise ilma otsa.
-
Hiiumaa vol.1. Pühalepa-Paluküla-Kassari.
Tuli mõte pisut pesakonda tuulutada ja Hiiumaad tudeerida. Siis veel neid moodsaid laevu polnud mandri ja saare vahel kurseerimas aga pole hullu 😉 Peaasi, et kuidagi saarele saab.
Saarel alustasime kohe Pühalepa kiriku uurimisega. See pidavat olema Hiiumaa vanim kivikirik. 1255. aastal alustas Saksa ordu kivist kindlus-kirikut ehitama. Esialgu tornita, võlvitud kivikirik valmis 14. sajandil, torni ehitamine algas 1770. aastal. 19. sajandi remondi järel maaliti pikihoone seinale Malta ordu ristid, mida seostatakse Ungern-Sternbergide pere liikmete kuulumisega sellesse ordusse. Paar põnevat vihjet kah… 😉 Kooriruumi seinal on säilinud üks pühitsemisristidest. Eestis haruldase kivist kantsli kinkisid Pühalepa kirikule Hiiessaare mõisnikud Gentschienid 1636.a. Kirikuaias asub von Stenbocki perekonna matusekabel. Kiriku juurest edasi suundusime Suuremõisa lossi uurima.
Suuremõisa asutamise aeg ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 1563. aasta septembris, kui Hiiumaa läks Rootsi võimu alla, jäi mõis Rootsi kuninga valdusse. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Kolasime veidi mõisas ja pargis, päris põnevaid hooneid ja varemeid on seal vaatamiseks. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool.
Suuremõisast edasi panime piki ranniku serva edasi. Mingil ajal jõudsime väikse pankrannikuni…. Kallaste pank on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand.
Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest jt mereselgrootutest moodustunud biohermne riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike.
Muistendi järgi olnud Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😀 😀Pangalt edasi suundusime Suuresadama poole. Teel kimasime mööda mingist vanast tuulikust ja varemetes kirikust. Muidugi kiikasime ikka sisse ka. Veskis oli isegi miski mehhanism säilinud. Kirik oli ikka üsna läbi.
Suuresadama juures oli veel säilinud piirivalve vaatetorn ja mõned vanad kasarmuhooned. Kolasime vähe ringi, astusime sisse ka kohalikku muuseumi. Tasus täitsa vaatamist. Väljas aida seina ääres vedeles hiiglama suur mootor, mõtlesin kust pealt see küll pärit on…. Suuresadamast edasi liikudes jõudsime Kukka kivini.
Kukka kivi on Hiiumaa suurim ja Eestis suuruselt viies rändrahn.
Kivi ümbermõõt on 42 meetrit, pikkus 16,4, laius 11 ja kõrgus eri andmeil 3,1–3,9 meetrit. Kivi maht on 324 kuupmeetrit. Kukka kivi lähedal kagu suunas asub teinegi kaitsealune rändrahn, Kukka põllukivi. Seda põllukivi me vaatamas ei käinud, jätsime teiseks korraks.Kukka kivi juurest edasi sõitsime Paluküla kirikut vaatama. Väidetavalt püstitasid kiriku 1820. aastal “Ungru krahvi” pojad ning sellest pidi saama perekonna hauakirik, kuid plaan kukkus läbi, sest põhjavesi osutus ootamatult kõrgel olevaks. Kärdla abikirikuna tegutses pühakoda 1939. aastani. Hoones oli 100 istekohta. Kiriku juures ei olnud pastoraati ega kalmistut, oli lihtsalt kirik tee ääres palumetsa sees. 1939. aastal läks Paluküla kirik Vene sõjaväele, kes kasutas hoonet laona ja torni vaatluspostina. Ka pärast Teist maailmasõda ei kasutatud kirikut enam pühakojana ja lao funktsioonis see tasapisi lagunes, kuni 1989. aasta kevadel toimunud tulekahjus hävis kiriku torn. Kiriku pikihoone katus taastati 1994. ning tornikiiver 1996. aastal. Pooleteise sajandi jooksul oli kirikutorn ka ametlik meremärk…. Ja oligi õhtu käes. Kimasime Kassarisse, seal vaatasime korra kiirelt kabeli ümbruses ringi. Paar kiili poseeris ka natuke. Edasi väike õhtusöök ja kotile, et järgmisel päeval jätkata trippi.
-
Limbaži (Lemsalu)
Sattusin ükskord puht juhuslikult läbisõidul Limbaži. Pisike linnake aga natuke on isegi vaatamist. Tuletõrjedepoo hoone on ehitatud 19 saj teisel poolel. Torni kõigil korrustel pidavat olema säilinud järsud trepid ja kusjuures seal pidavat olema ka klaspõrandad ekstreemseteks emotsioonideks. Viienda korruse (poolkorruse) akendest avaneb vaade vanalinna keskosale.
Paar päris põnevat hoonet oli veel ja mis äge ajaleheputka 😀 😀 Siin on veel kolmeosaline kirik mis on ehitatud 1900 –1903. See asub Liivimaa aegse kloostri kohal. See pidavat olema suurim õigeusu kirik väljaspool Riiat. Veel on seal keskaegse lossi varemed ka aga kahjuks ajapuudusel ma sinna ei jõudnud.
-
Kadriorg
Ükspäev oli Kadrioru lossis avatud uste päev. Kasutasin kohe võimalust käia vaatamas mismoodi president asju ajab. Loss nagu loss ikka ei midagi erilist. Ja Lennarti ajast saati polnud eriti midagi muutunud. Lennarti ajal sai seal isegi mõned päevad tööl oldud seoses riigipeade kohtumise turvamisega.
Giidi saatel sai ringi vaadatud erinevates saalides ja kuulatud juttu tegemistest lossis.
Kui loss uuritud suundusime roosiaeda uurima. Ilm oli natuke vihmane aga polnud hullu. Aednik rääkis lugusi roosidest ja aia ajaloost.
Peale presidendilossi ja roosiaia uurimist luusisime vähe mööda parki. Kahjuks eriti ei kannatanud käia, ilm oli jube niru. Kobisin kodu ära.
-
Trip Venemaale 65a II MS vol.8
Lõpuks pärast põnevaid ekskursioone olime Peterhofis. Kuna veel polnud hooaeg siis sai siin lahedalt ringi vaadata. Kolasime natuke üleval ja tegime mõned pildid.
Pärast kobisime trepist alla ja käisime pargis, vaatasime mis on uut tehtud. Ühe kaskaadi remont oli pooleli, sellest sai hiljem päris kobe kaskaad. Olen vaatamas käinud, sellest kirjutan kunagi hiljem.
Lõpuks luusisime vähe all pargis ja promenaadil mereni välja. Veel polnud loodus väga roheline aga sellegipoolest oli park ilus.
Kui olime siin jalutamise lõpetanud, pakkisime end bussi ja algas kodusõit. Oli väga tegus nelja päevane trip. Hullult palju asju mahtus selle sisse.
-
Ljubljana
Et siis väike tripp jälle tulemas. Panime ommuku päälinnast minema ja õhtuks olime Poolas. Hotelli sebisime Wasilkowis. Hommikul sügasime edasi. Teel jäi jalgu miski vilkuritega kuut 😀 Krt kuidas nad sinna kahekesi sisse mahtusid 😀
Peale mitmest riigist läbi sügamist jõudsime lõpuks kohale. Kui asjad Hotelli visatud luusisime vähe linnas. Linn on põnev ja keset linna oli vägev loss mätta otsas. Ja mis oli eriti hea, et hotelli nurga taga oli paar turuletti kus müüdi lisaks muule mandariine. Sealsed mandakad olid sitaks head, mitte selline pask nagu meil poes on. Kotitäis mandakaid (ca 4,5 – 5kg ) maksis 1€. Neit kotte mandakatega läks meil päevas ikka õige mitmeid 😀
Eelmisel päeval sai täheldatud mingit lossi mida oli nüüd vaja tudeerima minna. Linna poolt sai lossi mingi tõstuki või krt teab mis vidin see on aga tagant sai rahulikult mööda teed. Loss ise vägev, muuseum , restoran jne. Lossi tornist ümbrust uurides nägin valgusaasta kaugusel mäe otsas mingit kloostri moodi asja. Järgmiseks päevaks oli plaan olemas….. 😀
Hommikul küsisin hotelli infost kaardi ja läksime uurima kus see klooster on. Läksime mööda pisikes i tänavaid linnaserva ja sealt edasi mööda matkarada. Matkarajal oli päris palju kulgejaid, kõik teretasid…. Seda meil väga ei kohta. Raja servas kasvasid alpikannid nagu võsa 😀 Meil müüakse kalli raha eest poes :D. Mägede vahel orgudes olid ägedad pisikesed külad ja igas külas paistis kirik olema
Lõpuks peale pikki rännakuid jõudsin mäe otsa kus oligi väike klooster. Krt tõus oli ikka ilgelt järsk ja jalad olid läbi kui üles jõudsin. Klooster oli täiesti toimiv ja selle servas oli väike kohvik lamamistoolidega kust oli ilgelt hea vaade alla küladele ja linnale. Mingil ajal hakkasid kirikukellad külades lööma… Päris huvitav kajaefekt oli. Pimedaks läheb seal ruttu nagu lülitist. Võtsime paar saiakest ja kohvi istusime lamamistoolidele ja nautisime vaadet kuidas all tuled süttivad. Lõpuks lonkisime tagasi hotelli aga mööda maanteed. Tagasi jõudsime öösel kell 2 , hotelli admin küsis kust me nii hilja tuleme, ma siis ütlesin, et käisin seal kloostris jala 😀 😀 Tibi lükkas silmad pealaele selle peale…. JALA…. sinna ju 20 kiltsa 😀 Krt tal võis õigus olla, jalgu polnud mul olemaski… olid pea kelladeni ära kulunud 😀