-
Rundale loss
Rundale loss on silmapaistvaim barokk- ja rokokoostiilis arhitektuurimälestis Lätis. Vaatamiseks pidavat olema 43 restaureeritud ruumi, 2 paraadsaali ja avar barokkstiilis aed. Loss ehitati aastail 1736 – 1740 kuulsa Vene õukonnaarhitekti Francesco Bartolomeo Rastrelli projekti järgi, hertsog Ernst Johann Bühroni suveresidentsina. Bühron olla olnud Vene keisrinna Anna Joanovna soosik. Loss ilmselt ehitati vana linnuse kohale, giidi sõnul olla lossi keldris mõnes kohas näha vanu linnusemüüre. Parklast lossi poole marssides on tee ääres terve rivi moodsaid kempse ja mis mulle muidugi kohe silma jäi on piirdekett. Sellist ketti kohtab meil üsna paljudel kalmistutel platsipiirdena. Lossi üks tiib oli täies ulatuses remondis, eemalt ei saa arugi, et tellingutele on tõmmatud mulaaž 😉
Lossis tegin tiiru restaureeritud ruumides ja muidugi ka köögis. Huvitav kuidas oleks tänapäeval sellises köögis toimetada… Ilmselt tuleks toit maitsvam kui tänapäevasel elektripliidil.
Keldris on päris äge näitus kust ei puudu ka mõningad hauaplaadid. Igasugu uksed, lukud, riivid jne on vaatamiseks väljas ja katsuda saab neid ka 😉 Õige mitu tuulelippu on ka vaatamiseks, mõni neist sõjas räsida saanud.
Igatahes need ruumid mis taastatud on ikka väga ägedad. Ühes toas on väljas lossi lühtrid, no need on ikka päris edevad. Vaatasin, et praktiliselt igas toas on ahi aga mitte kuskil pole ahjusuud. Tiba uurimist ja selgus, et ahjud on üsnagi praktiliselt ehitatud tubades. Ahjusuud avanevad mingisse praktiliselt märkamatusse ruumi kust saab korraga kütta näiteks kolme ahju. Pole paha…. Kusjuures kõik ahjud on tänapäeval toimivad, ainult puudega ei köeta neid enam. Selle töö teeb ära gaas. Wc tool ja vann olid ka päris stiilsed pesuruumis. Lossi trepilt avaneb aiale päris muljetavaldav vaade.
Kui lossis õige mitu tundi hulgutud kobisin aeda tudeerima. Oh kurja kus siin on roosisorte ja muud mudru nii, et anna olla. Roosisortidel on ilusti nimed ja päritoluriigile viitavad sildid juures nii nagu meil Põltsamaa roosiaiaski, aga ma arvan, et siin on roose kõvasti rohkem kui Põltsamaal. Üks äge idamaa stiilis putka oli hekkide vahel, eemalt tundus nagu mingi stiilne lehtla aga tegelikult oli kemps mis kemps 😀 😀 Tegime siinses lossirestos väikse lõunasöögi ka grupiga. Päris pull elamus, supp toodi lauda mitte portsjonina vaid supitirinaga jne. Ühesõnaga päris tsill koht ja kõvasti on siin toimetatud peale minu viimast käiku. Suvel tasub siin kindlasti käia elamuse saamiseks.
-
Turaida – Sigulda
Lõpuks jõudsime Turaidasse mingi ilge ringiga, otsetee oli remondis. Loodame, et uus tee on parem kui vana, igatahes ette on asi võetud suurejooneliselt. Saime bussi kuidagi parklasse nikerdatud ja kobisime Turaida lossi tudeerima. Ma siin nii palju käinud, et ei viitsinudki kõiki kohti läbi kolistada. Kiirelt kirikust ja muuseumist läbi, ei midagi uut. Allee ääres olevad infotahvlid olid läbi teinud värskenduskuuri. Linnuses turnisin torni vaateid nautima, need on sealt muljetavaldavad. Peale tornituuri tegin väikse tiiru ka konvendihoone muuseumis. Seal ka kõik vanaviisi. Aga midagi uut oli torni kõrval keldris 😉 Sinna olid kogutud väiksed talvevarud, eemalt nägid välja vägagi ehedad 😀
Kui Turaida tudeeritud vutvutvut bussi ja Sigulda hotelli poole ajama. Kui hotelli sisse regatud oli veidi aega õhtusöögini. Kes kuhu läks, kes köisraudteega sõitma kes kohalikku kirikusse või lossi. Me valisime ka lossikülastuse. Lossi pargis terve joru nänniputkasid kõikvõimaliku nänniga. Viskasime kiire pilgu peale ja läksime tudeerisime uut lossi, seal küll midagi ulmeerilist vaadata ei ole aga põnev siiski. Näeb vanni “uppunut” jne 😉 Huvitav, et siin on käsipuudel pimedate kiri, pole mujal väga seda täheldanud, tavaliselt see kuskil seinal kui üldse. Varasemalt oleme ka siin lossis käinud aga siis pole üles torni saanud. Seekord saime sinna ka, päris head vaated avanevad sealt. Tasus käimist.
Vanas linnuses eriti ringi luusida ei saanud, kõik oli kinni, valmistuti õhtuseks kontserdiks. Siinses väravatornis on muidu ühtteist vaadata küll aga õnneks see varasemalt juba nähtud ja midagi hullu polnud kui seekord nägemata jäi. See uus loss olevat omalajal ehitatud siitsamast vanast linnusest võetud kividest. Kolasime põgusalt ka kohalikes käsitööpoodides, päris huvitavad teised.
Lõpuks oli veel piisavalt aega õhtusöögini ja mõtlesin, et äkitse käiks ajendatuna professionaalsest kretinismist kohalikul kalmistul…. Aga jõudes ristmikule kus vasakule jäi kalmistu ja paremale matkarada otsustasime viimase kasuks 😉 Kuna see polnud väga pikk ja seal pidavat olema miski koobas ka. Igatahes põnev matkarada oli, ruunikivide nägemiseks ei peagi Rootsi sõitma 😉
Natsi aja pärast jõudsime kanjoni servale kust läks alla koopa juurde trepp. Koobas pole tänapäeval küll midagi erilist, kuna on sisse varisenud. Omalajal olla siin lausa arheoloogilisi väljakaevamisi tehtud. Oi kurja oleks ma teadnud, et see trepp nii pikk on oleks parem kalmistule läinud 😀 Alla oli hea minna aga üles tagasi andis turnida. Tagasi hotelli jõudsime suht täpselt söögi ajaks, jõudsin väljas veel kiirelt teha paar pilti ägedast grillist, lilledest ja siiliperest 😉 Peale sööki kotile ja homme Rundale lossi.
-
Jägala – Keila-Joa
Sai üle hulga aja kiirelt üle vaadatud mõned tuntud vaatamisväärsused. Alustasime trippi Jägalast, siin seekord üsna vähe vett ja pilte ei viitsinud teha, neid siin blogis varasemalt juba olemas küll ja küll. Käisime läbi ka Lagedi vabadusvõitluse muuseumist, vaatasime mis uut. Siin sai viimati käidud õige mitu aastat tagasi. Siis sai tankiga tiiru ka tehtud. Siin sama lugu nagu Jägalas, midagi uut peale tuuliku polnud. Ja muideks tuulikus saab ööbida ka 😉
Järgmine sihtpunkt Keila-Joa. Ega siingi midagi erilist ja uut polnud. Vett siin ka üsna vähe. Paar pilti siin siiski tegin võrdluseks. Südamete külge on juba kogunenud arvestatav hulk lukke, kolbe ja krt teab mida veel 😀 Viimati siin käies oli neid oluliselt vähem. Ühtteist on siin siiski korrastatud. Ainukesed asjad mida ma pole siin kordagi näinud, et töötaks on rippsilla ja joa valgustus.
Piilusime mõisa parki ja Meremõisa lossi varemeid ka. Siin on ka midagi toimetatud, müürid konserveeritud ja keldrile trellid ette pandud.
-
Taagepera
Möödaminnes põikasime lossi juurest läbi. See päris huvitava ajalooga loss, nagu need ikka omalajal on käinud käest – kätte, olnud pankroti äärel, siin on olnud ka vaimuhaigla ja kopsuhaiguste sanatoorium jne. Tänapäeval hotell ja spa. See tuleb ka ükspäev järgi proovida. Siin lähedal on isegi täitsa oma parunite kalmistu olemas, kahju ainult, et üsna räämas. RMK matkarada ka siinsamas olemas, kunagi korra isegi oleme selle läbi marssinud. Ja “Musukivi” juures saab musutada ka 😉
-
Keila – Joa ja Treppoja
Suvel sai kõikvõimalikke ja võimatuid kohti läbi kolatud, mõned korrad jõudsime möödaminnes isegi Keila – Joale juga uurima. Isegi veidi vett oli. Huvitav, et need rippsilla küljest renoveerimise käigus ära lõigatud abiellujate riputatud lukud ei saadetud mitte Kuusakoskisse, vaid pandi väljanäitusele. Ma muidugi kahtlustan, et ilmselt päris kõik seal kastis küll ei ole, aga mine sa tea… Juga vaadatud panime viuh edasi. Ükspäev katsun selle pargi ja mõisa ka ette võtta.
Väikse peatuse tegime veel Treppojal ka. Siin on muidugi parkimisega paras…. aga miski väikse sobiliku teeserva leidsime. Siin oli ka veidi vett, tavaliselt suvel siin väga vett ei ole ja asi vaevu niriseb. Väike tiir peale ja edasi. Muidugi kevadel sulavete ajal on meie joad päris ägedad. Siit saab piiluda paari kevadist pilti.
-
Laitse lossis….
Sai üle hulga aja käidud Laitse lossi uurimas. Kõigepealt eelmänguks ekslemine tuhande tuti mäel 😉 Labürint iseenesest pole ajaloos midagi uut ja neid tuntakse aastatuhandeid. Eestis olen neid näinud erinevaid õige mitmeid, minu jaoks muidugi kõige põnevam on Aegna saarel taasavastatud labürint. Sealne labürint arvatakse olevat pärit vähemalt keskajast kui mitte varasemast ajast. Aga omajagu põnevad on nad igalpool ja kindlasti väärivad ka läbikäimist.
Kui tuttide labürindis ekseldud piilusin mis lossis põnevat. Siin on muidugi tube mitmel korrusel ja igasugu vahvate nimede ning suurusega, ei hakka rääkimagi luksusest 😉 Siin on ka mõnus privaatne sisehoov. Ööbida ise veel siin lossis jõudnud pole aga saunamõnusid on küll korduvalt nauditud. Üks väheseid kohti kus on puuküttega saun, mulle need elektrikad väga ei meeldi. Saunas on muidugi mullivann ka, tegelikult on mullivann mõnes toas ka 😉 Isegi oma kööginurgaga on mõni tuba 😉
Muidugi jahitrofeedega tuba on äge ja ega baldahiingi puudu 😉 Paar tuba on päris omapäraste katuseakendega. Mõnes toas pole pole kempsu ja tuleb koridori kempsus asjal käia 😀 Ja muidugi eriti häbelikele on siin ka mõeldud 😀 😀 Sõna otseses mõttes saab vannis ja kempsus käia kapis 😉
Katuserõdult avaneb äge vaade ümbrusele, ehhhh kui vaid neid puid ees poleks 😉
-
Restu – Sangaste
Suvel on küll kiire ja kõvasti hooajatööd aga nats aega tšillimiseks tuleb ikka leida muidu on igasugused tervisehädad kallal….. Ületöötamise stress jne jne. Vaat kus asjade nimetused muutuvad ajas. Vanasti kui palju rügasid olid väsinud aga nüüd kui palju rügad oled stressis 😀 😀 Stress käib söögi alla ja söögi peale 😀 Kui on tööd oled stressis, kui pole tööd oled stressis, kuri naine kodus oled stressis, kui naist pole ikka stress 😀 😀 Egas midagi, katsusime vähe stressi maandada ja ringi luusida kuigi jh tripile minek stress, kui ei lähe veel hullem stress 😀
Otsustasime , et äkitse tripile minek on vähe väiksem stress kui mitteminek. Niisiis pillid kotti ja tuld, “Hollywoodis” väike jalasirutus ja kohv. Kui kohv manustatud ja jalad sirutatud kimasime edasi lõuna poole. Sihtmärki nagu väga ei olnudki, mõtlesime, et vaatame seda mis ette jääb. Harimäel turnisime vaatetorni, see on üks äge koht, ükskõik mis ajal siin käid, vaated on lummavad. Aga tundub, et neid ilusaid loodusvaateid siin kauaks ei jätku. RMK ei saa ju ometi jätta midagi ilusat alles, varem või hiljem tõmmatakse lagedaks.
Möödaminnes uurisime vähe ka Restu mõisa. Mõisa esmamainimine on 1499. Natsionaliseerimisest alates kuni aastani 1998 toimis siin majas kool. Praegu muidugi aastaid tühjana seisnud ja rüüstatuna näeb välja üsna trööstitu. Nüüd muidugi kurjad keeled räägivad, et ehk ikka hakatakse seda lähiajal taastama. Loodame, et üks äge majake saab taas korda.
Üllataval kombel polnudki siin kelder prügi täis veetud. Ilmselt see nats päästab, et kõrval eriti elumaju ei ole. Üks päris korralik puituks oli ka, huvitav kui vana see olla võiks.
Restust edasi kimasime Sangastesse. Lossi sisse ei saanud, see oli reserveeritud aga vanas tallis ja mujal sai turnitud küll
Siinsamas veel üks majake, mis ilmselt olnud varasemalt nii korteriteks kui kontoriks. Nüüd moodne miski kodukontori värk ja eks see ole taasavastatud vana 😀 Juba nõuka ajal olid kodukontorid olemas 😉 nii, et ei midagi uut.
