-
Rabasaare küla
Eestimaa on ikka üks imelik koht 😉 Pole teine ju üldse suur, paari tunniga oled ühest servast teise sõitnud. Omastarust olen ringi luusinud kõikvõimalikes kohtades ja suuri valgeid laike ei peaks olema…. Aga tuleb välja, et meil on ikka väga suuri ja kuulsaid kohti, millest ma polnud siiani kuulnudki. Üks selline kohake lausa mul siin üle õue peaaegu 😀 😀 Rabasaare omaaegne turbatööstus kus hiilgeaegadel olla tööl olnud ca 600 inimest. Eks ma siis vedasin ennast sinna uurima mis värk on. Kurrrja oli küll värki nii, et anna olla. Täiesti äge kohake keset raba ja üllatavalt hästi säilinud kui arvestada seda, et paarkümmend aastat juba mahajäetuna seisnud. Aga ilmselt mitte ainult eraldatus pole seda päästnud vaid ikka see ka, et seal lausa üks püsielanik elab tänapäeval. Mõned hooned on isegi erastatud aga üldiselt kuulub kogu kupatus praegu vallale.
Väidetavalt toimetas siin turbatööstus juba 1907 aastast alates, siin toodeti allapanu-, kütte- ja väetiseturvast. 1909. loodi esimene Põhja-Eesti Turbatarvitajate ühisus kohalike põllumajandusseltsi liikmete ja talumeeste ettevõtmisel. Laenuga osteti turbarabatükke, masinaid, veduri jm. Vabrikus töötas viis Fr.Krulli elevaatorpressi. Toodangu väljavedu toimus hobustega raudteejaama ja sealt edasi turule. 1925.aastal katkes Lehtse turbatööstuses tegevus, sest turvas ei suutnud konkureerida odavama küttepuuga. Uuesti puhuti asjale elu sisse kümnekonna aasta pärast. Rabasaare tööstusasula rajati 1936-37 aastal seoses Lehtse turbatööstuse taaselustamisega Riigi Turbatööstuste poolt. Siis ehitati siia terve joru maju ja need tunneb isegi tänapäeval ära väga ilusa maakivist vundamendi järgi. Need näevad välja nagu eile laotud. Kogu värk planeeriti siin 10 hektari suurusele rabasaarele. Siia rajati ka kitsarööpmeline raudtee mis turba Lehtse jaama vedas. Aga tööstus oli siin juba päris innovaatiline, turbamasinad käitati elektriga. Selleks ehitatakse siia jõujaam. Selleks toodi siia varem Ellamaa jõujaamas töötanud ja Fr.Krulli tehases kapitaalremondi läbinud Lanzi kuumauru statsionaarne kondentsaatoriga lokomobiil ühes vahelduvoolu generaatoriga 400 kw 3000v. Katlal on Shmidt süsteemi küttekolle turbale. Katel saab toite- ja jahutusvee 150 m pikkuse torustiku kaudu jõekaldal asetsevast tiigist. Tööstus töötas ka sõja ajal ja siin on kasutatud nii vene kui saksa sõjavange. Väidetavalt töötasid siin sõjavangid veel 1948 aastal. Äge on see, et kuigi jõujaam ehitati asulasse siis tööstust ennast siin siiski ei olnud. Kogu värk käis turbaväljadel.
Asula on väga hoolikalt planeeritud elu-, administratiiv- ja puhkealadeks. Elutsoon jaguneb kaheks grupiks, tööliselamud ja ametnike elamud. Olid nii suviseks kasutuseks mõeldud 8 puidust töölismajad reas nagu kasarmud 😉 kui ka paar puidust töölismaja aastaringseks elamiseks. Hoonete läheduses oli lausa viljapuuaed ja kanala ja sauna lähistel köögiviljapõld. Asula südamiku kujundab park ümmarguse platsiga ja sellest kiirtena lähtuvate teedega. Platsile oli projekteeritud vaatetorn. Palju on haljastust, näiteks tööliselamuid on eraldatud pargist puiesteega, tööliselamute vahel on hekid ja puud, turg on piiritletud puudega jne. Ette oli nähtud isegi spordiväljak ja sauna juures oli jõkke süvendatud bassein. Lisaks elamisele oli siin ka oma klubi, kauplus ja turuplats ning isegi leib küpsetati kohapeal. Tol ajal oli see asula ikka päris rabade keskel kuhu sai ainult mööda raudteed. Kõik kaup veeti kohale kinnises vagunis Lehtsest. Lapsed veeti kooli ja koju tagasi ka rongiga 😉 Kütteprobleeme elanikel siin ei olnud. Turba ja kännuvagunid lükati otse kuurideni 😉 Vot oli elu…..
Vaatasime vähe territooriumil ringi ka… Selline huvitav tunne tekkis nagu aeg seisaks. Mõnes kohas oli tunne, et elanikud on tööle läinud ja kohe tulevad tagasi. Lasteaia juures olid isegi veel turnimisredelid alles ja keegi kurivaim oli jänese vardasse ajanud. Hoonete uksed on enamjaolt kinni kuigi sisse ilmselt saaks aga ei hakanud turnima.
Depoohoonele olid isegi uued aknad ette pandud, huvitav mis sinna tuleb… Tundub, et mõnes hoones on suht hiljuti veel mingeid üritusi korraldatud.
Huvitav oli see, et päris paljudel hoonetel kuhu sisse kiikasin aknast oli põrand praktiliselt läbi mädanenud aga seinad korralikult püsti.
Hiilgeaegadel oli siin ilmselt elu väga tsill kui arvestada seda, et kõik oli kohapeal olemas… saun, klubi, söökla, raamatukogu, lasteaed, pood, oma rong viis “suurele maale” jne. Isegi oma “energiakivi” on siin olemas. Päris imelik oli, et täiesti mahajäetud küla ja siis ühes garaažis mängib raadio täitsa eesti keeles 😀 😀 Eelmise sajandi seitsmekümnendatel võeti üles miskipärast raudtee, tänapäeval pole sellest seal praktiliselt jälgegi. Kui ei teaks, et seal oli hullult raudteed siis ei usuks küll… Samuti hakkas siis raba ammenduma ja otsiti muid rakendusi hoonetele. Siin on valmistatud mööblit, kilekotte, täispuhutavaid madratseid, päästeveste, turvavööde detaile jne. Mingil ajal käis siia isegi liinibuss aga see kõik likvideeriti 1992 aastal. Sellest ajast alates hakkas kõik hääbuma. Päris huvitavat lugemist selle Rabasaare asumi kohta leiab siit
Inimjälgi praktiliselt lumel näha ei olnud aga selleeest olid kitsed siin ringi kablutanud. Luusimise lõpus tuli pilve tagant isegi päike välja ja paitas puude latvu.
Koduteel proovisin veel mõned loojangupildid teha. Kokkuvõtvalt oli päris tsill koht, peab suvel tagasi minema luusima.
-
Eesti – Läti trip vol.1 Järvamaa – Virumaa
Lõpuks ükspäev õnnestus pikalt planeeritud Läti trip, kaks autotäit rahvast koos ja minek. Plaan oli kolada veidi pikemalt kui ainult nädalavahetus ja võtta asja rahulikult. Ööbimiskohti ette ei planeerinud, need vaatame spontaanselt seal kuhu me just jõudnud oleme uneajaks 😉 Esimese suurema peatuse tegime vanatehnika varjupaigas. Siin küll juba sada korda käidud aga ikka on põnev, igakord on midagi uut juurde toodud ja meestele ju ikka meeldib tehnikat näppida 😉 Siin läks ikka õige mitu tundi enne kui edasi liikusime.
Järgmise peatuse tegime Porkunis. Uurisime vähe milline on olnud järve veetase aastate jooksul ja mis värk nende ujuvate saartega on. Porkuni järv koosneb neljast osast: Suurjärv, Aiajärv, Iiri järv ja Alumine järv. Järvest saab alguse Valgejõgi. Edasi kobisime nn küngassaarele kus on paemuuseum, mõis jne. Natuke ajalugu kah selle saarekese kohta…
1479. a. ehitas Tallinna piiskop Simon von der Borch Porkuni Küngassaarele linnuse. Seda piiras kõrge kivimüür, mille sisekülgedel asusid pikad ja kitsad ruumid, linnuse õuel aga piiskopile määratud kirik ja kaev. Peale väravatorni oli müüri nurkades ja küljel seitse torni. Porkuni sai oma nime linnuse ehitajalt (vanal kujul Borkholm). 17. saj kingiti Porkuni maad Tisenhusenitele, kes asutasid siia mõisa. 1874 ehitati saarele mõisahoone. Samuti ehitati välja terve mõisakompleks, kuhu kuulus mitmeid kivihooneid – valitseja maja, tallid, meierei, viinavabrik, magasiait jne. 20. saj algul oli Porkuni vallaakeskus, vald likvideeriti 1939. Mõisa maad natsionaliseeriti 1920 aastatel, 1924 asus mõisasüdamesse Riigi Kurttummade kool. Ümberkaudsed maad jagati kohalikele. Hetkel on siin nii mõis kui kool tühjad, miski aeg olid isegi müügis kui ma ei eksi. Aga ühes säilinud linnusetornis on täiesti asjalik ja toimiv paemuuseum. Tutvusime muuseumi eksponaatidega ja turnisime ka katusele. Seal on vaateplatvorm kust avaneb ümbrusele päris hea vaade.
Porkunist edasi põikasime korra sisse Vao tornlinnuse juurde. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel. Kindlustus asub endise Vao mõisapargi serval, kõrge nõlvaku kaldal. Orus voolab oja, mis saab oma veed lähedastest Mõisamaa allikatest, andes alguse Põltsamaa jõele. Linnus on nelinurkne ja neljakandiline, ehitatud kohalikust paekivist. Linnusel on koos keldriga neli korrust, millest kaks alumist on võlvitud. Müüride paksuse järgi otsustades ei olnud Vao linnus mõeldud suuremate sõjaliste operatsioonide jaoks. Igasugusest siin toimunud sõjategevusest andmed puuduvad. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri (käimla), kätepesukoha, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendab teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, mis oli algselt ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Esimene korrus oli töötegemiseks, viimane korrus aga vahipidamiseks. Ilmselt peale Jüriöö ülestõusu muutus selliste tornlinnuste ehitamine populaarseks aga kahjuks ainsad hästi säilinud ja tänaseks restaureeritud tornlinnused on Vaos ja Kiius. Sisse me siia ei saanud, kuna tulime ju ekspromt. Sisse saab sinna ainult ettetellimisel. Edasi liikusime Kiltsi mõisa.
Kiltsi mõis on ilmselt püstitatud keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Kuigi Kiltsis oli väike, ilma sisehoovita linnus, oli tema XVI sajandi sõjaliste sündmustega märkimisväärne. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Koht on olnud aegade jooksul paljude mõisnike valduses. Eestlaste jaoks neist vast kõige kuulsam on meresõitja ja õpetlane Adam Johann von KRUSENSTERN. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Kolasime kogu mõisa läbi keldrist katusealuseni, keldrid on ilmselt veel linnuseaegsed… Päris põnev oli, igaljuhul soovitan seal käia. Kolasime ka seal Krusensterni tubades, uurisime kaarti mis renoveerimise käigus põranda alt leiti ja muidugi ka kirja mis kraabitud aknaklaasile 😉
Kiltsist edasi liikusime Emumäele. Turnisime vaatetornis nautides vaateid ümbrusele ja kolistasime läbi peaaegu kogu mäe vaatamisväärsused. Lõpuks kobisime sinna püstkoja juurde laagrisse. Püstkojast saab maa sisse ehitatud onni kus saab rahulikult lavatsitel ööbida. Siin me tänase öö veetsimegi…
-
Kastna – Tõstamaa
Viibisin väiksel seminaril Kastna puhkebaasis. Nagu ikka, päev täis loenguid ja õhtul tsill 😀
Peale seminari lonkisin ümbruskonna huviväärsustega tutvuma. Suht lähedal oli väike vaatetorn. Turnisin üles ja uurisin ümbrust. Sain vähe ümbrust uuritud kui ilmusid suht torni lähedal võsast välja kitsed. Nosisid veidi rohtu ja siis ehmudes millegi peale panid võssa tagasi. Jäin veel ringi vaatama oma mõtetes kui samast võsast ilmusid välja metssead. Need tuhnisid üsna usinasti ja tulid päris torni alla välja, minu sealolekust ei teinud väljagi 😀 Vaatasin tükk aega nende tegemisi. Lõpuks läksin vaikselt tagasi puhkebaasi. Selleks ajaks oli saun ka soojaks köetud, sai kohe sauna. Saun oli päris huvitav, väljast nagu püstkoda. Sees oli keskel keris ja ümberringi lava, päris korraliku leili sai. Saunast sai otse merre lipata 😉
Järgmisel päeval peale seminari lõppu läksime uurisime Tõstamaa mõisakooli. Päris korralikult oli renoveeritud, taastatud vanu laemaale jne. Keldris oli päris põnev muuseum kust ei puudunud Lenin, pioneeride seadused ega oktoobrilaste reeglid 😀 😀 Soovitan võimalusel seda mõisa külastada ja vaadata oma silmaga
-
Ööloomaaed vol.2
Nonii õnnestus teist korda ka öösel loomaaeda pääseda 😉 Varem korra juba käinud pesakonnaga ja hakkas meeldima. Seekord saime uudistada ka uut Õismäe poolset väravat, sellel on mingi moodne nimi 😀 loomaaia keskkonnahariduskeskus. Iseenesest tänuväärt teema, seal saab osaleda mitmetes põnevates huviringides. Seal on ka laste loomaaed 😉
Kui rahvas kogunenud jagasid giidid meid gruppidesse ja loomaaia tutvustus käks lahti. Kõik grupid alustasid erinevatelt kohtadelt, et üksteist mitte segada. Meie alustasime nagu eelminegi kord kitsede juurest. Mõnel kitsel ikka päris korralik lenks peas, saaks mõne kätte…. Ekskursiooni käigus kuulsime nii mõndagi põnevat loomade kohta mida varem ei teadnud. Kui giid oskab hästi rääkida siis on grupp hiirvaikne ja kuulab 😉 meie oma oli selline 😉
Jääkarule oli antud puuri vahelt üks oks maiustamiseks, mängis ja matsutas sellega tükk aega. Krt on ikka pirakas elukas küll… looduses ei tahaks ta nina alla sattuda…
Kui õues tiir peal läksime uurisime roomajaid ja muid selle maja elanikke. Jäädvustasi mõned elukad niikaua kui meile paar eksponaati näppimiseks toodi. Eelmine kord näidati meile maakera suuruseid prussakaid ja vöölooma siis seekord näidati elevandi hammast ja paari elukat kah.
Lõpuks oli öö käes ja ekskursioon läbi. Igatahes päris tsill üritus oli ja võimalusel kasutage seda varianti loomadega tutvumiseks. Piletid on küll üsna krõbeda hinnaga ja müüakse väga ruttu läbi aga peale passides saab pileti ikka 😉
-
Türgi trip. Lennuharjutused…
Et siis lubatud lennuharjutuste seiklus kah. Kui kalda ääres sai GPS punkt paika pandud kobisin üles amfiteatri servale. Seal vaatasin, et punktini on maad 180 meetrit miinus ca 10-15 meetrit kalda ja kaljunuki vahe. Mõtlesin nu ca 10 mintsaga olen kohal aga ma polnud veel võsasse astunud 😀 😀 Sain vaevu 10 meetrit minna kui oh häda, varemed, müürijupid, väädid ja läbitungimatu võsa, siin pole ilma macheeteta midagi teha… Korralik matkasaabas ja torkekindlad kindad peavad ka olema. Kivid ja pinnas on äärmiselt libedad sinna kogunenud okaste tõttu. Hullem kui liumägi ja kinni pole kuskilt hoida kui just 5cm pikkuseid okkaid ei karda. F… aga mul oli ikka vaja ronida 😀 Tahtsin ju näha mis platood me eelmine kord Ziiluga sealt alt nägime. Krt ma ikka ei ole normaalne 😀 😀 Miski 50 meetri läbimiseks läks aega 15 mintsa, mõtlesin kohale jõuan tunni pärast 😀 😀 sellise tempoga kui üldse. Järsku kuulsin kedagi sahistamas maas, ennäe kilpkonnaonu/tädi tiksus vaikselt kuhugi, äkki ka platoole 😉 aga tal aega küll. See mäeke ikka üsna kõrge ja paksult müüre täis, põnev oleks kui see ka kunagi lagedaks tehtaks inimestele vaatamiseks. Üritasin miskit ühelt poolt maapinnaga tasa olevat müürijuppi edasi minna vaikselt, müüri teisel pool oli järsak nii 4-5 meetrit krt jube libe oli vaevu sai astuda. Lükkasin ennem veel jalaga okkad ära, et vähem libe oleks….
Krt ühes kohas tuli vähe pikem samm teha ja kohe oli miski väät jala taga kah. F….. ja oleks siis libastunud siia maa poole aga kus sa sellega ikka teisele poole, jumal tänatud, et seal neid okkalisi põõsaid polnud.. Lajatasin ikka pea ees allapoole, kusjuures mõistus hakkas imeruttu tööle 😀 😀 Sekundite murdosa vältel jõudsin suruda fotoka vastu ennast ja õhus ringi keerata. Ilmselt siis aitasid trenni ja töö instinktid kaasa. Maandusin ilusti jalgadele ja edasi tuli üle õla veeremist õige mitu kukerpalli mööda nõlva veel allapoole ennem kui pidama sain. Kargasin püsti ja ei saanud s… aru mis nüüd toimus. Vaatasin asjad üle… fotokas, telefon, GPS ja isegi päikseprillid olid terved, müstika…. Mõtlesin, et selle nalja peale küll edasi enam ei lähe. Hakkasin üles tagasi turnima ja tunnen, et nägu märg, mõtlesin higi ja tõmban käega üle… Krt polnud higi vaid täitsa veri, jäin vaatama mis toimub, krt särk ja püksid kõik verised mööda nägu jookseb veri alla. Vot nüüd inspekteerisin ennast põhjalikumalt, lisaks peale katki veel põlv, käsi, külg. Siis lõi mõistuse klaariks paugust, et nii nüüd ruttu välja siit. Vaatasin ringi kus – mis ja selgus, et lihtsam on alla minna kohe siinsamas oli alumine teerada. Ja kurja küll Ziilu siin rääkis, et sääski pole…. on ja kuidas veel on. Täitsa pekkis, ilmusid eikuskilt vere lõhna peale ja sitaks palju. Muidugi ennem veel üritasin ennast vähe harida kaasasolnud veega, et rahvast mitte ära ehmatada kes rajal jalutasid 😀 Lõpuks sain alla ja padavai bussi juurde seal sai veel natuke giidi ja bussijuhi abiga verd maha pesta. Alles nüüd hakkasid vaikselt kõik kohad valutama. Giid tahtis arsti kutsuda aga ma ütlesin kannatan Kemerini ära. kobisime ruttu bussi ja tuld linna poole. Nu ega siis saanud ju ekskursiooni poolikuks jätta käisin sellise sandina veel mošees ja alles siis viuh hotelli. Mind viidi ruttu ära kõige esimesena. Siit loo moraal koht tundus põnev aga ilma erivarustuseta ja üksi sinna minna kohe kindlasti ei tasu. Kui ma poleks suutnud ringi keerata siis ma ilmselt oleks sinna jäänudki senikaua kui ükskord võibolla oleks leitud muumia.
Hotellis helsitasin reisikorraldaja Lisettile ja ütlesin, et nüüd on s… lugu ja kohe arsti vaja. Lisett helistas tagasi mõne hetke pärast ja ütles võta kaasa pass ja kindlustus ning mine kohe väravasse, auto tuleb järgi ja haiglas räägitakse vene keelt. Koperdasin siis kuidagi väravasse kõik kohad valusad ja pea uimane ja kohe oligi auto järgi. Miski vend kargab autost välja ja küsib ” Вы заказали такси до Дубровки” Mõtlesin mida hekki 😀 😀 hea mölalõug. Hüppasin autosse ja vana kimas polikliiniku poole ise seletab “у вас нет открытого перелома, но есть закрытый перелом” vana oli Briljantkäe fänn. Rebisime nats kildu ja irvitasime selle paar mintsa mis sõit aega võttis. Haiglas tehti passist koopia ja kindlustuse saatsin neile meili muud ei tahetud midagi. Pandi kohe voodisse tehti väike haavade pesu, paar röntgenit, õnneks midagi õmmelda ei olnud vaja, luud-kondid ka terved õnneks. Nüüd läks plaasterdamiseks ja sidumiseks, miljon plaastrit läks näo, käte ja jalgade peale. Rõhksidemed põlvele, küünarnukile vöökohale, õlale. Siis uuriti veel pingsalt silmi, et ega peapõrutust pole aga tundus, et polnud arsti sõnul. Ütles, et kodus tuleks nädalake jälgida peapööritust kui läheb hullemaks siis kohe EMOsse. Käskis hotellis pikali olla ja mitte ringi tuiata. Seejärel transporditi hotelli tagasi… Vot siin on elus näide, et reisides tasub alati teha kindlustus, kunagi ei tea mis juhtuda võib. See paarkümmend eurtsi võib säästa tuhandeid. Noh aga sain ma sis jee hotellis vedeleda, seigelda ju vaja. Juba mitu päeva tahtsime poistega parasailingule minna aga ei saanud kuna tuuline oli. Täna just ilus ilm ja vaja ära teha 😀 😀
-
Türgi trip. Pamukkale Maxwell toursiga.
See oli siis meie kolmas trip mis me võtsime tänavalt Maxwell toursilt. hommikul väljasõit oli hotelli juurest kell 5. Me panime vähe pidurit kuna üks seltsimees oli õhtust saadik kadunud, leidsime vennikese Lobby baarist õndsat und panemas 😀 Lohistasime välja, kell oli juba 5.20 mõtlesime rong kindlalt läinud aga ei miskit järsku lendas miski Mersu buss ette, küsis kas me Pamukkale ja ütles, et hiljaks jäite buss läinud nüüd saate homme minna 😀 Ma siis seletan, et homme seda sõitu teil pole 😀 vana pani laksu omale vastu pead pomises midagi ja helistas kellelegi. Siis ütles, et kähku bussi ja minek, meie muidugi viuh peale ja tuld. Vana andis minna Antalya poole läbi linna vahepeal 120 punaste fooride alt pohhuilt läbi jne. Beldibi juures jõudsime bussile järgi, kobisime ruttu ringi ja minekut 😀 Giid oli miski pisike kasahhi mutt muidu teemat jagas väga hästi aga selline tiba üleolev oli. Samas ütles kohe alguses ära, et teel on enne lõunat 3 poepeatust siis on lõuna ja alles seejärel oleme kohal 3 tundi. Peale seda ühe jutiga koju, et miski 8 paiku peaks kodus tagasi olema.
Kõigepealt tegime tee ääres miskis väikses kohvikus 15 minutit pissipeatust ja siis hakkas see poeralli peale. Krt ilm oli ka suht s…. sadas hooti ja päris jahe oli. Muidugi see poodidevärk oli ikka tase omaette. Logistikageeniused töötavad seal firmas vist. Mina laseks sellise logistiku päevapealt lahti 😀 Kõigepealt kimati niikaua kui sai tagasipöörde teha riidepoe juurde. Siin kogu grupp küljeuksest sisse ja kukuti jahuma mingitest asjadest, et viitsinud kuulata ja läksime otse poodi. Üldjuhul annab neid küljeukse infosi vältida kus näidatakse sokki ja lina ning seletatakse, et näe see on sokk ja see lina. Muidugi on see infojura kasulik giididele seal jagatakse mingeid lipikuid igaühele mille siis ostu sooritades annad kassas ära. Ilmselt nende lipikute kassassejõudmise kogusest oleneb giidi “boonus”. Hoidsin sellel lipikuteemal silma peal, eks see ole see professionaalne kretinism 😀 Tahad ju teada milleks see hea on. Oli küll jah suur pood aga olles kursis Kemeri hindadega odavat seal nüüd küll midagi ei olnud. Kui tunnike oli poes aega veedetud kimas buss edasi niikaua kui sai uuesti teha tagasipöörde sihtpunkti suunas, sõitis kuni sellesama poeni kus äsja käisime ja peatus veinipoe ees 😀 😀 Seal järgmine 40 mintsa peatust 😀 Krt kohe oleks ju võinud seal ees peatuda ja üle tee jalutada aga noh Türgi värk 😀 😀 Ei viitsinud siin ka miskit jura kuulata vaid läksime otse poodi. Kui siin ka aeg veedetud kimasime veidi edasi ehetepoodi seal algas jälle seesama jura otsast peale 😀 Me läksime jälle otse ja vaatasime niisama ringi. Lõpuks oli nendest poodidest selline kopp ees, et igasugune huvi edasise vastu oli kadunud. Tripp nägi välja rohkem poe kui kultuuritripina. 3 poodi jutti on ikka liig mis liig.
Lõpuks said poed otsa ja läksime sööma. Siit juba see Pamukkale valge kivipaljand paistis. Söök on siin ekskursioonidel ikka selline rootsi laua põhine, ei midagi erilist, enamjaolt ikka riis ja kana erinevates variantides, vahel natuke kala ka. Ja igaljuhul käib jook eraldi raha eest. Kui kõhud täis kimasime lõpuks Pamukkale.
Siin giid sebis meile piletid ja lükati sisse territooriumile. Siin giid muidugi kadus viuh ära aga ennem ütles ka, et jalutate omal käel ja ta pärast bussis räägib. Ennem veel mainis, et ärge te seal vees väga solberdage ja veelvähem maitske seda. Ei pööranud sellele väga tähelepanu, sest vette minna nagunii plaani polnud. Muidugi kes ei tea siis see Pamukkale, Hierapolis ja Kleopatra bassein on kõik siinsamas ühe koha peal. Pamukkale tähendavat türgi keeles “puuvillalossi” ja asub see Menderesi jõe basseini tektooniliselt aktiivses piirkonnas. Pamukkale maapõue soe vesi sisaldab rohkesti kaltsiumvesinikkarbonaati. Kui pinnale voolanud vesi ära aurab sadestub sool kaltsiumkarbonaadina pinnale. Olenevalt asjaoludest on mõnda kohta moodustunud midagi merikarbilaadsete vannide taolist, stalagmiitjalad all; teisale otsekui riisipõlluterrassid, idamaised ornamendid külgedel; kolmandasse kohta jääpurikaid meenutavad stalaktiidid. Muidugi võttis see kõik aega aastatuhandeid.
Pamukkale allikaveel on ravitoime, see avastati juba aastatuhandeid tagasi. Ilmselt just sel põhjusel kerkis mäele ka iidne püha linn Hierapolis, mis hüljati pärast Selçuki türklaste tulekut ja mille viimasel poolsajandil välja kaevatud varemed on suhteliselt hästi alles püsinud. Tänu sellele vaatepildile on praeguses Pamukkale Köyü külast saanud pulbitsev turismikeskus, kus praegu on igas teises majas hotell 😀 😀 Luusisime seal territooriumile vähe ringi ja vaatasime nurgatagustesse. Seal oli ka eraldi miski muuseum aga lisatasu eest, ei hakanud minema. Luusisime niisama, tegelikult oli asi natuke pettumus, sest vett seal peaaegu ei ole enam ja paljand on muutunud kollaseks. Paarkümmend aastat tagasi toimunud maavärina tagajärjel jäi vee pealevool märgatavalt vähemaks. Siinseal jäi silma päris palju plasttorustikku mille kaudu vett juhiti, ei saanud pihta mis värk nendega on… Pärast giidilt küsisin mis teema on ja ülla-ülla… fuiiii… hea, et ma seal ei solberdanud ja kleopatra vanni ei trüginud. Tuleb välja, et vett poleks tänapäeval niigipalju kui seal näha oli, vaid seal on tehtud “turistimagnet” kõik vesi mis alla voolab kogutakse kokku ja lüüakse pumpadega üles tagasi ning läheb uuele ringile. Sellepärast ka neid plasttorusi seal palju. No ei kutsu vette seal kohe mitte kuidagi peale seda infot wäkkkk….. Siis ma sain küll aru sellest ekskursiooni alguses giidi tehtud vihjest.
Siin see trööstitu ja kuivanud paljand siis on. Reklaamide pildid ei vasta sugugi tegelikkusele. Ja ilmselt kui siin poleks aretatud seda vee kogumise ja tagasi pumpamise teemat oleks see turistikas juba suht otsas omadega.
Väike video kah sellest “Puuvillalossist”
Panustasime rohkem nendele varematele, kolme tunniga teeb tiiru peale küll seal territooriumil, meil läks tiiru tegemiseks 2 tundi ainult. Mingites varemetes nägime ka peitu pugenud sisalikku, oli päris suur teine. Amfiteater nägi ka päris muljetavaldav välja. Kahju, et meile selliseid omalajal teha ei saanud sita kliima tõttu.
Luusisime ringi veel aia taga mätta otsas. Sealt oli päris hea vaade ümbrusele. See ikka tõeline turistikas, parkla oli servani busse täis 😀 😀 Siin mätta otsas oli kah üks pisike sisalik. Luusisime seal parkla ümbruses veel ringi eesmärgiga aega parajaks teha. Tegelikult kui parklast otse üles minna saad territooriumile ilma piletita, pole mingit aeda olemaski. Muidugi need nõlvad on seal ägedad, meie arheoloogid oleks seal ilmselt sillas 😀 😀 savinõukilde vedeleb igal sammul ilmselt ka muud kui otsida, ega ilmaasjata ei öelnud Demre-Myra-Kekova ekskursiooni giid, et igal türklasel on kodus metalliotsija 😀 😀 Paari kilpkonna nägime kah.
Lõpuks oli aeg käes ja kobisime bussi, algas kojusõit. Kodusõidu esimese tunni oli giid vait, lasi rahval puhata. Peale pissipeatust rääkis üsna põhjalikult kohalikust eluolust, kuidas abiellumine siinsete tavade järgi käib jne jne. Päris palju inffi sai. Tagasiteel oli muidugi paarimintsane peatus ka seal riidepoe juures, poest jooksis miski tibi rahapakiga ja andis selle giidile. Seejärel sõit jätkus kodupoole ja juba 20.15 olime hotellis. Sellest Pamukkale tripist on Ziilu kirjutanud ühes eelnevas jutus. Nüüd saate võrrelda kahte erinevat sõitu. Kas tänavalt odav või reisikorraldajalt kallim. Eks see ole nii ja naa… Aga ma pigem rendiks auto ja käiks omalkäel jäävad ära need nüridad “ajaveetmiskohad” poodide näol. Aga kokkuvõtvalt kannatas käia küll kuna giid oli teadmiste kohalt väga asjalik, see natuke kompenseeris.
-
Õppe- ja kogemusreis Romantilisele Rannateele
Eelmine aasta oli Pärnumaa Maitsete aasta. See meelitas kohale tuhandeid külastajaid nii Eestist kui väljastpoolt ja andis kohalikele tegijatele veelgi enam innustust uute toodete ja lahenduste leidmisel. Reisi käigus külastasime neist nii mõndagi ja saime kohalikest maitsetest aimu.
Ühtseks piirkonnaks koondunud Romantilisel Rannateel toimub palju põnevaid üritusi – Võilillefestival Kihlepa külamajas, Maria talu ratsakeskuses rahvusvahelised rakendispordivõistlused, Kabli Päikeseloojangu Festival, rannakülafestival Meie Küla Pidu Lindil,
Tahkuranna kurgifestival jne. Käisime ise ka sellele värgendusele silma peale viskamas terve bussitäie rahvaga.Esimene peatus oli Kabli pagarikoja juures kus sai proovida värskeid saiu ja kohvi peale rüübata. Isegi mina kes olen igasugu pagaritoodete osas suht pirts pean konstanteerima, et saiad olid maitsvad 😉 Siin sai natuke kuulatud pagarikoja edulugu ja edasi kimasime juba Tuisuliiva puhkemaja juurde. Siin korraldatakse päikeseloojangu festivali. Äge laste mängumaja oli seal 😉 ja merekaldal lahe tornike
Edasi kimasime Tahku Tare külakeskuse juurde. Seal jäi silma päris põneva kujuga katusealune. Hiljem muidugi nägin neid veel nii mõneski kohas. Siin korraldatakse väikestviisi kurgifestivali. Külakeskus oli iseenesest päris põnev ja igasugustele võimalustele avatud. Täitsa saviringi sai teha ja mis eriti äge, et ühes toas oli päris hulga kangastelgesi ja mitte tänapäevaseid moodsaid vaid ikka neid vanu. Siin oli meil ka väike lõuna. Peale lõunat trippisime edasi Jõulumäe tervisespordikeskusesse. Polnud ise seal varem käinudki ja selle suurusest polnud aimugi. Meile tehti seal väike ringkäik ja selgus, et seal saab harjutada igasugu talispordialasi ning ka rahvusvahelise tasemega võistluseid korraldada. Silma jäi ka maakera suurune discolfi korv 😉 Ühesõnaga päris kõva teema seal püsti aetud.
Edasi kimasime Puhke- ja vabaajakeskus Fishing Village kalurikülla. Vot see oli äge koht ja edulugu. See oli midagi mulle 😉 Tahaks omale ka midagi sellist…. Lammastel oli lausa oma saar 😀 😀 kuigi seal olid rohkem kitsed 😀 Clampingu telkidest olin varem kuulnud ja mõnda ka eemalt näinud aga siin sai sisse ka kiigata. Vanasse laevukesse ehitatud saun oli ka väga tsill. Miskid varemed olid kah siin aga ma ei saanudki aru mis see algselt olnud oli. Siit edasi kimasime Tamme tallu.
Tamme talu ürdiaed ja talupood oli ka päris huvitav kohake, sai näha ja katsuda perenaise taimeaeda, uudistada talupoes ja maitsta ürditeed. Aga kus neid ürte kilode viisi kasvatatakse ei näinudki 😉 Lõpuks oli õhtu käes ja sõitsime majutuskohta. Selleks oli Ojako puhkekeskus. Kogu keskus oli meile bronnitud. Ja siin toimis väga hästi reegel (tark ei torma) tänu sellele, et selg pani jälle näkku ei tormanud ma kuskile, esimesed haarasid kohe toad ära 😀 😀 Ma viimane pesakonna ja hõimlastega, meile muud ei jagunud kui omaette privaatne maja koos sauna ja muu värgiga. Krt suur tuba rõduga ja milline merevaade…… ehhhhhh. Peale majutust oli väike kohtumine Lindi küla „tegijatega“ . Meie küla pidu tutvustus, kaluriküla koduõue kontserdid jne. Kui see edulugu ka kuulatud oli õhtusöök ja saun… Peale sauna panin kella helisema, et päikesetõusu rõdult nautida…. Super äge oli, ainult kohv ja kook oli veel puudu.
Hommikul peale hommikusööki kimasime edasi jõuluvana elamist vaatama. Teel tegime väikse kõrvalpõike ka kalakuningate juurde, soovijad said kaasa osta värsket või siis just suitsuahjust võetud kuuma kala. Lõpuks jõudsimegi jõuluvana juurde. Päris äge vana maja oli ja päris põnev edulugu ka. Samas kõrval vaatasime ka natuke moodsamat asja Maria talu. See jõuluvana ja Maria talu kompleks oli ka päris vägev asi, vähemalt mulle meeldis.
Edasi kimasime Pootsi mõisa. Mõisa tiigi ääres nägin Eestis esimest korda täitsa rohelist konna. Pootsi mõis on asutatud 16.sajandi lõpus poola ajal. Algselt kuulus mõis von Pahlenitele. 19. sajandi algul omandasid mõisa von Lilienfeldid. 1856. aastal said omanikeks von Maydellid, kelle valdusse ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisasüda oli von Maydellide omanduses aga kuni baltisakslaste ümberasumiseni 1939. aastal. Mida kõike selles mõisas olnud pole…. Teise maailmasõja järgselt asus mõisahoonesse kool, mis tegutses seal 1990 aastate keskpaigani. 1962. aastal ehitati hoone kooli tarbeks kahekorruseliseks, muutes muuhulgas ka algsete akende kuju. Tänapäeval käib seal erakätes olevas mõisas usin veinitegu. Saime proovida ikka õige mitmeid ja mitmeid veine aga mulle ei sümpatiseerinud ükski neist, eks see ole maitse asi ka. Ju mul siis sitt maitse 😀 😀 Edasi külastasime samas läheduses olevat Sillametsa talu ja taimeaeda. Tegime taimeaias väikse lõuna ja oligi kodutee aeg. Kokkuvõtvalt oli päris lahe üritus.
