-
Viikingiteküla vol.2
Mõnda aega tagasi toimus Viikingitekülas üritus kus tutvustati vähe viikingite elu-olu. Näidati mis riideid ja vidinaid kanti tol ajal. Kui vähe rahulikum osa oli läbi otsustasin mõned kõvemad mehed ja amatsoonid rammu katsuda tapluses 😀 😀
Ei tea mida või keda ära ei jagatud 😉 Tapeldi linnuses nii omavahel kui ka kambas koos.
Kuskilt kargas välja teine kamp kes otsustasid linnuse ära võtta. Taplesid mis nad taplesid aga lõpuks ei saanud keegi aru kes ründab ja kes kaitseb 😀 😀
Tapluses oli hulganisti langenuid mõlemal poolel. Aga kuna sõjamehed unustasid suures lahingutuhinas ära kelle linnus oli siis lepiti viigiga ja mindi sõbralikult lahku lohistades kaasa oma langenud 😀
-
Stebeli patarei vol.2
Järgmisel hommikul peale ärkamist ja hommikusööki käisime vaatasime palju vett on sisse voolanud. Polnud eriti midagi, nii umbes 5-6 cm oli tulnud. Seega sai müüt murtud, et tühjaks pumbata ei saa komandopunkti. Vesi jooksis sisse mingist üleval lae all olevast kanalisatsioonitorust. Ilmselt kui see kinni panna siis ei ole erilist vee tagasijooksu. Pilsipump sisse ja ongi kuiv koguaeg 😀 😀 Peale veendumist, et ei jookse see vesi midagi pahinal tagasi lonkisime tagasi muuseumi juurde. Igav oli ja ei tahtnud kohe veel jalga ka lasta. Turnisin igavusest kordoni kõrval oleva kõige kõrgema masti otsa. Krt andis ikka ronida sinna, kolm korda puhkasin ronimise käigus aga üleval käisin ära. Vaated masti otsast olid ümbrusele vägevad. Ülevalt paistis jube hästi kordoni ees murul ankru kujutis all olles ei saa sellest kujutisest väga arugi. Töllerdasime veel loodusmuuseumi pool ka. Osa eilset seltskonda oli sinna kogunenud ja uurisid linttraktorit. Plaan oli käima saada ja samast lähedusest merest miski ilge suur rauakolakas välja tirida. Kohalikest keegi mainis, et see lint pole üle 10 aasta sealt liikunud ja käima pole seda saadud. Läks päris elavaks vaidluseks sellel teemal. Ütlesin, et mismõttes käima ei lähe, kui kõik lullad küljes, õlid-kütted sees peab käima minema. Vaatasin põgusalt üle, tundud komplektne olema.
Miski vennikesega läks isegi kihlveoks käivituse osas, ma ütlesin, et panen käima 😀 😀 Vennike lubas konni välja käia kui käima panen 😀 Egas midagi…. vaatasin, et õlid sees ja kütet ka oli, lõin selle igaks juhuks käsipumbaga üles. Käivitusmootori paak oli ainult tühi. Vennike kes kihla vedas minuga sebis bena, väike sörts õli sisse ja paaki. Mõned ämbrid vett kah radikasse ja läks katsetamiseks. Õnneks oli käivitusnöör olemas, seda ei pidanud tegema hakkama. Polnudki hullu midagi, kümmekond tõmmet ja käivitusmootor popsus käima. Nüüd veel tiba siduriga mängimist, et suur ka ringi käima hakkaks ja tule sisse võtaks. Ja käima ta läkski, tegin väikse tiiru õuel. Sõitis ilusti, paremale keeras aga vasakule mitte. Vennike kes kihla vedas oli üsna nördinud konni kaotusest, ma veel nokkisin, et davai pane üks konn veel hakkab vasakule ka keerama 😀 😀 Aga vana ei tahtnud vedu võtta. See kohalik, kes ütles, seda traktorit pole käima saadud sada aastad imestas ka, et mismõttes… Tuleb miski suva junn kuskilt mandrilt ja paneb tühjalt kohalt käima 😀 😀
Peale traktoriga hullamist läksime luusisime samas läheduses olevas vanas vene sõjaväeosas. Isegi mingid raketiangaarid olid veel säilinud. Mingil vene soldatil oli vist lahkumisega nii kiire olnud, et kirsadki olid maha jäänud 😀 😀 Siit edasi võtsimegi suuna kodu poole.
Põikasime korra veel läbi Kaali meteoriidikraatri juurest ja Muhu Maalinnast. Maalinnast on terve pikk jutt siin. Omalajal oli ikka vägev koht kui suure väega pidi seda üle jää vallutamas käima 😀
-
Stebeli patarei vol.1
Pikka aega liikus rahvasuus legend Stebeli patarei kohta… Väidetavalt on see Stebeli poolt ehitatud nii osavalt, et vajadusel saab selle niimoodi uputada, et vett välja pumbata ei õnnestu. Lõpuks võtsime militaarhuvilistega asja kontrollimise ette. Tahtsime legendile kinnitust või ümberlükkamist. Natuke plaanimist tehnika ja lubade osas ning oligi asi niikaugel, et panime kuupäeva paika. Arvestasime, et läheb õige mitu päeva ja seetõttu oli meil organiseeritud majutus Sõrve militaarmuuseumis askeetlikult madratsitega põrandal. Igaüks broneeris omale põrandapinna kuskil rekvisiitide vahel. Mina olles just värskelt muuseumis käinud broneerisin muuseumi lakapealse. Kõik asjaosalised veel irvitasid miks ma lakas magada tahan… kuskil liiva peal kui all on puhast põrandapinda veel mõned kohad olemas 😀 😀 Aga tundus, et keegi polnud varem muuseumis käinud ja ei teadnud, et lakas oli tegelikult kogu muuseumi ainuke suur vedruvoodi 😀 😀 Põhiosa rahvast läks juba varem kohale ja kartuses, et pumbad ei jõua komandopunkti tühjaks lüüa hakkasid seal varem möllama. Meie sõbraga plaanisime minna õhtuks nagu plaanitud oli ja seetõttu tegime Saaremaal aega parajaks luusides kõikvõimalikes kohtades mis teele jäid. Kõigepealt jäi teele Muhu kirik mida on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis väga kaunis ehitis. Muhu kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi põhja- ja idaseinal on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Trepile viiva ukse kohal näed Sa kirikuseina müüritud 12.-13. saj. pärinevat haruldast trapetsikujulist hauaplaati. Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas. Kirikut on kasutatud ka kaitserajatisena. Kui kirik uuritud läksime Maasilinna uurima. Linnuse varemed on muljetavaldavad ja neid peab kindlasti oma silmaga nägema.
Maasilinnast edasi sõitsime ühte omapärast kirikut uurima. Karja kirik on rajatud 14. saj algul. Kirik on peaaegu muutumatult säilitanud oma esialgse kuju. Kirik on ühelööviline ja ilma kellatornita. Kiriku altari kohal on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Kirikus paganlikud märgid….. tekib küsimus kas kirikud ikka tulid meile kui ristiusu sümbolid… Äkki olid juba varem olemas…
Karja kirikust edasi suundusime Angla tuulikuid vaatama. Luusisime vähe keskuses ja tuulikutes ning kimasime edasi Valjala suunas. Valjalas uurisime kirikut mille ehitusega alustati 1227 aastal. Kiriku vanim osa on kooriruum millele ehitati hiljem juurde pikihoone. Valjala kirikus on 13. sajandist romaani stiilis ristimiskivi, mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. Valjala kirik on vanim Eesti aladele ehitatud kivikirik • 13. sajandi kolmandal veerandil kohandati kirik ümber kindluskirikuks • Kirikutorn on ehitatud 17. sajandil käärkambri peale. Kirikuaias on ka Vabadussõja ausammas.
Lõpuks jõudsime Kuressaarde, seal läksime otse kindlusesse. Kolasime vähe müüritisel ja suundusime muuseumi. Muuseumis on vaatamist õige mitmeks tunniks. Tükk aega mõtlesime latriini juures, et mis tunne oli palja kanniga kivil istuda 😀 😀 Meie tegime seal kiirmarsi ja suundusime edasi, aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma 😉
Teel Sõrve tegime veel peatuse Salmes. Vaatasime korra kaugele arheoloogid on jõudnud viikingite väljakaevamisega. Päris vägev on sellist asja vaadata oma silmaga. Ilmselt rohkem sellist asja elus enam näha ei õnnestu.
Lõpuks jõudsime kohale Stebeli patarei juurde, Mõtlesime, et siin veel vesi poolestsaati sees aga ei miskit. Pumbad olid juba oma töö teinud, reporterid kõik jäädvustanud ja kirja pannud. Eks sai siis ise ka turnida sinna kuhu ilmselt ei pääse niipea mittekeegi. Jäädvustamise osas sai ka väike panus antud. Esimesed vennikesed olid juba jõudnud all ära käia. Ülakorruselt sai alla redelit mööda kuid pimedas koridoris tuli käia väga ettevaatlikult, et põrandas olevast august mitte alla sadada. Koridoris tuli meile vastu tiba õllene vend kes seletas õhinal, et ettevaatust siin on auk ja vaikus…. Vennike lihtsalt oli asjast nii õhinas, et muutus ettevaatamatuks ja kukkus august alla. Sitaks vedas vennikesel, 4-5 meetrit kukkumist lõppes betoonalusel ja nii õnnelikult, et viga ei saanud. Mõned sentimeetrid kõrvale ja oleks kukkunud püstiste poltide otsa, siis poleks asi nii õnnelikult lõppenud. Turnisime siis ka alla uurima asja, üsna palju oli säilinud. Luusisime ruumides ringi ja avastasime, et veel mingi redel läheb üles. Arvasime, et see on teine sissepääs alumisele korrusele, turnisin redelist üles ja lükkasin luugi lahti. Tuli välja, et ei olnud sissepääs vaid hoopis üks pisike ruum paari metallkarkassiga millegi jaoks. Milleks see ruum oli ei tea aga sinna sai ainult alt üles minnes mujalt sinna pääseda polnud võimalik. Ronisin alla tagasi ja hakkasime uurima keset ruumi olevat arvutit. See olevat olnud omalajal tehnika tippsaavutus… Arutasime, et huvitav kuidas sellele saaks Windoosa peale lasta 😀 😀 😀 Kahjuks ei leidnud ühtki kohta kuhu mälupulk või CD pista. Kui kõik sai läbi uuritud korjasime kola kokku ja läksime muuseumi nähtut arutama ja magamiskohti valmis sättima. Me sõbraga võtsime oma kola ja kobisime tuima näoga lakapeale. Rahvas vaatas imeliku näoga, et 2 lolli lähevad kuskile liiva peale magama kui all on normaalne põrand kuhu magamiskott visata 😀 😀 Paar vennikest tulid vähe aja pärast vaatama, et kus me seal liivas püherdame ja kui nägid, et meil seal suur mugav vedruvoodi koos madratsi ja patjadega läks kirumiseks lahti 😀 😀 Krt oleks seda teadnud oleks ise sinna broneerinud nüüd peab põrandal magama 😀 😀 Kui pesa valmis tegime mõned võikud ja kobisime magama. Järgmisel päeval oli vaja kontrollida kas vesi tuleb tagasi või ei
-
Paide linnamäel
Mõned head aastad tagasi toimus Paide linnamäel päris põnev kogupereüritus. Rahvale näidati ajaloo taaskehastajate poolt igasugu põnevaid asju. Linnamäel olid viikingid ka oma laagri üles pannud ja demonstreerisid oma toimetusi. Ränirahnud olid ka oma autoga tulnud kohale uudistama teiste tegemisi 😀 😀 Paide Ordulinnuse rajamist alustati 1265. aastal. Linnuse ehitamisel kasutati kohapeal leiduvat valget paekivi. Esimeseks rajatiseks oli Vallimäel 8-kandiline kaitsetorn Pikk Hermann, mis 1941. aastal purustati taganeva nõukogude armee poolt. 1993. aastal, Jüriöö Ülestõusu 650. aastapäevaks ehitati Vallitorn uuesti üles.
Võimalik oli lähemalt uurida kuidas vanasti kangast kooti, savinõusid lõkkel põletati jne jne. Sõjamehed võtsid mõõtu mõõgavõitluses. Platsile oli veetud isegi heitemasin. Õhtupoolikul oli väga hea loeng ajaloost. See kestis õige mitu tundi ja selle aja jooksul saime tarkust juurde päris kõvasti. Räägiti nii kohalikust ajaloost kui ka Ümera lahingupaikade uurimisest.
Peale loengut käisime tornis näitust tudeerimas. Torni on rajatud interaktiivne Ajakeskus Wittenstein. Ajamasina(lift) abiga läbi torni üheksa korruse ja kaheksa ajastu reisides saab ajarändur tutvuda eluga muinasajal, istuda ühes lauas Järvamaa foogtiga, läbida nõiatesti ning teha lõbusõitu tsaariaegse postitõllaga. Eesti Wabariigi korrusel jalutada mööda linnapromenaadi ning okupatsioonikorruselt viib stagna-aegne rong ajaränduri taasiseseisvunud Eestisse. Kõike seda ja paljut muudki vürtsitavad heli- ja valgusefektid, videoprogrammid ning illusioonid. Kui muuseum ka läbi uuritud läksime välja tagasi. Erinevatel lavadel käisid usinad etendused, nats vaatasime neid kah.
Vahepeal sai rauasulatusahi valmis ja tuli alla. Tudeerisime seda niikaua kui leegid taevani käisid 😀 Ja oligi õhtu käes. Tegime veel paar õhtust pilti ja kobisime ühe sõbra tuttava juurde kotile.
Järgmisel hommikul peale äratust venitasime end koduteel uuesti korra linnamäelt läbi. Käisime torni kohvikus kohvi joomas ja kooki söömas 😉 Torni kohvikust on platsile alla päris hea vaade, sai isegi paar pilti tehtud eilsest laagrist 😀
-
Haapsalu piiskopilinnus
Ühel kenal suvepäeval sattusin luusima Haapsallu. Haapsalus on kaks huvitavat kohta kus peab kindlasti käima kui juba seal. Piiskopilinnus on lahe igal aastaajal. Iseenesest on see ka natuke teistmoodi linnus, siin on kirik linnusega kokku ehitatud mida tavaliselt väga ei näe. Ja mis eriti põnev, et augusti kuuvalgetel öödel pidavat kirikuaknal nägema valget daami 😉 Piiskopilinnust hakati ehitama ilmselt 1250-ndail või veelgi varem. Samal ajal pandi alus tulevasele linnale, mille asustuse vanimad jäljed on dateeritud 1240. aastaisse. Kirjalike allikate põhjal on teada, et linn oli Saare-Lääne piiskopi residents 14. saj keskpaigani, kuid jäi oluliseks keskuseks kuni piiskopkonna likvideerimiseni 1559. aastal. Pärast Vene-Liivi sõja (1558–83) aegseid rahutuid aastaid, mil linn kuulus vahelduva eduga erinevaile vaenupooltele, valitsesid 1581- 1710 linna rootslased. 18. saj algusest kuni 1918. aastani oli linn Vene riigi provintsikeskuseks. Teame ka, et Haapsalu elanikkond oli paljurahvuseline: sakslaste ja eestlaste kõrval andsid linnapildis tooni rootsi juurtega linlased.
Linnuse ja linna arengusse on jätnud jälje mitmed konfliktid: piiskopkonna kodusõda 13.–14. saj vahetusel, vitaalivendade rüüsteretk 1427. a jne. Keskaegse ilme kaotas keskus 16. saj II poole sõjakeeristes. Siis hävis enamik hooneist ja linnakindlustustest ning linnus kaotas sõjalise tähtsuse. Praeguse välimuse sai Haapsalu vanalinn 19. saj II poolel, mil pärast ravimuda avastamist kujunes linnast hinnatud kuurort. Siis rajati promenaad ja pargid ning ehitati esinduslikke villasid ja suvemaju.Sattusin luusima sel ajal kui kirikus oli väike tseremoonia, seetõttu õnnestus sisse kah kiigata. Edasi külastasin muuseumi, seal oli igasugu põnevaid vidinaid 😀 😀 Alkeemikute töölaud kus üritati muuta kõik kullaks jne.
Peale muuseumi külastust tegime väikse õhtusöögi ühes müüriäärses kohvikus. Toit ja miljöö oli väga mõnus. Lõpuks kui oli hämardunud jalutasime veidi veel linnuse territooriumil ja sealt suundusime edasi nautima õhtust promenaadi. Õhtuhämaruses promenaad on jalutamiseks super. Soovitan soojalt kui sinnapoole on asja.
-
Viikingitekülas vol.1
Ükspäev möödaminnes põikasime sisse Viikingitekülla kohvi jooma. Järsku kostus linnusest metallikolinat. Lonkisime vaatama mis toimub. Linnuses käis kõva andmine. Viikingid polnud ilmselt omavahel midagi ära klaarinud ja andsid nüüd relvadele valu 😀 😀
Isegi mõned naised olid haaranud relva järele ja raiusid usinalt vastast.
Võitlus oli vägev ja mehi langes nagu loogu. Siiani ei tea mida seal ära ei jagatud 😀 😀 -
Üleujutus
Lekkis info, et nõiad möllavad ja kaev ajab üle. Seda asja tuleb kohe ära kasutada ja kiirelt uurida. Sel aastal oli vett igal pool palju. Alustasime Lagedilt, kus nii mõnigi majaomanik pidi koju saamiseks ilmselt paadi muretsema 😀 Meil tänapäeval ju kombeks maju sohu ehitada 😀 😀 Edasi nõiakaevu poole otsustasime minna mööda külateid. Tuulevälja külas oli Leivajões vett nii palju, et viib silla minema 😀 Õnneks sild betoonist ja korralikult ehitatud 😉
Lõpuks jõudsime Tuhalasse. Nõiad möllasid jah ja vett oli kaevust tulemas mehiselt. See ajutine tõusuallikas Nabala-Tuhala looduskaitsealal Tuhala karstiala maa-alusel jõel hakkab vett üle ajama suurvete ajal ning ,,keema” 100 liitrit sekundis siis, kui jões vee vooluhulk on vähemalt 5000 liitrit sekundis. See on unikaalsemaid loodusnähtusi Euroopas, veesurve tekib maa-aluses jões, tegemist pole arteesia kaevuga. Ürgset vaatepilti võib näha ühest päevast kuni kolme nädalani. Kaevu sügavus on 2,4 m, vesi on soo päritolust tingituna veidi pruunikas. Rahvast hakkas juba kogunema seda “imet” uudistama. Selleks ajaks kui meie sealt jalga lasime oli inimesi seal nagu laulupeol 😀
Tuhalast edasi läksime Viikingite külla väikest kohvi manustama. Eks sealgi oli vett hullult. Forellitiik ujutas ikka mehiselt üle ja koopasauna juures põrgukatel kippus kah vett ahju laskma 😀
