-
Lennundusmuuseumist Maanteemuuseumini
Ühel heal päeval pidin toimetama seltskonna tsillima Valma seiklusparki aga ise seal küll kolm päeva passida ei viitsinud. Kuigi pakuti päris põnevaid seiklusi ühe kodaniku asemel kes kohale ei tulnud. Kõik olevat makstud aga noh ma igaks juhuks tegin muu plaani. Sebisin pesakonna autoga järgi ja läksime vaatama lennusõud Lennundusmuuseumis.
Lennundusmuuseumis oli rahvast hullult ja katsuda sai igasugu atraktsioone. Isegi piirivalve lennusalga helikopter oli kohal. Näidati ka mõnda moodsamat ralliautot 😀 Lennusõu alguseni oli veel aega, uurisime niikaua erinevaid rekvisiite. Päris huvitav muuseum on ja see on hea, et eksponaate üritatakse koguaeg juurde sebida.
Lõpuks oli aeg käes ja taevasse ilmusid vigurlendurid oma triibuliste lennukitega 😀 Päris huvitav oli vaadata mida kõike oskab kogenud piloot lendava plekitükiga peale hakata. Lennusalga omad näitasid helikopteriga kuidas kustutamine käib. Ammutasid tiigist vett ja lasid selle alla, päris huvitav oli vaadata. Kui üritus läbi otsustasime väisata ka maanteemuuseumi.
Maanteemuuseumis näppisime kõikvõimalikke eksponaate ja Rix proovis kopamehe ametit 😀 Eksponaate seal jätkub näppimiseks terveks päevaks 😉
Soovijad saavad tõllaga teha väikse tiiru kah muuseumi ümbruse teedel. Muidugi tõld on moodsaks tehtud, ketaspidurid ja puha 😀 😀 Huvitav kas ABS ka on… Jõuallikaks oli sellel tõllal 1 hobujõuline kaeramootor 😉 Liikluslinnakus sai väikse tiiru teha ka elektriautoga. Lõpuks sai siin ka isu täis ja kuna õhtuni oli veel aega siis tegime kiire kõrvalpõike veel mõne vaatamisväärsuse juurde.
Tudeerisime põgusalt Vastseliina ordulinnuses, käisime Hinni kanjonis ja Piusa koobastes. Ja oligi õhtu käes… mina tagasi Valma seiklusparki ja pesakond koju. Valmas oli just õhtusöögi ja sauna aeg. Tiksusin vähe saunas ja kobisin kotile. Hommikul oli vaja seltskond Tallinnasse tagasi transportida.
-
Lahemaale ja tagasi
Panime sõpradega kamba kokku ja sügasime sihti seadmata minema. Mõte oli lihtsalt nautida ilusat sügisest ilma ja vaateid. Otsustasime, et vaatame kõike mis tee äärde jääb. Esimese peatuse tegime Soorinna külas. Seal on päris ilus väike paistiik ja selle ääres korrastatud varemed. Igatahes vaated on seal ilusad 😉 Ah jaa miski närvihaige mutt tuli meiega õiendama, et miks me teda pildistasime 😀 😀 Mis tal puudu oli ei tea, igatahes sealpool kust ta välja kargas polnud isegi midagi pildistada. Saatsime ta viisakalt tagasi sinna kust ta tuli ja liikusime edasi 😀 Edasi põikasime sisse Muuksi kalmetele. Seal oli isegi hein niidetud ja kalmed paistsid ilusti välja. Neid kalmeid ikka jätkub aga siiani pole aru saanud miks neid kivikalmeid seal nimetatakse Hundikangruteks….
Tsillisime väha ka Kiiu-Aabla rabas. Tiir kiirelt ka majakivi juurde ja tagasi. Majakivi pidavat olema Eestis suuruselt kolmas rändrahn….. On teine pirakas küll jh , huvitav kui suured need 2 ja 1 veel on… Kiiu – Aabla raba matkarada on päris hea rahulikult tsillimiseks, seal veel ei ole hulle rahvamasse liikumas.
Edasi põikasime sisse Nõmmeveski kanjonisse. Nõmmeveskis on päris põnev kanjon ja juga. Seal on veel järgi vana hüdroelektrijaama jäänused, mis on vaatamisväärsus omaette. Ja luusida seal võib aastaringi, koht on ilus igal aastaajal.
Nõmmeveskilt edasi tiksusime ühe jutiga läbi Loksa Pärispeale välja. Seal oli omalaajal päris kõva kalakasvatus aga nagu meil kombeks lastakse kõik pankrotti või lihtsalt jäetakse maha. Juba aastaid on see kompleks vahelduva eduga müügis ja uut tegijat pole leitud. Turnisime vähe vanas piirivalvekordonis ja võtsime suuna kodupoole tagasi.
Tagasiteel tegime väikse kõrvalpõike Loksa lähedal metsade keskel oleva Lohja järve juurde. Päris ilus väike järveke keset metsa. Ilmselt on selline hea kohake telkimiseks ja linnulaulu nautimiseks. Kala tundub ka seal olevat. Nii mõnigi kalamees oli paadiga järvel.
Kui jalg puhatud tiksusime vaikselt edasi. Jägalas tegime väikse kõrvalpõike vana puupapivabriku elektrijaama juurde. Siis pääses sinna veel ligi, nüüd saab ainult eemalt vaadata. Kui juba seal siis kuidas sa ikka ei külasta linnust ja Linnamäe hüdroelektrijaama. Väidetavalt olla see linnus paartuhat aastat tagasi olnud suurim linnus põhjaeuroopas. Sealsamas paikneva elektrijaamaga käib tänapäeval mingi kummaline sõda… Ühed arvavad, et selle peaks kindlasti lammutama et kalad pääseks kudema… Mul tekib küsimus kui see lammutada siis jääb järgi paarikümnesendise sügavusega mudane jõesängi laadne toode…. Kus see kala kudema hakkab küll??? Ametnike ajupuudulikkus ikka hämmastab tänapäeval. Pole kuigi raske sinna ehitada kalatrepp kui vaid vähegi tahetaks. Ametnikud võiks kasvõi Lätti Ligatnesse vaatama ja õppima minna kuidas tehakse kalatreppe. Seal on see väga lihtsalt ja praktiliselt lahendatud.
-
Rebala päevad
Aastaid tagasi ringi luusides sattusime puht juhuslikult Jägala Jõesuu linnamäele. See linnusekoht on Aivar Kriiska hinnangul olnud mõni sajand EMA olnud põhjapoolse Euroopa üks suuremaid linnuseid. Siinsel linnusekohal on tehtud aastate jooksul hulgaliselt väljakaevamisi. Leitud on nii keraamikat, põlenud luutükke, tulekivi, erinevaid puitkonstruktsioone, relvi jne. Kultuurkihtide järgi on olnud siin asula juba kiviajal. Sadamakoht on kah siin olnud.
Meie saabudes toimus seal miski üritus… Rahvalt kuulsime, et käimas on Rebala päevad. Vaatasime kah vähe ringi. Viikingid olid metsa pesa teinud ja vist ei jaganud midagi ära… Ühel hetkel kukkusid taplema 😀 😀 Mehi langes nagu loogu.
Vanameister Ain Mäesalu isiklikult oli kah kohal 😉 Ja kui tema juba kohal on siis tuleb kuskilt ikka pauku kah 😀 Ega pikalt läinudki kui Otepää püss juba paukus 😀 😀 Luusisime vähe laagris ringi, Vanakaru (rahu tema põrmule) oli kah platsis oma ägedate muinasehetega.
-
Raudteemuuseum
Miljon aastat on olnud plaan külastada raudteemuuseumi aga kordagi pole sinna veel jõudnud. Igakord on kas kiire või sada muud asja 😀 Seekord vabal päeval midagi muud targemat pähe ei löönud… Mõeldud tehtud aga nagu ikka juba traditsiooniks saanud, miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Mõtlesime Lihula kaudu minna, pole paar aastat seal käinud mõtlesin ehk on midagi uut. Kahjuks tuli pettuda selles osas…. Mõisa park küll ilusti niidetud aga vaatamisväärsus linnusevaremete näol niitmata ja hein kulmudeni. Mõis iseenesest oli seal ilmselt olemas juba 13. sajandil nö. ordu- või piiskopimõisana aga hoonestuse kohta pole eriti midagi teada. Tolleaegsed mõisad olid suht väiksed ja koosnesid veskist, aidast ja vasallelamust. Siin ilmselt täitis mõisahärrade elamu rolli piiskopilinnus. Praegune säilinud klassitsistlik kahekorruseline kivist mõisa peahoone on ehitatud 1824. aastal von Wistinghausenite ajal. Mõisa kohta täpsemalt lugeda saab siit.
Ainuke asi mis vahepeal muutunud oli on see, et lõpuks oli veskile katus peale tehtud, oli teine ennem üsna trööstitus seisus. Luusisin vähe ka veski kõrval olevas mahajäetud majas…. hullult laastatud ja rämpsu täis.
Üks väga lahe juhtum oli kah 😉 Lõpuks ometigi sain ilusti pildile Eesti rahvusliblika pääsusaba. Pääsusaba on meil üks suurimaid päevaliblikaid, tema tiibade siruulatus võib olla 8-9 sentimeetrit. Silma torkavad tagatiibadest välja ulatuvad “sabakesed” ehk siilakud. Emased liblikad munevad sarikaliste sugukonda kuuluvatele taimedele ja nii võib ereda värvusega röövikuid kohata ka tilli- ja porgandipeenras 😉
Kui liblikas imetletud luusisin vähe ümber mõisa, just käis katuse remont. Mõtlesin muuseumi ka külastada aga viimasel hetkel loobusin kuna uut väljapanekut ei olnud ja vana juba mitu korda vaadatud. Selle asemel läksin inspekteerisin hoopis kirikut.
Kiriku torn ikka veel vildakas 😉 Vana kirik olla hävinud 1297 saksa ordu ja piiskopi vahelises sõjas, uus ehitati üles ja jäi püsima 1874. aastani, mil osutus oma halva seisukorra tõttu tarvitamiskõlbmatuks. Uus kirik valmis 1876. Kiriku altar, pingistik ja kantsel on kohaliku meistri Laurbergi valmistatud, kantslirinnatise baroksed skulptuurid on pärit veel vanast kirikust. Samuti kuuluvad vanemasse aega altarimaal ja üks tornikelladest. Mulle meeldib tavaliselt ikka tornidesse ka turnida aga siin ei saanud, uks lukus küll ei olnud aga tool oli ees. Vanasti tähendas luud ukse ees, et kedagi pole kodus 😉 siin toolil ilmselt sama viide 😀 Kui kirikus kah tiir tehtud võtsime suuna raudteemuuseumile.
Kurja küll ilm läks käest ära ja hakkas sadama. Tegime kiiruga väikse tiiru territooriumil saamaks aimu mis siin üldse on. Iseenesest on see tegelikult mitte päris raudteemuuseum vaid rohkem ikka muuseumraudtee mis on Eestis ainus kitsarööpmelise raudtee muuseum. Raudteemuuseum on meil veel Haapsalus. See mida külastasime asub ikka Lavassaares kunagisel turbatööstuse alal. 1980-ndatest pärit muuseumis on välialal üle 80 veermikuühiku. Sees on veel üle 700 erineva ajaloolise foto, eseme ja dokumendi, samuti näitusmüük ajaloolistest raudteeteemalistest piltidest.
Kui väljas tiir tehtud kolasime vähe sisenäitusel. Tegelikult siin eksponaate nagu putru ja tasus käimist küll. Muuseumis saab juunist septembri lõpuni laupäeviti teha sõidu auru-, või diiselrongiga 2 km pikkusel lõigul. Territooriumilt väljas on säilinud veel töötajate kortermajad, saun jne.
Tiksusime siit edasi kodupoole kõhud tühjad. Mõtlesime, et põikame sisse Märjamaal ruudu pubisse ja teeme väikse söögi. Vaatasime, et menüüs armeenia sašlõkk….. Mõeldud tehtud, tellisime ära, jõhvikas veel kiitis, et see saab ruttu valmis ja on väga hea. Istusime lauda ootama, krt aega läks hullult, mul hakkas juba kopp ette tulema. Asi oli kiirest valmimisest kaugel… seda enam, et pubis oli ainult 2 klienti enne meid. Lõpuks toodi toidud täis üllatusi 😀 😀 Pole elus mitte kuskil sellist armeenia sašlõkki näinud ja ilmselt armeenlane oleks sellise toidu solvamise peale kogu pubi maha lammutanud 😀 😀 Küsisin jõhvikalt misasi see on, kus mu sašlõkk on??? Neil pidavatki selline sašlõkk olema. Noh sellest oli asi ikka väga kaugel, taldrikul oli lihtsalt pannil kahelt poolt praetud lihakäntsakas mis polnud tuld ega suitsu isegi kaugelt mitte näinud. Juba teist korda järjest selline kummaline asi selles pubis. Paar kuud tagasi käisime ka seal möödaminnes söömas, kinnipanekuni oli tunnike aega. Saime toidud kätte ja siis läks jõhvika kiun lahti, et sööge ruttu ta tahab bussile jõuda. Ütlesin, et tund kinnipanekuni aega, see ikka halas, et ta tahab varem kinni panna ja bussile jõuda… Ilmselgelt edaspidi valin sealkandis teise toitlustaja 😉
-
Pesakonnaga Lahemaal
Ükspäev sai pesakond autosse pakitud ja võetud suund Lahemaale, et lihtsalt vähe tuulduda. Muidu löövad koid sisse 😀 😀 Esimese peatuse tegime Muuksi Hundikangrutel. See kalmete kogum asub Muuksi külas Kahala järve põhjakaldal. Rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal, täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele. Peamiselt Eesti põhja- ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Kivikuhjatistest kalmete tegemine on Skandinaaviast pärit matmiskomme, mis Eesti alal sai alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Seekord asjatas seal ka üks päris pirakas nastik, madusi sealkandis on ikka ohtralt. Kui kalmed uuritud tiksusime vaikselt lähedalasuvale linnamäele. Seal läheduses on veel üks huvitav vaatamisväärsus nimega Turje kelder aga sinna väikse jõmmiga päris pikk maa läbi eramaade. Ja natuke ärevaks teevad ka seal need lahtised talukoerad. Ise küll neid ei karda aga iial ei tea millal otsustavad rünnata. Parem on ennetada asja ja mitte ronida sinna. Linnamäel tiksusime niisama ja nautisime vaadet merele. Ilmselt tuhandeid aastaid tagasi oli meri siinsamas klindi all, tänapäeval on see muidugi taganenud päris kaugele. Liikusime edasi ja veidi maad edasi linnamäest oli posti otsas päris põnev teeviit, põikasime korraks sisse… Seal oli mingi vana talukoht ja säilinud natuke maakeldrit. Loomulikult oli mul vaja seal sees turnida ja uurida värki 😀
Edasi kimasime Hara lahes olevasse allveelaevade demagneetimiskeskusesse. Väidetavalt olla see maailmas üks kolmest sellisest keskusest. Kahju, et selline asi jälle lagunenud ja laiali tassitud on. Iseenesest on ka need jäänukid veel muljetavaldavad seal. Sai päris tükk aega seal luusitud, kahju, et teiste kaide peale ilma paadi või ujumiseta ei saa 😉 Siinsamas on ka väike Hara saar kuhu pidavat mõõna ajal saama minna jalgsi. Ise veel seda proovinud ei ole aga ükspäev teen ära. Vanasti sai autoga otse treppi sõita ja ringi luusida siis nüüd on sadam erakätes ja tasuta enam luusida ei saa 🙁
Edasi läksime luusisime sadama läheduses olevas endises vene sõjaväeosas. Ka siin jätkus põnevust ja avastamist küllaga. Mõned hooned isegi väga hästi vastu pannud ajahambale ja ilmselt peale vähest investeerimist saaks neist päris põneva elamise. Metsa sees oli täiesti märkamatus kohas veetorn millest saaks väga põneva vaatetorni teha. Kui see väeosa ka läbi kolistatud võtsime suuna tagasi kodupoole.
Tegime veel väiks kõrvalpõike Kiiu-Aabla rabasse, et vaatetornist vaadet nautida. Rix kurivaim arvas, et ta tahaks rabavett juua proovida 😀 😀 Nu ega siis saa keelata lapsele joomist 😉 Pehmodele infoks…. ei visanud junnilõikajal rihma maha, elab siiani ja ilmselt veel kaua 😀 😀
-
Viikingiteküla vol.4
Kuidagi tihedaks oli see sõdimine vikukülas läinud. Alles sõdisid ja ei tea mida ära ei jaganud nüüd juba jälle 😀 😀 Suures saalis sätiti siis omale vastav pesu selga, tehti väike eelmäng ja tormati linnusesse taplema 😀 😀
Linnuses anti üksteisele relvadele valu ja tapeldi usinasti. Ei tea mida jälle ära ei jagatud 😀 Vanasti oli seal ikka võitlejaid hullult, viimasel ajal asi kuidagi kokku kuivanud. Kui piisavalt tapeldud mindi tagasi sooja.
Toas tehti vähe kuiva trenni ja näidati rahvale varustust. Huvilisi uudistamas ikka natuke oli. Kui veidi puhatud mindi uuesti välja taplema.
Seekord taplesid need kes eelmises tapluses kõvemad olid. Nüüd valiti välja kõvematest kõvem 😀 😀
-
Hundikangrud
Suvel tuleb ju ikka ringi luusida ja avastada Eestimaa põnevaid kohti. Seekord käisime sõpradega uurimas hundikangruid. Hundikangrud on
Eesti suurim kivikirstkalmete kogum mis asub Muuksi külast Kahala järve põhjakaldal. Hundikangrute rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal. Täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele, kuid veel 1920. aastatel võis kalmetelt järve näha. Peamiselt Eesti põhja ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Põnevat lugemist hundikangrutest leiab siit Huvitaval kombel ei näinud kangrutel ühtki madu, kuigi kivihunnikud ideaalne pesitsuskoht. Rebalas näiteks on harv juhus kui seal madusid ei näe.Hundikangrutelt hakkasime vaikselt kodupoole liikuma, külastades teeäärseid huviväärsuseid 😉 Järgmisena jäi meie teele Kiiu vasallilinnus mida rahva seas tuntakse Kiiu tornina. Keskaegne Kiiu torn valmis arvatavasti 16. sajandi algusepoole ja asub Kiiu mõisapargis. See kunagine tornelamu on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline. Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Eemalt Hollandi tüüpi tuuleveskile sarnanev kaitserajatis restaureeriti 1974.a. Tornis on tänapäeval kohvik. Siit edasi suundusime Rebala poole, teel tegime kiire peatuse ka Jõelähtme mantelkorstna varemete juures. See olevat olnud kunagi köstrimaja mantelkorsten.
Edasi viskasime kiire pilgu Rebala kivikirstkalmetele ja sealt edasi põikasime sisse Ülgase fosforiidikaevanduse juurde. Vaatasime põgusalt koobastesse ja tegime mõned pildid tehase varemetest. Pikalt seal luusida ei viitsinud, kuna seal juba käidud küll ja küll. Kobisime autodesse ja kodupoole sõit.
Enne kodu kiire kohustuslik põige Saha kabelisse. Kabelis ikka kõik endine ja muutunud polnud midagi. Iseenesest kõik need läbikäidud kohad päris põnevad ja tasuvad uudistamist.
