-
Kiluvarastele külla vol.4
Kodumail tagasi tahtsime minna uuesti Ähijärve äärde ööbima aga see oli hõivatud, Siis meenus, et siinsamas lähedal metsas on veel 1 koht kus kindlasti kedagi pole kuna see pole kaartidel märgitud 😀 😀 Nii oligi, tõmbasime keset ürgmetsa olevasse katusealusesse telgi püsti ja kobisime kotile. Hommikul hakkasime vaikselt kodupoole sättima ja vaatasime mis tee peale jääb juba hakkas tripist väike kopp tulema 😀 Kiire põige möödaminnes Barclay de Tolly mausoleumi juurde. Seekord sisse ei saanud aga varasemalt olen seal mõned korrad käinud. See pidavat ka olema selline omaette ajalooga koht II MS ajal olevat siin ümbruses käinud kõvad lahingud kuid ei Jossifi ega Aadu mehed lasknud selle pihta. Ei tea kas tõele ka vastab… Veel kolasime vähe Helme lossivaremetes, koobastes jne.
Koduteel põikasime korra veel läbi Rõngu kirikust. See on ka päris huvitava ajalooga mille kohta täpsemalt lugeda saate siit. Teel koju tegime pilti ainult tee äärde jäävatest objektidest, uurima neid enam minna ei jaksanud 😀 😀
-
Kiluvarastele külla vol.3
Hommikul korjasime kola kokku ja uurisime vähe ümbrust, et kuhu me öösel niimoodi sattusime 😀 😀 Krt olime jõe kaldal miskis täitsa värskes kämpsis aga mitte ühtki hingelist polnud kuskil. Siis vaatan aia taha ja mida ma näen…. Parv käib üle jõe nagu meil Kavastus. Nu kui see juba siinsamas on siis tuleb ikka üle ka sõita 😀 😀 Sõitsime kai peale aga edasi…. ühtegi hingelist. Vaatan infotahvlil miski tel number, mõtlesin helistada aga siis nägin kuidas teisel kaldal olevast majast tuleb miski vennike parvele ja viuh lükkab selle siia kaldasse. Kuidagi väga osavalt tehtud see üleveokoht. Lükkad kaldast lahti ja veevool viib ise parve teise kaldasse. Sõitsime peale ja viuh olimegi teisel kaldal. Ülevedu maksis 5€, andsin talle 20 eurtsise aga vana kukkus hädaldama, et mul pole tagasi anda. Kraapisime siis taskurest mündid kokku, saime miski 3 eurtsi ja andsime pealekauba ühe suure kalevi shokolaadi. See kaup sobis väga hästi 😀 Siit edasi kimasime Ligatnesse, et väike hommikusöök kuskil sebida ja nats ringi vaadata. Üks huvitav koht on see, tekkis täitsa tühjalt kohalt 200 aastat tagasi. Siis kui keset metsi ehitati paberivabrik koos külaga. Selle ajalooline keskus üheskoos vabriku ajalooliste hoonetega on kantud riikliku tähtsusega kultuurimälestiste nimekirja. Paberivabrik töötab tänaseni ja sinna saab ekskursiooniga sisse. Līgatne jõekese orus on loodud tehiskoopad – keldrid, mis on kohandatud juurviljade hoiustamiseks, samuti on neid oma talvituspaigaks valinud nahkhiired. Huvitav, et need keldrid on kasutusel tänapäevalgi, ilmselt tänu kindlale temperatuurile aasta ringi on seal hea hoidiseid säilitada. Tahtsime vaatama minna ka seda salajast punkrit aga sinna sai ainult ekskursiooniga ja kindlatel aegadel. Algul mõtlesime, et ei hakka minema kuna päris pikalt oli vaja oodata aga siis mõtlesime, et luusime veel ringi ja tuleme ekskursiooni ajaks tagasi. Kusjuures siinse ümbruse kohta on väga asjalik koduleht ja lausa Eesti keeles, kõik kohalikud vaatmisväärsused kirjas.
Aja parajaks tegemiseks käisime kiirelt Araišu järvekülas. See on ka päris huvitav kohake, kus on taastatud vana järveküla sellisena milline ta võis omalajal välja näha. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Siin on näha rohkem kui 20 puitmaja, mis asuvad saarel Āraiši järvel ja palju kultuurilisi ja ajaloolisi monumente, sealhulgas Hollandi tüüpi tuulikud. Hollandi tüüpi tuuleveskid on ehitatud kivirahnudest seintega ja mille vundamendi on läbimõõt 11 m, tipus 6m. Hoone kõrgus 12m. Tuulikud töötasid kuni I maailmasõjani. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud veel üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Päris huvitav idee, oleks koht teeks ise samasugused ja rendiks välja vaikust ning rahu nautivatele või siis linnas rööprähklemisest väsinud inimestele. Kui siin ka luusitud liikusime vaikselt tagasi Ligatne poole, seal vaatasime veel kuidas kohalikud selle asemel, et lõhkuda on leidnud lahenduse kuidas ehitada kalatrepid üle tammide. Kahju, et meie ajuhiiglasteni pole selline variant jõudnud.
Lõpuks oli aeg käes punkrisse ekskursioonile minna. Et siis Nõukogude-aegne eriti salajane objekt koodnimetusega „Pansionaat“ Üheksa meetrit allpool maapinda asub enam, kui 2000 ruutmeetrilise pindalaga heakorrastatud punker, millel märge „salajane“ eemaldati alles 2003. aastal. Üks strateegiliselt olulisemaid kohti Nõukogude Lätis tuumasõja olukorras. Tugevam autonoomne majanduslik struktuur kogu vajalikkusega ja kõige moodsama tolleaegse varustusega.
Tänapäevani on säilitatud kogu autentne maa-alune sisseseade! Miks just “Pansionaat” nimeks…. aga sellepärast, et seal oli ka reaalselt pansionaat, maa peal muidugi 😉 Iseenesest päris äge ja täitsa toimiv asi. Paaris kohas ei lubatud ainult pilti teha. Giid vajutas mootoriruumis isegi nuppu ja poolest pöördest käivitusid diiselgeneraatorid 😀 😀 Seal saab gruppidele ka erinevaid üritusi tellida. Igaljuhul soovitan seda kohta vaadata kui vähegi võimalik. Samalaadne varjend on meil olemas Kosel aga see suht rüüstatud ja vaadata eriti midagi ei ole. Sellest Kose varjendist on vähe juttu siinKui punker läbi käidud kimasime Võnnu poole aga kuna kell juba sada siis linnusesse enam sisse ei saanud. Kolasime niisama linnas, vaatasime purskaevude mängu ja külastasime kohalikku kirikut. Kiriku tornis oli miski päris äge fotonäitus, uudistasime veidi seda ja tegime tornis ise kah mõned pildid ümbrusest. Vaade on sealt tornist päris hea. Ah jaa tädi kes all nänni müüb alati küsib kust pärit. Kui ütled, et Eestist siis ta kohe seletab, et näe meie kiriku altarimaal on teie kunstniku Köleri tehtud.
Kolasime veidi ka kohalikus pargis kus sel ajal oli palju põnevaid puukujusi. Tänapäevaks on enamus neist muidugi väsinud ja kadunud. Tiigil ujuvad igal suvel 2 musta luike. Miski analoogne variant oli kunagi meil Kadriorus ka, kas see praegu ka toimib ei tea.
Võnnust edasi oli juba suund kodupoole aitab küll kiluvarastest 😀 Teel põikasime korra sisse Valmiera linnuse ja kiriku juurde. Kui selg ja jalg sirutatud panime tuld edasi.
-
Kiluvarastele külla vol.2
Lõpuks jõudsime üle piiri kiluvaraste juurde, sihtpunktiks oli Sigulda. Esimese kiire peatuse tegime Strenši hullumaja juures 😀 😀 Mitte muidugi hullumaja pärast vaid seal taga on päris omapärane veetorn. Edasi kimades põikasime korra sisse miski suvalise kiriku juurde, isegi tuppa lasti. Siit edasi on enne Siguldat tee ääres päris huvitav kohake nimega “Ezerini” kus miski kunstnik teeb kividest ja metallist päris ägedaid asjandusi. Möödasõidul tasub seal igaljuhul vähe pidurdada ja asju näppida. Täpselt parajal kaugusel piirist, et nats jalga sirutada ja väike kohv teha. Ja turistiinfopunkt on siin ka olemas. Sealt saab täitsa eestikeelseid kaarte Läti kohta 😉 Kui jalg sirutatud ja asjad näpitud kimasime vaikselt edasi.
Turaidas kolistasime veidi mööda küla ringi, uudistasime tiigis roosasi vesiroose, turistide vahvaid autosi jne. Lõpuks sukeldusime muuseumi avarustesse. Vaatasime üle kõik vaatamisväärsused ja muuseumi. Muuseum on seal päris lahe ja väljapanekute hulgas on palju kohalikke leide, mis mul vaja muidugi kohe ära pildistada 😀 😀 Kolistasime linnuses kah, ilmselt oli enne piiskopilinnuse ehitamist samal kohal Turaida muinaslinnus, kohalike liivlaste vanema Kaupo residents, mille riialased ülestõusu kartuses 1212. aastal maha põletasid. Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale, aga umbes 65 aastat pärast Vana-Liivimaa vallutamist läks Turaida mõisnikule. Linnuse ehitamine ja kindlustuste täiendamine jätkus kuni 17. sajandini, misjärel linnused hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama. Kuni 1776. aasta tulekahjuni linnuses elati. Seejärel linnust ei taastatud, kuid mõisnik laskis linnusehoovi ehitada eluhoone. Igaljuhul tasub siin käia, põnevust ja legende jätkub igale sammule. Siin tuleb varuda terve päev kui mitte rohkem, et kõike näha. Linnused, koopad, mõisad, köisraudtee jne jne.
Kui linnus uudistatud kobisime kohalikku sööklasse sööma. See on päris äge vana nõuka stiil aga süüa saab mõistliku raha eest väga hästi. Kui see veel avatud on sada aastat hiljem siis soovitan kindlasti käia juba elamuse pärast. Kui kõhud täis käisime vaatasime Gutmani koobast. Väidetavalt olla see Baltimaade suurim koobas, ma küll kahtlen selles aga krt seda teab. Ma muidugi arvan, et meie Piusa on suurem. Siit koopa juurest on ehitatud trepp üles kaldapealsele. Seal on päris vägev ja pikk promenaad. Ma seal nats jalutasin väga pikalt ei jaksanud aga see läheb Krimuldasse välja 😉 😉
Siit koopa juurest kimasime Krimulda mõisa juurde. Luusisime seal ringi päris pikalt. Tahtsime sinna köisraudtee torni ka ronida aga see oli remondis ja sinna ei saanud kahjuks. Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu kus avaneb samuti väga ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on ka uhked kõrvalhooned – näiteks tallmeistri elamu on väga romantiline ja kaugemal pargis on puitpitsiline hoone mille algne funktsioon jäi saladuseks – võib-olla oli see külalistemaja. Ka siin Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, need on suht köisraudtee lähedal. Seega on siin oru servadel mõnekilomeetrise raadiuse sees 3 linnust, mis viitab väga kindlustatud kohale.
Tegime väikse tiiru köisraudteega. Muidu on see, et Siguldas käidud aga köisraudteed pole näinudki 😀 😀 Edasi läksime kepi parki ja sealt edasi linnusesse. Seal on mõis ja linnus ühe õue peal ja tasub samuti uudistamist. Linnuse tornist näeb ilusti teisi ümberkaudseid linnuseid kah 😉 Väidetavalt on see loss ehitatud linnuse müüridest võetud kividest. Ja oligi õhtu käes, kuna meil ööbimiskohta varem valmis vaadatud ei olnud arvasime, et võtame spontaanselt, telk oli ju kaasas 😉 Siinsamas Gutmani koopa vastas üle tee oli miski telkimisplats, käisin uurimas mis värk on.. Aga siin oli miski ulmeteema, telgi koht maksis, iga inimene telgis maksis, auto koht maksis. Odavam oleks olnud kämps võtta. Ja lõpuks me seda ka tegime sest ilm läks sitaks. Kuna homne plaan oli Ligatne ja selle ümbrus siis kimasime spontaanselt sinnapoole, ehk leiab miskit majutust. Lõpuks kuskil miskis suht suva kohas oli kämping aga mitte ühtki hinge. Valvur ütles, et neil asi nii uus, et mööbelgi pole sees. Aga täitsa tore vennike oli, ütles kus te ikka öösel enam lapsega lähete, majas üleval toas on nurgadiivan mis käib lahti saate seal ööbida. Alumisel korrusel oli mingi algeline köök kah veekeetja, pliit, mikro. Vana veel rääkis, et oleks 10 mintsa hiljem tulnud poleks siia saanud, ta oleks koju ära läinud 😀 😀 Näitas meile asjad ette küsis miski paar kümpsi ja kadus, ütles veel kui hommikul ärkate ja ära lähete lükake lihtsalt uks kinni ja kogu lugu. Noh saime siin täitsa rahulikult ära ööbida 😉
-
Kiluvarastele külla vol.1
Ühel ammusel ajal kui Rix oli veel allameetrimees sai vähe ringi luusitud kohtades kuhu tavaliselt inimesed väga ei satu 😀 Seekord oli plaanis minna külla kiluvarastele. Aga miks otse kui ringiga saab 😀 Kõigepealt ikka väike tiir ümber Vao tornlinnuse ja nagu ikka juhtub, siis sinna järjekordselt sisse ei saanud 😀 Tornlinnus olla ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Siit edasi kimasime Kiltsi mõisakooli suunas, siin tegime tiiru ümber koolimaja ja tuld edasi. Järgmise kõrvalpõike tegime Kassinurmele. Krt seal oli miski taaskehastajate kinnine üritus ja läks vähe viginaks, et me seal luusisime. Kuigi kuskil polnud miskit infot, et territoorium suletud ürituseks või midagi sarnast.
Kassinurmelt edasi siirdusime Mooste mõisa, kolasime vähe ringi. Ühes majas oli äge näitus pillidest mis tehtud käepärastest materjalidest 😀 😀 Suuskadest, kanalisatsioonitorudest, veepudelitest ja jumal teab millest veel olid need üllitised valmistatud 😀 Siit edasi Võõpsu surnuaiale, hõimlaste hauad korda ja Räpina laiama.
Räpina aianduskooli park ja aed on luusimiseks väga äge koht, siin näeb kõikvõimalikke kooslusi. Väike ahv nagu puid näeb tahab kohe turnida 😀 😀 ega siingi sellest ei pääsenud, kohe pani viuh puu otsa 😀 😀 Kui piisavalt luusitud kimasime öömaja otsima. Seekord ööbisime Ähijärve ääres RMK telkimiskohal. Mõned korrad varem siin juba ööbitud ka. Väga hea privaatne kohake järve kaldal. Panime telgi püsti ja nagu maa alt ilmus kass asja uurima. Täitsa sõbralik oli teine, kahjuks ei olnud talle midagi pakkuda. Kobisime kotile ära, päris väsitav päev oli.
Hommikul korjasime oma kola kokku ja uurisime mis ümbruses põnevat on. Avastasime, et siin miski metsamoori perepark olemas, mis see täpselt on ei süvenenud kuna suht kiire oli edasiminekuga. Aga ükspäev peaks seda asja uurima kui ta muidugi toimib veel 7 aastat hiljem 😀 😀 Turnisime kiirelt vaatetornis ka ja läksime uurisime vähe uut ja vana Karula kirikut. See kirikuvärk on siin huvitava ajalooga…. Karula Maarja kiriku täpne ehitusaeg pole teada. Teadmata on ka Karula kihelkonna asutamisaeg. Üldiselt on ajalooallikate põhjal arvatud, et see toimus keskajal, hiljemalt 15. sajandil. Eelmise sajandi 30-ndatel aastatel tehtud uurimuste põhjal leiti, et kirik oli Karulas olemas juba 1318. aastal. Ühes nüüdseks hävinud dokumendis, mille saatis kiriku justiitskolleegiumile Dr. Sonntag on öeldud, et Karula kirik on vanim kirik maal (im Lande). Ta olevat esimese koguduse ehitatud ja lähedalasuva Karula mõisa järele “Karrola kerk” nimetatud, ühtlasi ka neitsi Maarjale pühitsetud. Kadumaläinud aktis “Visitatio Livoniarum ecclesiarum facta” (1613) öeldakse, et rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada. Karula kirik on sajandite jooksul sõdades väga palju kannatanud. Karulas sündinud kirikuõpetaja, minister ja kirjanik Jaan Lattik kirjutab sellest nõnda: “Läbi Karula on liikunud väga sageli sõjaväed. Venelased tulles Pihkvast ajasid alati oma sõjasihid- ja sarved Karula suunas. See on ka kõige otsem tee Valka. Ei ole midagi imestada või hakata vastu rääkima, et kui kõik need võõrad ei puistanud mitte ainult tolmu oma jalgadelt Karula pinnale vaid jätsid sinna ka veriseid jälgi, jätsid varemeid ja purustusi… Ajalooraamatud võivad sellest jutustada kui palju kordi on näiteks venelased kõndinud mööda Karula teid, mida kõike on nad seal rüüstanud ja purustanud. Kiriku mahapõletamine oli see kõige pisem asi. Üks Põhjasõja veriseid lahinguidki löödi Karula kiriku juures.”
Ega uus kirik ka nirum pole 😀 😀 1997. ehitati vanast mõisa viljaaidast kirik. Kiriku teeb eriliseks 2001. aastal valminud Eesti kunstnik Dolores Hoffmanni vitraaž Püha Õhtusöömaaeg, millel on Karula kuppelmaastiku taustal kujutatud jüngritena kohalikke elanikke.
Karula kiriku uksed on külastajatele avatud pühapäevaste jumalateenistuste ajal. Nõukogude ajal oli sama hoone kasutusel loomalaudana. Vitraaži kinkisid Karula kirikule Saksa mõisnike von Grote’de järeltulijad. -
Vikukülast Lõuna-Eestisse
Ühel heal päeval pidime minema tripile Lõuna-Eestisse koos väikese haltuuraga 😉 Algselt tegime aega parajaks Viikingitekülas, seni kuni üks tellitud programm läbi sai. Päriv vahva linnuselahing ja muud tegevused olid. Polnud ammu niimoodi nalja saanud 😀 😀 Lõpuks kui programm läbi kimasime edasi Kirumpääle.
Kirumpääl oli juba rahvas koos ning kõva üritus käis. Siin tuli omal ka vähe haltuurat teha ja viikingit mängida. All platsil mingi maakera suurune jorss heitis palki nii kuidas ise tahtis 😀 Tassisime oma kiviheitemasina künka otsa laagrisse, meie kõrval valmistusid lahinguks Petsi ja Karla mehed.
Lõpuks lasi pommionu oma kahurist avapaugu ära ja läks lahinguks. Petsi ja Karla mehed paugutasid ja müdistasid mehiselt. Kui neil asi läbi sai pakkusid silmailu kõhutantsijad. Lõpuks madistasid veidi ka viikingid nii, et higimull otsa ees ja sädemeid lendas kahte lehte.
Lõpuks oli meie haltuura siin tehtud, korjasime kola kokku ja kimasime edasi. Nüüd juba omi asju ajama. Järgmiseks peatuspaigaks oli Rõngu vasallilinnus. Rõngu linnus ehitusajaks loetakse 1340. aastat. Keskajal kuulus linnus Tödwenite suguvõsale, hiljem jesuiitidele, kes muutsid selle oma Lõuna-Eesti keskuseks. Linnus koosnes nelinurksest õuest, mida kolmest küljest ümbritsesid vasalli ja tema sulaste ruumid. Linnust piiras ulatuslik eelkindlus. 1558. aastal toimusid siin ümbruskonnas ägedad lahingud Vene ja ordu vägede vahel. Linnus käis käest kätte. Oktoobris 1558 purustasid orduväed linnuse. Linnusest on säilinud osa müüristikust peasissekäiguga. Osa linnuse varisenud müüristiku kividest kasutati Suure-Rõngu lossi (nn Uue lossi) ehitamiseks varemetest mõnikümmend meetrit idas. Uus loss hävis Esimese maailmasõja ajal. Suur Rõngu lossis elas ja töötas vene sõjageodeesia rajajaid, eesti päritoluga kindral Carl Friedrich Tenner (1783 – 1869).
Siit edasi sügasime Tarvastu ordulinnuse juurde. mingil ajal sai sellest linnusest foogti residents. Ligikaudu 75×75 meetri suurune erakorrapärane linnus hõlmas kogu loodusliku künka tipu. Hooned paiknesid ringmüüride ääres. Linnuse põhjaküljele Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi-Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Praegu on sellest järel väheseid müüriosi, vaid vesiveski on 17.-19. sajandeil mõisa veskina taastatud ning ümber ehitatud. 17. sajandil tekkis linnuse asupaika. Alates 17. sajandi lõpust kuni 1796. aastani oli mõis riigi omanduses, kuni Vene keiser Paul I kinkis ta Henry Joseph de Lambert’ile. 1820tel aastatel said mõisa omanikeks von Mensenkamffid, kelle valdusse jäi Tarvastu kuni 1919. aasta võõrandamiseni.
Edasi tudeerisime vähe ka Helme linnust. Tee äärse järsunõlvalise künka otsa 14. sajandil püstitatud ordulinnus rajati ilmselt tüüpilise teetõkkelinnusena. Arvatakse, et samas paigas asus juba eestlaste muinaslinnus, aga selle kohta senini faktid puuduvad. 16. sajandi keskpaigas möllanud Liivi sõjas jäi linnus praktiliselt puutumata, selle lasid 1658. aastal Rootsi-Vene sõjas õhku rootslased. Neil ei olnud jõudu selle kaitsmiseks, kuid nad ei tahtnud seda ka venelastele jätta. Säilinud on suur osa müüridest, mis on viimase saja aasta jooksul aga pidevalt varisenud. Linnusevaremed on muutunud maaliliseks jalutuspaigaks. Nende vahetus läheduses on nn Helme põrgu — liivakivisse uuristatud koopad. Suur hulk koobastest on kahjuks küll sisse varisenud. Samas läheduses paikneb ohvriallikas, mille vesi pidi pärimuste kohaselt aitama seitsme tõve vastu. Kui see kõik läbi tuustitud kimasime edasi Mats Erdelli kabelit uurima.
Taagepera läheduses asub Ala kalmistu, mille lõunapoolsest otsas paikneb esimese Eesti soost mõisniku Mats Erdelli kabel. Seal puhkavad ka Matsi naine Kärt, poeg Friedrich Bernhard ja veel üks Matsi järglasi. Mats Erdell oli Taagepera Sõnni talu omanik, kelle üks järglasi – Hans Erdell – ostis 1868.a. Roobe mõisa päriseks. See oli üks varasemaid taolisi oste Liivimaa ajaloos. Natuke pikemat lugemist Matsist on siin. Edasi luusisime vähe ka Taagepera lossis, seal luusides sattusime peale ka ühele pulmale. Päris lahe oli vaadata kui hobukaarikuga toodi noorpaar kohale 😉
Tuustisime ringi veel Koorküla koobastes. Arvatavasti on Koorküla koopad liivakivisse algselt uuristanud jõkke voolav allikas, kuid inimesed on need hiljem laiemaks ja kõrgemaks kaevanud. Erinevatel aegadel on koopaid kasutatud erinevalt – esialgu rajati ruumid, ühendusteed ja avaused ilmselt vaenlaste eest varju otsimiseks, mõisa ajal on osa ruume laiendatud saalideks ja olnud kasutuses parki külastavate seltskondade lõbustamiseks. Aleksander von Rennenkampf on kirjeldanud 19. sajandi alguses, kuidas maa-alused käigud ja saalid olid dekoreeritud ja sisustatud ning suuremas saalis einet võeti. Nüüdseks on suurem osa ruumidest ja käikudest kokku varisenud, kuid maa peal on näha langatuslehtreid nelja suurema ruumi koha peal, lisaks käikude jälgi. Praegusse koopasse pääseb läbi 5 meetri pikkuse madala koridori, mille järel tee hargneb kolmeks. Vasakpoolsed harud lõpevad peagi tupikuga, parempoolne haru viib ümmargusse 6,5 meetri laiusesse ja 3,5 meetri kõrgusesse saali. Ruumid on kuivad, liivase põrandaga, kuid käigud on toestamata ja pimedad. Oma tippajal hõlmas koobastik ligikaudu veerand hektari suurust maa-ala. Sellel oli olnud mitu sissepääsu, nagu pelgupaikadel vajalik – üks mõisa juures, teine praeguses kohas, kolmas naabruses oleva Sepa talu juures, kust saanud mööda treppi alla laskuda. Koopasuude ette oli paigutatud uksed. Käigud moodustasid maa-aluse labürindi, osa neist oli vooderdatud telliskivi-müüritusega. Nagu selliste maa-aluste rajatiste puhul tavaks, nii olid ka Koorküla koopad seotud muistendite ja rahvajuttudega, mis tekkinud pärast seda, kui nende algne kasutusviis ununes. Rahvasuus kannavad koopad Põrguhaua nime. Neid on peetud tontide elupaigaks, küllap keerukate käikude, tuuletõmbega seotud salapäraste häälte ja valgustuse puudumise tõttu.
Siit edasi kobisime Karula Rahvusparki ja ööbisime RMK lõkkekohal. See Ähijärve lõkkekoht on päris äge ja siin on veel korduvalt ööbitud. Järgmisel päeval kolasime vähe ümbruse mahajäetud kirikus, vaatetornis jne.
Tripi lõpetuseks lipsasime läbi veel Piusa koobastest. Seal on alati äge, kuigi seal kus meie käime luusida ei tohi….
-
Kuldhord Viikingitekülas
Puhtjuhuslikult internetiavarustest avastasin, et vikukülas on väike sõdimine tulekul Kuldhordi osavõtul. Kahju, et selliste ürituste kohta praktiliselt info puudub. Eks ma vedasin siis ennast kohale, Tervet pikka üritust ei viitsinud vaadata aga massilahingu ja väikse treeningu vaatasin ära. Päris lahe asi oli. Pealtvaatajaid praktiliselt ei olnud aga selleeest oli osavõtjaid ikka kõvasti.
Seekord olid relvadeks mitte mõõgad vaid puukaikad 😀 😀 Ja oh seda kolinat mis sealt kostus… Kui juba mõnikümmend meest suutis koos sellist kolinat tekitada siis huvitav mis müra tekitati omalajal kui lahingus oli korraga tuhandeid võitlejaid 😀 😀 Ilmselt oli seda lahingukära kuulda ikka õige mitme kilomeetri taha 😉 Kokkuvõtvalt oli päris lahe üritus.
-
Wittenstein ajakeskus.
Otsustasime veel enne Ziilu lahkumist külastada Paide linnust kah. Seal töötab vahva ajamasin ja lubati ka ajastukohaseid toite 😉
Esimesel korrusel oli vähe vikuaega ja lühike kino eesti ajaloost. Nurgas seisis ilmselt Eesti ainuke “ruunikivi”, abiks ikka 😀
Edasi siit sai ajamasinaga läbi erinevate korruste, igal korrusel oli oma ajastu. Krt rebisin ühe ukse lahti, seal taga oli miski vennike danskeril istumas 😀 Kukkus kohe rämedalt sõimama ja rahvusvahelisi käemärke näitama 😀 😀
Vabariigiaegsel näitusekorrusel oli hullult erinevaid pilte ja jalgratas mille pakikal orad püsti… Huvitav milleks need küll seal olid. Eks kogu see näitus seal väikse huumoriga läbi Eesti ajaloo.
Viimasele korrusele oli kohvik tehtud. Päris lahe oli seal ringi käia ja akendest ümbrust vaadata. Mõtlesime proovida ka ajastukohaseid toite. Tellisin siis muinasaegse põdraliha peekoni täidisega ja kuningateaegse kaerakile. Miskipärast oli neisse suratud hullult astelpaju mis ei teinud sugugi neid roogi heaks vaid pigem tapsid kõik muud maitsed. Tavaliselt kui restoranis on liha väga piprane siis on see hakanud juba roiskuma ja pipar varjab vähe 😀 😀 Aga miks siin astelpaju???? Põdraliha iseenesest oli enamvähem kui poleks olnud astelpaju aga kaerakile kriitikat ei kannata olen ikka kõvasti paremat saanud. Ziilu võttis omale tsaariaegse nõgesekreemiga täidetud kanafilee, seal kah astelpaju aga õnneks seal ei tapnud see hullult maitset ära. Magustoiduks võttis vabariigiaegse rukkileivavahu, see kannatas täitsa normaalselt süüa.
Paidest edasi kimasime kodupoole Kuimetsa kaudu. Kuimetsas uurisime vähe kohalikku karstiala, soovitan käia kui keegi pole seal veel käinud. Päris huvitav kohake. Ilusti parkla, kemps ja katusealune piknikuks olemas.
