-
Kiluvarastele külla vol.1
Ühel ammusel ajal kui Rix oli veel allameetrimees sai vähe ringi luusitud kohtades kuhu tavaliselt inimesed väga ei satu 😀 Seekord oli plaanis minna külla kiluvarastele. Aga miks otse kui ringiga saab 😀 Kõigepealt ikka väike tiir ümber Vao tornlinnuse ja nagu ikka juhtub, siis sinna järjekordselt sisse ei saanud 😀 Tornlinnus olla ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Siit edasi kimasime Kiltsi mõisakooli suunas, siin tegime tiiru ümber koolimaja ja tuld edasi. Järgmise kõrvalpõike tegime Kassinurmele. Krt seal oli miski taaskehastajate kinnine üritus ja läks vähe viginaks, et me seal luusisime. Kuigi kuskil polnud miskit infot, et territoorium suletud ürituseks või midagi sarnast.
Kassinurmelt edasi siirdusime Mooste mõisa, kolasime vähe ringi. Ühes majas oli äge näitus pillidest mis tehtud käepärastest materjalidest 😀 😀 Suuskadest, kanalisatsioonitorudest, veepudelitest ja jumal teab millest veel olid need üllitised valmistatud 😀 Siit edasi Võõpsu surnuaiale, hõimlaste hauad korda ja Räpina laiama.
Räpina aianduskooli park ja aed on luusimiseks väga äge koht, siin näeb kõikvõimalikke kooslusi. Väike ahv nagu puid näeb tahab kohe turnida 😀 😀 ega siingi sellest ei pääsenud, kohe pani viuh puu otsa 😀 😀 Kui piisavalt luusitud kimasime öömaja otsima. Seekord ööbisime Ähijärve ääres RMK telkimiskohal. Mõned korrad varem siin juba ööbitud ka. Väga hea privaatne kohake järve kaldal. Panime telgi püsti ja nagu maa alt ilmus kass asja uurima. Täitsa sõbralik oli teine, kahjuks ei olnud talle midagi pakkuda. Kobisime kotile ära, päris väsitav päev oli.
Hommikul korjasime oma kola kokku ja uurisime mis ümbruses põnevat on. Avastasime, et siin miski metsamoori perepark olemas, mis see täpselt on ei süvenenud kuna suht kiire oli edasiminekuga. Aga ükspäev peaks seda asja uurima kui ta muidugi toimib veel 7 aastat hiljem 😀 😀 Turnisime kiirelt vaatetornis ka ja läksime uurisime vähe uut ja vana Karula kirikut. See kirikuvärk on siin huvitava ajalooga…. Karula Maarja kiriku täpne ehitusaeg pole teada. Teadmata on ka Karula kihelkonna asutamisaeg. Üldiselt on ajalooallikate põhjal arvatud, et see toimus keskajal, hiljemalt 15. sajandil. Eelmise sajandi 30-ndatel aastatel tehtud uurimuste põhjal leiti, et kirik oli Karulas olemas juba 1318. aastal. Ühes nüüdseks hävinud dokumendis, mille saatis kiriku justiitskolleegiumile Dr. Sonntag on öeldud, et Karula kirik on vanim kirik maal (im Lande). Ta olevat esimese koguduse ehitatud ja lähedalasuva Karula mõisa järele “Karrola kerk” nimetatud, ühtlasi ka neitsi Maarjale pühitsetud. Kadumaläinud aktis “Visitatio Livoniarum ecclesiarum facta” (1613) öeldakse, et rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada. Karula kirik on sajandite jooksul sõdades väga palju kannatanud. Karulas sündinud kirikuõpetaja, minister ja kirjanik Jaan Lattik kirjutab sellest nõnda: “Läbi Karula on liikunud väga sageli sõjaväed. Venelased tulles Pihkvast ajasid alati oma sõjasihid- ja sarved Karula suunas. See on ka kõige otsem tee Valka. Ei ole midagi imestada või hakata vastu rääkima, et kui kõik need võõrad ei puistanud mitte ainult tolmu oma jalgadelt Karula pinnale vaid jätsid sinna ka veriseid jälgi, jätsid varemeid ja purustusi… Ajalooraamatud võivad sellest jutustada kui palju kordi on näiteks venelased kõndinud mööda Karula teid, mida kõike on nad seal rüüstanud ja purustanud. Kiriku mahapõletamine oli see kõige pisem asi. Üks Põhjasõja veriseid lahinguidki löödi Karula kiriku juures.”
Ega uus kirik ka nirum pole 😀 😀 1997. ehitati vanast mõisa viljaaidast kirik. Kiriku teeb eriliseks 2001. aastal valminud Eesti kunstnik Dolores Hoffmanni vitraaž Püha Õhtusöömaaeg, millel on Karula kuppelmaastiku taustal kujutatud jüngritena kohalikke elanikke.
Karula kiriku uksed on külastajatele avatud pühapäevaste jumalateenistuste ajal. Nõukogude ajal oli sama hoone kasutusel loomalaudana. Vitraaži kinkisid Karula kirikule Saksa mõisnike von Grote’de järeltulijad. -
Vikukülast Lõuna-Eestisse
Ühel heal päeval pidime minema tripile Lõuna-Eestisse koos väikese haltuuraga 😉 Algselt tegime aega parajaks Viikingitekülas, seni kuni üks tellitud programm läbi sai. Päriv vahva linnuselahing ja muud tegevused olid. Polnud ammu niimoodi nalja saanud 😀 😀 Lõpuks kui programm läbi kimasime edasi Kirumpääle.
Kirumpääl oli juba rahvas koos ning kõva üritus käis. Siin tuli omal ka vähe haltuurat teha ja viikingit mängida. All platsil mingi maakera suurune jorss heitis palki nii kuidas ise tahtis 😀 Tassisime oma kiviheitemasina künka otsa laagrisse, meie kõrval valmistusid lahinguks Petsi ja Karla mehed.
Lõpuks lasi pommionu oma kahurist avapaugu ära ja läks lahinguks. Petsi ja Karla mehed paugutasid ja müdistasid mehiselt. Kui neil asi läbi sai pakkusid silmailu kõhutantsijad. Lõpuks madistasid veidi ka viikingid nii, et higimull otsa ees ja sädemeid lendas kahte lehte.
Lõpuks oli meie haltuura siin tehtud, korjasime kola kokku ja kimasime edasi. Nüüd juba omi asju ajama. Järgmiseks peatuspaigaks oli Rõngu vasallilinnus. Rõngu linnus ehitusajaks loetakse 1340. aastat. Keskajal kuulus linnus Tödwenite suguvõsale, hiljem jesuiitidele, kes muutsid selle oma Lõuna-Eesti keskuseks. Linnus koosnes nelinurksest õuest, mida kolmest küljest ümbritsesid vasalli ja tema sulaste ruumid. Linnust piiras ulatuslik eelkindlus. 1558. aastal toimusid siin ümbruskonnas ägedad lahingud Vene ja ordu vägede vahel. Linnus käis käest kätte. Oktoobris 1558 purustasid orduväed linnuse. Linnusest on säilinud osa müüristikust peasissekäiguga. Osa linnuse varisenud müüristiku kividest kasutati Suure-Rõngu lossi (nn Uue lossi) ehitamiseks varemetest mõnikümmend meetrit idas. Uus loss hävis Esimese maailmasõja ajal. Suur Rõngu lossis elas ja töötas vene sõjageodeesia rajajaid, eesti päritoluga kindral Carl Friedrich Tenner (1783 – 1869).
Siit edasi sügasime Tarvastu ordulinnuse juurde. mingil ajal sai sellest linnusest foogti residents. Ligikaudu 75×75 meetri suurune erakorrapärane linnus hõlmas kogu loodusliku künka tipu. Hooned paiknesid ringmüüride ääres. Linnuse põhjaküljele Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi-Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Praegu on sellest järel väheseid müüriosi, vaid vesiveski on 17.-19. sajandeil mõisa veskina taastatud ning ümber ehitatud. 17. sajandil tekkis linnuse asupaika. Alates 17. sajandi lõpust kuni 1796. aastani oli mõis riigi omanduses, kuni Vene keiser Paul I kinkis ta Henry Joseph de Lambert’ile. 1820tel aastatel said mõisa omanikeks von Mensenkamffid, kelle valdusse jäi Tarvastu kuni 1919. aasta võõrandamiseni.
Edasi tudeerisime vähe ka Helme linnust. Tee äärse järsunõlvalise künka otsa 14. sajandil püstitatud ordulinnus rajati ilmselt tüüpilise teetõkkelinnusena. Arvatakse, et samas paigas asus juba eestlaste muinaslinnus, aga selle kohta senini faktid puuduvad. 16. sajandi keskpaigas möllanud Liivi sõjas jäi linnus praktiliselt puutumata, selle lasid 1658. aastal Rootsi-Vene sõjas õhku rootslased. Neil ei olnud jõudu selle kaitsmiseks, kuid nad ei tahtnud seda ka venelastele jätta. Säilinud on suur osa müüridest, mis on viimase saja aasta jooksul aga pidevalt varisenud. Linnusevaremed on muutunud maaliliseks jalutuspaigaks. Nende vahetus läheduses on nn Helme põrgu — liivakivisse uuristatud koopad. Suur hulk koobastest on kahjuks küll sisse varisenud. Samas läheduses paikneb ohvriallikas, mille vesi pidi pärimuste kohaselt aitama seitsme tõve vastu. Kui see kõik läbi tuustitud kimasime edasi Mats Erdelli kabelit uurima.
Taagepera läheduses asub Ala kalmistu, mille lõunapoolsest otsas paikneb esimese Eesti soost mõisniku Mats Erdelli kabel. Seal puhkavad ka Matsi naine Kärt, poeg Friedrich Bernhard ja veel üks Matsi järglasi. Mats Erdell oli Taagepera Sõnni talu omanik, kelle üks järglasi – Hans Erdell – ostis 1868.a. Roobe mõisa päriseks. See oli üks varasemaid taolisi oste Liivimaa ajaloos. Natuke pikemat lugemist Matsist on siin. Edasi luusisime vähe ka Taagepera lossis, seal luusides sattusime peale ka ühele pulmale. Päris lahe oli vaadata kui hobukaarikuga toodi noorpaar kohale 😉
Tuustisime ringi veel Koorküla koobastes. Arvatavasti on Koorküla koopad liivakivisse algselt uuristanud jõkke voolav allikas, kuid inimesed on need hiljem laiemaks ja kõrgemaks kaevanud. Erinevatel aegadel on koopaid kasutatud erinevalt – esialgu rajati ruumid, ühendusteed ja avaused ilmselt vaenlaste eest varju otsimiseks, mõisa ajal on osa ruume laiendatud saalideks ja olnud kasutuses parki külastavate seltskondade lõbustamiseks. Aleksander von Rennenkampf on kirjeldanud 19. sajandi alguses, kuidas maa-alused käigud ja saalid olid dekoreeritud ja sisustatud ning suuremas saalis einet võeti. Nüüdseks on suurem osa ruumidest ja käikudest kokku varisenud, kuid maa peal on näha langatuslehtreid nelja suurema ruumi koha peal, lisaks käikude jälgi. Praegusse koopasse pääseb läbi 5 meetri pikkuse madala koridori, mille järel tee hargneb kolmeks. Vasakpoolsed harud lõpevad peagi tupikuga, parempoolne haru viib ümmargusse 6,5 meetri laiusesse ja 3,5 meetri kõrgusesse saali. Ruumid on kuivad, liivase põrandaga, kuid käigud on toestamata ja pimedad. Oma tippajal hõlmas koobastik ligikaudu veerand hektari suurust maa-ala. Sellel oli olnud mitu sissepääsu, nagu pelgupaikadel vajalik – üks mõisa juures, teine praeguses kohas, kolmas naabruses oleva Sepa talu juures, kust saanud mööda treppi alla laskuda. Koopasuude ette oli paigutatud uksed. Käigud moodustasid maa-aluse labürindi, osa neist oli vooderdatud telliskivi-müüritusega. Nagu selliste maa-aluste rajatiste puhul tavaks, nii olid ka Koorküla koopad seotud muistendite ja rahvajuttudega, mis tekkinud pärast seda, kui nende algne kasutusviis ununes. Rahvasuus kannavad koopad Põrguhaua nime. Neid on peetud tontide elupaigaks, küllap keerukate käikude, tuuletõmbega seotud salapäraste häälte ja valgustuse puudumise tõttu.
Siit edasi kobisime Karula Rahvusparki ja ööbisime RMK lõkkekohal. See Ähijärve lõkkekoht on päris äge ja siin on veel korduvalt ööbitud. Järgmisel päeval kolasime vähe ümbruse mahajäetud kirikus, vaatetornis jne.
Tripi lõpetuseks lipsasime läbi veel Piusa koobastest. Seal on alati äge, kuigi seal kus meie käime luusida ei tohi….
-
Kuldhord Viikingitekülas
Puhtjuhuslikult internetiavarustest avastasin, et vikukülas on väike sõdimine tulekul Kuldhordi osavõtul. Kahju, et selliste ürituste kohta praktiliselt info puudub. Eks ma vedasin siis ennast kohale, Tervet pikka üritust ei viitsinud vaadata aga massilahingu ja väikse treeningu vaatasin ära. Päris lahe asi oli. Pealtvaatajaid praktiliselt ei olnud aga selleeest oli osavõtjaid ikka kõvasti.
Seekord olid relvadeks mitte mõõgad vaid puukaikad 😀 😀 Ja oh seda kolinat mis sealt kostus… Kui juba mõnikümmend meest suutis koos sellist kolinat tekitada siis huvitav mis müra tekitati omalajal kui lahingus oli korraga tuhandeid võitlejaid 😀 😀 Ilmselt oli seda lahingukära kuulda ikka õige mitme kilomeetri taha 😉 Kokkuvõtvalt oli päris lahe üritus.
-
Wittenstein ajakeskus.
Otsustasime veel enne Ziilu lahkumist külastada Paide linnust kah. Seal töötab vahva ajamasin ja lubati ka ajastukohaseid toite 😉
Esimesel korrusel oli vähe vikuaega ja lühike kino eesti ajaloost. Nurgas seisis ilmselt Eesti ainuke “ruunikivi”, abiks ikka 😀
Edasi siit sai ajamasinaga läbi erinevate korruste, igal korrusel oli oma ajastu. Krt rebisin ühe ukse lahti, seal taga oli miski vennike danskeril istumas 😀 Kukkus kohe rämedalt sõimama ja rahvusvahelisi käemärke näitama 😀 😀
Vabariigiaegsel näitusekorrusel oli hullult erinevaid pilte ja jalgratas mille pakikal orad püsti… Huvitav milleks need küll seal olid. Eks kogu see näitus seal väikse huumoriga läbi Eesti ajaloo.
Viimasele korrusele oli kohvik tehtud. Päris lahe oli seal ringi käia ja akendest ümbrust vaadata. Mõtlesime proovida ka ajastukohaseid toite. Tellisin siis muinasaegse põdraliha peekoni täidisega ja kuningateaegse kaerakile. Miskipärast oli neisse suratud hullult astelpaju mis ei teinud sugugi neid roogi heaks vaid pigem tapsid kõik muud maitsed. Tavaliselt kui restoranis on liha väga piprane siis on see hakanud juba roiskuma ja pipar varjab vähe 😀 😀 Aga miks siin astelpaju???? Põdraliha iseenesest oli enamvähem kui poleks olnud astelpaju aga kaerakile kriitikat ei kannata olen ikka kõvasti paremat saanud. Ziilu võttis omale tsaariaegse nõgesekreemiga täidetud kanafilee, seal kah astelpaju aga õnneks seal ei tapnud see hullult maitset ära. Magustoiduks võttis vabariigiaegse rukkileivavahu, see kannatas täitsa normaalselt süüa.
Paidest edasi kimasime kodupoole Kuimetsa kaudu. Kuimetsas uurisime vähe kohalikku karstiala, soovitan käia kui keegi pole seal veel käinud. Päris huvitav kohake. Ilusti parkla, kemps ja katusealune piknikuks olemas.
-
Narva festival
Juba kevadel küsis üks mu sõber kas ma tahaks osaleda õpitubadega mõnel festivalil. Ma ikka panin pidurit, see ikkagi selline suurem üritus 😀 Valga Milfestil sattusime jälle ninapidi kokku ja jälle tuli jutuks festival. Kuna ma Valgas juba sujuvalt osalesin nagunii siis polnud enam vahet võis Narva kah minna 😉 Helistasin sõbralt saadud numbril ja leppisin täpsemalt asjad kokku. Mida lähemale festivali aeg jõudis seda rohkem tuli mõte, et krt pidin ma seda tegema, seal rahvast palju ja üksi suht keeruline toimetada. Aga siis selgus, et ziilu on Türgist kodumaile tulemas… egas midagi üritasin ära sebida, aega võttis aga asja sai 😀 Siis viimasel hetkel tuli veel telgi teema, et kui sajab siis oleks telki vaja. Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem, eks helistasin jälle sõbrale ja küsisin kas tal üleliigset telki on. Täitsa oli ja lubas kaasa võtta. Algul oli plaan, et kimame laup hommikul sinna aga noh see polnud hea plaan. Hiljemalt 10 pidid asjad paigas olema linnuses, see tähendas Tallinnast vähemalt kell 6 hommikul starti. See väga ei sobinud ja panime juba õhtul minema. See oli jummala õige otsus, sai rahulikult telgi püsti panna ja ettevalmistused ära teha.
Niikaua kui telki püsti panime valmistusid naabrid juba õhtuseks lahinguks. Saime telgi püsti ja lippasime Rimi kohvikusse sööma. Kui kõhud täis siis viuh tagasi linnusesse. Samal ajal läksid naabrid lahingut pidama. Me ei viitsinud nendega kaasa minna ja jäime laagrit valvama.
Vot seal kuskil all kus hirmsalt püssirohutossu üleval ületasid rootslased paatidega jõe. Linnusest seda väga näha ei olnud. Varsti olid naabrid tagasi ja me läksime tegime promenaadil väikse tiiru, nats vara oli veel magama minna. Tagasi tulles mõtlesime kus magame kas autos või telgis. Aga kuna sõjameeste laagrisse oli põhku toodud siis sebisime omale ka hunniku telki ja pugesime sõna otseses mõttes põhku 😀 😀 Pole teab mis ajast niimoodi maganud. Hommikul äratus, väike kohv, muinaspesu selga ja toimetama.
Peagi oli rahvas platsis ja läks tegutsemiseks… tegime sõlgi, ruune ja mängulaevu. Ziilu kaasa sebimine oli väärt mõte, üksi poleks seal jaksanud teha. Vahepeal peeti linnuses väike rüütliturniir ja keskaegsete tantsude proov maha. Lõpuks sõdisid Petsi ja Karla mehed ka tiba. Ilm oli jube palav, ei tea mismoodi nad küll nendes riietes suutsid sõdida… Kokkuvõtteks oli väga lahe üritus ja uus kogemus. Edaspidi osalen kindlasti nii mõnelgi festivalil veel.
-
Läänemaa
Üks väike trip Türgi tripi tasaarvelduseks 😉 Oli plaanitud küll pikemalt aga nagu ikka kui kaua plaanid siis tuleb midagi vahele. Vaatasime neid kohti mida polnud ise ka sada aastat külastanud. Esimese kõrvalpõike tegime Kloogale. Raudteeülesõidul oli lahe silt “foorid ei tööta” aga foore ei olnudki 😀 😀 Kloogal eriti midagi muutunud ei olnud, ikka selline pisike küla äärmusest äärmusesse. Näed nii räämas kui ka korralikult renoveerituid barakke. Kortermajad on enamjaolt ikka korda tehtud. Ohvitseride maja seisis ikka õnnetult räämas ja tühjana.
Kloogalt edasi kimasime samas läheduses oleva koonduslaagri asupaika. Viimati käisin seal siis kui seal oli metsa sees üks mälestusmärk ainult püsti. Väidetavalt olla koonduslaager rajatud vene vägedest maha jäänud sõjaväebaasi, mille hooneid sai ära kasutada laagri administratsiooni ja valvurite majutamiseks. Laagris olla olnud umbes 3000 juudi meest ja naist Leedu ja Läti kindralkomissariaatidest, erinevatest getodest jne. Mees- ja naisvangide osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid Saksa SS-üksused ja Saksa Korrapolitseile allunud Eesti 287. Politsei Vahipataljoni 3. rood. Kui Aadu meestel asi seal hapuks läks tapeti sealsed vangid enamjaolt, mõnel olevat õnnestunud isegi ellu jääda. Nüüd oli siia püsti pandud Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsioon “Klooga laager ja holokaust” Siin saab nüüd jalutada parklast raudteejaamani välja. Ja kus siia on paigaldatud kaameraid 😀 😀 huvitav mida kardetakse…. Selliseid kohti on Eestis veel küll ja küll aga miskipärast rõhututakse just seda kohta igal võimalikul juhul. Ilmselgelt on siin taga teatud kogukondade karvane käsi, krt sellest poputamisest võiks juba üle saada…. Paanika järgi tundub, et hävitati ainult ühte kindlat rahvust ja kõigil teistel rahvustel silitati koonduslaagrites päid ja anti pepule musu f…
Edasi võtsime suuna Leetse poole piki mereranda. Leetse pank on tsillimiseks päris mõnus privaatne kohake. Isegi vares käis merevaadet nautimas. Leetses on mere äärde tehtud paar päris kobedat RMK lõkkekohta ja isegi puud olid olemas.
Paldiski otsustasime seekord marsruudilt kõrvale jätta ja suundusime Leetsest otse Madise kiriku poole. Täna oli kirik lahti ja sai sees ka ringi vaadata. Päris vahva kirik ja ilmselt Eestis ainus mille tornis põleb majakatuli 😉 Ja mis siin on veel äge, et pingid on küttega… Sellist varianti pole ka kuskil mujal näinud.
Kui kirik uuritud jätkasime teekonda Vasalemma mõisa juurde. Tegime väikse tiiru ümber maja. Kurja küll seal oli päris kuri pargivaht… susises hirmsasti meie peale, ilmselt uus alles ja ei tunne kõiki 😉
Kui juba siinkandis siis tuleb kiire pilk ka Ämari lendurite kalmistule visata 😉 Kalmistu rajasid siia ilmselt juba Ämari mõisa tollased omanikud Tritthofid millalgi 19. sajandil. Arvatavasti paiknes algne kalmistu (või selle süda) praeguse lennuväekalmistu kõrval, sellest pisut kagu pool. Mõisa ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistul on olemas kaks arvatavasti varasemast ajast pärit hauatähist, kuid pole teada, kas need on oma algsel kohal või on sinna toodud hiljem. Kalmistu rüüstati arvatavasti millalgi pärast 1945. aastat Suurkülla ja Ämarile lennuväebaasi ja sõjavangilaagri ning selle juurde asula rajamist uute asukate poolt. Samal ajal või pärast seda võeti kalmistu kasutusele uue lennuväeasula kalmistuna. Väidetavalt toimus esimene matus 1949. aastal. Võimalik, et algselt kasutati endist mõisakalmistut vangilaagri kalmistuna ning uue asula kalmistu rajati endisest kalmistust loode poole. Kui laager likvideeriti, tasandati ka selle kalmistu ning hiljem rajati sinna elamuid. Kasutusele jäi uus kalmistu (või vana kalmistu uus osa), algse kalmistu hauatähiseid võidi aga kasutada ära uuel kalmistul. Praegu sinna enam ei maeta, kuid see on üldiselt veel hooldatud. Sellele lennuväe ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistu on tuntud lennuõnnetustes hukkunud lendurite haudadele püstitatud lennuki tiivaosadega tähiste järgi. Pole teada, kas hauatähistena on kasutatud konkreetsete õnnetustes osalenud lennukite osi või on need võetud muudelt lennukitelt. Üldiselt huvitav kohake ja tasub pilk peale visata. Siit edasi kimasime Padise poole. Seal luusisime vähe kohalikus käsitööpoes, päris põnev poeke kus kõikvõimalikku käsitööd müügil nõrkemiseni. Vaatasime sisse samas nurga taga olevasse kohvikusse kah aga midagi ahvatlevat sealt ei leidnud. Tegime tiiru ümber kloostri kah, hetkel sinna sisse ei saa kuna hullud renoveerimistööd käsil. Uus trepp ja mõned aknad juba paigaldatud, loodame, et tuleb ikka asjalik asi mitte mingi ülejala asi jälle. Muidugi olla seda kloostrit omalajal ehitatud vahelduva eduga üle 200 aasta 😀 😀 Samas kõrval olevasse valitsejamajja plaanitakse luua turismiinfo- ja teeninduskeskus. Klaasist teise korruse otsasein juba paigaldatud ja miski kaubanduslik välimus majale loodud. Aga eks järgmine aasta ole näha neid üllitisi.
Padiselt edasi kimasime Põõsaspeale. Mõtlesin, et ehk saab seal tulepaagi torni ronida ja ümbrust nautida aga kurja…. tornigi ei olnud enam. Selle asemele oli ehitatud uus tulepaak Tsillisime vähe ja vaatasime linde, siin on päris tuntud linnuvaatluskoht. Meri oli haruldaselt sile ja vaated superägedad. Algul oli küll plaan edasi sõita ja kuskil ööbimiskoht leida aga ei viitsinud enam edasi sõita, suht väss ja selg ka natuke jonnis. Ziilu arvas, et võiks siin ööbida… vaatasime kuda päike merre kukkus ja kobisime kotile siinsamas rannas. Ommuku ärgates tudeerisime veel vähe ümbrust. Tahtsime minna vaatama ka vene sõjaväe jäänukeid aga ei hakanud eravaldustesse viisakusest trügima, tegin eemalt paar klõpsu ja kogu lugu. Ühe lautrikoha juures oli päris vägev pink tehtud mere nautimiseks 😉
Põõsaspealt edasi tiksusime Rooslepa kabeli juurde. Rooslepa kabel ja kalmistu on pärit 17. saj. Kabel rajati algselt puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Kabel lagunes pärast II Maailmasõda, kuid nüüdseks täielikult taastatud jumalakoda taaspühitseti 2007 aastal. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti. Edasi mõtlesime, et sügaks Vormsile aga polnud pileteid saada. Siis meenus, et Haapsalus on Maitsete Promenaad. Mõeldud tehtud, otsustasime Vormsi asemel seda külastada lootuses nautida head toitu.
Vedasime endid siis kohale, tegime kiire kohvi ja saiakese ühes kohvikus. Edasi läksime otsisime parkimiskohta kuskile promenaadi lähedusse aga ega neid väga ei olnud. Parkisime kuskile suva kohta muru peale ja läksime tsillima. Aafrika rannas oli mingi käsitöövärk ka, ühel laual märkasin päris mehist vööraami 😀 😀 Sealt edasi liikusime vaikselt linnuse poole, teel vaatasime maja kus Pets Haapsalus käies ööbis ja tutvusime kohaliku Jaani kirikuga. 15. sajandi kaubaaidast ümber ehitatud kirik eristub teistest oma põhja-lõuna suunalise asendi poolest, tähelepanu kiriku sisustusest väärivad kindlasti 5 m kõrgune kivialtar ja puust kantsel. Kirik on olnud Eesti koguduse kirikuks, mille põranda alla ja aeda on maetud lihtsamaid linnakodanikke. Jaani kiriku tornis rippuv kell on üks vanim Eestis, kõige vanem Läänemaal. Kui kirik uuritud lonkisime edasi linnuse poole. Mõtlesime, et käime vaatame siis seda paljukiidetud ja remonditud muuseumi kah.
Linnuse muuseum jäi siiski külastamata ja ilmselt mitte ainult meil. Kui piletihinda nägime siis….. No 12€ per face on ikka liig mis liig. Selle raha eest ma ikka tahaks juba palju näha aga seal paraku pole seda paljut kunagi olnud… Hind oli ikka paras pettumus. Selle peale otsustasime, et lähme vaatame seda heade maitsete promenaadi…
Rahvast ja putkasi oli promenaadil ikka kõvasti. Reklaamiti seda hullult kui ühte Eesti maitsvamatest ja põnevaimatest tänavatoidufestivalidest ning selleks päevaks pidi terve Karja tänav muutuma maitsete promenaadiks kus külalistele pakutakse ainult värskest ja kvaliteetsest toorainest valmistatud põnevaid palasid….. Aga kahjuks oli see ka paras pettumus üle ühe putka kas friikad või šaslõkk… põnevatest paladest oli asi ikka väga kaugel….. Tundus, et Eesti maitseelamus ongi friikartul šaslõkiga f….. 😀 😀 Oleks tahtnud saada ikka mingit maitseelamust selliselt paljureklaamitud ürituselt aga kus sa sellega. Lõpuks piirdusime ise ka ühe šaslõkiga, sest midagi muud söödavat paraku ei olnud ja seegi polnud suurem asi. Olen ikka igasugu festivalidel käinud kus on ka suurem valik toitu kui siin, oleks nagu küla simmanile sattunud. Lõpuks lonkisime üsna pettunult auto poole tagasi, teel põikasime korra vaatetorni ja viskasime pilgu ümbrusele. Vähemalt midagigi head pärast kahte pettumust.
Kuna plaanimuutus ei lubanud pikemalt luusida võtsime suuna kodupoole. Põikasime veel läbi Aleksander III mälestuskivi juurest ja väikse ringiga edasi. Teele jäi veel Ridala kirik, kiires kõrvalpõige. See oli väärt mõte, hullult palava ilma tõttu oli meil veevaru otsas ja sealsest kaevust saime seda täiendada. Päris vesi on ikka kordades parem kui miski pudelivesi 😉
-
Saaremaa trip
Väike tsill enne kooliaasta algust. Seekord sai külastatud Saaremaad. Laevaga viuh üle ja esimene peatus Maasilinn… Enamus teab Kuressaare linnust aga vähesed teavad, et keskajal oli Saaremaal veel 2 kivilinnust… Pärast muistset vabadusvõitlust säilitasid saarlased enamjaolt oma senise iseseisvuse. Saarlaste teemat võib võtta kui 1939 aasta baaside lepet keskaegses variandis. 13. sajandi lõpus ehitasid orduvendadest sakslased Pöidesse esimese kivilinnuse. Selle kindluse põletasid saarlased maha 1345. aastal jüriöö ülestõusu ajal. Pöide kiriku kõrval näevad huvilised selle linnuse väljakaevatud varemeid. Pärast jüriööd saabus Saaremaa priiusele lõpp ja tänase Orissaare külje alla ehitas ordu foogtkonna uue keskusena mereäärse Maasi linnuse. Esialgu küll puust aga hiljem rajati kivist kants. Selle kindluse eesmärgiks oli saarlaste kontrolli alla saamine. Linnus püsis kuni Liivi sõjani. 1564. aastal linnuse endale saanud taanlased purustasid Maasilinna paar aastat hiljem kuid üsna pea linnus taastati. Kahel korral vallutasid linnuse rootslased, mõlemal korral sai Maasilinnast nende tugipunkt Saaremaal. Et vältida selle kordumist, lasti linnus 1576. aastal Taani kuninga Frederik II käsul õhku. Sellest ajast on linnus varemetes seisnud. Linnuse juures asus ka sadam. 1985. aastal leiti Maasilinna ordulinnuse välisreidi vetest nn Maasilinna laevavrakk, mis on dateeritud 1550. aastasse. Puust laevavaret saab täna näha Lennusadamas.
Kui Maasilinn uuritud siirdusime edasi Angla tuulikuid uurima. Kolistasime veidi kohalikus pärandkultuurikeskuses ja uurisime väljapanekuid.
Anglast edasi kimasime Kuressaarde, tegime väikse söögi ja läksime uurima Kuressaare linnust. Kolistasime kõik nurgatagused läbi, läks ikka õige mitu tundi enne kui enamvähem tiiru peale saime.
Edasi tiksusime vaikselt Sõrve poole. Väike peatus Tehumardi lahinguväljal, Salme vikulaevade leiukohas ja juba oligi Sõrve. Uurisime vähe Stebeli patarei jäänuseid, Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatareid jne jne. Seal on päris äge mälestuskivi. Ilmselt ainuke selletaoline kus ühel pool on mälestustahvel Aadu meestele ja teisel pool Jossifi meestele 😀 😀
Edasi kolistasime veel vähe kohalikus loodusmuuseumis ja militaarmuuseumis. Mõlemad on väga põnevad muuseumid ja tasuvad käimist igaljuhul. Kui kellelgi veel käimata siis soe soovitus plaani võtta. Ah jaa juba aastaid tagasi oli see “kadunud” Hispaania rakett seal muuseumi õuel vaatamiseks väljas 😀 😀 Kui kõik ümbrus uuritud kobisime muuseumi magama. Vähe on selliseid kohti kus saab muuseumis ööbida eksponaatide keskel 😉 😉
Järgmisel hommikul tiksusime vaikselt edasi mööda Saaremaa rannikut, uurisime kividest laotud kujundeid. Kolasime Loona mõisa pargis kus meil ekskursioonijuhiks oli päris pirakas nastik. Samas läheduses uurisime veel Kihelkonna kirikut. Päris vägev vaade oli tornist ümbrusele.
Kui kirik uuritud kimasime Panga pangale ja sealt vaikselt edasi kodu poole. Pisike kõrvalpõige enne laevale minekut veel Karja kiriku juurde ja oligi aeg laevale kimada. Mandril käisime korra piilumas Virtsu kiriku varemeid ja edasi kodupoole.
Koduteel veel kiire sissepõige Lihula linnuse juurde. Siin ilmselt ehitati muinaseestlaste linnuse asemele 13 sajandil kivilinnus mille omanikeks on olnud nii taanlased, rootslased, sakslased kui venelased, hetkel on säilinud vaid varemes linnusemüürid. Seda linnust on piiranud ka saarlased, kes vallutasid linnuse ja kõik linnuses olnud rootslased mättasse lõid. See linnus on kah üks põnevaid kohti kus tasub kindlasti käia.
