-
Valga militaarfestivalile minek.
Siin vähe juttu ühest varasemast militaarfestivalil käigust. Nagu ikka juhtub, et kõik suure hurraaga tahavad minna aga kui minekuaeg käes siis sada vabandust. Üks sõber siiski leidus kes kampa lõi ja panime tuld. Nagu meil juba kombeks… miks otse kui ringiga saab, ilm oli ka ilus, paras vähe ringi luusida. Kõigepealt põikasime sisse Rasiveres ühe huvitava mätta juurde. See küll kasutusel kruusakarjäärina miskipärast aga koha poolest sobiks jube hästi linnusekohaks…. Siit edasi kimasime Albu mõisa juurde.
Albus kolasime mõisa pargis, tegime paar pilti ja tuld edasi.
Jerewani Olerexi tanklast haarasime kohvid ja võtsime suuna Kärde rahumajakesele. Väidetavalt sõlmiti seal putkas Rootsi-Vene rahuleping mis lõpetas sõja. Ilmselt selles putkas seda lepingut ei sõlmitud, see lihtsalt mulaaž mingist majakesest aga abiks ikka 😉 Vaevalt selles majakeses on mõnda detaili 1661 aastast järgi.
Kärdest edasi kimasime Kassinurme. Tegime väikse tiiru linnamäel ja linnuses ning juba oligi aeg käes otsejoones Valga poole kimada.
Valgas võtsime positsioonid sisse peatänava serva ja kohe algaski paraad. Kõikvõimalikku tehnikat võis seal liikumas näha. Iseenesest on see jummala äge festival ja tasub käimist. Kuigi viimasel ajal on miski natsipaanika jälle õhus ja suht kokku tõmmatud see asi. Krt millal küll saab otsa see pehmondus ja mehed omale uuesti munad kasvatavad.
Kui paraad vaadatud kimasime sõjameeste laagrisse. Seal sai ka vähe ringi vaadatud enne kui lahing peale hakkas. Siin võis igasugu sõjatehnikat näppida 😉
Lõpuks oli aeg käes lahingut pidada. Iseenesest jube hea koht orus. Rahvas saab ülevat vaadates kogu üritust jälgida. Kahju, et eelmisel aastal seal ei tehtud. See linnapargis tehtud asi oli ikka natuke porno küll aga mis teha. Kui sõdurid positsioonidel ja pealtvaatajad ennast mugavalt sisse seadnud läks andmiseks 😀 😀
Lennuk lendas üle “viskas” paar pommi nii, et tuld kõik kohad täis 😀 😀 Ühesõnaga see on ikka nii äge teema, et peab oma silmaga nägema, siin kirjeldamine pole pooltki seda mis kohapeal näeb. Ehk tuleb sel aastal ka festival ja saate ise vaatama minna. Soojalt soovitan. Päris hariv teema järeltulevale põlvele.
-
Aluksnes (Aluliinas) tsillimas
Kui juba sinnakanti asja siis tuleb ikka tsillida ka 😉 Peale pikka sõitu sobib väga hästi üks hea praad. Viimati sai siinkandis käidud paar aastat tagasi, vahepeal on hinnad siin märgatavalt tõusnud… Kui kõhud täis vaatasime veidi ringi ja kulgesime vaikselt asju ajama.
Kõigepealt viskasime kiire pilgu kirikule. Sinna oleme üritanud varem ka sisse saada aga pole saanud. Seekord läks õnneks. Aluksne evangeelne luterlik kirik on ehitatud 1781 – 1788 aastatel Riia arhitekt Christoff Haberland’i juhtimisel ja väidetavalt on üks Lätimaa arhitektuuriliselt ilusamaid kirikuid. Torni kõrgus on 55,5 meetrit. Üks kiriku omapärasusi on värviliste tahutud maakivide kasutamine viimistluses. Kirikus pidavat hoiul olema ka 1694. aastal E. Glück’i tõlgitud lätikeelse Piibli esmaväljaanne. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud ja ta on kaotanud oma algse ilme. kirikutorni kuke järgi pidavat saama ilma ka ennustada, kuidas see käib jäi mul muidugi teada saamata. Torni viiv trepp on siin päris lai ja ei ole iseloomulik ühelegi teisele kirikule. Muidugi tornist avaldub ümbruskonnale muljetavaldav vaade. Täitsa tasus sinna turnida, või pigem sammuda mööda laia treppi 😀 😀
Kui kirikus luusitud võtsime ette kohaliku linnuse uurimise. Viimati seal käies olid linnusemüüride juures arheoloogilised väljakaevamised. Tänaseks oli see läbi ja linnuse üks torn on taastatud. Kahjuks sisse ei saanud… puhkepäev neil. Aga pisike linnuse makett ja seletus sinnajuurde olid ka täitsa olemas. Linnus löödi siia Aluliina järve suurimale saarele püsti 1342 aastal Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni ajal. Maismaaga olevat linnus olnud ühenduses 120 meetri pikkuse puusilla kaudu. See võimsaim orduvalduste idaosa linnus pühitseti paastumaarjapäeval, sellepärast ka nimi – Marienburg. Esimene komtuur – Arnold von Vietinghoff oli Aluliina mõisa omanike suguvõsa eelkäija.
Aegade jooksul on linnust üritanud võtta mitmed vallutajad, siin on valitsenud venelased, rootslased, poolakad. Põhjasõja ajal 1702 aastal piiras linnuse ümber Šeremetjevi juhitud Vene sõjavägi. Et mitte linnust venelastele jätta, õhkisid selle rootslaste kapten Wulf ja sõdur Gotshlich. Linnuse kaitsjad vangistati. Venelaste juurde sattus vangi, ka lätikeelse Piibli tõlkija, praost Ernst Glück ja tema kasutütar Marta – hilisem Vene tsaarinna Katariina I. Pärast Põhjasõja sündmusi varemetesse jäänud linnust enam ei taastatud ja Marienburg kaotas oma strateegilise tähtsuse.
Tänapäeval on linnusevaremed puhkekoht ja huviväärsus turistidele muud ei midagi.Vahepeal põikasime poodi, võtsin peoga komme. Ei tea kas Lätlastel miski uus kiiks või on see viiruse paanika 😀 😀 kommid on pakitud minigrippidesse. Pole varem kuskil sellist nalja kohanud 😀 😀 Edasi turnisime templimäele. See pidavat olema varaseim asustatud koht Aluksne ümbruses. Templimägi asub Aluliina järve edelapoolsel poolsaarel. See oli iidne latgalite linnus ja muinaslinna koht. 1807. aastal laskis Aluliina parun Vietinghoff Põhjasõja sündmuste auks mäetippu ehitada graniidist rotundi – Kuulsuse templi. Tempel on pühendatud vene feldmarssal Šeremetjevi- ja rootsi armee kapteni Wulf’i mälestuseks.
Paljudest legendidest levinuim pajatab, et mäe olevat Põhjasõja ajal sõdurid mütsidega kokku kandnud et järvesaarel asuvat linnust parem tulistada oleks 😀 😀 😀 Tänapäeval on siin mäe otsas vägev vaatetorn. Käisin seal pikksilmaga uurimas kas Tallinn paistab 😉 Ei paistnud… Siia on muidugi vahepeal ehitatud laskumisrada. Viimati siin käisin siis polnud sellest haisugi aga nüüd võid köit mööda laskuda Templimäelt otse linnusesaarele. Hind täitsa mõistlik ja eestikeelsed kirjad kah olemas. Ükspäev proovin selle ka ära ja paar asja on siinkandis veel proovimata. -
Ruhja – Võnnu
Ükspäev sattusin ühe lastegrupi vedajana vanadele Eesti aladele luusima. Eesmärk oli käia Ruhja jäätisetehases ja Võnnu ordulinnuses. Ruhja jäätisetehasest polnud ma varem kuulnudki, asus see vanas traditsioonidega piimatööstuses. Algul mõtlesin kas ma viitsin lastega kaasa minna aga samas muud tarka ka paari tunniga seal niisama tiksuda ei viitsinud. Tehases lapsed läksid ekskursiooniga jäätiseliine vaatama, ma ütlesin, et ei taha neid vaadata. Sellepeale suunati mind kohe teisele korrusele demosaali ja öeldi, et tunne ennast nagu kodus, kõik saalis on maitsmiseks. Lapsed pidid ka ringiga sinna jõudma lõpuks. OH SA POISSSSSS mida kõike seal oli…. Riiulitel erinevad vahvlitopsid jne, külmikud täis nii pulgajäätist kui ka lahtist jäätist. Eks ma siis maitsesin neid jäätiseid niipalju kui jaksasin 😀 😀 Jäätised oli oma paarkümmend erinevat ja maitsesid ikka super hästi. Ütleks, et meie Premia ja Balbiino on nende jäätiste kõrval ikka väga rämps. Kahju, et meil poodides neid jäätiseid ei ole. Maitsesin jäätiseid oma tunnikese uhkes üksinduses. Lõpuks jõudsid lapsed ka sinna saali ja lendasid jäätistele peale nagu hävituslennukid 😀 😀 Giidilt kuulsin, et nende jäätis tehakse eranditult naturaalsest piimast, millest enamus ostetakse kokku Eestist. Küsisin kas kohalikku piima ei jätku või? Öeldi, et jätkub ja jääb ülegi aga Eesti piim pidi olema kvaliteetsem. Uurisin lähemalt kas neid saab külastada ka ilma grupita. Väidetavalt ette helistades pidi saama demosaali külastada ka ilma grupita, siis maksab visiit 3€ ja saab kohapeal maiustada niipalju kui jaksad. Kes sinnakanti satub soovitan igaljuhul käia ja maitsta päris jäätist.
Kui jäätisetehase ekskursioon läbi liikusime edasi Võnnu. Võnnus oli programmis külastada ordulinnust ja pärast oli ka tiba vaba aega linnas luusimiseks. Võnnu ordulinnus on huvitav seetõttu, et seal on vana ja uus loss koos. Ordulinnuses oli lastel põnevust küllaga, sai vanglasse ronida ja laternaga mööda pimedat keerdtreppi torni ronida. Linnuses on veel igasugu muid hooajalisi tegevusi, hoovis paikneb köögiaed, kus suvehooaja nädalalõppudel ootab külastajaid aednik, kes jutustab teile aias kasvavatest taimedest. Muistses sepatöökojas saab meister Daumants Kalniņši juhendamisel tutvuda muistsete läti sepatöödega, õppida pronks- ja hõbeehete tähendust ja kandmiskombeid ja sisse elada muistse ehtekandja rolli, proovides selga erinevaid ehtekooslusi. Suvehooaja nädalalõppudel (reedel, laupäeval, pühapäeval) saab osaleda keskajaharrastustekeskuse poolt pakutavates keskajategevustes, mis aitavad rikastada külastuskäiku meeltlahutavate ja harivate tegevustega. Seekord me uut lossi ei külastanud, piirdusime ainult vana osaga ja läksime linna peale laiama 😀
Käisime kiikasime sisse ka kohalikku kirikusse. Kirik on 65 m pikk ja 32 m lai kolmelööviline basiilika, mille läänepoolses otsas asub 15 m kõrguse gooti stiilis tornikiivriga massiivne 65 m kõrgune kellatorn. Kirik ehitati Baltimaade ristiusku pööramise ajal 13. sajandi alguses Liivimaa ordu korraldusel. Kuna Võnnus asus ordulinnus, kujunes Võnnust aastail 1237–1561 üks olulisimaid Saksa võimukeskusi Baltimaades. Kirikus näeb Köleri maalitud altarimaali. Kiriku külastus on tasuta, kuid torni lastakse ainult väikse annetuse eest. Samas soovitan tornis ära käia, sealt avaneb päriv vägev vaade nii linnusele kui ja kogu linnale. Kirikus näeb ka põnevat mikronäitust erinevatest müntidest mida on kirikule annetatud.
Kui kirik kah uuritud läksid lapsed väljakule purskaevudesse hullama. See oli hea jahutus palavasse päeva ja lastele põnev tegevus püüdmaks jugasi mis purskasid vaikse muusika taktis. Peale jahutust käisime vaatasime üle ka vabadussamba ja pargitiigis ujuva musta luige. Tiigi kaldal on mõnus promenaad erinevate kujukeste ja atraktsioonidega. Kui ka kõik see uuritud asusime vaikselt koduteele.
-
Sõjamuuseumi külastus.
Ajaviiteks sai käidud Viimsi Sõjamuuseumis. Päris ok kohake, natuke teistmoodi kui muud muuseumid ja siin on ühtteist ikka vaadata, alates viikingitest kuni suht tänapäevani välja ja linnuse makett on ka täitsa olemas 😉 😉 Isegi siin väikses muuseumis on väljas paar tervet vikumõõka aga ERMis ajakihtide näitusel oli väljas ainult paar mõtetut mõõgatükki, nagu terveid ei oleks olemaski. Muuseum asutati Sõjavägede Ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri päevakäsuga 19. jaanuaril 1919. aastal. Muuseumi korraldajaks määrati 6. jalaväepolgu reamees rindefotograaf Taavet Poska. 1921. aasta novembris määrati ta muuseumi varahoidja kohusetäitjaks ja hiljem juhatajaks. Taavet Poska juhtis Eesti sõjamuuseumi kuni 1940. aastani. Siis oli muuseumis umbes 10 000 eksponaati, neist paar tuhat püsiekspositsioonis. Muuseumi kogudes oli palju relvi, püsiekspositsioonis olid trofeed – lahingutes võidetud Punaarmee üksuste lipud, mannekeenid Vabadussõja-aegsetes mundrites, sõjakaardid, ülemjuhataja sõjaaegse töökabineti sisustus ja palju muud. Muuseum asus sel ajal vanalinnas Vene tn 5. Pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt 1940. aasta suvel Vabadussõja muuseum suleti ja varad tuli Vene tänavalt välja kolida. Need viidi esialgu Koplisse nn Punastesse kasarmutesse. Hiljem anti kasutuskõlblik varustus Punaarmeele, osa eksponaate teistele muuseumidele, osa viidi Venemaale ja palju esemeid lihtsalt hävitati.
Siin näeb päris palju eksponaate vabadussõja ja II MS päevilt. Päris äge oli muidugi ka ordenite ja medalite näitus. Selles muuseumis tasub igaljuhul käia. Siin on veel eraldi sõjatehnika näitus ka aga sinna kahjuks seekord ei jõudnud aga eks ükspäev jõuan sinna ka.
-
Viljandi linnus
Sai tiba viljandi linnuses kah luusitud. Viljandi üks selline maasikane linn, igal nurgal näed maasikaid 😀 😀 Seekord linnas väga luusida ei viitsinud, panustasin ainult linnusele. Siin olev linnus on ka ilmselt kivilinnusena ehitatud Eestlaste kantsi kohale ilmselt 1224a paiku. Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest (13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone) ning kolmest eeslinnusest. Keskaegne Viljandi linn oli sisuliselt neljas eeslinnus. Oma täieliku kuju ja suuruse sai linnus 16. sajandi alguseks. Rootsi, Poola ja Venemaa vaheliste sõdade tõttu on võimsast ordulinnusest tänaseks vaid mõni kivisein püsti jäänud. Veel 17. sajandil oli linnusekompleks põhiosas kasutuskõlblik, kuid see purustati lõplikult Põhjasõjas. Linnuse rususid, eelkõige kivimaterjali, kasutati sõdades hävinud linnahoonete taastamiseks. 1744. aastal läksid linnuse varemed ja naabruses olevad mäed Viljandi mõisa valdusse. Alles 1863. aastal andis mõis loa lossivaremetes jalutamas käia ja pidusid korraldada. Varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Pargi kujundamine ja linnuse korrastamine algas 1893. Varemetelt avaneb kaunis vaade Viljandi järvele. Linnusest saab lähemalt lugeda siit.
Lossimägede ja kogu Viljandi üks sümboleid on vana rippsild, mis on valmistatud 1879. aastal Riia firma Felser & Co poolt. Sild asus algselt Tarvastu linnuse vallikraavil, kus see kergendas kohaliku mõisniku von Mensenkampffide pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1930. aastal kinkis mõisahärra Karl von Mensenkampff silla metallosad Viljandi linnale. 1931. aastal paigaldati 50-meetrine sild Viljandisse, kust ta viib Kaevumäelt üle 15 meetrit sügava oru. Siinsamas pargis asub ka Johan Laidoneri mälestuseks püstitatud ratsamonument. Monument avati 22. juunil 2004. Monument asub Viljandi lauluväljaku ja Pärimusmuusika Aida vahel.
-
Varbola
Sai käidud Varbolas uudistamas mis uut on. Kõigepealt hakkas silma kohe neli kuningat. Neli kunni on muidugi päris ägedad kujud siin tee ääres… need olla isegi korra ära varastatud ja siis tagasi ilmunud 😀 😀 Aga võibolla ei varastatudki vaid nad käisid vahepeal Paides 😉 Väidetavalt omalajal minnes Paidesse peatusid nad siin Varbola linnuses. Aga kes enam ikka nii vana asja mäletab… Huvitav on muidugi nende kujude juures see, et eestlastele tüüpilised hoburaudsõled on kujutatud harud allpool… Üldjuhul me ikka teame, et eestlased kandsid hoburaudsõlgi otsad üleval ja tänapäevalgi see nii välja kujunenud. Leiumaterjali põhjal võib ka täheldada, et kanti otsad ülespoole… Siit tekib küsimus, kas kuningad polnud kohalikud või on see lihtsalt nö “kunstniku nägemus” Lisaks kunnidele oli siin veel igasugu muid vaatmisväärsusi nagu piiramistorn, ramm, üle tee on RMK lõkkekohad jne. Varbola linnus on iseenesest esmateate järgi pärit aastast 1212 aga ilmselt oli ammu enne seda juba olemas. Vaevalt, et see esmateate eel vahetult ehitati 😀 😀 Varbola on üks Muinas-Eesti suurimaid linnuseid, kuid mitte kõige suurem, Jägala on ca 3ha. Ligi 2 ha suurust linnuseõue ümbritseva kivivalli ümbermõõt ulatub ligi 600 meetrini ning valli väliskülg on praegugi kohati üle 10 meetri kõrge. Linnuses on taastatud väravakäik ja 13 m sügavune kaev. Väidetavalt pole seda linnust kordagi vallutatud kuigi piiratud on kõvasti.
Teadaolevalt proovis linnuse kallal esimesena “hammast” sõjalise vapruse poolest tuntud Novgorodi vürst Mstislav Uljas oma teisel Eestimaa sõjaretkel, kuid tulutult (Varbolal tuli halvima ärahoidmiseks maksta novgorodlastele 700 nogatit hõbedas, vastutasuks pääses kants esmakordselt kirjasõnasse – Novgorodi leetopissi). Ka hilisemad ründajad – taanlased ja leedulased, polnud edukamad.
Ajaloolaste arvates oli Varbola kants viimast korda sõjaliselt kasutusel Jüriöö ülestõusu päevil. Sellele järgnes ligi 500 aastat vaikust kirjasõnas, vaid arheoloogilised leiud näitavad, et 16.-17.sajandil kasutati linnuseõue kalmistuna.
Tänapäeval on siin hulgaliselt igasugu puukujusi ja päris tihti on siin korraldatud puupäevi. Ühte sellist üritust olen isegi külastanud.
Kui Linnuses piisavalt luusitud kolasime vähe Varbola külas kah. Siin midagi erilist küll ei ole aga mõni vana majake siiski on säilinud ja miskis aidas või tallis on kellegi vanakraami ladu. Ühest aknast piilus isegi hobune välja 😀 :D. Seal sees on ikka igasugu nänni ilmselt. Kahjuks sinna sisse ei saanud aga juba ümber maja on muljetavaldav kogus igasugu staffi.
-
Jaanilinna kindlus
Lõpuks oli seltskond näljast sinine ja läksid Narvas sööma. Ma ei viitsinud sööma minna ja plaanisin sel ajal hoopis Jaanilinna linnust uurida, Ziilu tuli kampa, tal ka pikk viisa. Egas midagi panime käsitsi viuh üle silla. Eriti aega seal viita muidugi ei saanud, muidu oleks teised meid roheliseks oodanud 😉 Sinna saab üsnagi lihtsalt viuh üle piiri ja siis aia tagant mööda teerada saab linnuse esisele platsile, ei pea ringiga käima. Siin on päris palju taastatud viimasel ajal. Väidetavalt olla miskine projekt kuskil käimas, et kunagi võiks saada ühe piletiga lihtsustatud korras nii Narva kui Jaanilinna linnusesse. Iseenesest oleks see tore idee aga kas läbi ka läheb ei tea. See linnus on ajaloo jooksul olnud nii Rootslaste, Taanlaste, Venelaste kui ka Liivi ordu valdustes. Narva linnusega on Jaanilinna linnus suht ühevanune. Jaanilinna linnus pidavat nii umbes 40 aastat vanem olema. Siin on ka paar huvitavat pisikest kirikut kuhu tahaks ka kunagi sisse saada, veel pole see õnnestunud.
Tegime kiire tiiru kõikvõimalikes tornides ja kohtades kus vähegi sai luusida. Ühes tornis oli päris põnev näitus linnuse ajaloost ja ülla-ülla päris palju oli kirjas eesti kohta. Kuidas seal oli garnison jne jne.
Müüride pealt on päris head vaated ümbruskonnale. Aga Huvitav on see, et ka seal linnuse restaureerimisel on kasutatud “Potjomkinlust” Esimene ots mis on nö vastu Eestit on ilusti taastatud ja tornid üles ehitatud aga tagumine ots on täiega võssa kasvanud.
Kui linnus seestpoolt uuritud tegime väljast ka tiiru ümber. Ikka oli vaja ju näha mis nurga taga on, seal võsas andis ragistada ja seal linnuse taga oli miski sõjaväeosa kinnine territoorium. Algul mõtlesime asi p… sealt läbi ei saa aga selgus, et oli mahajäetud ja seal läbi aiaaukude turnijaid kalamehi jätkus. Tegime siis sedasama 😀 😀 Ja nagu piltidelt näha ongi asi täiesti trööstitu sealpool. Aga ehk kunagi tehakse see ka korda ja saab korralik turismiatraktsioon. Oligi aeg käes tagasi üle piiri lipsata, seltsilised muutusid ootamisest juba närviliseks 😀 😀
