-
Setu külavüü
Töö viis korraks Setumaale asjatama aga kui asjad aetud tuleb ikka tsillida ka 😉 Võtsime maiustamiseks natuke maasikaid aga natuke kiirustasime sellega. Alles pärast nägime, et metsaalune oli punane maasikatest. Poleks vaja olnud ostagi. Võtsime ette selle kohaliku Külävüü. Kolasime vähe Obinitsa surnuaial, vaatasime üle Taarka hauaplatsi ja läksime uurima Seto ateljeed.
Kui juba siinkandis siis tuleb ikka Taarka tarõsse ka sisse piiluda. Muidugi menüü on siin äge ja kes kohalikku keelt ei jaga ei saa mitte muhvigi aru 😀 😀 Vaatasime tares veidi ringi, paar kassi tukkusid pingil ja ei teinud külalistest väljagi. Kui tiir peal võtsime ühe tsäi ja makkõ piiraku. Tee oli päris äge ja muutis värvi vastavalt sellele kaua seisis ja mis sinna sisse pandi. Peaks kodus ka seda teed tegema külalistele 😉 Kui keha kinnitatud kimasime edasi mööda külävüüd.
Tegime väikse sissepõike Laossina külla ka. Käisime Pihkva järve ääres natuke tuuldumas, sinna igapäev ju ei satu. Päris äge pisike kohake otse järve kaldal. Laossinas asub ka üks kahest Setumaal säilinud külakalmistust mis olla siin olnud juba 15 sajandil ja Jumalaema sündimise püha auks õnnistatud tsässon ehk külakabel. Siin küla vastas asub Kulkna saar, huvitav kas sinna luusima saab kui vene viisa on…
Kui juba Laossinas luusida ega siis saa käimata jätta Lüübnitsas. See on ka päris vana külake koos oma traditsioonidega. Siin korraldataksi sügiseti päris kuulsat sibula- ja kalalaata. Sellel laadal on mul muidugi veel käimata aga mine tea, äkitse sel aastal õnnestub ära käia 😉 Seal on vaatetorn kah.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Hara sadam
Juhtus olema üks paganama ilus ilm, mis sa ikka kodus passid. Tuli mõte minna luusida Hara sadamas, mis siin ikka…. Mõeldud tehtud. Ega siin tänapäeval midagi põnevat peale varemete ei ole aga põnev luusida ikka. Ilus ilm, meri, see täitsa tsill ju 😉 Loodus toimetab siin omaette ja võtab tagasi omale mis ripakile jäetud. Kahju, et vene ajal sellest kohast ööd ega mütsi ei teadnud, ehk oleks siis õnnestunud siinkandis isegi mõnda allveelaeva näha.
Üllatavalt palju jäi silma siin pesitsevaid linde, ilmselt nende jaoks turvaline kohake. Katsusime neid võimalikult vähe häirida ja lasime jalga. Ah jaa siis sai sinna ligi veel tasuta aga nüüd tuleb varemete vaatamise eest pappi välja köhida….
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Päikesetõus Kõrvemaal
Ühel kenal õhtul tiksusime kambaga sõbra juures ja matsutasime pannukaid. Kusagilt tühjalt kohalt tekkis järsku idee minna päikesetõusu vaatama ja seda kell 11 õhtul 😀 😀 Egas midagi, need puusalt tulistatud ided on vahel päris ägedad 😀 😀 Linnas kiire tiir, fotokad, magamiskotid ja muu staff autosse ja tuld Kõrvemaa poole. Mõtlesime, et väga lahe koht selleks võiks olla keset raba olev vaatetorn. Kurja küll vaatetornis üleval oli ikka päris tuuline, hea, et taipasin koormakatte kaasa võtta. Sellega sai tuulepoolne külg kinni kaetud vaatetornis ja siis kannatas täitsa olla. Kellad äratama ja kobisime magama 😉
Päiksetõusu ajal sättisime endid ritta asja uurima. Oi kurja kus järsku läks all rahvaste liikumiseks 😀 😀 Kes tuli fotokas kaelas kes drooniga jne. Väärt plaan oli meil end juba öösel kohale vedada ja seal tukkuda. Oleks ka päiksetõusu ajaks tulnud oleks torn rahvast täis olnud nagu laulupeol. Igatahes vaated tasusid end kuhjaga ära. Tegime hulga pilte ja kobisime magama tagasi.
Hommikul tulid pääsukesed torni servale lauluga meid äratama. Pesime silmad laukas puhtaks, pakkisime kola kokku ja raba peale luusima. Ega ilusat ilma saa raisku lasta 😉
Lonkisime mööda laudteed tagasi Paukjärve poole. Uurisime vähe loodust, klõpsisime mõned pildid ja juba olimegi oosi otsas.
Tegime Paukjärve ümber tiiru, uurisime vanu piirikive jne. Vana puusilla juures oli keegi metsa alla onni ehitanud. Sellises käepärastest materjalidest valmistatud katusealuses on väga ok ööbida. Selle saab vajadusel ruttu valmis, igavesti hea aseaine telgile kui ei viitsi telki kaasas vedada 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ruhja – Võnnu
Ükspäev sattusin ühe lastegrupi vedajana vanadele Eesti aladele luusima. Eesmärk oli käia Ruhja jäätisetehases ja Võnnu ordulinnuses. Ruhja jäätisetehasest polnud ma varem kuulnudki, asus see vanas traditsioonidega piimatööstuses. Algul mõtlesin kas ma viitsin lastega kaasa minna aga samas muud tarka ka paari tunniga seal niisama tiksuda ei viitsinud. Tehases lapsed läksid ekskursiooniga jäätiseliine vaatama, ma ütlesin, et ei taha neid vaadata. Sellepeale suunati mind kohe teisele korrusele demosaali ja öeldi, et tunne ennast nagu kodus, kõik saalis on maitsmiseks. Lapsed pidid ka ringiga sinna jõudma lõpuks. OH SA POISSSSSS mida kõike seal oli…. Riiulitel erinevad vahvlitopsid jne, külmikud täis nii pulgajäätist kui ka lahtist jäätist. Eks ma siis maitsesin neid jäätiseid niipalju kui jaksasin 😀 😀 Jäätised oli oma paarkümmend erinevat ja maitsesid ikka super hästi. Ütleks, et meie Premia ja Balbiino on nende jäätiste kõrval ikka väga rämps. Kahju, et meil poodides neid jäätiseid ei ole. Maitsesin jäätiseid oma tunnikese uhkes üksinduses. Lõpuks jõudsid lapsed ka sinna saali ja lendasid jäätistele peale nagu hävituslennukid 😀 😀 Giidilt kuulsin, et nende jäätis tehakse eranditult naturaalsest piimast, millest enamus ostetakse kokku Eestist. Küsisin kas kohalikku piima ei jätku või? Öeldi, et jätkub ja jääb ülegi aga Eesti piim pidi olema kvaliteetsem. Uurisin lähemalt kas neid saab külastada ka ilma grupita. Väidetavalt ette helistades pidi saama demosaali külastada ka ilma grupita, siis maksab visiit 3€ ja saab kohapeal maiustada niipalju kui jaksad. Kes sinnakanti satub soovitan igaljuhul käia ja maitsta päris jäätist.
Kui jäätisetehase ekskursioon läbi liikusime edasi Võnnu. Võnnus oli programmis külastada ordulinnust ja pärast oli ka tiba vaba aega linnas luusimiseks. Võnnu ordulinnus on huvitav seetõttu, et seal on vana ja uus loss koos. Ordulinnuses oli lastel põnevust küllaga, sai vanglasse ronida ja laternaga mööda pimedat keerdtreppi torni ronida. Linnuses on veel igasugu muid hooajalisi tegevusi, hoovis paikneb köögiaed, kus suvehooaja nädalalõppudel ootab külastajaid aednik, kes jutustab teile aias kasvavatest taimedest. Muistses sepatöökojas saab meister Daumants Kalniņši juhendamisel tutvuda muistsete läti sepatöödega, õppida pronks- ja hõbeehete tähendust ja kandmiskombeid ja sisse elada muistse ehtekandja rolli, proovides selga erinevaid ehtekooslusi. Suvehooaja nädalalõppudel (reedel, laupäeval, pühapäeval) saab osaleda keskajaharrastustekeskuse poolt pakutavates keskajategevustes, mis aitavad rikastada külastuskäiku meeltlahutavate ja harivate tegevustega. Seekord me uut lossi ei külastanud, piirdusime ainult vana osaga ja läksime linna peale laiama 😀
Käisime kiikasime sisse ka kohalikku kirikusse. Kirik on 65 m pikk ja 32 m lai kolmelööviline basiilika, mille läänepoolses otsas asub 15 m kõrguse gooti stiilis tornikiivriga massiivne 65 m kõrgune kellatorn. Kirik ehitati Baltimaade ristiusku pööramise ajal 13. sajandi alguses Liivimaa ordu korraldusel. Kuna Võnnus asus ordulinnus, kujunes Võnnust aastail 1237–1561 üks olulisimaid Saksa võimukeskusi Baltimaades. Kirikus näeb Köleri maalitud altarimaali. Kiriku külastus on tasuta, kuid torni lastakse ainult väikse annetuse eest. Samas soovitan tornis ära käia, sealt avaneb päriv vägev vaade nii linnusele kui ja kogu linnale. Kirikus näeb ka põnevat mikronäitust erinevatest müntidest mida on kirikule annetatud.
Kui kirik kah uuritud läksid lapsed väljakule purskaevudesse hullama. See oli hea jahutus palavasse päeva ja lastele põnev tegevus püüdmaks jugasi mis purskasid vaikse muusika taktis. Peale jahutust käisime vaatasime üle ka vabadussamba ja pargitiigis ujuva musta luige. Tiigi kaldal on mõnus promenaad erinevate kujukeste ja atraktsioonidega. Kui ka kõik see uuritud asusime vaikselt koduteele.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Nõva RMK puhkeala.
Ilusad ilmad ja mida sa kodus ikka passid, tuli mõte tiba mööda metsi luusida ja tsillida. Egas midagi telk ja muu staff autosse ja Nõva poole minek. Tõmbasime RMK lõkkekohal telgi püsti ja kobisime randa luusima. Võtsin piiksutaja kaasa aga suht igav rand oli, peale pudelikorkide ja mõne mündi ei leidnud miskit huvitavat 😉 Samas oli siin hullult kibuvitsa õitsemas, see isegi lõhnas täitsa meeldivalt 😉 Kobisime tagasi telgi juurde ja tegime väikse söögi. See lõkkekoht oli päris hea ja privaatne, teistest eemal ja rohkem sinna keegi ei trüginud ka kuigi ruumi oli sitaks. Liha lõhnad olid vist nii head, et isegi konn tuli lõkke äärde asja uurima 😀 😀
Kui kõhud täis käisime veel enne kotile kobimist uurimas kas liiv laulab… Kurja ja täitsa lauliski…. Miks mõnes rannas liiv laulab ei tea, aga päris huvitav heli on. Vesi oli päris soe ja kalda ääres hulpis hullult millimallikaid ning surnud ogalikke. Lõpuks läksime kotile ära, kuidagi hullult väsitav päev oli 😉 See RMK lõkkekoht oli päris hea ja privaatne, kõik asjad käe-jala juures. Isegi kemps siinsamas. Igaljuhul kui sinnakanti satun ööbima üritan samas kohas pesitseda 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Pakri poolsaarel luusimas.
Ükspäev alles sattusime puht juhuslikult vastavatud Padise kloostrisse. Sattusime järjekordselt siiakanti luusima. Egas midagi, küll küllale liiga ei tee 😀 Vaatasime need asjad ka üle mis eelmine kord vaatamata jäid 😉 Eelmine kord jäi näppimata see keldris olev arvuti. Sealt peaks saama lugeda infot kogu kloostri eluolu kohta alates sünnist. Tutvusin selle imeriistaga natuke lähemalt. Ongi nii, et ühel pool on ajaloo kohta info ja teisel pool väike ajalooteemaline mäng. Kogu värk on selline moodne ja puutetundlik nagu tänapäeva asjad ikka aga….. Näppida seda suht porr, tänapäeva mõistes on asi ikka väga aeglane. Selline tunne nagu oleks seal vana 486 kasutusel. Igale puudutusele reageerib terve igaviku. Algul mõtlesin, et loeme selle ajaloovärgi läbi. See tundus üsna põnev aga peale paari lehte lihtsalt loobusin. Ei jaksanud niikaua oodata millal uus leht reageerib. Meil jäigi asi lõpuni lugemata.
Padiselt edasi pidasime plaani luusida Leetse kandis ja muidugi sujuvalt paar peotäit karulauku ka korjata 😉 Kui karulauk korjatud tiksusime mingit suva teed minema. Ma sealkandis ikka natuke luusinud varasemalt ka aga nagu kogemus näitab siis ei tea asjadest eriti miskit. Nii ka seekord, alati tasub sõita mingit suva teed ja sa näed asju millest aimugi polnud…. Terve mereäärne täis nõukaaegseid militaarrajatisi ja mis eriti huvitav, et polegi prügi täis veetud 😉 Tegevust jätkus kohe tükiks ajaks nende uurimisega. Aga lõpuks sai tee otsa pankranniku all ja tuli tuldud teed tagasi sõita. Turnisime kuskilt suva kohast pankranniku peale ja võtsime suuna Põllküla poole. Kaardilt vaatasime, et kuskil sealkandis peaks mõni juga olema.
Jõudsime vähe lagedama koha peale. Kuskil siin pidavat olema Valli juga ja Põllküla juga. Pole neist varem isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Mõtlesime, et äkitse seekord neid näeb aga võta näpust. Polnud neist haisugi praegu. Ainult paar luike hakkas merel silma. Tuleb välja, et suurveega pidavat need toimima. Luusisime niisama mööda pankrannikut ja varemeid veidi. Kohe näha, et siinkandis käib sõjavägi harjutamas. Kui vähegi teravam silm siis hakkab padrunikesti silma igal nurgal 😉 Kuna ühtki otsitud juga ei leidnud liikusime edasi.
Siinsamas avastasime veel ühe uue asja. Olen küll kuulnud talukalmistutest aga ühelgi veel ise reaalselt käinud ei ole. Nüüd siis see asi ka tehtud. Kirjade järgi peaks see olema perekond Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Tema ema olla pärit sealt talust. Jälle üks selline põnev kohake mis tasub külastamist.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti – Läti trip vol.3 Koopad – Linnused.
Hommikul alustasime kohe Gutmani koopa külastusega. Huvitab, et siin on metsvinte päris palju ja need on päris julged. Siinsamas on ka mõned kassid peesitamas ja nad ei tee lindudest väljagi 😀 Edasi muidugi kohustuslik Sigulda kepipark ja kohalik linnus. Siin on muidugi päris lahe luusida ja huvitav, et siit on silmside Turaida linnusega ja ilmselt oli ka Krimulda linnusega sama teema. Seega tekib huvitav kindluste kolmnurk jõe kallastel. Linnnuse varemetes näeb natuke tolleaegset atribuutikat ja natuke saab neid näppida ka. Siin on vana Põhjasõja käigus hävinud linnuse kõrvale ehitatud uus ja moodsam. Sinna küll sisse ei saanud aga seal kõrval on pisike muuseum kus sai küll kolatud vähe. Väidetavalt olla see uus loss ehitatud vana linnuse varemetest võetud kividest.
Siguldast kimasime edasi Ligatnesse uurisime eemalt vana paberivabrikut, käisime läbi surnuaialt, seal oli selline päris äge kabel ja kellatorn 😉 See paberivabrik siin on omalajal ehitatud tühja koha peale keset metsi ja selle ümber kasvas vaikselt tööstusasula. Jõele on tänapäeval ehitatud päris kobe kalatrepp, saadakse küll ilma muid asju hävitamata kui tahetakse. Meil ainult padurohelistel mingi haige paanika kõik ära lõhkuda. Kohalikud töötajad tegid omalajal mäekülgedesse keldrid mis tänapäevalgi kasutuses. Aga äri on juba siia ka jõudnud, suviti on siin paaris keldris avatud kohvik 😉 Väga pikalt siin nende asjade juures ei peatu, varasemalt olen juba pikemalt kirjutanud nendest vaatamisväärsustest
Edasi põikasime sisse Araišu järvekülla. See on ka päris huvitav kohake, soovitan kindlasti käia oma silmaga vaatamas. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Siia kompleksi kuulub veel läheduses asuv tuulik.
Kui järveküla uuritud kimasime Võnnu poole. Seal nagu ikka traditsiooniline mustade luikede pildistamine ja linnuse külastus. Uurisime keskväljakul vabadussammast ja suundusime kiriku poole. Kirikus turnisime kellatorni. Sealt on päris hea vaade ümbrusele.
Tavaliselt siin käimegi kirikus ja linnuses, muust linnast ei tea sittagi. Seekord mõtlesime väikse jalutuskäigu linna peal ka teha. Tuleb välja, et seal on ikka kõvasti veel asju mida vaadata. Kolasime pikalt mööda linnuse tagust parki, seal on päris vägevad trepid, tiigid, ausambad jne. Ühesõnaga minge vaadake ise 😉
Pargis jõudsime ringiga linnuse ette tagasi, egas midagi nüüd tuli linnust ka külastada. Sai mõned pildid tehtud eksponaatidest, uue linnuse tornis luusitud jne. Sealt tornist on ka päris kobe vaade ümbrusele aga mitte nii hea kui kirikust. Eks seal ole kõrguste vahe ka natuke 😉 Linnuse eksponaatide seal on hulgaliselt linnusest endast välja kaevatud esemeid. Meil ma nagu ei teagi mõnda sellist nii rikkalike leidudega linnust.
Kui tavaliselt kimame siit otse Valmiera peale ja kodu siis seekord otsustasime väikse kõrvalpõike ja vaadata veel ühte linnust. Teel sinna oli marsruudil igasugu põnevaid sildu, tamme jne. Rauna linnus ehitati 1262 Riia piiskopi käsul kui piiskopi residents. See kohake oli jälle midagi uut millest varem polnud midagi kuulnud. Alati tasub marsruudilt kõrvale kalduda, näeb midagi põnevat millest varem aimugi pole olnud. Muidugi mis oli siin äge, et torn on lukus 😀 😀 aga võtme saab sebida turismiinfo punktist.
Seal Rauna pargis oli lõkkekoht ja päris äge välikemmerg. Suur nagu mõne mehe maja ja isegi meeste peale oli mõeldud 😉
Edasi uurisime veel vanade latgalite linnamäele ehitatud Gulbene luteri kirikut, kirik on eriline selle poolest, et II MS kaotas torni ja seda ei taastatud. Stameriena Aleksander Nevski õigeusu kirikut.Majesteetliku kuju tõttu loetakse seda kirikut regiooni üheks mõjukamaks ja omapärasemaks õigeusu kirikuks. Kirik on taastatud endises hiilguses ja uhkustab torniristidesse paigaldatud mäekristallidega. Muidugi ilma tähelepanuta ei jäänud ka kitsarööpmeline raudtee. Sellega peaks ka ikka ükskord väikse sõidu tegema. Lähemalt saab nende asjade kohta lugeda siit.
Õhtul siis kui juba peaaegu kodus nautisime natuke päikeseloojangu värvidemängu.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
