-
Sihitu trip
Sõbraga tuli mõte, et võiks nädalavahetusel kuskil trippida ja paar pilti teha. Sihti paika ei pannud peale selle, et õhtul võiks Annimatsil sauna teha. Algul pidime kolmekesi minema aga ühel kambajõmmil viskas öösel enne starti junnilõikajal rihma maha ja ei saanud kuidagi peale tagasi 😀 😀 Hommikul panime minema ja mõtlesime, et teeme Järva-Jaani Olerexis väikse hommikukohvi ja seal siis juba mõtleme kuhupoole keerame. Tiksusime tuima näoga läbi Järva-Jaani kui silmanurgast märkasin poe platsil tervet parve tuletõrjeautosi. Mõtlesime toho till ae midagi põleb või 😀 😀 ots ringi ja vaatama. Parkisime auto tänavanurgale ja uurima mis värk on. Tuli välja, et toimus kohaliku tuletõrje 120 sünnipäeva tähistamine. Plats ja tänavad olid tihedalt igas vanuses tuletõrjemasinaid täis. Tundus, et kogu Eesti masinad olid seal kohal 😉 Vaatamist jätkus meile kohe tükiks ajaks.
Kohal oli ka õige mitmeid saunamasinaid. Kurja ei teadnudki, et neid niipalju on liikumas. Osad olid isegi küdema pandud. Tuli välja, et isegi Hiiumaal on selline värgendus olemas ja täitsa nõutud kah veel 😉 Ja 2 in 1 varianti nägin esimest korda… oleneb kummalt poolt kütad 😀 😀 vastavalt sellele on kas tavaline või suitsusaun.
Masinaid oli pea igast komandost vist ja nägi nii muuseumieksponaate kui tänapäevast tipptehnikat
Platsi servas oli üks redelauto oma redeli tiba püsti ajanud, mul ju kohe vaja sebida ennast sinna üles 😀 valutava jala ja seljaga. Aga lohutasin end sellega, kui alla ei saa siis siin spetsialiste küll kes tahavad oma osavust näidata päästmisel 😀 Õnneks muidugi seda vaja ei olnud. Redeli otsast sai vähe aimu kui palju neid masinaid siin platsil koos oli. Oleks muidugi tahtnud veel kõrgemalt vaadata aga abiks seegi 😉
Platsil tutvustati ka mõnda huvitavamat sõiduriista lähemalt, nagu näiteks tuletõrjejalgratas 😀 Päris stiilne nägi välja. Tünnist sai kalja kah plasttopsiga. Vanasti käis ikka klaasi, kõik jõid samast klaasist ja elus siiani. Vaatasin ühe auto varustust, kõik oli Homelite, tänapäeval pole sellest firmast enamus midagi kuulnudki. Vaatamist ja näppimist jätkus siin küllaga aga kopp sai ette ja kimasime tanklasse kohvile. Pärast pidi veel paraad kah olema aga otsustasime selle vahele jätta.
Kui kohv ja saiake manustatud tiksusime vaikselt edasi Tartu poole. Teel põikasime sisse Äksi kiriku juurde. Selle nimetusega on seoses haldusreformiga palju segadust, nüüd see nagu vist Voldi küla… miks Äksi ei sobinud ei tea keegi. Samas asukohas on olnud mitu puust kirikut, mis on aga erinevates sõdades hävinud. Praegune kirikuhoone on tõenäoliselt ehitatud 1770. aastal. Kui kirik inspekteeritud tegime väikse tiiru kirikuaias. Seal on vahva 15 erineva kiigega looduslikult kaunis paik, mis on aastaringselt sobilik ja mõnus ajaveetmise paik looduse nautimiseks. Kiigepark sobib piknikupaigaks ning selle kasutamine on tasuta.
Kiikumine moodustab Eesti muistse loodususundi riitustest ja kommetest ühe osa, olles maagilise tähendusega ning seotud kevade saabumisega. Tänasel päeval on kiiged meelelahutuse pakkujaks nii suurtele kui väikestele. Siinsamas pargi servas oli luigepere oma lapsed tuulduma toonud 😉Kui kirikuvärk uuritud tiksusime vaikselt edasi. Lähtel tegime väikse poepeatuse, et veevaru täiendada. Samas sai lõpuks ka see trakats jäädvustatud 😀 😀 muidu kimame koguaeg mööda peatuda ei viitsi. Siin tuli uitmõte, et paneks hoopis vasakule Võru peale ja Tartu ei lähekski 😀
Võrus parkisime auto kohe keskväljaku serva ja läksime uurima seda ägedat peaväljaku installatsiooni. Päris stiilne värk, seda peab lausa oma silmaga nägema. Huvitav kust selle disainimiseks inspiratsiooni saadi….
Tudeerisime kohalikku Katarina kirikut kah. Kirik on pühendatud Võru linna ja Vana-Võromaa kreisi asutaja Vene keisrinna Katariina II nimepühakule Katariinale Aleksandriast. Kiriku juurest läheb Katariina allee Tamula järve promenaadile. Kiriku kohta saab palju põnevat lugeda siit. Kirikus üks tore tädi näitas meile ka nurgataguseid. See kirik on huvitav selle poolest, et kooriruum asub altari kohal, altari kohal on silm ja kantslis saab jutlustaja pingil istuda. Tagaruumis on säilitatud algsel kujul ka esialgne kemps.
Kirikust edasi läksime mööda alleed järve poole, vaatasime Katarina II kuju, imetavat emist jne. Alleel oli isegi üks teretulnud nähtus, mida enam eriti kuskil ei näe…. kaev kust sai joogivett võtta.
Tamula äärsel promenaadil kees elu. Ehitati liivakuju, lasti vibu, viikingid võitlesid, põletati savi lõkkel jne jne. Kuna meil hakkas aeg natuke jalaga tuhara piirkonda taguma siis tiksusime vaikselt keskväljaku poole tagasi.
Käisime tegime veel kiire omleti Mõisa aidas. Krt kolka kohta olid ikka üsna krõbedad hinnad, nagu Tallinnas juba. Ei tea kas see nii ainult festivali päeval või aastaringi 😀 Kui nälg kustutatud kimasime Nõo poole, sõber pani vanematele paar küünalt ja siis viuh Annimatsile sauna.
Niikaua kui saun soojaks läks tegin õues paar pilti kah. Peale sauna kimasime kodupoole, korra oli küll mõte, et ööbime seal aga…..
Kokkuvõtvalt täiesti tühjalt kohalt ilma eelmängu ja plaanita õnnestus näha päris palju põnevat 😉
-
Pesakonnaga Lahemaal
Ükspäev sai pesakond autosse pakitud ja võetud suund Lahemaale, et lihtsalt vähe tuulduda. Muidu löövad koid sisse 😀 😀 Esimese peatuse tegime Muuksi Hundikangrutel. See kalmete kogum asub Muuksi külas Kahala järve põhjakaldal. Rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal, täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele. Peamiselt Eesti põhja- ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Kivikuhjatistest kalmete tegemine on Skandinaaviast pärit matmiskomme, mis Eesti alal sai alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Seekord asjatas seal ka üks päris pirakas nastik, madusi sealkandis on ikka ohtralt. Kui kalmed uuritud tiksusime vaikselt lähedalasuvale linnamäele. Seal läheduses on veel üks huvitav vaatamisväärsus nimega Turje kelder aga sinna väikse jõmmiga päris pikk maa läbi eramaade. Ja natuke ärevaks teevad ka seal need lahtised talukoerad. Ise küll neid ei karda aga iial ei tea millal otsustavad rünnata. Parem on ennetada asja ja mitte ronida sinna. Linnamäel tiksusime niisama ja nautisime vaadet merele. Ilmselt tuhandeid aastaid tagasi oli meri siinsamas klindi all, tänapäeval on see muidugi taganenud päris kaugele. Liikusime edasi ja veidi maad edasi linnamäest oli posti otsas päris põnev teeviit, põikasime korraks sisse… Seal oli mingi vana talukoht ja säilinud natuke maakeldrit. Loomulikult oli mul vaja seal sees turnida ja uurida värki 😀
Edasi kimasime Hara lahes olevasse allveelaevade demagneetimiskeskusesse. Väidetavalt olla see maailmas üks kolmest sellisest keskusest. Kahju, et selline asi jälle lagunenud ja laiali tassitud on. Iseenesest on ka need jäänukid veel muljetavaldavad seal. Sai päris tükk aega seal luusitud, kahju, et teiste kaide peale ilma paadi või ujumiseta ei saa 😉 Siinsamas on ka väike Hara saar kuhu pidavat mõõna ajal saama minna jalgsi. Ise veel seda proovinud ei ole aga ükspäev teen ära. Vanasti sai autoga otse treppi sõita ja ringi luusida siis nüüd on sadam erakätes ja tasuta enam luusida ei saa 🙁
Edasi läksime luusisime sadama läheduses olevas endises vene sõjaväeosas. Ka siin jätkus põnevust ja avastamist küllaga. Mõned hooned isegi väga hästi vastu pannud ajahambale ja ilmselt peale vähest investeerimist saaks neist päris põneva elamise. Metsa sees oli täiesti märkamatus kohas veetorn millest saaks väga põneva vaatetorni teha. Kui see väeosa ka läbi kolistatud võtsime suuna tagasi kodupoole.
Tegime veel väiks kõrvalpõike Kiiu-Aabla rabasse, et vaatetornist vaadet nautida. Rix kurivaim arvas, et ta tahaks rabavett juua proovida 😀 😀 Nu ega siis saa keelata lapsele joomist 😉 Pehmodele infoks…. ei visanud junnilõikajal rihma maha, elab siiani ja ilmselt veel kaua 😀 😀
-
Türgi blogi. Kanad linnatänaval
Ei midagi erilist. Lihtsalt väike pärastlõunane jalutuskäik. Linnas peetakse kanu ja muid koduloomi ja mõnikord nad lähevad omapäi kondama. Turistides tekitab muidugi elevust, kui buss kukkede-kanade üle tee laskmiseks peatub 😀 Täiesti normaalne viisakus ju 😀 Ebanormaalne oleks mitte peatuda.
-
Keraamika põletus väliahjus
Ükspäev sai tehtud väike rakukeraamika põletus Kunstikrati Suvekooli väliahjus. Panime ahju staffi täis ja tuld. Ziilu oli katlakütjaks 😀 😀 ei tea millega küttis…. Suitsu järgi tundus, et vanad kummikud 😀 aga tegelikult oli vist kivisüsi. Lõpuks sai ikka tulelondi korstnast välja 😉
Sai köetud ikka õige mitu tundi, enne kui koogid valmis said. Lõpuks võtsime vidinad välja ja pesime puhtaks. Öösel tulemust vaadata ei julgenud 😉 Läksime hoopis sauna ja kobisime kotile.
Järgmisel päeval katsetasime algul natuke muud tehnikat, pritsisime ajaviiteks uued nõud üle ja siis läksime vaatasime päevavalges eelmise päeva saavutusi. Päris kobedaid asju tuli ahjust 😉 Tiksusime veel natuke ja sättisime ära kodupoole.
Koduteel nägime hullult suurt sookureparve põllul. Paar klõpsu ja edasi. Tegime väikse kõrvalpõike veel Ilumäe kabelisse ja uudistasime kabelit seest ja väljast. Väga äge kohake on see kabel. Kalmistu taga on korralik välikemps, isegi vaip on maas 😉
-
Väike tiir Jägalasse
Vahest ikka käin ajaviiteks Jägalas kuna see mul siin üle õue 😀 Aga ega siis kunagi saa ühe jutiga sinna kimada, teel kohti küll kus luusida. Nagu ikka paar sõpra kampa ja esimene kõrvalpõige kohe Saha kabel. Paar pilti ja edasi vaikselt.
Järgmine kõrvalpõige oli Maardu mõis. Mõisat on esmakordselt mainitud ürikutes juba enne Jüriöö ülestõusu, 1314. aastal, seda küll pisut eemal paiknevana. Praeguses asupaigas on Maardu mõisast andmeid 1397. aastast. Selline huvitav mõis kus ma pole kordagi sees käinud. Paar korda olen üritanud aga pole õnneks läinud. Seal miski haige grupisüsteem, kui grupiga lähed saad sisse, kui üksi siis ei saa ja 3 ei pidanud grupp olema 😀 😀 Luusisime natuke mõisapargis. Pääsukesed olid kopereerunud ja ehitanud korterelamu lambi peale 😉 Kui seal ka piisavalt luusitud tiksusime edasi Rebala poole
Rebalas paar pilti ja edasi Ülgase fosforiidikaevanduse poole. Turnisime vähe varemetes ja kaevanduskäikudes…. Krt hullult oli sääski, lasime ruttu jalga 😉
Jõelähtme kiriku juures tegime ka väikse peatuse, vaatasime vabadussõja mälestussammast. Väidetavalt püstitati see 1939. aastal Jõelähtme kihelkonnast pärit Vabadussõjas ja I Maailmasõjas langenud võitlejate auks. Samba kavandi autor oli Anton Starkopf.
Mälestussammas purustati juba kahe aasta pärast nõukogudemeelsete poolt. Saksa okupatsiooni ajal taastatud samba hävitasid uuesti 1944. aastal tagasipöördunud kommunistid.
Kolmandat korda püstitati sammas 1992. aastal esialgse kavandi järgi. Praegu näeb seal nii praegust sammast kui ka vanu säilinud sambatükke.Lõpuks jõudsime Jägala joale ka. Vett oli üllatavalt vähe, tegime paar pilti ja kolistasime vähe piki jõge allavoolu. Seekord midagi põnevat väga ei olnudki ja hakkasime kodupoole tagasi liikuma.
Koduteel oli selline vahva vaade.
-
Türgi tripi neljas päev
Niiiiii… neljas päev, kui pestud kustud kammitud välja hommikusöögile. Kui algselt teadsin, et täna tuleb kohe kiirelt jalad selga võtta ja kanjonisse tormata, eile ju sisse ei saanud, sest Ziilu pidi tööle minema peale lõunat aga naised siin omavahel midagi sebisid… osa asju tehti juba miski trikiga eile ära ja tormama ei pidanud. Siiani ei ole veel matsu jaganud mismoodi see töötegemine ja tööjaotus siin käib. Miskit ei ole kindlat 😀 😀 koguaeg midagi muutub. Iseenesest on nii tööd ja vaba aega jube s… planeerida kui asjad on jooksvalt muutumises 😀 😀 Aga ju siin ollakse sellega harjunud ja miski trikiga leitakse ikka vaba aega kah, nagu ma kogenud olen. Tegime Ziilu ja Tiinaga kohalikus Osmanis kiire kohvi ja söögi, süüa antakse siin palju nagu alati. Siinses kohvikus pannakse kohvitassi kõrvale 2 lusikat…. üks neist on päris heast shokolaadist 😉 Kui kõhud täis viskasime Tiina asju ajama ja ise sügasime Ziiluga kanjonisse kolama.
Jõudsime kohale viimasel hetkel, veel oli puude all varjus mõned parkimiskohad saadaval 😉 Sebisime piletid ja hakkasime vaikselt lonkima, ca 2 kiltsa pidi olema sinna. Veidi lonkides oli näha kalju seest väljaulatuv puitrenn ja mõnus jahe vesi nirises, väike käte ja näo jahutus ning edasi mööda teed. Tee äärde jäi paar ülespaisutatud veega tiigikest kus oli üllatavalt selge vesi. Kalu ujus täitsa palju selles tiigikeses.
Natsa edasi lonkides oli tee ääres kaart ja mitmes keeles kanjonis liikumise reeglid. Samas oli ka mingi pisike koobas ja selle servas kasvav põõsas. Muidu poleks sellest midagi erilist aga kurja… puu oli jummala peenike aga selle juurikas oli tõsine jäme vorst ja ulatus koopasügavustesse…. Läksin sisse ca kümmekond meetrit aga lõpp juurikal ikka ei paistnud. Kaugemale ei tahtnud väga turnida oma haige jalaga. Lonkisime edasi mingi pisikese kohvikuni. Sealsamas said soovijad mööda trosse laskumist proovida, paar trossi olid päris pikad. Ühte mööda sai lausa laskuda taamal oleva silla peale. Korra mõtlesin, et prooviks kah aga ei tahtnud oma haige jalaga igaks juhuks riskida. Las teiseks korraks jääb ka midagi 😉
Edasi otsustasime minna ülesvoolu mööda paremal kaldal olevat teerada mitte vasakul kaldal olevat teed. Tegelt oli sellel väike tagamõte ka…. lootsin näha mõnda elukat või madu. Aga peale mingite imelike puude mis koore maha viskavad ja ühe pisikese sisaliku ei õnnestunud kohata kedagi. Lonkisime mööda rada väikse rippsillani, sealt edasi rada enam ei läinud vaid suundus üle kanjoni teisele poole tee peale. Krt mu jalg hakkas tõsiselt tulitama ja kiskus korralikult paiste, mõtlesime, et turnime alla veeni ja lähme mööda vett edasi, äkki jahutab jalga….
Hea, et olin hommikul jalga pannud mitte oma luusimise kingad vaid paar päeva tagasi poest ostetud miskit rannajalatsid. Maksid 10$ küsisin palju alla saab öeldi nu 8$, ma muidugi, et davai teeme 7 €… müüa seletab, et ei saa, ma seletan, et 7 ja kogu lugu 😀 😀 aga tegelt ju 7 € ongi jämedalt 8$ siis tagantpoolt miski teine müüa ütles pole probleem võta 😀 😀 Iseenesest olid need turnimiseks suht mugavad ja nendega kannatas vette minna. Krt alla jõudes mõtlesin, et mägijõgi…. vesi ilmselt jääkülm. Katsun vaikselt varbaga 😀 😀 aga kus sa sellega vesi hullult soe. Kohe raginal vette, jube mõnus oli, istusin ühe kivi otsa jalad vees.. Päris hästi jahutas tulitavat jalga, isegi paremini kui soolane merevesi eile. Eks siin mängis rolli ka kiire veevool. Päev oli hullult palav ja Ziilu läks ujuma, ta kurivaim oli juba kodus ujukad selga ajanud vist. Mõtlesin, et läheks jahutaks ka aga kus sa sellega… mul ju ujukaid kaasas polnud ja kuda sa ikka palja kellaga lääd naisterahva juuresolekul 😀 😀 Tsillisin niisama… vaatasin, et lisaks kaladele ujus siin ka nii mõnigi konn või krabi. Veidi aja pärast lonkisime mööda vett edasi niikaua kui saime. Varsti tuli üks sügavam koht kust ilma ujumata poleks vist läbi saanud. Ronisime kaldast üles tee peale ja läksime edasi. Kusjuures üleval polnudki vaated nii efektsed kui all. Igaljuhul soovitan huvilistel teha sama, minge mööda vett, sitaks äge on.
Ülevalt alla kanjonisse vaadates oli näha ilus kohati sinise, kohati rohelise tooniga äärmiselt läbipaistev vesi. Nii mõneski kohas tee ääres on sellised ägedad puidust veevõtu või jahutuse kohad. Vesi ise sinna on veetud plasttorudega kusagilt üle mägede. Lõpuks olime nii kõrgel üleval, et edasi hakkas väike langus.
Languse lõpus oli selline väga ilus pisike järveke kus sai ujuda või igasugu muid atraktsioone nautida. Siinsamas olid lukustatavad riidekapid ja said rentida omale kiivrid-päästevestid ning veemõnusi nautida. Sinna kaljude vahele ujuma lasti ainult päästevesti ja kiivriga. Kuskil seal nurga taga pidavat ka äge juga olema. Me sinna vaatama ei saanud minna kuna mul polnud ujukaid 🙁 Neid kes käsitsi siia veemõnusi nautima tulla ei viitsinud vedasid väravast siia ja tagasi kastikad. Rahvast oli siin ikka piisavalt. Vot see on nüüd küll see koht kuhu ma tahan tagasi ja seda koske ka näha. See koht läks juba uue tripi jaoks lukku 😉 Siit tiksusime juba mööda teed tagasi. Aga vot siin oleks olnud paremad minu luusimise kingad. Nendesse rannakatesse läks alalõpmata liiv sisse ja hõõrus taldu. Väravas tervitas meid hani kes demonstreeris oma pesemisoskust. Väravast kanjoni lõppu on 2 kiltsa. Me tiksusime seda vahet 5 tundi ja ilmselt oleks veelgi läinud kui oleks juga vaatama läinud. Seega Kanjoni jaoks tuleb varuda terve päev 😉
Kemeris tagasi käidi kontorist käidi läbi… ma ikka plaanisin juba mitu päeva hamammi minna aga ei saanud ega saanud. Üksi ei tahtnud minna, kauplesin seltsilisi kaasa, et ma teen välja aga kus sa sellega… Kontoris miskit sebiti ja öeldi homme saab. Käisime luusisime vähe linnas, mnjh peab ütlema, et tõsi mis tõsi… nüüd juba korduvalt nähtud, et kõik õitseb ja need kassid…. 😀 😀 😀
Lõpuks surmväsinuna otsustasime kuskil tankida ja kodu kotile kobida. Seekord murdsin traditsiooni ja omletti ei võtnud 😀 Mõtlesin proovida seda koleda kujuga kala 😉 Tellisime toidu ära ja nagu ikka tassitakse laud toitu täis ja vesi käib kah automaatselt laual. Kusjuures kala oli üllatavalt hea ja sugugi mitte luine. Meenutas maitselt natuke meie ahvenat. Lõpuks kõht täis kobisime vaikselt kodupoole. Aga noh saad sa siis kodu kohe minna kui teele jääb veel miljon koogipoodi 😀 😀 Krt igavene pirkas koogipood kus üks kook ahvatlevam kui teine… Mul ju see häda, et ei maitse need hullult magusad koogid. Võtsin ühel saaliteenindajal nööbist kinni ja hakkasin järjest uurima mida koogid sisaldavad ja kui magusad on. Lõpuks selgus, et ega vähemagusaid kooke nagu ei ole olemaski sealmail. Aga peale pikka arutelu ikka midagi leidsime mis ei olnud väga magus. Sai see ära proovitud, ei olnud jah magus…. normaalne oli 😀 Jälle surmväsinud ja palju emotsioone. Koju kotile….
-
Keila – Joalt Paldiskisse
Kevadine luusimine Keila – Joal venis seekord tiba pikemaks kui plaanitud. No kohe ei tule välja nii, et käid ainult plaanitud kohas, ikka viskab midagi ventilaatorisse 😀 Jää oli juba enamjaolt läinud, ainult maanteepoolsel lainemurdjal ulpisid mõned pangad. Vett oli samapalju kui inimesigi kohati tuli lausa trügida, et kuhugi lähemale pääseda 😀 Lonkisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ja vaateid. Lõpuks sai kopp ette aga koju minna ei viitsinud. Mõtlesime, et lähme kolame Paldiskis ka kui me juba siin oleme….
Aga noh teele jäi ju Treppoja. Vaja oli seal ka pisut luusida ja pildistada. Kuna vett oli siis paistis kaskaad eriti hästi välja. Selline ilus mitmeastmeline 😉 Kui siin sai ka piisavalt loodust nauditud panime edasi sihtmärgi poole.
Aga saad sa siis otse panna kui silt näitab vasakule 😀 😀 Tegime väikse kõrvalpõike Klooga koonduslaagri asukohta. Seal pisikesel järvekesel asjatas üks üksik luik, ootas oma kaasat ilmselt. Klooga koonduslaager rajati 1943. a septembris. Vangide arv püsis kogu tegevusaasta jooksul 1800 ja 2100 vahel. Kokku võis laagrist läbi käia ligikaudu 3000 nii mees- kui ka naissoost juuti, kellest enamik pärines Leedust Vilniuse ja Kaunase piirkonnast, vähem ka Lätist Salaspilsist. Laagri kinnipeetavad töötasid organisatsiooni Todt alluvuses puidutööstuses ning betoontoodete ja allveelaevade signaalmiinide valmistamisel. Klooga laagri komandant oli SS-Untersturmführer Wilhelm Werle, valvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. kaitsepataljoni 3. kompanii. 1944. a augustis, kui Punaarmee oli tagasi vallutamas Eesti territooriumi, evakueeriti osa võrgustiku vange Poolas asunud Stutthofi koonduslaagrisse. 17. septembril anti Saksa vägedele käsk Eesti kiirkorras maha jätta. 19. septembril 1944 hukati Kloogal 2000 seni evakueerimata vangi, laibad süüdati tuleriitadel. Hukkamiseks saabus laagrisse erikomando. Ei ole teada, kas tegu oli SSi või Saksa julgeolekupolitsei üksusega ja kes seda käsutas. Umbes 80 vangil õnnestus end laagrihoonetes varjata ning massimõrvast pääseda. Üldiselt selline sünge koht…
Hakkasime edasi liikuma Paldiski poole aga noh kus sa saad kui kisub vasakule 😀 😀 Tegime kõrvalpõike Madisele. Madise kirik on päris huvitava koha peal, klindi serval. Ilus vaade merele, ilmselt oli meri kunagi siinsamas klindi all. Harju-Madise kiriku ajalugu algab 1219.a, mil Taani misjonärid ristisid kohaliku rahva. Sel ajal oli kihelkonna praegustes piirides juba olemas enamik tänaseid külasid. Eestimaa rüütel Helmhold von Lode kirjeldab 1296.a Lodenrodhe’t (Laoküla) kui “kindlustatud kohta ja linna”. Võib arvata, et linnaks nimetatud kohas ei puudunud ka kirik. 1296. aastat võib niisiis pidada Harju-Madise kiriku esmamainimise aastaks. Kirik ja mõis põletati Jüriöö ülestõusu ajal. Mõisnik Hermannus de Toys’i saatusest pole midagi teada, peremeheta jäänud maad lähevad Padise kloostri valdusse. Tõenäoliselt ehitati Padise munkade ja kohalike rootsi talupoegade initsiatiivil õige varsti uus kirik. V. Raami andmeil ehitati 1464-84 juba kivikirik. Miks kirik pühitseti apostel Mattiasele, ei ole teada. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias, kes siin paigas pääses merehädast. Legendi kasuks räägib kiriku asukoht otse rannaastangu äärel. Kiriku peauks on suunatud merele ja kantsli kõlaräästast ehib kujund, mis meenutab nii päikest kui ka laeva rooliratast. Kiriku lähedale on 1984.a paigaldatud Eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi.
Lõpuks jõudis kätte ka aeg Paldiskisse minna 😀 😀 Mis seal kõigepealt silma hakkab…. Kui vanasti oli see majakas siis nüüd on tuulegeneraatorid 😀 Kolasime vähe vanadel nõukaaegsetel militaarobjektidel, üle sai vaadatud tulejuhtimistorn ja linnavalitsuse varjendi jäänukid. Tahtsime torni ka ronida aga nagu ikka on trepid vanametalliks lõigatud. Ainuke koht kus samalaadsetesse tornidesse veel ronida saab on Hiiumaa. Seal pole veel treppe metalliks lõigatud. Tegime veelpankrannikust ka paar kohustuslikku pilti ja oligi minek kodupoole


















































































































































































































































































































































