• Tsill

    Järvamaa muuseum

    Mõnda aega tagasi sai asjatatud Põltsamaal, nüüd järg Paide käes. Paides asjatades oli vaja vähe aega parajaks teha, mida sa ikka viletsa ilmaga muud teed kui tutvud kohalike muuseumidega. Vallitornis juba miljon korda käinud seega jäi üle maakonnamuuseum. Huvitav, et kõiketeadev Google ei tea seda, et muuseum asub juba ammu uuel aadressil. Uus asukoht on väga heas kohas keskväljaku ja linnuse vahel. Muuseum on kahel korrusel ja läbi mitme maja. Mida kõike siin muuseumis ei ole, isegi täislaks toimiv sepikoda on olemas.

    See muuseum on esimene maakonnamuuseum kus on väljapanekus väga arvestatav kogus hõbeaardeid. Tavaliselt kiputakse need isegi suurtes muuseumides ära peitma arhiivide sügavusse, et inimesed jumala eest peale hargi ja kapa muid päris asju ei näeks.

    Teisel korrusel näeb veidi rahvariideid ja muud staffi. Siin jäi kohe silma paar väga lahedat lahendust mis võiksid olla teistelegi muuseumidele eeskujuks. Esiteks on valgustus anduritega, eksponaatidele lähenedes hakkab valgustus põlema. ilmselt on sellega päris arvestatav elektri kokkuhoid. Teiseks on lahedalt ära kasutatud kummut. Sahtlites on erinevad leiud ja sahtlis on ilusti valgustatud. Väga hea lahendus kasutada ära muidu mõttetud tühjad sahtlid esemete eksponeerimiseks. terve üks ruum on siin pühendatud nukumajadele, päris ägedad teised, nagu päris 😉

    On olemas veel haigla laadne näitus, apteek ja ravimtaimede nurk. Isegi limonaadimasin on olemas 😉 Ja mis on selle muuseumi juures veel lahe, et siit on võimalik osta kõikvõimalikku käsitööd ja mitte piletikassast, vaid näiteks salvid on apteegis jne. Igatahes kokkuvõtvalt väga tsill muuseum millest võiks teisedki muuseumid eeskuju võtta. Sealkandis luusides soovitan kindlasti külastada. Ettetellimisel saab siin osaleda ka erinevates põnevates töötubades ja nende valik on siin päris suur.

    Muuseumis kulus õige mitu tundi ja kõht jõudis tühjaks minna. Muidugi vaatasin üle ka kohaliku kuuse, see igatahes kordades ilusam kui Tallinna põõsas. Siinsamas keskväljaku servas on ka kohalik kirik, muidu kirik nagu kirik ikka aga üks kiiks on 😉 Kella seierid ja sihverplaat on valgustatud, sellist asja näeb vähestel kirikutel. Siitsamast keskväljaku servast valisin esimese ettejuhtuva söögikoha kehakinnituseks. Väikese koha kohta olid toidud maitsvad ja isegi toidu kujundusega viitsitakse seal vaeva näha. Portsud päris suured, nii, et kehvema isuga vennikestel soovitan pool praadi võtta 😉 Igatahes kohviku nimi “Uskumatu” väärib oma nime. Kui kõht täis piilusime linna pilvepiirilt

    Linnusetornistki sai väike jäädvustus pilvepiirilt genereeritud 😉

  • Tripid,  Tsill

    Ojamaa

    Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks ometi see saar ka üle vaadatud. Vanalinn on siin äge, peaaegu nagu Tallinn. Nagu kohapeal selgus siis ühe päevaga Tallinki tripi käigus ei jõua eriti midagi vaadata. Mõistlikum on omal käel siin luusida paar päeva saamaks aimu mastaapidest.

    Tallink pakub miskit väikest bussituuri lähedal asuvale pankrannikule. See midagi sarnast meie Türisalu pangale. Lisaks veel giidiga väikest põgusat linnatuuri ja botaanikaaia külastust.

    Kui see kohustuslik tuur tehtud luusisime omal käel. Tudeerisime veidi linnamüüri, paljut ei jõua ajaliselt, tuleb teha valikuid. Vaatasime üle ka kohaliku suurema kiriku. Hmmm… päris huvitavad veesülitid kiriku räästas 😉 Muidugi on päris muljetavaldavalt efektsed vana kiriku varemed, neid tasub kindlasti külastada kui siinkandis luusimas.

    Veidi aega jäi kohaliku muuseumiga tutvumiseks ka. Kurja küll see ilgelt suur ja põnev, siia oleks pidanud kõvasti aega varuma. Kus siin on ikka kohalikke aardeleide väljas ja mis eriti äge, et on ka sõdalaste luustikke. Nii mõnelgi luustikul on näha ohtralt kas mõõga või taprijälgi.

    Peale muuseumi sulgemist luusisime veidi veel linnamüüridel. Huvitav, et siinseal näeb konserveeritud laskepesasid. Siin saarel polnud ju pikka aega sõjaväge, aga tarkust neil jätkus peale sõjaväe lahkumist. Nimelt ei jäetud siin ühtki sõjaväelist objekti saatuse hooleks vaid konserveeriti ilusti. Vajadusel saab need dzotid jne kohe kiirelt kasutusele võtta. Igatahes väga äge saar ja kindlasti tasub külastust. Vaatamist on nii palju, et isegi ei jõua seda kõike kirjeldada. August muidugi selleks kõige parem aeg kui on huvi ajaloo vastu. Siis on siin erinevad keskaja teemalised üritused, laadad jne jne. Panen selle külastuse kiirelt uude projekti ja katsun võimalusel paar päeva siin tuustida.

  • Muu värk,  Tsill,  Viikingid

    Kiek in de kök

    Mida sa talvel ikka muud teed kui kolad mööda muuseume. Seekord Kiek in de kök teemaks. Seal muidugi paar põnevat näitust ka, üks neist linnaloomadest ja teine Iru linnusest. Kohe meenus, et seal peaks olema veel üks rõngasmõõk. Saaremaal vikunäitusel sai just ühte sellist uuritud, vaatame milline see Proosa kalmest pärinev mõõk välja näeb. Viimasel ajal on see näituste teema kuidagi nii ja naa, mõni väga ok ja südamega tehtud, samas mõne kohta võib öelda, et paras haltuura. Igatahes näitus linnaloomadest väga ok ja põhjalik, väga palju põnevat saab teada. Isegi väga põhjalik skeem mida kõike tehti loomaluudest. Samuti saab teada kelle vapil ja miks olid kujutatud loomad, linnud või kalad.

    Iru linnusest ja proosa kalmest pärit leiud samuti väga põnevad, näeb nii ehteid kui relvi. Näitusel on makett milline võis Iru linnus kunagi välja näha. Siin on tõesti väljas rõngasmõõga detailid ja üks mõõga koopia kah olemas. Kahjuks on siin koopia tabalukuga kinni, et keegi ei näpiks. Saaremaa vikunäitusel sai iga huviline mõõga koopiat näppida. Veel saab siin põgusalt aimu vanadest matusekommetest

    Järgmistel korrustel näeb natuke keskaegset relvastust, piinariistu ja muud põnevat. Stiilsetel puukingadel on millegipärast huvitavad pikad ninad. Huvitav milleks neid pikki ninasid kasutati, käimiseks räigelt ebamugavad ju.

    Veel ülespoole minnes on päris korralik relvanäitus mõõkadest tulirelvadeni välja. Mõned kiivrid ja kilbid on samuti olemas. Kõige ülemisel korrusel on kohvik mis kahjuks ei tööta. Siinsetest akendest on linnale päris hea vaade.

    Ülevalt allapoole tagasi minnes saab soovi korral linnamüürile kolama. Linnamüürilt saab veel mitmesse torni. Linnamüüri seinal on päris palju infotahvleid millelt leiab infot vanalinna müüriäärsete majade kohta. Nii mõnigi tänapäeval alles, ainult otstarve teine. Müürikäigust edasi saab Neitsitorni, siingi mõned põnevad näitused ja kohvik. Kahjuks ei tööta siingi kohvik. Neitsitornist edasi saab tallitorni ja väravatorni. Väravatornis on samuti üks põnev näitus meediumitest. Ei hakka pikemalt sellest kirjutama, minge vaadake ise, päris põnev on.

    Kokkuvõtvalt, varuge aega omale õige mitu tundi ja käige ära, väga tsillid näitused on.

  • Tsill

    Vanalinnapäevad

    Tänapäeval pandeemia paanikas hajutame kõiki asju igaks juhuks kas on vaja või ei aga teeme igaks juhuks ikka. Eks saab näha kuidas sel aastal asi toimib, juuni algusest lõkati targu juba augustisse. Aga niikaua meenutame mõnda vana, sellest ajast kui veel sõpradega väljas lubati tsillida 😉 Mu sõpradest taaskehastajad kõik toimetamas, kuidas sa ikka vaatama ei lähe. Fotokas näppu ja partsu porgandiga linna. Baltast läbi Tornide väljaku Kanuti aia poole vaikselt punuma. Pargis oli päris palju ägedaid installatsioone püsti, kahju, et neid siin pargis harva tehakse. Põikasime ka mõnda linnamüüri torni sisse, aeg oli ju vaja kuskil parajaks teha enne Petsi ja Karla vägede manöövreid 😉

    Lõpuks jõudsime tiiruga Rannavärava bastioni juurde, seal juba telklaager püsti ja elu käis. Naised pesid pesu ja tegid süüa. Mehed puhastasid ja kontrollisid relvi. Bastion ehitati 1634 Rootsi valitsuse ülesandel aga ega ta väga oma ülesannet ei täitnud, algset projekti muudeti jne. 1682 tunnistati see bastion juba vananenuks ja kõlbmatuks. Tegime sõpradega ühe väikse tee ja juba hakkaski peale rivistus, et minna vanalinna marsile. Politsei oli ka ATV-ga kohal üritust turvamas. Jube hea riistapuu patrullimiseks, eriti maapiirkonnas. Praktiliselt pääsed ligi igalepoole, sai omalajal isegi sellist riista kasutatud.

    Lõpuks väed üles rivistatud ja vanalinna poole vutvutvut naised sabas edevaid kostüüme näitamas linnarahvale 😉 Vahepeal läks isegi väikseks tüliks Petsi ja Karla vägede vahel. Möödaminnes anti määrustikku “rikkunud” sõdurile ka väike “kadalipp”

    Lõpuks tiiruga laagris tagasi ja valmistuti demolahinguks. Vahepeal vaatasin kuidas huvilised nurga taga vibu lasevad, eks vahel vikukülas tuleb ka seda teha aga seal selliseid “ulmelaskjaid” kui siin kohtab vähe. Juhendad või ei ikka suudeti osa nooli bastioni otsa lasta. Ja kuidas sa need sealt kätte saad….. Egas midagi, marssisin bastioni sees olevasse hotelli ja kurdan muret. Admin oli vägagi mõistlik aga ei teadnud temagi täpselt kust bastioni otsa saab. Kolasime vähe mööda teise korruse koridori ja leidsime ühe sobiliku imeväikse akna kust sai katusele ja sealt edasi bastioni otsa. Otsisime ühe tabureti ja proovisin ennast sealt aknast välja pressida 😉 Lõpuks sain bastioni otsa kah, korjasin peotäie nooli kokku ja alla tagasi. Aga kui juba üleval siis tuleb ju ikka juhust ka kasutada ja paar pilti üritusest ülevalt teha 😀

  • Tripid,  Tsill

    Oleviste kirik

    Ükspäev sai plaani võetud käia Oleviste kiriku katusel ja tsekata ümbrust. Toompealt vaadatud linna küll ja küll, nüüd oli aeg vaadata mis mujal toimub 😉 Eks see kirik ole juba ajalooliselt päris põnev koht, omalajal olla see maailma kõrgeim ehitis. Ei tea muidugi kes seda tuvastas aga kui vanemad inimesed nii räägivad ju siis on 😉 159 meetri kõrgune torn oli mõeldud maamärgiks laevadele. Nii pikk torn on olnud ka hea piksevarras ja kirikusse on välk sisse lajatanud õige mitu korda mille tagajärjel see ka korduvalt maha põlenud.

    Tänapäeval on kiriku torn ainult 124 meetrine aga ikkagi näeb üsna mehine välja. Kiriku ajalugu ulatub vähemalt 1267. aastasse, mil see olevat teenindanud piirkonda elama asunud Skandinaavia kaupmehi. Mitme legendi kohaselt sai kirik oma nime kas hiiglase või selle ehitanud salapärase võõra järgi… Tegelikult pühendati see Norra kuningas Olaf II-le.

    Oma praeguse kuju ja suuruse sai kirik 16. sajandil. Kiriku sisu pärineb 1830 aastast, kui hoone pärast tulekahju uuesti üles ehitati. Üles vaateplatvormile saab mööda kitsaid treppe ukerdades, astmeid pidavat olema 258, ise neid küll ei lugenud aga ju see nii on. Igatahes sinna üles andis trampida. Vaateplatvorm asub 60 meetri kõrgusel ja sealt on tõesti päris hea vaade ümbrusele.

    Nagu näha siis on siit vaade vanalinnale tõesti muljetavaldav. Isegi linnamüür koos oma tornidega tundub olevat imeväike 😉 Mööda platvormi saab ilusti tiiru peale teha ja nautida vaateid igas suunas. Igatahes väga äge koht ja soovitan kindlasti seal käia. Ah ja sinna saab ainult suvel ja väikse piletiraha eest. Kolmekas selle vaate eest pole sugugi palju 😉

  • Tripid,  Tsill

    Tallinnas luusimas Piiteri külalistega.

    Muidu käin mina alalõpmata Piiteris luusimas aga seekord tulid mõned sõbrad kiirvisiidile Tallinna. Tegime kiire tripi Tallinnas. Kõigepealt kimasime teletorni ja uudistasime sealseid tehnikaimesi. Ägedad olid muidugi augud põrandas, selline tunne oli, et kohe sajad alla 😀 😀 Tegime väikse tiiru rõdul, kurrja seal oli ikka hull tuul, tahtis sokid jalast puhuda.

    Kui teletornis laiatud luusisime vanalinna nurgataguseid pidi. Sinna ju tavaliselt ei satu 😉 Vanalinnas on ikka tegelikult päris põnevaid nurgataguseid kui vähegi otsida viitsid. Mõni koht ikka selline kah kuhu isegi esimest korda sattusin. Lõpuks oli õhtu käes, linnamüür, kitsad tänavad ja muud nurgatagused läbi uuritud. Nüüd oli paras aeg Toompeal tiir teha, luusisime läbi kõik vaateplatvormid, tegime tiirud ümber kirikute ja oligi aeg õhtusele bussile sõbrad saata. Tegelikult vanalinn on ikka päris äge meil, kui seal luusida ainult viitsid.

  • Tsill

    Tallinna tornid

    Ziilu puhkuse ajal sai korra kah Tallinnaga tutvutud. Luusisme vähe linnamüüril ja tornides, siin polnud ma ise varem veel käinud. Seekord avanenud võimalus tuli kohe ära kasutada. Lonkisime mööda müürivahe tänavat esimese tornini sebisime pileti ja asusime tutvuma tornide ja linnamüüriga. Hellemani tornist saab ligi 200-meetrisessee kaitsekäiku, mis ühendab Hellemanni torni Munkade taguse torniga. Ronides üles järsust trepist satute katusekorrusele, mis avaneb vaateplatvormina kogu linnale.
    Väidetavalt on Hellemani torn oma nime saanud läheduses elanud linnakodaniku Helle Hollemani järgi. Keskajal mängis rolli torni strateegiline asukoht, Viru värava vahetu lähedus. Kaitserajatisena oli ehitis kasutusel kuni Põhjasõjani. Torni laskeavad olid ümmargused, seal kasutati suurekaliibrilisi kahureid, tolle aja kohta edumeelset miiltaartehnikat. Aegade jooksul on ehitist kasutatud vanglana, laskemoonalaona ja kohvikuna. Nõukogude ajal kuulus torn kinoliidule. Pärast tolleaegset lagunemist ning torni konserveerimist, renoveeriti see alles 2006. aastal.

    Kaitsekäigust oli päris lahe vaade Tallinnale ja mitte ainult 😉 Sealt näeb nii mõndagi ilusasse või siis ka räämas hoovi. Kõik kirikud on sealt müürilt nagu peo peal 😉

    Lõpuks jõudsime mööda kaitsekäiku Munkadetagusesse torni. See torn kuulub samuti omaaegse Tallinna kaitserajatise hulka. Nime sai Munkadetagune torn ilmselt oma asukohast lähtuvalt kunagise dominiiklaste Katariina kloostri taga.

    18. sajandi lõpuni oli tornis sõjamoonaladu, mistõttu 17. sajandil sai see rahvasuus nime Süütenööride torn. Torn on korduvalt põlenud. 1970 –80 aastatel Munkadetagune torn restaureeriti ja selles avati kohvik. Pärast 1994. aasta põlengut seisis torn tühjana, kuid 2010. aastal lõppenud remondi järel on see külastajatele avatud

    Kaitsemüürilt oli näha ka üks räämas hoov, tahtsime seda kohe ka tänavalt piiluda. Ja oligi selline üsna räämas – varemetes tühi maja ning seda keset vanalinna… Imelik miks seda pole veel taastatud…