lilled Archives | Page 8 of 16

Tripid, Tsill

Rohu raketibaas

21. nov. 2020 /

Sõbrale oli vaja paar vidinat ära viia aga mis sa ikka tühja sõidad 😉 väike tripp kulub marjaks. Kummaline sügis on sel aastal, tavaliselt nii hilja ei näe enam ühelgi põllul massiliselt moone õitsemas… Mõni põld lausa punetas neist. Ja veel midagi uut hakkas silma. Viimati nägi vene ajal suuri põhukuhjasid põlluservas. Nüüd hakkas neid silma õige mitmeid. Tattidena sai sellistes küll ja küll hullatud ja käike uuristatud 😀 😀

Põikasime korra Vao tornlinnuse juurest läbi. Sinna muidugi ette helistamata sisse ei saa aga üks huvitav asi jäi silma. See tornlinnuse kõrval olev maja on suht uus silikaadist ehitis aga….. Huvitav, mille müüridele see ehitatud on?? Maja taga august paistavad päris põnevad võlvkaared… Peab ükspäev uurima seda värki.

Edasi põikasime läbi Rohu raketibaasist. Sai siin mõni aasta tagasi luusimas käidud. Siin sellest natuke juttu ka. Huvitav, et siia vahepeal kohalike poolt risu polegi juurde veetud aga samas on kadunud kõik infotahvlid mis siin varasemalt rakettide kohta olid.

loe edasi
Matkad looduses, Tsill

Mukri raba

28. okt. 2020 /

Sai ükspäev ka seal Eidapere lähedal asuv Mukri rabas käidud. Väidetavalt olla see raba tekkinud järve soostumisel umbes 10 000 – 9000 aastat tagasi ja seda peetakse Eesti üheks vanemaks rabaks. Rabas on täitsa kobe laudtee ja vaatetorn. See väike jäänuk mis veel järgi kunagisest järvest on päris huvitava tumeda värviga ja ujuda kannatab seal kah 😉

Tegin paar pilti kah järvekeses kasvavatest lilledest – vesiroosidest. Päris huvitavad pildid said, palja silmaga need nagu sellisena ei paistnudki 😀 😀 Igatahes üks päris huvitav raba ja tasub käimist küll.

loe edasi
Tehtud üritused, Tripid, Tsill

Peeter Suure merekindluse positsioonid Humalas

22. sept. 2020 /

Seal Humalas ikka korduvalt kolatud aga selles maapealses maailmas 😀 Teatavasti seal on maa all Peeter Suure merekindlusega seotud teemat nõrkemiseni. Venelased suutsid omalajal selle peale ehitada uue väeosa, eks osaliselt kasutati seda vana ka ära aga enamjaolt jäi asi kasutuseta. Ja need merekindluse käikude surfid loobiti täis igasugu s…. mis sõjaväel üle jäi alates katkistest saabastest tankimootorini välja. Need surfid mis ei olnud vene sõjaväeosa territooriumil täideti sujuvalt kohalike külaelanike ja tolleaegse Ranna sovhoosi ülejääkidega. Eks nii mõnigi lõpnud lehm läks sujuvalt sinna surfidesse. Seekordne plaan oli lisaks maapealsele uurida ka maaalust neis kohtades kus vähegi saab. Ajasime seltskonna kokku, redelid ja muu varustus kaasa ja tuld 😀 😀

Õuepeal sai ajaviiteks mõni lill ja liblikas pildile püütud 😉

Juba varasemalt seal luusides olin avastanud, et ühes nõukaaegses pesuruumis on põrandasse auk raiutud ja all on näha suur käik. Nüüd oli seda vaja vähe inspekteerida 😉

Egas midagi, redel auku ja ise viuh alla. See oli üks väike kõrvalkäik mis viis suurde peakäiku. Seda peakäiku mööda sai mõlemale poole käia ca 50 meetrit st. surfideni mis olid ülevalt risu täis loobitud. Mida kõike siin käigus ei vedelenud…. Aga seda peab oma silmaga nägema 😀 Pärast kolistasime veidi ka rooduvarjendis ja selle käigus. Need käigud muidugi on päris ägedad, oleks tahtnud näha kuidas siin sees rongid sõitsid reaalselt…. või liigutati siin käikudes ainult vagonette…

Kui käikudest ja muust isu täis luusisme veel veidi ringi väiksemates varjendites ja kaevikutes mida on siin ümbruskonnas nagu putru. Kahju muidugi, et enamus neist on prügi täis veetud ja räämas. Mõni neist asub ka kurja maaomaniku maadel, üks tuli jorisema, et mis te mu maadel kolate siin. Aga peale väikest vestlust rahunes maha ja kadus minema. Üldiselt on need päris ägedad ajaloojäänukid milles tasub kolada 😉

loe edasi
Tripid, Tsill, Viimne puhkepaik

Sagadi – Ilumäe

10. sept. 2020 /

Mõnda aega tagasi sai luusitud Palmse – Ilumäe kandis. Seekord siis Sagadi – Ilumäe 😀 😀 Kolistasime mööda parki, vaatasime lillepeenraid ja muud mudru. Päris äge pink oli tehtud tiigi kaldale vanast kännust 😉

Põikasime mõisa sisse kah. RMK on siin ikka viitsinud korralikult vuntsida. Seekord kahjuks igalepoole sisse ei lastud, väidetavalt olla remont osades ruumides. Mäletan, et kunagi oli seal päris põnev jahituba kus oli sarvedest tehtud mööblit. Enam seda ei pidavat olema. Huviline saab paari pilti sellest näitusest vaadata ühes varasemast postitusest.

Kui juba seal siis tuleb ju ikka metsamuuseumi ka sisse vaadata. Kuigi seal päris palju käinud aga alati on lootus midagi uut näha 😉 Seekord veel uut näitust ei olnud aga ehk kunagi tuleb. Üks ja sama püsinäitus tüütab ära.

Ilumäele oli vahepeal siginenud nimeline pink. Tegime kiire tiiru kalmistul, vaatasime mis uut. Kurja keegi üritab seal ilgelt suurt platsi betooni valada, huvitav mismoodi ta selleks loa sai…. või on tegemist tuima omavoliga nagu enamus kalmistutel tänapäeval käib. Kuigi seadused ja eeskirjad panevad tänapäeval palju piiranguid aga kes neist hoolib. Päris tihti puutun sellistega kokku ja proovi sa siis neile seletada mida võib ja mida mitte…. Kahju muidugi, et kalmistud on muutunud edevuse laadaks… “mul on suurem kui sul” mentaliteet lööb välja juba kalmistutel ka. Keegi oli vahepeal võtnud vaevaks ka siinse roosristi ära puhastada. Hiljem muidugi kuulsin külarahvalt, et sealsel kalmistul käib mingi kana kitkumine koguduse ja kalmistuvahi vahel. Kogudus pidavat arvama, et kalmistuvaht pole mittekeegi ja ta ei pea midagi teadma mis kalmistul toimub, kes maetakse, kuhu jne. Sellisel juhul polegi midagi imestada. Kas see tegelikult ka nii on ei tea, aga ilmselt jutud ei teki tühjalt kohalt…. Mingi iva on.

loe edasi
Tsill

Teletorn ja botaanikaaed

6. sept. 2020 /

Lapsevanem avaldas arvamust, et võiks käia teletornis. Nu ega midagi tegime väikse tiiru ära. Viimati käisin teletornis aastaid tagasi koos Piiteri külalistega. All oli mingi evolutsiooni näitus, päris huvitav teema. Pimedusega löödud saavad sealt uurida kust ja kuhu inimesed rändasid 😉 Tegime resto rõdul väikse tiiru ja uurisime ümbrust. Resto ise oli samuti saanud uue ilme.

Ülevalt paistis, et botaanikaaias on olümpiarõngad 😉 Seda oli vaja kohe uurima minna. Ennem ikka väike kohv ja kook ka, et ikka käia jaksaks 😉

Botaanikaaias käisime uurisime neid teletornist paistnud rõngaid. Need olla botaanikaaia kingitus teletorni 40 sünnipäevaks. Sebisime piletid ja läksime luusisime mujal botaanikaaias ka. Idee poolest kui külastada korraga nii teletorni kui botaanikaaeda on mõistlikum osta komplekspilet. Viimati kolasime botaanikaaias poisiga sügisel. Siis sai uuritud ka näitust aga seekorda igalepoole ei saanud, palmimaja remondis. Putukate pesakast täitsa toimis ja askeldamine käis 😉

Õues sai uurida potipõllumajandust, lapsevanemal oli kohe tükk aega tegemist selle uurimisega 😉

Uurisime niipalju kui sai troopikamaja. Kilpkonnad olid isegi siin vaikselt toimetamas.

Lõpuks väike tiir ka rosaariumi. Ilusad lilled aga kahju, et tänapäeval on aretatud ainult õit mitte lõhna. Väga vähesed vanad sordid veel lõhnasid. Minu jaoks on 0 emotsiooni kui lilledel pole lõhna. Minumeelest need kaks asja käivad ikka koos, eriti rooside puhul. Lõpuks sai vanaemal luusimisest isu täis ja ütles… nüüd on tema vanad silmad teletorni ja botaanikaaia ära näinud 😉

loe edasi
Matkad looduses, Tehtud üritused, Tripid, Tsill

Kõrvemaa

4. sept. 2020 /

Vanasti sai päris tihti niimoodi ekspromt sõpradega kuskil tuuritatud fotokad näpus aga nüüd on ajad muutunud. Seekord tuli mõte Kõrvemaal vähe luusida aga mis sinna otse minna kui ringiga saab 😉 Kõigepealt ikka vaja ju üle vaadata kuum suusakuurort missiis, et suvi aga vaatetorn on seal ju ikka 😀 😀 Mina üles turnida ei viitsinud, ma seal juba piisavalt turninud aitab küll. Pean paar aastat vahet siis lähen vaatan mis muutunud on 😀 😀

Valgehobusemäelt panime otsejoones Jäneda linnamäele. Ilus järveke seal nõlva all, sai kohe nii vesiroose kui vesikuppe pildile 😉 Jäneda linnamägi on oosi tüüpi linnamägi ja asub muistsete Järva-, Harju- ja Virumaa ühinemiskohas Piibe maantee ääres Kalijärve idakalda ja Jäneda jõe vahel. Ilmselt kasutati seda linnust aktiivselt 11 – 12 sajandil aga midagi enamat selle linnuse kohta eriti teada ei ole kahjuks. Siiani pole keegi viitsinud seal arheoloogilisi väljakaevamisi teha.

Lõpusk jõudsime sihtkohta kah. Luusisime vähe Paukjärve ümbruses ja vaatetornis kah vähe. Sinna raba peale vaatetorni ei viitsinud lonkida 😀 Iseenesest on see Paukjärve ümbrus üsna tuntud matkajate ja looduses puhkajate seas aga vähesed teavad selle ajalugu…..

1931. a. alustas tegevust Koitjärve laager looduskauni Paukjärve kaldal. Eesti Vabariigi Riigimetsade Valitsus andis Eesti NMKÜ Liidule pikaajalisele tasuta rendile 6 ha maad. Valdavalt oli tegu liivase männikuga. Eesti NMKÜ peasekretär Herbert Tõnissoo koostas nii laagri üldplaneeringu kui ehitiste projektid. 1930-1931 püstitati kiiresti köök ja 1 elumaja ehk tare. Ehitustööd kestsid läbi aastate pidevalt koos laagritegevusega. 1936. aastal loeti esmased rajamistööd lõpetatuks. Valminud oli 17 taret poistele elamiseks. Olid veel haigla (tegelikult muidugi ambulants, kus lisaks esmaabile sai teha ka kergemaid operatsioone), puhkekodu, täieliku sisustusega köök ja söökla, saun, käsitööhoone, ladu, hüppetorniga ujula, elamu laagrijuhile, külalistemaja, jääkelder, kaev, spordiväljakud, lõkketule tribüün ja paadisild.

Elumajad kujundati klassikalises eesti stiilis – pikuti poolitatud männipalkidest ja laastukatustega. Et laager töötas vaid suviti, ei peetud taredel vajalikuks isegi klaasitud aknaid ega ahje. Tegu oli esimese lõpuni väljaehitatud noortelaagri kompleksiga Eestis ja Baltikumis. Kokku mahutas laager 150 laagrilist ja 30 töötajat.
Laagrit juhtis vanematekogu, kuhu kuulus hulk nimekaid ühiskonnategelasi, sh. K. Treffner, A. Kukk ja J. Vellerind. Kauaaegseks laagrijuhiks oli Herbert Niiler, keda poisid lihtsalt “vanaks” kutsusid. 1939-1940 juhtis laagrit V. Pihlak. Koitjärve oli tugev spordilaager. Tegeldi samade spordialadega, millega juba varem Keila-Joalgi, ainult nüüd juba tunduvalt paremates tingimustes.

Valdavast osast laagripäevadest hõlmas sport 4 tundi (2 tundi ujumist ja 2 tundi muid spordialasid). Oluline oli ka töökasvatus. Algaastatel aitasid laagrilised ehitada hooneid ja kujundada ümbrust. Tarede kaupa oldi köögitoimkonnas. Sageli käidi köögi tarbeks metsas marjul ja seenil. Üheks Koitjärve traditsiooniks sai kahepäevane jalgsimatk Loksale.

Lisaks tavapärastele noortelaagritele korraldati Koitjärvel ka erinevaid juhtide koolitusi ning renditi laagrit välja. Laager toimis nii osalejate kui külaliste silmis ülihästi ja majandas ennast ka ära. Ometi tuli sellele kõigele lõpp 1940. aastal.

1941. aasta kevadel jätkus noorsootegevus Koitjärvel juba pioneerilaagrina (esimene Eestis). Kuna hooned sõja ajal säilisid, sai laagritegevus alates 1946. a. jätkuda veel kuuel aastal. Lõplik lõpp Koitjärve laagrile saabus 1953. aasta kevadel.

Väidetavalt olla siin treeninud ka Eesti korvpallikoondis enne 1936a olümpiale minekut. Erinevates allikates on natuke muidugi vasturääkivusi laagri kohta. Osad allikad kirjeldavad, et see laager oli Eesti esimene statsionaarne laager seega ei saanud majade aknad ilma klaasimata olla. Võta sa nüüd tagantjärgi kinni….

loe edasi
Tripid, Tsill, Viimne puhkepaik

Korraks Rakverre

2. sept. 2020 /

Pidime minema korraks Rakverre ühte objekti üle vaatama ja siis koju tagasi. Asja uurides selgus, et päris koledas seisus see kalmistu osa, aga saaks veel asja kui käsile võtta. Kalmistut uurides nägin kuidas miski vennikene tuli autoga parklasse haaras autost lilled ja kadus võssa…. Natsi aja pärast tuli lilledeta tagasi ja kimas minema. Hing ei andnud rahu mida värki ta seal kalmistu taga võsas lilledega tegi 😀 😀

Egas midagi, käisin piilumas mis värk on. Oi kurja… tuli välja, et võsas miski hauaplats. Ja sugugi mitte kalmistu piirides. Asi vinksvonks korras, värsked lilled ja küünlad ka. Algul mõtlesin see jumal teab mis värk.. koha nimi juba ju selline põnev 😀 😀 “Palermo” Millest sellel kohal selline nimi ei tea. Uurisin vähe ristilt mis värk sellega on. Tuli välja, et see rist tähistab sadade Vene tsaariarmee sõdurite ja allohvitseride matmispaika. Sõjamehed surid Krimmi sõja päevil 1854 – 1855 siinmail levinud koolera- ja tüüfuseepideemia ohvritena. Polnud varem isegi kuulnud sellisest matmispaigast sealkandis.

Kui juba sealkandis siis tuli ikka see uus Rakvere tsillimiskoht ka üle vaadata. Mnjaa päris korralik arendus vallimäel tehtud. Lava, pingid, sillad, kõnniteed jne. Äge igatahes, ainult vähe nüri oli see kõnniteede imepeenike killustikukate mille tassib jalgadega laiali. Kõik trepid olidki seda juba täis. Killustiku asemel võiks küll sellises kohas vähe mõistlikum lahendus olla. Kui nad sellesse kompleksi nüüd suudaksid sebida ka kasutult seisva tuuliku oleks asi veel ägedam. Plaanisime korra linnusesse ka minna aga tuli üks kiire töö vahele ja tuli toimetama minna 😉

Võtsime suuna siis mitte kodu vaid hoopis teisele poole 😀 😀 Torma kalmistul oligi veel käimata 😉 Enne kalmistule asjatama minekut tuli ikka kirik ka üle vaadata. See jälle natuke teistsugune. Muidu tavaliselt on kirikutornis kas kukk või rist kui just mitte arvestada Kanepi kirikut mille tornis on aotäht. Siinse kiriku tornis on aga nii kukk kui rist. Jälle midagi uut. See kirik olla siinkandis juba kolmas ja sellel on põnev saamislugu. Nimelt kui keisrinna Katariina II külastas Eesti- ja Liivimaa kubermange, esitles pastor Eisen ennast keisrinnale Ninasi postijaamas ja andis talle soola-leiva asemel kirsse, eelmise aasta õunu ja tsentifoolia roose, mispeale keisrinna olla küsinud: «Kelle inetu vana kirik oli 20 versta eespool, kust ma mööda sõitsin?» Kuulnud, et see ongi pastor Eiseni kirik, soovitas valitsejanna Liivimaa kindralkuberneril Browne’il, kes teda oma kubermangu piirides saatis, uue kivikiriku ehitamisega kiirustada. Teatavasti tähendas keisrinna soovitus tegelikult käsku, alustati kiriku ehitust juba järgmisel aastal ning see õnnistati 1767. aasta maikuus. Kirikul on veel üks iseärasus, nimelt on ta natuke laeva kujuline… keskelt laiem kui otstest. Aga miks tornis on kukk ja rist ei saanudki teada…. Kiriku taga oli päris äge ja korralik kemps. Ehitusmeister oli isegi oma nime naeltest meisterdanud seinale 😉 Siinsamas on ka vabadussõja ausamba tükid, need ilmselt originaali säilinud osad. Uus ausammas on paigaldatud kalmistule.

Kalmistul tegime kiirelt töö ära ja uurisime veidi mida põnevat siin on. Paar teistsugust risti jäi ka silma kiire tudeerimise käigus. Ja muidugi kabel on siin äge, nagu väike kirik.

Kui asjad aetud võtsime suuna kodupoole. Teel põikasime korra läbi veel laiuse linnuse juurest. Mõned head aastad tagasi oli siin ikka puhas ja korras aga nüüd…. Ilmselt prügi pole siin ammu ära viidud, kõik on kuidagi trööstitu ja mahajäetud. Iseenesest on see olnud päris kõva linnus kunagi. Püstitati see ordu valduste kirdeossa tähtsa maantee teetõkkelinnusena. Laiuse paikkonda läbinud tee ühendas tollal kahte tähtsat maanteed Tartu-Jõhvi maantee ning praeguse Piibe maantee sihti mööda kulgenud Tallinna-Tartu maantee. Seda teed mööda oli Kesk – Eestist võimalik pääseda Virumaa idaaladele ja sealt edasi Venemaale. Siin on möllanud poolakad, rootslased, venelased ja krt teab kes veel. Aga täpsemalt saab lugeda siit.

loe edasi