-
Korraks Rakverre
Pidime minema korraks Rakverre ühte objekti üle vaatama ja siis koju tagasi. Asja uurides selgus, et päris koledas seisus see kalmistu osa, aga saaks veel asja kui käsile võtta. Kalmistut uurides nägin kuidas miski vennikene tuli autoga parklasse haaras autost lilled ja kadus võssa…. Natsi aja pärast tuli lilledeta tagasi ja kimas minema. Hing ei andnud rahu mida värki ta seal kalmistu taga võsas lilledega tegi 😀 😀
Egas midagi, käisin piilumas mis värk on. Oi kurja… tuli välja, et võsas miski hauaplats. Ja sugugi mitte kalmistu piirides. Asi vinksvonks korras, värsked lilled ja küünlad ka. Algul mõtlesin see jumal teab mis värk.. koha nimi juba ju selline põnev 😀 😀 “Palermo” Millest sellel kohal selline nimi ei tea. Uurisin vähe ristilt mis värk sellega on. Tuli välja, et see rist tähistab sadade Vene tsaariarmee sõdurite ja allohvitseride matmispaika. Sõjamehed surid Krimmi sõja päevil 1854 – 1855 siinmail levinud koolera- ja tüüfuseepideemia ohvritena. Polnud varem isegi kuulnud sellisest matmispaigast sealkandis.
Kui juba sealkandis siis tuli ikka see uus Rakvere tsillimiskoht ka üle vaadata. Mnjaa päris korralik arendus vallimäel tehtud. Lava, pingid, sillad, kõnniteed jne. Äge igatahes, ainult vähe nüri oli see kõnniteede imepeenike killustikukate mille tassib jalgadega laiali. Kõik trepid olidki seda juba täis. Killustiku asemel võiks küll sellises kohas vähe mõistlikum lahendus olla. Kui nad sellesse kompleksi nüüd suudaksid sebida ka kasutult seisva tuuliku oleks asi veel ägedam. Plaanisime korra linnusesse ka minna aga tuli üks kiire töö vahele ja tuli toimetama minna 😉
Võtsime suuna siis mitte kodu vaid hoopis teisele poole 😀 😀 Torma kalmistul oligi veel käimata 😉 Enne kalmistule asjatama minekut tuli ikka kirik ka üle vaadata. See jälle natuke teistsugune. Muidu tavaliselt on kirikutornis kas kukk või rist kui just mitte arvestada Kanepi kirikut mille tornis on aotäht. Siinse kiriku tornis on aga nii kukk kui rist. Jälle midagi uut. See kirik olla siinkandis juba kolmas ja sellel on põnev saamislugu. Nimelt kui keisrinna Katariina II külastas Eesti- ja Liivimaa kubermange, esitles pastor Eisen ennast keisrinnale Ninasi postijaamas ja andis talle soola-leiva asemel kirsse, eelmise aasta õunu ja tsentifoolia roose, mispeale keisrinna olla küsinud: «Kelle inetu vana kirik oli 20 versta eespool, kust ma mööda sõitsin?» Kuulnud, et see ongi pastor Eiseni kirik, soovitas valitsejanna Liivimaa kindralkuberneril Browne’il, kes teda oma kubermangu piirides saatis, uue kivikiriku ehitamisega kiirustada. Teatavasti tähendas keisrinna soovitus tegelikult käsku, alustati kiriku ehitust juba järgmisel aastal ning see õnnistati 1767. aasta maikuus. Kirikul on veel üks iseärasus, nimelt on ta natuke laeva kujuline… keskelt laiem kui otstest. Aga miks tornis on kukk ja rist ei saanudki teada…. Kiriku taga oli päris äge ja korralik kemps. Ehitusmeister oli isegi oma nime naeltest meisterdanud seinale 😉 Siinsamas on ka vabadussõja ausamba tükid, need ilmselt originaali säilinud osad. Uus ausammas on paigaldatud kalmistule.
Kalmistul tegime kiirelt töö ära ja uurisime veidi mida põnevat siin on. Paar teistsugust risti jäi ka silma kiire tudeerimise käigus. Ja muidugi kabel on siin äge, nagu väike kirik.
Kui asjad aetud võtsime suuna kodupoole. Teel põikasime korra läbi veel laiuse linnuse juurest. Mõned head aastad tagasi oli siin ikka puhas ja korras aga nüüd…. Ilmselt prügi pole siin ammu ära viidud, kõik on kuidagi trööstitu ja mahajäetud. Iseenesest on see olnud päris kõva linnus kunagi. Püstitati see ordu valduste kirdeossa tähtsa maantee teetõkkelinnusena. Laiuse paikkonda läbinud tee ühendas tollal kahte tähtsat maanteed Tartu-Jõhvi maantee ning praeguse Piibe maantee sihti mööda kulgenud Tallinna-Tartu maantee. Seda teed mööda oli Kesk – Eestist võimalik pääseda Virumaa idaaladele ja sealt edasi Venemaale. Siin on möllanud poolakad, rootslased, venelased ja krt teab kes veel. Aga täpsemalt saab lugeda siit.
-
Toila Oru park
Viimati käisime Toila Oru pargis siis kui hooldus käis. Nüüd oligi paras aeg asi uuesti üle vaadata. Väravamõmmidele oli isegi sini-must-valge kaela seotud 😉 Pätsu kuju oli kah pandud mõisa kunagise asukoha juurde. Kurja mind ikka huvitab mis seal maa sees on …. Nõlva taga on uksed küll aga sisse ei saa…
Kodupoole tagasi kimades tegime paar kõrvalpõiget. Vaatasime mis kunagises õitsevas kaevanduslinnas Kohtla-Järvel toimub. Ei toimunud väga midagi, suht vaikne nagu talveunes. Kohe sissesõidul poe kõrval suht hästi säilinud tuuliku varemed ja päris äge veetorn. Kahju, et sellises kohas olev tuulik pole rakendust leidnud tänapäeval. Paljud majad tühjad ja räämas aga mis teha…. Tööd sealkandis väga ju pole…. Viskasime pilgu peale ka Maidla mõisale. Seda Ida-Virumaal asuvat Maidla mõisa on esmakordselt mainitud 1465 Praegune mõisabarokki esindav mõisamaja valmis 1767 aastal Georg Ludwig von Wrangell soovil. Alates 1925. aastast kuni tänaseni on seal kool ning tänu sellele on see renoveeritud kompleks üks Eesti suursugusemaid barokk-ansambleid, mis hästi säilinud. Mõisa sisse pääseb ainult suvekuudel unustatud mõisate külastuspäevadel või tellides giidiga ekskursiooni. Väidetavalt saadi mõisa ehitamiseks vajaminev ehitusmaterjal lähikonnast, lubi Samma mõisast, katusekivid Purtse ja Kalvi mõisast. Muidu ilusasti korras hoitud kompleks aga tilk tõrva peab ikka olema, muidu ei saa.. Ei tea milline “spetsialist” muidugi selle peale tuli aga tõsiselt rõve oli küll…. Peenrapiirded olid tehtud robustsest plastmass kanalisatsioonitorude tükkidest. Selle peale peab ikka tulema ainult väga kõva “oma ala spetsialist”, et mõisa aias teha sellised piirded 😀 😀 Isegi koduaias oleks need rõvedad mis veel mõisa aiast rääkida…. Väidetavalt siitkandist pärit ka Eesti soost aadlike Maydellide suguvõsa. Kas see ka nii on ei tea, erinevates allikates on erinev info, võta nüüd kinni mis õige on….
-
Päikesetõus Kõrvemaal
Ühel kenal õhtul tiksusime kambaga sõbra juures ja matsutasime pannukaid. Kusagilt tühjalt kohalt tekkis järsku idee minna päikesetõusu vaatama ja seda kell 11 õhtul 😀 😀 Egas midagi, need puusalt tulistatud ideed on vahel päris ägedad 😀 😀 Linnas kiire tiir, fotokad, magamiskotid ja muu staff autosse ja tuld Kõrvemaa poole. Mõtlesime, et väga lahe koht selleks võiks olla keset raba olev vaatetorn. Kurja küll vaatetornis üleval oli ikka päris tuuline, hea, et taipasin koormakatte kaasa võtta. Sellega sai tuulepoolne külg kinni kaetud vaatetornis ja siis kannatas täitsa olla. Kellad äratama ja kobisime magama 😉
Päiksetõusu ajal sättisime endid ritta asja uurima. Oi kurja kus järsku läks all rahvaste liikumiseks 😀 😀 Kes tuli fotokas kaelas kes drooniga jne. Väärt plaan oli meil end juba öösel kohale vedada ja seal tukkuda. Oleks ka päiksetõusu ajaks tulnud oleks torn rahvast täis olnud nagu laulupeol. Igatahes vaated tasusid end kuhjaga ära. Tegime hulga pilte ja kobisime magama tagasi.
Hommikul tulid pääsukesed torni servale lauluga meid äratama. Pesime silmad laukas puhtaks, pakkisime kola kokku ja raba peale luusima. Ega ilusat ilma saa raisku lasta 😉
Lonkisime mööda laudteed tagasi Paukjärve poole. Uurisime vähe loodust, klõpsisime mõned pildid ja juba olimegi oosi otsas.
Tegime Paukjärve ümber tiiru, uurisime vanu piirikive jne. Vana puusilla juures oli keegi metsa alla onni ehitanud. Sellises käepärastest materjalidest valmistatud katusealuses on väga ok ööbida. Selle saab vajadusel ruttu valmis, igavesti hea aseaine telgile kui ei viitsi telki kaasas vedada 😉
-
Kullamaa vesiveski
Kullamaa kandis asjatades käisin viskasin pilgu peale Kullamaa vesiveskile. Muidugi käest ära lastud, nii nagu enamus kaitsealuseid objekte kipub olema aga ehk kunagi tehakse korda. Ehitati see 19 sajandi keskpaiku ja kuulus kunagisse Kullamaa mõisa tööstusparki. Väidetavalt töötas see veski veel 1970-ndate aastate lõpus. Kahju muidugi, et sinna sisse ei saa. Siinkandis muidugi jätkub selliseid põnevaid objekte, peab vist ükskord ette võtma ja läbi luusima kogu Liivi jõe piirkonna. Siinkandis peaks olema igivanu sildu, veskeid ja jumal teab mida veel.
-
Nõva RMK puhkeala.
Ilusad ilmad ja mida sa kodus ikka passid, tuli mõte tiba mööda metsi luusida ja tsillida. Egas midagi telk ja muu staff autosse ja Nõva poole minek. Tõmbasime RMK lõkkekohal telgi püsti ja kobisime randa luusima. Võtsin piiksutaja kaasa aga suht igav rand oli, peale pudelikorkide ja mõne mündi ei leidnud miskit huvitavat 😉 Samas oli siin hullult kibuvitsa õitsemas, see isegi lõhnas täitsa meeldivalt 😉 Kobisime tagasi telgi juurde ja tegime väikse söögi. See lõkkekoht oli päris hea ja privaatne, teistest eemal ja rohkem sinna keegi ei trüginud ka kuigi ruumi oli sitaks. Liha lõhnad olid vist nii head, et isegi konn tuli lõkke äärde asja uurima 😀 😀
Kui kõhud täis käisime veel enne kotile kobimist uurimas kas liiv laulab… Kurja ja täitsa lauliski…. Miks mõnes rannas liiv laulab ei tea, aga päris huvitav heli on. Vesi oli päris soe ja kalda ääres hulpis hullult millimallikaid ning surnud ogalikke. Lõpuks läksime kotile ära, kuidagi hullult väsitav päev oli 😉 See RMK lõkkekoht oli päris hea ja privaatne, kõik asjad käe-jala juures. Isegi kemps siinsamas. Igaljuhul kui sinnakanti satun ööbima üritan samas kohas pesitseda 😉
-
Koriluse uued tuuled
Inimesed omnivoorina pistavad hamba alla kõik mis vähegi kannatab. Tänapäeval see veel eriti mugavaks tehtud, kõik mida hing ihkab tuuakse koju kätte Bolti, Wolti või jumal teab kelle poolt. Aga vot küsimus selles ongi mida kõik see kiirtoit või muu mudru sisaldab. Mikimaal ilmselt on palju “pontsikuid” ja “Michelinimehikesi” just tänu kiirtoidule 😉 Mulle meeldib igasugu vanu retsepte katsetada ja proovida mis siis loodusest tegelikult ka süüa kõlbab. Kes vähegi loodust tunneb see metsas nälga ei jää. See muidugi maitse asi aga päris huvitavaid toiduelamusi saab kui vähegi viitsid katsetada. Polegi ammu oma katsetuste kohta midagi kirjutanud. Eelmisel aastal sai siin katsetatud pilliroojahuga. See oli päris lahe, andsin küpsiseid maitsta ikka paljudele ütlemata millest need tehtud on. Kõik söödi ära ja nõuti juurde, kui ütlesin millest tehtud ei tahtnud keegi uskuda 😀 😀 selle kohta saab pikemalt lugeda siit. Seekord kolistasime veidi metsas ja uurisime mida sealt head saab 😉 Üksik ekskavaator oli metsa ära eksinud ja möllas kraavikaldaid puhastada, kohe hea oli jalutada selle sabas. Sõnajalga juba oli aga see ei isutanud väga
Kasepungade jaoks juba veidi hiljaks jäänud aga kuusevõrsete jaoks liiga vara 😉 Lõpuks piirdusime nõgesega. Pidavat hea kotletimaterjal olema. Egas midagi kindad kätte ja korilusega tegelema…
Kui kott nõgeseid täis siis padavai kodupoole ja pannile tuli alla. Kurja küll need olid täitsa söödavad ja kippusid vägisi ennem otsa saama kui pildistada jõudsin 😀 😀 Neid tuleb kindlasti veel teha 😉 Kõlbab küll umbrohi süüa ja kurinahk on täitsa maitsev 😉
-
Pakri poolsaarel luusimas.
Ükspäev alles sattusime puht juhuslikult vastavatud Padise kloostrisse. Nüüd sattusime järjekordselt siiakanti luusima. Egas midagi, küll küllale liiga ei tee 😀 Vaatasime need asjad ka üle mis eelmine kord vaatamata jäid 😉 Eelmine kord jäi näppimata see keldris olev arvuti. Sealt peaks saama lugeda infot kogu kloostri eluolu kohta alates sünnist. Tutvusin selle imeriistaga natuke lähemalt. Ongi nii, et ühel pool on ajaloo kohta info ja teisel pool väike ajalooteemaline mäng. Kogu värk on selline moodne ja puutetundlik nagu tänapäeva asjad ikka aga….. Näppida seda suht porr, tänapäeva mõistes on asi ikka väga aeglane. Selline tunne nagu oleks seal vana 486 kasutusel. Igale puudutusele reageerib terve igaviku. Algul mõtlesin, et loeme selle ajaloovärgi läbi. See tundus üsna põnev aga peale paari lehte lihtsalt loobusin. Ei jaksanud niikaua oodata millal uus leht reageerib. Meil jäigi asi lõpuni lugemata.
Padiselt edasi pidasime plaani luusida Leetse kandis ja muidugi sujuvalt paar peotäit karulauku ka korjata 😉 Kui karulauk korjatud tiksusime mingit suva teed minema. Ma sealkandis ikka natuke luusinud varasemalt ka aga nagu kogemus näitab siis ei tea asjadest eriti miskit. Nii ka seekord, alati tasub sõita mingit suva teed ja sa näed asju millest aimugi polnud…. Terve mereäärne täis nõukaaegseid militaarrajatisi ja mis eriti huvitav, et polegi prügi täis veetud 😉 Tegevust jätkus kohe tükiks ajaks nende uurimisega. Aga lõpuks sai tee otsa pankranniku all ja tuli tuldud teed tagasi sõita. Turnisime kuskilt suva kohast pankranniku peale ja võtsime suuna Põllküla poole. Kaardilt vaatasime, et kuskil sealkandis peaks mõni juga olema.
Jõudsime vähe lagedama koha peale. Kuskil siin pidavat olema Valli juga ja Põllküla juga. Pole neist varem isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Mõtlesime, et äkitse seekord neid näeb aga võta näpust. Polnud neist haisugi praegu. Ainult paar luike hakkas merel silma. Tuleb välja, et suurveega pidavat need toimima. Luusisime niisama mööda pankrannikut ja varemeid veidi. Kohe näha, et siinkandis käib sõjavägi harjutamas. Kui vähegi teravam silm siis hakkab padrunikesti silma igal nurgal 😉 Kuna ühtki otsitud juga ei leidnud liikusime edasi.
Siinsamas avastasime veel ühe uue asja. Olen küll kuulnud talukalmistutest aga ühelgi veel ise reaalselt käinud ei ole. Nüüd siis see asi ka tehtud. Kirjade järgi peaks see olema perekond Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Tema ema olla pärit sealt talust. Jälle üks selline põnev kohake mis tasub külastamist.
