-
Seiklusministeeriumi seiklus Hiiumaal
Varem kah paaril korral osalenud kambaga seiklusministeeriumi üritusel, seekordne toimus Hiiumaal. Tervis oli üsna s… tükk aega mõtlesin kas lähen või ei, lõpuks ikka otsustasin minna juhul kui puldis olen. Kimasime hommikusele Hiiumaa praamile. Hiiumaal oli piisavalt aega ja sai rahulikult hommikusöögi teha miskis väikses kohvikus, Viiger oli n imeks vist 😀 . Edasi kimasime vaikselt Kõpu tuletorni juurde. Seal oli kogunemine ja start. Varsti tutvustati reeglid, jagati kätte kaardid ja tuld.
Võtsime kõigepealt ette Kõpu poolsaare punktid. Seekord oli jooksmist palju, terviseradadele oli lükitud posu punkte. Hea, et ma puldis 😀 Niikaua kui joosti ja punkte otsiti sain ma kohaliku eluoluga tutvuda. Sai ikka piisavalt kolistatud mööda metsateid, vanu militaarobjekte jne. Ühe raja ääres oli mere kaubamaja. Sain rahulikult tudeerida mida kõike meri maale ei too….. päris karm kui palju sitta ikka loobitakse merre… Edasi kimasime kontrollpunkte otsides Puski kiriku juurde. Krt polnud kuulnudki sellisest kirikust keset metsi 😀 Mõnda aega tagasi oli see veel varemetes aga hetkel juba uus katuski peal. Väidetavalt ehitati see aastatel 1889-1891 apostliku õigeusu kirikuna ja selle juurde koguduse laste jaoks koolimaja. Kummalist kohavalikut seletatakse esimeste Puski venelastest preestrite kohalike olude mittetundmisega. Maa kuulus Ungern-Sternbergile, kes õigeusu pealetungi ning üldse usuvahetuse suure vastasena andis maatüki, mida ta tsaari usku kirikule kuidagi keelata ei saanud, pea inimtühja metspõrgusse. Kui Puski kirikut ehitati, tulnud Kõrgessaares elav Suuremõisa krahvi poeg ehitamist vaatama ja leidnud, et kiriku torn olevat viltu. Siis lastud nöör tornist alla, mõõdetud ja leitud, et torn on tõesti kõver ja selliseks see jäänudki. Siit edasi sügasime kohalikule matkarajale. Karu nägime kah metsas 😀 😀 ja miskid memmed passisid bussipeatuses 😀
Palli külas sattusin nägema vana piirivalve vaatetorni. muidugi oli vaja kohe oma haige jalaga sinna turnida seni kui teised rajal punkte korjasid 😀 Tegelt oli see päris äge RMK puhkekoht. Kui punktid võetud mõtlesin, et sügan sealt otse järgmiste punktide juurde aga krt autol puudus liivatee suutlikkus 😀 peaaegu kogu tee sõitsin läbi nii ca 2 km ja siis viimase 100 meetri peal otsustas auto liivaluitesse uppuda. Egas midagi käsitsi edasi, paarisaja meetri pärast oli miski ujumiskoht ja seal tore onu kastikaga kes meid kohe välja tiris maakera seest. Siit loo moraal auto peab olema 4×4 😀
Kontrollaeg hakkas otsa saama ja järgi oli vaid veel miinuseid toov aeg…. ei viitsinud rohkem rajale minna, kopp oli ees. Ja nagu ikka puudus meil normaalne kohalik kaart, kuigi juba eelmistel kordadel oli jutt, et kohalik kaart peab kaasas olema aga nu kus sa sellega…. ikka läksime mütsiga lööma. Legendikaart on hea aga paras kirbusitt… igaljuhul on parem omada kaasas kohalikku päriskaarti. Aitab sellest… järgmine kord lihtsalt enam ei lähe kui ettevalmistused tegemata 😀 Kimasime finiši ja panime aja kinni.
Edasi oli vähe praamini aega ja otsustasime Eiffelis ära käia. Krt mõtlesime, et hiilime tasuta sisse aga ei saanud… piletikontroll tuustis koguaeg ringi ja kontrollis pileteid 😀 See kohake kah selline omamoodi elamus, Hiiumaal olles tasub ikka läbi käia, vaatamist jätkub.
Nu ja nagu ikka kui kuskile turnida saab siis igaljuhul turnin 😀 Sai kuidagimoodi tipus käidud. Vaade ümbrusele päris hea aga päris Eiffelist oli parem vaade 😉
Siit edasi juba sadam… aga ega sealgi saanud kitsega vanameest vaatamata jätta 😀 ikka tuli pilk peale visata. Kohe oli praam kah sadamas.. Mandril hoo pealt Ungru krahvi mõisast väike pilt ja edasi. Haapsalus põikasime korra vasakule, mõtlesime, et vaatame mikimaa autosi kah aga kus sa sellega… idamaa autoga ju lossi juurde ei lasta 😀 Ah polnud hullu, tegelt oli juba ilge kopp ees ka kõigest tahtsin koju kotile. Kokkuvõtteks on need seiklusministeeriumi üritused päris head. Satub ikka nii mõndagi sellisesse kohta millest varem aimugi ei olnud. Igaljuhul soovitan osaleda kui vähegi mahti on.
-
Türgi blogi. Jahisõidud merel
Kemerist läheb iga päev merele turistidele lõbusõitu tegema palju erinevaid jahte. Esmapilgul on kõik ühesugused, aga sisult siiski mitte. On neid, kus on kogu päeva kõva pidu ja mürtsuv muusika, ja neid, kus saab veidi vaiksemalt päikest, merd ja kauneid vaateid nautida. Kliente jagub kõikjale, sest inimeste soovid on erinevad. Mina, kes ma valjut muusikat ei kannata, eelistan pigem vaiksemat ja rahulikumat olemist. Enamus jahisõite olen teinud Kemer1-ga.
Muidugi on uhke, kui laev sellise muusikaga lahesoppi saabub, nagu allolevast videost kuulata-vaadata võib, aga tervet päeva ma sellist müra kannatada ei sooviks. Ka oma turistidele ekskursioone soovitades, püüan kõigepealt välja uurida nende eelistused. Valikut jagub.
Ühe korra olen saanud ka turistilt kaebuse, sest jaht oli dekoreeritud Kariibi mere piraatide teemal ja turist arvas, et seal ootab teda terve päeva kestev piraadishow, kuhu ta kindlasti sattuda ei tahtnud. Piraadishowd seal jahil muidugi ei olnud, aga mind ta ei kuulanud ega uskunud. Õnneks oli sel päeval jahil usaldusväärne inimene, kelle käest sain kinnituse, et ka mingil kogemata kombel või erandkorras ei toimunud seal sel päeval mingit piraadishowd. Aga turist võttis vaevaks nii minu kui kogu laeva meeskonna ENNE merereisi läbi sõimata, seejärel keeldus selgitusi kuulamast ja laevale minemast ning lõpetuseks kirjutas veel kaebekirja peakontorisse ka, valetades kokku mingi piraadishow. Aitäh, kallis turist! Mis ma muud ikka oskan kosta. Ju see oli mu karma ja õppetund. Ma annan Sulle andeks, et sa ise oma puhkuse ära rikkusid.
-
Türgi blogi. Meisi saar
Laupäeval, 13.07 õnnestus lõpuks ära käia Meisi saare ekskursioonil. Laupäev on hetkel meil kõige tihedam tööpäev, saabub kaks lennukit ja vaja neile ka infod ära teha. Siis kui oleme kahekesi, siis ei saa kuidagi Meisile sõita. Nüüd kui Max puhkuselt tagasi ja Tiina veel minemata, siis andis kuidagi klapitada. Ekskursioon on leedukeelne, aga nii mõnedki eestlased on samal tuuril ära käinud. Jutust küll aru ei saa, kuid vaatamisväärsused ju ikka samad.
Pisike Meisi saar kuulub Kreekale, kuid asub Türgi rannikule lähemal kui Rhodosele, mille omavalitsuse alla ta kuulub. Saarel on veel nimesid – Kastellorizo ja ka Megisti. Saarel on üks asula umbes 250 elanikuga, kirik, muuseum, linnus ja keset saart lennujaam (võrdle Kihnu või Ruhnuga 😀 ). Suurim vaatamisväärsus on Sinine koobas, kuhu saab ligi ainult paadiga. Türgist Kaši linnast viib Meisile igapäevaselt praam. Sõiduaeg on alla poole tunni.
Väljasõit oli hommikul pool kuus. Ekskursioon algas väikeste sekeldustega. Sõiduks oli antud minibuss, kus kohti täpselt nii palju kui reisijaid, kuid üks istmetest ei olnud kasutatav. Seni kuni rahvast hotellidest peale korjasime, polnud hullu midagi, aga viimases peatuses selgus tõsiasi, et päris nii ikka ei saa. Korraks oli õhus variant, et mind jäätakse maha, aga õnneks lubati uus buss hommikusöögipeatusse järgi saata. Senikaua ma siis istusil lihtsalt põrandal 😀
Hommikusöök oli kella 7 paiku. Kui kohvid joodud, oli uus buss juba ees. Bussijuhist oli natuke kahju, ta oli õndsat und maganud, kui tuli korraldus kiiresti välja sõida. Edasi oli veel kaks tundi sõita. Sain istuma ja muidugi magasin kogu tee. Öö oli jälle lühikeseks jäänud, õhtuselt lennujaama transfeerilt saabusin peale kahte öösel.
Kaš, kust praam Meisile viib, on pisike hubane linnake. Sadama juures paar tänavat väikeseid kohvikuid ja poekesi täis. Kuna Kreekasse minek tähendas ka riigipiiri ületamist, siis korjas giid passid kokku ja seni kuni neid kontrolliti, oli rahval vaba aeg linna peal kolamiseks. Praamile astumiseks hõigati nimed ükshaaval välja, anti pass tagasi ja lubati pardale.
Meis saabus ootamatult ruttu. Kohe hakkas silma teistsugune arhitektuur ja värvilised majad. Passikontroll siinpool toimus tavapäraselt, st ametnik vaatas otsa, võttis passi, registreeris oma arvutis ja kui korras, andis tagasi. Järjekord liikus üsna kiiresti.
Sadamas oli Tax Free shop ka väikeses putkas. Enne tagasisõitu tund enne praami väljumist tehti putka lahti ja ostlejaid jagus. Alkohol olevat siin odavam kui Türgis, nii et ka siin käis hoogne piirikaubandus.
Merel oli veidike lainet ja giid muretses, kas saab sinisesse koopasse sõita või mitte. Õnneks või kahjuks pidi siin ilm üsna kiirelt muutuma. Kuni asjaolude selgumiseni tegime giidi juhtimisel mööda linna treppe ja tänavaid väikse ringkäigu. Grupis oli palju mitte-leedukaid, kuid kõik kogu me pisike kamp otsustas koos lonkida. Eks giid ju teadis ka parimat teekonda, et kõik olulisem läbi käia. Ilusaid ja huvitavaid kohti jagus.
Pärast linnatiiru jõudsime uuesti sadamasse, kust väiksema paadiga võtsime ette sõidu sinise koopa juurde. Päris pikalt tuli sõita ümber saare, teisele küljele. Koopasuu paistis nii imepisike, et ei kujutanud hästi ette, kuidas sealt sisse mahub. Selle paadiga ei mahtunudki. Tuli ümber istuda veel väiksemasse paati. Kui paadid külg-külje kõrvale aeti, siis oli näha küll, et tuul ja laine on üsna tugevad. Väiksem paat hüples ikka päris korralikult ja ümberistumine oli paras väljakutse. Võibolla jäi mõnel ka selle tõttu minemata. Vaikse ilmaga saab koopas ujuda ka, meil jäi see kahjuks ära. Ainult laine kastis märjaks, nii et kuivalt ikka ei pääsenud. Aga koobas oli tõesti sinine mis sinine 🙂
Pärast sinise koopa külastamist jäi veel aega korra söömas käia ja siis põhimõtteliselt oligi aeg taas praamile minna. Praamis tegin taas väikese uinaku.
Kašis jälle passikontrolli niimoodi, et passid korjati kontrollimiseks ära ja pärast toodi tagasi. Seni kuni passe tagasi ootasime, oli jälle vaba aeg linna peal. Ei oodanud mingil kinnisel territooriumil sadamas. Huvitav süsteem. Ligi tund läks. Ja siis algaski juba tagasisõit Kemerisse. Kuskil kaheksa paiku olin lojmanis tagasi.
Igatahes julgen seda ekskursiooni soovitada küll, isegi leedukeelsena 😀 Ilus armas saareke, ilus meresõit ja väga sinine koobas. Mõnus päev oli.
-
Merepäevad
Üks vana merepäevade meenutus. See oli veel sel ajal kui maod rääkisid ja poliitikutel ei olnud iga asja peale mis kuskiltki otsast sisaldab vene nime või lõhna kõhud lahti 😀 😀 Siis lasti Kruzenshternil vabalt merepäevadel osaleda. Tegelikult sitaks ilus purjekas ju. Tänapäeval arvatakse, et see on “propagandalaev” 😀 😀 Ilmselt on mõningad nö “arvamusliidrid” seemneid söönud. Nato laevad sadamas on ju kah propaganda kuid sellest ei räägi keegi, aga liikuv ajalugu on propaganda. Laev ehitati 1926. aastal Joh. C. Tecklenborgi laevatehases Wesermündes ettevõttele F. Laeisz kui PADUA. See oli üks P-linereid, mis uhas Lõuna-Ameerika ja Euroopa vahet, vedades Tšiilist salpeetrit ja ka Austraaliast vilja. Teise maailmasõja lõpuks alles jäänud Saksamaa sõja- ja kaubalaevastiku jagamisel liitlaste vahel (Potsdami konverentsi otsusega) sai PADUA omanikuks Nõukogude Liit ning laev nimetati Adam Johann von Krusensterni auks KRUSENSTERNIKS. Aastail 1982–1991, oli laev Kalatööstusliku Merekooli õppelaev ja kodusadamaks Tallinn. Seejärel anti laev üle Balti Riiklikule Kalalaevastiku Akadeemiale ja Vene lipu all sai kodusadamaks Kaliningrad. Kahjuks ise laeval ei käinud, lihtsalt ei viitsinud kilomeetri pikkuses järtsus seista.
Käisin luusisin ühel rootslaste laeval kõik urkad läbi. Kurja… sõjalaeval ei olnudki Volvo Penta peal vaid hoopis Scania 😀 😀 Kui terminalides kolamisest sai isu täis vedasin ennast lennusadamasse.
Lennusadamas käis siis veel hull ehitus. Lembit oli küll juba katuse all aga seinu muuseumil veel ei olnud. Ekskavaator möllas alles. Kilesse pakitud tank oli ka juba posti otsa tõstetud 😉 Polnudki varem kilepakendis tanki näinud 😀 😀 nagu Rimi juba kus iga vorstiviil kiles. Luusisin veel ajaviiteks kõikvõimalikel laevadel ja uurisin muid atraktsioone. Laste mänguväljak toimis juba päris usinasti ja kasutajaid jätkus. Krt nad võiks selle vana vangla ka muuseumile anda saaks päris ägeda kompleksi aga siin ilmselt saab ametnike rahaahnus võitu ja müüakse ärimeestele 🙁 Aga kohe-kohe on jälle merepäevad, minge aga vaatama.
-
Kolm päeva Piiteris. Kolmas päev
Hommikul ärkasin suht varakult, kõik magasid veel. Vaatasin aknast kuidas on 13-ndalt korruselt vaade ümbrusele… Mnjh… ei midagi erilist kohalik Lasnamägi 😀 Varsti ärkas pererahvas ka, tegime kiire hommikusöögi ja otsustasime teostada eile tehtud plaani. Õhtul juba bussile ega rohkem väga poleks jõudnud ka kui natuke linnas tsillida ja paari muuseumi kiigata. Plaan oli Mihhailovski lossi külastada. Rääkisime sellest ka meid võõrustanud toredale perenaisele, et vot siuke plaan meil. Aga kurja küll 😀 😀 meil ei lubatud ise minna vaid taheti autoga viia ja natuke linna ka näidata. Eks ma siis tegin paar pilti perenaise kassipesakonnast…. niikaua kui kola kokku pandi. Äge… emal suured kollased silmad aga poegadel sinised 😉
Lõpuks hüppasime autosse ja kimasime linna. Kiire tiir mööda kaldapealseid, ümber Novaja Gollandija ja lõpuks peatusime verekiriku lähedal. Nüüd tekkis väike segadus 😀 😀 meie teejuht ütles, et oleme kohal… mina räägin, et eiei Mihhailovski lossi peame minema sinna mis on suveaia juures. Oksana räägib, et näe see ongi Mihhailovski loss ja näitab suurele majale mille kõrvale parkisime. Nüüd veelrohkem segadust 😀 😀 loen ukse kõrvalt silti…. krt on jh see ka Mihhailovski aga mitte loss vaid palee. Seletan, et meil vaja sinna suveaia juurde, nüüd Oksanal segadus…. seal ju pole Mihhailovski lossi…. Marsime siis läbi pargi kohale, loeb seinalt silti Mihhailovski loss… Imestab ise kah. Tuli välja, et kohalikud teavad seda Mihhailovski lossi rohkem Inseneri lossi nime all 😀 😀 Hakkas ennast ka huvitama miks see nii on. Selgus, et loss ehitati Paul I ajal ja nimetuse Mihhailovski sai selle järgi, et kodune kirik pühitseti püha Mihhaili päeval… sellest ka nimi Mihhailovski. Loss ise ehitati kolme aastaga kui peamine imperaatori residents ja samas ka antiik, euroopa ja vene kunsti muuseum. Paul I tahtis, et loss oleks ehitatud kui kindlus kus võiks ennast tunda turvaliselt vaenlase eest. Loss oli ümbritsetud kanalitega (tänapäeval osad kinni aetud) Lossi pääses ainult üle kolme ülestõstetava silla ja neid valvati väga hoolikalt. Sellest muidugi polnud s… kasu, peale lossi kolimist tapeti Paul sealsamas paleepöörde käigus. Huvitav on see fakt, et samas kohas oli varasemalt Pauli ema suvepalee ja sealsamas sündis Paul. Seal kus sündis seal löödi ka mättasse….
Peale paleepööret ei tahtnu lossis keegi tsaariperekonnast elada ja sealt viidi minema ka kunstiväärtused. Lossi ruumid anti erinevate asutuste kätte ja isegi mõned korterid ehitati sinna. Paarikümne aasta pärast antakse kogu loss üle inseneride koolile ja alates 1823 aastast kandis loss ametlikku nime Inzenernõi. Vot siin see “kala” oligi 😀 😀 Tänapäeval on loss alates 1991 aastast vene muuseumi üks filiaal.
Lõpuks vaatasime lossi sisse kah. Mihhailovski loss näeb välja jah nagu kindlus. Siin pole veel jõutud kõike renoveerida ja taastada kuid esimesel ja teisel korrusel saab juba ringi vaadata. Mitte küll kõigis ruumides aga saab. Laemaalingud ja muu on taastatud endises hiilguses. Muuseumis on väga palju tolleaegsete kunstnike maale. Igas saalis on oma teema, imperaatorid, töölised, talupojad jne jne. On natuke ka kiriku ja tsaariperekonna staffi. Eriti äge oli see ühel pildil olev tsaari kroon…. see oli tegelikult jube loomutruu pöörlev hologramm.
Lossi alumisel korrusel oli püsinäitus tolleaegsete skulptorite jne töödest. Mõnda kuju vaadates tuli kuidagi tuttav tunne 😉 Muuseumis nägin ka päris huvitavat nähtust… Miski noortegrupp oli giidiga ringkäigul ja igas saalis kus läks vähe pikemalt palus giid lastel põrandale istuda ja ennast vabalt tunda. Uurisin mis värk sellega on… selgus, et see mingi muuseumite uus trend nii teha. Pidavat paremini meelde jääma mis räägitakse 😉 Lõpuks sai muuseumile tiir peale ja kobisime välja. Samas tekkis meil Oksanaga diskussioon, et mis vahe on kas loss või palee… Krt isegi ei tea… aga tsiteerides Valdo Prausti….. Loss tuleb saksaeelsest sõnast Schloss, mis tähendab kindlust või linnust. Linnus ja loss on algselt olnud sünonüümid. Lossid tekkisid keskaegsete linnuste kohale ja olid algupäraselt rüütlimõisad. Aga palee kohta ikka selgust väga ei ole… Vikipedia andmetel peaks nagu olema esinduse värk… et siis nagu lossis elati aga palees võeti külalisi vastu või midagi sellist.
Bussini oli veidi aega mõtlesime teha veel ühe söögi. Liteinõil leidsime miski vietnami kohviku, vietnami toitudest oli asi küll kaugel. Võtsin kartuli koos lisanditega, ette oli nähtud 2 erinevat lisandit valikust. Valisin juustu-singi ja seened lisandiks ja ei pidanud pettuma. Kõhu sai täis korralikult. Kobisime ära bussijaama, krt jälle hull turvakontroll… ise läbi turvaväravate, kotid röntgenist. Asi hullem kui varem oli. Aga 1 asi on ka paremaks muutunud, bussijaama peldik oli ennem tasuline niisama kodanikele, bussipiletiga said tasuta, siis nüüd polnud vahet kõik oli tasuta 😀 Varem sai bussijaama hoonest edasi busside juurde (kinnine territoorium) niisama siis nüüd saad edasi ainult piletiga, politsei kontrollib ja pikalt enne bussi väljumist ka ei saa. Tagasisõit läks seekord ikka õige Balticshuttle bussiga 😀 Siin bussis ka 220V pistikud ja wifi olemas. Ja juba varsti paistiski Jaanilinna mäelt Narva kindluse torn. Piiri jõudsime vahetuse ajaks ja tekkis miski poole tunnine pidur. Meie taha tuli Lux Express selle juht ilgelt sügeles, et saaks äkitse meist mööda tal vähem rahvast jne. Meie juht lubas ta mööda aga ma ei saanud aru selle kasutegurist, said küll passikontrolli läbi ja istusid bussis aga minema ei sõitnud. Me käisime ka passikast läbi ja kobisime bussi, bussijuht sõitis Tax Free poe juurde ja tegi väikse peatuse alles siis sõitis Lux Express edasi. Jõudsime tüki aja pärast eesti poolele krt buss ikka seisab piiripunktis ja läind pole, ootasime tükk aega enne kui ta minema lasti. Käisime kiirelt eestipoolse passika läbi ja minekut, selgus, et Luxi pealt võeti keegi piiripunktis maha sellepärast pidur oligi eesti poolel. Nats peale Narvat panime ikka temast mööda mis siis, et ette trügis 😀 😀
-
Kolm päeva Piiteris. Esimene päev
Nii… Oli vähe asja Piiterisse, mõtlesin, et ühendan meeldiva kasulikuga ja üritan vähe tsillida kah. Oma piiteri sõbraga oli kokku lepitud tihe nädalavahetus. Siit pidi veel üks sõber hiljem järgi tulema, kes sebis Piiteris oma sõbra meile autojuhiks alates pühapäevast. Pidasime plaani külastada paari vikuaegset linnust jne. Egas midagi võtsin reede õhtuks pileti ja tuld. Öise bussiga hea rahulik sõita. Hommikul kohal ja võib kohe tegutsema hakata 😀 Tavaliselt sõidan sinna Temptransiga aga seekord mõtlesin, et lähen Balticshuttlega. Eks nad tegelt üks ja sama firma ole lihtsalt nimi teine. Panin viimase rongiga Balti jaama ja sealt trammiga bussijaama, et aega parajaks teha. Polnud ammu bussijaamas käinud, üllatas see, et bussijaam rahvast pilgeni täis aga ei ühtki kohvikut ega kioskit pole avatud. Kõik kella 21 alates kinni… Müstika…. ilmselt on juba paksuks söödud teiste arvelt ja ei pea enam kioskeid lahti hoidma 😀 😀 Tuli niisama tiksuda pool tunnikest bussini. Lõpuks buss tuli ja kobisin peale, Balticshuttle ise ei sõitnud vaid oli Piiteri poolne kompanjon. See nii käibki. Sain esimest korda sõita Hiina päritolu reisibussiga, venemaa on neid täis aga ise veel sõitnud sellisega polnud. Buss nägi välja üsna kobe ainult istmevahed võiks vähe suuremad olla. Aga arenenud on asjad kõvasti 220V pistikud on olemas üle ühe istmepaari ja USB laadijaid on iga istme all 2 tk. Vot see juba on midagi 😀 😀 Ja vene poolel on wifi ka bussis 😉 Lõpuks olime piiril… huvitav, et seekord läks eesti poolel kauem aega kui vene poolel. Peale piiri esimeses tanklas 10 mintsane peatus nikotiinikutele, vanasti kimusid nad vene piiripunktis aga nüüd on see seal keelatud õnneks. Järgmine peatus oli juba Piiteris Moskovski metroojaam ja siis juba bussijaam. Muidugi huvitav kogemus oli ka see, et tavaliselt lastakse rahvas maha bussijaamas (Piiteris on see kinnine territoorium) aga seekord pidas bussijuht kinni enne bussijaama tee ääres. See sobis väga hästi, pool maad vähem metroosse lonkida. Kurrrja metroojaamas hull turvakontroll, kõik läbi turvaväravate ja kotid läbi röntgeni ei tea mida kardetakse. Eelmine kord seda nalja veel ei olnud. Huvitav oleks teada mismoodi see süsteem tipptunnil toimib 😀 😀 Metroojaamas võtsin seinast raha mõned tonnid ja ostsin peoga metroožetoone 45 rutsi tükk, krt ühistransport on siin odav… Paar peatust ja olingi juba Narvskajas. Lonkisin vaikselt sõbra maja poole, siin on veel igal nurgal telefoniputkad, huvitav kas töötavad ka… Miskit huvitavat Ladat nägin ka, polegi varem sellisest midagi kuulnud Lada Largus
Sõbra juures väike hommikusöök ja kohv. Arutasime paar asja läbi, haarasime rattad ja kimasime Balti jaama. Ah jaa siin jaamas asub ka raudteemuuseum aga mis seal on ei tea, pole veel jõudnud käia. Krt jube harjumatu oli sõita sellise rattaga aga polnud hullu. Algul ma ei saanud pointile pihta miks nende ratastega läksime kui normaalsed rattad on ka olemas 😀 aga raudteejaamas sain matsule pihta. Rongile tuleb osta jalgrattale eraldi pilet aga see ratas käib ühe liigutusega käruks kokku ja piletit ostma ei pea. Raudteejaamas ka hull kontroll nagu metrooski, kuigi raudteejaamades on see juba ammusest ajast. Võtsime pileti Aleksandrovskajasse, maksis 49 rutsi. Raudteejaamast perroonile ilma piletita ei pääse, lased masinast triipkoodi läbi teeb väravad lahti. Poole tunni pärast olime Aleksandrovskajas, väidetavalt on see raudteejaam kust Nikolai asumisele saadeti. Raudteejaamast tiksusime ratastega läbi pargi Aleksandri pargi Arsenali paviljoni poole. Enne paviljoni kustutasime allikal janu, päris hea maitsega vesi oli. Arsenal on selline väike kindluse moodi asi mis ehitati 1819-1834 aastatel ja kasutati kui imperaatori relvakollektsiooni hoiukohana. Väidetavalt olla see üks esimesi venemaa muuseume. Tegime tiiru muuseumis, pilet maksis 250 rutsi. Muuseum oli vaatamist väärt, ja relvi oli seal nõrkemiseni. Igatahes soovitan soojalt seal käia kui vähegi aega on.
Arsenali paviljonist edasi liikusime draakonisilla poole. Draakonisild on üks huvitavamaid ehitisi Aleksandri pargis mis iseloomustab 18 sajandi hiina mõju arhidektuuris. Algselt olid need draakonid nö. betoonist aga 1860 aastatel valati need malmist. Edasi liikusime Chapel paviljoni poole. See ehitati 19 sajandi alguses, et paigaldada sinna marmorist Jeesus Kristuse kuju mille keisrinna Maria Fedorovna ostis ühe Moskva kiriku jaoks kuid mõtles ümber ja kinkis selle Aleksander I Hoone ehitati Gooti stiilis kellatornina ja kujutas endast kahte kandilist kellatorni millest üks ehitati juba algselt varemete kujul. Tornid on omavahel ühendatud ilusa võlvkaarega. Kui seal võlvi all kõvasti hõigata pidi olema kuulda huvitav kaja. Kellatorni tipus ilutseb ilus kukeke. Jälle üks selline põnev kohake mida peab ise nägema.
Edasi liikusime Suure Kapriisi juurde, tahtsime sealt läbi sõita paleeväljakule aga kahjuks ei saanud, remont käis. Väidetavalt sai see kapriisi ehitus alguse sellest kui Ekaterina II käis kodumaal kus sugulased võistlesid omavahel hiina paviljonide ehitamisega. Ega ta ei saanud ju kehvem olla ja alustas Tsarskoje Selos samuti hiina eksootika ehitusega. Asja point oli selles, et kõik külalised kes tulid residentsi pidid läbi sõitma ennenägematust ehitisest mis kerkisid tsarinna kapriiside ajel 😀 😀 Sõitsime edasi ümber Hiinaküla 😉 Kurja ongi terve küla kõrge aia taga. Väike suvemaja oli ka tiigi teisel kaldal, sinna sai sisse ka aga me ei viitsinud minna. Edasi tahtsime minna Ekaterina parki aga sinna ei lastud ratastega sisse ja pilet oli ka päris kirves. Sõitsime edasi üle suure hiina silla Aleksandri parki. See sild ehitati roosast graniidist draakonisillaga üheaegselt. Edasi sõitsime läbi pargi valge torni juurde. See torn ehitati spetsiaalselt Nikolai I ja Aleksandra Fedorovna lastele. Tornis viidi läbi õpitööd ja sai ka mängida. Ümber torni oli spordiväljak. Spordiväljak oli muidu kinnine aga tsaaripere eemaloleku ajal oli spordiväljak avalik. Tornis sees ei käinud, hull järts oli ei viitsinud passida. Aga järgmiseks korraks on ka vaja midagi jätta.
Edasi sõitsime Ratnaja palata juurde. Seal on kah muuseum sees, püsinäitus Venelased I MS. Pilet maksis 300 rutsi. Ratnaja palata ideeline autor on Nikolai II kes saadeks 1911 aastal Tsarskoje Selo juubelinäitusel kingiks dokumendid vene sõdurite ajaloost. Sellest saigi algus luua Puškinis ajalooliste dokumentide ja sõjatrofeede muuseum. Käisin ja vaatasin ära, kokkuvõttes täitsa põnev ja tasus vaatamist. Siit edasi panime ratastel läbi pargi Fedorovski gorodoki juurde.
Fedorovski gorodokki sisse veel ei saanud, seda restaureeritakse. Iseenesest kui valmis saab siis tahaks kindlasti käia. Linnak kujutab ennast miniatuurset kindlust erinevatest ehitistest millest igaüks peaks arhidektuurilt meenutama keskaegseid vene linnu Novgorod, Pihkva, Vladimir, Suzdal, Kostroma, Moskva jne. Siit edasi tiksusime linna laiama, kõht oli kuidagi tühjaks läinud. Leidsime miski ägeda koha kus müüdi ainult borši, kas külmalt või kuumalt. Hinda ei olnud 😀 😀 andsid palju andsid täpselt selle järgi kui maitsev asi tundus. Võtsime külma borši, palava ilmaga tundus see sobilikum. Täitsa söödav oli ja kõhu sai täis, viskasime kahe peale 2 sotti. Selle raha eest oli suppi küll ja küll. 😀 Edasi tiksusime vaikselt läbi linna Tsarskoe Selo raudteejaama poole. ühel tänaval toimus miski autode tümpsuüritus, ei viitsinud passima jääda ja sõitsime edasi. Kokkuvõtteks oli päris kõva tripp rattaga ja nägi sitaks palju kuigi see mida jõudsime vaadata oli pisku selle kõrval mis seal veel on. Tegelikult enamjaolt inimesed siia parkidesse ei jõua, sest ekskursioonid on tavaliselt Ekaterina lossi ja kogu lugu. Aga selgub, et siin on peale Ekaterina lossi vaadata veel nõrkemiseni. Inimesed võtke aega ja käige. Mina tahan sinna veel minna vaatama neid asju mida ei jõudnud ka seekord vaadata. Enamuse infost sealsete vaatamisväärsuste kohta saab siit
Rongiga kimasime Vitebski jaama, see jaam on superäge. Taastatud on jaam täpselt nii nagu ta oli siis kui avati esimene raudtee. Kunagi sõitis rong lausa jaama sisse, tänapäeval muidugi enam mitte. Aga jaamahoone oli ikka ülikõva teema, seda peab ise nägema. Klõpsisin seal hulga pilte ja vahtisin suu lahti. Ah jaa.. ühel pildil on näha ka kuidas meie jalgrattad kokku käisid 😉 Kui jaam uuritud kimasime sõbra juurde võtsin väikse valuvaigisti ja kimasime linna edasi.
Panime jalgratastega läbi äärelinna Peeterpauli kindlusesse, tsillisime vähe kontserdil. Pärast kimasime läbi linna tagasi kodupoole mööda uut ja ainukest jalgrattateed Piiteris 😀 Ja oligi õhtu käes, et kotile kobida. Käisin veel poest läbi ja võtsin kitsejuustu. Kuradima odav oli… üks palmik maksis 40 rutsi. Krt homse osas tekkis väike pidur 🙁 sõber ei saagi meiega kaasa tulla. Tal miski paanika tekkis ja pidi minema omi asju ajama. Pole hullu teinekord saab 😉 Kobisin kotile, hommikul juba 7 äratus ja minek teise ilma otsa.
-
Vikuküla tegemised
Nagu kevad ikka on see hull koristusaeg. Lume alt sulab välja igasugu s… ja suurvesi veab kokku rämpsu. Seekord oli talvel igavene suur puu risti üle jõe langenud ja täpselt nii, et takistas laevasõitu. Egas midagi saega natuke oksi maha, panime nööriga mulle auto külge ja tuld 😀 Tuli raginal jõest välja 😀 😀 Teised talgulised üritasid laevaga teise kalda ka puhtaks saada 😉 Lõpuks sai jõgi laevatatavaks 😀 😀
Samal ajal muud tegelased toksisid üksteist mõõkadega 😀 😀 Mingi aja pärast liitusid nendega ka meie talgulised
Siis oli veel tiba võitlejaid ka aga viimasel ajal on see kuidagi kesiseks jäänud. Ei tea kas kõigil on kopp ees sellest ja enam ei viitsita või mis.
Suur šamaanitrumm oli välja tuulduma toodud ja mõned huvilised said proovida. Okserattaga sai ka keerutada 😉 see oli päris hea atraktsioon 😀
