-
Hiiumaa
Jätkasime vahepeal poolikuks jäänud trippi. Kuna seekord ka ei õnnestunud Vormsile saada otsustasime Hiiumaale minna 😀 Tegime Haapsalus vähe aega parajaks. Linnas luusida ei viitsinud jube vihmane oli. Hüppasin kiirelt läbi Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumist. Pilet oli 4 € ja sellega sai uudistada mõlemat muuseumi. Üks nimelt ühes jaama otsas teine teises 😀 Kuna väga pikalt aega ei olnud piirdusin ainult side poolega. Iseenesest tasus käia ja uurida, päris põnev teine 😉 Siit edasi kimasime otse praamile.
Hiiumaal esimese sissepõike tegime Suuremõisa lossi juurde. Millal mõis asutati ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool, lasteaed jne. Sisse me siia ei saanud, tegime tiiru territooriumil ning ümbruses ja liikusime edasi.
Otsustasime liikuda mööda rannikut niipalju kui saab. Järgmine peatus oli Kallaste pangal, see on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand. Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest ja muudest mereselgrootutest moodustunud riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike. Muistendi järgi olla Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😉
Siit edasi tiksusime Suursadama poole. Teel sinna piilusime mingisse tuulikusse ja ka Kuri kiriku varemete juurde põikasime sisse. Raudkividest pühakoda valmis aastatel 1888-1891. Koos pühakojaga ehitati Kuri külla õigeusukiriku koolimaja ja elamu preestrile. Tol ajal Vene Tsaaririigi toel valminud koolid, kuhu võeti õppima ka õigeusku mittekuuluvaid lapsi, andsid hea panuse lihtrahva haridusele. Nendest koolidest arenesid lõpuks nelja-aastased (neljaklassilised) kihelkonnakoolid. Õpetajateks olid köstrid, kes abistasid ühtlasi ka preestrit jumalateenistuse toimetamisel. Veel aastal 1999 tegutses endises õigeusukiriku koolimajas Kuri algkool. Siin põõsastes oli hullult viinamäetigusi miskipärast.
Lõpuks jõudsime Suursadamasse, luusisime vähe ringi ja tegime Ungru kohvikus väikse kohvi. Ilm läks ka vaikselt aina ilusamaks. Vihm oli järgi jäänud ja päike väljas. Tiba tuuline oli ainult. Kuna kell hakkas juba sada saama mõtlesime kus ööbida. Uurisime ühte RMK kohta aga seal oli hullult rahvast ja ei mahtunud kuskile.
Kimasime tiba edasi ja järgmine RMK koht Luidjal oli täitsa tühi. Kobisime kohe kotile ära. Hommikul mõtlesime kust kohvi saaks. Tuli välja, et siinsamas läheduses olev kohvik oli juba talveunne läinud. Egas midagi kimasime Kärdlasse 😀 😀 Viigris kiire kohv ja edasi. Põikasime sisse ristimäele ja tegime oma ristid kah 😉 Selle koha kohta liigub palju legende, nendest saab lugeda siit.
Edasi külastasime kohalikku militaarmuuseumi. Ei teadnudki, et 1944 filmi rekvisiitidest tankid on siia toodud. Krt eemalt näevad üsna ehedad välja 😉 Muuseum iseenesest on väga lahe ja kindlasti soovitan külastada.
Kui muuseum uuritud külastasime põgusalt samas läheduses olevaid vene sõjaväe militaarrajatisi rabas. Kahju muidugi, et need tiba laokile jäänud. Kui aastaid tagasi olid infotahvlid ilusti olemas siis nüüd olid ainult tühjad raamid järgi. Käisime Tahkuna tuletorni juures kah aga üles turnida ei viitsinud. Tegime jalamil väikse kohvi, vaatasime Estonia mälestusmärki ja kimasime edasi Eiffelit vaatama.
Üks pull kohake. Mõned aastad tagasi oli veel tasuta aga nüüd tuleb mõned eurtsid välja käia. Aga tasub vaatamist igaljuhul kui Pariisi minna ei saa 😉 Põnevust jätkub siin nii noortele kui vanadele. Ziilu julges isegi latva ronida 😉
Edasi hakkas meil jälle aeg tuhara piirkonda taguma, tahtsime õhtuse praamiga mandrile tagasi saada. Kiire kõrvalpõige veel Reigi kiriku juurde ja paari RMK kohta. Tänaseni tegutseva, kuid Jeesusele pühendatud kivikiriku laskis ehitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811) oma vabasurma läinud poja Otto Dietrich Gustavi mälestuseks. Kirik õnnistati 24. augustil 1802. aastal. Põikasime sisse Palli RMK kohale, huvitaval kombel oli see täis välismaalasi, käisime korra rannas tuuldumas. Päris palju millimallikaid hulpis siin, mõni neist päris suur. Siit turnisime läbi metsa edasi kuni kalurikoja metsaonnini. Kurrrrja küll, see oli ikka väga äge kohake ja järgmine kord kui Hiiumaale satun katsun seal ööbida.
Siit edasi kiiruga veel Ristna kaitserajatisi uurima. Turnisime üles ka kohalikku nõukaaegsesse tulejuhtimistorni, see on elamus omaette, isegi Ziilu turnis üles peale väikest vastupunnimist 😀 Sealt avaneb ümbrusele ikka muljetavaldav vaade. Samas läheduses on ka vene sõjaväe poolt ehitatud kortermaja, see on juba korralikult metsa kasvanud kuid üllatuslikult pole seal sees midagi väga lõhutud. See näeb välja nagu meie oma kohalik Tsernobõl. Ja oligi aeg praamile kimada. Tegime kiire peatuse veel merekaubamaja juures. Seda soovitan kah külastada, seal näeb mida kõike meri kaldale on toonud sealkandis.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viikingiteküla tegemised
Ühel ammusel ajal käisime vaatasime natuke Vikuküla tegemisi, suvel on seal alati põnev ja tegevusi huvilistele jätkub. Kõigepealt tegime kiire tiiru õuepeal ja siis läksime vaatama mis linnuses toimub.
Linnuse esisel käis hull sõjaplaani pidamine ja kohe tormati linnust vallutama. Kes võitis ei tea, aga ilmselt sport 😉
Mõne aja pärast läks linnuses mõõduvõtmiseks vähe tõsisemate meeste vahel. Nii mõnigi “langes” vapras võitluses.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Seiklusministeeriumi seiklus Hiiumaal
Varem kah paaril korral osalenud kambaga seiklusministeeriumi üritusel, seekordne toimus Hiiumaal. Tervis oli üsna s… tükk aega mõtlesin kas lähen või ei, lõpuks ikka otsustasin minna juhul kui puldis olen. Kimasime hommikusele Hiiumaa praamile. Hiiumaal oli piisavalt aega ja sai rahulikult hommikusöögi teha miskis väikses kohvikus, Viiger oli n imeks vist 😀 . Edasi kimasime vaikselt Kõpu tuletorni juurde. Seal oli kogunemine ja start. Varsti tutvustati reeglid, jagati kätte kaardid ja tuld.
Võtsime kõigepealt ette Kõpu poolsaare punktid. Seekord oli jooksmist palju, terviseradadele oli lükitud posu punkte. Hea, et ma puldis 😀 Niikaua kui joosti ja punkte otsiti sain ma kohaliku eluoluga tutvuda. Sai ikka piisavalt kolistatud mööda metsateid, vanu militaarobjekte jne. Ühe raja ääres oli mere kaubamaja. Sain rahulikult tudeerida mida kõike meri maale ei too….. päris karm kui palju sitta ikka loobitakse merre… Edasi kimasime kontrollpunkte otsides Puski kiriku juurde. Krt polnud kuulnudki sellisest kirikust keset metsi 😀 Mõnda aega tagasi oli see veel varemetes aga hetkel juba uus katuski peal. Väidetavalt ehitati see aastatel 1889-1891 apostliku õigeusu kirikuna ja selle juurde koguduse laste jaoks koolimaja. Kummalist kohavalikut seletatakse esimeste Puski venelastest preestrite kohalike olude mittetundmisega. Maa kuulus Ungern-Sternbergile, kes õigeusu pealetungi ning üldse usuvahetuse suure vastasena andis maatüki, mida ta tsaari usku kirikule kuidagi keelata ei saanud, pea inimtühja metspõrgusse. Kui Puski kirikut ehitati, tulnud Kõrgessaares elav Suuremõisa krahvi poeg ehitamist vaatama ja leidnud, et kiriku torn olevat viltu. Siis lastud nöör tornist alla, mõõdetud ja leitud, et torn on tõesti kõver ja selliseks see jäänudki. Siit edasi sügasime kohalikule matkarajale. Karu nägime kah metsas 😀 😀 ja miskid memmed passisid bussipeatuses 😀
Palli külas sattusin nägema vana piirivalve vaatetorni. muidugi oli vaja kohe oma haige jalaga sinna turnida seni kui teised rajal punkte korjasid 😀 Tegelt oli see päris äge RMK puhkekoht. Kui punktid võetud mõtlesin, et sügan sealt otse järgmiste punktide juurde aga krt autol puudus liivatee suutlikkus 😀 peaaegu kogu tee sõitsin läbi nii ca 2 km ja siis viimase 100 meetri peal otsustas auto liivaluitesse uppuda. Egas midagi käsitsi edasi, paarisaja meetri pärast oli miski ujumiskoht ja seal tore onu kastikaga kes meid kohe välja tiris maakera seest. Siit loo moraal auto peab olema 4×4 😀
Kontrollaeg hakkas otsa saama ja järgi oli vaid veel miinuseid toov aeg…. ei viitsinud rohkem rajale minna, kopp oli ees. Ja nagu ikka puudus meil normaalne kohalik kaart, kuigi juba eelmistel kordadel oli jutt, et kohalik kaart peab kaasas olema aga nu kus sa sellega…. ikka läksime mütsiga lööma. Legendikaart on hea aga paras kirbusitt… igaljuhul on parem omada kaasas kohalikku päriskaarti. Aitab sellest… järgmine kord lihtsalt enam ei lähe kui ettevalmistused tegemata 😀 Kimasime finiši ja panime aja kinni.
Edasi oli vähe praamini aega ja otsustasime Eiffelis ära käia. Krt mõtlesime, et hiilime tasuta sisse aga ei saanud… piletikontroll tuustis koguaeg ringi ja kontrollis pileteid 😀 See kohake kah selline omamoodi elamus, Hiiumaal olles tasub ikka läbi käia, vaatamist jätkub.
Nu ja nagu ikka kui kuskile turnida saab siis igaljuhul turnin 😀 Sai kuidagimoodi tipus käidud. Vaade ümbrusele päris hea aga päris Eiffelist oli parem vaade 😉
Siit edasi juba sadam… aga ega sealgi saanud kitsega vanameest vaatamata jätta 😀 ikka tuli pilk peale visata. Kohe oli praam kah sadamas.. Mandril hoo pealt Ungru krahvi mõisast väike pilt ja edasi. Haapsalus põikasime korra vasakule, mõtlesime, et vaatame mikimaa autosi kah aga kus sa sellega… idamaa autoga ju lossi juurde ei lasta 😀 Ah polnud hullu, tegelt oli juba ilge kopp ees ka kõigest tahtsin koju kotile. Kokkuvõtteks on need seiklusministeeriumi üritused päris head. Satub ikka nii mõndagi sellisesse kohta millest varem aimugi ei olnud. Igaljuhul soovitan osaleda kui vähegi mahti on.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Jahisõidud merel
Kemerist läheb iga päev merele turistidele lõbusõitu tegema palju erinevaid jahte. Esmapilgul on kõik ühesugused, aga sisult siiski mitte. On neid, kus on kogu päeva kõva pidu ja mürtsuv muusika, ja neid, kus saab veidi vaiksemalt päikest, merd ja kauneid vaateid nautida. Kliente jagub kõikjale, sest inimeste soovid on erinevad. Mina, kes ma valjut muusikat ei kannata, eelistan pigem vaiksemat ja rahulikumat olemist. Enamus jahisõite olen teinud Kemer1-ga.
Muidugi on uhke, kui laev sellise muusikaga lahesoppi saabub, nagu allolevast videost kuulata-vaadata võib, aga tervet päeva ma sellist müra kannatada ei sooviks. Ka oma turistidele ekskursioone soovitades, püüan kõigepealt välja uurida nende eelistused. Valikut jagub.
Ühe korra olen saanud ka turistilt kaebuse, sest jaht oli dekoreeritud Kariibi mere piraatide teemal ja turist arvas, et seal ootab teda terve päeva kestev piraadishow, kuhu ta kindlasti sattuda ei tahtnud. Piraadishowd seal jahil muidugi ei olnud, aga mind ta ei kuulanud ega uskunud. Õnneks oli sel päeval jahil usaldusväärne inimene, kelle käest sain kinnituse, et ka mingil kogemata kombel või erandkorras ei toimunud seal sel päeval mingit piraadishowd. Aga turist võttis vaevaks nii minu kui kogu laeva meeskonna ENNE merereisi läbi sõimata, seejärel keeldus selgitusi kuulamast ja laevale minemast ning lõpetuseks kirjutas veel kaebekirja peakontorisse ka, valetades kokku mingi piraadishow. Aitäh, kallis turist! Mis ma muud ikka oskan kosta. Ju see oli mu karma ja õppetund. Ma annan Sulle andeks, et sa ise oma puhkuse ära rikkusid.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Meisi saar
Laupäeval, 13.07 õnnestus lõpuks ära käia Meisi saare ekskursioonil. Laupäev on hetkel meil kõige tihedam tööpäev, saabub kaks lennukit ja vaja neile ka infod ära teha. Siis kui oleme kahekesi, siis ei saa kuidagi Meisile sõita. Nüüd kui Max puhkuselt tagasi ja Tiina veel minemata, siis andis kuidagi klapitada. Ekskursioon on leedukeelne, aga nii mõnedki eestlased on samal tuuril ära käinud. Jutust küll aru ei saa, kuid vaatamisväärsused ju ikka samad.
Pisike Meisi saar kuulub Kreekale, kuid asub Türgi rannikule lähemal kui Rhodosele, mille omavalitsuse alla ta kuulub. Saarel on veel nimesid – Kastellorizo ja ka Megisti. Saarel on üks asula umbes 250 elanikuga, kirik, muuseum, linnus ja keset saart lennujaam (võrdle Kihnu või Ruhnuga 😀 ). Suurim vaatamisväärsus on Sinine koobas, kuhu saab ligi ainult paadiga. Türgist Kaši linnast viib Meisile igapäevaselt praam. Sõiduaeg on alla poole tunni.
Väljasõit oli hommikul pool kuus. Ekskursioon algas väikeste sekeldustega. Sõiduks oli antud minibuss, kus kohti täpselt nii palju kui reisijaid, kuid üks istmetest ei olnud kasutatav. Seni kuni rahvast hotellidest peale korjasime, polnud hullu midagi, aga viimases peatuses selgus tõsiasi, et päris nii ikka ei saa. Korraks oli õhus variant, et mind jäätakse maha, aga õnneks lubati uus buss hommikusöögipeatusse järgi saata. Senikaua ma siis istusil lihtsalt põrandal 😀
Hommikusöök oli kella 7 paiku. Kui kohvid joodud, oli uus buss juba ees. Bussijuhist oli natuke kahju, ta oli õndsat und maganud, kui tuli korraldus kiiresti välja sõida. Edasi oli veel kaks tundi sõita. Sain istuma ja muidugi magasin kogu tee. Öö oli jälle lühikeseks jäänud, õhtuselt lennujaama transfeerilt saabusin peale kahte öösel.
Kaš, kust praam Meisile viib, on pisike hubane linnake. Sadama juures paar tänavat väikeseid kohvikuid ja poekesi täis. Kuna Kreekasse minek tähendas ka riigipiiri ületamist, siis korjas giid passid kokku ja seni kuni neid kontrolliti, oli rahval vaba aeg linna peal kolamiseks. Praamile astumiseks hõigati nimed ükshaaval välja, anti pass tagasi ja lubati pardale.
Meis saabus ootamatult ruttu. Kohe hakkas silma teistsugune arhitektuur ja värvilised majad. Passikontroll siinpool toimus tavapäraselt, st ametnik vaatas otsa, võttis passi, registreeris oma arvutis ja kui korras, andis tagasi. Järjekord liikus üsna kiiresti.
Sadamas oli Tax Free shop ka väikeses putkas. Enne tagasisõitu tund enne praami väljumist tehti putka lahti ja ostlejaid jagus. Alkohol olevat siin odavam kui Türgis, nii et ka siin käis hoogne piirikaubandus.
Merel oli veidike lainet ja giid muretses, kas saab sinisesse koopasse sõita või mitte. Õnneks või kahjuks pidi siin ilm üsna kiirelt muutuma. Kuni asjaolude selgumiseni tegime giidi juhtimisel mööda linna treppe ja tänavaid väikse ringkäigu. Grupis oli palju mitte-leedukaid, kuid kõik kogu me pisike kamp otsustas koos lonkida. Eks giid ju teadis ka parimat teekonda, et kõik olulisem läbi käia. Ilusaid ja huvitavaid kohti jagus.
Pärast linnatiiru jõudsime uuesti sadamasse, kust väiksema paadiga võtsime ette sõidu sinise koopa juurde. Päris pikalt tuli sõita ümber saare, teisele küljele. Koopasuu paistis nii imepisike, et ei kujutanud hästi ette, kuidas sealt sisse mahub. Selle paadiga ei mahtunudki. Tuli ümber istuda veel väiksemasse paati. Kui paadid külg-külje kõrvale aeti, siis oli näha küll, et tuul ja laine on üsna tugevad. Väiksem paat hüples ikka päris korralikult ja ümberistumine oli paras väljakutse. Võibolla jäi mõnel ka selle tõttu minemata. Vaikse ilmaga saab koopas ujuda ka, meil jäi see kahjuks ära. Ainult laine kastis märjaks, nii et kuivalt ikka ei pääsenud. Aga koobas oli tõesti sinine mis sinine 🙂
Pärast sinise koopa külastamist jäi veel aega korra söömas käia ja siis põhimõtteliselt oligi aeg taas praamile minna. Praamis tegin taas väikese uinaku.
Kašis jälle passikontrolli niimoodi, et passid korjati kontrollimiseks ära ja pärast toodi tagasi. Seni kuni passe tagasi ootasime, oli jälle vaba aeg linna peal. Ei oodanud mingil kinnisel territooriumil sadamas. Huvitav süsteem. Ligi tund läks. Ja siis algaski juba tagasisõit Kemerisse. Kuskil kaheksa paiku olin lojmanis tagasi.
Igatahes julgen seda ekskursiooni soovitada küll, isegi leedukeelsena 😀 Ilus armas saareke, ilus meresõit ja väga sinine koobas. Mõnus päev oli.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Merepäevad
Üks vana merepäevade meenutus. See oli veel sel ajal kui maod rääkisid ja poliitikutel ei olnud iga asja peale mis kuskiltki otsast sisaldab vene nime või lõhna kõhud lahti 😀 😀 Siis lasti Kruzenshternil vabalt merepäevadel osaleda. Tegelikult sitaks ilus purjekas ju. Tänapäeval arvatakse, et see on “propagandalaev” 😀 😀 Ilmselt on mõningad nö “arvamusliidrid” seemneid söönud. Nato laevad sadamas on ju kah propaganda kuid sellest ei räägi keegi, aga liikuv ajalugu on propaganda. Laev ehitati 1926. aastal Joh. C. Tecklenborgi laevatehases Wesermündes ettevõttele F. Laeisz kui PADUA. See oli üks P-linereid, mis uhas Lõuna-Ameerika ja Euroopa vahet, vedades Tšiilist salpeetrit ja ka Austraaliast vilja. Teise maailmasõja lõpuks alles jäänud Saksamaa sõja- ja kaubalaevastiku jagamisel liitlaste vahel (Potsdami konverentsi otsusega) sai PADUA omanikuks Nõukogude Liit ning laev nimetati Adam Johann von Krusensterni auks KRUSENSTERNIKS. Aastail 1982–1991, oli laev Kalatööstusliku Merekooli õppelaev ja kodusadamaks Tallinn. Seejärel anti laev üle Balti Riiklikule Kalalaevastiku Akadeemiale ja Vene lipu all sai kodusadamaks Kaliningrad. Kahjuks ise laeval ei käinud, lihtsalt ei viitsinud kilomeetri pikkuses järtsus seista.
Käisin luusisin ühel rootslaste laeval kõik urkad läbi. Kurja… sõjalaeval ei olnudki Volvo Penta peal vaid hoopis Scania 😀 😀 Kui terminalides kolamisest sai isu täis vedasin ennast lennusadamasse.
Lennusadamas käis siis veel hull ehitus. Lembit oli küll juba katuse all aga seinu muuseumil veel ei olnud. Ekskavaator möllas alles. Kilesse pakitud tank oli ka juba posti otsa tõstetud 😉 Polnudki varem kilepakendis tanki näinud 😀 😀 nagu Rimi juba kus iga vorstiviil kiles. Luusisin veel ajaviiteks kõikvõimalikel laevadel ja uurisin muid atraktsioone. Laste mänguväljak toimis juba päris usinasti ja kasutajaid jätkus. Krt nad võiks selle vana vangla ka muuseumile anda saaks päris ägeda kompleksi aga siin ilmselt saab ametnike rahaahnus võitu ja müüakse ärimeestele 🙁 Aga kohe-kohe on jälle merepäevad, minge aga vaatama.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kolm päeva Piiteris. Kolmas päev
Hommikul ärkasin suht varakult, kõik magasid veel. Vaatasin aknast kuidas on 13-ndalt korruselt vaade ümbrusele… Mnjh… ei midagi erilist kohalik Lasnamägi 😀 Varsti ärkas pererahvas ka, tegime kiire hommikusöögi ja otsustasime teostada eile tehtud plaani. Õhtul juba bussile ega rohkem väga poleks jõudnud ka kui natuke linnas tsillida ja paari muuseumi kiigata. Plaan oli Mihhailovski lossi külastada. Rääkisime sellest ka meid võõrustanud toredale perenaisele, et vot siuke plaan meil. Aga kurja küll 😀 😀 meil ei lubatud ise minna vaid taheti autoga viia ja natuke linna ka näidata. Eks ma siis tegin paar pilti perenaise kassipesakonnast…. niikaua kui kola kokku pandi. Äge… emal suured kollased silmad aga poegadel sinised 😉
Lõpuks hüppasime autosse ja kimasime linna. Kiire tiir mööda kaldapealseid, ümber Novaja Gollandija ja lõpuks peatusime verekiriku lähedal. Nüüd tekkis väike segadus 😀 😀 meie teejuht ütles, et oleme kohal… mina räägin, et eiei Mihhailovski lossi peame minema sinna mis on suveaia juures. Oksana räägib, et näe see ongi Mihhailovski loss ja näitab suurele majale mille kõrvale parkisime. Nüüd veelrohkem segadust 😀 😀 loen ukse kõrvalt silti…. krt on jh see ka Mihhailovski aga mitte loss vaid palee. Seletan, et meil vaja sinna suveaia juurde, nüüd Oksanal segadus…. seal ju pole Mihhailovski lossi…. Marsime siis läbi pargi kohale, loeb seinalt silti Mihhailovski loss… Imestab ise kah. Tuli välja, et kohalikud teavad seda Mihhailovski lossi rohkem Inseneri lossi nime all 😀 😀 Hakkas ennast ka huvitama miks see nii on. Selgus, et loss ehitati Paul I ajal ja nimetuse Mihhailovski sai selle järgi, et kodune kirik pühitseti püha Mihhaili päeval… sellest ka nimi Mihhailovski. Loss ise ehitati kolme aastaga kui peamine imperaatori residents ja samas ka antiik, euroopa ja vene kunsti muuseum. Paul I tahtis, et loss oleks ehitatud kui kindlus kus võiks ennast tunda turvaliselt vaenlase eest. Loss oli ümbritsetud kanalitega (tänapäeval osad kinni aetud) Lossi pääses ainult üle kolme ülestõstetava silla ja neid valvati väga hoolikalt. Sellest muidugi polnud s… kasu, peale lossi kolimist tapeti Paul sealsamas paleepöörde käigus. Huvitav on see fakt, et samas kohas oli varasemalt Pauli ema suvepalee ja sealsamas sündis Paul. Seal kus sündis seal löödi ka mättasse….
Peale paleepööret ei tahtnu lossis keegi tsaariperekonnast elada ja sealt viidi minema ka kunstiväärtused. Lossi ruumid anti erinevate asutuste kätte ja isegi mõned korterid ehitati sinna. Paarikümne aasta pärast antakse kogu loss üle inseneride koolile ja alates 1823 aastast kandis loss ametlikku nime Inzenernõi. Vot siin see “kala” oligi 😀 😀 Tänapäeval on loss alates 1991 aastast vene muuseumi üks filiaal.
Lõpuks vaatasime lossi sisse kah. Mihhailovski loss näeb välja jah nagu kindlus. Siin pole veel jõutud kõike renoveerida ja taastada kuid esimesel ja teisel korrusel saab juba ringi vaadata. Mitte küll kõigis ruumides aga saab. Laemaalingud ja muu on taastatud endises hiilguses. Muuseumis on väga palju tolleaegsete kunstnike maale. Igas saalis on oma teema, imperaatorid, töölised, talupojad jne jne. On natuke ka kiriku ja tsaariperekonna staffi. Eriti äge oli see ühel pildil olev tsaari kroon…. see oli tegelikult jube loomutruu pöörlev hologramm.
Lossi alumisel korrusel oli püsinäitus tolleaegsete skulptorite jne töödest. Mõnda kuju vaadates tuli kuidagi tuttav tunne 😉 Muuseumis nägin ka päris huvitavat nähtust… Miski noortegrupp oli giidiga ringkäigul ja igas saalis kus läks vähe pikemalt palus giid lastel põrandale istuda ja ennast vabalt tunda. Uurisin mis värk sellega on… selgus, et see mingi muuseumite uus trend nii teha. Pidavat paremini meelde jääma mis räägitakse 😉 Lõpuks sai muuseumile tiir peale ja kobisime välja. Samas tekkis meil Oksanaga diskussioon, et mis vahe on kas loss või palee… Krt isegi ei tea… aga tsiteerides Valdo Prausti….. Loss tuleb saksaeelsest sõnast Schloss, mis tähendab kindlust või linnust. Linnus ja loss on algselt olnud sünonüümid. Lossid tekkisid keskaegsete linnuste kohale ja olid algupäraselt rüütlimõisad. Aga palee kohta ikka selgust väga ei ole… Vikipedia andmetel peaks nagu olema esinduse värk… et siis nagu lossis elati aga palees võeti külalisi vastu või midagi sellist.
Bussini oli veidi aega mõtlesime teha veel ühe söögi. Liteinõil leidsime miski vietnami kohviku, vietnami toitudest oli asi küll kaugel. Võtsin kartuli koos lisanditega, ette oli nähtud 2 erinevat lisandit valikust. Valisin juustu-singi ja seened lisandiks ja ei pidanud pettuma. Kõhu sai täis korralikult. Kobisime ära bussijaama, krt jälle hull turvakontroll… ise läbi turvaväravate, kotid röntgenist. Asi hullem kui varem oli. Aga 1 asi on ka paremaks muutunud, bussijaama peldik oli ennem tasuline niisama kodanikele, bussipiletiga said tasuta, siis nüüd polnud vahet kõik oli tasuta 😀 Varem sai bussijaama hoonest edasi busside juurde (kinnine territoorium) niisama siis nüüd saad edasi ainult piletiga, politsei kontrollib ja pikalt enne bussi väljumist ka ei saa. Tagasisõit läks seekord ikka õige Balticshuttle bussiga 😀 Siin bussis ka 220V pistikud ja wifi olemas. Ja juba varsti paistiski Jaanilinna mäelt Narva kindluse torn. Piiri jõudsime vahetuse ajaks ja tekkis miski poole tunnine pidur. Meie taha tuli Lux Express selle juht ilgelt sügeles, et saaks äkitse meist mööda tal vähem rahvast jne. Meie juht lubas ta mööda aga ma ei saanud aru selle kasutegurist, said küll passikontrolli läbi ja istusid bussis aga minema ei sõitnud. Me käisime ka passikast läbi ja kobisime bussi, bussijuht sõitis Tax Free poe juurde ja tegi väikse peatuse alles siis sõitis Lux Express edasi. Jõudsime tüki aja pärast eesti poolele krt buss ikka seisab piiripunktis ja läind pole, ootasime tükk aega enne kui ta minema lasti. Käisime kiirelt eestipoolse passika läbi ja minekut, selgus, et Luxi pealt võeti keegi piiripunktis maha sellepärast pidur oligi eesti poolel. Nats peale Narvat panime ikka temast mööda mis siis, et ette trügis 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
