-
Naissaare matk
Täna sai tehtud üle hulga aja väike matk Naissaarele. Eile vaatasin tänast ilmateadet, et ilm selline tiba tuuline. Hommikul kimasin autoga Lennusadamasse, grupp tuli rongiga Balti jaama ja sealt jala . Sadamas ootas laevale pääsu juba õige mitu gruppi. Lõpuks olime kõik Katharina pardal ja algas sõit Naissaarele. Eilne ilmaprognoos tänaseks oli ikka väga mööda, meri oli peegelsile. Klõpsisin isegi paar pilti lameda maa vandenõuteoreetikutele, kus näha kuidas laevad maa serval sõidavad 😀 😀 Laevas tuli miski vennike juttu ajama, et kas saarel ekskursiooni ka vaja, teil nii suur grupp ja kuidas te saate… pakun teile head hinda kahe tunnisele ekskursioonile. Hea hind pidavat olema 350. Ma ütlesin, pole hullu Kolja sõidab ja muu teen ise ära 😀 😀 Kohe teema, et blablabla palju Kolja raha tahab jne jne. Ma muidugi räägin vennikesele, vaat Kolja pole selline röövel nagu teie, 2 tunni eest 350 😀 😀 Sõidab 5 tundi ja tasuta 😉 Kukkus ohkima, et ei ole võimalik jne 😀 😀 Ei tea kas saarel nüüd läheb jutt ka lahti “ärimeeste” seas 😀 😀 Peale sellist juttu vennike mulle rohkem ekskursiooni pakkuda ei tahtnud. Igaks juhuks hoiatasin Kolja ära, et öelgu tasuta sõit kui keegi küsib 😉 Mul Koljaga omad diilid tegelikult. Poolel teel võttis meile sappa Monica. Tundus, et sadamas rahvale vastu tulnud kogu saare veovahendid 😀 😀 Ah jaa kui juba jutt ekskursioonipakkumiste peale läks siis kõige “ägedam” pakkumine oli muidugi see, mis sisaldas ka RMK lõkkekoha kasutust RAHA eest 😀 😀 Huvitav palju on neid gruppe kes on selle õnge läinud ja maksavadki tasuta asja eest miskile ärimehele 😀 😀 Aga ilmselt neid ikka on, muidu ju ei pakutaks.
Pressisime endid bussi ja kimasime majaka poole. Kolja ütles kohe, et kahjuks ikka veel majakasse ei saa… Kuigi Harju Elu pasundas, et juunist on tuletorn lahti ja saad sisse aga reaalsus hoopis teine “tutkit brat” vaata eemalt kui tahad. Noh aga mida sa siis lastele ikka näitad seal… palusin Koljat, et äkki lubab alternatiivina põgusalt piiluda generaatoreid ja raadiojaama.
Edasi oli plaanis meil matkata kuni 10b patareini. Kõigepealt kiire kõrvalõige patareisse nr 9. Natuke uurisime sisemust ja kahurialust ka. Nagu tüüpiline on siis koosnes see patarei 2 relvablokist, elektrijaamast ja keskpostis. Kõiki neid objekte ühendas tunnel. 1918 aastal lasti patarei õhku. Edasise hävitustöö tegid juba metallikratid 😉 Tegime paar grupipilti ja liikusime edasi.
Jõudes patareisse nr 10a tegime taskulampidega sees kiire tuuri. Esialgse projekti järgi pidi see patarei koosnema kolmest 356mm kaheraudsest kahurist. Ehitati seda patareid aastatel 1913 – 1917 kuid valmis seda ei saadudki. Põhjapoolsele relvablokile tõsteti peale isegi soomustorn ja väidetavalt oli see paigas kuni 1940 aasta suve lõpuni, edasine soomustorni saatus on teadmata. Samas relvablokis on päris hulgaliselt omal ajal kinnimüüritud käike. Neist saab aimu kui näed kuidas raudtee läheb seina sisse 😉 Lõunapoolne torn jäigi poolikuks, seal näeb betoonitööde mastaapsust. Selle torni uurimisel valvasin hoolikalt, et keegi üles müürile ei roniks. Seal turnimine on paraku nii mõnelegi lõppenud kas surma või raskete vigastustega.
Edasi liikusime jala mööda matkarada patarei nr 10b suunas. Teel uurisime veel viimast säilinud raketi mulaazi. Teatavasti oli vene ajal saarel ka raketibaas. Ilmselt lennukiga viuh üle lennates pettis ära küll 😀 😀 Tegelik raketibaas asus ikka veidi eemal sellest petukaubast 😉 10b juures tegime väikse pikniku ja kiirvisiidi sisemusse. Selles patareikompleksis on säilinud tervena elektrijaam ja komandopunkt. Patareidevahelises tunnelis väga käia ei saa see on vett täis. Siin asub Naissaare suurim kahurialus. Kahuritoru pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 320 millimeetrit. Mürsk kaalus 500 kilogrammi ja kahuri laskekaugus oli ca 24 km, pärast täiendusi 30 kilomeetrit. Nendest kahuritest tehti omalajal isegi proovilask. Kui kõht täis matkasime tee peale tagasi ja sealt bussiga läbi miiniladude surnuaiale. Surnuaial on lisaks tavalistele kalmetele ka Krimmi sõjas langenud Inglise meremeesteele 1927. aastal püstitatud kalmukivi, mis renoveeriti 2000. aastal. Nõukaaja lõpus sonkisid vene sõdurid surnuaia segamini lootuses leida hauapanuseid. Ei tea kas tegelikult ka midagi sealt leidsid või mitte. Surnuaia kõrval metsa all on säilinud prozektoripositsiooni varemed. Siin käisime natuke ennast meres jahutamas enne sadamasse sõitu. Seekord panime Rähnipesast tuhinal mööda 😉 aega seal tsillimiseks lihtsalt ei olnud 😉
Sadamas jäi veidi aega jalga puhata, lapsed muidugi riietega vette 😀 😀 Ja oligi aeg laevale kobida. Sadama lähedal oli ankrus miskipärast sõjalaev, mis asju nad seal ajasid ei tea. Kellel Naissaare vastu suurem huvi ja vene keelt jagab siis siit lehelt saab päris põnevat infot. Loodan, et lapsed said natuke aimu Naissaare ajaloost ja ekskursioon meeldis 😉
-
Bulgaaria vol.5 Albena – Balchik
Mõne aja pärast peale pardale astumist hakkaski paistma Balchik. Siin oli isegi lisaks väiksele reisisadamale kaubasadam. Merevaade linnale oli päris äge, kui näiteks Albena on orus siis Balchik on mäenõlval. Iseenesest peaks see asum olema asustatud ca kuuendal sajandil enne meie aega ja kandis veini ja rõõmujumala auks nime Dionisiopolis. Väidetavalt oli see kohake kõva kaubakeskus sest seal löödi isegi oma raha. Meie aja alguses sai linnakesest Rooma impeeriumi osa. Mingil ajal pühkis maavärin linnakese minema aga ehitati uuesti üles. Keskajal oli linnake Bulgaaria impeeriumi regionaalkeskuseks. 14 sajandi lõpul vallutasid linna osmanid ja 16 sajandi lõpuks anti linnakesele nimi. Osmanitelt löödi linn uuesti üle 1878 aastal. 20-nda sajandi alguse teises Balkani sõjas annekteeriti linn taaskord aga seekord mitte pikalt, juba 1940 oli tagasi Bulgaaria rüpes. Väidetavalt oli 20 sajandi alguses Balchikus Balkani poolsaare suurim tehas mille kaudu saadeti välja ulmelistes kogustes vilja.
Lonkisime väheke linnas, päris põnev oli. Pisikesed tänavad, ilusad aiad. Hobuvanker tänaval üsna tavaline nähtus. Seal on päris korralik ajaloomuuseum aga kahjuks sinna aega minna ei olnud. See jäi teiseks korraks.
Kolasime vähe ka kohalikul pisikesel tänavaturul. Miski kahurijunn oli ka keset tänavat aga selle mälestusmärgi teemale ei saanudki väga pihta. Kuna aeg hakkas juba vaikselt tuhara piirkonda taguma siis otsustasime veel enne laevale minekut kohvikus süüa. Valisime ühe kaldapealse kohviku, see oli vee kohal vaiade otsas ja oli äge sellepoolest, et kes soovis sai võtta õnge ja laua taga istudes üle ääre kala püüda. Kättesaadud kalaga oli mitu varianti, kas lasid lahti, võtsid koju kaasa või lasid väikse raha eest omale kohapeal valmistada. Nii mõnigi turist proovis seda võimalust kohvikus kala püüda 😀 😀 Mõne aja pärast kobisimegi laevale ja sõitsime tagasi Albenasse.
-
Ahjusoe Naissaar
Käisin täna Naissaare eluolu uurimas, vaja oli ettevalmistusi teha ühe ürituse jaoks. Õnneks saar pisike ja seal liikumiseks sobib jalgratas imehästi. Pistsin siis hommikul ratta autosse ja kimasin lennusadamasse. Sealt Katharinaga üle. Krt kus on ikka piletihinnad…. edasitagasi 20€ ja ratas 5€. Selle raha eest saab Saaremaal käia 3 korda edasitagasi. Aga samas baari hinnad olid üsna mõistlikud. Mineku ajal vaatasin, et ilm s… aga saarele jõudes tuli päike välja ja täitsa mõnus ilm oli. Katharinaga polnudki varem sõitnud, päris põnev laevuke, isegi kaptenisillale lubati. Aurik “Katharina” on ehitatud Norras 1964. Laeval on kolm salongi ja laevale mahub 200 inimest. Muidugi tänapäeval on asi aurikust ikka kaugel 😀 😀 keegi enam puid alla ei viska. Tunnikese pärast olimegi juba Naissaarel. Sadamas käib lõpuks hull ehitus mis juba 10 aastat tagasi pidi hakkama. Aga noh eks see Viimsi vald on nagu on…..
Sadamas hüppasin sadulasse ja panin majaka poole minema. Taani kuninga aed oli juba mõnusalt roheline. Selle aiaga kaasneb hulga legende…
rahvajutt räägib meheleminekueas Taani kuninga tütrest. Neiu olevat eelistanud poistele tüdrukuid ja seepärast saadetud ta karistuseks saarele. Aiandushuvilisele printsessile antud kaasa taimi ja seemneid. Nii see praegusajaks metsistunud aed kujunenudki. Teise legendi järgi olevat sinna kukkunud kunagi sinna Taani kuninga tütre kroon, seetõttu on sel paigal ka selline nimi. Veits veel ja juba paistiski majakas. Majaka saamisloost saab lugeda siit. Törts asjalikku juttu Koljaga ja edasi… Kurrja Charli tundis mu ära ja lendas peale nagu hävitaja ise rõõmust kiunudes. Kutsikana sai temaga möllatud küll ja küll…. Kiire pilk mõnele patareile, pikema peatuse tegin patarei 10a juures. Asi isegi veidi arenenud, uued peldikud tehtud ja infotahvel kah. Keegi naljamees oli infotahvli külge pannud annetuste korjamise kasti, väidetavalt patarei korrastamise raha kogumiseks. Noh korrastamisest asi kaugel…Kolasin vähe ka patareis sees, Charli töllerdas kaasas ja ei jäänud sammugi maha. Ühes ruumis vedeles mingi rõve kuusk taarast tehtud ehetega… Millegipärast oli osadele ruumidele uksed ette pandus ja veel lukku kah… Huvitav kas Muinsuskaitse kooskõlastus olemas??? Üldkokkuvõttes polnud midagi muutunud aastatetaguste vaadetega. Natuke sitta viskas ventilaatorisse muidugi see, et tahvlil omastarust aus silt, kogume annetusi korrastamiseks ja siis kui sisse astud vedeleb rõve taara kuuse otsas ja uksed ette pandud.. Kui uksed said ette pandud siis oleks võinud rämpsu ka ära koristada. Sellise asja peale küll nüüd ei kutsu kohe kuidagi annetama 🙁 Hiljem muidugi kuulsin kohalikelt, et seal miskid seinad ära lõhutud ja uksed asemele pandud ning uksest sisse saamiseks küsitakse raha.
Kui 10a uuritud siis viskasin kiire pilgu ka 10a lõunapoolsemale valmis ehitamata patareile. See on nüüd see kus aastaid tagasi juhtus jobu grupijuhi pärast ränk surmaga lõppenud õnnetus.
Edasi läksin tuldud teed tagasi, kordonist mööda ja vaikselt Männiku poole. Kupatasin siin Charli kodupoole. Seal kordonis sai ikka omalajal kõvasti tsillitud 😉 ja kordoni saun oli ka väga hea. Miiniladude tee otsas oli märgata isegi “projektiraudtee” ehituse tulemusi, märgid väljas ja puha. Piki tee äärt oli ka raudtee juba võtnud natuke raudtee välimust.
Sadama juures seisis mootorivahetust ootav vedur, uus mootor vedeles kõrval. Tiksusin edasi vaikselt Männiku küla poole. Raudteeülesõidul oli näha ilus korralik raudtee, vana oli ikka hullult sinkavonka ja alalõpmata oli vedur rööpalt maas 😀 😀 Nüüd nagu “Rail Baltic” noolsirge, anna ainult tuld. Rähnipesas Petka tiksus õues päikse käes, ajasime törts juttu. Vaatasin, et Petka ikka viitsib ratsida 😀 😀 jälle oli valmis nokitsenud miski igiliikuri 😀 Nagu Petka juures ikka jätkub juttu kauemaks vaata, et lobisemise tuhinas laevalt maha ei jää.. Tresiin oli huvitaval kombel veel “kuival” hooaeg ammu peal võiks juba rahvast vedada 😉 seni kuni rong remondis saaks ju sellega hullata küll ja küll. Krt Männikul oli veel üks ebameeldiv üllatus nagu sellest 10a oleks veel vähe 😀 Seni tasuta olnud muuseum on muutunud tasuliseks 🙁 Kogesin ise ka seda, et “ärimehed” tahavad seal ratsa rikkaks saada ja paaritunnise ekskursiooni eest küsitakse ulmeraha. 12-15€ per face. Sellise summa juures tekib juba küsimus, kas ma ikka tahan tolmuses autokastis loksuda üle kivide-kändude mõned kilomeetrid ja veenduda, et kuskil oli miiniladu või patarei. Ja oligi käes aeg sadamasse vändata.
Sadamas tegin veel paar pilti, muidugi silma jäi, et ilmselt keevitajal on olnud ülemusega probleeme 😀 😀 Oma pahameelt on väljendanud teatud organi kujutisega metallplaadil 😀 Ah jaa, ehitajatelt kuulsin, et vanal kail olnud otste kinnitamise postid olevat olnud kahuritorud. Nad ei saanud ka ennem aru kui pealt lahti lõikasid alles siis nägid, et vintraud 😀 😀 Vot milline praktiline kasutus oli nõuka ajal kahuritele… Ei ole siin midagi “kõik tankid atradeks” 😀 Väljumiseni oli veel vähe aega, vaatasin kuidas süvendaja hullas kai ääres. Ja mida ma näen Katharinale minnes… ei tea jh kes trapi ääres istub 😀 😀 Charli krt. Kapten ütles, et ta oli juba tiiru laevas ära teinud 😀 😀 Helistan siis Koljale, et kle Charli siin, see vannub, et krt nii vana ja jalad läbi kodu juurest kaugele enam ammu ei lähe kuda krt ta sinna sai 😀 😀 Lõpuks oligi minek kodupoole. Kokku tiksusin saarel rattaga märkamatult 18,2 kiltsa
-
Bulgaaria vol.4 Albena
Ja jõudsimegi Albenasse. Albenat peetakse üheks modernseimaks kuurordiks kogu Bulgaarias. Albenal on “sinise lipu” sertifikaat, mis kinnitab, et rannaala on kenasti hooldatud ning meri puhas. Kõige põhjapoolsemas osas paikneb unikaalne liaanide reservaat, mis hoiab Albenas õhu eriliselt puhta ja värskena. Kuurort sobib ideaalselt perepuhkuseks ning ka spordisõpradele, rahulikuks puhkuseks ning ööelu nautlejatele. Albenas on Bulgaaria kõige laiemad rannad. 200 – 300 m laiune rannariba meelitab puhkajaid oma kuldse puhta liivaga. Rannad Albenas ei pidavat olema kunagi ülerahvastatud. Päris huvitav teema, kogu keskus on aiaga piiratud, väravast sisse saad autoga ainult siis kui on broneering. Iseenesest on see Albena nagu riik riigis, aia sees on kõik eluks vajalik olemas. Oma haigla, polikliinik, politsei, spordiväljakud jne jne. Majutus on alates kämpingust kuni 5* hotellini välja. Isegi toidupoed on tsooniti, seal kus kämpingud on selline meie mõistes külapood esmatarbekaubaga, hotellide vahel on vähe edevam pood nii umbes Maxima laadne 😀 😀 Hotellide juures on ka basseinid ja päevitustoolid. Rannas on rannaäärsetel hotellidel oma rivi päevitustoole jne aga keegi ära ei aja kui seal kuskil vedeled. Meie hotell oli 3* siin piltidel näha kah milline välja nägi. Tegin oma toaesisest ka pildi 😀 😀 täitsa ok oli toas kont, ukse ees toolid-laud, pesukuivatusrest. Õnneks paistis meie poolel päike alles õhtupoolikul nii alates 7 muidu oleks täitsa p… 4 päeva mis ma seal elasin oli stabiilselt varjus +35. Ma hoidsin kondiga toas +18 kraadi sai vähemalt normaalselt magada 😀 😀
Kui hotelli sisse kolitud läksin luusisin vähe territooriumil ringi. Turistidele oli ikka kõikvõimalikke nännipoode ja atraktsioone iga sammul ja ega lastelgi seal igavleda ei tule. Sõita saab territooriumil väikse raha eest kõikvõimalike riistapuudega. Territoorium iseenesest päris suur ja kinnine, seda ainult nö. maa poolt, aga mere äärest promenaad täitsa vaba tule ja mine millal tahad. Selleks päevaks aitas kolamisest. Käisin uurisin kus süüa saab, meie hotelli söökla oli 3 hotelli peale üks. Söökla ees oli isegi suur grill ja miski eluk oli vardas parajasti 😀 Nokkisin vähe puuvilju ja kobisin ära kotile. Järgnevad päevad panustasin ümbruskonnas luusimisele ja ei kahetse sugugi, nägi nii mõndagi põnevat mida turist muidu ei näe.
Järgmisel hommikul kobisin kõigepealt sööma. Valik oli päris hea ja paar kokka uhasid laivis kokata. Said lasta näiteks muna kas vähem või rohkem praadida jne. Kala oli ka igas asendis, küpsetatud, praetud, hautatud. Pidavat olema kohalik Musta mere kala. Peale hommikusööki haarasin toast fotoka ja otsustasin vaadata mis aia taga on. Kõigepealt läbi pargi randa ja sealt vasakule 😉 Aia nurgas vastu merd oli purjeka kujuline kohvik, muud peale välimuse erilist ei olnudki. Menüü nagu teisteski kohvikutes. Rannas vedeles hullult teokarpe ja hulpis millimallikaid. Need olid seal ikka päris pirakad nagu pildilt näha. Lonkisin mingit treppi mööda üles mäe otsa, sealt oli päris hea vaade ümbrusele. Isegi väike pink oli jala puhkamiseks 😀 😀
Huvitaval kombel oli seal mäe jalamil ja ka otsas nii mõnigi kohvik või baar olnud kunagi aga nüüdseks seisid kasutult ja rohtu kasvanuna. Mäe otsast oli muidugi päris äge vaade Albenale. Ploomid kasvasid nagu meil sirelid iga aia ääres ja söö niipalju kui jaksad. Aga kusjuures ploomid olid ikka väga maitsvad, eks ma ikka maiustasin nendega seal igal võimalusel. Tasuta ju 😀 samasugused olid poes ja turul saada päris kalli raha eest. Ah jaa meres oli päris palju võrke näha aga päris huvitav süsteem, see oli tõmmatud umbes meetri sügavusele toigaste vahele. Kui vasakpoolne nõlv uuritud kobisin alla tagasi ja läksin teisele poole nõlvale luusima.
Teisel nõlval oli selline eramajade rajoon ja ka miski kohalik turg. Miski vennike oli omale ehitanud linnuse taolise maja. Ei saanudki aru kas see tänapäevane ehitis või tõesti vennike oli ära kasutanud vana linnuse osa. Siit nõlvalt oli vaat, et isegi parem vaade alla orule. Kui siinpool ka vähe kolatud lonkisin alla tagasi. Kolistasin veel vähe territooriumil, isegi mõned tsirkuse loomad olid õues, tavaliselt nad olid peidus kuskil varju all. Käisin sõin väikse lõuna ja mõtlesin mida õhtupoolikuga teha. Ja nagu Rumeenias nii ka siin oli paar rahvusvahelist üritust mille algusaeg välja kuulutatud aga no ei hakanud õigel, ajal ikka miski 3-4 tundi venitati kummi ära algusega korraldajate poolt. Ja kusjuures eriti värdjalik on see, et kõik kohal ja ootavad. Korraldajad ka kohal ja tiksuvad niisama veini libistades aga üritusega alustada ei viitsi. Kõige pikemalt venis algus pea 6 tundi 🙁 🙁
Õhtupoolikul lonkisin mööda promenaadi Baltsiku pooli. Sinnani välja oli ilmselt kunagi olnud korralik promenaad aga nüüd osaliselt lagunenud. Loodus oli põnev, igalpool sibasid kõikvõimalikud sisalikud. Raagritsikaid kah kõik kohad täis. Meil siin ostetakse neid poest kalli raha eest koduloomaks aga seal vedelevad vabalt looduses 😀 😀 Ilm oli hullult palav ja vahepeal istusin mõne kivi otsas jalgupidi vees. Mõned millimallikad hõljusid ringi ja mis oli äge, et hullult oli pisikesi krabisi. Need toimetasid omi asju aga nagu nägid liikumist kadusid viuh kivide alla. Istusin vaikselt jalad vees siis vennikesed piilusid kivide alt mis toimub ja kui ei liigutanud ronisid välja uurima mis toimub. Päris äge oli vaadata kuidas pisikesed krabid mööda sääri ringi ronivad ja otsivad miskit. Jalutasin mööda promenaadi niikaua kui Baltsik paistma hakkas siis läksin tagasi kuna õhtu hakkas kätte jõudma. Umbes ca 5-6 kiltsa oli see promenaad pikk. Tagasi jõudes käisin söömas miskis suva hotellis ja siis kotile.
Järgmisel hommikul nagu ikka väike hommikusöök. Krt kummaline, et Must meri on kala täis aga hotellides pakutakse ikka ainult ühte kala kümnel erineval moel. See kala on suht maitsetu, ilmselt sellepärast turistidele pakutaksegi, kohalikud söövad paremat kala 😉 Täna plaanisime natuke merel luusida ja laevaga Baltsikusse sõita. Lonkisime randa seal süsteem selline, et laev tuleb suht randa ja siis kaldalt viiakse kaatritega laevale. Edasi tegime väikse tiiru merel lootuses näha delfiine lähedalt aga kahjuks seekord neid lähedalt näha ei õnnestunud. Nii umbes 100 meetri kaugusel nägime küll korra neid veest välja hüppamas ja see oli ka kogu lugu. Edasi suundusime Baltsiku sadamasse. Aga sellest kirjutan eraldi. Õhtul tagasi jõudes luusisime veel Albena sealses servas kus on kämpingud ja siis käisime vaatasime millises hotellis mis menüü on. Võõras hotellis tasuta süüa oli küll probleemne kuna igal hotellil olid oma käepaelad ja kindlad söögikohad nende käepaeltega. Aga panid miski pikema varrukaga särgi, tegid tähtsa näo ja läksid sõid suva hotellis siis kui seal suurem söögiaeg oli. Muul ajal oli keerukam tasuta süüa, sest siis vaadati uksel käepaelu 😀 😀
-
Rumeenia vol.2 Constanta
Järgmisel hommikul oli aega veidi Constantas ringi vaadata. Meie hotell oli iseenesest täitsa ok ja asus peaaegu mererannas. Et aimu saada siis hotelli pilt on tehtud rannast, vot täpselt nii kaugel oligi 😀 😀 Tubades konditsioneerid ja muu värk, ilmselt seal muudmoodi ei saagi. Õues ikka päris palav ja sellise palavusega ilmselt magada pole võimalik, keskeltläbi oli tripi ajal stabiilselt +30 varjus
Kui hotelli ümbrus läbi uuritud sai vähe linnas kolatud. Kõikvõimalikke poekesi ja söögikohti on nagu putru. Hinnad turistilõksu kohta suht talutavad. Käisime sõime miskis suvalises baaris, korralik 3 käiguline lõuna oli 5€ tuuris. Peale lõunat kolistasime piki randa.
Rand oli põnev, üks osa ujujatele ja päevitajatele siis sadama osa ja siis promenaad. Constanta on Rumeenia vanim, erakordselt värvikireva ajalooga linn. Ca 300 000 elanikuga linnake on alguse saanud Kreeka asundusest, linna mitmekihiline arhitektuur on läbilõige eri ajastutest. Kõige ägedam vaatamisväärsus Constantas on kahtlemata juugendstiilis, Art Deco detailidega üle kuhjatud vana kasiino. 1910. aastal valminud ehitis vääriks Euroopa suursuguseima hüljatud koha auhinda 😀 :D. Kahju, et nii ägedal hoonel lastakse laguneda.
Kolistasime edasi mööda randa kuni jõudsime mošeeni. Ma tahtsin ikka sees ära käia ja ringi vaadata aga sõbrad ei viitsinud. Läksid õlli jooma tänavakohvikusse 😀 😀
Mul ju ikka vaja igalepoole ronida ja vaadata 😀 Mošee oli avatud ja isegi rahvast oli sees. Ma vaatasin, et torn on kah sellel asjandusel ja äkitse saab sinnagi. Polnud kelleltki küsida ka. Vaatasin nurga taha, ennäe imet trepp Allahi juurde. Mina muidugi viuh trepist üles 😀 😀 krt päris hea vaade oli tornist ümbrusele. Ja mis eriti põnev, seal käib elu katustel ka. Jube hästi oli näha kus keegi päevitas, kus pesti pesu, kus pesti titte, kus aeti vanainimeseasja jnejne 😀 😀 Kui ümbrust piisavalt uuritud kobisin alla tagasi sõpru otsima. Need laiasid raekoja platsil baaris 😀 😀 Ah jaa enamus kohtades saab maksta nii kohalikus rahas kui ka eurorublas, kaardimaksed toimivad ka probleemideta. Igaljuhul päris põnev kohake kus tasub kindlasti käia. Ja kui plaanite miskile üritusele minna siis arvestage, et siin kella väga ei tunta. Meil siin oli paar rahvusvahelist üritust mille algusaeg välja kuulutatud aga no ei hakanud õigel, ajal ikka miski tund-kaks venitati kummi ära algusega korraldajate poolt.
-
Pariis vol.2
Hommikul peale hommikusööki tiksusime niisama hotelli juures pargis ja tegime aega parajaks, Eiffelisse saime aja ju alles 13.20. Vahepeal käisime üle õue Buffalo grillis tegime väikse grilli. Siis venitasime end parki tagasi ja proovisime eile õhtul poest ostetud jogurtit ja krevette 😀 Pildil olev 1,5 kg jogurtipakk maksis poes natsa alla eurtsi ja kilone krevetikarp nats üle eurtsi. Neid üle õue poest toodud toite maiustasime veel õige mitu päeva hotellis 😀 😀 Lõpuks oli paras aeg kobida bussile ja kimada Eiffelisse. Seekord sõitsime paar peatust bussiga ja istusime ringi rongi. Rong 2 kordne ja kimas päris kiiresti. Ei saanudki väga aru kumb ta siis on kas rong või metroo 😀 😀 me istusime rongi maa peal aga välja tulime tüki aja pärast metroos. Rongis oli nii mõnigi pilli- ja pullimees kes midagi mängis või tegi ja pärast kaabuga ringi käis. Üks selline ca 50 tuuris neeger mängis ka pilli ja pärast käis kaabuga ringi, panime siis talle ka sinna kaabusse peoga münte 😀 😀 Osad mündid olid punased seal peotäies, vennike korjas need välja ja tagastas need meile viisakalt 😀 😀
Eiffeli juures oligi nii nagu hotelli adminn ütles, läksime eraldi putka juurde ütlesime bronni numbri, kontrolliti dokumenti ja metallidetektoriga kotti… krt ma olin oma Gerberi noa kotti unustanud 😀 😀 Terariistad korjatakse kõik ära ja visatakse minema, ma jõudsin selle kiirelt fotoka alla peita 😀 😀 Õnneks ei märgatud ja saimegi kohe eraldi sissepääsust torni. Ei miskit järtsu. Eiffeli all on muidugi see, et täisvarustuses sõjaväelasi on kõik kohad täis, kardetakse terrorismi ilmselt. Eiffel ise on päris huvitava ajalooga…
Torn ehitati 1889. aastal Pariisis toimunud maailmanäituse jaoks ning see pidi tähistama saja aasta möödumist Prantsuse revolutsiooni algusest. Ühtlasi sooviti torniga maailmale näidata Prantsuse modernse tehnika võimu. Ehitas Gustave Eiffeli ettevõte kahe aasta, kahe kuu ja viie päevaga ning selleks kasutati 7500 tonni rauda ja 2,5 miljonit neeti. Eiffel ehitas torni tippu omale väikse korteri kah, kuhu näeb isegi sisse. Torni all on sõjaväepunker kus tänapäeval on muuseum. Liftiga saab üles kahte moodi kas ühega esimesele platvormile ja sealt teisega edasi või kohe ühega üles välja. Tornis isegi paar kohvikut ja turistinänni poodi 😀Lõpuks üleval nautisime vaadet Pariisile. Ikka päris muljetavaldav oli juba päeval, mis veel ööst rääkida. Tegin väikse jäädvustuse ja torni all olevatest järtsudest 😀 Tornis olid ära märgitud ka tuntumate pealinnade kaugused. Isegi meie “banaania” oli seal kirjas, vigaselt küll aga siiski.
Kui torn külastatud luusisime natuke kõrvaltänavates. Mnjh tundus, et Pariis on vist jah kõikide armunute meka. Kõrvaltänavate parkides nägi ikka igasugu sulelisi ja karvaseid amelemas WÄKKK…. Krt päästikunäpp hakkas imelikult tõmblema… Tänavatel nägi ka päris huvitavaid jalgrataste ja võrride hübriide, tavaliselt mootor ikka aiste vahel ja tagavedu… Aga siin tagavedu kondiauruga ja esivedu fossiilkütusega 😀 Ühe silla all oli ka päris huvitav lüüs mida pole mujal näinud. Laev sõitis sisse ja veetase tõsteti üles, tehti eest lüüs lahti ja laev sõitis edasi. See lüüs oli samal ajal ka jalakäijate sild üle kanali.
Kui olime piisavalt luusinud tegime ühes väikses kohvikus lõuna ja läksime laevaga Seinele trippima. Midagi erilist ei olnud, aga korra trippida käis küll.
Hakkasime vaikselt tagasi sättima, käisime veel Notre-Dame juures. Seal igasugu vennikesed tegid trikke, küll rulluisutajad või muidu trikivennad. Vaadata oli päris hea nende osavust. Tegime terve tiiru ümber kiriku ja pildistasime igast küljest nagu prohvetid… nagu teades ette, et keegi ükspäev seal kartuleid küpsetab. Tänaseks ongi see vägev kirik hävinud, õnneks muidugi mitte täielikult. Iseenesest juba see puidust torn oli vaatamisväärsus. Edasi hakkaski meil kodutee..
-
Pariis vol.1
Sai plaani võetud külastada seda kõigi armunute mekat Pariisi 😀 Kola kokku ja minek. Nagu ikka Läti-Leedu-Poola-Tsehhi-Saksamaa ja oligi juba Prantsusmaa. Teel eriti peatusi ei teinud ringiluusimiseks välja arvatud ööbimine Poolas. Teel Pariisi sai läbi bussiakna jäädvustatud mõned huvitavamad sillad. Ja muidugi jäädvustasin ka ühe elektrijaama, kus toodetakse fossiilkütusest elektrit nende “roheliste” elektriautode laadimiseks 😀 😀 Ühes Saksa tanklas hakkas silma ka üks USA rekka, mida tavaliselt meie teedel ei kohta.
Pariisis viskasime kola hotelli ja kobisime kotile. Hotell oli mõnus vaikne, keset parki. Järgmisel hommikul pidime hotellis nälga jääma, pole ju harjunud sööma viilu saia moosiga ja teed peale jooma. Grupijuhid vähe sebisid ja meile tehti kohe natuke tõhusamat toitu. Kõik järgnevad päevad hotellis tehti meile juba ütlemata omletti ja putru kah moosisaia kõrvale 😀 Kui kõht täis vitsutatud tuli natuke tööasju ajada. Õhtul peale asjaajamisi kimasime linna laiama. Hotellist paarisaja meetri kaugusel oli bussipeatus kust saime bussiga suht kesklinna välja. Natuke jalutamist ja olimegi juba Notre-Dame juures. Politsei regullis liiklust miskipärast. Kirik oli igavesti vägev ja sisse sai ainult elavas järtsus mis vingerdas üle platsi teise serva välja. Aga miski pool tunnikest liikuvat järtsu ja sees olimegi. Kusjuures sees hullult rahvast ei olnudki. Müstika kuhu see rahvas hajus mis kilomeetrisest järtsust kirikusse voolas. Parasjagu oli algamas miski tseremoonia ja jagati rahvale palukesi. Üks vaimulikest oli neeger. Huvitav oli vaadata kuidas valge ja neeger kõrvuti rahvale palukesi jagasid. Kiriku sisustus oli ikka vaatamist väärt, tükk aega vaatasime seal suud lahti.
Notre-Dame juurest jalutasime edasi mööda promenaadi Eiffeli poole. Lootsime selle ka ära vaadata nii alt kui ülevalt. Huvitav oli see, et promenaadil leidus päris palju igasugu pronkskujukesi, nagu Minskis 😀 😀 Mõned indiaanlased olid kah tulnud pillimänguga raha teenima 😉
Seine on ikka hullult laevatatav jõgi nagu Piiteris Neeva juba 😀 Kuigi kui nüüd võrrelda Seinet ja Neevat siis olgem ausad… Seine on ikka väga sitane ja vesi rõvedalt hall võrreldes Neevaga. Samas kui vaadata sildu Seinel siis jääb mulje nagu oleks Piiteris, mõni sild ikka väga sarnane. Lõpuks olime Eiffeli juures. Üles saada polnud lootustki, grupibroneeringutega mindi ühest sambast, teistest sammastest läksid siis nö. ilma bronnita uudistajad. Piletisabad olid hullumeelsed, ei hakanud isegi seisma. Ilmselt oleks oma paar tundi julgelt järtsus seisnud enne kui löögile oleks saanud. Aga samas oleks tegelikul tornist öine Pariisi vaade vägev…. Lonkisime vaikselt tagasi bussile. Vahepeal nägime Seinel ikka päris kummalise kujuga laevukesi turiste vedamas. Otsustasime, et järgmisel päeval tuleme juba hommikul linna laiama ja teeme ise kah tiiru laevaga Seinel. Tagasi jõudes käisime veel hotelli lähedal väikses poes, oli selline meie Säästumarketi laadne pood aga 24H lahti. Võtsime väiksed snäkid ja kobisime hotelli. Hotellis tuli adminniga korra jutuks Eiffeli külastus, et hull järts jne. Adminn ütles, et regage Eiffeli kodukal külastusaeg ja lähete selleks ajaks kohale saate ilma järtsuta üles. Palusime adminnil selle ära teha. Saime kellaaja 13.20.