-
Eesti – Läti trip vol.2 Linnused
Hommikul peale äratust panime punuma Läti poole, esimese kiire peatuse tegime Paju lahingu mälestusmärgi juures. Ja juba Läti paistiski, üritasime ära jätta võimalikult palju neid kohti kus juba käidud aga ega see eriti hästi välja ei tulnud.
Järgmise peatuse tegime mingite varemete juures kus polnud varem käinud. See oli Ergeme linnus, Eesti keeli siis Härgemäe linnus. Et siis ca 14 sajandi lõpus eestlaste linnamäele rajatud ordulinnus ja kirik. Muinasajal kuulus piirkond eestlaste Sakala maakonna lõunaosa koosseisu, lätlaste Talava maakonna põhjapiiri lähedale. Kihelkonna nime ei ole teada, kuid see kihelkond võis olla seotud kihelkonnaga Purke linnuse ümber ja hõlmata ka Ruhja ümbrust. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Valga maakonna Härgmäe kihelkonnas Siin varemetes käisid parajasti restaureerimistööd, ilmselt paari aastab pärast tuleb seda kohta uuesti külastada.
Siit edasi liikusime Valmiera poole, tee ääres üritasime vaadata kõiki neid kohti kuhu pruun silt suunas 😉 Ühes kohas oli keset põldu aia sees mingi kadakas oli teine pirakas küll jah. siinsamas läheduses oli mingi huvitav kivisild, tüdrukud käisid kohe ennast värskendamas ojas. Siit edasi kimasime Valmierasse, tegime kiire tiiru linnuses ja ümber kiriku ning tuld edasi.
Muidugi Stalbes ei saa üle ega ümber “Ezerini” kunstipoest. Seal on ikka päris ägedaid kujukesi. Ziil leidis sealt isegi vennad grupipildile 😀 😀 See koht väärib alati läbi astumist. Siinsamas on ka turismiinfo punkt kust saab igasugu voldikuid. Kui kujud näpitud ja pildid tehtu panime edasi Turaida poole. Põikasime korra sisse Lielstraupe lossi juurde, see kuulus omalajal von Rosenite suguvõsale. Vasalliloss oli ehitatud nii, et see täitis ka kaitserajatise funktsioone. 13 sajandil ehitati lossi juurde kirik. Siin on ka nunnaklooster olnud aga tänapäeval on narkoreha keskus. Igatahes sisse me sinna ei saanud.
Ja juba olimegi Turaidas, siin esimese asjana läksime sööma. Siin on jummala äge nõukaaegne söökla, toidud head ja odavad. Kui kõhud täis läksime luusima küla peale. Vahepeal jäi meie teele pisike kuri nastik aga kui nägi, et me talle liiga ei tee läks oma teed edasi. Me läksime kah lossi luusima
Ega ma siin sada korda käinud aga ikka on huvitav, muuseumis uurisin vähe vikuaegseid ehteid. Neid seal ikka natuke on, koopiaid on ka päris hea valik müügil. Ainult, et hind on päris soolane aga noh eks ole ju tegemist turistilõksuga ka 😉
Kui Turaidast kopp ees kolistasime ringi Krimuldas ja Siguldas, ka nendes asumites on kunagi linnused olnud. Muidugi tegime väikse tiiru ka köisraudteega, muidu pole ju Siguldas käinud kui sellega ei sõida 😀 Mingi naljamees on muidugi sinna köisraudtee alla kuuse otsa karu meisterdanud. Siit sügasime Kubesele kiriku juurde, kuskil seal pidavat olema miskid koopad ja Kaupo haud ka. Kirik oli päris huvitav ja avatud mitte ühtki hingelist, vaatasime vähe ringi kirikus ringi. Kiriku aias oli ka labürint olemas. Edasi läksime koopaid otsima. Üllaülla isegi need olid täitsa olemas. Metsas oli isegi üks pisike kabel, siinsamas läheduses oli ka väidetav Kaupo haud. Vähemalt hauakivi oli küll. Ühe keldri peale oli ehitatud väike kohvik kus kõik vajalik staff olema, vesi, kohv, tee jne. Ainult, et ise tuli valmistada ja raha pärast purki panna südametunnistuse järgi. Siit kimasime Siguldasse tagasi, seal oli meil majutus sebitud ühes kämpingus. Sõime ja kobisime kotile.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Rebalas tuiamas
Ükspäev tekkis puusalt plaan minna luusida Rebalas. Pole sealkandis ammu luusinud. Ilm oli ilus aga paganama tuuline. Nagu ikka kui minu juurest startida põikame läbi Saha kabelist. Kuigi seal midagi uut ilmselt ei ole. Kunagi oli kellelgi plaan sinna kabeli kõrvale ehitada matusetalitusteks eraldi maja aga sinnapaika see ilmselt jääbki. Arheoloogilised uuringud tegime seal ära juba mitu aastat tagasi ja kohe pidi kopp maasse löödama aga ei miskit. Muidugi paar uut vidinat isegi siin oli. Nimelt üks hauaplaat oli lõpuks ilusti seinale kinnitatud ja ühes orvas oli kolmes keeles kabelit tutvustav sildike. Kabel ise pidavat olema suht Pirita kloostri sarnane. Kabeli kohta liigub rahvasuus hulgaliselt legende, võta sa kinni mis iva neis legendides on ja kuidas nad tekkinud on….
Kabelist edasi kimasime Jõelähtme Olerexi, väiksed kohvid ja edasi luusima. Ülgasel mõtlesime luusida väheke fosforiidikaevanduse käikudes aga huiushki mama. Keegi on ennast välja elanud ja iga käigu juurde pannud liikumisanduritega kaamera 😀 😀 😀 Vaesed vanemateta lapsed, ma saan aru, et nahkhiiri (ja mitte ainult neid) on vaja kaitsta, aga kas selle igasugu kaitsmisega ikka tasub ogaraks minna. Teine asi mis pähe ei mahu, et miks selliseid kaitsmise asju tehakse ainult miski projekti raames, kas nagu ilma selleta pole võimalik. Minumeelest on see loomakaitse ilma igasuguste eelnevate pikaajaliste uuringute ja spetsialistidega konsulteerimata ikka väga üle vindi keeratud. See juba nagu Ida – Virumaa metsades mis nii looduskaitse all kui veel vähegi olla saab. Metsa lähedal ei tohi isegi peeru lasta mis muust veel rääkida. Väidetavalt olla seal lendoravate pesitsuspaik aga keegi pole neid oravaid seal kunagi näinud. Nujah, egas midagi läheme suvel uuesti kui nahkhiirte talvetudu läbi on saanud 😉 Ma muidugi imestan, et kohalikud bomzikud pole kaameraid veel rotti pannud 😉 Mul tekib küsimus, millal nagu ükskord inimesi kaitsma ja harima hakatakse. Keegi võiks projekti kirjutada ja toimetama hakata.
Uurisime veidi neid mahapõlenud tehnokeskuse varemeid kah. Omalajal oli ikka vist väga kõva tehas. Krt keegi m… oli sinna kilekotis miski raipe sokutanud, see haises hullult. F… on ikka ajukääbikuid meil olemas. Ega siingi polnud rohkem miskit erilist teha, luusisime veel ümbruskonnas ringi aga midagi uut ja huvitavat silma ei hakanud. Varasematest koobastes luusimistest saab lugeda siit.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Sangaste – Barclay de Tolly mausoleum – Vastseliina.
Nagu igal kevadel suht traditsiooniks saanud teema kolistada Lõuna – Eestis, nii ka seekord. Seltskond kokku ja luusima. Reede õhtul vedasime seltskonna juba Annimatsile, tegime väikse sauna ja kobisime kotile, et hommikul vara alustada tripiga. Hommikul kui söödud joodud kimasime minema. Esimese peatuse tegime Ilmjärve kiriku juures. Igakord sealt viuh mööda kihutanud, seekord otsustasime tiiru ümber kiriku teha. Naljakas muidugi, et suva kohas on niimoodi õigeusu kirik. Ilmjärve koguduse asutamise päevaks loetakse aprilli 1846, kui esimene luterlane õigeusklikuks salviti. Samal aastal võeti luteriusust õigeusku 3152 inimest ja pandi alus kogudusele. Ilmjärve kroonumõisa maa-alale ehitati 1848. aastal sinodi raha eest väike viie torniga puust kirik. 1849. aastal õnnistati kiriku juures sisse ka surnuaed. Peagi jäi kirik kitsaks. Uus maakivist tellisääristega kirik ehitati 1873. aastal Püha Sinodi eraldatud rahaga ja Baltimaade kindralkuberneri kindral-adjutant Albedinski eestkostmisel.
1925. aastal oli kirikus siseremont ja restaureeriti kujusein.
1944. aasta sõjategevuses sai kannatada kiriku katus, osa torne ja sisustus aga kirik on säilinud vaatamata sellele suht autentsena. Kui kirik uuritud kimasime Sangastesse. Seekord saime sees ka ringi vaadata. Ja muidugi ikka torni ronisime ka ümbruse nautimiseks. Sealt tornist on ümbruskonnale suht vägev vaade ja soovitan kõigil sealkandis luusijatel sinna torni kah ennast sebida 😉 Ah jaa mõisa koridoris on seinal telefon mis täitsa töötab. väidetavalt oli omalajal ümbruskonnas kolm mõisa kuhu siit helistada sai ja saab praegugi 😉Sangastest edasi kimasime Jõgevestesse, et uurida lähemalt Barclay de Tolly mausoleumi. Siin varasemalt ka läbisõidul mitu korda käinud aga enamjaolt pole sisse saanud. Seekord saime siin ka ringi vaadatud. See kohake on tähistatud isegi National Geographicu kollase aknaga ning mille külastamist soovitatakse kultuuri- ja ajaloo huvilistele. Kindralfeldmarssal on Eestiga seotud inimestest üks kuulsamaid ja ilmselt suurim vene väejuht, kelle põrm puhkab Eestis. Šoti juurtega balti aadliperekonnast põlvnev Vene väejuht etendas olulist rolli 1812-1814 a. võitluses Napoleoni vastu. Jõgevestega on Barclay de Tolly nimi seotud 1791. aastast, mil ta abiellus Helene Auguste Eleanore von Smitteniga ja sai Jõgeveste mõisa omanikuks. Väidetavalt on mõlemad siia maetud sarkofaagidega. Huvitaval kombel on seda muuseumi ka aastaid tagasi rüüstatud ja rüüstega suht samal ajal löödi haamriga puruks ka Kaliningradi oblastis olev malmist mälestusmärk mille sees pidavad olema hõbeanum Barclay südamega. Huvitav oleks teada kas asi päriselt ka nii oli… Kuuldavasti olevat tsaar tahtnud väejuhi matta St. Peterburgi, ent kuna Barclay de Tolly soov oli saada maetud Jõgevestesse, jäi tema lesk abikaasa soovile truuks. Samuti räägitakse, et Teise maailmasõja ajal olid lahingud kestnud pikalt ka Jõgeveste lähedal, kuid mõlemad pooled austanud väejuhti sel määral, et mausoleum jäi lahingutest puutumata. Meile näidati isegi põnevat mündikogu mille Vene saatkond olla kinkinud 200- ndaks aastapäevaks. Pärast kkäisime piilusime vel sarkofaage kah, sinna küll lähedale ei lubata aga paari meetri pealt saab piiluda. Väidetavalt olla need täitsa originaalid.
Jõgevestelt edasi kimasime Tõrvasse, seal tegime Läti saatkonnas väikse lõuna. Täiesti ok söögikoht oli ja hinnad mõistlikud. Kui kõhud täis käisime luusisime veel natuke Helme lossimägedel ja koobastes. Sellest pikemalt kirjutama ei hakka aga kellel huvi saab lugeda siit. Luusisime veel Ala kalmistul kus on väidetavalt esimese Eesti soost talupojast mõisniku kabel. Mats Erdellist sab pikemalt lugeda siit. Siit edasi kiire põige Taagepera lossi juurde ja oligi päevake otsas. Annimatsile tagasi ja kotile.
Järgmisel päeval tuli juba kodutee ette võtta ja pikalt väga luusida ei viitsinud. Kimasime suht otsejoones Vastseliinasse välja. Piilusime paari kirikusse, uurisime põgusalt Vastseliina linnuse varemeid ja oligi kogu lugu. Koduteel põikasime veel korra Taevaskotta ja luusisime Viimse Reliikvia radadel.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Rebala – Jägala – Ülgase
Juhtus olema üks paganama ilus talveilm, ajasime seltskonna kokku ja luusima. Päev lühike kus sa ikka niiväga lähed kui üle õue 😉 Kõigepealt põikasime sisse Rebala muuseumi, seal sai rahulikult tutvutud eksponaatidega ja eks ikka mõned põnevad ehted jäid kah silma 😉 Külaliste sein oli äge, pole sellist kuskil mujal muuseumis veel kohanud. Igaüks kes tahtis võis sinna oma nime jäädvustada 😀
Kui muuseum uuritud lipsasime viuh Jägala joa juurde, tegime paar pilti ja luusisime niisama nii joa all kui peal. Imelikul kombel ei olnud siin rahvast. Tavaliselt on siin talvel ikka hull paraad, kõik tahavad ju ilmataadi vempe joa kallal jäädvustada 😉
Jägalast edasi kimasime kunagisse Rebala fosforiidikaevandusse. See on selline paganama põnev koht igal aastaajal. Ma selle koos sõpradega suht läbi luusinud, eelmisi trippe siia näed siit, siit, siit ja siit. Käimata ainult need suuremad käigud kus vesi sees, seal oleks ilmselt paati vaja. Aga see asi on projektis 😉 ükspäev teostub kah 😀
See kaevandus rajati 1920. aastate alguses fosforiidi tootmiseks allmaakaevandusena. Ülgase tehnokompleks põles maha 5. detsembril 1938 ja kaevandus suleti. Ülgase kaeveõõned kujunesid koobastikuks ja on kaitse all kui nahkhiirte talvituspaik.
Kõigepealt kolistasime nendes suuremates käikudes mis on ikka nii mitme meetri kõrgused. Siin on talvitumas nii nahkhiiri kui ka muid mutukaid aga suhteliselt vähe. Ilmselt on siin temperatuur talvitumiseks liiga jahe. Siit edasi läksime sinna sortimistsehhi juures olevatesse käikudesse. Siin kahe koobastiku vahe on mööda teed tubli kilomeeter. Iseenesest on käigud tegelikult ühenduses ja seest saab ka sinna minna aga me ei viitsinud turnida seekord. Mõni koht on üsna kitsas aga läbi saab.
Siin sortimistsehhi juures käikudes sai kolatud ikka usinasti aga ainult siin eespool. Taha ei tahtnud minna seal nahkhiired magavad… mis sa neist ikka segad. Mõned üksikud ekstremaalid magasid siin eespool ka kus üsna jahe ja olid härmatisega kaetud 😀 Klõpsisin mõnest nahkhiirest ja liblikast paar pilti. Kolistasime vaikselt edasi mööda käike, kuid midagi põnevat ei kohanud rohkem.
Hakkasime juba ära minema kui avastasime, et ühes käigus on külmataat ikka väga usinasti mesisterdanud. Ikka üliägedad keed ja ripatsid olid…. oskaks ise selliseid järgi teha… Siin piltidel mõned stiilinäited kah.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti – Läti trip vol.5 Võrumaa
Lätist panime ühe jutiga Eestisse tagasi ja ennem ei peatunud kui Rogosi mõis tuli vastu. Siis oli juba suht öö ja kotile kobimise aeg. Tegime kiire tiiru ja panime edasi. Ega me selle kiire tiiru ajal sellest mõisast midagi tarka teada ei saanud, ilmselt tuleb uuesti minna. Rogosi kastell tüüpi mõisast on esimesi kindlaid teateid 1603. aastast, mil piirkonna omanikuks sai Poolast pärit Stanislaw Rogosinsky. Sealt pärineb ka paiga nimi. Tihti on arvatud, et Rogosi mõisa kohal paiknes linnus või kindlustatud mõis juba keskajal. Seda lubab oletada mõisa ainulaadne ja omapärane planeering – sisehooviga kastellikompleks mõõtmetega 60 korda 80 meetrit. Kolmest küljest on ta ümbritsetud vesitõketega (vallikraavidega?). On ka teada, et Rogosi ümbrust läbis keskajal tähtis Vastseliina-Riia maantee, mille kaitseks võidi nimetatud linnus ehitada. Kui ka Rogosi pärinebki keskajast, on sealsed hooned siiski uuemad, pärinedes 18.-19. sajandist. Rootsi ajal (alates 1620ndate aastate lõpust) läks mõis von Liebsdorffide omandusse, kelle kätte ta jäi enam kui 130 aastaks. Von Liebsdorffide omandusajal püstitati mõisa läänetiiba kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone. Tollal oli juba olemas ka kastelli välismüür, kuid vaid väga madalana. Peahoone jäi kastelli läänetiivaks. 12. augustil 1776 omandas mõisa Christer Johann von Glasenapp, kelle aadliperekonnaga jäi mõis seotuks kuni 1919. aasta riigistamiseni. Von Glasenappide omandusajal püstitati peamiselt kastelli tiibehitisi. Sissepääs sisehoovi kujundati 19. sajandi teisel poolel kauni historitsistliku väravatornina. Kimasime veidi Munamäe poole ja jäime ühele RMK lõkkekohale ööbima.
Hommikul kobisime kõigepealt kohe Munamäe vaatetorni. Seal oli metsaalune igasugu kujusi ja vidinaid täis, nende tudeerimine võttis pisut aega aga lõpuks sai ikka torni kah 😉 😉 Paar pilti ümbruskonnast ja minek, tahtsime veel Vastseliinast läbi jõuda.
Vastseliinas kolistasime linnuse varemetes ja peahoone elamuskeskuses. Siin oli täitsa korralik näitus mis tasub samuti vaatamist. Isegi suht ajaloohuvita inimesel on siin ühtteist vaadata. Vastseliina piiskopilinnuse keskaja elamuskeskus on legendidest tulvil paik, kus ootavad avastamist 14. sajandist pärit linnusevaremed ja pühakoht, elamusekeskuse peahoone, linnuse kõrts, Palverännumaja, väike Teeliste kabel ning mõisapark. Vana-Liivimaa kunagise võimsaima ja ilusaima kindlustusehitis Vastseliina piiskopilinnuse varemetes asub paavstliku õnnistuse saanud pühakoht. 1353. aastal linnuse kabelis aset leidnud Valge Risti imest saati on Vana-Vastseliina lisaks tuhandetele patukahetsejatele ja palveränduritele olnud ka paljude kultuuri- ja ajaloohuviliste rändajate armastatud sihtkohaks. Aeg pole ei linnusele ega ka pühaks peetud kabelile armuline olnud ja praegu on selle kunagisest hiilgusest ja tuntusest vaid üsna vähe alles. Elamuskeskuses peahoones on linnuserüütlite saal ja hansakaupmeeste tuba, alkeemiku nurk ja piinakamber. Tutvuda saab keskaegse köögi ja saunarõõmudega, rõngassärki selga proovida, küünlaid meisterdada, rüütlirajal võistelda ning kogeda ja teha muudki põnevat. Täpsemalt sealsete toimetuste kohta saab lugeda siit .
Plaan oli küll Vastseliinast otse koju sügada aga kus sa sellega, kui juba siin siis tuleb kiirelt paar kanjonit ka ära vaadata 😀 😀 Kõigepealt tegime kiire põike Make müüri juurde. Kallas pidavat siin olema 21 m kõrge, paljandi kõrgus on 16 m. Paljandi all on lõkkekoht ja telkimisplats. Veidi allavett on näha kopraonu tegutsemisjälgi. Siit edasi läksime Kalmetumäele. See pidavat olema 14 m kõrgune paljand, mis on geoloogiliselt tähtis devoni rüükalade leiukohana. Otse vette laskuvas Kalmetumäes on kaks allikate poolt uuristatud koobast. Väidetavalt varjasid inimesed siin end veel Teise maailmasõja päevil. Kalmetumäe oru perv on aga pärimuste järgi Põhjasõja aegne matmispaik. Kalmetumäe vastas asub Päevapööramise mägi, mis on teada muistse ohvrikohana. Mäele saab muidu üle rippsilla aga meie külaskäigu ajal oli sild katki. See on veel põnev koht sellepoolest, et siin võib kohata jäälindu toimetamas 😉
Ega siis peale ürgorus luusimist saanud kodu minna 😀 😀 ikka vaja veel kirikusse sisse põigata 😀 😀 Kui juba siis juba. No nüüd oli küll kojuminek 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Salzburg
Nagu varasemalt jutuks oli, et kriban Salzburgist kah. Welsi raudteejaamast sebisime edasi-tagasi piletid ja tuld. Rongiga jõudsime Welsist paari tunniga Salzburgi. Raudteejaama turistiinfopunktist sebisime kohaliku kaardi. Sealt soovitati võtta ka Salzburg Card. Sellega pidi ühistransport, enamus muuseume ja köisraudtee nö sellesama kaardiga olema. Kaart maksis miski 18 eurtsi, nüüd on see vähe kallim. Loomulikult võtsime selle kaardi. Tegelikult oli see jummala õige lüke. Piletid ja asjad olid seal ikka üsna kallid ja juba mõne sõidu ja muuseumikülastusega oli hind tasa.
Tegime väikse tiiru mööda vanalinna. Päris lahe linnake selline naljakalt kodune. Silma jäi päris pirakas kindlus mäe otsas, otsustasime ära käia. Sinna andis küll marssida aga kohale me jõudsime 😀
Kindlusesse sai kas mingi trammi laadse asjaga alllinnast või siis ülevalt mööda nõlva jala või autoga. Meie lähenesime jala kuna olime nagunii juba üles nõlvale jõudnud oma luusimisega. Kindluses oli päris vägev muuseum ja vaated linnale olid ka muljetavaldavad. Seda kindlust soovitan igaljuhul külastada, Salzburg cardi kasutades saad sisse ilma tasuta.
Kindluses on kõikvõimalikke näituseid. Isegi Aadu ajast on seal kõvasti teemat.
Kindlus uuritud sõitsime selle trammi laadse asjaga alllinna. Mozarti teema vaatab vastu igast nurgast. Kolasime vähe linnas. Mõtlesime mägedes kah käia kui juba siin. 😀 Selle kaardiga oli pakkumises 3 versiooni. Valisime kõige lühema kuna aeg hakkas jalaga p.. taguma. Hüppasime bussi ja tuld mägedesse…
Sinna oli bussiga päris pikk sõit. Lõpuks kui kohal saime kohe köisraudtee peale. Sõit üles oli vägev. Ja millised vaated…. neid peab ise nägema. Vaatasin, et mägedes oli jube palju soliidses eas paarikesi piknikukorvidega kaljunukkidel istumas ja vaadet nautimas. Kolasime ringi natuke mööda matkarada, see on seal täiesti arvestatav. Mul muidugi tuli omastarust hiilgav idee, et kui juba siin siis peab jääkoobast ka vaatama. Otse oli see jube lähedal.. Ainult miski paarsada meetrit köiega laskumist ja kohal olekski. Aga kahjuks või õnneks sinna otse ei saa. Tuleb käia hull ring mööda matkarada, üks ots ca 3km. Metsas pole see 6 kilsa miskit aga mägedes….
Panin siis minema. Kuna minek oli aga peale, pidime ju linna rongile tagasi jõudma tegin päris head tempot. Minna oli hea, ainult laskumised ja laskumised. Lõpuks jõudsin kohale, oligi päris vägev jääkoobas. Vaatasin korra sisse ka aga kaugemale ei olnud aega ega võimalust minna, kuna üks suur grupp oli just minemas. Egas midagi ots ringi ja tagasi. Vahepeal nägin kuidas kaljukitsed turnisid mööda püstloodis kaljuseina. Väiksed talled samamoodi kalpsasid seal ühelt nukilt teisele. Müstika, kuidas nad seda teevad…. Aga tagasi minek oli päris hull koormus, nüüd ju ainult tõusud. Õhk ka vähe hõredam kui maal. See võttis ikka läbi täiega. Tuli õige mitu korda istuda ja puhata. Huvitav oli see nagu maha istud mujal kui pingil on kohe mingi mööduja ligi pakub vett ja tunneb muret kas kõik korras. Ja olgem ausad vesi kulus ära küll.
Lõpuks jõudsin üles tagasi täpselt õigeks ajaks. Kohe saabus ka kaabliauto ja saime alla tagasi. See on koht kus tahan kindlasti veel käia aga mitte tormates.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kiluvarastele külla vol.4
Kodumail tagasi tahtsime minna uuesti Ähijärve äärde ööbima aga see oli hõivatud, Siis meenus, et siinsamas lähedal metsas on veel 1 koht kus kindlasti kedagi pole kuna see pole kaartidel märgitud 😀 😀 Nii oligi, tõmbasime keset ürgmetsa olevasse katusealusesse telgi püsti ja kobisime kotile. Hommikul hakkasime vaikselt kodupoole sättima ja vaatasime mis tee peale jääb juba hakkas tripist väike kopp tulema 😀 Kiire põige möödaminnes Barclay de Tolly mausoleumi juurde. Seekord sisse ei saanud aga varasemalt olen seal mõned korrad käinud. See pidavat ka olema selline omaette ajalooga koht II MS ajal olevat siin ümbruses käinud kõvad lahingud kuid ei Jossifi ega Aadu mehed lasknud selle pihta. Ei tea kas tõele ka vastab… Veel kolasime vähe Helme lossivaremetes, koobastes jne.
Koduteel põikasime korra veel läbi Rõngu kirikust. See on ka päris huvitava ajalooga mille kohta täpsemalt lugeda saate siit. Teel koju tegime pilti ainult tee äärde jäävatest objektidest, uurima neid enam minna ei jaksanud 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
