-
Hiiumaa
Jätkasime vahepeal poolikuks jäänud trippi. Kuna seekord ka ei õnnestunud Vormsile saada otsustasime Hiiumaale minna 😀 Tegime Haapsalus vähe aega parajaks. Linnas luusida ei viitsinud jube vihmane oli. Hüppasin kiirelt läbi Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumist. Pilet oli 4 € ja sellega sai uudistada mõlemat muuseumi. Üks nimelt ühes jaama otsas teine teises 😀 Kuna väga pikalt aega ei olnud piirdusin ainult side poolega. Iseenesest tasus käia ja uurida, päris põnev teine 😉 Siit edasi kimasime otse praamile.
Hiiumaal esimese sissepõike tegime Suuremõisa lossi juurde. Millal mõis asutati ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool, lasteaed jne. Sisse me siia ei saanud, tegime tiiru territooriumil ning ümbruses ja liikusime edasi.
Otsustasime liikuda mööda rannikut niipalju kui saab. Järgmine peatus oli Kallaste pangal, see on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand. Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest ja muudest mereselgrootutest moodustunud riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike. Muistendi järgi olla Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😉
Siit edasi tiksusime Suursadama poole. Teel sinna piilusime mingisse tuulikusse ja ka Kuri kiriku varemete juurde põikasime sisse. Raudkividest pühakoda valmis aastatel 1888-1891. Koos pühakojaga ehitati Kuri külla õigeusukiriku koolimaja ja elamu preestrile. Tol ajal Vene Tsaaririigi toel valminud koolid, kuhu võeti õppima ka õigeusku mittekuuluvaid lapsi, andsid hea panuse lihtrahva haridusele. Nendest koolidest arenesid lõpuks nelja-aastased (neljaklassilised) kihelkonnakoolid. Õpetajateks olid köstrid, kes abistasid ühtlasi ka preestrit jumalateenistuse toimetamisel. Veel aastal 1999 tegutses endises õigeusukiriku koolimajas Kuri algkool. Siin põõsastes oli hullult viinamäetigusi miskipärast.
Lõpuks jõudsime Suursadamasse, luusisime vähe ringi ja tegime Ungru kohvikus väikse kohvi. Ilm läks ka vaikselt aina ilusamaks. Vihm oli järgi jäänud ja päike väljas. Tiba tuuline oli ainult. Kuna kell hakkas juba sada saama mõtlesime kus ööbida. Uurisime ühte RMK kohta aga seal oli hullult rahvast ja ei mahtunud kuskile.
Kimasime tiba edasi ja järgmine RMK koht Luidjal oli täitsa tühi. Kobisime kohe kotile ära. Hommikul mõtlesime kust kohvi saaks. Tuli välja, et siinsamas läheduses olev kohvik oli juba talveunne läinud. Egas midagi kimasime Kärdlasse 😀 😀 Viigris kiire kohv ja edasi. Põikasime sisse ristimäele ja tegime oma ristid kah 😉 Selle koha kohta liigub palju legende, nendest saab lugeda siit.
Edasi külastasime kohalikku militaarmuuseumi. Ei teadnudki, et 1944 filmi rekvisiitidest tankid on siia toodud. Krt eemalt näevad üsna ehedad välja 😉 Muuseum iseenesest on väga lahe ja kindlasti soovitan külastada.
Kui muuseum uuritud külastasime põgusalt samas läheduses olevaid vene sõjaväe militaarrajatisi rabas. Kahju muidugi, et need tiba laokile jäänud. Kui aastaid tagasi olid infotahvlid ilusti olemas siis nüüd olid ainult tühjad raamid järgi. Käisime Tahkuna tuletorni juures kah aga üles turnida ei viitsinud. Tegime jalamil väikse kohvi, vaatasime Estonia mälestusmärki ja kimasime edasi Eiffelit vaatama.
Üks pull kohake. Mõned aastad tagasi oli veel tasuta aga nüüd tuleb mõned eurtsid välja käia. Aga tasub vaatamist igaljuhul kui Pariisi minna ei saa 😉 Põnevust jätkub siin nii noortele kui vanadele. Ziilu julges isegi latva ronida 😉
Edasi hakkas meil jälle aeg tuhara piirkonda taguma, tahtsime õhtuse praamiga mandrile tagasi saada. Kiire kõrvalpõige veel Reigi kiriku juurde ja paari RMK kohta. Tänaseni tegutseva, kuid Jeesusele pühendatud kivikiriku laskis ehitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811) oma vabasurma läinud poja Otto Dietrich Gustavi mälestuseks. Kirik õnnistati 24. augustil 1802. aastal. Põikasime sisse Palli RMK kohale, huvitaval kombel oli see täis välismaalasi, käisime korra rannas tuuldumas. Päris palju millimallikaid hulpis siin, mõni neist päris suur. Siit turnisime läbi metsa edasi kuni kalurikoja metsaonnini. Kurrrrja küll, see oli ikka väga äge kohake ja järgmine kord kui Hiiumaale satun katsun seal ööbida.
Siit edasi kiiruga veel Ristna kaitserajatisi uurima. Turnisime üles ka kohalikku nõukaaegsesse tulejuhtimistorni, see on elamus omaette, isegi Ziilu turnis üles peale väikest vastupunnimist 😀 Sealt avaneb ümbrusele ikka muljetavaldav vaade. Samas läheduses on ka vene sõjaväe poolt ehitatud kortermaja, see on juba korralikult metsa kasvanud kuid üllatuslikult pole seal sees midagi väga lõhutud. See näeb välja nagu meie oma kohalik Tsernobõl. Ja oligi aeg praamile kimada. Tegime kiire peatuse veel merekaubamaja juures. Seda soovitan kah külastada, seal näeb mida kõike meri kaldale on toonud sealkandis.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Läänemaa
Üks väike trip Türgi tripi tasaarvelduseks 😉 Oli plaanitud küll pikemalt aga nagu ikka kui kaua plaanid siis tuleb midagi vahele. Vaatasime neid kohti mida polnud ise ka sada aastat külastanud. Esimese kõrvalpõike tegime Kloogale. Raudteeülesõidul oli lahe silt “foorid ei tööta” aga foore ei olnudki 😀 😀 Kloogal eriti midagi muutunud ei olnud, ikka selline pisike küla äärmusest äärmusesse. Näed nii räämas kui ka korralikult renoveerituid barakke. Kortermajad on enamjaolt ikka korda tehtud. Ohvitseride maja seisis ikka õnnetult räämas ja tühjana.
Kloogalt edasi kimasime samas läheduses oleva koonduslaagri asupaika. Viimati käisin seal siis kui seal oli metsa sees üks mälestusmärk ainult püsti. Väidetavalt olla koonduslaager rajatud vene vägedest maha jäänud sõjaväebaasi, mille hooneid sai ära kasutada laagri administratsiooni ja valvurite majutamiseks. Laagris olla olnud umbes 3000 juudi meest ja naist Leedu ja Läti kindralkomissariaatidest, erinevatest getodest jne. Mees- ja naisvangide osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid Saksa SS-üksused ja Saksa Korrapolitseile allunud Eesti 287. Politsei Vahipataljoni 3. rood. Kui Aadu meestel asi seal hapuks läks tapeti sealsed vangid enamjaolt, mõnel olevat õnnestunud isegi ellu jääda. Nüüd oli siia püsti pandud Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsioon “Klooga laager ja holokaust” Siin saab nüüd jalutada parklast raudteejaamani välja. Ja kus siia on paigaldatud kaameraid 😀 😀 huvitav mida kardetakse…. Selliseid kohti on Eestis veel küll ja küll aga miskipärast rõhututakse just seda kohta igal võimalikul juhul. Ilmselgelt on siin taga teatud kogukondade karvane käsi, krt sellest poputamisest võiks juba üle saada…. Paanika järgi tundub, et hävitati ainult ühte kindlat rahvust ja kõigil teistel rahvustel silitati koonduslaagrites päid ja anti pepule musu f…
Edasi võtsime suuna Leetse poole piki mereranda. Leetse pank on tsillimiseks päris mõnus privaatne kohake. Isegi vares käis merevaadet nautimas. Leetses on mere äärde tehtud paar päris kobedat RMK lõkkekohta ja isegi puud olid olemas.
Paldiski otsustasime seekord marsruudilt kõrvale jätta ja suundusime Leetsest otse Madise kiriku poole. Täna oli kirik lahti ja sai sees ka ringi vaadata. Päris vahva kirik ja ilmselt Eestis ainus mille tornis põleb majakatuli 😉 Ja mis siin on veel äge, et pingid on küttega… Sellist varianti pole ka kuskil mujal näinud.
Kui kirik uuritud jätkasime teekonda Vasalemma mõisa juurde. Tegime väikse tiiru ümber maja. Kurja küll seal oli päris kuri pargivaht… susises hirmsasti meie peale, ilmselt uus alles ja ei tunne kõiki 😉
Kui juba siinkandis siis tuleb kiire pilk ka Ämari lendurite kalmistule visata 😉 Kalmistu rajasid siia ilmselt juba Ämari mõisa tollased omanikud Tritthofid millalgi 19. sajandil. Arvatavasti paiknes algne kalmistu (või selle süda) praeguse lennuväekalmistu kõrval, sellest pisut kagu pool. Mõisa ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistul on olemas kaks arvatavasti varasemast ajast pärit hauatähist, kuid pole teada, kas need on oma algsel kohal või on sinna toodud hiljem. Kalmistu rüüstati arvatavasti millalgi pärast 1945. aastat Suurkülla ja Ämarile lennuväebaasi ja sõjavangilaagri ning selle juurde asula rajamist uute asukate poolt. Samal ajal või pärast seda võeti kalmistu kasutusele uue lennuväeasula kalmistuna. Väidetavalt toimus esimene matus 1949. aastal. Võimalik, et algselt kasutati endist mõisakalmistut vangilaagri kalmistuna ning uue asula kalmistu rajati endisest kalmistust loode poole. Kui laager likvideeriti, tasandati ka selle kalmistu ning hiljem rajati sinna elamuid. Kasutusele jäi uus kalmistu (või vana kalmistu uus osa), algse kalmistu hauatähiseid võidi aga kasutada ära uuel kalmistul. Praegu sinna enam ei maeta, kuid see on üldiselt veel hooldatud. Sellele lennuväe ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistu on tuntud lennuõnnetustes hukkunud lendurite haudadele püstitatud lennuki tiivaosadega tähiste järgi. Pole teada, kas hauatähistena on kasutatud konkreetsete õnnetustes osalenud lennukite osi või on need võetud muudelt lennukitelt. Üldiselt huvitav kohake ja tasub pilk peale visata. Siit edasi kimasime Padise poole. Seal luusisime vähe kohalikus käsitööpoes, päris põnev poeke kus kõikvõimalikku käsitööd müügil nõrkemiseni. Vaatasime sisse samas nurga taga olevasse kohvikusse kah aga midagi ahvatlevat sealt ei leidnud. Tegime tiiru ümber kloostri kah, hetkel sinna sisse ei saa kuna hullud renoveerimistööd käsil. Uus trepp ja mõned aknad juba paigaldatud, loodame, et tuleb ikka asjalik asi mitte mingi ülejala asi jälle. Muidugi olla seda kloostrit omalajal ehitatud vahelduva eduga üle 200 aasta 😀 😀 Samas kõrval olevasse valitsejamajja plaanitakse luua turismiinfo- ja teeninduskeskus. Klaasist teise korruse otsasein juba paigaldatud ja miski kaubanduslik välimus majale loodud. Aga eks järgmine aasta ole näha neid üllitisi.
Padiselt edasi kimasime Põõsaspeale. Mõtlesin, et ehk saab seal tulepaagi torni ronida ja ümbrust nautida aga kurja…. tornigi ei olnud enam. Selle asemele oli ehitatud uus tulepaak Tsillisime vähe ja vaatasime linde, siin on päris tuntud linnuvaatluskoht. Meri oli haruldaselt sile ja vaated superägedad. Algul oli küll plaan edasi sõita ja kuskil ööbimiskoht leida aga ei viitsinud enam edasi sõita, suht väss ja selg ka natuke jonnis. Ziilu arvas, et võiks siin ööbida… vaatasime kuda päike merre kukkus ja kobisime kotile siinsamas rannas. Ommuku ärgates tudeerisime veel vähe ümbrust. Tahtsime minna vaatama ka vene sõjaväe jäänukeid aga ei hakanud eravaldustesse viisakusest trügima, tegin eemalt paar klõpsu ja kogu lugu. Ühe lautrikoha juures oli päris vägev pink tehtud mere nautimiseks 😉
Põõsaspealt edasi tiksusime Rooslepa kabeli juurde. Rooslepa kabel ja kalmistu on pärit 17. saj. Kabel rajati algselt puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Kabel lagunes pärast II Maailmasõda, kuid nüüdseks täielikult taastatud jumalakoda taaspühitseti 2007 aastal. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti. Edasi mõtlesime, et sügaks Vormsile aga polnud pileteid saada. Siis meenus, et Haapsalus on Maitsete Promenaad. Mõeldud tehtud, otsustasime Vormsi asemel seda külastada lootuses nautida head toitu.
Vedasime endid siis kohale, tegime kiire kohvi ja saiakese ühes kohvikus. Edasi läksime otsisime parkimiskohta kuskile promenaadi lähedusse aga ega neid väga ei olnud. Parkisime kuskile suva kohta muru peale ja läksime tsillima. Aafrika rannas oli mingi käsitöövärk ka, ühel laual märkasin päris mehist vööraami 😀 😀 Sealt edasi liikusime vaikselt linnuse poole, teel vaatasime maja kus Pets Haapsalus käies ööbis ja tutvusime kohaliku Jaani kirikuga. 15. sajandi kaubaaidast ümber ehitatud kirik eristub teistest oma põhja-lõuna suunalise asendi poolest, tähelepanu kiriku sisustusest väärivad kindlasti 5 m kõrgune kivialtar ja puust kantsel. Kirik on olnud Eesti koguduse kirikuks, mille põranda alla ja aeda on maetud lihtsamaid linnakodanikke. Jaani kiriku tornis rippuv kell on üks vanim Eestis, kõige vanem Läänemaal. Kui kirik uuritud lonkisime edasi linnuse poole. Mõtlesime, et käime vaatame siis seda paljukiidetud ja remonditud muuseumi kah.
Linnuse muuseum jäi siiski külastamata ja ilmselt mitte ainult meil. Kui piletihinda nägime siis….. No 12€ per face on ikka liig mis liig. Selle raha eest ma ikka tahaks juba palju näha aga seal paraku pole seda paljut kunagi olnud… Hind oli ikka paras pettumus. Selle peale otsustasime, et lähme vaatame seda heade maitsete promenaadi…
Rahvast ja putkasi oli promenaadil ikka kõvasti. Reklaamiti seda hullult kui ühte Eesti maitsvamatest ja põnevaimatest tänavatoidufestivalidest ning selleks päevaks pidi terve Karja tänav muutuma maitsete promenaadiks kus külalistele pakutakse ainult värskest ja kvaliteetsest toorainest valmistatud põnevaid palasid….. Aga kahjuks oli see ka paras pettumus üle ühe putka kas friikad või šaslõkk… põnevatest paladest oli asi ikka väga kaugel….. Tundus, et Eesti maitseelamus ongi friikartul šaslõkiga f….. 😀 😀 Oleks tahtnud saada ikka mingit maitseelamust selliselt paljureklaamitud ürituselt aga kus sa sellega. Lõpuks piirdusime ise ka ühe šaslõkiga, sest midagi muud söödavat paraku ei olnud ja seegi polnud suurem asi. Olen ikka igasugu festivalidel käinud kus on ka suurem valik toitu kui siin, oleks nagu küla simmanile sattunud. Lõpuks lonkisime üsna pettunult auto poole tagasi, teel põikasime korra vaatetorni ja viskasime pilgu ümbrusele. Vähemalt midagigi head pärast kahte pettumust.
Kuna plaanimuutus ei lubanud pikemalt luusida võtsime suuna kodupoole. Põikasime veel läbi Aleksander III mälestuskivi juurest ja väikse ringiga edasi. Teele jäi veel Ridala kirik, kiires kõrvalpõige. See oli väärt mõte, hullult palava ilma tõttu oli meil veevaru otsas ja sealsest kaevust saime seda täiendada. Päris vesi on ikka kordades parem kui miski pudelivesi 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Sihitu trip
Sõbraga tuli mõte, et võiks nädalavahetusel kuskil trippida ja paar pilti teha. Sihti paika ei pannud peale selle, et õhtul võiks Annimatsil sauna teha. Algul pidime kolmekesi minema aga ühel kambajõmmil viskas öösel enne starti junnilõikajal rihma maha ja ei saanud kuidagi peale tagasi 😀 😀 Hommikul panime minema ja mõtlesime, et teeme Järva-Jaani Olerexis väikse hommikukohvi ja seal siis juba mõtleme kuhupoole keerame. Tiksusime tuima näoga läbi Järva-Jaani kui silmanurgast märkasin poe platsil tervet parve tuletõrjeautosi. Mõtlesime toho till ae midagi põleb või 😀 😀 ots ringi ja vaatama. Parkisime auto tänavanurgale ja uurima mis värk on. Tuli välja, et toimus kohaliku tuletõrje 120 sünnipäeva tähistamine. Plats ja tänavad olid tihedalt igas vanuses tuletõrjemasinaid täis. Tundus, et kogu Eesti masinad olid seal kohal 😉 Vaatamist jätkus meile kohe tükiks ajaks.
Kohal oli ka õige mitmeid saunamasinaid. Kurja ei teadnudki, et neid niipalju on liikumas. Osad olid isegi küdema pandud. Tuli välja, et isegi Hiiumaal on selline värgendus olemas ja täitsa nõutud kah veel 😉 Ja 2 in 1 varianti nägin esimest korda… oleneb kummalt poolt kütad 😀 😀 vastavalt sellele on kas tavaline või suitsusaun.
Masinaid oli pea igast komandost vist ja nägi nii muuseumieksponaate kui tänapäevast tipptehnikat
Platsi servas oli üks redelauto oma redeli tiba püsti ajanud, mul ju kohe vaja sebida ennast sinna üles 😀 valutava jala ja seljaga. Aga lohutasin end sellega, kui alla ei saa siis siin spetsialiste küll kes tahavad oma osavust näidata päästmisel 😀 Õnneks muidugi seda vaja ei olnud. Redeli otsast sai vähe aimu kui palju neid masinaid siin platsil koos oli. Oleks muidugi tahtnud veel kõrgemalt vaadata aga abiks seegi 😉
Platsil tutvustati ka mõnda huvitavamat sõiduriista lähemalt, nagu näiteks tuletõrjejalgratas 😀 Päris stiilne nägi välja. Tünnist sai kalja kah plasttopsiga. Vanasti käis ikka klaasi, kõik jõid samast klaasist ja elus siiani. Vaatasin ühe auto varustust, kõik oli Homelite, tänapäeval pole sellest firmast enamus midagi kuulnudki. Vaatamist ja näppimist jätkus siin küllaga aga kopp sai ette ja kimasime tanklasse kohvile. Pärast pidi veel paraad kah olema aga otsustasime selle vahele jätta.
Kui kohv ja saiake manustatud tiksusime vaikselt edasi Tartu poole. Teel põikasime sisse Äksi kiriku juurde. Selle nimetusega on seoses haldusreformiga palju segadust, nüüd see nagu vist Voldi küla… miks Äksi ei sobinud ei tea keegi. Samas asukohas on olnud mitu puust kirikut, mis on aga erinevates sõdades hävinud. Praegune kirikuhoone on tõenäoliselt ehitatud 1770. aastal. Kui kirik inspekteeritud tegime väikse tiiru kirikuaias. Seal on vahva 15 erineva kiigega looduslikult kaunis paik, mis on aastaringselt sobilik ja mõnus ajaveetmise paik looduse nautimiseks. Kiigepark sobib piknikupaigaks ning selle kasutamine on tasuta.
Kiikumine moodustab Eesti muistse loodususundi riitustest ja kommetest ühe osa, olles maagilise tähendusega ning seotud kevade saabumisega. Tänasel päeval on kiiged meelelahutuse pakkujaks nii suurtele kui väikestele. Siinsamas pargi servas oli luigepere oma lapsed tuulduma toonud 😉Kui kirikuvärk uuritud tiksusime vaikselt edasi. Lähtel tegime väikse poepeatuse, et veevaru täiendada. Samas sai lõpuks ka see trakats jäädvustatud 😀 😀 muidu kimame koguaeg mööda peatuda ei viitsi. Siin tuli uitmõte, et paneks hoopis vasakule Võru peale ja Tartu ei lähekski 😀
Võrus parkisime auto kohe keskväljaku serva ja läksime uurima seda ägedat peaväljaku installatsiooni. Päris stiilne värk, seda peab lausa oma silmaga nägema. Huvitav kust selle disainimiseks inspiratsiooni saadi….
Tudeerisime kohalikku Katarina kirikut kah. Kirik on pühendatud Võru linna ja Vana-Võromaa kreisi asutaja Vene keisrinna Katariina II nimepühakule Katariinale Aleksandriast. Kiriku juurest läheb Katariina allee Tamula järve promenaadile. Kiriku kohta saab palju põnevat lugeda siit. Kirikus üks tore tädi näitas meile ka nurgataguseid. See kirik on huvitav selle poolest, et kooriruum asub altari kohal, altari kohal on silm ja kantslis saab jutlustaja pingil istuda. Tagaruumis on säilitatud algsel kujul ka esialgne kemps.
Kirikust edasi läksime mööda alleed järve poole, vaatasime Katarina II kuju, imetavat emist jne. Alleel oli isegi üks teretulnud nähtus, mida enam eriti kuskil ei näe…. kaev kust sai joogivett võtta.
Tamula äärsel promenaadil kees elu. Ehitati liivakuju, lasti vibu, viikingid võitlesid, põletati savi lõkkel jne jne. Kuna meil hakkas aeg natuke jalaga tuhara piirkonda taguma siis tiksusime vaikselt keskväljaku poole tagasi.
Käisime tegime veel kiire omleti Mõisa aidas. Krt kolka kohta olid ikka üsna krõbedad hinnad, nagu Tallinnas juba. Ei tea kas see nii ainult festivali päeval või aastaringi 😀 Kui nälg kustutatud kimasime Nõo poole, sõber pani vanematele paar küünalt ja siis viuh Annimatsile sauna.
Niikaua kui saun soojaks läks tegin õues paar pilti kah. Peale sauna kimasime kodupoole, korra oli küll mõte, et ööbime seal aga…..
Kokkuvõtvalt täiesti tühjalt kohalt ilma eelmängu ja plaanita õnnestus näha päris palju põnevat 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Raudteemuuseum
Miljon aastat on olnud plaan külastada raudteemuuseumi aga kordagi pole sinna veel jõudnud. Igakord on kas kiire või sada muud asja 😀 Seekord vabal päeval midagi muud targemat pähe ei löönud… Mõeldud tehtud aga nagu ikka juba traditsiooniks saanud, miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Mõtlesime Lihula kaudu minna, pole paar aastat seal käinud mõtlesin ehk on midagi uut. Kahjuks tuli pettuda selles osas…. Mõisa park küll ilusti niidetud aga vaatamisväärsus linnusevaremete näol niitmata ja hein kulmudeni. Mõis iseenesest oli seal ilmselt olemas juba 13. sajandil nö. ordu- või piiskopimõisana aga hoonestuse kohta pole eriti midagi teada. Tolleaegsed mõisad olid suht väiksed ja koosnesid veskist, aidast ja vasallelamust. Siin ilmselt täitis mõisahärrade elamu rolli piiskopilinnus. Praegune säilinud klassitsistlik kahekorruseline kivist mõisa peahoone on ehitatud 1824. aastal von Wistinghausenite ajal. Mõisa kohta täpsemalt lugeda saab siit.
Ainuke asi mis vahepeal muutunud oli on see, et lõpuks oli veskile katus peale tehtud, oli teine ennem üsna trööstitus seisus. Luusisin vähe ka veski kõrval olevas mahajäetud majas…. hullult laastatud ja rämpsu täis.
Üks väga lahe juhtum oli kah 😉 Lõpuks ometigi sain ilusti pildile Eesti rahvusliblika pääsusaba. Pääsusaba on meil üks suurimaid päevaliblikaid, tema tiibade siruulatus võib olla 8-9 sentimeetrit. Silma torkavad tagatiibadest välja ulatuvad “sabakesed” ehk siilakud. Emased liblikad munevad sarikaliste sugukonda kuuluvatele taimedele ja nii võib ereda värvusega röövikuid kohata ka tilli- ja porgandipeenras 😉
Kui liblikas imetletud luusisin vähe ümber mõisa, just käis katuse remont. Mõtlesin muuseumi ka külastada aga viimasel hetkel loobusin kuna uut väljapanekut ei olnud ja vana juba mitu korda vaadatud. Selle asemel läksin inspekteerisin hoopis kirikut.
Kiriku torn ikka veel vildakas 😉 Vana kirik olla hävinud 1297 saksa ordu ja piiskopi vahelises sõjas, uus ehitati üles ja jäi püsima 1874. aastani, mil osutus oma halva seisukorra tõttu tarvitamiskõlbmatuks. Uus kirik valmis 1876. Kiriku altar, pingistik ja kantsel on kohaliku meistri Laurbergi valmistatud, kantslirinnatise baroksed skulptuurid on pärit veel vanast kirikust. Samuti kuuluvad vanemasse aega altarimaal ja üks tornikelladest. Mulle meeldib tavaliselt ikka tornidesse ka turnida aga siin ei saanud, uks lukus küll ei olnud aga tool oli ees. Vanasti tähendas luud ukse ees, et kedagi pole kodus 😉 siin toolil ilmselt sama viide 😀 Kui kirikus kah tiir tehtud võtsime suuna raudteemuuseumile.
Kurja küll ilm läks käest ära ja hakkas sadama. Tegime kiiruga väikse tiiru territooriumil saamaks aimu mis siin üldse on. Iseenesest on see tegelikult mitte päris raudteemuuseum vaid rohkem ikka muuseumraudtee mis on Eestis ainus kitsarööpmelise raudtee muuseum. Raudteemuuseum on meil veel Haapsalus. See mida külastasime asub ikka Lavassaares kunagisel turbatööstuse alal. 1980-ndatest pärit muuseumis on välialal üle 80 veermikuühiku. Sees on veel üle 700 erineva ajaloolise foto, eseme ja dokumendi, samuti näitusmüük ajaloolistest raudteeteemalistest piltidest.
Kui väljas tiir tehtud kolasime vähe sisenäitusel. Tegelikult siin eksponaate nagu putru ja tasus käimist küll. Muuseumis saab juunist septembri lõpuni laupäeviti teha sõidu auru-, või diiselrongiga 2 km pikkusel lõigul. Territooriumilt väljas on säilinud veel töötajate kortermajad, saun jne.
Tiksusime siit edasi kodupoole kõhud tühjad. Mõtlesime, et põikame sisse Märjamaal ruudu pubisse ja teeme väikse söögi. Vaatasime, et menüüs armeenia sašlõkk….. Mõeldud tehtud, tellisime ära, jõhvikas veel kiitis, et see saab ruttu valmis ja on väga hea. Istusime lauda ootama, krt aega läks hullult, mul hakkas juba kopp ette tulema. Asi oli kiirest valmimisest kaugel… seda enam, et pubis oli ainult 2 klienti enne meid. Lõpuks toodi toidud täis üllatusi 😀 😀 Pole elus mitte kuskil sellist armeenia sašlõkki näinud ja ilmselt armeenlane oleks sellise toidu solvamise peale kogu pubi maha lammutanud 😀 😀 Küsisin jõhvikalt misasi see on, kus mu sašlõkk on??? Neil pidavatki selline sašlõkk olema. Noh sellest oli asi ikka väga kaugel, taldrikul oli lihtsalt pannil kahelt poolt praetud lihakäntsakas mis polnud tuld ega suitsu isegi kaugelt mitte näinud. Juba teist korda järjest selline kummaline asi selles pubis. Paar kuud tagasi käisime ka seal möödaminnes söömas, kinnipanekuni oli tunnike aega. Saime toidud kätte ja siis läks jõhvika kiun lahti, et sööge ruttu ta tahab bussile jõuda. Ütlesin, et tund kinnipanekuni aega, see ikka halas, et ta tahab varem kinni panna ja bussile jõuda… Ilmselgelt edaspidi valin sealkandis teise toitlustaja 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Seiklusministeeriumi seiklus Hiiumaal
Varem kah paaril korral osalenud kambaga seiklusministeeriumi üritusel, seekordne toimus Hiiumaal. Tervis oli üsna s… tükk aega mõtlesin kas lähen või ei, lõpuks ikka otsustasin minna juhul kui puldis olen. Kimasime hommikusele Hiiumaa praamile. Hiiumaal oli piisavalt aega ja sai rahulikult hommikusöögi teha miskis väikses kohvikus, Viiger oli n imeks vist 😀 . Edasi kimasime vaikselt Kõpu tuletorni juurde. Seal oli kogunemine ja start. Varsti tutvustati reeglid, jagati kätte kaardid ja tuld.
Võtsime kõigepealt ette Kõpu poolsaare punktid. Seekord oli jooksmist palju, terviseradadele oli lükitud posu punkte. Hea, et ma puldis 😀 Niikaua kui joosti ja punkte otsiti sain ma kohaliku eluoluga tutvuda. Sai ikka piisavalt kolistatud mööda metsateid, vanu militaarobjekte jne. Ühe raja ääres oli mere kaubamaja. Sain rahulikult tudeerida mida kõike meri maale ei too….. päris karm kui palju sitta ikka loobitakse merre… Edasi kimasime kontrollpunkte otsides Puski kiriku juurde. Krt polnud kuulnudki sellisest kirikust keset metsi 😀 Mõnda aega tagasi oli see veel varemetes aga hetkel juba uus katuski peal. Väidetavalt ehitati see aastatel 1889-1891 apostliku õigeusu kirikuna ja selle juurde koguduse laste jaoks koolimaja. Kummalist kohavalikut seletatakse esimeste Puski venelastest preestrite kohalike olude mittetundmisega. Maa kuulus Ungern-Sternbergile, kes õigeusu pealetungi ning üldse usuvahetuse suure vastasena andis maatüki, mida ta tsaari usku kirikule kuidagi keelata ei saanud, pea inimtühja metspõrgusse. Kui Puski kirikut ehitati, tulnud Kõrgessaares elav Suuremõisa krahvi poeg ehitamist vaatama ja leidnud, et kiriku torn olevat viltu. Siis lastud nöör tornist alla, mõõdetud ja leitud, et torn on tõesti kõver ja selliseks see jäänudki. Siit edasi sügasime kohalikule matkarajale. Karu nägime kah metsas 😀 😀 ja miskid memmed passisid bussipeatuses 😀
Palli külas sattusin nägema vana piirivalve vaatetorni. muidugi oli vaja kohe oma haige jalaga sinna turnida seni kui teised rajal punkte korjasid 😀 Tegelt oli see päris äge RMK puhkekoht. Kui punktid võetud mõtlesin, et sügan sealt otse järgmiste punktide juurde aga krt autol puudus liivatee suutlikkus 😀 peaaegu kogu tee sõitsin läbi nii ca 2 km ja siis viimase 100 meetri peal otsustas auto liivaluitesse uppuda. Egas midagi käsitsi edasi, paarisaja meetri pärast oli miski ujumiskoht ja seal tore onu kastikaga kes meid kohe välja tiris maakera seest. Siit loo moraal auto peab olema 4×4 😀
Kontrollaeg hakkas otsa saama ja järgi oli vaid veel miinuseid toov aeg…. ei viitsinud rohkem rajale minna, kopp oli ees. Ja nagu ikka puudus meil normaalne kohalik kaart, kuigi juba eelmistel kordadel oli jutt, et kohalik kaart peab kaasas olema aga nu kus sa sellega…. ikka läksime mütsiga lööma. Legendikaart on hea aga paras kirbusitt… igaljuhul on parem omada kaasas kohalikku päriskaarti. Aitab sellest… järgmine kord lihtsalt enam ei lähe kui ettevalmistused tegemata 😀 Kimasime finiši ja panime aja kinni.
Edasi oli vähe praamini aega ja otsustasime Eiffelis ära käia. Krt mõtlesime, et hiilime tasuta sisse aga ei saanud… piletikontroll tuustis koguaeg ringi ja kontrollis pileteid 😀 See kohake kah selline omamoodi elamus, Hiiumaal olles tasub ikka läbi käia, vaatamist jätkub.
Nu ja nagu ikka kui kuskile turnida saab siis igaljuhul turnin 😀 Sai kuidagimoodi tipus käidud. Vaade ümbrusele päris hea aga päris Eiffelist oli parem vaade 😉
Siit edasi juba sadam… aga ega sealgi saanud kitsega vanameest vaatamata jätta 😀 ikka tuli pilk peale visata. Kohe oli praam kah sadamas.. Mandril hoo pealt Ungru krahvi mõisast väike pilt ja edasi. Haapsalus põikasime korra vasakule, mõtlesime, et vaatame mikimaa autosi kah aga kus sa sellega… idamaa autoga ju lossi juurde ei lasta 😀 Ah polnud hullu, tegelt oli juba ilge kopp ees ka kõigest tahtsin koju kotile. Kokkuvõtteks on need seiklusministeeriumi üritused päris head. Satub ikka nii mõndagi sellisesse kohta millest varem aimugi ei olnud. Igaljuhul soovitan osaleda kui vähegi mahti on.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kolm päeva Piiteris. Esimene päev
Nii… Oli vähe asja Piiterisse, mõtlesin, et ühendan meeldiva kasulikuga ja üritan vähe tsillida kah. Oma piiteri sõbraga oli kokku lepitud tihe nädalavahetus. Siit pidi veel üks sõber hiljem järgi tulema, kes sebis Piiteris oma sõbra meile autojuhiks alates pühapäevast. Pidasime plaani külastada paari vikuaegset linnust jne. Egas midagi võtsin reede õhtuks pileti ja tuld. Öise bussiga hea rahulik sõita. Hommikul kohal ja võib kohe tegutsema hakata 😀 Tavaliselt sõidan sinna Temptransiga aga seekord mõtlesin, et lähen Balticshuttlega. Eks nad tegelt üks ja sama firma ole lihtsalt nimi teine. Panin viimase rongiga Balti jaama ja sealt trammiga bussijaama, et aega parajaks teha. Polnud ammu bussijaamas käinud, üllatas see, et bussijaam rahvast pilgeni täis aga ei ühtki kohvikut ega kioskit pole avatud. Kõik kella 21 alates kinni… Müstika…. ilmselt on juba paksuks söödud teiste arvelt ja ei pea enam kioskeid lahti hoidma 😀 😀 Tuli niisama tiksuda pool tunnikest bussini. Lõpuks buss tuli ja kobisin peale, Balticshuttle ise ei sõitnud vaid oli Piiteri poolne kompanjon. See nii käibki. Sain esimest korda sõita Hiina päritolu reisibussiga, venemaa on neid täis aga ise veel sõitnud sellisega polnud. Buss nägi välja üsna kobe ainult istmevahed võiks vähe suuremad olla. Aga arenenud on asjad kõvasti 220V pistikud on olemas üle ühe istmepaari ja USB laadijaid on iga istme all 2 tk. Vot see juba on midagi 😀 😀 Ja vene poolel on wifi ka bussis 😉 Lõpuks olime piiril… huvitav, et seekord läks eesti poolel kauem aega kui vene poolel. Peale piiri esimeses tanklas 10 mintsane peatus nikotiinikutele, vanasti kimusid nad vene piiripunktis aga nüüd on see seal keelatud õnneks. Järgmine peatus oli juba Piiteris Moskovski metroojaam ja siis juba bussijaam. Muidugi huvitav kogemus oli ka see, et tavaliselt lastakse rahvas maha bussijaamas (Piiteris on see kinnine territoorium) aga seekord pidas bussijuht kinni enne bussijaama tee ääres. See sobis väga hästi, pool maad vähem metroosse lonkida. Kurrrja metroojaamas hull turvakontroll, kõik läbi turvaväravate ja kotid läbi röntgeni ei tea mida kardetakse. Eelmine kord seda nalja veel ei olnud. Huvitav oleks teada mismoodi see süsteem tipptunnil toimib 😀 😀 Metroojaamas võtsin seinast raha mõned tonnid ja ostsin peoga metroožetoone 45 rutsi tükk, krt ühistransport on siin odav… Paar peatust ja olingi juba Narvskajas. Lonkisin vaikselt sõbra maja poole, siin on veel igal nurgal telefoniputkad, huvitav kas töötavad ka… Miskit huvitavat Ladat nägin ka, polegi varem sellisest midagi kuulnud Lada Largus
Sõbra juures väike hommikusöök ja kohv. Arutasime paar asja läbi, haarasime rattad ja kimasime Balti jaama. Ah jaa siin jaamas asub ka raudteemuuseum aga mis seal on ei tea, pole veel jõudnud käia. Krt jube harjumatu oli sõita sellise rattaga aga polnud hullu. Algul ma ei saanud pointile pihta miks nende ratastega läksime kui normaalsed rattad on ka olemas 😀 aga raudteejaamas sain matsule pihta. Rongile tuleb osta jalgrattale eraldi pilet aga see ratas käib ühe liigutusega käruks kokku ja piletit ostma ei pea. Raudteejaamas ka hull kontroll nagu metrooski, kuigi raudteejaamades on see juba ammusest ajast. Võtsime pileti Aleksandrovskajasse, maksis 49 rutsi. Raudteejaamast perroonile ilma piletita ei pääse, lased masinast triipkoodi läbi teeb väravad lahti. Poole tunni pärast olime Aleksandrovskajas, väidetavalt on see raudteejaam kust Nikolai asumisele saadeti. Raudteejaamast tiksusime ratastega läbi pargi Aleksandri pargi Arsenali paviljoni poole. Enne paviljoni kustutasime allikal janu, päris hea maitsega vesi oli. Arsenal on selline väike kindluse moodi asi mis ehitati 1819-1834 aastatel ja kasutati kui imperaatori relvakollektsiooni hoiukohana. Väidetavalt olla see üks esimesi venemaa muuseume. Tegime tiiru muuseumis, pilet maksis 250 rutsi. Muuseum oli vaatamist väärt, ja relvi oli seal nõrkemiseni. Igatahes soovitan soojalt seal käia kui vähegi aega on.
Arsenali paviljonist edasi liikusime draakonisilla poole. Draakonisild on üks huvitavamaid ehitisi Aleksandri pargis mis iseloomustab 18 sajandi hiina mõju arhidektuuris. Algselt olid need draakonid nö. betoonist aga 1860 aastatel valati need malmist. Edasi liikusime Chapel paviljoni poole. See ehitati 19 sajandi alguses, et paigaldada sinna marmorist Jeesus Kristuse kuju mille keisrinna Maria Fedorovna ostis ühe Moskva kiriku jaoks kuid mõtles ümber ja kinkis selle Aleksander I Hoone ehitati Gooti stiilis kellatornina ja kujutas endast kahte kandilist kellatorni millest üks ehitati juba algselt varemete kujul. Tornid on omavahel ühendatud ilusa võlvkaarega. Kui seal võlvi all kõvasti hõigata pidi olema kuulda huvitav kaja. Kellatorni tipus ilutseb ilus kukeke. Jälle üks selline põnev kohake mida peab ise nägema.
Edasi liikusime Suure Kapriisi juurde, tahtsime sealt läbi sõita paleeväljakule aga kahjuks ei saanud, remont käis. Väidetavalt sai see kapriisi ehitus alguse sellest kui Ekaterina II käis kodumaal kus sugulased võistlesid omavahel hiina paviljonide ehitamisega. Ega ta ei saanud ju kehvem olla ja alustas Tsarskoje Selos samuti hiina eksootika ehitusega. Asja point oli selles, et kõik külalised kes tulid residentsi pidid läbi sõitma ennenägematust ehitisest mis kerkisid tsarinna kapriiside ajel 😀 😀 Sõitsime edasi ümber Hiinaküla 😉 Kurja ongi terve küla kõrge aia taga. Väike suvemaja oli ka tiigi teisel kaldal, sinna sai sisse ka aga me ei viitsinud minna. Edasi tahtsime minna Ekaterina parki aga sinna ei lastud ratastega sisse ja pilet oli ka päris kirves. Sõitsime edasi üle suure hiina silla Aleksandri parki. See sild ehitati roosast graniidist draakonisillaga üheaegselt. Edasi sõitsime läbi pargi valge torni juurde. See torn ehitati spetsiaalselt Nikolai I ja Aleksandra Fedorovna lastele. Tornis viidi läbi õpitööd ja sai ka mängida. Ümber torni oli spordiväljak. Spordiväljak oli muidu kinnine aga tsaaripere eemaloleku ajal oli spordiväljak avalik. Tornis sees ei käinud, hull järts oli ei viitsinud passida. Aga järgmiseks korraks on ka vaja midagi jätta.
Edasi sõitsime Ratnaja palata juurde. Seal on kah muuseum sees, püsinäitus Venelased I MS. Pilet maksis 300 rutsi. Ratnaja palata ideeline autor on Nikolai II kes saadeks 1911 aastal Tsarskoje Selo juubelinäitusel kingiks dokumendid vene sõdurite ajaloost. Sellest saigi algus luua Puškinis ajalooliste dokumentide ja sõjatrofeede muuseum. Käisin ja vaatasin ära, kokkuvõttes täitsa põnev ja tasus vaatamist. Siit edasi panime ratastel läbi pargi Fedorovski gorodoki juurde.
Fedorovski gorodokki sisse veel ei saanud, seda restaureeritakse. Iseenesest kui valmis saab siis tahaks kindlasti käia. Linnak kujutab ennast miniatuurset kindlust erinevatest ehitistest millest igaüks peaks arhidektuurilt meenutama keskaegseid vene linnu Novgorod, Pihkva, Vladimir, Suzdal, Kostroma, Moskva jne. Siit edasi tiksusime linna laiama, kõht oli kuidagi tühjaks läinud. Leidsime miski ägeda koha kus müüdi ainult borši, kas külmalt või kuumalt. Hinda ei olnud 😀 😀 andsid palju andsid täpselt selle järgi kui maitsev asi tundus. Võtsime külma borši, palava ilmaga tundus see sobilikum. Täitsa söödav oli ja kõhu sai täis, viskasime kahe peale 2 sotti. Selle raha eest oli suppi küll ja küll. 😀 Edasi tiksusime vaikselt läbi linna Tsarskoe Selo raudteejaama poole. ühel tänaval toimus miski autode tümpsuüritus, ei viitsinud passima jääda ja sõitsime edasi. Kokkuvõtteks oli päris kõva tripp rattaga ja nägi sitaks palju kuigi see mida jõudsime vaadata oli pisku selle kõrval mis seal veel on. Tegelikult enamjaolt inimesed siia parkidesse ei jõua, sest ekskursioonid on tavaliselt Ekaterina lossi ja kogu lugu. Aga selgub, et siin on peale Ekaterina lossi vaadata veel nõrkemiseni. Inimesed võtke aega ja käige. Mina tahan sinna veel minna vaatama neid asju mida ei jõudnud ka seekord vaadata. Enamuse infost sealsete vaatamisväärsuste kohta saab siit
Rongiga kimasime Vitebski jaama, see jaam on superäge. Taastatud on jaam täpselt nii nagu ta oli siis kui avati esimene raudtee. Kunagi sõitis rong lausa jaama sisse, tänapäeval muidugi enam mitte. Aga jaamahoone oli ikka ülikõva teema, seda peab ise nägema. Klõpsisin seal hulga pilte ja vahtisin suu lahti. Ah jaa.. ühel pildil on näha ka kuidas meie jalgrattad kokku käisid 😉 Kui jaam uuritud kimasime sõbra juurde võtsin väikse valuvaigisti ja kimasime linna edasi.
Panime jalgratastega läbi äärelinna Peeterpauli kindlusesse, tsillisime vähe kontserdil. Pärast kimasime läbi linna tagasi kodupoole mööda uut ja ainukest jalgrattateed Piiteris 😀 Ja oligi õhtu käes, et kotile kobida. Käisin veel poest läbi ja võtsin kitsejuustu. Kuradima odav oli… üks palmik maksis 40 rutsi. Krt homse osas tekkis väike pidur 🙁 sõber ei saagi meiega kaasa tulla. Tal miski paanika tekkis ja pidi minema omi asju ajama. Pole hullu teinekord saab 😉 Kobisin kotile, hommikul juba 7 äratus ja minek teise ilma otsa.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi tripi teine päev
Hommikul tiksusin vaikselt linna, oli ise kolamise päev. Ziilu rügas tööd teha ja seltsi pakkuda ei saanud. Aga pole hullu linn pisike, saab ruttu selgeks ja igaks juhuks käsigeps kaasas 😉 Tiksusin vaikselt mööda pisikesi tänavaid otsides meelepärast söögikohta. Vahepeal näppisin vähe mušmulat ja mooruspuu vilju. Täitsa söödavad muidu. Mušmulade aeg on suht läbi saanud, juba enamus ära kuivanud puu otsa. Lõpuks jõudsin jalakäijate tänavale, uurisin vähe poodides pakutavat. Toidupoodi kui sellist väga ei leia, on ainult ehted, riided ja magus, üle ühe praktiliselt, natuke tehnikapoode ka. Sealt saab telefonile ühtteist muud tarka ei midagi. Aga mis turistile ikka vaja on peale ehete ja telefonividinate. Kaupmehed on 2 in 1 😀 😀 nii müügimehed kui sisseviskajad. Kohe kukutakse midagi pakkuma kui mööda lähed, turistihinnad on üsna krõbedad aga kaubelda annab ka tuima näoga. Panin tähele, et vene turist väga ei kauple mis küsitakse seda maksavad, ilmselt raha küll 😉 Sain jutule ühe kohaliku reisipakettide ja muu huvitegevuse müüjaga. Täitsa tore vana oli, väga hea vene keelega ja teadis Eestist päris palju… isegi kohanimesi. Üritas mulle pakkuda kõikvõimalikke tegevusi alates hamammist kuni lennuni Istanbuli. Ütlesin talle, et mul siin oma reisikonsultant 😉 ja saan ehk veel soodsamalt 😀 😀 Muidugi pakkumised on siin huvitavad ja tänaval suht mõistliku hinnaga. Ja mis veel on huvitav selle asja juures, et ükskõik mis paketi ostad, ei pea sugugi pead valutama kuidas sa sinna ja tagasi saad, piisab vaid sellest kui ütled kus hotellis elad. Sulle öeldakse kohe mis kell transport hotelli ees sind ootab, et viia ja tuua. Selles mõttes on korraldus super. Lõpuks põikasin sisse ühte kohvikusse ja tellisin väikse söögi. Kui kõht täis küsisin arve. Äge 21 sajandil tuuakse sulle käsitsi kirjutatud arve 😀 😀 Kusjuures maksta saab suht millega iganes…. kohalik, euro, dollar, rubla, kaardiga. Kohe konverditakse sulle sobivasse valuutasse kõik hinnad. Mu arve oli 28 kohalikku, see nats üle 4 eurtsi aga süüa sai sitaks selle raha eest. Kusjuures toidu kõrvale toodav sai on jube hea, seda võibki sööma jääda. Meie sai on ikka saepuru selle kõrval.
Kui kõht täis käisin töllerdasin piki peatänavat nii kaugele kui viitsisin. Mina selline nurgatagustes käia vaatasin, et peatänavad suht puhtad ja vinks-vonks aga nurgatagused on suht räpased. Ja paar ägedat asja jäi silma…. põhimõtteliselt on igal nurgal telefoniputkad kõikvõimalike kujundustega. Ja kõikvõimalike pankade pangaautomaatide rivid kah suht tihedalt, uurisin mõnda lähemalt. Päris huvitav oli… tundus, et välja saad võtta sula nii kohalikus, euro või dollari variandis. Samuti oli huvitav, et linnas ei näe rahva hulgas siblimas – sittumas mitte ühtki linnuparve, kuid linnulaulu on kõikjal kuulda. Ilmselt on siin abiks need kassid mis kõikjal peesitavad 😉 Tänavatelt saab rentida mis iganes sõiduvahendeid alates autodest lõpetades rollude, ATV, bagide ja jalgratastega. Rollud ja muud sellised väiksemad kulgemisvahendid on enamjaolt elektrilised ja neid näeb suristamas kõikjal.
Tee ääres kasvas päris palju pilliroogu aga jube suur teine 😀 Viinamarjad hakkavad ka juba varsti valmis saama. Tänava ääres nägin, et siinmail tuntakse ka viikingeid 😀 😀 täitsa viking hotell oli olemas. Kuskil nurgataguses nägin rolluvenda kes oli rollule ägeda käru taha aretanud ja käis korjas sellega prügikastidest metalli kokku 😀 😀 Krt käru disaini ei jõudnud uurida, pani minema enne kui ligi jõudsin aga tundus, et käru kliirens oli regullitav kas õhu või õliga.
Jõudsin väikse ringiga jalakäijate tänavale tagasi ja lonkisin ranna poole, väljas hullult palav +30 aga suht talutav. Tegin ühes kohvikus väikse kohvi ajaviiteks. Isegi Eesti lipp oli üleval 😉 ja seda Türgi silma näeb igas võimalikus ja võimatus kohas, isegi tänavasillutise sees võib neid näha. Pidavat kaitsma kurja silma ja kaetamise eest 😀 Krt ja siis paugatas järsku, et kuskilt vaja lilled leida… minu personaalgiidil homme sünna. Ja saad sa aru mitte ühtki lillepoodi… küsin siis ühelt kaupmehelt, et kus lilli müüakse… Öeldi, et vaata siin käib miski vennike lillekorviga mööda tänavat edasi-tagasi ja pakub kõigile lilli aga keegi ei osta 😀 😀 Nüüd kui sina küsid siis teda näha ei ole 😀 😀 Ütles veel, et sama tänava teises otsas mis on suht äärelinn juba on miski lillepood. Tuiasin seda otsima, leidsin ka aga seal oli valik suht olematu ja niru. Jäid ostmata… Lonkisin tagasi ranna poole omal kael kahekorra, et äkki on tänaval ikka see vennike kes pidavat müüma lilli aga ei miskit… Rannapargis miski hotelli ees oli kuldmehike, eemalt paistis jummala Lenini moodi 😀 aga lähemale jõudes selgus, et ikka ei ole Vovka. Parkides on üsna palju ka laste mänguväljakuid ja drenazööre. Lonkisin vähe mööda randa, isegi üks piraadilaev oli sadamas kliente ootamas 😉
Kui rannas ka tiir tehtud tiksusin vaikselt kodu poole. Huvi pärast vaatasin tänavatel ikka auto numbreid, et palju siin turiste autodega on aga ülla-ülla neid ikka äärmiselt vähe, eile nägin araabia numbritega Länkarit, täna nägin araabia numbritega Mustangit ja ühte vene numbritega BMW muid silma ei hakanud.
Lõpuks jõudsin ringiga kodu tagasi. Oli veel plaan õhtul Göynüki kanjonisse minna kui auto saab ja ziilu sõita jaksab peale tööpäeva. Auto sai ja sõita jaksati ka 😉 Kimasime kanjoni poole minema. Huvitav on see, et jube palju jõesänge on mis suhteliselt kuivad aga ilmselt vihmaperioodil on vett hullult. Seda oli aimata juba sängi laiusest. Jõudsime kohale kella 18 ajal kuid sisse meid enam ei lastud, öeldi, et 18.30 suletakse. Mis siis ikka luusisime siinsamas vähe ringi, vaatasime kanu ja muid pudulojuseid mida on siin ka suht igas õues. Isegi keset linna kuuleb kuke kiremist 😀 😀 Lõpuks hüppasime autosse ja vaikselt tagasi kodupoole, tee ääres tegime väikse peatuse, et võtta lonks värsket apelsinimahla. Seda saab iga tee ääres laivis vana sulle kohe pressib 😉 tavaliselt on hind 2 klaasi 1€ andsin kümpsu aga poisil polnud tagasi anda. Lõpuks sain 8 eurtsi kokku rohkem polnud….. tegi meile veel 2 klaasi mahla 😀 Vennike pakkus meile mett ka aga me sellest väga vaimustuses ei olnud. Mett on seal ka hullult, igal mäenõlval näed mesitarusid. Lõpuks jõudsime tagasi koju panime auto ära ja lonkisime randa sööma. Omlett on juba kuidagi traditsiooniks muutunud 😉 Kui kõht täis tiksusime vaikselt kodu poole ja saad sa aru…. krt nagu maa alt ilmub lausa 3 lillemüüjat korraga 😀 😀 Mis siin ikka… ostsin ära ja andsin kohe üle ka… kus sa neid ikka enam peidad juba asi nähtud 😀 😀 Päev otsa otsisin kust Ziilu sünnipäevaks lilli saab aga nüüd ilmusid tühjalt kohalt 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
