-
Viuh Piiterisse
Nonii, ega ei saa siis sõpradest viletsam olla kes ühest kohast tulevad ja kohe teise põrutavad 😀 😀 Sõps helistas, et kle siuke teema vaja Pihkvasse minna tal miskit rauast “terviseketast” vaja…. meil siin pidavat müüdama ainult plastmassist. Nujh vaja siis vaja… ja ega mul midagi targemat teha ka polnud. Mõtlesin paras seal lõunat süüa ja tagasi kimada 😀 Veidi arutasime ja kaalusime värki, krt Pihkvasse Tallinnast ühistranspordiga suht nigel minna. Ma räägin sõpsile, et kle tõmbame parem Piiterisse, transport sinna liigub sama tihedalt kui Kopli tramm 😉 Mõeldud tehtud, kohe nett lahti ja pileteid sebima… Mõtlesin veel kas võtan 0.10 või 0.30 bussile piletid. Sabakont ütles, et võta 0.30 see paneb ühe jutiga kohale ilma peatusteta. Võtsin 2 edasi-tagasi piletit ära, pilet vaata, et sama odav kui Tallinnast Tartu. Kui piletid sebitud leppisin sõpsiga kokku, et haarab mind kodust peale ja lähme koos Tallinna bussijaama. Krt ma juba ammu täheldanud, et see on üks eriti värdjalik koht… Öösel kella üheni on lahti aga juba alates kella kaheksast õhtul on see välja surnud, kõik kohvikud-putkad kinni, rahvas tiksub tuimalt bussi oodates. Mitte ühtegi asja ei ole võimalik osta… Hea, et veel peldik pole kell 8 kinni 😀 😀 Vähemalt miski kohviautomaatki võiks olla aga kus sa sellega…
Hea, et sellele 0.10 bussile pileteid ei võtnud… see silmini rahvast täis. Lõpuks tuli meie buss kah, näitasin bussijuhile moblas piletit ja kobisime peale. Saad sa aru kogu buss oli meie päralt, rohkem reisijaid ei olnudki… bussijuht ütles, et valige meelepärased kohad ja kobige kotile. Ega seda saanud kasutamata jätta 😉 viuh sirakile terve istmerea peale. Äratus oli siis kui me juba olime piiripunkti väravast sees, tavaliselt aetakse juba kuskil Narva keskel üles. Eesti poolel läks välgu kiirusel, ainult 2 passi ju kontrollida… ja juba kimasime Vene poole piiripunkti…. Krt seal hull järts bussidest Luxekspress ja see 0.10 väljunud bussid meie ees. Me juba mõtlesime nonii tunnike hooleta niisama tiksumist. Aga bussijuht hea säga ütles, et lipsame mööda… lähme sõiduautode reast. Mõeldud tehtud, käis näitas oma passi ära ja me kah, toll vaatas bussi üle ja tuld…. ei läinud vist kümmet mintsagi 😀 😀 Jaanilinna Neste tanklas oli veel miski 5 mintsane peatus, seni kuni tankimine käis. Hüppasime korra sisse, et kempsus käia ja väike unekohv võtta…. Saad sa aru mida kemps seal oli… veevabad pissuaarid, pildid, peeglid ja mis eriti teema…. täiesti puhas ja korras… Krt meil pole kuskil bensukas sellist ägedat ja nii puhast kempsu näinud. Kohviautomaadid olid ka päris edevad… pole ammu nii kobedas bensukas käinud. Kohv joodud viuh bussi kotile tagasi.
Äratus oli Piiteri bussijaamas, kurja see on nagu kindlus… mitmemeetrine aed ees politsei valvab jne jne. Viimati kui käisin siis sai välja saabuvalt bussilt läbi terminali aga nüüd lausa eraldi väljapääs ja terminali ei saa. Kui terminali tahad minna siis lähed väljast uuesti sisse täislaks kontrolliga, kotid röntgenisse jne. Meil polnud sisse asja, lonkisime metroosse ja tiksusime kesklinna. Kurja siin oli päris külm Admiraliteiski metroojaama juures kobisime kohe kohvikusse sooja saama. Seal nurga taga oli päris hubane pisike kohvik, sooja toitu seal ei saanud aga kohvi kõrvale sai saiakest või kooki. Kohv oli 100 rutsi ja täiesti ok värk. Türgis oli kohv ikka täis pask selle kõrval mis siin sai. Tiksusime tubli tunni kohvikus, kuskil pidime aja parajaks tegema, enne kui poed lahti tehakse ja saab seda “terviseketast” otsima hakata 😀
Kui kohv joodud lonkisime vaikselt mööda Nevskit Gostinõi dvori poole. Kaasani katedraali juures tegime väikse peatuse ja piilusime sisse kah, väidetavalt sellisel kujul ehitati ta pühendusega 1812 aasta sõdade kangelastele. Samas piilusime ka Singeri maja (tänapäeval tuntakse seda muidugi rohkem “Dom knigi” nime all) mille katusel oleva kupli olevat teinud Adamson aga eks Nevskil ole temast jälgi õige mitmetel majadel 😉 Huvitav, et lund kuskil ei näinud aga üks auto seisis siin täitsa lumine… kust ta küll tuli…
Lõpuks jõudsime Gostinõi dvori juurde aga krt ikka oli meil aega veel pool tunnikest enne kui avatakse… Mõtlesime, et äkitse siin on esimene variant spordipoest kust saab selle otsitud vidina. Tegime vähe aega parajaks väise tiiruga kõrvaltänavates. Seal nägi nii sügiseseid kompositsioone kui ka elektrikust sõbrale silmailu juhtmete näol 😀 😀
Vahepeal sigines tänavatele miljon politseinikku…. Miski vippide saatmine käis. Lõpuks tehti Gostinõi dvor lahti aga selgus, et seal polegi sporditarvete poodi… Üks abivalmis müüa vaatas meile netist kus võiks olla sellist staffi. Ütles, et Moskovski prospektil on selline pood nagu “Sportmaster” äkitse seal on. Kuna sinna sai ka metrooga otsustasime käsitsi minna.. aega meil ju sitaks. Panime vaikselt mööda Sadovajat ajama… see tänav pisikesi poode täis ja isegi üks spordipood oli. Hüppasime kohe sisse aga sealt saadeti kohe viisakalt välja tagasi jutuga, et oodake vähe pood alles kinni. Lonkisime siis üle tee sööklasse aega parajaks tegema. Sellised sööklad kipuvad seal enamjaolt usbekkide omad olema… ega ei eksinud oli seegi nende oma 😀 😀 Võtsin spagetid… need tundusid kuidagi aktuaalsed olema hetkel. Spagetid olid seente ja kanaga… üllaülla kusjuures täiesti söödav oli. Peale sööki kobisime sinna poodi tagasi, ennäe imet saimegi sealt ühe selle vajaliku ketta, rohkem polnud. Egas miskit lonkisime edasi, teel oli mingi päris huvitav muuseum 😉 seekord sisse ei astunud aga jätsin järgmise tripi jaoks meelde. Lõpuks jõudsime sinna spordipoodi kah mida meile pakuti aga kahjuks seal ei olnud neid müügil. Lonkisime vaikselt Sennaja metroojaama poole vahepeal sai muidugi surfatud netis kus veel sporditarvete poodi on. Kuskil teises servas leidsime kah aga sinna küll käsitsi minna ei viitsinud. Sennaja metroojaama juures märkasime, et seal kah miskine kaubakeskus.. Põikame sisse äkitse on spordipood kah…. Täitsa oli aga väga spetsiifiline. Aga avastasin, et siin oli väga ok hobipood… väga suur ja hea valik kõikvõimalikku staffi. Leidsin sealt ühed tangid mida ma meil siin osta pole raatsinud kuna räme kirved on. Seal poes olid need jämedalt 14€ meie 35€ asemel. Ei tea muidugi kas ma ikka ostsin need ära 😀 😀 Muidugi kassas ootas mind päris huvitav üllatus mida ma pole veel Venemaal kohanud… Küsiti kas mul on poe kliendikaart…. ütlesin, et pole… müüja küsib uuesti, et aga äkki mul on üliõpilase tunnistus või pensionitunnistus.. Ma ütlesin, et pensionitunnistus küll on aga mitte kohalik. Müüja ütleb anna siia…. no andsin siis ja ülla ülla pea 300 rutsi tuli soodukat kohe viuh. Muidugi mis veel on siin äge, et kui Eestit kiidetaks IT poolest siis meil ma ei ole kuskil kohanud, et poetšekil oleks QR kood. Aga siin on igal tšekil 😀 😀
Sennajast panime metrooga edasi Ploshad Vosstanija jaama ja sealt edasi käsitsi spordipoodi otsima, algul panime mööda ühele poole siis teiselepoole 😀 😀 ei oodanud, et see miski pisike keldripood on aga samas saime siit vajalikud vidinad kätte. Kui vidinad käes lonkisime metroo poole tagasi. Siinsamas jäi silma üks elektroonikapood… Astusime korra sisse… no meie oomipood on selle kõrval ikka väga porno. Sitaks hea valik oli poes kõikvõimalikku staffi ja hinnad ka väga head. Jätsin meelde kuhu järgmine kord suurema kotiga lähen 😉 Enne metroojaama põikasime korra sisse ka Nevski keskusesse, et Stokmanni vaadata 😀 😀 Tegelikul oli vaja põiel käia… Kuna paar tundi oli bussini aega siis kimasime uuesti kesklinna tagasi.
Põikasime korra paleeväljakule aga mööda Bolshaja Morskaja tänavat ja ennäe imet jälle midagi uut. Ei teadnudki, et seal on illusioonimuuseum ja veel üks vahakujude muuseum. Need said ka kirja järgmise tripi projekti 😉 Ermitaaži kah seekord trügima ei hakanud kuna aega nii pikalt pole kui vaja oleks 😉 Ermitaaž on maailma suurimaid kunstimuuseume, mis asub kunagistes keiserlikes paleedes. Omavahel galeriidega ühendatud hoonetes paiknevas muuseumis olla ühtekokku üle kolme miljoni eksponaadi. On öeldud, et kui seisatada iga eksponaadi ees ühe minuti, kuluks kogu muuseumiga tutvumiseks 70 aastat…. Paleeväljakul polnud midagi muutunud… ikka tõllad ja taaskehastajad kohal pildistamiseks või sõitmiseks.
Egas midagi edasi väike tiir vaskratsaniku ja Iisaku katedraali juurde ja oligi aeg bussijaama sõita. Kobisime metroose ja tuld. Enne bussile minekut veel kohustuslik Prisma ja apteegi külastus 😀 😀 Mõned rohud nii omale kui perele, siin need märksa odavamad.
Ostsin nagu ikka terve kuhja kohukesi 😀 mulle meeldib, et nad on pakitud karpidesse siis ei lähe kotis lögaks. Ja suht söödavad on need ka. Peale shopingut oli nats veel aega ja põikasime läbi siinsamas Ligovski prospektil olevast Vietnami sugemetega kohvikust “Dedushka HO” siin olen korra varem ka käinud, täitsa ok söögikoht ja paras enne bussile minekut midagi hamba alla pista kui kebabist ja shavermast on kopp ees… siin on muud ka 😀 Kõhud täis kobisime bussijaama. Seal nagu ikka sisse saad läbi röntgeni ja metallideteka aga sellega asi veel ei piirdu 😀 terminalist edasi bussi juurde saamiseks pead politseile pileti ette näitama ja just sellele bussile mille väljumine on välja kuulutatud. Seekord oli bussis 19 inimest aga sellegipoolest sai laiutada ja magada 😀 Piirist saime ka viuh üle ja Tallinnas olime 40 mintsa varem kui oleks pidanud olema 😉
-
Kiluvarastele külla vol.2
Lõpuks jõudsime üle piiri kiluvaraste juurde, sihtpunktiks oli Sigulda. Esimese kiire peatuse tegime Strenši hullumaja juures 😀 😀 Mitte muidugi hullumaja pärast vaid seal taga on päris omapärane veetorn. Edasi kimades põikasime korra sisse miski suvalise kiriku juurde, isegi tuppa lasti. Siit edasi on enne Siguldat tee ääres päris huvitav kohake nimega “Ezerini” kus miski kunstnik teeb kividest ja metallist päris ägedaid asjandusi. Möödasõidul tasub seal igaljuhul vähe pidurdada ja asju näppida. Täpselt parajal kaugusel piirist, et nats jalga sirutada ja väike kohv teha. Ja turistiinfopunkt on siin ka olemas. Sealt saab täitsa eestikeelseid kaarte Läti kohta 😉 Kui jalg sirutatud ja asjad näpitud kimasime vaikselt edasi.
Turaidas kolistasime veidi mööda küla ringi, uudistasime tiigis roosasi vesiroose, turistide vahvaid autosi jne. Lõpuks sukeldusime muuseumi avarustesse. Vaatasime üle kõik vaatamisväärsused ja muuseumi. Muuseum on seal päris lahe ja väljapanekute hulgas on palju kohalikke leide, mis mul vaja muidugi kohe ära pildistada 😀 😀 Kolistasime linnuses kah, ilmselt oli enne piiskopilinnuse ehitamist samal kohal Turaida muinaslinnus, kohalike liivlaste vanema Kaupo residents, mille riialased ülestõusu kartuses 1212. aastal maha põletasid. Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale, aga umbes 65 aastat pärast Vana-Liivimaa vallutamist läks Turaida mõisnikule. Linnuse ehitamine ja kindlustuste täiendamine jätkus kuni 17. sajandini, misjärel linnused hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama. Kuni 1776. aasta tulekahjuni linnuses elati. Seejärel linnust ei taastatud, kuid mõisnik laskis linnusehoovi ehitada eluhoone. Igaljuhul tasub siin käia, põnevust ja legende jätkub igale sammule. Siin tuleb varuda terve päev kui mitte rohkem, et kõike näha. Linnused, koopad, mõisad, köisraudtee jne jne.
Kui linnus uudistatud kobisime kohalikku sööklasse sööma. See on päris äge vana nõuka stiil aga süüa saab mõistliku raha eest väga hästi. Kui see veel avatud on sada aastat hiljem siis soovitan kindlasti käia juba elamuse pärast. Kui kõhud täis käisime vaatasime Gutmani koobast. Väidetavalt olla see Baltimaade suurim koobas, ma küll kahtlen selles aga krt seda teab. Ma muidugi arvan, et meie Piusa on suurem. Siit koopa juurest on ehitatud trepp üles kaldapealsele. Seal on päris vägev ja pikk promenaad. Ma seal nats jalutasin väga pikalt ei jaksanud aga see läheb Krimuldasse välja 😉 😉
Siit koopa juurest kimasime Krimulda mõisa juurde. Luusisime seal ringi päris pikalt. Tahtsime sinna köisraudtee torni ka ronida aga see oli remondis ja sinna ei saanud kahjuks. Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu kus avaneb samuti väga ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on ka uhked kõrvalhooned – näiteks tallmeistri elamu on väga romantiline ja kaugemal pargis on puitpitsiline hoone mille algne funktsioon jäi saladuseks – võib-olla oli see külalistemaja. Ka siin Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, need on suht köisraudtee lähedal. Seega on siin oru servadel mõnekilomeetrise raadiuse sees 3 linnust, mis viitab väga kindlustatud kohale.
Tegime väikse tiiru köisraudteega. Muidu on see, et Siguldas käidud aga köisraudteed pole näinudki 😀 😀 Edasi läksime kepi parki ja sealt edasi linnusesse. Seal on mõis ja linnus ühe õue peal ja tasub samuti uudistamist. Linnuse tornist näeb ilusti teisi ümberkaudseid linnuseid kah 😉 Väidetavalt on see loss ehitatud linnuse müüridest võetud kividest. Ja oligi õhtu käes, kuna meil ööbimiskohta varem valmis vaadatud ei olnud arvasime, et võtame spontaanselt, telk oli ju kaasas 😉 Siinsamas Gutmani koopa vastas üle tee oli miski telkimisplats, käisin uurimas mis värk on.. Aga siin oli miski ulmeteema, telgi koht maksis, iga inimene telgis maksis, auto koht maksis. Odavam oleks olnud kämps võtta. Ja lõpuks me seda ka tegime sest ilm läks sitaks. Kuna homne plaan oli Ligatne ja selle ümbrus siis kimasime spontaanselt sinnapoole, ehk leiab miskit majutust. Lõpuks kuskil miskis suht suva kohas oli kämping aga mitte ühtki hinge. Valvur ütles, et neil asi nii uus, et mööbelgi pole sees. Aga täitsa tore vennike oli, ütles kus te ikka öösel enam lapsega lähete, majas üleval toas on nurgadiivan mis käib lahti saate seal ööbida. Alumisel korrusel oli mingi algeline köök kah veekeetja, pliit, mikro. Vana veel rääkis, et oleks 10 mintsa hiljem tulnud poleks siia saanud, ta oleks koju ära läinud 😀 😀 Näitas meile asjad ette küsis miski paar kümpsi ja kadus, ütles veel kui hommikul ärkate ja ära lähete lükake lihtsalt uks kinni ja kogu lugu. Noh saime siin täitsa rahulikult ära ööbida 😉
-
Türgi trip. Myra – Demre – Kekova Maxwell toursiga.
Kimasime täna oma esimesele tripile, neid trippe saab nii hotellist reisikorraldaja käest sebida kui ka tänavalt. Ja nagu elu näitab siis siin need venekeelsed enamjaolt. Tänavalt saab nad kätte ka pea poole odavamalt, ja kui veel kaubelda ka viitsid siis saab veel midagi alla. Me saime kolme peale suht mõistliku hinnaga tripi. Lõuna oli hinnas. Start oli hommikul 08.00 hotelli eest. Osa rahvast oli juba bussis ja osa korjasime veel peale. Giid oli meil üsna asjalik ja seletas jooksvalt kõike. Teel kimasime läbi Kumluca linna, selles linnas on jube palju kurkide ja tomatite kujulisi postamente. Giidi sõnul pidavat siit linnast pärit olema enamus mujal euroopas müüdavatest kirsstomatitest…. võibolla tõesti, kasvuhooneid oli siinkandis hullult.
Lõpuks jõudsime Myra linna, siin on säilinud Lüükia aegseid kaljuhaudu nagu putru. Tänapäeval muidugi rüüstatud neist enamus ja prügi täis. Giidi sõnul pidavat siin kultuurkiht olema ca 8 meetri paksune ja veel avastamata haudu ilmselt nõrkemiseni. Igal türklasel pidavat kodus olema metalliotsija 😀 😀 Aardeid pidavat hullult olema aga tänapäeval pidi see värgendus olema riigi kontrolli all ja detekaga igalpool vehkida ei tohi. Siin luusimiseks anti aega 40 mintsa. Sellest täitsa piisas, et luusida amfiteatris ja kaljuhaudade juures.
Vot selline amfiteater on Myras 😉
Kui Myras sai piisavalt luusitud siirdusime edasi Demresse. Demre on kuulus kuna seal asub Püha Nikolause kirik. Väidetavalt olla kristluse algusaegadel siin teeninud preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi oli jõuluvana eelkäija. Kohale jõudes kobisid kõik ikoonipoodi, me ei viitsinud minna tsillisime niisama linnas. Saatsime ühe poisi juuksurisse, sellel oli lõng peas juba nii suur, et anna olla 😀 😀 9 eurtsi eest tehti vinksvonks sonks, aeti habe ära ja tehti veel peale massaazi ka 😀 😀 Õues oli nii palav, et isegi koerad istusid purskkaevus 😀 See jõuluvana kuju oli algselt seal keset platsi purskaevu juures aastake siis lohistati nurga taha. Keset platsi oli sellepärast, et Coca-cola sponsoreeris seal linnas miskit värki ja vastutasuks tahtis jõulumehe kuju keset linna saada aga kohalik linnavõim ei lubanud rohkem kui aasta 😀 😀 Kirikus me ka käia ei viitsinud kuna see oli miski eraldi raha eest. Ja tegelikult on Ziilu sellest juba varasemalt blogis kirjutanud ning pildid kah olemas. Kiriku ees kuju alusel oli isegi eesti lipuvärve märgata kuigi keegi oli seal musta värviga pläkerdamas käinud. Siit edasi läksime lõunale, see oli suht lähedal asuvas kohvikus rootsi lauana. Edasi siirdusime “kohustuslikku” ehtepoodi. Türgis ekskursiooniga trippides väga poode vältida pole võimalik. Sponsoreeritakse ju sõite ja giide poodide poolt 😉 Poe ees peesitas veel päris vahvat värvi kassike. Kui pood ka luusitud kimasime edasi Kekova poole.
Sadamas kobisime laevale ja algas sõit Kekova saarte poole. Siin sadamas pidavat giidi sõnul elutsema lausa oma kilpkonn miski ca meetrise läbimõõduga ja päris tihti laevade vahel ennast näitama aga täna ei olnud see päev. Kes tahtis sai ka ujuma minna aga keegi ei käinud. Vaated on seal päris kobedad, näeb nii varemeid saartel kui ka maavärina tagajärjel vette vajunud varemeid. Varemeid sai uurida ka läbi laeva põhjas olevate akende. Saartele maha minna ei tohi seda rangelt kontrollitakse ja sukelduda siin ka ei tohi. Kaldal on säilinud vanad unikaalsed külad kus midagi juurde ehitada ei lubata. Hotelle siinkandis sellegipoolest on, selliseid privaatseid kümnekonnale inimesele. Vanasti pääses siia ainult meritsi aga nüüd saab ka mööda teed. Giidi sõnul on huvitav see, et saartelt ei ole leitud ühtki hauda ja arvatakse, et saartel elasid ainult nö sõdurid ja peresi sinna ei lubatud. Kaldal paistis muidugi päris vägev kindlus olevat. Seal tahaks luusida kunagi….
Lõpuks olime maal tagasi ja kimasime Kemeri poole. Jõudsime veel rahulikult õhtust sööma ja natsa ka linnas laiata. Ühe hotelli ees oli päris lahe silt 😀 😀 Tasub käia küll korra sellisel tripil kui just poepeatused ära kannatad. Sellise päevase tuuri jooksul 1-2 poodi ehk kannatab ära aga mitte rohkem. See on juba liiast kui pool ekskursioonist on lihtsalt poed. Kusjuures selle tripi ajal käis üsna vähe rahvast poes kogu bussitäiest, enamus tiksusid niisama väljas ja ootasid shoppajaid 😀 Kokkuvõtvalt trip Maxwell toursiga oli täitsa ok ja giid oli ka täitsa asjalik.
-
Hiiumaa
Jätkasime vahepeal poolikuks jäänud trippi. Kuna seekord ka ei õnnestunud Vormsile saada otsustasime Hiiumaale minna 😀 Tegime Haapsalus vähe aega parajaks. Linnas luusida ei viitsinud jube vihmane oli. Hüppasin kiirelt läbi Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumist. Pilet oli 4 € ja sellega sai uudistada mõlemat muuseumi. Üks nimelt ühes jaama otsas teine teises 😀 Kuna väga pikalt aega ei olnud piirdusin ainult side poolega. Iseenesest tasus käia ja uurida, päris põnev teine 😉 Siit edasi kimasime otse praamile.
Hiiumaal esimese sissepõike tegime Suuremõisa lossi juurde. Millal mõis asutati ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool, lasteaed jne. Sisse me siia ei saanud, tegime tiiru territooriumil ning ümbruses ja liikusime edasi.
Otsustasime liikuda mööda rannikut niipalju kui saab. Järgmine peatus oli Kallaste pangal, see on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand. Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest ja muudest mereselgrootutest moodustunud riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike. Muistendi järgi olla Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😉
Siit edasi tiksusime Suursadama poole. Teel sinna piilusime mingisse tuulikusse ja ka Kuri kiriku varemete juurde põikasime sisse. Raudkividest pühakoda valmis aastatel 1888-1891. Koos pühakojaga ehitati Kuri külla õigeusukiriku koolimaja ja elamu preestrile. Tol ajal Vene Tsaaririigi toel valminud koolid, kuhu võeti õppima ka õigeusku mittekuuluvaid lapsi, andsid hea panuse lihtrahva haridusele. Nendest koolidest arenesid lõpuks nelja-aastased (neljaklassilised) kihelkonnakoolid. Õpetajateks olid köstrid, kes abistasid ühtlasi ka preestrit jumalateenistuse toimetamisel. Veel aastal 1999 tegutses endises õigeusukiriku koolimajas Kuri algkool. Siin põõsastes oli hullult viinamäetigusi miskipärast.
Lõpuks jõudsime Suursadamasse, luusisime vähe ringi ja tegime Ungru kohvikus väikse kohvi. Ilm läks ka vaikselt aina ilusamaks. Vihm oli järgi jäänud ja päike väljas. Tiba tuuline oli ainult. Kuna kell hakkas juba sada saama mõtlesime kus ööbida. Uurisime ühte RMK kohta aga seal oli hullult rahvast ja ei mahtunud kuskile.
Kimasime tiba edasi ja järgmine RMK koht Luidjal oli täitsa tühi. Kobisime kohe kotile ära. Hommikul mõtlesime kust kohvi saaks. Tuli välja, et siinsamas läheduses olev kohvik oli juba talveunne läinud. Egas midagi kimasime Kärdlasse 😀 😀 Viigris kiire kohv ja edasi. Põikasime sisse ristimäele ja tegime oma ristid kah 😉 Selle koha kohta liigub palju legende, nendest saab lugeda siit.
Edasi külastasime kohalikku militaarmuuseumi. Ei teadnudki, et 1944 filmi rekvisiitidest tankid on siia toodud. Krt eemalt näevad üsna ehedad välja 😉 Muuseum iseenesest on väga lahe ja kindlasti soovitan külastada.
Kui muuseum uuritud külastasime põgusalt samas läheduses olevaid vene sõjaväe militaarrajatisi rabas. Kahju muidugi, et need tiba laokile jäänud. Kui aastaid tagasi olid infotahvlid ilusti olemas siis nüüd olid ainult tühjad raamid järgi. Käisime Tahkuna tuletorni juures kah aga üles turnida ei viitsinud. Tegime jalamil väikse kohvi, vaatasime Estonia mälestusmärki ja kimasime edasi Eiffelit vaatama.
Üks pull kohake. Mõned aastad tagasi oli veel tasuta aga nüüd tuleb mõned eurtsid välja käia. Aga tasub vaatamist igaljuhul kui Pariisi minna ei saa 😉 Põnevust jätkub siin nii noortele kui vanadele. Ziilu julges isegi latva ronida 😉
Edasi hakkas meil jälle aeg tuhara piirkonda taguma, tahtsime õhtuse praamiga mandrile tagasi saada. Kiire kõrvalpõige veel Reigi kiriku juurde ja paari RMK kohta. Tänaseni tegutseva, kuid Jeesusele pühendatud kivikiriku laskis ehitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811) oma vabasurma läinud poja Otto Dietrich Gustavi mälestuseks. Kirik õnnistati 24. augustil 1802. aastal. Põikasime sisse Palli RMK kohale, huvitaval kombel oli see täis välismaalasi, käisime korra rannas tuuldumas. Päris palju millimallikaid hulpis siin, mõni neist päris suur. Siit turnisime läbi metsa edasi kuni kalurikoja metsaonnini. Kurrrrja küll, see oli ikka väga äge kohake ja järgmine kord kui Hiiumaale satun katsun seal ööbida.
Siit edasi kiiruga veel Ristna kaitserajatisi uurima. Turnisime üles ka kohalikku nõukaaegsesse tulejuhtimistorni, see on elamus omaette, isegi Ziilu turnis üles peale väikest vastupunnimist 😀 Sealt avaneb ümbrusele ikka muljetavaldav vaade. Samas läheduses on ka vene sõjaväe poolt ehitatud kortermaja, see on juba korralikult metsa kasvanud kuid üllatuslikult pole seal sees midagi väga lõhutud. See näeb välja nagu meie oma kohalik Tsernobõl. Ja oligi aeg praamile kimada. Tegime kiire peatuse veel merekaubamaja juures. Seda soovitan kah külastada, seal näeb mida kõike meri kaldale on toonud sealkandis.
-
Läänemaa
Üks väike trip Türgi tripi tasaarvelduseks 😉 Oli plaanitud küll pikemalt aga nagu ikka kui kaua plaanid siis tuleb midagi vahele. Vaatasime neid kohti mida polnud ise ka sada aastat külastanud. Esimese kõrvalpõike tegime Kloogale. Raudteeülesõidul oli lahe silt “foorid ei tööta” aga foore ei olnudki 😀 😀 Kloogal eriti midagi muutunud ei olnud, ikka selline pisike küla äärmusest äärmusesse. Näed nii räämas kui ka korralikult renoveerituid barakke. Kortermajad on enamjaolt ikka korda tehtud. Ohvitseride maja seisis ikka õnnetult räämas ja tühjana.
Kloogalt edasi kimasime samas läheduses oleva koonduslaagri asupaika. Viimati käisin seal siis kui seal oli metsa sees üks mälestusmärk ainult püsti. Väidetavalt olla koonduslaager rajatud vene vägedest maha jäänud sõjaväebaasi, mille hooneid sai ära kasutada laagri administratsiooni ja valvurite majutamiseks. Laagris olla olnud umbes 3000 juudi meest ja naist Leedu ja Läti kindralkomissariaatidest, erinevatest getodest jne. Mees- ja naisvangide osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid Saksa SS-üksused ja Saksa Korrapolitseile allunud Eesti 287. Politsei Vahipataljoni 3. rood. Kui Aadu meestel asi seal hapuks läks tapeti sealsed vangid enamjaolt, mõnel olevat õnnestunud isegi ellu jääda. Nüüd oli siia püsti pandud Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsioon “Klooga laager ja holokaust” Siin saab nüüd jalutada parklast raudteejaamani välja. Ja kus siia on paigaldatud kaameraid 😀 😀 huvitav mida kardetakse…. Selliseid kohti on Eestis veel küll ja küll aga miskipärast rõhututakse just seda kohta igal võimalikul juhul. Ilmselgelt on siin taga teatud kogukondade karvane käsi, krt sellest poputamisest võiks juba üle saada…. Paanika järgi tundub, et hävitati ainult ühte kindlat rahvust ja kõigil teistel rahvustel silitati koonduslaagrites päid ja anti pepule musu f…
Edasi võtsime suuna Leetse poole piki mereranda. Leetse pank on tsillimiseks päris mõnus privaatne kohake. Isegi vares käis merevaadet nautimas. Leetses on mere äärde tehtud paar päris kobedat RMK lõkkekohta ja isegi puud olid olemas.
Paldiski otsustasime seekord marsruudilt kõrvale jätta ja suundusime Leetsest otse Madise kiriku poole. Täna oli kirik lahti ja sai sees ka ringi vaadata. Päris vahva kirik ja ilmselt Eestis ainus mille tornis põleb majakatuli 😉 Ja mis siin on veel äge, et pingid on küttega… Sellist varianti pole ka kuskil mujal näinud.
Kui kirik uuritud jätkasime teekonda Vasalemma mõisa juurde. Tegime väikse tiiru ümber maja. Kurja küll seal oli päris kuri pargivaht… susises hirmsasti meie peale, ilmselt uus alles ja ei tunne kõiki 😉
Kui juba siinkandis siis tuleb kiire pilk ka Ämari lendurite kalmistule visata 😉 Kalmistu rajasid siia ilmselt juba Ämari mõisa tollased omanikud Tritthofid millalgi 19. sajandil. Arvatavasti paiknes algne kalmistu (või selle süda) praeguse lennuväekalmistu kõrval, sellest pisut kagu pool. Mõisa ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistul on olemas kaks arvatavasti varasemast ajast pärit hauatähist, kuid pole teada, kas need on oma algsel kohal või on sinna toodud hiljem. Kalmistu rüüstati arvatavasti millalgi pärast 1945. aastat Suurkülla ja Ämarile lennuväebaasi ja sõjavangilaagri ning selle juurde asula rajamist uute asukate poolt. Samal ajal või pärast seda võeti kalmistu kasutusele uue lennuväeasula kalmistuna. Väidetavalt toimus esimene matus 1949. aastal. Võimalik, et algselt kasutati endist mõisakalmistut vangilaagri kalmistuna ning uue asula kalmistu rajati endisest kalmistust loode poole. Kui laager likvideeriti, tasandati ka selle kalmistu ning hiljem rajati sinna elamuid. Kasutusele jäi uus kalmistu (või vana kalmistu uus osa), algse kalmistu hauatähiseid võidi aga kasutada ära uuel kalmistul. Praegu sinna enam ei maeta, kuid see on üldiselt veel hooldatud. Sellele lennuväe ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistu on tuntud lennuõnnetustes hukkunud lendurite haudadele püstitatud lennuki tiivaosadega tähiste järgi. Pole teada, kas hauatähistena on kasutatud konkreetsete õnnetustes osalenud lennukite osi või on need võetud muudelt lennukitelt. Üldiselt huvitav kohake ja tasub pilk peale visata. Siit edasi kimasime Padise poole. Seal luusisime vähe kohalikus käsitööpoes, päris põnev poeke kus kõikvõimalikku käsitööd müügil nõrkemiseni. Vaatasime sisse samas nurga taga olevasse kohvikusse kah aga midagi ahvatlevat sealt ei leidnud. Tegime tiiru ümber kloostri kah, hetkel sinna sisse ei saa kuna hullud renoveerimistööd käsil. Uus trepp ja mõned aknad juba paigaldatud, loodame, et tuleb ikka asjalik asi mitte mingi ülejala asi jälle. Muidugi olla seda kloostrit omalajal ehitatud vahelduva eduga üle 200 aasta 😀 😀 Samas kõrval olevasse valitsejamajja plaanitakse luua turismiinfo- ja teeninduskeskus. Klaasist teise korruse otsasein juba paigaldatud ja miski kaubanduslik välimus majale loodud. Aga eks järgmine aasta ole näha neid üllitisi.
Padiselt edasi kimasime Põõsaspeale. Mõtlesin, et ehk saab seal tulepaagi torni ronida ja ümbrust nautida aga kurja…. tornigi ei olnud enam. Selle asemele oli ehitatud uus tulepaak Tsillisime vähe ja vaatasime linde, siin on päris tuntud linnuvaatluskoht. Meri oli haruldaselt sile ja vaated superägedad. Algul oli küll plaan edasi sõita ja kuskil ööbimiskoht leida aga ei viitsinud enam edasi sõita, suht väss ja selg ka natuke jonnis. Ziilu arvas, et võiks siin ööbida… vaatasime kuda päike merre kukkus ja kobisime kotile siinsamas rannas. Ommuku ärgates tudeerisime veel vähe ümbrust. Tahtsime minna vaatama ka vene sõjaväe jäänukeid aga ei hakanud eravaldustesse viisakusest trügima, tegin eemalt paar klõpsu ja kogu lugu. Ühe lautrikoha juures oli päris vägev pink tehtud mere nautimiseks 😉
Põõsaspealt edasi tiksusime Rooslepa kabeli juurde. Rooslepa kabel ja kalmistu on pärit 17. saj. Kabel rajati algselt puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Kabel lagunes pärast II Maailmasõda, kuid nüüdseks täielikult taastatud jumalakoda taaspühitseti 2007 aastal. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti. Edasi mõtlesime, et sügaks Vormsile aga polnud pileteid saada. Siis meenus, et Haapsalus on Maitsete Promenaad. Mõeldud tehtud, otsustasime Vormsi asemel seda külastada lootuses nautida head toitu.
Vedasime endid siis kohale, tegime kiire kohvi ja saiakese ühes kohvikus. Edasi läksime otsisime parkimiskohta kuskile promenaadi lähedusse aga ega neid väga ei olnud. Parkisime kuskile suva kohta muru peale ja läksime tsillima. Aafrika rannas oli mingi käsitöövärk ka, ühel laual märkasin päris mehist vööraami 😀 😀 Sealt edasi liikusime vaikselt linnuse poole, teel vaatasime maja kus Pets Haapsalus käies ööbis ja tutvusime kohaliku Jaani kirikuga. 15. sajandi kaubaaidast ümber ehitatud kirik eristub teistest oma põhja-lõuna suunalise asendi poolest, tähelepanu kiriku sisustusest väärivad kindlasti 5 m kõrgune kivialtar ja puust kantsel. Kirik on olnud Eesti koguduse kirikuks, mille põranda alla ja aeda on maetud lihtsamaid linnakodanikke. Jaani kiriku tornis rippuv kell on üks vanim Eestis, kõige vanem Läänemaal. Kui kirik uuritud lonkisime edasi linnuse poole. Mõtlesime, et käime vaatame siis seda paljukiidetud ja remonditud muuseumi kah.
Linnuse muuseum jäi siiski külastamata ja ilmselt mitte ainult meil. Kui piletihinda nägime siis….. No 12€ per face on ikka liig mis liig. Selle raha eest ma ikka tahaks juba palju näha aga seal paraku pole seda paljut kunagi olnud… Hind oli ikka paras pettumus. Selle peale otsustasime, et lähme vaatame seda heade maitsete promenaadi…
Rahvast ja putkasi oli promenaadil ikka kõvasti. Reklaamiti seda hullult kui ühte Eesti maitsvamatest ja põnevaimatest tänavatoidufestivalidest ning selleks päevaks pidi terve Karja tänav muutuma maitsete promenaadiks kus külalistele pakutakse ainult värskest ja kvaliteetsest toorainest valmistatud põnevaid palasid….. Aga kahjuks oli see ka paras pettumus üle ühe putka kas friikad või šaslõkk… põnevatest paladest oli asi ikka väga kaugel….. Tundus, et Eesti maitseelamus ongi friikartul šaslõkiga f….. 😀 😀 Oleks tahtnud saada ikka mingit maitseelamust selliselt paljureklaamitud ürituselt aga kus sa sellega. Lõpuks piirdusime ise ka ühe šaslõkiga, sest midagi muud söödavat paraku ei olnud ja seegi polnud suurem asi. Olen ikka igasugu festivalidel käinud kus on ka suurem valik toitu kui siin, oleks nagu küla simmanile sattunud. Lõpuks lonkisime üsna pettunult auto poole tagasi, teel põikasime korra vaatetorni ja viskasime pilgu ümbrusele. Vähemalt midagigi head pärast kahte pettumust.
Kuna plaanimuutus ei lubanud pikemalt luusida võtsime suuna kodupoole. Põikasime veel läbi Aleksander III mälestuskivi juurest ja väikse ringiga edasi. Teele jäi veel Ridala kirik, kiires kõrvalpõige. See oli väärt mõte, hullult palava ilma tõttu oli meil veevaru otsas ja sealsest kaevust saime seda täiendada. Päris vesi on ikka kordades parem kui miski pudelivesi 😉
-
Sihitu trip
Sõbraga tuli mõte, et võiks nädalavahetusel kuskil trippida ja paar pilti teha. Sihti paika ei pannud peale selle, et õhtul võiks Annimatsil sauna teha. Algul pidime kolmekesi minema aga ühel kambajõmmil viskas öösel enne starti junnilõikajal rihma maha ja ei saanud kuidagi peale tagasi 😀 😀 Hommikul panime minema ja mõtlesime, et teeme Järva-Jaani Olerexis väikse hommikukohvi ja seal siis juba mõtleme kuhupoole keerame. Tiksusime tuima näoga läbi Järva-Jaani kui silmanurgast märkasin poe platsil tervet parve tuletõrjeautosi. Mõtlesime toho till ae midagi põleb või 😀 😀 ots ringi ja vaatama. Parkisime auto tänavanurgale ja uurima mis värk on. Tuli välja, et toimus kohaliku tuletõrje 120 sünnipäeva tähistamine. Plats ja tänavad olid tihedalt igas vanuses tuletõrjemasinaid täis. Tundus, et kogu Eesti masinad olid seal kohal 😉 Vaatamist jätkus meile kohe tükiks ajaks.
Kohal oli ka õige mitmeid saunamasinaid. Kurja ei teadnudki, et neid niipalju on liikumas. Osad olid isegi küdema pandud. Tuli välja, et isegi Hiiumaal on selline värgendus olemas ja täitsa nõutud kah veel 😉 Ja 2 in 1 varianti nägin esimest korda… oleneb kummalt poolt kütad 😀 😀 vastavalt sellele on kas tavaline või suitsusaun.
Masinaid oli pea igast komandost vist ja nägi nii muuseumieksponaate kui tänapäevast tipptehnikat
Platsi servas oli üks redelauto oma redeli tiba püsti ajanud, mul ju kohe vaja sebida ennast sinna üles 😀 valutava jala ja seljaga. Aga lohutasin end sellega, kui alla ei saa siis siin spetsialiste küll kes tahavad oma osavust näidata päästmisel 😀 Õnneks muidugi seda vaja ei olnud. Redeli otsast sai vähe aimu kui palju neid masinaid siin platsil koos oli. Oleks muidugi tahtnud veel kõrgemalt vaadata aga abiks seegi 😉
Platsil tutvustati ka mõnda huvitavamat sõiduriista lähemalt, nagu näiteks tuletõrjejalgratas 😀 Päris stiilne nägi välja. Tünnist sai kalja kah plasttopsiga. Vanasti käis ikka klaasi, kõik jõid samast klaasist ja elus siiani. Vaatasin ühe auto varustust, kõik oli Homelite, tänapäeval pole sellest firmast enamus midagi kuulnudki. Vaatamist ja näppimist jätkus siin küllaga aga kopp sai ette ja kimasime tanklasse kohvile. Pärast pidi veel paraad kah olema aga otsustasime selle vahele jätta.
Kui kohv ja saiake manustatud tiksusime vaikselt edasi Tartu poole. Teel põikasime sisse Äksi kiriku juurde. Selle nimetusega on seoses haldusreformiga palju segadust, nüüd see nagu vist Voldi küla… miks Äksi ei sobinud ei tea keegi. Samas asukohas on olnud mitu puust kirikut, mis on aga erinevates sõdades hävinud. Praegune kirikuhoone on tõenäoliselt ehitatud 1770. aastal. Kui kirik inspekteeritud tegime väikse tiiru kirikuaias. Seal on vahva 15 erineva kiigega looduslikult kaunis paik, mis on aastaringselt sobilik ja mõnus ajaveetmise paik looduse nautimiseks. Kiigepark sobib piknikupaigaks ning selle kasutamine on tasuta.
Kiikumine moodustab Eesti muistse loodususundi riitustest ja kommetest ühe osa, olles maagilise tähendusega ning seotud kevade saabumisega. Tänasel päeval on kiiged meelelahutuse pakkujaks nii suurtele kui väikestele. Siinsamas pargi servas oli luigepere oma lapsed tuulduma toonud 😉Kui kirikuvärk uuritud tiksusime vaikselt edasi. Lähtel tegime väikse poepeatuse, et veevaru täiendada. Samas sai lõpuks ka see trakats jäädvustatud 😀 😀 muidu kimame koguaeg mööda peatuda ei viitsi. Siin tuli uitmõte, et paneks hoopis vasakule Võru peale ja Tartu ei lähekski 😀
Võrus parkisime auto kohe keskväljaku serva ja läksime uurima seda ägedat peaväljaku installatsiooni. Päris stiilne värk, seda peab lausa oma silmaga nägema. Huvitav kust selle disainimiseks inspiratsiooni saadi….
Tudeerisime kohalikku Katarina kirikut kah. Kirik on pühendatud Võru linna ja Vana-Võromaa kreisi asutaja Vene keisrinna Katariina II nimepühakule Katariinale Aleksandriast. Kiriku juurest läheb Katariina allee Tamula järve promenaadile. Kiriku kohta saab palju põnevat lugeda siit. Kirikus üks tore tädi näitas meile ka nurgataguseid. See kirik on huvitav selle poolest, et kooriruum asub altari kohal, altari kohal on silm ja kantslis saab jutlustaja pingil istuda. Tagaruumis on säilitatud algsel kujul ka esialgne kemps.
Kirikust edasi läksime mööda alleed järve poole, vaatasime Katarina II kuju, imetavat emist jne. Alleel oli isegi üks teretulnud nähtus, mida enam eriti kuskil ei näe…. kaev kust sai joogivett võtta.
Tamula äärsel promenaadil kees elu. Ehitati liivakuju, lasti vibu, viikingid võitlesid, põletati savi lõkkel jne jne. Kuna meil hakkas aeg natuke jalaga tuhara piirkonda taguma siis tiksusime vaikselt keskväljaku poole tagasi.
Käisime tegime veel kiire omleti Mõisa aidas. Krt kolka kohta olid ikka üsna krõbedad hinnad, nagu Tallinnas juba. Ei tea kas see nii ainult festivali päeval või aastaringi 😀 Kui nälg kustutatud kimasime Nõo poole, sõber pani vanematele paar küünalt ja siis viuh Annimatsile sauna.
Niikaua kui saun soojaks läks tegin õues paar pilti kah. Peale sauna kimasime kodupoole, korra oli küll mõte, et ööbime seal aga…..
Kokkuvõtvalt täiesti tühjalt kohalt ilma eelmängu ja plaanita õnnestus näha päris palju põnevat 😉
-
Raudteemuuseum
Miljon aastat on olnud plaan külastada raudteemuuseumi aga kordagi pole sinna veel jõudnud. Igakord on kas kiire või sada muud asja 😀 Seekord vabal päeval midagi muud targemat pähe ei löönud… Mõeldud tehtud aga nagu ikka juba traditsiooniks saanud, miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Mõtlesime Lihula kaudu minna, pole paar aastat seal käinud mõtlesin ehk on midagi uut. Kahjuks tuli pettuda selles osas…. Mõisa park küll ilusti niidetud aga vaatamisväärsus linnusevaremete näol niitmata ja hein kulmudeni. Mõis iseenesest oli seal ilmselt olemas juba 13. sajandil nö. ordu- või piiskopimõisana aga hoonestuse kohta pole eriti midagi teada. Tolleaegsed mõisad olid suht väiksed ja koosnesid veskist, aidast ja vasallelamust. Siin ilmselt täitis mõisahärrade elamu rolli piiskopilinnus. Praegune säilinud klassitsistlik kahekorruseline kivist mõisa peahoone on ehitatud 1824. aastal von Wistinghausenite ajal. Mõisa kohta täpsemalt lugeda saab siit.
Ainuke asi mis vahepeal muutunud oli on see, et lõpuks oli veskile katus peale tehtud, oli teine ennem üsna trööstitus seisus. Luusisin vähe ka veski kõrval olevas mahajäetud majas…. hullult laastatud ja rämpsu täis.
Üks väga lahe juhtum oli kah 😉 Lõpuks ometigi sain ilusti pildile Eesti rahvusliblika pääsusaba. Pääsusaba on meil üks suurimaid päevaliblikaid, tema tiibade siruulatus võib olla 8-9 sentimeetrit. Silma torkavad tagatiibadest välja ulatuvad “sabakesed” ehk siilakud. Emased liblikad munevad sarikaliste sugukonda kuuluvatele taimedele ja nii võib ereda värvusega röövikuid kohata ka tilli- ja porgandipeenras 😉
Kui liblikas imetletud luusisin vähe ümber mõisa, just käis katuse remont. Mõtlesin muuseumi ka külastada aga viimasel hetkel loobusin kuna uut väljapanekut ei olnud ja vana juba mitu korda vaadatud. Selle asemel läksin inspekteerisin hoopis kirikut.
Kiriku torn ikka veel vildakas 😉 Vana kirik olla hävinud 1297 saksa ordu ja piiskopi vahelises sõjas, uus ehitati üles ja jäi püsima 1874. aastani, mil osutus oma halva seisukorra tõttu tarvitamiskõlbmatuks. Uus kirik valmis 1876. Kiriku altar, pingistik ja kantsel on kohaliku meistri Laurbergi valmistatud, kantslirinnatise baroksed skulptuurid on pärit veel vanast kirikust. Samuti kuuluvad vanemasse aega altarimaal ja üks tornikelladest. Mulle meeldib tavaliselt ikka tornidesse ka turnida aga siin ei saanud, uks lukus küll ei olnud aga tool oli ees. Vanasti tähendas luud ukse ees, et kedagi pole kodus 😉 siin toolil ilmselt sama viide 😀 Kui kirikus kah tiir tehtud võtsime suuna raudteemuuseumile.
Kurja küll ilm läks käest ära ja hakkas sadama. Tegime kiiruga väikse tiiru territooriumil saamaks aimu mis siin üldse on. Iseenesest on see tegelikult mitte päris raudteemuuseum vaid rohkem ikka muuseumraudtee mis on Eestis ainus kitsarööpmelise raudtee muuseum. Raudteemuuseum on meil veel Haapsalus. See mida külastasime asub ikka Lavassaares kunagisel turbatööstuse alal. 1980-ndatest pärit muuseumis on välialal üle 80 veermikuühiku. Sees on veel üle 700 erineva ajaloolise foto, eseme ja dokumendi, samuti näitusmüük ajaloolistest raudteeteemalistest piltidest.
Kui väljas tiir tehtud kolasime vähe sisenäitusel. Tegelikult siin eksponaate nagu putru ja tasus käimist küll. Muuseumis saab juunist septembri lõpuni laupäeviti teha sõidu auru-, või diiselrongiga 2 km pikkusel lõigul. Territooriumilt väljas on säilinud veel töötajate kortermajad, saun jne.
Tiksusime siit edasi kodupoole kõhud tühjad. Mõtlesime, et põikame sisse Märjamaal ruudu pubisse ja teeme väikse söögi. Vaatasime, et menüüs armeenia sašlõkk….. Mõeldud tehtud, tellisime ära, jõhvikas veel kiitis, et see saab ruttu valmis ja on väga hea. Istusime lauda ootama, krt aega läks hullult, mul hakkas juba kopp ette tulema. Asi oli kiirest valmimisest kaugel… seda enam, et pubis oli ainult 2 klienti enne meid. Lõpuks toodi toidud täis üllatusi 😀 😀 Pole elus mitte kuskil sellist armeenia sašlõkki näinud ja ilmselt armeenlane oleks sellise toidu solvamise peale kogu pubi maha lammutanud 😀 😀 Küsisin jõhvikalt misasi see on, kus mu sašlõkk on??? Neil pidavatki selline sašlõkk olema. Noh sellest oli asi ikka väga kaugel, taldrikul oli lihtsalt pannil kahelt poolt praetud lihakäntsakas mis polnud tuld ega suitsu isegi kaugelt mitte näinud. Juba teist korda järjest selline kummaline asi selles pubis. Paar kuud tagasi käisime ka seal möödaminnes söömas, kinnipanekuni oli tunnike aega. Saime toidud kätte ja siis läks jõhvika kiun lahti, et sööge ruttu ta tahab bussile jõuda. Ütlesin, et tund kinnipanekuni aega, see ikka halas, et ta tahab varem kinni panna ja bussile jõuda… Ilmselgelt edaspidi valin sealkandis teise toitlustaja 😉
