-
Türgi blogi. Mis maksab… ?
Ikka küsitakse, mis maksab Türgis üks või teine asi. Mis maksab toit, mis bensiin jne. Türgi on suur ja lai, hinnad on paljuski kaubeldavad ja kujunevad mitme faktori mõjul. Mõned asjad tunduvad odavad, mõned mitte nii väga. Esimesel nädalal maksin poes šampooni ja duššigeeli eest kokku 8 dollarit (USD). Täna enam niipalju ei maksaks 😀
Olgu öeldud, et elan Kemeris. Kuna olen siin reisifirma esindajana tööl, siis töötõendiga saan nii mõnedki asjad soodsamalt või puhta muidu. Mingi boonus peab ju ka olema, ega siin ainult palga pärast tööl käia tasu 😀
Mis maksab bensiin? Avuta ise, hinnad on liirides:
Mis maksab söök? Ka oleneb kohast, kus süüa. Kemeri keskuses rannaäärses restoranis saab sellise võileiva (kogu see kupatus oli menüüs märgitud kui juustuvõileib) koos kohviga alla 5€. Täpselt ei mäleta, aga ilmselt võtsin teise kohvi veel ja see mahtus ka selle viieka sisse. Mõtlesin, et võtan väikse ampsu kohvi kõrvale 😀 Nälga siin igatahes ei jää.
Meil firma poolt hommikusööki pole ette nähtud, nii juhtubki, et käin mõnikord väljas hommikust söömas. Lojman ehk majutus asub Kemeri kesklinnas, seega on siin turismipiirkonna kesklinna hinnad. Vaata menüüd ja arvuta ise.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Tahtali mägi
Esmaspäeval oli mul gaafikus OFF ehk vaba päev ja Tahtali training. Teine vaba päev ja siiski mitte päris vaba. Treening tähendab seda, et saab ekskursioonile kaasa minna, aga kui korra oled treeningul käinud, siis järgmine kord eeldatakse, et oled valmis ise ekskursiooni läbi viima. Nii, et pimedalt ainult turisti panna ei saa 😁
Tahtali lumine tipp kõrgub üle Kemeri ja sinna üles saab köisraudteega. Juuliks pidavat kuumus oma töö tegema ja siis sulab lumi ära. Üles soovitati soe jope kaasas võtta, sest nagu ikka on mäe otsas jahedam ja tuulisem.
Köisraudteega saab 2365 m kõrgusele. Vagun, mis üles sõidab, on suuremat sorti (mitte nagu Tünektepe oma) ja mahutab kuni 80 inimest. Kokku liigubki kaks vagunit, siis kui üks tuleb üles, siis teine liigub alla ja vastupidi. Sõit kestab umbes 10 minutit.
Ilusa ilmaga avanevad alla linnale ja merele imelised vaated. Mul seekord ilmaga vedas. 🙂 Päike paistis ja küttis korralikult. Tuulevarjus võis kaasavõetud jope maha ajada ja päikest võtta. Mäe otsas on kohvik, restoran ja näitusesaal ja vaateplatform, lisaks saab mingi ala ulatuses oma jalaga mööda lund kõndida. Poseerijaid ja selfitajaid oli paksult. Mulle tundus antud kahetunnine vaba aeg isegi liiga pikk. Istusin siis niisama terassil ja võtsin päikest. 🙂
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Antalya linnaekskursioon.
Jõudis kätte see kauaoodatud päev, kui mind saadeti minu esimesele ekskursioonile. Lõpuks ometi saan ka näha, mida ma turistidele pakun ja müün. Kirjas on treening. See tähendab, et jõlgun teise giidiga kaasas ja õpin selgeks, mis ja kus. Arvata on, et see jääb ainsaks Antalya treeninguks, järgmine kord visatakse mind juba pulti. Nii nagu muude asjadega siin on. Ei mingit põhjalikku ettevalmistust, visatakse vette ja hakka aga ujuma 😀 😀
Hommik oli sombune, taevas pilves ja päikest ei tõotanud. Ideaalne ilm ekskurseerida. Ilusa ilmaga oleks kahju olnud, kui päikest võtta ei saa. Ma veel piisavalt pruun ei ole, pole lihtsalt aega olnud. Turistidest on küll natuke kahju, kes tulid Türki sooja ja siis selline ilm. Aga mööda linna lonkimiseks oli super – +19..+21 ja pilves. Igaks juhuks haarasin fliisi kaasa, kui läheb jahedamaks.
No ei möödu siin päevagi viperusteta, aga ma polnud täna tööl, siis väga ei põdenud. Välja arvatud enne väljasõitu kontoris, kus mulle jõudis kohale, et giid on ju leedulane ja ekskursioon toimub leedu keeles. Hea küll, mina olen treeningul ja minu eesmärk on ära näha kohad, kus käiakse, aga oma jutu (juhuks kui ma tahan edaspidi ekskursioone läbi viia) pean nagunii ise koostama. Sellega oli juba enne tööle asumist selge, et materjali firma mulle ette ei anna, minu päralt on kogu internet ja valmistagu ma end ise ette 🙁 Aga mulle jõudis kohale, et me müüme sama ekskursiooni oma Eesti turistidele. Kui minemas on vähemalt 10 inimest, siis saadetakse eestikeelne giid. Kui on vähem, siis mitte. Eestlane olla on luksus, nagu Tiina armastab öelda. Ma olin kuidagi eeldanud, et nad saavad sel juhul vene- või ingliskeelse ekskursiooni. Ära eelda, vaid küsi – seda on ka üks siil mulle öelnud 😉
No ja ma siis küsisin, et mismõttes eestlased saavad leedukeelse ekskursiooni???
“Nii on”, vastati mulle süütult. “Müü eestlastele rohkem, saavad eestikeelse giidi. Pealegi, neid on juba hoiatatud. Aga täna võid sa ju neile ise tõlkida.” Ma tegin suured silmad, mismoodi mina peaks leedu keelest aru saama? Eestlasi oli bussis üks vene paar, keda oli “hoiatatud”. Nad said sama kogemuse, mille mina ja Santa (läti reisiesindaja, kah treeningul).
Lõpuks kõige hullem polnudki. Esimene peatus oli Tünektepe.
Anatalya linna äärelt viib köisraudtee 10 minutiga üles 618 meetri kõrgusele Tünektepe tippu. Tänase sompus ilmaga oli vaade veidi udune, kuid siiski olemas. Pole paha.
Nagu näha, tegime väikse kohvi ka. Kohvik on nii sees kui väljas. Tänase ilmaga õues just palju rahvast ei istunud. Peale meie veel paar üksikut värske õhu nautlejat. Reisibüroo töötõendiga oli meie kohvi muidugi tasuta. Eks nad teavad, et me toome neile tulevikus turiste juurde 🙂 Arvestasime allsõiduks täpselt 10 minutit, nagu meile öeldi, aga miskipärast olime viimased saabujad, kelle järgi buss juba ootas. OK, pole hullu. Edasi oli kavas šoping – kõigepealt juveelipood, siis maiustuste pood ja seejärel nahapood 😀 😀
No comments. Te teate, milleks see vajalik on.
Ilusad avarad uhked kauplused. Vastuvõtt pidulik. Soovite sissejuhatust vene või inglise keeles? Kuidagi õnnestus meil suures juveelipoes niimoodi ära eksida, et käisime ühel ja teisel korrusel ja kui lõpuks ei-tea-mitmenda tiiruga välja jõudsime, ootas buss jälle meie järgi. Natuke mark hakkas olema.
Nahapoes juhtus sama. Omaarust läksime poest kergelt läbi jalutades otse välja bussi, ei proovinud midagi selga, ei valinud midagi välja, aga ikka ootas bussitäis rahvast meie järgi. Nüüd oli juba natuke rohkem mark täis. Giidid jälle ära eksinud…
Tühi kõht hakkas tunda andma. Hommikusöök piirdus kohvi ja küpsisega, lõuna jäi vahele, sest enne tuli teele asuda. Tünektepel ainult kohvi. Nii selle söömisega siin on. Söödetakse kuninglikult, aga aega ei anta… Programmis oli paar tundi vaba aega vanalinnas, siis ehk saab ühe ampsu haarata. Aga enne veel tuli käia Düdeni koske vaatamas.
Kah pole paha. Kohalik giid mainis juurde, et on alumised ja ülemised kosed. Me käisime neid alumisi vaatamas.
Ja lõpuks saab süüa! Kell oli juba pool 7 läbi kui peatusime mingis kohas (ilmselt vanalinna juures, ääres või läheduses), kus anti tunnike vaba aega oma käe peal linnaga tutvumiseks.
Võtsime Santaga Meidale sappa, et vii meid kiiresti sööma, muidu sureme nälga. Meida kui korralik giid tahtis meile ikka vanu linnaväravaid ka näidata. Leppisime siis kokku, et kõigepealt käime vetsus, siis haarame kiire kebabi ja siis vaatame need väravad ka üle. Tamam (ok, kõik korras – türgi keeles). Vanalinnaga … seekord pole aega tutvuda…
Selline koht siis. Kohv sai veel pildile, aga kebabi läksid hambad kohe sisse. Kiire oli. Ja siis kiired pilgud väravale. Tehtud. Nimi ei jäänud meelde, mälu oli täis. Pean kuskilt infot juurde otsima. Teisel sajandil (vist oli nii) käisid inimesed siit linna sisse ja välja.
Rahvas kogunes kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Kuna me olime seekord Meida kindlakäelise juhtimise all, siis me ei hilinenud 🙂 Enne kojusõitu küsis Meida jäätisemüüjalt, kas uued giidid võiksid ka Türgi jäätist maitsta. Muidugi võisid.
Roos oli Meidale.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. S prazdnikom!
Täna hommikupoolik oli kuni lõunani töökohustustest vaba. Leppisime kokku, et hommikukohvi teeme väljas ja võtsime suuna Ulusoyle. See on üks äärmiselt mõnusa rohelusse uppuva aia ja paljude varjuliste istumiskohtadega hotell.
Kohe sisenedes vaatas mulle rõõmsa puhkusenäoga onkel otsa ja tervitas kui omainimest – s prazdnikom!
No jaa… s prazdnikom, ikkagi 9. mai ju.
Hommikukohvi kõrvale hakkas mängima N Liidu hümn. Vaatasin huviga ringi, kas mõni puhkajatest püsti ka seisab. Ikkagi hümn ju. Seisis. Ei tea, kas hümni pärast või oli lihtsalt ringi vahtima jäänud. Venelastest Türgis puudust ei ole. Ja neil on täna pidu.
Samal ajal on türklastel Ramadan. Päeva paistel ei söö, ei joo, ei seksi. Neilgi on püha. Elu on imeliselt tasakaalus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Pariis vol.2
Hommikul peale hommikusööki tiksusime niisama hotelli juures pargis ja tegime aega parajaks, Eiffelisse saime aja ju alles 13.20. Vahepeal käisime üle õue Buffalo grillis tegime väikse grilli. Siis venitasime end parki tagasi ja proovisime eile õhtul poest ostetud jogurtit ja krevette 😀 Pildil olev 1,5 kg jogurtipakk maksis poes natsa alla eurtsi ja kilone krevetikarp nats üle eurtsi. Neid üle õue poest toodud toite maiustasime veel õige mitu päeva hotellis 😀 😀 Lõpuks oli paras aeg kobida bussile ja kimada Eiffelisse. Seekord sõitsime paar peatust bussiga ja istusime ringi rongi. Rong 2 kordne ja kimas päris kiiresti. Ei saanudki väga aru kumb ta siis on kas rong või metroo 😀 😀 me istusime rongi maa peal aga välja tulime tüki aja pärast metroos. Rongis oli nii mõnigi pilli- ja pullimees kes midagi mängis või tegi ja pärast kaabuga ringi käis. Üks selline ca 50 tuuris neeger mängis ka pilli ja pärast käis kaabuga ringi, panime siis talle ka sinna kaabusse peoga münte 😀 😀 Osad mündid olid punased seal peotäies, vennike korjas need välja ja tagastas need meile viisakalt 😀 😀
Eiffeli juures oligi nii nagu hotelli adminn ütles, läksime eraldi putka juurde ütlesime bronni numbri, kontrolliti dokumenti ja metallidetektoriga kotti… krt ma olin oma Gerberi noa kotti unustanud 😀 😀 Terariistad korjatakse kõik ära ja visatakse minema, ma jõudsin selle kiirelt fotoka alla peita 😀 😀 Õnneks ei märgatud ja saimegi kohe eraldi sissepääsust torni. Ei miskit järtsu. Eiffeli all on muidugi see, et täisvarustuses sõjaväelasi on kõik kohad täis, kardetakse terrorismi ilmselt. Eiffel ise on päris huvitava ajalooga…
Torn ehitati 1889. aastal Pariisis toimunud maailmanäituse jaoks ning see pidi tähistama saja aasta möödumist Prantsuse revolutsiooni algusest. Ühtlasi sooviti torniga maailmale näidata Prantsuse modernse tehnika võimu. Ehitas Gustave Eiffeli ettevõte kahe aasta, kahe kuu ja viie päevaga ning selleks kasutati 7500 tonni rauda ja 2,5 miljonit neeti. Eiffel ehitas torni tippu omale väikse korteri kah, kuhu näeb isegi sisse. Torni all on sõjaväepunker kus tänapäeval on muuseum. Liftiga saab üles kahte moodi kas ühega esimesele platvormile ja sealt teisega edasi või kohe ühega üles välja. Tornis isegi paar kohvikut ja turistinänni poodi 😀Lõpuks üleval nautisime vaadet Pariisile. Ikka päris muljetavaldav oli juba päeval, mis veel ööst rääkida. Tegin väikse jäädvustuse ja torni all olevatest järtsudest 😀 Tornis olid ära märgitud ka tuntumate pealinnade kaugused. Isegi meie “banaania” oli seal kirjas, vigaselt küll aga siiski.
Kui torn külastatud luusisime natuke kõrvaltänavates. Mnjh tundus, et Pariis on vist jah kõikide armunute meka. Kõrvaltänavate parkides nägi ikka igasugu sulelisi ja karvaseid amelemas WÄKKK…. Krt päästikunäpp hakkas imelikult tõmblema… Tänavatel nägi ka päris huvitavaid jalgrataste ja võrride hübriide, tavaliselt mootor ikka aiste vahel ja tagavedu… Aga siin tagavedu kondiauruga ja esivedu fossiilkütusega 😀 Ühe silla all oli ka päris huvitav lüüs mida pole mujal näinud. Laev sõitis sisse ja veetase tõsteti üles, tehti eest lüüs lahti ja laev sõitis edasi. See lüüs oli samal ajal ka jalakäijate sild üle kanali.
Kui olime piisavalt luusinud tegime ühes väikses kohvikus lõuna ja läksime laevaga Seinele trippima. Midagi erilist ei olnud, aga korra trippida käis küll.
Hakkasime vaikselt tagasi sättima, käisime veel Notre-Dame juures. Seal igasugu vennikesed tegid trikke, küll rulluisutajad või muidu trikivennad. Vaadata oli päris hea nende osavust. Tegime terve tiiru ümber kiriku ja pildistasime igast küljest nagu prohvetid… nagu teades ette, et keegi ükspäev seal kartuleid küpsetab. Tänaseks ongi see vägev kirik hävinud, õnneks muidugi mitte täielikult. Iseenesest juba see puidust torn oli vaatamisväärsus. Edasi hakkaski meil kodutee..
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Helsinki-Piiter-Helsinki vol.2
Kui rootsi lauas kõht servani täis söödud kolasime vähe laeval. Võtsime osa igasugu kultuuriüritustest ja lõpuks kui kopp ees kobisime kotile. Kajutis sai telekast jälgida laeva liikumist.
Hommikul ärgates kiirelt sööma ja siis dekile ümbrust vaatama. Juba olime jõudnud Kroonlinnast mööda ja eespool hakkaski paistma Piiteri sadam. Passikontroll läks väga ruttu. Sadamas nagu ikka bänd mängib 😀 😀 Laevapiletiga sai kompanii bussiga otse Nevski prospektile ilma, et midagi peaks juurde maksma
Bussiga Nevskile jõudnud alustasime kiirmarssi Piiteris. Õhtul pidi ju laevale tagasi jõudma. Kõigepealt kiire shokolaadimuuseumi külastus, sealt edasi Kaasani kirikusse. Kaasani kiriku juurest panime otse Verekiriku juurde, möödaminnes vaatasime ka Adamsoni projekteeritud maja.
Verekirikusse sisse trügima ei hakanud, seal alati hull järjekord. Kolasime natuke kõrval pargis ja sealt panime üle Neeva Aurorat vaatama.
Kui Aurora juures ka tiir tehtud lonkisime kesklinna poole tagasi. Piiteris kiiruga ei näe väga mitte midagi. Tuleb aega varuda kuhjaga. Õnneks on mul seal enamus kohad läbi kolatud. 😀 😀 Läksime tegime kiire lõuna, et siis edasi trippida.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Paldiskist Padisele
Oli korra asja Paldiskisse. Ühendasin kohe meeldiva kasulikuga. Kui asjad aetud tegin kiire tiiru pankrannikul. Kõik tundus omal kohal olevat ja midagi erilist silma ei hakanud. Hakkasin vaikselt kodu poole liikuma aga nagu ikka miks otse kui ringiga saab 😀 Otsustasun läbi käia Madise kiriku juurest.
Madise kiriku juures paar klõpsu. Uuritud sai ka Madise juga ja Forseliuse mälestuskivi. Edasi liikusin Padise poole.
Padisel uurisin kloostrit seest kui väljas. Tornist päris hea vaade ümbruskonnale. Paar pilti siin kah. Lipsasin sisse ka üle tee mõisakohvikusse ja tegin väikse kohvi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
