-
Vasknarva
Viimasel ajal käib trippimine rohkem Lõuna – Eesti kandis kui mujal 😉 Peipsi kant on täitsa unarusse jäänud, seekord üritasime sealkandis luusida. Paaril korral juba kasutanud varianti, et mõned kindlad objektid sihtpunktiks ja ülejäänu on vabakavaline. Kasutasime seekord sama taktikat. Luusisime vähe Alatskivi kiriku ümber, see kirikumäel asuv huvitava ehituslaadiga kirik on püstitatud mõisnik Stackelbergi poolt aastail 1777 – 1782. Hiljem on kirik põhiplaanilt ristikujuliseks ja veidi ümber tehtud. Kiriku altarit ehib W. Nolckeni maal “Püha õhtusöömaaeg”. Turnisime Iisaku vaatetornis ja sulistasime jalgupidi Peipsi järves.
Ja oligi aeg võtta suund sihtmärgile. Seekord siis Vasknarva linnus. Strateegiliselt asub see linnus väga heal kohal, täpselt seal kust Narva jõgi Peipsist välja voolab. Võimalik, et juba vikuajal oli siin mingi linnuse laadne asi… Väga ei usu, et idateel kontrolli polnud. Väidetavalt ehitati see linnus endise kindluse asemele 1442 aastal neljatahulise tornkindlusena, 3,6 meetri paksuse kivist ringmüüriga. Elamiseks ettenähtud kolmekorruseline peahoone oli suurte akende ja müürisiseste treppidega ja see 12 meetri kõrgune peakindlus olevat olnud 23 meetrit pikk ja 15 meetrit lai. See linnus oli Liivi ordu Vasknarva foogtkonna keskus ja ka foogti residents. Tulirelvade kasutuselevõtuga XV sajandil ehitati müürile juurde kaks diagonaalset torni.
Liivi sõja käigus sai linnus tugevasti kannatada ja see taastati uuesti XVII sajandi alguseks. Linnus hävitati arvatavasti XVII – XVIII sajandi vahetusel, sest pärast seda vanades ürikutes seda linnust enam ei mainita. Seda linnust peetakse üheks omapärasemaks kaitseehitiseks, mis kujutab kaitselinnuste ehitamise kultuuri. Ilmselt oli see linnus omalajal üsna tähtis jätk Narva ja Jaanilinna kindluste järgi kaitseehitisena Narva jõel. Ega teda ilmaasjata pole kajastatud Nikoni kroonikas. Tänapäeval on need varemed omamoodi piirisümboliks Eesti-Vene piiril. Kahju, et säilinud on ainult vähesed müürid ja linnuse õu on praktiliselt maju täis ehitatud. Vasknarvas asub veel kirik ja klooster aga mismoodi sinna sisse luusima saab hetkel ei tea. Aga eks ükspäev uurin järgi. -
Uusi kohti avastamas.
Seekord oli väikse tripi plaanis kindlalt üles otsida Ervita ratasrist, kõik muu oli vabakavaline. Mis teele jääb seda uurime. Kõigepealt jäi silma Seidla tuulik. Muidu tuulik nagu tuulik ikka aga suva kohas keset põldu ja Elmo laadimispunkt ka kõrval 😀 😀 Huvitav mitu korda voldiautot seal aasta jooksul laetakse 😉 Tuulik iseenesest korras ja harva nähtusena olid isegi labadel purjed peal. Väikse raha eest sai sinna sisse ka kui kontaktnumbril helistada aga me ei hakanud sellega vaeva nägema. Eks teinekord kui rohkem aega vaatame sisse ka. Väidetavalt peaks see 18. sajandist pärinev tuulik olema Eesti ainuke Hollandi tüüpi tuuleveski, mis on restaureeritud ning jahvatab vilja ka. Kui tuulik uuritud võtsime suuna Järva – Jaani, et Olerexis teha traditsiooniline kohvipeatus 😉
Kohv joodud võtsime suuna Ervitale. Seal oli vaja üle vaadata siis meie sihiks olnud ratasrist. Asuskohaks on märgitud avalikes registrites, et asub Ervita tuuliku lähedal kuusenoorendikus. Asub küll jah, aga noorendik pole sugugi väike 😉 Panin siia ka interneedumist leitud paar üsna kobedt pilti, loodan, et fotode autorid ei pahanda. Hetkeseis on seal üsna trööstitu. Keegi on seal läheduses olnud maltaristi jäänused tõstnud ratasristi otsa. See ratasrist on omamoodi huvitav seetõttu, et risti haaradel on veel omakorda kujutatud ratasriste. Huvitav oleks muidugi teada selle risti ajalugu. Rahvasuu pajatab, et möödunud sajandil olnud siin koguni neli kiviristi, mille alla rahvapärimuste järgi olevat maetud neli sõjapealikku. Kas asjal ka iva on pole teada.
Kui ratasrist uuritud võtsime suuna Norra allikatele janu kustutama 😉
Mööda külateid seigeldes jõudsime mingile platsile keset küla. Tükk aega uurisime mis koht on. Tuli välja, et Aidu külaplats, siin oli mantelkorstnast mingi ürituse pidamise koht tehtud. Sildi järgi seinal tuli välja, et siit saadeti rahvast omalajal sunniviisiliselt Siberi poole teele. Isegi vana bussijaam oli säilitatud ja ilusti korras. Enamjaolt on need igalpool kokku lükatud ja asendatud mingite plekist kuutidega. Kemps isegi toimis bussijaamas, selline traditsiooniline nagu vanasti oli… auk põrandas 😉 ja üllaülla täiesti puhas ja korras. Edasi kimasime ööbima ja sauna 😉
Hommikul võtsime suuna kodupoole. Tahtsime tee ääres vaatetorni ka turnida aga ei saanud see asus eramaal luku taga miskipärast, paar aastat tagasi sai sinna veel vabalt. Järgmine suurem peatus tuli Pokumaal. Varem seal mitu korda käinud aga peamajast kaugemale pole viitsinud minna. Seekord luusisime ümbruses, seal on veel päris hulga vaatamist, väike talupidamise moodi asi, kitsed, kalkunid jne. Tasub ringi lonkida küll.
Kanepis väike jäätisepeatus ja uurisime kohalikku kirikut. See omamoodi kirik, kellatornis pole tavapärast risti või kukke… Seal on hoopis aotäht. Väidetavalt on see Eestis ainuke kirik kus on kasutusel aotäht. Esialgne aotäht püsis kirikutornis kuni 1893. aastani, siis väsis ilmastikuolude tõttu, samal aastal kinkis Pikkjärve mõisnik kirikule kullatud risti. Seegi ei püsinud torni tipus eriti kaua. Hiljem valmistatud uus rist kaunistas torni 2002. aasta suveni. 2002. Aasta restaureerimistööde käigus otsustati aga torn taastada sellisena nagu ta esialgu oli olnud ning torni tippu sai taas aotäht, mis valmistati vasest. Paar aastat tagasi taastati ka kiriku ringmüür algsel kujul. Nõukaaegne betoonkate asendati punasest tellisest kaldkattega, selline lahendus pole Eestis muidugi väga levinud. Vaatasime, et kiriku taha on ehitatud miski ilus majake…. selgus, et see oli väga vinge avalik kemps ja täitsa tasuta. Pargis on veel Vabadussõja ausammas ja muud põnevat uurimist 😉
Möödaminnes väike jalasirutus Kiidjärvel. RMK keskus oli kahjuks kinni. Sealsamas on ka 1914 aastal ehitatud vesiveski mis oli omalajal Eesti suurimaid ja võimsamaid. Jahuveskiga samasse kompleksi kuulus ka teiselpool Ahja jõge paiknenud saeveski, mis hävis 1962. aastal tulekahjus. Kogu see värgendus kuulus ajaloolise Kiidjärve mõisa juurde, veski töötas kuni 1979. aastani. Aastatel 1987-1988 ehitati veskile uus pais ja 1991. aastal alustas see uuesti tööd. Veski seiskus uuesti 1990-ndate aastate keskel. Tänapäeval asi erakätes ja uurima pääseb väikese tasu eest, see jäi seekord uurimata.
Põikasime korra kohalikku Võnnu ka 😉 mitte sellesse Lätis asuvasse 😀 😀 Siin asub Eesti suuremaid maakirikuid. Praeguse väliskuju sai kirik põikhoone lisamisega 1871 aastal. Samas on kivikirik algsel kujul ehitatud ilmselt juba Tartu piiskop Hermann von Buxhövdeni korraldusel aastail 1232–1236. Ilmselt sellest ajast on säilinud ühe romaanipärase külgportaali fragmendid, mis on praegu välja puhastatud, tõenäoliselt on see Lõuna – Eesti ainus romaani stiilis detaile sisaldav vanim teadaolev kivikirik.
Siinsamas asub Vabadussõja mälestussammas, mis ühtlasi kannab mälestust taasiseseisvumisajal toimunud ühiskondlikest protsessidest. Sammas avati 11 septembril 1934, ja lõhuti 1945 ning selle osad kanti laiali. Mälestussammas avati uuesti 1 septembril 1990. Siit põikasime edasi Kavastusse, tahtsime parvega üle jõe saada aga ei saanud. Sellega paras porno. Kodulehel kirjas, et töötab aga kohapeal silt, et hooldustööde tõttu suletud. Aga kui kauaks…. Krt on siis eriti raske kodukale üles panna, et ei toimi poleks sinna sõitma hakanudki. Samas oli seal ka joru turiste kes tahtsid üle saada uskudes kodukat, et saab üle.
-
Läänemaal luusimas
Lõuna – Eestis luusitud, Peipsi ääres luusitud, nüüd väike tiir ka Läänemaale. Plaan oli uurida Virtsu linnust. Teel sinna jäi silma Karusel kivist koolipink, kohe vaja uurida värki. Selgus, et kunagise kooli kohale Köstrimäele pandud pink on pühendatud Karuse koolihariduse 300 aastapäevale. Väidetavalt olla 1693 aastal Karusel koolimaja, kuid polnud õpilasi. 1717 aasta visitatsiooni järgi on aga lapsed koolis olemas. Põikasime sisse Karuse kiriku juurde kah. Kirik kuulub Lääne – Eesti vanimate kirikute hulka, mis ilmselt ehitati Saaremaalt Põhja – Eestisse kulgeva kaubatee äärde kindluskirikuna. Ehitajaks peetakse ordumeistrit Otto von Lutterberghi, kes langes lahingus leedulaste vastu Karuse lähedal Suure Väina jääl ja on maetud kirikusse. Siinsamas kirikuaias oli ka paar ratasristi, siin pidavat olema ka trapetsikujulisi hauaplaate kus kujutatud muistseid sõdalasi aga neid ma kahjuks ei märganud. Tähendab tuleb uus tiir teha 😉
Väike kõrvalpõige ka Hanila kiriku juurde. See kirik on üks Saare – Lääne piiskopkonna stiilsemaid varagooti sakraalehitisi, ehitatud ilmselt 13 sajandil. Kirikus pidavat olema äge võlvidele viiv trepp ja nikerdatud altar. Siin kirikus olla ka 18 trapetsikujulist hauakivi millel paganlikud sümbolid. Kahjuks neid ei näinud, kirik kinni…. Jälle üks koht kuhu tuleb kindlasti uuesti tulla. Päris huvitav on muidugi ka kiriku taga olev kivirist, millel puuduvad kirjed. Arvatakse, et selle risti sebis sinna kiriku ehitaja aga kas see ka tõsi on ei tea. Päris huvitav oli ka metallist kirstu kujuline hauaplaat, pole sellist varem kuskil näinudki. Veel hakkas silma ühel kiriku aknal lamba kujutis 😀 😀 ei tea mida see küll tähendama peaks…
Lõpuks olimegi Virtsus. Kõigepealt viskasime pilgu peale kirsimuuseumile. Päris äge muuseum ja Valerka ise tuli giidiks, juttu jätkus kauemaks 😉 Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti külastada. Kui muuseum tudeeritud oligi aeg sihtmärk üle vaadata. Kirjalikes ürikutes mainitakse linnust alles 1465 seoses Konrad Uexkülli varanduse jagamisega tema poegade vahel. Vasallilinnus kuulus Saare – Lääne piiskopkonda. Kastelltüüpi ehitise funktsioonideks oli mandri ja saare vahelise laevaliikluse kontrollimine ja turvamine. Linnus hävis 1533 Saare – Lääne piiskopi ja Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi vahel puhkenud konflikti käigus. 1536 aasta Valmiera maapäeva otsusega keelati linnuse taastamine. Tänapäeval on kohalikud aktivistid seal natuke taastanud ja konserveerinud müüre. Nüüd mul siis see linnus ka üle vaadatud.
Koduteel väike tiir ka Kõmsi kalmetel. Siinsetel I aastatuhandest pärinevatel kalmetel tehti proovikaevamisi juba 1914 aastal. 1970 aastate alguses kaevati tarandkalmed korralikult läbi, nendest said ühed esimesed tarandkalmed Läänemaal mis läbi uuritud. Suurem tarandkalme koosneb paarikümnest tarandist. Siia on maetud nii põletatud kui põletamata lahkunuid. Tähelepanuväärne oli siinne tarandkalmete leiumaterjal. Enamiku moodustasid pronksist käevõrud ja spiraalsõrmused, pronksist ning rauast karjasekeppnõelad, rauast õõskirved, noad, üheteralise mõõga katkendid, kitsateraline kirves ja nooleots. Haruldasteks leidudeks olid Volga-Okaa ja Dnepri ülemjooksu aladelt pärit lehekujulise peaga pronksist ehtenõel, mitmesugused ehtenaastud, aga ka õhukeste lamedate otstega kaelavõrud. Suure tarandkalme müürid jäeti peale uuringuid vaatamisvääruseks, ühetarandiline kalme ehitati aga üles nagu ta arvati välja näinud olevat matmiste ajal. Siinsamas läheduses on veel Uue – Virtsu Kristuse sündimise kiriku varemed. Seal midagi erilist peale ilusate müüride vaadata ei ole kahjuks, kui mitte arvestada kiriku uksi. Seal on ikka viitsitud naelu toksida mustriks ja aastaarvudeks. Ja ega koduteel saanud ju vaatamata jätta ka Eesti esimest disainmasti Soorebast 😀 😀 Ilmselt mul s… kujutlusvõime ja ilumeel aga no ei saa aru kus otsast see junn soorebast peaks kujutama. Miks just selline mast pandi ei tea, kui vähe netis surfata leiab ikka väga ägedaid ja ilusaid maste mis tõesti midagi kujutavad aga see…. mnjh….
-
Aluksnes (Aluliinas) tsillimas
Kui juba sinnakanti asja siis tuleb ikka tsillida ka 😉 Peale pikka sõitu sobib väga hästi üks hea praad. Viimati sai siinkandis käidud paar aastat tagasi, vahepeal on hinnad siin märgatavalt tõusnud… Kui kõhud täis vaatasime veidi ringi ja kulgesime vaikselt asju ajama.
Kõigepealt viskasime kiire pilgu kirikule. Sinna oleme üritanud varem ka sisse saada aga pole saanud. Seekord läks õnneks. Aluksne evangeelne luterlik kirik on ehitatud 1781 – 1788 aastatel Riia arhitekt Christoff Haberland’i juhtimisel ja väidetavalt on üks Lätimaa arhitektuuriliselt ilusamaid kirikuid. Torni kõrgus on 55,5 meetrit. Üks kiriku omapärasusi on värviliste tahutud maakivide kasutamine viimistluses. Kirikus pidavat hoiul olema ka 1694. aastal E. Glück’i tõlgitud lätikeelse Piibli esmaväljaanne. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud ja ta on kaotanud oma algse ilme. kirikutorni kuke järgi pidavat saama ilma ka ennustada, kuidas see käib jäi mul muidugi teada saamata. Torni viiv trepp on siin päris lai ja ei ole iseloomulik ühelegi teisele kirikule. Muidugi tornist avaldub ümbruskonnale muljetavaldav vaade. Täitsa tasus sinna turnida, või pigem sammuda mööda laia treppi 😀 😀
Kui kirikus luusitud võtsime ette kohaliku linnuse uurimise. Viimati seal käies olid linnusemüüride juures arheoloogilised väljakaevamised. Tänaseks oli see läbi ja linnuse üks torn on taastatud. Kahjuks sisse ei saanud… puhkepäev neil. Aga pisike linnuse makett ja seletus sinnajuurde olid ka täitsa olemas. Linnus löödi siia Aluliina järve suurimale saarele püsti 1342 aastal Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni ajal. Maismaaga olevat linnus olnud ühenduses 120 meetri pikkuse puusilla kaudu. See võimsaim orduvalduste idaosa linnus pühitseti paastumaarjapäeval, sellepärast ka nimi – Marienburg. Esimene komtuur – Arnold von Vietinghoff oli Aluliina mõisa omanike suguvõsa eelkäija.
Aegade jooksul on linnust üritanud võtta mitmed vallutajad, siin on valitsenud venelased, rootslased, poolakad. Põhjasõja ajal 1702 aastal piiras linnuse ümber Šeremetjevi juhitud Vene sõjavägi. Et mitte linnust venelastele jätta, õhkisid selle rootslaste kapten Wulf ja sõdur Gotshlich. Linnuse kaitsjad vangistati. Venelaste juurde sattus vangi, ka lätikeelse Piibli tõlkija, praost Ernst Glück ja tema kasutütar Marta – hilisem Vene tsaarinna Katariina I. Pärast Põhjasõja sündmusi varemetesse jäänud linnust enam ei taastatud ja Marienburg kaotas oma strateegilise tähtsuse.
Tänapäeval on linnusevaremed puhkekoht ja huviväärsus turistidele muud ei midagi.Vahepeal põikasime poodi, võtsin peoga komme. Ei tea kas Lätlastel miski uus kiiks või on see viiruse paanika 😀 😀 kommid on pakitud minigrippidesse. Pole varem kuskil sellist nalja kohanud 😀 😀 Edasi turnisime templimäele. See pidavat olema varaseim asustatud koht Aluksne ümbruses. Templimägi asub Aluliina järve edelapoolsel poolsaarel. See oli iidne latgalite linnus ja muinaslinna koht. 1807. aastal laskis Aluliina parun Vietinghoff Põhjasõja sündmuste auks mäetippu ehitada graniidist rotundi – Kuulsuse templi. Tempel on pühendatud vene feldmarssal Šeremetjevi- ja rootsi armee kapteni Wulf’i mälestuseks.
Paljudest legendidest levinuim pajatab, et mäe olevat Põhjasõja ajal sõdurid mütsidega kokku kandnud et järvesaarel asuvat linnust parem tulistada oleks 😀 😀 😀 Tänapäeval on siin mäe otsas vägev vaatetorn. Käisin seal pikksilmaga uurimas kas Tallinn paistab 😉 Ei paistnud… Siia on muidugi vahepeal ehitatud laskumisrada. Viimati siin käisin siis polnud sellest haisugi aga nüüd võid köit mööda laskuda Templimäelt otse linnusesaarele. Hind täitsa mõistlik ja eestikeelsed kirjad kah olemas. Ükspäev proovin selle ka ära ja paar asja on siinkandis veel proovimata. -
Prangli
Ükspäev oli kolleegidel vaja saada Pranglile mingeid ametiasju ajama. Eks ma siis sebisin nad sinna ja ise läksin aega parajaks tegema. Põnev pisike saareke. Krt ja liiklus on seal jube tihe 😀 😀 Baari juures lausa foor püsti. Saar mitu korda väiksem kui Naissaar aga isegi oma pood, koolimaja jne olemas. Elanikke pidavat olema 60 tuuris
Vaikselt tiksudes oligi varsti ristmik igasugu viitadega. Lonkisin veel vähe edasi taamal paistva kiriku poole. Kirikusse sisse ei saanud. tegin tiiru peale , vaatasin surnuaial ka vähe ringi ja vaikselt sadama poole tagasi. See saareke mulle nii sümpaatne kui Naissaar ei tundunud. Aga eks see ole maitse asi. 😉
-
Setu külavüü
Töö viis korraks Setumaale asjatama aga kui asjad aetud tuleb ikka tsillida ka 😉 Võtsime maiustamiseks natuke aedmaasikaid aga natuke kiirustasime sellega. Alles pärast nägime, et metsaalune oli punane maasikatest. Poleks vaja olnud ostagi. Võtsime ette selle kohaliku Külävüü. Kolasime vähe Obinitsa surnuaial, vaatasime üle Taarka hauaplatsi ja läksime uurima Seto ateljeed.
Kui juba siinkandis siis tuleb ikka Taarka tarõsse ka sisse piiluda. Muidugi menüü on siin äge ja kes kohalikku keelt ei jaga ei saa mitte muhvigi aru 😀 😀 Vaatasime tares veidi ringi, paar kassi tukkusid pingil ja ei teinud külalistest väljagi. Kui tiir peal võtsime ühe tsäi ja makkõ piiraku. Tee oli päris äge ja muutis värvi vastavalt sellele kaua seisis ja mis sinna sisse pandi. Peaks kodus ka seda teed tegema külalistele 😉 Kui keha kinnitatud kimasime edasi mööda külävüüd.
Tegime väikse sissepõike Laossina külla ka. Käisime Pihkva järve ääres natuke tuuldumas, sinna igapäev ju ei satu. Päris äge pisike kohake otse järve kaldal. Laossinas asub ka üks kahest Setumaal säilinud külakalmistust mis olla siin olnud juba 15 sajandil ja Jumalaema sündimise püha auks õnnistatud tsässon ehk külakabel. Siin küla vastas asub Kulkna saar, huvitav kas sinna luusima saab kui vene viisa on…
Kui juba Laossinas luusida ega siis saa käimata jätta Lüübnitsas. See on ka päris vana külake koos oma traditsioonidega. Siin korraldataksi sügiseti päris kuulsat sibula- ja kalalaata. Sellel laadal on mul muidugi veel käimata aga mine tea, äkitse sel aastal õnnestub ära käia 😉 Seal on vaatetorn kah.
-
Asju ajamas
Seoses tööga tuleb ikka viimasel ajal hullult asjatada mööda Eestit. Seekord said asjad ruttu aetud ja võtsime kodutee vähe vabamalt. Esimese asjana mõtlesime uurida Kärsa kirikut. Sealt miljon korda mööda sõitnud aga kunagi pole saanud lähemalt uurida. Kirik asub strateegiliselt nii hea koha peal, et ennem ei märka kui oled juba mööda sõitnud 😀 😀 kuigi paikneb täitsa maantee servas. Seekord panime samuti mööda 😀 aga keerasime otsa ringi ja käisime uurimas. Päris omapärane õigeusu kirik . Maakivist kirik ehitati 1878. aastal. Kirikut kasutas Võnnu Kristuse Sündimise kogudus. Praegu kuulub see kirik Eesti Metodisti Kiriku Kärsa kogudusele. Kirikus on päris ägedad ja moodsad seina- ja laemaalingud. Pole selliseid kuskil mujal tähele pannud. Tasus täitsa uurimist see pisike kirik.
Kärsalt võtsime suuna Tõrvale, tahtsime näha seda uut ja moodsat keskväljakut. Kiidjärvelt panime ühe jutiga läbi, siin luusime teinekord pikemalt. Rõngus tegime kiire peatuse ja ostsime poest kaasa Rõngu Pagari tooteid, seal hullult hea valik kõikvõimalikke küpsiseid jne. Lõpuks olime Tõrvas, uurisime seda kuulsat keskväljakut ja kobisime Läti Saatkonda sööma. Pelmeenid olid väga head, kuigi esimese portsu pidin laskma välja vahetada. Kokal kukkus vist soolatops pelmeenidele, polnud hullu…. vastuvaidlemata vahetati välja ja toodi uued 😉
Kui kõhud täis kimasime kodupoole. Põikasime veel läbi Sudistest…. Oi kurja kus seal sai omalajal tsillitud 😀 😀 Karksi-Nuias oli poe ees jäi möödaminnes silma hullult suur jänes muru näksimas 😀 😀
