-
Gorod Narva
Nonii, üle pika aja Narva minek. Kui tavaliselt satun sinna kas mingile üritusele või mingeid muid asju ajama siis seekord võtsime ette teadlikult vabakavalise tripi. Plaan oli vaadata neid asju mis on ammu plaanis olnud aga ajapuuduses vaatamata jäänud. Ja muidugi oli plaanis ka müüdi kukutamine, et Narvas ei ole eesti keelega midagi peale hakata. Esimese peatuse tegime Auveres nö. kuulsa elektrijaama settebasseini juures, see pidavat olema helesinine.
Aga see tegelikkuses puha petukaup 😉 Päiksepaistel tõesti ilus sinine aga pilves ilmaga…. Egas midagi mõtlesin vaadata asja pilvepiirilt aga ega see niisama lihtne pole, tegemist siiski piirialaga ja drooni lennutamine vaja kooskõlastada. See on küll veidi bürokraatlik mõnes osas, aga õnneks peale paari telefonikõnet vastavatesse instantsidesse sain lennuloa ilma bürokraatiata. Õnneks on veel säilinud mõned toredad ja mõistlikud ametnikud kes julgevad bürokraatiast mööda minna, müts maha selliste ees. Tuleb välja, et pilves ilmaga pilvepiirilt on settebasseinid hoopis palju värvilisemad kui maast paistab.
Narvas panime auto jõesadama parklasse ja ise luusima mööda promenaadi ja pimeaeda Siit avanevad head vaated nii Jaanilinna kui Narva linnusele. Narva muuseumi külastus oli ka algselt plaanis aga seal juba palju käidud ja see jäi kuidagi sujuvalt plaanist välja. Kellel huvi muuseumi vastu siis nii vana veel renoveerimata kui renoveeritud muuseumi külaskäiku saab lugeda blogis siit ja siit. Niisiis jätkasime promenaadiga tutvumist. Vahepeal on siin valmis saanud nii mõnigi vaateplatvorm ja promenaadi pikendus. Lisaks lõvi kujudele on promenaadile ilmunud ka ägedad kala kujud.
Vaatasime üle kohaliku vaatamisväärsuse Rootsi lõvi mis pidavat olema Rootsi kuningakoja esiste lõvide koopia. Siinsamas lõvi kõrval oli veel üks Narva ajutine vaatamisväärsus “neeger pingil” 😀 😀 Edasi käisime vaatasime ära 5 kroonise vaateplatvormi. Selle platvormi nimi tulebki 5 krooniselt, nimelt siitsamast avaneb sama vaade linnustele mida on kujutatud Eesti 5 kroonisel rahatähel. Edasi turnisime promenaadi servas olevale paekünkale mis on ka ühtlasi Eesti idapoolseim tipp. Siit avaneb vaade nii kunagisele jõeoru linnusasula asukohale kui ka Eesti suurimale kuivale jõeorule. Siit edasi läheb promenaadi laudtee edasi peaaegu raudteesillani välja. Kurja küll, kuskil seal raudteesilla juures kaldapealsel ilusaid vaateid otsides sattusime mingile omaalgatuslikule lemmikloomade kalmistule.
Kui promenaad tudeeritud lonkisime sadamasse tagasi. Plaan oli lõpuks ometi sõita kohaliku jõelaevaga Narva-Jõesuusse ja tagasi. Seda juba mitu aastat üritanud aga pole pihta saanud, ükskord isegi peaaegu oleks saanud aga siis läks laev katki 😀 Väljasõiduni oli veidi aega, käisime vaatasime kiirelt üle kohaliku kohviku. Võtsime prooviks küüslaauguleiba, muidu leib nagu leib ikka aga küüslaauku oleks võinud ka panna aga samas oli lisatud juustu 😉 Täitsa söödav oli.
Lõpuks oligi aeg laevale kobida. Tegelikult oli päris tšill mööda piirijõge tiksuda, Narva-Jõesuus oli ca 40 mintsa aega ringi jalutada ja siis viuh tagasi. Laeval oli paar lõbusas olekus venelast kes tahtsid hirmsasti juttu ajada ja muideks ei mingit jauramist, vägagi püüdlikult purssisid eesti keelt. Kui sadamas tagasi kobisime edasi hotelli “Narva”. Ütleks, et suht ok hotell. Toas muidugi väike energiasäästu režiim 😀 😀 Laes igavesti äge lühter aga põleb ainult 1 pirn, ülejäänud välja keeratud. Mina kuri inimene keerasin pirnid tagasi 😀 :D. Enne kotile kobimist käisime tegime linnusest paar ööpilti ka 😉
Täna kõigepealt kiire tiir Victoria kasemattidesse, kuigi ma siin varem käinud aga siis ei saanud ülemisele korrusele sisse nahkhiirte pärast. Seekord sai mõlemad korrused läbi kolistatud niipalju kui sai. Muidugi alumisel korrusel on pool käiku külastajatele kinni kuna seal vesi sees, huvitav kui pikalt see käik edasi veel läheb. Muidugi ülemine käik läheb ka ilmselt edasi aga trellid ees. Muidugi kui vaadata aastataguse siinkäigu pilte siis käikudes olevate mannekeenide riided hallitavad räigelt aga pole ka midagi imestada vesi tilgub igast praost. Ah jaa ühte päris nahkhiirt nägime ka.
Vaatasime üle ka mõlemad kohalikud kirikud, nendest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, ühes varasemas blogis on nendest kirjutatud pikemalt. Aleksandri kirikus oli uus näitus kohalike kirikute makettide näol. Tuleb välja, et neid siinkandis ikka oli ja mitte vähe. Mälu värskendamiseks vaatasime ära ka kiriku lakke projetseeritava installatsiooni, sellest on ka siin juba varasemalt kirjutatud. Väike muutus on siin siiski toimunud, kui varasemalt oli installatsioon tasuta siis nüüd küsitakse väikest raha.
Peale kirikutuuri väike söök Narva kolledži kohvikus muna. Võtsin pannkoogid singiga ja ühe koogi. Pannukad olid täitsa ok aga kook, kurja küll… Küsisin koogi milles oleks kõige vähem suhkrut. See kõige vähema suhkruga kook oli ikka räigelt magus, huvitav kui magusad siis veel muud koogid on. Peale väikest einet vaatasime üle ka siinsamas oleva raekoja, seal on esimesel korrusel turismiinfopunkt ja ega mujale ei saagi ilma giidita.
Hulkusime veidi ringi veel Kreenholmi kandis. Igasugu põnevaid asju näeb seal. Selline äärmusest äärmusesse teema, on nii ideaalses korras maju kui sealsamas kõrval varemeid ja prügihunnikuid. Mõni II MS mälestusmärk seisab veel püsti ja majaseintel on mingite “punakangelaste kangelastegude” infotahvlid aga loodame, et need infotahvlid kaovad lähiajal linnapildist.
Muidugi paar päris huvitavat asja hakkas silma. Vaatasin, et mingi punasest tellisest hoone millel hullult suur korsten, ei saanud pointile pihta mis värk see on. Tuleb välja, et see on kunagine Kreenholmi manufaktuuri prügipõletusahi. Tean, et tänapäeval aetakse rohepöörde käigus Iru elektrijaama ahju prügi aga et selline teema oli juba rohkem kui 100 aastat tagasi on minust kuidagi mööda läinud. Teine oli mingi hull bling garaaž 😀 😀 Johhaidii isegi vaip sissesõiduteel, huvitav mis seal sees veel on 😀 😀
Kui juba Narvas siis tuleb ikka Veneetsias ka ära käia. See on täiesti omaette maailm kus tasub kindlasti käia. Ilmselt hakkab see asi vaikselt välja surema, paljudel pole enam paate ega midagi. Ajasin juttu nii mõnegi kohalikuga, räägitakse, et enam kala ei ole mida püüda. Kuna kanalites vesi ei liigu elektrijaama ümberkorralduste tõttu kasvab kõik kinni. Vanasti olla elektrijaam hoolitsenud korralikult oma jahutusvee pärast ja isegi kalu olla kasvatatud ja vette lastud. Nüüd pidi bardakk olema. Aga samas on osad lausa siia paadikuuridesse alaliselt elama kolinud ja naudivad elu 😉 Ja kui häid ploome siin kasvatatakse nämmaaa 😉
Võib öelda, et 2 päeva möödusid raketi kiirusel ja pooled asjad jäid veel vaatamata. Tuleb veel üks tiir teha 😉 Tagasiteel põikasime läbi Sillamäe promenaadilt, see on väga ägedalt tehtud ja tasub kindlasti käia seda piilumas.
-
Preisimaa trip. Malborki kindlus ja Elblagi kanal
Uus päev, täna minek Malborki kindlust vaatama. Enne hotellist ärasõitu käisin veel kiiruga nurga taga vaatamas silda kuhu abiellujad riputavad oma lukke. See nagu meil Keila-Joa 😉 Peale seda kiire hommikusöök ja oligi juba minek.
Lõpuks Malborkis ja jumal tänatud, et ennem turistihooaega. Kui juba praegu siin hull trügimine, mis siis veel hooajal siin toimub ei taha teadagi 😀 😀 Malbork on kunagine Saksa ordu linnus Nogati jõe ääres. Praegune linn kerkis hiljem linnuse ümber. Väidetavalt hakati seda linnust rajama 1247 ja ehitustööd olla käinud üle 200 aasta. Siinne linnus koosneb koosneb kolmest linnusest, neist ülemist, keskmist ja alumist eraldavad tornid ja kuivad vallikraavid. Selles pole midagi uut, isegi osa meie kunagisi linnuseid koosnesid mitmest osast.
14 sajandil sai linnusest suurim Saksa ordu keskus, jõe eripära tõttu said siin randuda isegi merelaevad. Omal ajal olla seda linnust kaitsnud 3000 relvavenda. II MS tehti linnus maatasa ja selle hävingu märke on tänapäevalgi vanadel müüridel märgata. Malbork on maailma suurim tellistest gooti stiilis linnus mis laiub ca 21 hektari suurusel alal. Ja siin tõesti on mida vaadata. Ütlen etteruttavalt, et kes tahab linnusega korralikult tutvuda, siis minge sinna omal käel ja varuge vähemalt päev. Paaritunnine turismitrip annab ainult veidi aimu asja mastaapsusest ja tegelikkuses ei jõua midagi vaadata.
Kohe näha, et rahvast oli linnuses palju, danskereid on iga nurga peal 😀 😀 Ja mitte ühekaupa vaid ikka terved read nagu omaaegne lauluväljaku peldik 😉 Päris palju on siin linnuse saalides erinevaid muuseume, nii relvade, merevaigu kui ajaloo käsitlusega. Vaatasin, et paljude ruumide põrandates on luugid soojuse juhtimiseks. Oleks tahtnud näha neid ahjusid kust see soe tuli, aga kahjuks on väga paljud ruumid suletud. Ei tea kas need hooajaväliselt suletud või on päriselt külastajatele suletud. Ühesõnaga, nüüd on see kindlus ka üle vaadatud ja sellest midagi kirja panna võtab ilmselt päevi. Seda kindlust peaks siiski oma silmaga vaatama, mitte kuskilt midagi lugema.
Käisime vaatasime veel Elblagi kanalit, seda 80 kilomeetri pikkust kanalit peavad poolakad ise Poola 7 maailmaimeks. Ilmselt on see maailmas täiesti unikaale ehitis. Kanal rajati aastail 1848 – 1872. Kuna kanalil on päris suured kõrguste vahed siis ei ole siin laevaliiklus lahendatud traditsiooniliste lüüsidega vaid hoopis üleveoteedega. Teisisõnu on see koht, kus laevaga saab mööda künkaid sõita. Täismahus lõbusõit Ostródast Elblagi võtab aega 11 tundi. Aga saab sõita ka lühemaid otsi. Seekord kahjuks laeva ei tulnud 😉 Aga see laevasõit on kindlasti teema mida tahaks ära proovida ükspäev.
Vaatasime üle ka Grünvaldi lahingupaiga. 15.07.1410 on Poola ajaloo olulisim kuupäev, sel päeval olid vastamisi kaks suurt ja tugevat armeed. Ilmselt üks keskaja suurimaid lahinguid toimus künklikul alal, ojade poolt ära lõigatuna, Grünwaldi, Stębarki ja Łodwigówi külade kolmnurgas. Ajaloolaste arvamusel oli Saksa ordu koosseisus koos liitlastega 11 000 – 27 000 meest ja Poola – Leedu väes koos vasallidega 16 000 – 39 000 meest. Lahing lõppes Poola – Leedu vägede hävitava võiduga ordurüütlite üle, sealhulgas langes lahingus Saksa ordu suurmeister Ulryk von Jungingen. See lahing on tuntud ka Tannenbergi lahinguna, miks see osades riikides nii on pole täpselt teada aga eks ta poliitiliste põhjustega seotud ole.
Leedukad nimetavad seda lahingut ainukesena Žalgirise lahinguks. Kogu välja läbi lonkida ei viitsinud, vaatasin drooniga mis seal toimub 😉 Siia lahingupaika on ehitatud suurejooneline muuseumikompleks mis koosneb nii väli- kui ka sisealast. Muuseumi välialal on lahingu algseisu makett ning on taastatud keskaegsete soomusmasinate näidised. Tegemist on puidust kinniste vankritega, millest oli ammuküttidel võimalik vaenlast lasta, olles ise kaitsva seina taga. Väga põhjalik jutt Grünvaldist on leitav siit. Siit edasi kimasime juba järgmisse ööbimiskohta. Paar huvitavat seika ka. Poolas näeb väga paljudes kohtades wc märkidena kolmnurka ja ringi, huvitav millest on tingitud selline lahendus, kas mingi pehmonduse värk… Ja teine huvitav asi on, et Preisimaa teed on kõik kitsad ja alleedega palistatud. Lõpuks hotellis ja kobisime sööma ja kotile. Surmväsinud tänasest päevast.
-
Preisimaa trip. Boyeni kindlus ja hundikoobas
Hommikul äratus, väike hommikusöök ja minek järgmiste turismiatraktsioonidega tutvuma 😉 Esimene suurem peatus oli Boyeni kindlus. See rajati 19 sajandil, seega suht hiline kindlus. Aga hämmastas selle suurus, siin paari tunniga ei jõua midagi eriti vaadata. Nii, et huvilised võiksid siin luusimiseks ikka kõvasti aega varuda. Iseenesest oli see kindlus juba esimeses maailmasõjas kõva pähkel oma siin resideeruva 3000 mehelise väeosaga, venelased seda tollal vallutada ei suutnudki. Peale esimest maailmasõda on siin olnud isegi haigla. II MS eelõhtul kui Saksa armee sisenes Poolasse oli Boyeni kindlus üks Saksa armee kogunemispunkte.
Sõja ajal asus kindluses Abwehri keskus kus koolitati kindral Vlassovi armee sõdureid. 1945 aasta jaanuaris jäeti jäeti linnus ilma võitluseta maha. Sellest ajast läks Boyeni kindlus Poola armee kätte. Armee kasutas kindlust 12 aastat ja andis seejärel kindluse üle erakätesse. 50-ndatel aastatel tehti kindluse osas mitmeid kummalisi ja vastuolulisi otsuseid mille tulemuseks oli suur häving mis kestis kuni 90ndate alguseni, mil hakati kindlust turismiobjektina taastama.
Päris pull oli siin peldikuvärk. Teed ukse lahti ja sees on kahel pool seina ääres rivi auke 😀 See ilmselt mingi sõdurite oma. Aga väljas oli veel eraldi müüri sees kaks ühe kohalist kemmergut, need ilmselt ohvitseride värk. Veel olid siin ägedad vaatlustornid, sinna said ainult müüri seest üles turnides. Maa peal oli näha nende tornikeste metallkuplid nagu kummuli pajad millel augud sees 😉
Edasi kimasime Aadu hundikoopasse. See on üks kohake kus ma juba ammu olen tahtnud ära käia kuna sellest räägitakse kui mingist ulmeatraktsioonist. Muidugi kohapeal vähe pettusin asjas, ei midagi erilist. Tuhandeid tonne purustatud betooni, muud ei midagi. Ütleks, et kes on käinud Naissaarel luusimas Peeter Suure merekindluse varemetes see saab aimu mis hundikoopas on ja siia sõita pole vajagi 😉 Iseenesest muidugi kui julgust on ja taskulambid kaasas siis saaks siin varemete sees kolistada küll. Väidetavalt pidavat siin olema ka maaalused tunnelid. Nõupidamiste punkris on isegi mingi skeemike sellest kuidas Aadule atentaat tehti. Nii mõneski kohas hakkas silma betoonkamakate toestuse “tase” 😀 😀 Ah jaa terve hulk Poola sõdureid oli ka toodud tutvuma II MS aegse vaatamisväärsusega.
Edasi kimasime Elblągi, vahepeal tutvusime ka kohaliku motopolitseiga. Läbi bussiakna õnnestus üks hea kaader saada kohalikust liiklusolust, ühed ületavad hobusega kõnniteed, teised lükkavad ringteel samaaegselt autot 😀 😀 Elblągis tegime väikse jalasirutuse peatuse. Siin kõik kõvasti rohelisem kui meil ja magnooliad õitsevad. Pikalt luusida polnud aega aga hamba verele sai küll. Ilmselgelt tasub siinset Preisimaa linna tudeerida pikemalt kui tunnike. Päris huvitav uksekell jäi silma, vajutad lõvi ninale ja kellegi korteris heliseb uksekell 😉 Viisakusest ei hakanud näppima.
Lõpuks jõudsime Gdanskisse kus meil oli ööbimine kohalikus Scandic hotellis. Kusjuures väga kobe ja vaikne hotell kohe vanalinna servas. Tegime kiire tiiru vanalinnas, muidugi ilm läks vähe niruks ja sajuseks. Kobisime hotelli sööma ja kotile. Söök hotelli restos täiesti ok, suur ja maitsev.
-
Koluvere – Martna
Mõnda aega tagasi oli asja Martna kalmistule ja möödaminnes põikasime sisse Koluvere lossi. Loss iseenesest päris äge ja korralikult taastatud aga kuna erakätes siis sisse niisama naljalt luusima ei saa. Mingil ajal olla siin olnud pisike kohvik aga hetkel küll selle toimimist ei tuvastanud. Koluvere pikka ja värvikat ajalugu siin ümber jutustama ei hakka. Kellel huvi saab seda lugeda siit. Aga igatahes on see üks põnev loss mida tasub võimalusel kindlasti külastada. Kui tiir tehtud kimasime edasi Martna poole.
Kuskil poolel teel jäi silma üks põnev piimapukk ja kaar ägedat puukuju.
Kui toimetused kalmistul tehtud viskasime kiire pilgu kirikule. Huvitav miks on torni seina müüritud ratsrist. Varaseim teade siinsest kirikust pärineb aastast 1298 mil orduvägede rüüste ohvriks langes ka Ummere õndsa Martini kirik. Pole selge milline on selle 13 sajandi kiriku seos praegusega. Põhiosas näib kirik olevat ehitatud siiski alles 16 sajandi alguses. See dateering tugineb kiriku põhjaseina müüritud Saare-Lääne piiskpopi (1491-1515) Johannes Orgase vapitahvlil, kes nii jäädvustas ennast ilmselt mingi suurema ehitustööga seoses. Kiriku hiliskeskaegsele pärinemisele viitavad ka mitmed arhitektuursed ühisjooned Saare – Lääne 16 Sajandi alguse kirikutega Käinas, Kirblas, Pärnu-Jaagupis. Kirikusse sisse seekord ei saanud, piilusime ukse vahelt veidi ja kimasime kodupoole.
-
Põhjasõda
Kohalikud taaskehastajad teevad Narvas ikka päris ägedaid üritusi. Isegi mõnel sellisel osaletud ja jumal teab mitut üritust vaatamas käidud. Kahju, et see imelik paaniliselt kardetud viirus mis hiljem on osutunud suht nohuks pani sellele natuke pidurit. Sellel aastal muidugi ka sõda. Arvati, et pole sobilik agressori piiri ääres “sõda” mängida. Mina muidugi selle arvamusega ei ühine. Aga noh see selleks, meenutame parem mõnda varasemat üritust. Kõigepealt ikka väike marss läbi linna “Rootsi lõvi” juurde. See mälestusmärk tähistas Karl XII edu Narva all aastal 1700, mil Põhjasõja käigus purustati Narvat piiranud Vene vägi. See mälestussammas oli Rootsi kuningriigi kingitus Narva linnale. Lõvi kuju oli koopia Stockholmi kuningalossi ees asunud kujust. Õige mälestusmärk hävis II MS. “Rootsi lõvi” taasavati 2000 aastal lahingu 300 aastapäeva puhul. Ise ei viitsinud sinna lonkida. Aga kes ei tea siis lõvi juurest kahele kindlusele avanev vaade oli kujutatud Eesti 5 kroonise rahatähe tagaküljel.
Peale marssi tehti Narva linnuses veidi ettevalmistusi lahingu läbiviimiseks, huvilised said relvastust lähedalt vaadata ja tehti ka paar testpauku 😉
Lõpuks läks Karla ja Petsi vägede vahel andmiseks. Kusjuures päeval polegi tulistamisel erilist efekti aga vot pimedas on eriti äge ja tasub kindlasti vaatamist.
-
Narva linnus uues kuues
Natuke plaanimist ja lõpuks saigi üle vaadatud Narva linnus peale uuenduskuuri. Kohati ütleks, et see “tegijate” poolt mahajäänud ääremaaks nimetatud Ida – Virumaa on edumeelsem kui näiteks pealinn. Viimasel ajal on siin väga palju korrastatud ja tegevust jätkub siin nõrkemiseni. Narvas leiad tänavalt kohviautomaadi, kusjuures hind on väga mõistlik. Miks mujalt nö. “edumeelsematest” linnadest seda ei leia? Põhjaõue ääres näeb linnaaeda ja täiesti tasuta saab tutvuda sellega kuidas kasvavad aedviljad jne. Porgand ei tule poest vaid peenrast 😉 Huvitav, et Põhjaõues oli sel aastal kuidagi vaikne, isegi nännipood oli kinni pandud. Kui Põhjaõu läbi luusitud võtsime piletid ja vutvutvut linnusega tutvuma.
Eelmisel aastal sai kogukonnareisi ajal siit läbi käidud, aga siis oli logistikas miski kala ja sattusime hoopis Kreenholmi. Võibolla parem oligi, ei meeldi see kiiruga muuseumist läbi jooksmine. Mulle meeldib muuseumis käia piisava ajavaruga, et jõuaks ikka eksponaatidega tutvuda ka. Pikalt ei hakka kirjutama, minge vaadake ise. Vana on ühendatud moodsaga, liftidega saab sõita korruste vahel jne. Aknaavade ette on aretatud klaasid ja kaevumajas näeb kaevu ka 😉
Ühes saalis on näitus apteeker Melhiori filmimisel kasutatud kostüüme.
Ühes saalis näeb video installatsiooni mis lastakse projektoriga lakke nii nagu Narva kirikuski. Huvitav kas selle inspiratsiooniks oligi kirikus toimiv vaatemäng… Veel näeb päris põnevat seeriat linnuse saamisloo makettidest.
Veel oli päris huvitav näitus kelladest, sõjamudrust ja vormidest. Taaskehastajatel on siin mida vaadata.
Turnisime torni ikka ka 😉 Kahju, et Põhjaõue kohal olevale rõdule ja müüri pealsele ei saa. Tornist on ümbrusele päris hea vaade. Näeb nii Venemaal asuvat Jaanilinna linnust kui maalilisi vaateid linnale. Siit ülevalt sai hea ülevaate linnuse siseõuel olevatele müürijuppidele mis maapõuest välja puhastatud. Põnev oleks teada mis hooned seal olid. Aga ehk ükspäev saab teada midagi.
Linnuses on veel väike näitus teejoomise kultuurist ja vadjalastest. Kes ei tea vadjalastest midagi siis minge vaadake näitust, saate natuke aimu. Kokkuvõtvalt on päris äge, saab kohtadesse kuhu varasemalt ei lastud jne. Kui veel linnuse bastionikäigud ka avataks oleks päris äge. Mul riivas veidi silma see, et kogu teema kuidagi jube steriilseks tehtud, selline avar ja valgusküllane. Võiks veidi rohkem ehedust olla, nii nagu varasemalt oli. Peale muuseumikülastust saab siinsamas linnuse rondeelis keha kinnitada. Toidud on maitsvad ja teenindus hea.
-
Elu piimanõus
Saaremaal vikunäitust tudeerides sattusin puht juhuslikult ka uue näituse avamisele. “Elu piimanõus” on näitus Saaremaa metsadest leitud enam kui 70 aastat tagasi maetud metsavendade peidikutest. Vajamineva varustuse peitmiseks sobisid ideaalselt 40-liitriseid piimanõud, vot neid piimanõusid koos sisuga nüüd siin näitusel näebki. Selle näituse puhul on tegu puhtalt Saaremaiste peidikutega. Ehk keegi kunagi teeb näituse ka mandri omadest. Kui avasõnad lausutud pakuti külakosti ja sai uurida eksponaate. See vägagi põnev näitus ja leiud üllatavalt hästi säilinud. Korraldaja on ikka väga kõva uurimustöö ära teinud.
Mida kõike piimanõudesse ei peidetud, paljudel asjadel isegi veel tehasesildid küljes. Marati särk ja Orto kreem on kuum kaup olnud 😉 Nii mitmegi metsavenna tegutsemise kohta on päris korralik info kogutud.
Piimanõudes kõik vajalik kraam, vorm, pagunid, taskulambid, fotokad, prillid jne. Isegi pornograafilised kaardid olid teemaks 😀 Tundub, et ei midagi uut, siga või kits… abiks ikka 😀 😀
Mõningate peidikute puhul on minul isiklikult kahtlus kas nad ikka on metsavendlusega seotud. Näiteks arstiriistad või kangad… vägagi vaieldav teema. Ma arvan, et need pigem rohkem täiesti tavaliste inimeste riigikorra kohased peidikud. Mis muidugi veel huvitav, kui mu mälu nüüd ei eksi siis on leitud piimanõudest piisavalt relvi aga siin Saaremaal neid ei ole… Pole nagu väga loogiline, varurelv ju ikka pidi kuskil varjul olema igaks juhuks. Ühes nõus oli küll 22 kaliibrilist moona veidi ja see oli ka kõik. Iseenesest näitus ise väga tsill ja tasub külastust. Kuigi mina isiklikult suhtun metsavendlusesse teatud reserveeringuga. Tuginedes memme mälestustele oli nendegi hulgas lihtsalt kurjategijaid kelle huviks oli kõik muu peale vabadusvõitluse. Lisaks minu piltidele saab mõningaid pilte vaadata veel siin.
